Kaheks löödud kirik

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu “Hingehoidja üheksa ametit”.

“Vaata seda verd,” ütleb Kristjan Luhamets, “hoopis see on armastus.” Tema sõrm osutab väikese kabineti seinal rippuvale pildile, kus okaskrooniga Kristuse kaelale on ilmunud veretilgad nagu veepiisad veepudelile palaval suvepäeval. Ümberringi on vaikne. Vahepeal avatakse uks ja vanem proua ulatab üle lävepaku ajalehe Eesti Kirik.

Luhamets on riietatud musta. Ta on just tulnud matustelt. Tema soovitusel asetati keegi mulla sisse juba varahommikul, kui oli jahedam. Matustel käib ta nädalas mitu korda – juba aastaid matab Luhamets rohkem surnuid, kui seda tehakse Tallinnas Jaani ja Kaarli kirikus kokku. Mitte kõik surnud pole olnud usklikud. Aga nad tahavad minna viimsele teele läbi jumala väravate.

Kristjan Luhamets on üks karismaatilisemaid ja mõjukamaid vaimulikke 169 koguduse ja ligi 230 õpetajaga luteri kirikus. Tema teenistused on populaarsed, need kestavad tunde. Luhametsa juhitava Tartu Pauluse kogudusega on aja jooksul liitunud hulk poliitikuid. Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukas, Juhan Parts, Andrus Ansip. Ka Laine Randjärv, kes on aga praeguseks kogudusest lahkunud ja liitunud Harju-Risti ehk Annika Laatsi kogudusega.

„Võib-olla on see missioon ja lunastus,” ütleb Ansip, vastates küsimusele, mis teda kristluse poole tõmbab.

“Võib-olla on see missioon ja lunastus,” ütleb Ansip, vastates küsimusele, mis teda kristluse poole tõmbab, “aga võib-olla ka ratsionaalse maailma kompensatsioon. Igatahes pole sel midagi pistmist Reformierakonnaga.” 

Kirikus ei käi ta just sageli – korra aastas jõulude ajal. Kõnnib mööda mõnda enda kingitud vaipa, istub pinki ja kuulab jutlust, enne või pärast teeb aga väikese annetuse. Korra on ta mõelnud selle ka tegemata jätta. 

Kooseluseaduse vastuvõtmine oli tema soov. Kunagi ammu koos perekonnaga Kanadas olles võinuks nad minna ööbima ühe lesbipaari juurde, kuid Ansip ei tahtnud, et lapsed sellist kooselu näeksid, ja nad keerasid maanteelt esimesse Holiday Inn’i. Ent vanemaks saades ei mõistnud ta enam, miks üks armastus on lubatud ja teine keelatud. Kui kirik hakkas kooseluseadust ründama, pettus ta sügavalt. Jõuluvaim siiski võitis, Ansip tegi annetuse ka tol aastal.

Luhamets räägib palju, soravalt ja hästi. Ta tsiteerib peast vähetuntud kohti piiblist, tuues eriti esile eksinuid ja patuseid – tema jutus korduvad Juudas, Laatsarus, Aabraham, Paulus. Oma näidetega naaseb ta ikka ja jälle vana või uue testamendi juurde, ammutab sealt väiteid, kirjeldusi ja ideid – piibel on Luhametsa kõigi mõtete alg- ja lõpp-punkt. 

Ta ei usalda teadust. Luhamets kritiseerib korduvalt neid, kes lähenevad piiblile “ülevalt alla” ehk suruvad piiblile peale oma inimliku vaatenurga, kritiseerivad piiblit valikuliselt ja vaatavad seda ajaloolises kontekstis, mitte ei võta seal kirjutatut sõna-sõnalt.

Luhamets võtab laualt väikesed mustad kaaned, mille vahel on jutluse märkmed, asetab need oma peopesale ning läheneb teise peopesaga altpoolt. “Ma eelistan lugeda piiblit alt üles,” ütleb ta siis, “otsekui altari ees alandlikult põlvitades ja öeldes Jumalale, et olen tema sulane, tema tööriist. Ma otsin seda, mida piibel tahab mulle öelda, ja püüan mitte tormata oma tarkusega.”

Luhamets teab, et kõik vaimulikud ei mõtle nii. Lõhed Eesti evangeelse luterliku kiriku sees pole kellelegi mingi saladus ning nende järele ei pea isegi eraldi küsima, ta võtab need ise jutuks.

Eriarvamusi on kirikus mitmel teemal. Suured vaidlused puudutavad praegu luterlikku liturgiat. Jutlusi kuulates on tajuda pingeid ääremaadel asuvate kirikute ja keskuste vahel – maal tuntakse end sageli kirikuvalitsusest hüljatuna. Omavahel vaieldakse selle üle, kuidas peaks valitama koguduste juhatusi või kas ja kuidas reageerida kirikus käivate inimeste hulga vähenemisele. Kas uuendada lauluraamatut ja kas jääda mustade talaaride juurde või minna üle – nagu paljud juba on läinud – valgete albade kandmisele.

Jutlusi kuulates on tajuda pingeid ääremaadel asuvate kirikute ja keskuste vahel.

Ent kõik need arutelud kahvatuvad liberaalsuse ja konservatiivsuse üle peetava vaidluse kõrval. See lõhestab kirikut emotsionaalselt ja ärritab kumbagi tiiba sedavõrd, et tehakse vihaseid telefonikõnesid, läkitatakse petitsioone, nõutakse osa isikute vallandamist või soovitakse nende avalikku hukkamõistmist. Ühe liberaalse õpetaja kirikuaeda tuli keegi naine ja ütles, et nägi unes jumalat, kes olevat andnud õpetajale aasta – kui ta oma vaateid ei muuda, siis ta sureb. “Kui poleks vaidlust homoseksualismi üle, oleks kirik palju ühtsem,” sõnab üks kirikuõpetaja.

Kuidas tõlgendada piiblit

Luhametsale ütleb piibel, et homoseksuaalsus on patt. Tema jaoks ei ole mingit võimalust seda kuidagi teistmoodi lugeda ning need, kes arvavad vastupidist, on eksinud ja levitavad valeõpetust. Vaidlus selle üle teda ei heiduta.

Luhametsale ütleb piibel, et homoseksuaalsus on patt. Tema jaoks ei ole mingit võimalust seda kuidagi teistmoodi lugeda.

Luhamets pole jäänud selles vaidluses pealtvaatajaks. 2019. aastal andis ta välja 80-leheküljelise artiklikogu “Homoküsimus”, mis koondab nende Eesti vaimulike tekste, kes peavad samasooliste inimeste suhet patuks. Selles öeldakse, et homoseksuaalsus on inimese ja jumala vaheline mürgistusseos. Piibli seitset kirjakohta, kus homosuhet puudutatakse, ei saa tõlgendada kuidagi teisiti kui et tegemist on patuga.

Geikristlaste kogu üks asutajaid Meelis Süld oli Luhametsa parimaid sõpru. Seetõttu polnud Luhamets üllatunud, kui Süld kutsus aastaid tagasi just tema kohtumisele ja pihtis talle, et on homoseksuaal. Nüüd nad enam nii palju ei suhtle. “Meil on õpetuslikud erimeelsused,” sõnab Luhamets napilt.

Luhamets räägib ka ise õpetajatega, kes arvavad teistmoodi. Kord kutsus ta endale külla Viru praosti Tauno Toompuu – ühe liberaalsema vaimuliku geiküsimustes. Nad rääkisid neli tundi, siis pidi Toompuu tagasi koju sõitma. “Ma tahtsin aru saada, kust meie lõhe algab,” ütleb Luhamets. 

Toompuu ise mäletab seda vestlust pisut teisiti, kuid ei taha detailidel suurt peatuda. “Kristjanil on sellele oma lähenemine. Tema tahtis neis asjus vaid “jah-ei” vastuseid. Minu meelest ei saa maailma nii lahendada,” sõnab ta.

Nii mõnigi koguduse liige on Toompuult küsinud, kuidas nad saavad olla osa kirikust, mis mingit ühiskonnagruppi vaenab. “Kui kirik ütleb ainult seda, millega koguduse liige ei nõustu, siis ta ei näe endal enam kohta koguduses, kuigi ta on kristlane ja tahaks olla jätkuvalt koguduse liige,” lausub Toompuu. 

Toompuu leiab, et kirikus ei saa vältida arvamuste paljusust nagu ühiskonnaski. “Kirik peab oma seisukohtades arvestama ühiskonnas toimuvaga, et kirikul oleks üldse mõju ja see oleks inimlähedane. Kirik on ju osa ühiskonnast, kus toimub sageli samasugune polariseerumine nagu kirikus sees.”

Ühiskonna silmis EELK-s samasooliste paaride armastuse kaitsjaks kujunenud Risti kirikuõpetaja Annika Laatsiga pole Luhamets neil teemadel rääkinud. Ent talvel läkitasid Luhametsa koguduse liikmed Laatsile kirja, kuid mitte otse, vaid hoopis kirikuvalitsuse aadressile, et sealgi saaksid kõik kirja lugeda. Luhamets kirja koostamises ei osalenud, ent nõustub selle seisukohtadega – armastus, millest Laats räägib, ei ole tema arvates tõeline armastus.

“Saame aru, et kuna Teie arvamusavaldused lähevad kokku nn liberaalsete võrdsusideoloogide poliitikaga Eestimaal ja mujal maailmas, olete Teie üks põhilisemaid kirikuõpetajaid, keda ilmalik meedia armastab ja avaldab,” seisis ligi 40 allakirjutanu pöördumises. “Sellest jääb vale mulje, et kristlased Eestimaal on nõus Teie avaldustega. Ei ole.” 

Neile ei meeldinud Laatsi seisukohad. Nad ise arvasid, et geid ei tohiks kunagi abielluda ega lapsendada ja ükski homo ei tohiks olla kogudust juhtiv preester. “Kui pime juhib pimedat, kuhu ta siis juhib?” küsiti kirjas. 

„Mida kostate Teie seal, Annika Laats, kui olete nii palju hingi hoopis hukatusse saatnud valearmastuse propageerimisega?”

Populaarse Laatsi õpetus on allakirjutanute arvates kreeni vajunud. “Mida kostate Teie seal, Annika Laats, kui olete nii palju hingi hoopis hukatusse saatnud valearmastuse propageerimisega ja inimeste pattude õigustamisega. Palun peatuge ja parandage meelt, nii päästate paljusid inimesi ja ka iseennast hukatusest,” ütlesid nad. 

Kui pöördume Laatsi poole ta kommentaaride saamiseks, vastab ta: “Ma ei soovi, et minu isiku ümber taas konflikt punutakse.” Laats hindab töörahu. 

Peapiiskopi kimbatus

Kui Urmas Viilma 2014. aasta hägusal novembripäeval Tallinnas usuteaduste instituudis uueks ja läbi aegade noorimaks peapiiskopiks kuulutati, sõitis üks luterlik naisõpetaja Tondi Selveri parklasse ning hakkas autos nutma. Kuidas oli ta sinna parklasse jõudnud, ta enam ei mäleta, sest kõik oli sama hägune nagu ilm. “Ma nutsin kolmveerand tundi,” ütleb ta meile. Kõik teadsid, et Viilma on konservatiiv ja kõige muu hulgas ei toeta ta naisõpetajate ordineerimist ehk vaimulikuks pühitsemist. Kui naisõpetaja supermarketi ees lõpuks mootori käivitas ja minema sõitis, oli ta üpris veendunud, et temal EELK-s tulevikku pole.

Ent juba mõni kuu hiljem palus Viilma esimest korda siinse luteri kiriku ajaloos valida kirikuvalitsusse kaks naist ja sügisel kutsus ta toomkiriku käärkambrisse kokku kõik Eesti naisõpetajad. Uus peapiiskop rääkis nendega rahulikult, viisakalt ja sisendusjõuliselt. Ta ütles, et on palvetanud. Ta on mõelnud. Ta on palju lugenud. Ja ta on jõudnud seisukohale, et naisõpetajate ordineerimine on jumalale meelepärane. 

Viilma tekstid enne peapiiskopiks saamist ei jäta kahtlust, et tegemist oli veendunud konservatiiviga.

See pole ainus kord, kui Viilma on ideoloogilistes küsimustes ümber mõelnud. Tema tekstid enne peapiiskopiks saamist ei jäta kahtlust, et tegemist oli veendunud konservatiiviga. Kui liberaalsed õpetajad avaldasid humanistliku kristluse manifesti, kus tauniti “kirikus levivat vihakõnet” ja kiriklikule autoriteedile allumist ning kutsuti üles tunnistama inimese õigust ise otsustada, nimetas Viilma seda avalikult “tähelepanuvajaduseks”. Ta kritiseeris, et tekstis hägustatakse humanismi mõistet ja kõlama jääb kellegi subjektiivne soov allutada jumala tahe inimese omale. “See ei ole aga enam kirik!” lõpetas Viilma hüüumärgiga oma kommentaari. Tema oli oma positsiooni valinud. 

“Homosuhe on patt,” ütles ta 2010. aastal. “Demokraatia on kaotamas,” lisas ta kooseluseaduse vastuvõtmise ajal. “See, mida on selle seaduse läbisurumise kontekstis hakatud pidama armastuseks, taandub kahjuks ainult teatud liiki füüsilisele armastusele ja naudingutele,” kirjutas kantsler Viilma oma kiriku häälekandjas 2014. aasta kevadel, kui tema peapiiskopiks saamiseni oli jäänud pool aastat. Just siis hakkas Viilma alatasa homoseksuaalsusest rääkima.

Napilt kaks kuud enne peapiiskopi valimisi sõnas ta, et tema ja teised traditsioonilise abielu pooldajad on muudetud nähtamatuks ja ta ei mõista, miks ei võeta arvesse küsitlusi, mille järgi ollakse “üsna väikese grupi inimeste eluviisi” õigustamise vastu. Veel valimiste hommikul tsiteeris Postimees Viilma sõnu, mille kohaselt “täna pole homoseksuaalsel vaimulikul, kes seda praktiseerib, vaimulikuna tööd. Tõlgendame piiblit selgelt nii, et homoseksuaalne praktika on patt”. 

Viilma peapiiskopiks valimine tuli paljudele üllatusena. Kuid tajuti, et Viilmal on eelmise peapiiskopi Andres Põdra tugi. Nad olid hakanud lähemalt suhtlema siis, kui Põder juhtis Pärnu praostkonda ning silmas seal noort, usinat ja edukat Pärnu-Jaagupi õpetajat Viilmat. Põdra konservatiivne maailmavaade ei ole saladus. Tema jutlusel kuulsime sõjakaid üleskutseid hakata “Kristuse sõduriteks” ja “võidelda” pealetungiva liberalismiga. Võimalik, et just tänu konservatiivsetele sõnumitele sai Urmas Viilma lõpuks peapiiskopiks.

Kirikusisene võimuvõitlus

Seda, et Urmas Viilma saab peapiiskopiks, uskusid ilmselt vähesed. Kuigi Viilma esitas kandidaadiks kõige esimesena juba 2014. aasta esimestel kuudel Ida-Harju sinod, jäigi see ainsaks Viilmad toetanud sinodiks. Novembriks oli kõigil konkurentidel vähemalt kahe sinodi toetus, Ove Sanderil aga koguni nelja oma, kusjuures tema seljataha olid koondunud ka Tartu ja Tallinna praostkond. 

Viilma trumpideks peeti senise peapiiskopi Andres Põdra toetust, aastakümneid Pärnu-Jaagupis teeninuna väiksemate kohtade murede hästi tundmist, ladusat suhtlus- ja väljendusviisi ning head ülevaadet majandusteemadest. 

Tema kui Kiriku Varahalduse esimese juhi ja hilisema kantsleri käes olid kiriku rahajuhtimise hoovad. Ühe koguduse liikme sõnul “sai Viilma peapiiskopiks nagu Sõõrumaa olümpiakomitee juhiks – õigel hetkel rahakraane avades või sulgedes”. Mingeid fakte ega tõendeid selle kohta pole, kuid samalaadseid viiteid kuuleme mitmel korral.

Kandidaadid pidasid 2014. aasta suvel ja sügisel mõned debatid, kuid need möödusid niivõrd sõbralikus ja üksteist austavas meeleolus, et nende jälgijad mitme lõhestava teema kohta selgeid vastuseid ei saanud. Urmas Viilma keskendus majandusele. “See võib talle edu tuua,” ennustas toona debatte jälginud teoloogiadoktor Tarmo Kulmar.
 
Ühel debatil lubaski Viilma jätkata kiriku teenimist “hea majapidajana”, austada korda ja süsteeme ning võrdles siis ühiskonda lapsega, kes ei tea, mida ta tegelikult tahab. Viilma valiti küll ühel kristlikul noortefestivalil publiku lemmikuks, kuid miski ei ennustanud, et temast võiks saada kõigi aegade noorim peapiiskop.

Ilmselt tajus seda ka Viilma ise või aimasid tema lähikondsed. Ühel päeval tuli üks Viilma toetaja teise kandidaadi Joel Luhametsa juurde ja tegi talle ettepaneku, et Viilma loobub kandideerimisest, kui Luhamets lubab, et võtab peapiiskopiks saades Viilma enda paremaks käeks ja koolitab temast uue peapiiskopi. Luhamets saaks peapiiskop olla kolm aastat, siis ta emeriteeruks, kuid selle ajaga oleks kindlustatud Viilmale tugevam toetus. Luhamets keeldus ja loobus nädal enne uue peapiiskopi valimisi üldse kandideerimast. 

Kirikukogu kogunes 2014. aasta novembri lõpus. Alles oli jäänud neli kandidaati. Esimesel päeval neid kuulati, teise päeva hommikul hakati valima. Esimeses voorus langesid välja Marko Tiitus (teda peeti liberaalseimaks kandidaadiks, ta oli muu hulgas ainsana öelnud, et toetab naisvaimulike ordinatsiooni) ja Tiit Salumäe.
 
Lõppvooru läksid Ove Sander ja Viilma ning seal võitis üllatuslikult Viilma 32 häälega 26 vastu. Hääletus oli salajane, kuid oma hääle tegi avalikuks Joel Luhamets. Ta oli valinud Viilma. “Kõige tähtsamaks ma pean /…/ seda, et ta ei jõua oma teoloogiliste arutlustega sinna, kuhu kogu ülejäänud maailm praegu tüürib, ning usaldab Jumala sõna,” põhjendas ta toona. 

Paar kuud hiljem tegi vastne peapiiskop ettepaneku valida Salumäe ja Luhamets piiskoppideks ning tuua Ove Sander ja Marko Tiitus tema juurde kirikuvalitsusse. Ettepanekut toetati ja kõigist Viilma äsjastest konkurentidest oli hetkega tehtud tema lähimad liitlased.

Ent kui Viilma oli valitud, hakkasid tema seisukohad kiiresti mahenema. Päev pärast valimisi ütles ta ajakirjanikele, et “me ei peaks määratlema inimesi läbi seksuaalse praktika” ja “homoseksuaalsus ei ole suurem patt kui pühapäeva mitte pühitsemine”. Peagi märkis ta ühes advendikõnes, et kui traditsiooniline perekond on kaitstud, peaks ka “teine pool” midagi saama. Pärast õiguskantsleriga kohtumist loobus ta mõttest, et perekond peaks olema põhiseaduses sätestatud mehe ja naise liiduna. 

“Ma sain aru, et põhiseadus on väärtus omaette ja me ei pea tingimata seda muutma,” sõnab ta meile. Nüüd, seitse aastat pärast peapiiskopiks saamist, ütleb Urmas Viilma ühe krutsifiksi all istudes ja teist oma lilla särgi rinnataskus hoides, et kui abielu on kaitstud, et kui abielu on kaitstud, siis see, mis saab edasi kooseluseadusega või samasooliste inimeste paarisuhete reguleerimisega, pole enam üldse kiriku asi. “Mina tegelen kiriku koos hoidmisega, et kõigile oleks ruum olemas.” 

“Ümbermõtlemine on intelligentse inimese tundemärk,” märgib liberaalsete vaadetega õpetaja Mart Salumäe leebelt. Viilma ei nimeta oma seisukohtade muutmist ümbermõtlemiseks, vaid tasakaalu otsimiseks. Ta aimab, kus on piir, millest ta homosuhetest kõneledes üle astuda ei tohi. Ta tajub seda õhust ja vestlustest ning seda piiri ta ei ületa, kuid samamoodi tajub ta järjest liberaalsemaks muutuva ühiskonna ootusi kirikule. Ja see on lõhe, mille kohal balansseerimine pole tema jaoks mitte filosoofiline mõtteharjutus, vaid igapäevane ülesanne.

Viilmaga mitu korda vesteldes jääb lõpuks mulje, et teda ei häiri mitte niivõrd kiriku liberaalid, kuivõrd see, et keegi ei märka, kuidas ta on saalomonlikult üritanud leida tasakaalu ja selle käigus kutsunud nii mõnigi kord korrale neid konservatiive, keda meedia nimetab äärmuslikeks. Peapiiskop on palunud maha võtta kirikuaeda püstitatud valimisreklaame. Kui Annika Laats liitus liberaalset maailmavaadet toetava rühmitusega SALK ning kirikus puhkes arutelu, siis olevat peapiiskopi käest nõutud “verd” ja Laatsi kirikust väljaviskamist. Kuid verd pastorid ei saanud. Ja see polnud esimene kord.

Kui Eestis pandi 2017. aastal ETV telesaates “Suud puhtaks” esimest korda vastamisi Tallinna Jaani koguduse õpetaja Arne Hiob ja Risti õpetaja Annika Laats, siis helistas peapiiskop hiljem saatejuht Urmas Vainole ja protestis, et ühe organisatsiooni liikmeid niimoodi vastandati. (Vaino ütleb, et Laatsi olid soovitanud saatesse kutsuda pastorid, kes hiljem on väljendanud hoopis konservatiivseid seisukohti.) Viilma aimas, et saade ei too head ja tal oli õigus: mitu mõjukat kirikuvalitsuse liiget nõudis juba siis Annika Laatsilt õpetamisõiguse äravõtmist.

Sügavat lõhet kiriku liberaalse ja konservatiivse poole vahel peapiiskop Viilma eitab.

Sügavat lõhet kiriku liberaalse ja konservatiivse poole vahel peapiiskop Viilma eitab. “See on meedia poolt võimendatud,” märgib ta korduvalt. Jah, eriarvamusi on, aga kindlasti pole need tema sõnul lõhe – või kui ongi, siis ei jaga see lõhe kirikut pooleks. Kui 2018. aastal võttis kirikukogu vastu otsuse, mille kohaselt on abielu ainult mehe ja naise vahel, hääletas selle poolt 52-st kohal viibinud liikmest 39, vastu oli viis ning neli jäid erapooletuks. “Selline on vahekord ka praegu,” ütleb Viilma, kuid ei avalda, milline on tema isiklik vaade.

Möödunud sügisel saatis Risti koguduse liige Luukas Ilves peapiiskopile kirja, kus küsis, milline võib olla ilmiku (koguduse töös osalev mittevaimulik – toim) roll kiriku tegevuse mõjutamises. Järgnenud kohtumisel olevat Viilma öelnud, et muretseb kiriku liiga konservatiivseks muutumise pärast ja soovib, et liberaalse vaate esindajad, kellest osa ei julge või ei soovi enam sõna võtta isegi kirikukonverentsidel, räägiksid rohkem. 

Vaevalt mõni kuu hiljem saatis Viilma aga SALK juhataja Tarmo Jüristo sõnul Laatsile kirja, kus soovitas tal tungivalt SALK nõukogust välja astuda. Napilt enne tähtaega teatas Viilma veel ühest ümbermõtlemisest. Öösel kell pool kaks SALK postkasti saabunud kirjas ütles peapiiskop, et “pärast tõsist palvetamist ja kaalumist” on ta jõudnud arusaamisele, et “oleme kahe riigi kodanikud” ning “meil tuleb ise oma südametunnistusest lähtuvalt leida tasakaal”. Laats võib jääda nõukokku, ühtegi karistust ei järgne.

Viilma katsed tasakaalu leida pole sageli meeltmööda ei kiriku liberaalidele ega ka konservatiividele. “Ma ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb,” ütleb üks liberaalne õpetaja. Üks konservatiivne vaimulik räägib meile, et Viilma ei olegi oma otsustes täienisti vaba. Näiteks on tal raske nõuda abielude kiriklikku laulatamist, sest tema oma vanemad elasid ilusas abielus, kuid olid laulatamata. Pealegi kuulus Viilma veel 2011. aastani vabamüürlaste sekka. “Näib, et vabamüürlusest ei ole võimalik päriselt lahti saada,” märgib too õpetaja kiriku haudvaikuses.

Mõlemalt poolt heidetakse peapiiskopile tihti ette liigset aktiivsust avalikkuses. Kristjan Luhametsa arvates on Urmas Viilma suurim puudus tema edevus, kuid samal ajal ta ei nurise, sest tänu edevusele on peapiiskop osav avalikkusega suhtlemises ja kiriku hääle kuuldavaks tegemises. Samuti arvavad veel paljud, et praegune peapiiskop vastab praegusele ajale – ta ei ole teoloog ega õpetlane, vaid pragmaatik. 

“Ilmselt vajab Jumal täna just teda,” ütleb üks õpetaja. Viilma ülesanne on hoida kirik elus ja suurendada selle mõjujõudu. Kui naisõpetajatele põhjendas ta oma ümbermõtlemist palvetamise ajal saabunud selgusega, siis mõned nädalad enne seda oli ta ühes intervjuus tunnistanud, et piibel küll tema arvates keelab naistel õpetada, kuid “meil on ka täna töötegijaid vähe…”.

Kõige vähem tahab Viilma, et EELK-ga läheks nii, nagu läks kirikuga Soomes, kus homoküsimuse arutelud tõid lahkumislaine.

Kõige vähem tahab Viilma, et tema valitsemisajal läheks EELK-ga nii, nagu läks kirikuga Soomes, kus homoküsimuse arutelud tõid kaasa meeletu lahkumislaine. Kui Soome Kristlike Demokraatide toonane juht Päivi Räsänen 2010. aastal telesaates geid ja kiriku vastandas, lahkus kirikust protesti märgiks 20 000 liberaalset kristlast. Kui neli aastat hiljem homoabielud Soomes seadustati ja kirikupea sellele toetust avaldas, lahkus kirikust hoobilt 13 000 konservatiivi.  

Ent kuigi Viilma eitab lõhet, pandi just tema ettepanekul hiljuti kokku kirikuvalitsuse töörühm. Mida see rühm täpselt teeb, ei ole päriselt vist veel kellelegi selge. Mõni õpetaja kuuleb töörühma moodustamisest esimest korda meie käest ja on pehmelt öeldes üllatunud. 

Töörühma liige, Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja Jaan Lahe ütleb, et esmalt hakatakse arutlema väga põhimõttelise üle: mil määral saab EELK vaimulikele ette kirjutada, kuidas nad peavad piiblit tõlgendama. Liberaalse õpetaja Mart Salumäe arvates on komisjon loodud hoopis poolte lepitamiseks ja avalike konfliktide lõpetamiseks.

Viilma sõnul moodustas ta komisjoni aga selleks, et välja töötada kord, kuidas “delikaatseid küsimusi” üldse arutatakse, sest luteri kirikul tema sõnul säärast head vaidlemistava ei ole. Ehk just seetõttu on vaidlustes unustatud kristlik vaim ja tehakse hoopis agressiivse tooniga telefonikõnesid. “Ma olen püüdnud ju natukene õhku nuusutades teha teatud samme selleks, et pooled ei läheks omavahel kiskuma,” ütleb Viilma.

Ühtki õpetuslikku küsimust komisjon lahendama ei hakka. Seda peaks tegema hoopis vaimulike konverents, kuhu kuuluvad kõik kõrgema teoloogilise haridusega vaimulikud. Viilma on neile teinud ettepaneku arutada peale homoküsimuse ka eutanaasiat ja aborti. “Nad ei püüdnud seda palli kinni,” laiutab peapiiskop käsi. “Tundus, et see käib neil üle jõu.”

Kelle mõjul edasi?

“Ma saan aru, et Viilma on firmajuht, aga ma hästi ei usu sellesse komisjoni,” ütleb Tallinna Jaani koguduse mõjukas õpetaja, üks bukleti “Homoküsimus” koostajaid Arne Hiob. “Ei ole võimalik anda järele küsimuses, mis läheb piibliga vastuollu. [Leppimine] on tehtav vaid juhul, kui lääs muudab oma käitumist, ei suru homondust enam peale. Asi on väga hull. Kõige targem, kui läänlased oma nõudmisest loobuks,” soovitab Hiob seeläbi ka EELK liberaalidel abielu- ja geiküsimustes oma tõlgendustest loobuda. Ta räägib pausideta ja sellise enesekindlusega, nagu oleks ta probleemi aastakümneid vaaginud.  

“Mina ei tõlgenda piiblit nii nagu Hiob,” ütleb meile Jaan Lahe. “Ma lihtsalt ei saa seda nii teha, sest ma olen uue testamendi professor.” Kui Hiob on andnud olulise panuse homoseksuaalsuse patuna käsitlemisse, siis Jaan Lahe avaldas kümmekond aastat tagasi koos Tartu ülikooli usuteaduskonna juhi Urmas Nõmmikuga artikli “Homoseksuaalsusest piiblis”, kus nad käsitlevad seitset piibli kirjakohta.

Nad analüüsivad heebrea ja kreeka keeles leiduvaid väljendeid, viitavad ligi sajale artiklile ja raamatule ning jõuavad “hermeneutilisele järeldusele”, et homoseksuaalsust patuks tunnistada ei saa ja üleüldse oleks aeg, et Eesti kirikud peaksid “eri sättumusega inimesi innustama piiblit lugema koos, mitte üksteise vastu”.

Jaan Lahe kuulus 2005. aastal loodud liberaalsesse Martin Lutheri ühingusse. Ühing asutati siis, kui konservatiivide ja liberaalide vaidlus piirdus naisõpetajate ametisse sobivuse, kiriku autoritaarse mõtlemisviisi ning liturgia detailidega. Lahe sõnul ajendas seda Andres Põdra uue, silmatorkavalt konservatiivse kirikuvalitsuse moodustamine 2005. aastal. Nad valmistasid ette uusi jumalateenistuse ja armulaua juhiseid ning tahtsid kehtestada kindlad piibli tõlgendamise reeglid, mis vastaksid kirikujuhtide visioonile. Lahe sõnul rikutakse sellega otseselt luterluse algset ideed, sest luterlus näeb ette põhimõtte, et mitte ainult igal kirikuõpetajal, vaid ka igal inimesel on õigus piiblit tõlgendada.

Luterlus näeb ette põhimõtte, et mitte ainult igal kirikuõpetajal, vaid ka igal inimesel on õigus piiblit tõlgendada.

Uus, tugevate katoliiklike mõjutustega kirikukorra käsiraamat valmiski 2007. aasta lõpuks. Kuna see aga kirikukogus vajalikku häälteenamust ei saavutanud, lubati pastoritel valida endale meelepärane korraldus – kas vana või uus. See kehtib tänaseni.

Ent sellega võitlus ei lõppenud. Järgmistel aastatel tõusis peateemaks naisõpetajate ordineerimine, aga ka nn homoküsimus. 2011. aastal avaldas Lutheri ühing manifesti, mis kutsus üles ühendama humanismi ning kristlust, et võidelda EELK-s pead tõstva sallimatuse ja autoritaarsuse vastu. 

Mõni päev hiljem ilmus vastukaaluks Kristjan Luhametsa koostatud „Traditsioonilise kristluse manifest”, kus kutsuti kirikut üles moraalivaidlustes kindlaks jääma. Umbes millalgi siis astus ühingust välja Arne Hiob. “Riietuse mõttes olen endiselt liberaal,” ütleb Hiob ka nüüd, “ma ei salli hierarhiaid.” Ent siis tuli uksest sisse õnnetu homoküsimus ja ühing lõhenes. Enam pole ühingul tema arvates mingit tähtsust.

Juba 2006. aastal loodi vastukaaluks Lutheri ühingule konservatiivne Augsburgi usutunnistuse selts, mille asutajad Enn Auksmann, Veiko Vihuri ja Illimar Toomet olid 1990-ndatel leidnud tihedama sideme katoliiklusega (ka praegu on mõni seltsi liige katoliikliku taustaga veebisaidi Objektiiv kaastöötaja). Nende sõnul on Eestis kiriku järgijate arvu kahanemise taga vähene vagadus, mida saab parandada armulaua, ristimärkide ja teiste katoliikliku jumalateenistuse elementidega. Muu hulgas iseloomustavad neid jäigad seisukohad abielu, abordi ja geide asjus. 

Krüptokatoliikluse sünd EELK-s

1970-ndatel hakkas luteri kirikutes levima kuuldusi, et mõnes koguduses peetakse laupäeva hommikuti erilisi varahommikusi armulaualiturgiaid, kus jutlust ei toimugi. Korraga hakkas rahvas siin-seal kirikusse sisenedes ja sealt väljudes risti ette lööma – asi, mida luterluse järgi võis teha üksnes privaatselt. Mõne kiriku ukse juurde asetati krutsifiks, et koguduse liikmed selle ees kummardaksid, ja peeti rituaale, mille tulemusel olevat sündinud “katoliiklik armulauaime”, kus surijaks peetu tõusis pärast armulauda üles ja elas edasi. Kui EELK revisjonikomisjoni liige saadeti inkognito üht teenistust jälgima, nägi ta, kuidas luteri vaimulik ennekuulmatul moel end ise armulauale võtab ning pärast kogudusele veini jagamist karika tühjaks joob.

Õige pea selgus, et uue voolu oli sisse toonud Märjamaa kirikuõpetaja, toona 33-aastane Einar Laigna. Ta oli küll paberite järgi luteri vaimulik, ent kirikuga üdini rahulolematu. Laignat häiris, et luterlikul jutlusel võib iga vaimulik rääkida oma vaadete järgi, sest kirikul pole ühtseid moraalialaseid seisukohti. Piiblit ei loeta enam sõna-sõnalt, vaid tõlgendatakse. Ta leidis, et ühes vagaduse kadumisega väheneb usklike arv.

Laiemale avalikkusele teadmata oli Laigna Leedus õppides katoliku kirikusse astunud ja lasknud end seal salaja preestriks pühitseda. Teda vaimustas, et Leedus puhusid kirikus teised tuuled: rahvast käis nagu murdu. Jumalateenistus oli teatraalne tseremoonia – uhke liturgia ja vaimulikurüüga. Laigna soovis, et ka tema koguduse liikmetel Märjamaal tekiks suurem pühadusekartus ja aupaklikum suhtumine altarisse.

Peagi võttis säärased katoliiklikud kombed üle veel mitu õpetajat. Üks vaimustuid oli näiteks tulevane riigikogu liige Illar Hallaste, kes hakkas samuti risti ette lööma ja püstitas oma kirikuaeda neitsi Maarja puuskulptuuri. Hilisem peapiiskop Jaan Kiivit noorem oli soomlastelt kingituseks saanud valge alba ja hakkas seda poolsalaja Pühavaimu kirikus kandma.

Katoliikluse ihalus kasvas hoogsalt. Oma autorsust varjates kutsus Andres Põder 1985. aastal koostatud kirikliku õpetuse aluste ülevaates luteri kirikut loobuma mittekatoliiklikust piiblitõlgendusest. 122-leheküljelises trükises „Teekond allikale” soovitas Põder võtta eeskuju Leedu katoliiklikust kirikust, rõhutas armulaua ja erapihi tähtsust. Kui Põder 2004. aastal peapiiskopiks valiti ja ta uue kirikuvalitsuse moodustas, ei teadnud sellest peaaegu keegi – kuid samal ajal teadsid kõik tema vaateid niigi.

Voolu hakati nimetama krüpto- ehk salakatoliikluseks. Osa hinnangute järgi jagas 1990. aastateks seda vaadet enamik EELK noori meesvaimulikke. Vanemas eas luterlastele oli asi mõistagi vastukarva. „Arvan, et on viimane aeg teha kindel lõpp säärasele kahepaiksusele ja propagandale,” kirjutas toonane Saarde vaimulik Elmar Salumaa. Laigna lahkuski vastuolude tõttu luteri kirikust ja juhib nüüd 84-aastasena usufilosoofia saadet katoliiklaste Varro Vooglaiu ja Markus Järvi portaalis Objektiiv.

Laigna mõtteviis elab aga EELK-s tänini edasi. Teiste seas kannavad seda tema kunagised õpilased: Mart Helme õepoeg, EELK Los Angelese koguduse õpetaja Enn Auksmann, Märjamaa kirikuõpetaja Illimar Toomet ja Saaremaa Karja kiriku õpetaja Veiko Vihuri. Nii nagu Andres Põder keelduvad ka nemad intervjuud andmast.

Krüptokatoliiklasteks neid enam ei nimetata – nad kaitsevad oma vaateid nüüd varjamatult ja on EELK häälekas konservatiivne tiib.

Viimastel aastakümnetel on EELK-s vähem ristimisi, laulatamisi, leeriõnnistamisi ja kõike muud. Ainukesena on kasvanud nende arv, kes käivad armulaual. Enne 1990-ndaid käidi armulaual ainult paar korda aastas, nüüd aga pea igal jumalateenistusel ning Illimar Toometi koguduses Märjamaal juuakse Kristuse verd sümboliseerivat veini peaaegu iga päev. Armulaua populaarsuse hüppelise kasvu taga on aga katoliikluse mõju märgatav kasv viimase 50 aasta jooksul.

Ülevaade põhineb kirikuloolase Riho Saardi põhjalikul artiklil “Katoliiklik vagadusvool 1970. ja 1980. aastate Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus.” Saard on üks humanistliku kristluse manifestile allakirjutanuid. Enn Auksmanni sõnul ei huvita Saardi artiklit tõde, vaid see on “oma juba enne kirjutama asumist välja kujunenud veendumuste esitamine”.

Auksmann, Vihuri ja Toomet keelduvad intervjuupalvetest. Selle asemel hakkavad nad hoopis koguma infot, kes on meiega rääkinud, ja kutsuvad vaimulikke üles ajakirjanikke boikoteerima, sest iga sõna võidakse “kasutada kõhklematult ära kiriku ja tema missiooni vastu”. Oma vaadetest ei tee Augsburgi seltsi liikmed mingit saladust, nad on silmapaistvalt aktiivsed nii sotsiaalmeedias kui ka oma veebisaidil Meie Kirik. Kuid mitte ainult.

Nad jälgivad hoolega, mida teised õpetajad sotsiaalmeedias teevad. Kui mõni seisukoht nende meelest kiriku peajoonega ei sobi, käsivad nad õpetajal sõnad tagasi võtta. Vastasel korral ähvardatakse konsistooriumisse kaevata, teda häbimärgistada, tuleb “menetlus”. Ja seega ongi internetist postitusi kustutatud ja õpetajad hoiduvad tulistel teemadel avalikult arvamust avaldamast, sest nagu ütleb üks õpetaja: “Kaua sa jaurad nendega, kelle kõik seisukohad toetuvad igasuguste muutuste eitamisele.”

Juhtudel, kui vaated ei ühti, pole konservatiivid peljanud ka jõuvõtteid rakendada.

Juhtudel, kui vaated ei ühti, pole konservatiivid peljanud ka jõuvõtteid rakendada. Aastaid tagasi kandideeris liberaalne vaimulik Mart Salumäe peapiiskopi heakskiidul Pärnu Eliisabeti kiriku õpetajaks ja palus kogudust hallanud Enn Auksmannilt luba külalisjutluseks. Loa asemel saatis Auksmann Salumäele kontrollküsimuse: “Kas homoseksuaalne vahekord on patt? Ma ei vaja mingit pikka lobatoomiat – vasta kas ei või jaa!” Salumäe provokatsioonile ei allunud ja kandideerimine jäigi katki. Hiljem peatati ka talle kiriku teenetemärgi andmine. “Salumäe vastandas ennast EELK-le ja konsistooriumile,” kommenteerib EELK kantsler Andrus Mõttus, kes oli selle ettepaneku teinud. Kaalukeelt kallutas Mõttuse sõnul Salumäe avalik toetus Annika Laatsile ja vastuseis peapiiskop Urmas Viilma ettepanekule, et abielu võiks põhiseaduses olla määratud kui mehe ja naise vaheline liit. 

Oma meediakanal on ka liberaalidel, kes avaldavad mõtisklusi ja analüüse veebisaidil Kirik & Teoloogia, kuid selle jälgijaskond on kaduvväike ja piirdub pigem teaduslike või filosoofiliste huvidega lugejatega. Mõned tugevad teoloogid ongi sulgunud teadusse ega võta kunagi avalikult sõna, sest kardavad teiste õpetajate rünnakuid. 

Nende kahe võrdlemisi kitsa rühma mõju praegusele EELK-le on raske täpselt mõõta. On neid, kelle sõnul on Meie Kiriku toimetusel ja sealtkaudu ka katoliiklastel peapiiskopile suur mõjujõud. “Objektiiv on Meie Kiriku sisu võimendaja väljaspool kirikut. Kui miski avaldatakse Meie Kirikus, on see üks asi, aga kui juba ka Objektiivis, on see juba poliitiline sisu. See mõjutab ka peapiiskoppi. Ta ei talu enda kohta avalikku kriitikat,” selgitab üks õpetaja.

Samal ajal on Urmas Viilma oma äsjase tülikomisjoni mehitanud pigem liberaalidega ja ka kirikuvalitsusse toonud mitu samasuguste vaadetega inimest.

See aga ei tähenda, nagu oleks EELK-s jäme ots liberaalide käes – otse vastupidi. Kui palume vaimulikel kirjeldada kirikus kujunenud jõujooni, ütlevad nad, et avalikult liberaalseid kirikuõpetajaid saab loendada ühe käe sõrmedel, ent konservatiive on hinnangute järgi tervelt viiendik. Nende vahele jääb suur osa alalhoidlikke, kes ei kipu end veel määratlema.

Mõnede arvates on sellised jõujooned kujunenud seetõttu, et inimesed tulevad kirikuõpetajaks tihti alles keskeas, kui nende arvamused elu ja usu kohta on juba kinnistunud. Vaimulikuharidus kõigutab seda vähe ja sügavama tuuma tajumiseni ei jõuta. Tihti on nad tulihingelisemad ja ka konservatiivsemad, eelistades järgida piiblit sõna-sõnalt.

Väikestes kogudustes on aga just lihtne keel ja kirikuõpetaja selgesõnalisus inimestele sageli sümpaatsemad. Näiteks ühes Lõuna-Eesti piirkonnas kutsutakse sageli matjaks naabervalla pastor, sest kohalik rääkivat liiga keeruliselt. Üks teoloog ütleb meile, et sellised väljendid nagu “liigne õppimine ajab peast lolliks” pole luteri kirikus just haruldased.

Suur küsimus EELK jaoks on, kumb vaatenurk toob tulevikus inimesed kirikusse. Kunagisest peaaegu miljonist koguduse liikmest on EELK-l alles alla paariaja tuhande. Neist teeb annetusi mõnikümmend tuhat ja terve Eesti peale jõuab pühapäeviti jutlustele umbkaudu 5000 inimest. Mitme õpetaja arvates on seegi hinnang üle pakutud.

Kasvavad pigem liberaalsed kogudused

Üleüldse on kasvava liikmeskonnaga kogudusi 169-st ainult 15 – ülejäänud kümned ja kümned kuivavad kokku. Meie analüüs näitab, et noorenevad ja kasvavad kogudused on pigem liberaalse hoiakuga.

Näiteks Annika Laatsi Risti kogudus asub Eesti ühe väiksema rahvaarvuga omavalitsuses, küll aga oli kogudus mullu nii ristimiste kui ka leeriõnnistamiste arvult kogu EELK-s viies. Laatsi kogudusest eespool on vaid suured Tallinna ja Tartu kogudused. Kui Laats ristis möödunud aastal oma koguduses 36 inimest, siis konservatiivide üks liidreid Veiko Vihuri ristis nelja koguduse peale ainult üheksa.

Risti koguduse annetuste ja liikmete arv on kasvanud isegi rohkem kui enamikus suurte linnade kogudustes, kuigi Laats kõneleb piiblile toetudes hoopis teistsugusest armastusest kui verepisaratega ääristatu. Ja kirikuvalitsus teab nii Risti koguduse statistikat kui ka sõnumeid väga hästi. 

“Kui kirikus on teoloogiline jäikus, siis üha vähem on neid, kes julgevad sealt uksest sisse astuda,” ütleb Mart Salumäe. Siin-seal tunnistavad seda ka konservatiivid ise. Kui Jõhvi Mihkli koguduse liikmete arv 2020. aastal tohutult vähenes, kirjutas koguduse õpetaja Peeter Kaldur majandusaasta aruandesse põhjenduseks: “Probleemiks on kahtlemata ka see, et õpetaja on oma olemuselt konservatiivne ja Jumala-keskne ning ei vasta paljude tänapäeva inimeste inimesekesksetele arusaamadele.”

Kas kirik peaks siis muutuma liberaalsemaks, mis võib ehk meelitada palju uusi tulijaid, kuid samal ajal peletada sealt teisi ja kiskuda kiriku seestpoolt lõhki?

Vähesed õpetajad viitsivad teemaga tegeleda – nad ei näe probleemi, sest kirik pidi ju olema igavene.

EELK kantsler Andrus Mõttus võtab arvude kahanemise kirikukogul pidevalt jutuks ning kutsub õpetajaid üles jälgima oma koguduse liikmete vanuselist koosseisu ja seda noorendama. Kuid üllatavalt vähesed õpetajad viitsivad teemaga tegeleda – nad ei näe probleemi, sest kirik pidi ju olema igavene.

Mõttus tunnistab, et vaimulike vaadete vahel on lõhe, aga taandumisega seda ei lahenda. “Ega me ju vihka teist poolt,” sõnab end konservatiiviks nimetav Mõttus leebelt. “Piibel ütleb ka, et kui keegi on eksinud, siis tuleb temaga tööd teha. Muidugi on mul kahju, et me kirikus ei ole ühte meelt, aga konservatiivne pool tunneb, et kui nad annaksid järele, siis nad teeksid pattu.” Ja pattu ta teha ei soovi.

Jumalateenistus Sakus on silmatorkavalt energiline. Palvemaja väike ruum on inimesi tihedalt täis pakitud, kohal on ka noored lastega, inimesed tunduvad rõõmsad ja neil on küdeva ahjuga saalis hea olla. Hiljem armulaual põlvitatakse viie kaupa rivis ja liigutakse vahetuste kaupa, soovijaid on lihtsalt niivõrd palju. Järgmisel reedel toimub siin noorteõhtu. Laupäeval on kavas kirikukirbukas ja kirikutalgud, kuhu igaüks võiks kaasa võtta oma reha ja labida. Pühapäeval tuleb järjekordne pühapäevakool kõige väiksematele.

Kirikuõpetaja Magne Mølster räägib ilusas eesti keeles ja räägib jutlusel kõige muu hulgas seda, et abielu võiks põhiseaduses olla määratletud mehe ja naise vahelise liiduna. “Siis ei lähe asi vähemalt nii kaugele kui Norras,” ütleb Mølster meile hiljem. Ta teab, millest räägib, sest on norralasena näinud lähedalt Põhjamaade luteri kiriku liberaalseks muutumist.

Võib-olla mingis plaanis on see talle isegi sümpaatne, sest ta ütleb, et ühiskond võiks ise otsustada, mis on nende jaoks õige ja mis vale, ning et tema pooldab vaba mõtlemist ühiskonnas, kuid homoküsimus kirikus siia alla ei liigitu. “Kristlasena ma ei usu, et samasooliste inimeste abielu on Jumala tahtmine,” sõnab Mølster. “Geid on patused nagu me kõik.” Mis puudutab EELK seisukohti selles küsimuses ja lõhet, siis sõnab Mølster napilt, kuid sõbralikult: “Kirik peab ära otsustama, mitte rääkima kahte keelt korraga.”

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu “Hingehoidja üheksa ametit”.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!