Kuidas peapiiskop ehitas kirikust Eesti võimsaima lobivõrgustiku

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu "25 pühapäeva, 35 kirikut”.

Ühel hetkel sel kevadel hakkasid Kaja Kallasele tulema võõralt numbrilt SMS-id. Need olid pahurad ja manitsevad: eelmine peaminister oli tema jaoks alati aega leidnud, miks Kallas mitte?

Siis kutsusid Kallase vastuvõttudel kõrvale mõned vanemad suurettevõtjad ja ütlesid, et peaminister võiks siiski soovitut teha. Kallas oli segaduses. Ta ju oli juba Urmas Viilmaga kohtunud, koguni kaks korda. Seisnud tema kõrval vabariigi aastapäeval, kui luterlaste juht vaatas lipu heiskamist. Istunud temaga koos kirikute nõukogu koosolekul, kus on esindatud Eesti kristlikud kirikud. “Ma olen temaga juba ju kohtunud, aga paljude soovijatega veel mitte,” ütles Kallas ettevõtjatele. “Ta on ikkagi 400 000 inimese juht,” vastasid nemad talle kõvasti liialdades.

Möödunud talvel kadus koos senise valitsusega ka peapiiskop Urmas Viilma otseligipääs valitsuse otsustajateni.

Möödunud talvel kadus koos senise valitsusega ka peapiiskop Urmas Viilma otseligipääs valitsuse otsustajateni. Sellist ligipääsu oli Viilma tasapisi ehitanud alates 2014. aasta lõpust, kui ta valiti peapiiskopiks. Just tema ametiajal on luteri kirik haaranud endale Eesti poliitikas aktiivse rolli, mis on kaugelt suurem, kui kiriku järjepidevalt kahanev liikmeskond lubada laseks.

Kirikut huvitavad poliitikas prestiiž ehk enda olulisus, sobilike seaduste vastuvõtmine, sobimatute muudatuste blokeerimine ja raha. Kõigi kolme eesmärgi saavutamises on luteri kirikut viimastel aastatel saatnud hoogne edu. 

Nii selgub Eesti Päevalehe ja Levila koostöös valminud uuringust. Selle nädala jooksul avaldame mõlemas väljaandes kokku kuus artiklit, milles uurime kiriku mõju Eesti poliitikale ja ühiskonnale. 

Kui Viilma peaministriks saanud Kallasega vabariigi aastapäeval lipuheiskamistseremoonial esimest korda kohtus, andis ta peaministrile teada, et EELK “sekretariaat ootab [põhjalikumaks] kokkusaamiseks aega”. Seda aega ei tulnud. Viilma muutus rahutuks.

Lõpuks peaminister ja peapiiskop kohtusid – nagu ikka Eestis, jaaniõhtul. Vestlus kestis kolmveerand tundi, peapiiskop rääkis ja peaminister kuulas. Kirikute korrashoiust. Muinsuskaitsest. Usundiõpetusest. Ja peapiiskopi solvumisest, sest siseminister Kristian Jaani oli temaga kohtunud ainult korra, nii et edaspidi peab Jaani asju ajama kõigest usuasjade osakonna juhiga. Kirik ei ole praeguse valitsuse jaoks oluline, ütles Urmas Viilma. Tema on harjunud teistsuguse stiiliga. Jüri Ratasega olid nad kohtunud mitte just igal nädalal, aga…

Kiriku poliitilised sidemed

Kuigi kirikutel on poliitikutega suhtlemiseks katusorganisatsioon kirikute nõukogu, on Viilmal kasutada ka personaalsem formaat. Juba 1990-ndatel asutati eraldi EELK ja valitsuse komisjon. Viimastel aastatel on säärane eriõigus tekitanud küsimusi teistes, sh õigeusklike seas, sest 2000-ndatel said hoopis nemad järgijaskonna poolest Eesti suurimaks.

Inimesed lahkuvad luteri kirikust ja õigeusu kirik näeb, et nende osatähtsus laieneb: mõne õigeusu koguduse arvates on pooled nende jutlustel käijad eestlased.

Samuti tekitab neis küsimusi, miks EELK väidab end esindavat sadu tuhandeid, kui eelmisel aastal ristiti ja leeritati napilt üle tuhande inimese ning annetajaliikmete arv, mille järgi hinnatakse kiriku tegelikku suurust, on kümne aastaga kahanenud 35 000-lt 24 500-le. Ometi on ainult EELK-le mõeldud komisjon endiselt alles.

Kirik ja poliitika kohtuvad veel teistelgi viisidel. Iga kuu mõnel kolmapäeva hommikul kogunevad viis-kuus religioosse taustaga parlamendiliiget peamiselt Helmen Küti (SDE) organiseerimisel riigikogu kohviku kitsukesele rõdule palvushommikusöögile. Eelmise koosseisu ajal räägiti näiteks palju kooseluseadusest, kohal olid kirikute nõukogu esindajad, aga ka luteri kirik.

Kord aastas peetakse riigikogu suures konverentsisaalis veel üht palvushommikusööki – seal osaleb juba kolmandik parlamendist. “Sellega me rõhutame, et päevapoliitilisel vastasrindel ning oma tõe ja õiguse eest võitlemisel teenime kõik kõrgemat üldeesmärki,” ütleb Urmas Reinsalu (Isamaa) tõsiselt.

Need on ametlikud ja poolametlikud formaadid, kuidas riik ja kirik suhtlevad. Kuid tõeliselt edukaks muutus EELK lobitöö siis, kui pikka aega riiki valitsenud Reformierakond asendus teiste jõududega.

Omad inimesed päevapoliitikas

“See oli EELK-le soodus, et Jüri Ratase valitsuses olid juhtimise juures kristlased,” ütleb Riina Solman, isamaalane ja eelmise valitsuse rahvastikuminister. Martin Helme on Kaarli koguduse liige, Jüri Ratas ja Riina Solman on baptistid, meelsasti piibli vähetuntud kohti tsiteeriv Urmas Reinsalu kuulub Tallinna Peeteli kogudusse, Isamaa peasekretär Priit Sibul on õigeusklik ning ei maksa unustada toomkoguduse liiget Janek Mäggit, kelle Ratas kõigile ootamatult ministriks tõi.

Jüri Ratase usk

Jüri Ratas on läbinud Oleviste baptistlikus koguduses alfa-kursused, mis on korraldajate sõnul “kaasaja populaarseim kristluse põhitõdesid tutvustav kolmekuuline kursus” ja mõeldud “tavalistele inimestele ristiusu põhitõdede tutvustamiseks”. Kursusel vastatakse sellistele küsimustele nagu “Kes on Jeesus?” ja “Mida oma ülejäänud eluga peale hakata?”.

Õieti ulatub Ratase side baptistidega põlvkondade taha, sest kogudusse kuulusid juba tema vanavanemad. Ametlikult Ratas Oleviste koguduse liige ei ole.

Huvitaval kombel on baptistide veendumustes olulisel kohal põhimõtted, mille järgi riik ja kirik peaksid olema lahus ning vaimulikke pole jumala ja inimese vahele üldse vaja.

Mõni aasta tagasi peaministrina baptistide suvefestivalile tervitusi saates märkis Jüri Ratas: “Usk Jumalasse on ikka olnud osa eestlaseks ja eestimaalaseks olemisest.” Kuid sellest ei maksa otsida väga jõulist sõnumit, sest samasuguse paatosega on Ratas öelnud näiteks: “Korvpall ühendab meid ka järgmistel sajanditel.” Ratase töölaual nii linnapea kui ka peaministrina oli alati piibel, baptistide jaoks ainuke autoriteetne usuline tekst. Kuid korvpalliplatsil pole Ratase kaelas kunagi märgatud kuldset ristikest ja keegi pole teda näinud põlvitamas, palvetamas ega risti ette löömas. Religioossus on Ratase jaoks isiklik asi ja ta ei tõsta seda kuidagi esile.

“Usk ei ole temast kunagi läbi kumanud, ei eraeluliselt ega ka poliitiliselt,” ütleb tema oponent Taavi Rõivas. “Usklikkus pole tema poliitilistes otsustes rolli mänginud,” lausub Ratasega samas valitsuses olnud Jevgeni Ossinovski. “Riigikogu juhatuses ei proovinud Ratas kunagi rituaalidega seoses usuasju ajada,” täiendab Eiki Nestor. “Ta hoiab oma usu väga isiklikuna,” lisab kõrge riigiametnik. 

Küll aga sai peaminister Ratase jaoks ühel päeval oluliseks kirik kui institutsioon. Ta pidas järsku vajalikuks põimida vestlustesse hillitsetud etteheite, et ametnikud osalevad liiga vähe kiriku üritustel. Ta võttis end vabaks valitsuse nõupidamisest ja sõitis koos Urmas Reinsaluga isa Vello Salo matustele, kus näiteks EKRE ministrid ei osalenud. Ratase palvel hakkas sotsiaalministeerium pakkuma 36 nunnale ravikindlustust ja mõne aja pärast suunas ta sotsiaalministeeriumile raha oma kaplanaadi loomiseks. Selle ülesande võttis enda peale kantsler Marika Priske. Ratas võitles koos Tallinna linnapea Mihhail Kõlvartiga ka selle eest, et õigeusu kirik tehtaks ülestõusmispühade tähistamiseks koroona kiuste varem lahti.

Jüri Ratase kirikulembus on nii üldtuntud, et kui tema esimese valitsuse kultuuriminister Indrek Saar saatis oma ametnikele laiali järjekordse kirja ehitismälestiste kohta, kirjutas ta selle sissejuhatusse: “Kas on ideid, kuidas see lubadus fikseerida nii, et PM (peaminister – toim) saaks oma kirikutega edasi?” 

Seejuures ei ole Ratasele loomuomane mõtteviis, et riik peaks kirikusse panustades midagi ka vastu saama. “Ma arvan, et see, mida kirik annab kogu ühiskonnale võrreldes selle tagasihoidliku panusega, millega linn toetab kirikuid ja kogudusi, neid ei saa üldse võrrelda,” ütles ta Tallinna linnapeana selle kohta, kas avalikkusel võiksid tekkida pärast rahaeraldisi ootused. Ei võiks.

Jüri Ratas eitab meile antud ümarates kirjalikes vastustes oma rolli kiriku aitamisel. Tema sõnul kohtuti peapiiskop Urmas Viilmaga enamasti töistel nõupidamistel või vastavalt vajadusele. Kirikut puudutavad otsused olla langetanud valitsus, mitte tema.

Olemuselt eraelulise valiku on kõige jõulisemalt poliitikasse toonud EKRE. “Rahvuslus, kristlus, vabadus,” sõnastas Martin Helme viimasel kongressil EKRE kolm alustelge. Ometi on EKRE suhted peapiiskopiga jahedad ja isiklikke või ka ametlikke kokkupuuteid on napilt. Eelmise koalitsiooni poliitilise tasandi kirikulembesed otsused toetusid seega üllatavalt ahtale pinnasele ning tõukusid eeskätt Jüri Ratasest ja Urmas Reinsalust, natuke vähem ka Riina Solmanist. Neist olulisim ja selgeim kiriku huvide esindaja oli peaminister Ratas.

Urmas Viilma kabinetist üleval Toompeal on Stenbocki majja kõigest paarsada sammu. Viilmat nähti seal viimastel aastatel palju. “Vaevalt jõudis talaar ukse taha kaduda, kui see jälle avati ja Viilma astus taas sisse,” ütleb üks kõrge riigiametnik. Viilma on sellest rääkides tagasihoidlik. Enda sõnul kohtus ta Jüri Ratasega “kindlasti mitte kord kuus”, kuid kõigil teistel näib olevat tunne, et nad kohtusid vähemalt korra kuus, kui mitte tihedamini.

“Kui valitsusjuhil või mõnel ministril on kristlik taust, siis on päris selge, et ta tunneb end selles [kiriku] keskkonnas koduselt ja tal ei ole krampi. Jüri Ratase jaoks oligi see kodune keskkond ja ta ei häbenenud seda,” ütleb Viilma.

Jüri Ratas ning Urmas Viilma sinatavad ja on kõrvalseisjate sõnul „kahtlemata sõbralikes suhetes”, ent mitte sõbrad.

Jüri Ratas ning Urmas Viilma sinatavad ja on kõrvalseisjate sõnul “kahtlemata sõbralikes suhetes”, ent mitte sõbrad. Ratase maneerid ei muutu Viilma juuresolekul familiaarseks, vaid vastupidi – aupaklikuks ja viisakaks. Peapiiskopi ruumi astudes loobub Ratas sõust ja laiast joonest, kuulab tähelepanelikult ja vastab küsimustele. 

“Viilma on üks väheseid, kellele Ratas alt üles vaatab,” ütleb üks nendevahelist dünaamikat näinud inimene. Kas see tuleneb Viilma isikuomadustest või ametikohast, ei soostu Ratas ütlema. Mõned telemaja töötajad meenutavad, et kui Viilma pidi 2019. aasta lõpus küsitlema Ratast “Pealtnägija” jaoks, paistis intervjuu ärajäämine tõenäoline – puhkenud oli just Soome peaministri Sanna Marini solvamise skandaal. Ent Ratas ilmus kohale, oli harjumatult lahke, vastas erilise hoolega kõigile peapiiskopi küsimustele ning intervjuu lõppedes võttis telefoni ja ütles torusse “Hello, Sanna!”. Kõigepealt peapiiskop, alles siis naaberriigi juhiga tüli silumine.

Omavahelises suhtes on Viilma pigem vanem vend, kergelt domineerivas positsioonis tantsusamme juhtiv partner, samal ajal kui Ratase jaoks näis selles suhtes olevat veel mingisugune harduse ja aupaklikkuse segu. Võib-olla pidas Ratas seda vastastikuseks, sest talle tuli üllatusena Viilma algatatud aktsioon, kui kiriku tornides helistati koroona ajal kellasid protestimaks kirikute sulgemise vastu. 

“Ratas oli väga solvunud,” ütleb kõrge riigiametnik, “sest ta tundis, et on kirikuid aidanud.” Peaminister saatis peapiiskopile eraviisiliselt märku, et pole säärase manöövri üle õnnelik, kuid see ei lõhkunud nendevahelist sidet. Üks selle vundamendikive oli peapiiskopi enne viimaseid valimisi koostatud kristlaste valimiskompass, mis soovitas valida Keskerakonda. Paljud on näinud selles enneolematut kiriku sekkumist riigi asjadesse, kuid Viilma jaoks oli tegemist uue normaalsusega. “Ma arvan, et kirikud peavad kaasa rääkima ühiskonna teemadel ja miks ka mitte enne valimisi ütlema selgelt, et me peame valima kristlastena neid, kes kõige rohkem meie põhimõtete eest seisavad,” põhjendas ta toona Objektiivile. Sest ainult nii olevat võimalik kaitsta kiriku pikaajalisi huve ilmalikus maailmas.

Eesmärgiks mõjukus

“Vahel tundub, et EELK kõige tähtsam roll ühiskonnas ongi rääkida sellest, mis on EELK roll ühiskonnas,” ironiseerib teoloog ja Elva koguduse õpetaja Vallo Ehasalu. 

Viilma ei varja, et tema eesmärk on suures poliitikas kaasa rääkida – ükskõik mis teemal. “Kui küsida, milline võiks olla kiriku roll ühiskonnas, siis sa nii pastorina koguduses kui ka peapiiskopina kirikut juhtides pead olema kaasarääkija võrdse partnerina,” ütleb Viilma ja lisab: “Võimalik, et see arusaamine on natukene patoloogiline või käib minu isikuga kaasas.”

Ometi tundub paljudele, et Viilma ja tema kaudu kogu luteri kirik ei taha olla lihtsalt võrdne teiste kodanikuorganisatsioonidega, vaid enda rolli peetakse suuremaks ja olulisemaks. Luteri kirik ei taha olla ainult kohal, vaid ka oluline ja mõjukas. 

Peapiiskopi lobi

Kohe pärast peapiiskopiks saamist kohtus Urmas Viilma kõigi erakondade esimeestega (ainult SDE juht Jevgeni Ossinovski puikles kõrvale) ja hakkas ennast sättima riigikogu avaistungitele, jälgides rõdult rahvasaadikute vandeandmisi, rist kaelas. Viilma on Riina Solmani kutsel käinud korra ka valitsuse istungil ja saadab ministritele sünnipäevaõnnitlusi. Ta peab meelsasti kõnesid riiklikel üritustel, kirjutab arvamuslugusid ja õnnistas alles hiljuti sisse uue butiikhotelli. Ta jälgib tähelepanelikult meediat ja vajaduse korral korrigeerib ajakirjanikke, saates neile öötundidel kirju, millel on tema nime ette märgitud väike plussmärk – ristikujuline peapiiskopi sümbol. 

Kõik meie allikad kirikus, poliitikas ja ametkondades ütlevad, et Urmas Viilma on kõigi aegade aktiivseim peapiiskop, kelle peamine fookus on ühiskonnas luteri kirikule suurema rolli kättevõitmine. “Ükski kiriku juht ei võtnud kunagi päevapoliitilistel teemadel sõna,” ütleb pikaaegne riigikogu liige Eiki Nestor ja lisab: “Kõik muutus Urmas Viilmaga.” 

Üks kõrge poliitik arvab, et “Viilma on palju intensiivsem kui enamik lobiste. Indrek Saar nimetab teda ideaalseks partei peasekretäriks ja üks endine minister võimsaks PR-meheks, kes on muutnud nišiorganisatsiooni arvamusliidriks”. 

Viilma ei tee seda salaja. Tema avatusele on raske võrdväärset leida: ta jagab meiega isegi kiriku üksikasjalikke rahastusaruandeid ja on alati intervjuudeks valmis. Me tegime neid kokku neli ja nende üleskirjutused võtsid sada lehekülge. 

Viilma räägib palju ja kiiresti ning vaatab sel ajal justkui sulle otse silma, kuid tegelikult näib silmitsevat hoopis midagi sinu õlal. Ta suudab korraga ise katkematut mõttelõnga vedada ja ühtlasi kuulata, mida tema alluvad telefonis räägivad, ja suunata neid nappide, kuid väga selgete juhistega. Meie intervjuude ajal näitab Viilma ennast suurepärase taktikuna, kes näib aimavat kõiki sinu käike kolme võrra ette, kuid ühtlasi on ta veenev diplomaat, kes suudab miinusmärgid plussideks keerata. Kuigi kõik uuringud näitavad, et lääne ühiskonnas ei meeldi inimestele enam religioosselt kuhugi kuuluda, “ei tähenda see, et nad poleks kristlased”. Kui juhime tähelepanu, et kristlaste arv kahaneb ka Eestis, ütleb Viilma, et miskipärast ei võta statistikaamet kristlastena arvele lapsi ja “see, et ma ei vasta usku puudutavale küsimusele, ei tähenda, et mul puudub usuline kuuluvus”.

Viilma sõnul tuleb luterlasi seetõttu kuulda võtta. “Kirik peaks olema kaasarääkija võrdse partnerina kõigi teiste institutsioonidega võrdsetel alustel,” sõnastab peapiiskop oma poliitilised eesmärgid. “Ma mõtlen riigiga võrdsetel silmade tasandil partnerlust – sest ei ole teemat, milles kirikul ei oleks kaasarääkimisnurka.” 

Viilma ei tee saladust sellest, et valib oma sõnumit selle järgi, kelle ees kõneleb. “Mulle on päris oluline vahe, kas ma pean jutluse vabariigi aastapäeval, teades, kes istuvad kirikus, või ma teen jutluse ühel pühapäeval kohalikule kogudusele.” Ta saadab kriitikanoole nende vaimulike pihta, kes ei oska “sihtgrupiga mängida” ja kelle jaoks ongi olemas ainult “see pühapäevane kiriku sihtgrupp”. Viilma sõnutsi sõltub kiriku jätkumine sellest, kui palju on vaimulikud valmis “oma kantslit kiriku müüridest välja nihutama”. 

Viilma piiritleb teemad, milles kirik peaks kaasa rääkima, inimese elukaarega: “Tema sünnist kuni surmani ja ütleks isegi, et ka enne sündi ja pärast surma.” Kuid tema määratluses jäävad abordi, eutanaasia ja geiõiguste kõrval elukaare sisse ka sellised küsimused nagu kust peaks minema kohalik tee, kust kergliiklustee, kuhu rajatakse kanalisatsioon. “Ka need küsimused on kogukonna küsimused. Ja kirik peaks nendeski küsimustes kaasa rääkima.” Teisisõnu: luteri kirik peaks Eesti riigis kõigesse kaasatud olema.

Kiriku tungimine seadusloomesse

Neli aastat tagasi advendi puhul järjekordset kõnet pidades ütles Urmas Viilma, et abielu tuleks põhiseaduses defineerida mehe ja naise vahelise liiduna. See oli taasiseseisvunud Eestis esimene kord, kui kirik kutsus avalikult põhiseadust muutma, ja see mõtteseeme ei langenud kuivale liivale. Mõni päev hiljem kordasid sama mõtet nii Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder kui ka EKRE toonane juht Mart Helme. 

Kõigest mõned kuud varem oli kirik sõdinud seadusemuudatusega, mille eesmärk oli kaitsta  vähemusi diskrimineerimise eest. Eestis kehtib küll võrdse kohtlemise seadus, mis peaks välistama vähemuste diskrimineerimise, ent selles on kentsakaid auke. Kui näiteks rahvuse, rassi ja etnilise päritolu alusel ei tohi diskrimineerida mitte üheski eluvaldkonnas, siis puudega inimesi, seksuaalvähemusi ja ka usuliste veendumuste tõttu on keelatud diskrimineerida üksnes tööalaselt ja kutseõppes.

Seaduseparanduse järgi pidanuks kirik hakkama öömaja andma näiteks ka geidele.

Selline eristus on riigile rahvusvaheliselt palju piinlikkust valmistanud. Sotsiaalministeerium soovis asja lahendada ja käis välja uue eelnõu. Seaduseparanduse järgi pidanuks kirik hakkama öömaja andma näiteks ka geidele. Isegi peapiiskopi rajatud Pärnu-Jaagupi kirikumõisa hostel ei oleks tohtinud homoseksuaalsete inimeste majutamisest keelduda. Kiriku Varahaldus – EELK-le kuuluv kinnisvaraarendusettevõte – aga ei saaks keelduda geiõigusi kaitsvatele ühendustele bürooruumide rentimisest.

Kirikule ei sobinud see plaan kuidagi, ehkki neilt algul arvamust ei küsitudki. Kristlikke kirikuid ühendav Eesti kirikute nõukogu saatis eelnõule hävitava tagasiside ja tõi selle peamise põhjusena esile just vajaduse jätta endale vabadus seksuaalvähemusi mitte teenindada. 

“Ei ole võimalik, et usulisel ühendusel puuduks edaspidi võimalus keelduda oma kinnisvara üürile andmisest isikutele või ühendustele, kes ilmselgelt kasutavad seda kinnisvara selleks, et propageerida seisukohti, mis on risti vastupidised selle usulise ühenduse seisukohtadega,” teatasid kirikud oma vastuses.

Lõpuks pani eelnõule 2018. aasta kevadel veto toonane justiitsminister Urmas Reinsalu, kes saatis sotsiaalministeeriumile üleolevas bürokraatlikus toonis arvamuse. Ta ise nimetab oma vastuseisu “väga ratsionaalseks õiguslikuks kriitikaks”, kuid ta ei eita, et oli kursis kirikute nõukogu seisukohaga. Küsimusele, miks jäeti sellega alles kirikute õigus diskrimineerida LGBTQ inimesi, vastab Reinsalu piiblitsitaadiga. “Koputage, ja teile avatakse,” ütleb ta mõistatuslikult, olles seksuaalvähemuste esindajatele ukse sulgenud.

Sotsiaalministeerium tahtis Jüri Ratase teise valitsuse ajal sama seadusemuudatusega uuele katsele minna, ent seekord ei jõudnud eelnõu majast väljagi – kõigile oli selge, et EKRE ja Isamaa ei lubaks muudatusi vastu võtta. 

Peapiiskop Viilma väitel pole kirik kunagi koostanud juhiseid, kellele mida rentida tohib, ning võrdleb seda temaatikat teiste moraaliküsimustega, nagu näiteks mänguautomaadid kirikumõisas ja provotseerivad filmivõtted mõnes kirikus. Peapiiskopi sõnu, et mingeid moraalil põhinevaid nimekirju pole kirikus koostatud, võib uskuda – eriti kui arvestada, et kiriku arendatud hoonesse aadressil Tatari tänav 25 on ehitatud hiigelsuur 700-ruutmeetrine vabamüürlaste peakontor. See tehti eriprojekti järgi, võttes arvesse kõiki vabamüürlaste – kelle sekka on kuulunud nii Kiriku Varahalduse juht Mati Maanas kui ka Urmas Viilma – salapäraseid, kuid olulisi nõudmisi.

Kirik ja raha

2013. aastaks olid riik ja EELK pikalt läbi rääkinud, mida teha Niguliste kirikuga. Kultuuriminister Rein Lang (Reformierakond) ja toonane peapiiskop Andres Põder jõudsid lõpuks kokkuleppele, et Niguliste kirikuhoone antakse kirikule tagasi, kuid muuseum võib seal edasi tegutseda. Lepingut hakati juba ette valmistama, kuid see ei jõudnud kuhugi. Uueks peapiiskopiks valitud Urmas Viilma teatas Langi sõnul riigile, et EELK pole hoonest huvitatud ja kirik soovib kompensatsiooniks raha. Algasid pikad ja keerulised läbirääkimised.

EELK palkas oma delegatsiooni etteotsa jõulised advokaadid Üllar Talviste ja Asko Pohla, kiriku enda poolt istus meeskonnas tugeva käega Mati Maanas.

Kolmik esitas kultuuriministeeriumile ulmelise arvutuskäigu. Peaaltar ja Bernt Notke “Surmatants” kumbki 50 miljonit dollarit ehk toonase kursi järgi kokku 73,7 miljonit eurot. See hind põhines omaaegsel Eesti kunstimuuseumi väljaarvutatud kindlustussummal, mis võrdsustati nüüd turuväärtusega. Põhjendusega, et valuutakursid võivad tulevikus kõikuda, suurendas kirik seda summat veelgi – 76,9 miljoni euroni.

Kirikuhoone hind oli 23,5 miljonit eurot, kuid maale väärtust määrates jõudis EELK koos kinnisvarabürooga hinnanguni, et kui kirik maha lammutada ning asemele ehitada 44 korteri ja 25 äripinnaga hoone, oleks selle väärtus 10,8 miljonit eurot. Kõik kokku seega 111 miljonit eurot. Ent läbirääkimiste esimese käiguna andis EELK teada, et on valmis leppima kõigest 37 miljoniga.

Aastaid mõjukates EELK ametites töötanud ettevõtja Jüri Ehasalu naerab seda meenutades nii pikalt, et tema silmanurkadesse ilmuvad tillukesed pisarad. “See pole isegi ahnus,” ütleb ta pisaraid pühkides. “Ma ei tea, mis see on.” Me istume tema äärelinnas asuvas kodus, väljas purskab väike purskkaev, siinsamas kabineti kõrval on väike kodune kabel koos suure seinamaali ja väikese altariga, kus Ehasalu iga päev palvetab. Ta on olnud pikaaegne EELK huvide kaitsja, ent Niguliste eest nõutud hind oli isegi tema arust pöörane.

Ent siiski tõusis Ehasalu püsti ja lahkus läbirääkimislaua tagant, kui Niguliste eest pakuti 384 716 eurot kompensatsiooni pluss kõige rohkem 100 000 eurot maa eest. See pea sada korda väiksem hind polnud tema arvates väärikas. “Kuidas ma ütlen oma kogudusele, et Niguliste eest maksti alla vanalinna keskmise korteri hinna?” küsib ta.

Läbirääkimised jäid mitmeks aastaks venima. Kultuuriministeeriumi ametnikud mäletavad EELK taktikat eredalt. Kirik nimetas end korduvalt riigi poolt tagakiusatuks ja andis muu hulgas märku, et nende jaoks on solvav kultuuriministeeriumi soov lisada lepingusse punkt, et Niguliste eest saadava rahaga peab korras hoidma maakirikuid, mitte ehitama uusi. 

Uue elu said läbirääkimised alles siis, kui sekkus Jüri Ratas. Levila ja Eesti Päevalehe valduses olevad dokumendid näitavad, et läbirääkimisi juhtis Ratas isiklikult. “Arenguid pole. Peaminister juhib töörühma,” teatas toonane kultuuriminister Indrek Saar oma kolleegidele 2017. aasta kevadel e-kirjas. 

Kuigi Jüri Ratas väidab nüüd, et hind pandi paika „valitsuse otsusega”, leppisid tegelikult miljonites kokku Ratas ja Viilma omavahel.

Selleks ajaks oli Urmas Viilma öelnud, et nad on valmis leppima 3,6 miljoni eurose kompensatsiooniga. Ent kui leping lõpuks allkirjad sai, oli sel kirjas pea kaks korda suurem summa: 6 753 000 eurot. Kuigi Jüri Ratas väidab nüüd, et hind pandi paika “valitsuse otsusega”, leppisid tegelikult miljonites kokku Ratas ja Viilma omavahel. 

“Hind jõudis minuni, kui pilgud olid vahetatud kusagil,” ütleb Saar. Tema sõnu kinnitab siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au e-kiri asjasse puutuvate ministeeriumite tippametnikele ja toonasele regionaalministrile Jaak Aabile. Au ütleb kirjas, et Niguliste kompensatsiooni puhul on kokku lepitud üldsumma 6 553 000 eurot, ja lisab: “See on peaministri büroost saadud suurusjärk.” Mille arvelt lõplik summa veel 200 000 euro jagu kasvas, me ei tea.

“Ma mäletan seda momenti, kus tõesti ütlesin Jüri Ratasele, et kuule, jõuame nüüd keskpõrandale kokku – korrutage teie oma summa kümnega ja meie jagame oma summa kümnega ja siis hakkame rääkima. Kui me nüüd vaatame, siis seal see ka enam-vähem kokku sai,” ütleb Viilma.

Tõsi, selle 6,7 miljoni eest lubas kirik, et loobub ka Niguliste vallasvarast ja ühtlasi kõigist teistest riigivastastest nõuetest, mis olid tekkinud okupatsioonirežiimi tõttu. Eesti riik oli 1930-ndatel ära võtnud suure osa kiriku metsadest ja maadest ning andnud nende asemel välja pantkirjad, mis lubati kunagi tulevikus kinni maksta. Nüüd lubas kirik sellest nõudest loobuda, kuid isegi Ratase büroo arvutuste järgi oleks nende väärtus ulatunud kõigest natuke üle poole miljoni euro.

Kes maksab remondi?

Raha saamiseks poliitiliste sidemete kasutamine ei piirdu kaugeltki Nigulistega. Peapiiskop Viilma lobitöö oma organisatsioonile raha muretsemiseks on olnud tõhus, kuid mitte tagasilöökideta.

Keegi ei soovinud, et teoks saaks Viilma ähvardus viia maakirikute võtmekimp kultuuriministeeriumi valvelauda.

Muinsuskaitseameti algatusel töötati 2004. aastal välja spetsiaalselt kirikute korrashoiuks mõeldud pühakodade programm (PÜP), mis pidi tagama oluliste kirikuhoonete süsteemse kordategemise. Selle vajalikkuses ei kahelnud toona keegi, sest paljud kultuurilooliselt väärtuslikud kirikuhooned olid muutunud varisemisohtlikuks, ent kogudused ei jaksa neid ülal pidada ega remontida. Ka ei soovinud keegi, et teoks saaks Viilma korduvalt kõlanud ähvardus viia maakirikute võtmekimp kultuuriministeeriumi valvelauda.

Küll aga tekitas ametnikes küsimusi, miks olid ka kiriku esindajad otsustajate seas, sest nemad lähtusid nii mõnelgi korral teistest huvidest kui riik. Kui Eesti riigi jaoks on oluline päästa muinsusväärtusega hooneid, siis EELK on korduvalt öelnud, et silmas tuleks pidada ka koguduse suurust – hoone ei pruugigi olla eriti väärtuslik, aga riigi raha tuleks siiski eraldada, sest see on kasulik kiriku siseelule. 

Kultuuriministeerium nimetas sellist vastuolu otsesõnu huvide konfliktiks ja seetõttu PÜP kolm aastat tagasi lõpetati. See ei tähenda, et kirikuhoonetele antavad summad oleksid vähenenud. Vastupidi: kuigi raha eraldamise üle otsustatakse nüüd kirikuta, on summad isegi kasvanud. 

Kuid sellest hoolimata võitles peapiiskop PÜP-i taastamise nimel ja jõudis eelmise valitsusega põhimõttelisele kokkuleppele. 

Ent aega jäi liiga väheks. Veel oma ametisoleku viimasel päeval, 25. jaanuaril saatis rahvastikuminister Riina Solman kultuuriministeeriumisse ettepaneku taasalgatada PÜP ja taotleda sellele riigieelarvest veelgi suuremat rahastust. “Kirikud saaksid rohkem raha, kui nad ei peaks muude muinsustega konkureerima,” ütleb ta meile otsekoheselt. 

Isegi EELK esindajad on öelnud, et mitte kunagi varem pole meie kirikud olnud nii heas korras kui praegu.

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie naeratab seda kuuldes leebelt ja küsib siis: aga miks ei peaks kirikud konkureerima? Miks on kirikuhoonetele peaaegu 20 aastat eraldi programmi kaudu antud ligi miljon eurot aastas, kuid näiteks rehielamutele mitte? Sääraseid eraldi programme vajaksid veel paljud ehitismälestised, seda enam et isegi EELK esindajad on öelnud, et mitte kunagi varem pole meie kirikud olnud nii heas korras kui praegu.

Sellest hoolimata pandi Keskerakonna soovil koalitsioonilepingusse punkt, et analüüsitakse PÜP-i taastamist. Kultuuriministeerium tegigi lubatud analüüsi ja leidis, et taastamiseks on põhjust ainult siis, kui see tuleb koos lisarahaga. Pakuti kaks võimalust: kas anda lisaraha viis miljonit eurot aastas või kohe korraga neljaks aastaks 20 miljonit.

Tänavu mai lõpus kogunes luteri kiriku ja valitsuse suhete arendamise komisjon, mis koosneb nii ministritest, ametnikest kui ka EELK esindajatest, ning andis PÜP-i taastamisele heakskiidu. Ainsana sõnastas oma eriarvamuse Siim Raie. 

Urmas Viilma pole koalitsioonilepingu punkti tõlgendanud mitte lubadusena analüüsida, vaid tõotusena taastada. Nüüdseks on ta käinud ka kultuuriminister Anneli Oti juures, kes peab otsustama, millise ettepanekuga ta juba sügisel valitsusse läheb. Peale kahe eelmainitu on olemas kolmaski võimalus: PÜP-i mitte taastada. 

Kuidas Ott otsustab, ei ole teada. Tema stiili tundvad inimesed oletavad, et oma initsiatiivi ta ei näita ja ootab erakonna – ehk Jüri Ratase – korraldust. 

Tõsi, allikate sõnul on peapiiskop teinud erakondade esimeestele ettepaneku, et katuserahast kiriku toetamine võiks lõppeda ja kui soovitakse eraldada raha mõnele kogudusele kirikuhoonete korrastamiseks, siis võiks ka need summad suunata hoopis PÜP-i. Ametnike arvates on see korrektne ja läbipaistev. Kuid PÜP-i taastamise korral kirikut tõenäoliselt enam otsustamise juurde ei lubata.

Miks peapiiskop tahab programmi taastada, kui tal endal pole eraldiste üle kontrolli ja pärast programmi kaotamist on eraldised hoopis suurenenud? Viilmaga läbirääkimisi pidanud ametnikud kehitavad õlgu. Nemadki ei saa sellest täpselt aru. “See on poliitiline samm,” ütleb üks ametnik. “Ta (Viilma – toim) tahab, et riik oleks kirikuga mingil moel seotud ja riigi silmis olulisel positsioonil. Siis on tulevikus kergem raha küsida.” Kirik tahab olla riigiga ühe laua taga, isegi kui see laud on praegu veel väga väike.

Ideid, kuidas riik võiks kirikut toetada, peapiiskop Viilmal igatahes jätkub. Meiega vesteldes viskab ta õhku mõtte, et kuna Eesti riik moodustas omal ajal riigimetsa suuresti kiriku metsade riigistamisega, võiks tükike riigimetsa majandamise keskuse (RMK) kasumist joosta kirikute taastamise erifondi.

Sümboolne võim

Kiriku huvid ulatuvad rahast ja seadusloomest kaugemale. Näiteks protestis kirikute nõukogu ja eraldi ka Urmas Viilma tänavu kevadel tugevalt Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse kaotamise vastu. Kaitseministeeriumi ametnikega kohtudes põhjendasid vaimulikud muu hulgas, et armee on suurepärane koht kirikule uute hingede võitmiseks misjonitöö tegemiseks. Pikas intervjuus väitis endine peakaplan, et kaplanaat aitas tõhusalt vähendada armee enesetappude arvu ja selle olemasolu oli koguni oluline argument Eesti NATO-ga liitumisel (kaitseministeerium lükkab mõlemad väited otsustavalt ümber). Need põhjendused pole aidanud, kaitsevägi pole oma soovist taganenud, kuid koalitsiooni suhetega lähedalt kursis oleva inimese sõnul on Jüri Ratas lubanud kaplanaadi kaotamise ainuisikuliselt koalitsiooninõukogus vetostada. 

Usk ja poliitotsused ristuvad veel teiseski hiljutises küsimuses. EELK soovib tasuta enda kätte saada praegu balletikooli käsutuses olevat Tallinna toomkiriku vastas asuvat hoonet. Kui peagi valmib Pärnu maanteel uus muusika- ja balletikooli hoone, jääb see ajalooline Toompea maja nii-öelda vabaks. Kirik tahab, et need ruumid saaks endale toomkool, mis tegutses samas majas ka enne sõda.

Meie käsutuses olev valitsuse memo näitab, et peaminister Ratase büroo käiski välja ettepaneku nii teha. Aga siiani pole sellist otsust sündinud. Muu hulgas väljendasid skepsist justiitsministeeriumi ametnikud, kes leidsid, et kirikul pole juriidilist alust seda vanalinna hoonet endale tagasi nõuda.

Siht: mõju avalikus ruumis

Kümmekonna aasta eest leiti Harju-Risti kiriku põranda alt üle tuhande keskaegse hõbe- ja vaskmündi. Üldiselt kuuluvad kõik arheoloogilised leiud riigile, kuid kogudus oli teist meelt ja vaidlus on praegu mitmendat aastat kohtus.

“Riik on käitunud nagu koristaja, kes leiab minu juurde koristama tulles kapi tagant mündi ja ütleb siis, et münt on tema oma,” ütleb siseministeeriumi usuasjade osakonna juht Ilmo Au. Tema töö on esindada riiki suhtluses kirikutega. Aga nii nagu Viilmagi pooldab ka tema pühakodade programmi (PÜP) taastamist, räägib kohustusliku usundiõppe vajadusest ja kiriku erirollist.

Au põhjendab, et kirikut ei saa pidada samasuguseks MTÜ-ks nagu näiteks margikogujaid. “Iga religioon tegeleb inimese elukaarega ka pärast tema surma,” ütleb ta. “See on küll värav, kust keegi pole tagasi tulnud, kuid kirik annab tuge, lootust, kindlustunnet, et see pole lõpp, vaid üks etapp hinge olemasolus.”

Peapiiskop Urmas Viilma näeks heameelega, et kiriku kaasamine muutuks riigis sammhaaval iseenesestmõistetavaks.

Peapiiskop Urmas Viilma näekski heameelega, et kiriku kaasamine muutuks riigis sammhaaval iseenesestmõistetavaks. Praegu nii pole ja tunnustuse nimel tuleb teha palju tööd.

Kui sotsiaalvaldkonna asutused ja ühendused panid tänavu kevadel idanema mõtte meenutada koroona tõttu surnuid üleriigilise mälestuspäevaga, pidasid Viilma ja riigikogu esimees Jüri Ratas kuluaarides plaani, kuidas ürituse keskses rollis oleks EELK vaimuliku avalik jutlus. Ametnike mõjul toimus mälestuspäev 20. juunil märksa ilmalikumas vormis ja lahjenes lõpuks „soovituseks käia kirikus ja istutada puid”.

Viilma arvates peitub kurja juur selles, et paljud praegused Eesti riigiametnikud ja poliitikud on religiooni mõttes kirjaoskamatud. Põlvkond põlvkonna järel pole koolis antud usundiõpetust. Kirik ei tule neile mõttessegi.

Kui tänavu juulis algasid parvlaev Estonia vraki uued uuringud, oli taas Viilma see, kes pidi kiriku pilti tooma. „Siin on nüüd jälle see koht, kus me pidime ise oma initsiatiivi valitsuse suunas näitama,” lausub peapiiskop.

Tema sõnul pöördus Rootsi valitsus ise sealsete kirikute poole küsimusega, kuidas uuringute ajal hauarahuga ümber käia. Eestis sai kirik vastava pöördumise alles pärast seda, kui ise sellele peaministri büroo tähelepanu juhtis. Asi lõppes kahe mälestusteenistusega merel.

Samal ajal kui mõned ametnikud kiriku ambitsioonidele kaasa aitavad, tekitab see paljudes, kes kirikupea stiili kõrvalt näevad, hoopis trotsi. “Ametnikel on juba kopp ees kirikust,” tunnistab meile üks kõrge riigiametnik. “Kirikut ei peaks kohtlema teistmoodi kui teisi huvigruppe, teda ei peaks võimendama.” See ametnik on ise samuti kristlane. Talle meeldib, et kristlus peaks kaitsma tagakiusatuid, nõrgemaid ja väetimaid. Praegu EELK seda tema arvates ei tee.

Viilma ütleb, et mõju, mida tema taga ajab, pole koht aastalõpu mõjukate tabelis.

Viilma ütleb, et mõju, mida tema taga ajab, pole koht aastalõpu mõjukate tabelis. Selle asemel jälgib ta, kas kirikuõpetaja kutsutakse küüditamise aastapäeval midagi rääkima või mitte ja kas advendiküünla süütamisest on saanud vallavanema üritus või on sinna kirik endiselt kaasatud. Peapiiskop ei varja, et on ärgitanud avaliku elu tegelasi ja poliitikuid kristlastena n-ö kapist välja tulema – ja edukalt.

Suur plaan on võita pikemas perspektiivis kirikule uusi hingi. Aga USA kogemus näitab, et kui luterl kirik otsib oma järjepidevale kahanemisele lahendust poliitikasse minekust, võib see olla hoopis tee veel tõtlikuma hääbumise poole. Praegu on luterlasi juba vähem kui õigeusklikke, ent see ei tähenda, et ambitsioon mõjutada Eesti ühiskonda oleks kahanenud. Vastupidi.

Tee peapiiskopiks

Kui 20-aastane Urmas Viilma saabus 1990-ndate alguses Pärnu-Jaagupisse teenima, kolis ta kirikumõisa teisele korrusele. Akna taga jooksis maantee, seintel olid aga mitukümmend aastat tagasi kleebitud tapeedid. Ainuke tualett oli koridori teises otsas, kuid seda sai kasutada ainult külmade tulekuni. Iga päev pidi Viilma kütma maja vanu ahje ning teda tabas liigesevalu, mis vaevab teda siiani. Kogukonna jaoks oli ta võõras ja ebaoluline ning ta kutsuti kohale ainult siis, kui toimus mõni pidulikum sündmus, mida oli kena ehtida pastori kohaloluga. “Siis ma mõtlesin, et kui arutatakse kogukonna jaoks olulisi asju, peab kirik kohal olema,” ütleb ta. “Tol momendil ma leidsin, et kõige lihtsam viis seda saavutada on minna poliitikasse.”

See oli üllatav, sest veel usuteaduse instituuti astudes oli Viilma arvanud, et vaimuliku amet ja aktiivne poliitika ei sobi omavahel kokku. Viilma teadis enda sõnul hästi, et poliitikat peeti kirikus räpaseks ja “kõiki sellega tegelejaid ähvardas samasugune roojasus”. Lahendus tuli valgustusena. 1996. aasta kevadel palus Viilma audientsi toonaselt peapiiskopilt Jaan Kiivitilt. Viilmat oli kutsutud kandideerima kohalike omavalitsuste valimistel ja ta soovis nõu. Kiivit selget vastust ei andnud, vaid jättis noore vaimuliku poliitilised ambitsioonid tema südametunnistuse otsustada. 

Isamaasse astus Viilma sealsamas Pärnu-Jaagupis. Ta kandideeris valimistel, pääses vallavolikokku ja sealt edasi juba kolmeks aastaks volikogu esimeheks. Kui Viilma mõned aastad hiljem Pärnu-Jaagupist lahkus, olid kirik ja kalmistu korda tehtud, kirikumõisas tegutsesid tuttuus hostel ja kohvik, Urmas Viilma oli pidanud 730 jumalateenistust ning valinud oma elu motoks apostlite sõnastatud “Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”.

Oma lapsepõlvekoju Sauele kolides jätkas ta poliitikas ja peagi liitus ka vabamüürlastega. Noorusest hoolimata hakkas Urmas Viilma jõudma mõjukate inimestega ühele orbiidile. Ta kandideeris ühes valimisliidus Henn Põlluaasaga, sai volikogu aseesimeheks ja vastutas valla eelarve eest. 2007. aastal kandideeris Urmas Viilma riigikokku ning sai Sauel peaminister Andrus Ansipi ja endise linnapea Orm Valtsoni järel kolmanda tulemuse. 

Samal ajal rühkis Viilma edasi ka kiriku hierarhias ja tõusis äriettevõtte Kiriku Varahaldus esimeseks juhiks. “Ilmselt on mulle siis antud ka seda majanduslikku mõtlemist vaimuliku mõtlemise kõrvale,” kommenteerib ta. Järgmisel aastal valis toonane peapiiskop Andres Põder ta juba väheste liikmetega kirikuvalitsusse, mis juhib kogu luteri kiriku igapäevaelu. Põder tunneb Viilmat juba vähemalt ajast, mil ta ise vastutas kogu Pärnu praostkonna eest ja Viilma oli ilmselt tema praostkonna lemmiklaps, kes tuli hiilgavalt toime nii oma kiriku majandusliku seisu parandamisega kui ka ühiskondliku nähtavuse suurendamisega. Nüüd sai Viilma kiriku kantsleriks, vastutades kogu luteri kiriku majandusasjade eest.

Teoloogilistel teemadel võttis Viilma toona väga harva sõna, küll aga rääkis sageli vajadusest kahanenud kogudused omavahel liita. Seda pole tänini tehtud. 

2010. aastal sai Viilma Eesti esinduslikuima toomkoguduse õpetajaks. Järgmisel aastal astus ta vabamüürlaste seast välja ja 2013. aasta sügisel lahkus Isamaast. Vaevalt kuu aega hiljem teatas Andres Põder kirikukogul, et ei soovi peapiiskopina jätkata ja tahab anda võimaluse kellelegi nooremale. Mõni nädal hiljem tegi Hans H. Luik Viilmaga pika intervjuu ja teda nimetati Eesti Ekspressi esiküljel võimalikuks uueks peapiiskopiks. Paar kuud hiljem seatigi Viilma kandidatuur üles ja 2014. aasta lõpus valiti ta veidi ootamatult luteri kiriku kõigi aegade noorimaks peapiiskopiks. Praeguste reeglite järgi on tal võimalik sellel ametipostil olla veel peaaegu 25 aastat. “Ma ei tea, kas ma suudan,” sõnab Viilma tagasihoidlikult.

Reformierakond ja kristlus

“Jaani kiriku torni valmimine sümboliseerib varakapitalistlikust tormamisest hingelise rahu ja väärikuseni jõudmist,” ütleb Andrus Ansip ühel pühapäeva ennelõunal vaikusesse uppunud Tartu kohvikus. 

Ansip oli Tartu linnapea, kui otsustati Jaani kiriku taastamine. Siiani oli seda päästetud jupikaupa (ning alati oli miskipärast hanked võitnud üks ja sama firma). Ansip soovis kogu kiriku korraga korda teha ja kuigi üllatuslikult suhtus EELK sellesse kahtlevalt – polnud selge, kust peaks tulema raha –, oli lõpuks kampaaniast haaratud kogu linn. Tehti populaarne korjandus kirikutorni korraliku plekiga katmiseks, inimesed annetasid, helistasid isegi hilisõhtuti Ansipile koju, Ansip kirjutas aga valmis raadioreklaami ja tema sõber, Pauluse õpetaja Joel Luhamets luges selle sisse, taustaks helisevad kirikukellad. 

Tõsi, hingeline tasakaalustumine pole ainus, mida üks kirikutorn võib väikeses linnas sümboliseerida. “Ma usun, et järgmistel valimistel sain ma vähemalt pooled hääled selle eest, et tegin Jaani kiriku korda,” lausub Ansip ainult talle iseloomuliku kõigutamatu rahuga, kuigi toonitab veel kord, et ei teinud seda üksi ega häälte nimel ja kampaaniaga oli seotud kogu linn – kirik oli neile oluline.

Järgmisena osales Ansip Tartu Pauluse kiriku taastamises. Ta oli siis juba peaminister ja tema valitsusse kuulus koguni viis Pauluse koguduse liiget: peale tema veel Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukas, Juhan Parts ja Laine Randjärv. Kui Pauluse kiriku remondiks taheti eraldada  50 miljonit krooni, oli kristliku taustaga Isamaa sellele vastu ja raha suunati hoopis Audru ringrajale, kuid otsustavaks sai Ansipi sõna. “Ma panen käe südamele, et ilma minuta poleks Pauluse remonti tulnud,” ütleb Ansip. Ta ei lähtunud sellest, et tegemist oli tema kodukogudusega, vaid räägib pikalt ja asjatundlikult arhitekt Saarineni projektidest ning nende arhitektuurilisest ja kultuuriloolisest väärtusest.

Tänutäheks soovis EELK anda Ansipile kiriku auraha, kuid 2014. aasta sügisel tegi Ansip toonasele kirikujuhile Andres Põdrale ettepaneku üleandmine edasi lükata. Ees olid uue peapiiskopi valimised ja auraha andmine Ansipile, kes oli algatanud kooseluseaduse vastuvõtmise, oleks võinud valimisi häirida. Põder oli nõus: viivitada on hea mõte.

Ansip pole ainuke kirikuga seotud Reformierakonna veteran. Näiteks on Tartu Maarja kiriku taastamise eestvedaja endine riigikogu esimees Toomas Savi ja taastamise suurtoetaja on Neinar Seli, kes kuulub ka kogu luteri kiriku jaoks annetusi koguvasse toetusfondi. Meelis Atonen on kuulunud Viljandi Jaani koguduse nõukokku. Sel aastal ta enam ei kandideerinud, sest talle olid vastumeelsed EELK pürgimused, mis kulmineerusid Urmas Viilma konservatiivsete sõnavõttudega. Aivar Sõerd on Nõmme Lunastaja kiriku organist (ta ütleb muu hulgas, et “mingeid mošeesid siia ehitada ei ole vaja” ning “olen alati suhtunud kirikusse suure austuse, mõistmise ja lugupidamisega”). Eesti Kiriku püsikolumnist on pikaajaline Tartu linnapea Urmas Klaas. 

Tallinna toomkoguduse liige on endine kahekordne peaminister Taavi Rõivas, kes on koos Urmas Viilmaga suvitanud ühise sõbra suurärimees Väino Kaldoja juures Vilsandil. 2017. aasta suvel oli just Viilma see, kes Rõivase toomkirikus laulatas. “Me oleme siin selleks, et paluda õnnistust Jumalalt sellele täna sõlmitavale abielule,” ütles pidupäeva puhul kuldse ristiga varustatud peapiiskop pruutpaarile. Kui küsime Rõivaselt, miks astus liberaalsete väärtuste ja turumajanduse eest seisva Reformierakonna endine esimees kristliku koguduse liikmeks, vastab ta, et “objektiivselt selgitada ma ei oska”, kuid “see on ju normaalne, et ollakse religioossed”. 

Võib-olla kõige üllatavam on aga Reformierakonna ühe asutaja Igor Gräzini jõudmine Saare praostkonna vikaariks. Nimelt on Levila ja Eesti Päevalehe valduses dokument, mille järgi kuulus Gräzin 1980-ndate algul mitu korda järjest Tartu ususeaduste täitmist kontrollivasse komisjoni. Komisjoni ülesanded olid muu hulgas vaimulike jutluste järelevalve, koguduste kontrollimine jõulude ja ülestõusmispühade ajal ning ateistlikud loengud koolides ja mujal. On teada vähemalt üks Gräzini pikaajaline vaatlustegevus nelipühilaste kohta. Levila ja Eesti Päevalehe küsimusele, kuidas usuasjade kontrollijast on saanud vikaar, Gräzin ei vastanud.

Konservatiivsete õpetajate väljaanne kiidab kristlastele EKRE-t ja vaenab Kaja Kallast

Ehkki luteri kiriku kõrges hierarhias pole EKRE-l seni suuremat tugipunkti, ulatab parteile abikäe konservatiivsete kirikuõpetajate loodud ja toimetatav veebiväljaanne Meie Kirik.

Meie Kiriku asutasid Augsburgi usutunnistuse seltsi koondunud Enn Auksmann, Veiko Vihuri ja Illimar Toomet. Näiteks Vihuri astub sageli üles SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks väljaandes Objektiiv. Ta on ka Objektiivi endine peatoimetaja ja praegune kolumnist.

Tellisime meediaanalüüsi, mis võrdles EELK ametliku väljaande Eesti Kirik ja konservatiivse tiiva väljaande Meie Kirik sisu. Analüüs näitab, et just Meie Kirik võtab jõuliselt ja hinnanguid andes sõna paljudel ühiskondlikel teemadel. 

Monitooringufirma Meedius analüüsis mõlemas väljaandes mullu märtsis vallandunud koroonakriisi algusest ilmunud artikleid, mis puudutasid COVID-19, vihakõnet ehk vaenu õhutamist, aborti, LGBTQ teemasid, Euroopa Liitu ning poliitikutest president Kersti Kaljulaidi, peaministreid Jüri Ratast ja Kaja Kallast.

Eesti Kirik võttis koroona kõrval teistel teemadel sõna äärmiselt harva ning artiklid keskendusid peamiselt faktide edastamisele ja kiriku seisukohtade selgitamisele. Viiruse teemal võtsid palju sõna ka koguduste hingehoidjad, kes andsid lugejale nõu, kuidas olukorraga toime tulla.

"Meie Kiriku kajastustes on monitooritud teemadel selgelt näha tugevat negatiivset tooni. Eelkõige on seda näha LGBTIQ+-i ja vihakõne teemadel, mille puhul on näha, et ka esmapilgul neutraalse ja fakte edastava artikli lõppu on lisatud negatiivseid märkusi," leidsid analüüsi autorid Katrin Vaht ja Artur Ivašina. 

Valimisse jõudnud teemadest ei olnud vaid Jüri Ratast puudutavate artiklite seas ükski negatiivse tooniga. Vihakõnet, LGBTQ-d ja Kaja Kallast puudutavad artiklid olid aga üldjuhul just negatiivse tooniga ning ka muid märksõnu puudutavate artiklite seas oli negatiivseid pea sama sagedasti kui neutraalseid.

"Eesti Kirik ei lasku poliitilisse debatti, vaid keskendub kiriku ja usu teemadele. Meie Kiriku kajastused seevastu edastavad hea meelega erakondade seisukohti, eelistades EKRE-t. Reformierakonna kajastuste maht tuleneb peamiselt asjaolust, et EKRE nende vastu tihti sõna võtab ning peaminister Kaja Kallase ja erakonna seisukohad ei ole allikale meelepärased," seisab analüüsis.

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu "25 pühapäeva, 35 kirikut”.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!