Väikese Kalle põnev sügis. 2. osa

Õues oli pime, kui väike Kalle vilkuvast kivikujust ehk oma isast mööda läks ja aknast välja vaatas. 

Esialgu ei näinud ta midagi, kuid siis märkas korraga midagi hämmastavat: aknalaua all otse takjapõõsa kõrval olid pori sees jäljed! 

Väike Kalle teadis, et tal on kiire, sest valimised olid tulemas. Seetõttu hüppas ta aknalaua pealt maha ja maandus otse kummaliste jälgede kõrval. 

Sa küsid kindlasti, miks need jäljed kummalised olid. Aga seetõttu, et üks jälg oli inimese oma – aga teine pardi oma! Oli nagu inimene, aga oli ka nagu part. Väike Kalle teadis sääraseid tüüpe hästi, kes on pooleldi loomad ja pooleldi inimesed.

Oli nagu inimene, aga oli ka nagu part.

Näiteks elas ülemisel korrusel jõhker Juhan, kelle kohta ema ütles alati, et see Juhan on nagu varesevihtleja, kes kardab tööd nagu hunt äikest, silmad on nagu härjal ja jalad nagu mesilasel ja lisaks olevat ta kaval nagu vanapagana kutsikas.

Väike Kalle oli ainult üks kord näinud, kuidas jõhker Juhan varest vihtles ja see ei olnud üldse õudne, sest vares istus rahulikult oksa peal ning tõstis vasakut või paremat tiiba, kust jõhker Juhan siis õrnalt kasevihtadega tupsutas. 

Aga väikese Kalle ema ei uskunud seda, tema ütles ikka, et see Juhan on üks jõhker tüüp, aga miks ta jõhker on, seda ema enam ei täpsustanud, tegi endale hoopis avokaadoga smuutit ning läks välja sõbrannadega Euroopa Liidust rääkima. 

Väike Kalle kummardus jälgede kohale ning hakkas kõndima. Ta kõndis esmalt aiani ning nägi, et pardi ja inimese jäljed jätkusid ka teisel pool aeda.

Väike Kalle oli silmapaistvalt hea ronija, ta oli kodutänava meistrivõistlustel saavutanud kolme lapse seas ronimises tubli neljanda koha, ja nii vinnas ta end üle aia ning jätkas jälgede jälitamist. 

Ja siis läks asi päris pööraseks.

Nimelt liikusid jäljed esmalt kõige lähemasse Circle K tanklasse. Seal peatusid need otse leti ees ning väike Kalle märkas väikeseid kebabitükke, mida salapärane olend oli isukalt nosinud. 

Jäljed liikusid esmalt kõige lähemasse Circle K tanklasse.

Siis keerasid jäljed ringi ning läksid selle väikese metallist kabiini juurde, mis õues iga Circle K tankla juures on ja kus tuleb voolikust värsket õhku, millega autodel kumme täis pumbatakse. 

Sa ei usu, aga pärast seda, kui pardi ja inimese jäljed selle kabiini juurest minema läksid, olid need tunduvalt suuremad! 

Tähendab, sai väike Kalle aru, salapärane olend puhus ennast palju võimsamaks kui ta seni oli olnud. Õudne värk, jõudis väike Kalle mõelda, kuid jätkas oma jälitustööd, sest tema isa oli endiselt kodus elutoas kivikuju. 

Salapärane olend puhus ennast palju võimsamaks kui ta seni oli olnud.

Nüüd läksid jäljed läbi paksu padriku, siis mitu kilomeetrit piki maanteed, siis hüppasid Saue raudteejaamas rongi peale ja sõitsid mitukümmend kilomeetrit Türi poole. 

Siis kõndisid nad läbi Türi Paidesse, sealt otse üle Mäo risti Sämmi Grillist mööda Adavere poole, aga Adaveres tuuliku juures tegid ootamatu käänaku ning siirdusid hoopis Pärnusse ja kihutasid edasi mere äärde. 

Liiva peal oli selgelt näha, kuidas pardi ja inimese jäljed olid muutunud natuke väiksemaks ning väike Kalle märkas, et tasapisi hakkab päike tõusma ning aimas mingil põhjusel, et varsti salapärane olend väsib ja peab kuhugi puhkama heitma. 

Aga just siis, kui väike Kalle, nina maas, rannas edasi liikus, põrkas ta korraga kellegagi kokku! 

Väike Kalle jõudis ainult üllatusest hüüda: “Munatops!”, kui ta pikali paiskus ja lebama jäi. 

Väike Kalle jõudis ainult üllatusest hüüda: “Munatops!”

Tasapisi paotas ta silmi ning sa kindlasti ei usu, aga vannun, et see on tõsi – temast paari meetri kaugusel liiva peal lebas jõhker Juhan! Just täpselt, see tema jõhker naaber Juhan, kellel väikese Kalle ema sõnul olid jalad nagu mesilasel. 

Ja tõepoolest, nüüd nägi ka väike Kalle, et jõhkral Juhanil oli kuus kätt ning jalga ja kõigi nende otsas väike hall portfell.

Jõhkral Juhanil oli kuus kätt ning jalga ja kõigi nende otsas väike hall portfell.

Nüüd oli ta selili ja siputas abitult kõigi oma käte ning jalgadega, hüüdes aeg-ajalt nõrgalt: “Riigisekretär! Auu, riigisekretär!”

Väikest Kallet oli ema alati õpetanud, et hädasolijat tuleb aidata, sest kui sina täna kedagi aitad, siis homme võib tema omakorda sind aidata. Nii hüppaski väike Kalle hoplaa! püsti, lidus jõhkra Juhani juurde ning aitas ta püsti. 

Kui sina täna kedagi aitad, siis homme võib tema omakorda sind aidata.

Jõhker Juhan seisis kohmetult paigal ja küsis siis: “Mida nina niin teed?”

Jõhker Juhan ei osanud nimelt öelda s-tähte, aga sellest pole midagi, sest paljud inimesed ei oska paljusid asju. Väikese Kalle isa ei osanud näiteks närvi minnes rahulikuks jääda ning duši all ei osanud ta kuidagi kuiv püsida. 

Väikese Kalle isa ei osanud näiteks närvi minnes rahulikuks jääda ning duši all ei osanud ta kuidagi kuiv püsida.

Just sel hetkel lendas üle nende pea üks sookurg, kluugutas paar korda ja väike Kalle sai aru, et kohe tõuseb päike ning aega on jäänud veel üpris vähe. Ta peab kiirustama, aga selleks on tal vaja abi. 

Äkki saab jõhker Juhan aidata, mõtles ta, ja ütles: “Ma otsin peibutusparti.”

Jõhker Juhan võpatas. Kõik portfellid tema kätes hakkasid värisema ning väikesele Kallele tundus, et nende sees elasid mingid olendid, sest korraga need portfellid sumisesid, urisesid ja haukusid.

Jõhker Juhan võttis taskust kaks taskurätti ja pühkis oma viienda ning kuuenda käega otsaesist. 

“Tähendab,” ütles ta, “mina ka.” 

“Sina ka?” hüüatas väike Kalle. 

“Kas sina siis tead, kes on peibutuspart?” 

Jõhker Juhan naeratas häbelikult ja noogutas. 

“Muidugi tean,” ütles ta, “ma töötan ju valiminkominjonin.” 

Väike Kalle oli jahmunud. 

“Minu isale meeldib valida!” ütles väike Kalle. 

“Ma tean,” noogutas jõhker Juhan.

“Ta on onalenud kõigil valimistel ja paljudel inegi kaks korda. Muudkui valib! Aga me kardame, et nüüd on temaga midagi juhtunud.” 

Väike Kalle, keda oli treenitud vapper olema, noogutas. 

“Jah,” ütles ta, “keegi pooleldi part ja pooleldi inimene muutis mu isa kivikujuks.” 

Jõhker Juhan noogutas kurvalt. 

“Neda oligi arvata.” 

Ta kummardus väikese Kalle poole ja sosistas: “Meie valiminkominjon nägi ülemöödunud hommikul maja juuren poliitbroilerit luuraman.”

“Meie valiminkominjon nägi ülemöödunud hommikul maja juuren poliitbroilerit luuraman.”

Väike Kalle oli veel rohkem jahmunud. Ka jahmumises oli ta silmapaistvalt hea, ükskord tuli ta enda toa jahmumismeistrivõistlustel teiseks.

Esmalt peibutuspart ja nüüd poliitbroiler, mõtles ta. Hullem kui Selveri külmlett. 

Aga kaugemale ei jõudnudki ta mõelda, sest korraga hüüdis jõhker Juhan: “Edani! Kiiruga!” 

Kauguses kluugutas sookurg, kes oli märganud midagi kummalist. 

Nüüd kutsus ta jõhkrat Juhanit ja väikest Kallet enda juurde. Nagu hullud, jooksid need piki randa, kihutasid üle järjest väiksemaks muutuvate pardi- ja inimjälgede silmapiiri poole. 

Väike Kalle tundis, kuidas ta süda tagus nagu meeletu. Talle tuli meelde elutoas vilkuvatest jõulutuludest valgustatud isa kivikuju ja tema silmadesse tungisid pisarad.

Kuid ta lippas edasi, jõhker Juhan oma kuue jala ning käega temast juba kaugel ees, portfellid kõigi jäsemete otsas.

Väike Kalle teadis, et kui ta ei jookse nüüd nii kiiresti, nagu ta vähegi suudab, ei saa ta kunagi teada, kes ta isa kivikujuks muutis.

Ja väike Kalle pühkis pisarad, surus hambad kokku ja litsus joosta kogu jõust. 

Saladus pidi varsti saama lahenduse.

Aita meil levida, jaga meie linke!