Tuhande karjääri maa

Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra on pikalt üritanud ühe inimesega kokku saada. Tööalaselt muidugi. Tavaliselt pole tal sellega muret, inimesed on nõus temaga kohtuma, arutama, isegi kui nad on keskkonnaasjades risti vastupidisel arvamusel. Aga seekord mitte. Vakra on kirjutanud, nii- ja naapidi proovinud, aga teine pool ei võta vedu. Ettepanekuid silmast silma kohtuda on teinud ka teised Keskkonnaameti juhid. Tulutult.

See teine pool on Tiina Georg, jurist ja keskkonnaaktivist. Aga ta pole selline aktivist, keda näeks plakatiga tänaval marssimas või debatisaates vaidlemas. Tema on teistmoodi aktiivne. Georgi juhitud MTÜ Roheline Pärnumaa esitas mullu Keskkonnaametile rekordiliselt palju vaideid, milles nõudis kaevandamis- ja raielubade tühistamist. Maapõue osakond sai aasta peale kokku 103 vaiet, millest 95 tuli Roheliselt Pärnumaalt. Metsaosakond sai 105 vaiet, millest enam kui kolmandik kandis sama MTÜ allkirja. Võib-olla viimane arv ei tundugi teab mis suur, aga see on petlik. Näiteks ühes vaides nõuti 6000 raieloa prügikasti saatmist. (Ma pean tunnistama, et ka 300 raieloaga allkirjastatud ümbriku maht oli nii suur, et mu arvutil polnud jõudu seda ühel hilisel tunnil avada). Kõik need tuli ametnikel ükshaaval üle käia.

Sellest Vakra Rohelise Pärnumaa esindajaga rääkida soovibki.

Kui ma peadirektorilt selle kohta küsin, alustab ta ettevaatlikult. Ta ütleb, et kaebuste lahendamine on normaalne osa riigiameti tööst. See võimalus peab igal kodanikul olemas olema ning amet on valmis oma vigu tunnistama ja otsused vajadusel läbi vaatama. „Küsimus on aga selles, kust jookseb mõistlikkuse piir.”

Vakra lööb kokku, et ühe vastulause vastuvõtmisele, registreerimisele, seisukoha kujundamisele ja vastuse koostamisele kulub keskmiselt tund ametniku tööaega. Vähemalt. Aga on ka selliseid, eriti keerulisemad maapõue juhtumid, mis võtavad neli-viis tundi. „Kui me saame aasta jooksul ühelt aktivistilt sadu vaideid, milles nõutakse tuhandete otsuste tühistamist, tähendab see kõige tagasihoidlikuma hinnangu põhjal mitme inimese terve aasta töötunde!” põrutab Vakra.

Ehk teisisõnu: ainuüksi MTÜ Roheline Pärnumaa kaebustega tegeleb Keskkonnaametis mitu inimest.

„Muidugi tekitavad sajad ja sajad sisutühjad vaided ametnikes frustratsiooni. See on ju ka kahjuks vaiete tegijate eesmärk,” ei hoia Vakra end enam tagasi. Ta tunnistab, et ette on tulnud isegi juhtumeid, kus inimesed on töölt lahkunud, sest lisaks „niigi pingelisele ja vastutusrikkale tööle on lisandunud tundide viisi otsuste põhjendamist, mida tegelikult keegi ei vaja”.

Ühtegi Rohelise Pärnumaa vaiet Keskkonnaamet rahuldanud ei ole. Vakra sõnul on kirjadel tavaliselt vale adressaat, need tuleks saata Riigikogule, seadusandjale, sest enamik nõuetest eeldab seaduste muutmist. Näitena toob ta etteheite, et nad pole loa andmisel hinnanud kaevandamise mõju kolme kilomeetri kaugusel asuvale looduskaitsealale. „Sellised vaided on algusest peale mõttetud, sest seadus ei võimalda meil selliseid asju arvestada. Me ei hakka neid ka mitte kunagi arvestama, kui just seadusi ei muudeta,” ütleb peadirektor. 

Ainuüksi MTÜ Roheline Pärnumaa kaebustega tegeleb Keskkonnaametis mitu inimest.

Teiseks näeb Keskkonnaamet Georgi kaebuste taga kiuslikku pommitamist. „Need on reeglina sarnase sõnastusega ning aeg-ajalt juhtub, et objektide nimetused, mille üle vaidlus käib, on jäänud muutmata,” räägib Vakra.

Küsimusele, et äkki esindab Roheline Pärnumaa üle Eesti kogukondi, kes on uute karjääride vastu, aga kel endil pole oskusi juriidilisi dokumente koostada, vastab peadirektor, et pigem mitte. „Näib, et ta teeb seda automaatselt, võtab KOTKASest (keskkonnaotsuste infosüsteem) uued uuringu- ja keskkonnaload ette ning esitab vaide,” selgitab ta.

Vakra räägib vana loo karjapoisist ja hundist. Karjapoisil oli igav ja ta hüüdis külale, et appi, appi, hunt on lambas. Nii mitu korda. Kolmandal korral, kui hunt päriselt tuli, ei teinud külarahvas enam välja. „Sama lugu on mõttetute vaietega. Need devalveerivad ka õigustatud ja põhjendatud vaideid, pikendavad menetlusaegu,” tõdeb peadirektor.

Lähen Keskkonnaministeeriumi dokumendiregistrisse ja uurin Rohelise Pärnumaa saadetud kirju. Ehkki nime järgi võiks arvata, et nad tegutsevad vaid Pärnumaal, võitlevad nad karjääride vastu üle Eesti, Harjumaalt Võrumaani ja Lääne-Virumaalt Hiiumaani. Vastulaused paistavad pikad ja põhjalikud, tulvil paragrahve, juriidilisi termineid ja viiteid erinevatele kohtuotsustele. Ei saa öelda, et kõik oleks ühe puuga löödud, arvestatud on kavandatava karjääri paiknemist, lähedasi looduskaitsealasid, sisse on toodud kohalike kogukondade või omavalitsuse arvamus.

Samas on näha kordumas teatud mustrit. Vaidlustatavat karjääri ennast mainitakse vaid paaril korral alguses. Siis kipuvad põhjendused minema üldisemaks, peale läheb plaat, mis ütleb, et karjäär on Natura 2000 alal või läheduses ega arvesta mõjusid võrgustikule; luba on vastuolus looduskaitseseaduse, linnudirektiiviga või KOVi üldplaneeringuga; kaevandamiseks tuleb raadata mets, mis on veel kahjulikum kui lageraie. Ja nii edasi.

Huvitav on ka see, et Keskkonnaameti vastused Rohelise Pärnumaa vaietele muutuvad aina lühemaks. Kui 2022. aasta märtsis põhjendasid nad oma eitavat vastust seitsmel leheküljel, siis aasta lõpuks kõigest kolmel leheküljel.

Küsin Vakralt, kuidas tänavu seis on. Ta ohkab ja ütleb, et MTÜ jätkab vastulausete esitamist, kohati isegi kasvavas tempos. „Mis selle kõige eesmärk on, tuleb küsida neilt,” lõpetab Vakra.

Ma pean Tiina Georgiga ühendust saama. Kes on see varju hoidev 28-aastane naisterahvas, kes aastas sadu vaideid toodab ja need Keskkonnaameti masinavärgi hammasratastesse lennutab, nii et too avalikult oigab? Guugeldades tuleb välja vaid mõni üksik pilt, needki dokumendifotod. Telefoninumbrit ma avalikest allikatest ei leia, isegi meiliaadressi mitte. 

Äriregistrist selgub, et MTÜ Roheline Pärnumaa juhatuses on lisaks Georgile ka Tanel Lebedev. Helistan talle. Ehmunud häälega mees ütleb, et tema pole MTÜga juba aasta otsa seotud. Miks ta endiselt juhatuse liige on, ta öelda ei oska. Küsimustele, miks ta MTÜst lahkus, ta vastata ei soovi. 

Kes on see varju hoidev 28-aastane naisterahvas, kes aastas sadu vaideid toodab ja need Keskkonnaameti masinavärgi hammasratastesse lennutab?

Vaatan huvi pärast ka nende majandusaasta aruannet. Kui tegevusaruanne välja jätta, on see tühi. Ainult valged lehed. Ei midagi käibe, tulemi ega töötajate kohta.

Kirjutan Rohelise Pärnumaa üldaadressile, tutvustan end ja uurin, kas võiksime suhtluse lihtsustamiseks telefonis rääkida. Paari tunni pärast saabub meil, mis palub saata küsimused kirjalikult. „Telefoni teel kahjuks ei ole võimalust suhelda,” kirjutab ... Riina Georg. Oodake, enda arust saatsin kirja Tiinale!? Kas näpukas klaviatuuril? Kiire internetiotsingu tulemusel selgub, et tõepoolest, ka Riina Georg on MTÜ Roheline Pärnumaa aktivist. Ta kirjutas Postimehele läinud aastal mitu arvamuslugu. Ka temast on vaid üks dokumendifoto.

Massiliste vaiete taga on hoopis perekond?

Panen kokku posu küsimusi, saadan teele ja jään ootama.

Eesti riik ehitab

Tegelikult alustasin seda lugu hoopis ehitusmaavarade uurimisest. Mulle tundus, et kui metsaraiest räägitakse väga palju, siis maapõue uurimisest, kaevandamisest ja sellega seotud probleemidest tunduvalt vähem. Ja ehkki ma ei tea veel MTÜ Roheline Pärnumaa täpset eesmärki, siis mingis mõttes tundub üleüldine hoogustuv vastuseis karjääridele ... mõistetav. Kusjuures viimast tunnistab ka Keskkonnaameti maapõuebüroo peaspetsialist Tiit Rahe. Just tema ja ta kolleegid tunnevad kõige vahetumalt, missugune on huvi Eesti maapõues leiduvate rikkuste vastu.

„See on hüppeliselt kasvanud,” tunnistab Rahe, kelle üks tööülesandeid on uuringu- ja kaevandamislubade ülevaatamine. Tema tuli maapõuebüroosse 2017. aastal, kuid on vanematelt kolleegidelt kuulnud, et umbes neil aastatel toimus murrang. Euroopa Komisjon pani täpsemalt paika Rail Balticu ajakava ja rahastuse. Valitsus kinnitas teehoiukava, mis utsitas takka neljarealiste teede väljaehitamist. Kaevandajad, nii vanad kalad kui ka uued tulijad, taipasid, et nüüd tuleb tegutseda. „Sisse hakkas tulema massiliselt taotlusi geoloogiliste uuringute läbiviimiseks,” meenutab Rahe. Viimast on vaja selleks, et uurida, kas liiva, kruusa, lubjakivi või teisi maavarasid maapõues üldse leidub. Kui uuringud õnnestuvad, saab taotleda kaevandamisluba.

Karjääripalavik ei ole vaibumas, pigem vastupidi. Kui 2018. aastal kehtis 100 uuringu luba, siis täna juba üle 200. „Ilmselt on põhjus selles, et kõik suured projektid viibivad. Oleme näinud, et kui tulid uudised Rail Balticu edasilükkumise kohta, saabus uus laine uuringulubade taotlusi.” Enim tahetaksegi maavarasid uurida tulevase raudteetrassi ümbruses Pärnu-, Rapla- ja Harjumaal.

Nii oleme jõudnud olukorda, kus Eestis kehtib hetkel 806 kaevandamisluba. KOTKASe andmetel on ülevaatamisel või menetlemisel 169 taotlust. Lisaks kehtib üle 200 geoloogilise uuringu loa, millest enamikust saavad peagi uued kaevandamisloa taotlused. Ja ehkki kõik kaevandamisload ei tähenda automaatselt, et kopp on mõne Eesti väikeküla servast rohukamara juba pealt koorinud, on üsna kindel, et peagi see juhtub. Muidu pole mõtet kukrut kergendada ja aastatepikkust bürokraatlikku kadalippu läbi teha. Eestist saab peagi tuhande karjääri maa.

Rahe ei taha anda hinnanguid, kas seda on palju või vähe. „Me oleme riigina lubanud hästi palju ehitada. Me tahame Läänele järele jõuda. See kõik võtab ressurssi,” jääb ta kõrvaltvaatajaks. „Me võime küll mõelda, et me ei ava Eestis enam ühtegi karjääri, aga see tähendab, et neid tuleb avada kusagil mujal. Materjali vedu suurte vahemaade tagant on kallim ja ökoloogiline jalajälg suurem, sest lisanduvad heitmed ja häiringud transpordist.”

Eestist saab peagi tuhande karjääri maa.

Seejuures soovib ta kummutada arvamust, nagu oleks uue karjääri avamine kukepea. Et telli aga kopp ja hakka kaevama. Kõigepealt tuleb teha geoloogiline uuring. Seejärel taotleda kaevandamisluba. Selle käigus peab välja selgitama mõjud inimestele ja keskkonnale. Kui karjäär on suurem kui 25 hektarit, nõuab seadus keskkonnamõjude hindamist. Ainuüksi see võib võtta aastaid. Kui luba käes, tuleb arendajal esitada kaevandamisprojekt, kus on vaja muu hulgas kirjeldada, kuidas ta maa sisse kaevatud augu hiljem korda teeb. Kui alal asub mets või võsa, peab hankima raieloa. Kõige kiiremini, ütleb Rahe, saab nullist karjääri avada kahe ja poole aastaga. Tavaliselt läheb kauem. Mõnikord isegi mitu korda kauem.

Igal pool ei saa karjääre avada. See on välistatud looduskaitsealal või selle puhvertsoonis. „Tihti on meil kaalumise koht – kavandatav karjäär ei asu looduskaitsealal, aga ta jääb selle lähedale,” räägib Rahe. Kuid tuleb ka taotlusi, kus arendajad lähevad silmanähtavalt üle piiri. „Tahetakse suurt lubjakivikarjääri kohe erakinnistu kõrvale. No kuulge, kindlasti ei saa elumajale nii lähedal kaevandada!” hüüab ta.

Kuidagi libiseb jutt töökoormusele. „Öeldakse, et riik peab olema õhuke, aga meie töömahud on kõvasti kasvanud.” Ta toob näiteks, et kuigi taotluste, lubade ja vastulausete virnad nende laudadel on kõrgemad kui kunagi varem, on maapõuebüroo alates 2018. aastast juurde saanud vaid pool kohta. „Ma tõesti vabandan, kui jääb mulje, et ma ei taha meediaga suhelda ... aga tööd on lihtsalt niivõrd palju,” sõnab ta järsku väsinud häälel, „lisaks kõik need vaided, mis on tarvis lahendada ...”

„Ma tõesti vabandan, kui jääb mulje, et ma ei taha meediaga suhelda ... aga tööd on lihtsalt niivõrd palju.”

Lihtsam on kohe vastu olla

Paar päeva hiljem pole Rohelisest Pärnumaast ikka veel kuulda kippu ega kõppu. Annan endast uuesti märku. Vaatan LinkedInist Tiina Georgi CVd. Tartu Ülikooli bakalaureus prantsuse keeles ja kirjanduses, magistriõpingud juuras. Praktika mitmes Eesti advokaadibüroos, jurist-lingvist Euroopa Kohtus, assistent Tartu Ülikoolis. Kaks aastat töötas ta ka Eesti Keskkonnaõiguse Keskuses (KÕK), mille peamine leib on keskkonnateemadel õigusnõu andmine. Nende väljapaistvaim juhtum on Eesti kliimanoorte esindamine võitluses Eesti Energia õlitehase vastu (loe Levila lugu). Helistan KÕKi tegevjuhile Tarmo Treimannile.

Ta kinnitab, et Georg töötas mõnda aega KÕKis juristina, kuid lahkus omal soovil. Ta mainib korduvalt naise „kindlameelsust” just maavarade teemal. Küsin, mida arvavad nad Rohelise Pärnumaa taktikast. „Tõtt-öelda ei tea ma nende asjadest eriti palju ... Ma ei tea, kas nende eesmärk on Keskkonnaamet kinni jooksutada, teha kaevandamistegevus võimalikult keeruliseks või ongi nad avastanud tõsise õigusliku probleemi, mis tuleks kõrvaldada,” räägib Treimann, lisades, et kiuslikku pommitamist ta mõistagi heaks ei kiida.

Treimann ütleb, et KÕK eelistab strateegilist lähenemist. Teisisõnu, massvaiete asemel püütakse koos kliendiga leida konkreetsed juhtumid, olgu metsanduses, kaevandamises või looduskaitses laiemalt, tehakse nende puudused põhjalikult selgeks ja siis minnakse kohtusse, vajadusel kuni lõpliku lahendini välja.

Mõistagi kaasnevad viimasega suured riskid. Advokaatide palkamine on kallis ja kaotuse korral tuleb tasuda ka vastaspoole kohtukulud. „Teine probleem on see, et strateegiline kohtuvaidlus kestab tõenäoliselt aastaid, kuid samal ajal kahjustuvad või hävivad teised sama tüüpi loodusväärtused,” räägib Treimann, lisades, et selles valguses võib Rohelise Pärnumaa pidev sekkumine õigustatud olla.

Samas rõhutab ta, et keskendumine üksnes Rohelisele Pärnumaale loob eksliku mulje, et probleemi märkab vaid üks keskkonnaühendus. „Mure karjääride pärast on hoopis laiem.” Veelgi enam, sellest on kujunenud üks peamisi teemasid, millega kliendid viimastel aastatel KÕKi poole pöörduvad. Kokku on nendega ühendust võtnud rohkem kui paarkümmend mures kogukonda, kuid Treimann usub, et tegelikult on neid rohkem. Tuliseim vastuseis on Rail Balticu trassi ja neljarealiste maanteede kõrval, aga abi küsitakse ka Hiiumaalt. Kohtuvaidluste arv suureneb.

„Mure karjääride pärast on hoopis laiem.”

Ta võtab kõrvale KÕKi juristi Marilin Paltsi, et rääkida põhjustest, miks kogukonnad karjääridele vastu seisavad. Kohalikke inimesi kaasatakse liiga vähe ja liiga hilja. Näiteks teavitab Keskkonnaamet kaevandamissoovist üksnes vahetuid piirinaabreid. See viis ühel juhul kentsaka olukorrani, kus kaasamata jäi maaomanik, kellele kuulus küll karjäärile lähim majapidamine, kuid kelle kinnistu ja kaevanduse vahele jäi maantee, mistõttu ei käsitletud teda seaduse mõistes vahetu piirinaabrina.

Valdadel ega kogukondadel pole kaevandamisest suurt midagi võita. Siin viitavad Treimann ja Palts Riigikontrolli eelmisel sügisel avaldatud põhjalikule aruandele, kus öeldakse otse: KOVidele laekuv loodusvara kasutusõiguse tasu ei motiveeri neid oma territooriumil kaevandamist lubama. Värskemad Keskkonnaameti andmed näitavad, et kui eelmisel aastal kogus riik maavarade kaevandamisõiguse tasu ligi 94 miljonit, siis KOVidele läks sellest ainult 11 miljonit eurot. Samas kõik probleemid – müra, tolm, maastike muutumine – jäävad KOVide õlule. 

Kaevandamisel on kõrvalmõjud. Treimann ja Palts ütlevad meeldejääva lause: kohalikel on kindlasti lihtsam uuele kaevandusele kohe vastu olla, kui hakata hiljem kohtu kaudu arendajalt nõudma kaevudest kadunud kvaliteetse joogivee taastamist. Vähetähtis pole ka see, mis saab karjäärist siis, kui see on materjalist tühjaks tehtud. Kas ala korrastatakse või hüljatakse? Statistika pole just ülearu julgustav: Riigikontroll tõi välja, et kui aastatel 2018–2021 anti välja 142 uut kaevandamisluba, siis samal ajal korrastati vaid 15 karjääri.

Küljest murtud peegel

Õhtul näen, et Roheliselt Pärnumaalt on saabunud kiri. Riina Georg lubab põhjalikumalt vastata järgmisel nädalal. Vahepeal on tal tekkinud aga küsimus selle kohta, kes artiklis veel sõna saavad, kas tutvustan ka teisi keskkonnaühendusi ja räägin mõne kogukonnaga.

Keskkonnaühendustega pole seis kiita. Ehkki KÕK jälgib kaevandamist tähelepanelikult, tegelevad nad eelkõige õigusliku poolega, mõjuga inimestele ja kogukondadele. Mis saab aga loodusest, elu- ja liigirikkusest? Avastan, et siin haigutab suur tühimik. Eesti suuremad keskkonnaühendused on karjääride mõju loodusele uurinud vaid riivamisi või üldse mitte. Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Agor Eiskop ütleb, et kaevandamine, iseäranis fosforiit on nende ajalooline fookusteema, kuid hetkel otsivad nad inimest, kes seda valdkonda veaks. Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaator Maia-Liisa Anton tõdeb, et uute karjääride ettevalmistamine ja avamine käib praegu meeletu hooga, aga kahjuks pole ühelgi kotta kuuluval organisatsioonil piisavalt ressurssi, et teemaga tõsisemalt tegeleda.

Mitmest vestlusest jookseb siiski läbi üks nimi, kellega võiks ühendust võtta.

Lauri Klein on maastikuökoloog ja looduskaitsja. Kui mainin, et soovin karjääridest rääkida, ütleb ta, et sõidab peagi uurima üht ala Rapla- ja Pärnumaa piiril, kuhu plaanitakse liivakarjääri. Arendaja tellis Kleini, et too selgitaks välja, kas ja kuidas muudab karjäär metsloomade liikumist ja lähedal asuva ökodukti kasutamist. Lisaks peab ta uurima, kas alal elab metsiseid ning kuidas kaevandamine neid mõjutab. 

„Ideaalis võiks kaevandataval alal teha kogu elurikkuse uuringu, panna kirja kõik taime- ja loomaliigid, kaardistada ökosüsteemid. Selliseid asju ei tehta praegu üldse. Suuremate karjääride puhul peab tegema keskkonnamõjude hindamise, aga see keskendub üksnes kaitsealustele liikidele. Vajame tunduvalt terviklikumat pilti,” räägib Klein. Kui aga kopp juba maasse tungib, pole elu- ja liigirikkusest enam mõtet rääkida. See hävib.

Eesti riigi senist kaevandamispoliitikat peab maastikuökoloog lühinägelikuks. Selle asemel, et materjali ammutamiseks üha uusi karjääre avada, peaksime mõtlema alternatiividele. Näiteks sellele, et äkki saaksime kasutada põlevkivi aherainet, mida vedeleb Ida-Virumaal tervete mägedena. Või tohutus koguses paekivi, mis tekiks Paldiskisse planeeritava pumphüdrojaama kaevetöödest. Mõlemat võiks kasutada teede-ehitusel, ütleb Klein. Ettepanek pole uus. Samu võimalusi mainib ka Riigikontroll oma aruandes, kuid möönab, et nende kasutusala on siiski piiratud. 

„Loogika on selles, et kui maavara on juba ühe korra maapõuest välja rebitud, kasutame ta maksimaalselt ära,” soovitab maastikuökoloog. „Inimeste igapäevaelus propageerime ringmajandust, aga tööstuses oleme sellest väga kaugel.”

Praegu peab Klein koos kolleegidega võitlust Sõrve looduskaitseala moodustamise nimel. Ta nimetab Harku vallas asuvaid metsi viimaseks tõeliselt terviklikuks rohealaks Tallinna lähedal. Kui looduskaitseala loomine ei õnnestu, avatakse seal suure tõenäosusega uued lubjakarjäärid. Otsus on nüüd valitsuse laual, ütleb Klein.

“Kui maavara on juba ühe korra maapõuest välja rebitud, kasutame ta maksimaalselt ära.”

Ka Pärnu külje all Jõulumäe terviseraja kõrval käib sarnane võitlus. Ettevõtja Taavi Mõts soovib sinna kaevata liivakarjääri. Ta sai tänavu veebruari lõpus Keskkonnaametist kaevandamis- ja raieloa ning asus paar päeva hiljem metsa maha võtma. Järsku ilmusid välja pahased kohalikud ja panid töö seisma. Arveid kutsuti klaarima isegi politsei. Nädalavahetuse lõpuks oli arendaja metsatöömasinal peegel küljest murtud ja ekskavaatorijuhi sõiduautol rehvid tühjad.

„Eks see oli muidugi kahetsusväärne,” ütleb Teet Suursild, Võiste II karjääri peatamiseks loodud MTÜ Tahkuranna Maastikukaitse juhatuse liige, „me ütlesime kohe, et sellist vandaalitsemist me kuskilt otsast heaks ei kiida.” Samas näitavad lõhkumistööd tema sõnul seda, et külarahvas on marus. Praeguseks on nad karjääri vastu kogunud juba 310 allkirja.

„Enim häiribki see, et metsa sisse suusaraja kõrvale kaevatakse tohutu auk. Üle tee asub juba vana ajalooline karjäär (Võiste I), kaevandage seal! Ärge tulge uut looduslikku keskkonda rikkuma,” räägib Suursild, kes ise elab koos perega plaanitavast karjäärist 400 meetri kaugusel.

Praegu on asi niikaugel, et Tahkuranna Maastikukaitse on vaidlustanud Võistes raieloa ja taotlenud esialgset õiguskaitset, mille kohus kiiresti rahuldas. Töö seisab.

Nii KÕK kui ka Klein ja Suursild muretsevad, et seadusandlus liigub pigem sinnapoole, et uusi karjääre saab avada võimalikult kiiresti ja lihtsalt. Näiteks kui ettevõtja taotleb kaevandamisluba, on kohalikul omavalitsusel vaid kaks kuud, et arvamust avaldada. Samas pole selle ajaga tehtud veel isegi keskkonnamõju eelhindamist. 

Mis arvamust sa selle aja ja info põhja kujundada jõuad, küsivad nad.

Karjäärist saab veiniistandus

Ettevõtjat Donald Agasilda paneb see kiiruse jutt kulmu kergitama. Ta mäletab, et temal tekkis esimene mõte Saarde vallas Tõitoja liivakarjääri avamiseks 2006. aastal. „Kui ma oleks tol ajal lapse saanud, siis mitmendas klassis ta käiks? Võib-olla lõpetaks juba kooli.” Selle aja sisse jäi mehe sõnul uuringulubade taotlemine, vägikaikavedu RMK ja kohalikega, lisaks sattus ta kohaliku poliitika tõmbetuulte keerisesse. „Vallas toimusid valimised ja üks jõud leidis, et tal on ka hääli vaja. Selle peale hakkas ta lambist ajama, et ma võiks karjääri 100 meetrit väiksemaks teha. Ja kõik algas uuesti.”

Agasild rõhutab, et uue karjääri avamine ei käi nipsust, vastupidi, see võtab mitu korda rohkem aega ja raha, kui esialgu planeeritud. Isegi nüüd, 17 aastat hiljem, värske kaevandamisluba peos, ei saa ta veel masinaid peale saata. „Enne on vaja Maa-ametilt rendilepingut ning seejärel RMK-lt luba puude mahavõtmiseks.”

Kui ma küsin, mida ta arvab üha kasvavast vastuseisust karjääride avamisele, ei hoia ettevõtja end tagasi. „Kust me selle liiva peaks võtma, kui tahame asfaldil käia? Ma pakuks, et need, kes kõige rohkem karjuvad, käigu jala läbi metsa, üle põllu! Mööda asfaltteed ei käi!”

Mõne aja pärast ta jätkab: „Kõik asjad, mida me maailmas kasutame, on kas kasvatatud või kaevandatud. Nafta, raud, puu, taimed ... Kui Eesti riik tahab kõigest sellest kõrvale jääda, et meie oskame ainult kaerajaani tantsida, siis palun, tehke! Aga mina oleks pigem seal, kus ehitatakse ja arenetakse, kus saavutatakse tulemusi!”

„Kust me selle liiva peaks võtma, kui tahame asfaldil käia?”

Enim kaevandamislubasid Eestis, 42, kuulub teede-ehitusfirmale TREV-2. Ettevõtte juht Sven Pertens, kel on sektoris enam kui paarikümne aasta pikkune kogemus, ütleb, et lubade saamine on täna keerulisem kui varem. „Regulatsioone on rohkem, inimeste keskkonnateadlikkus on kõrgem, otsustajad on aina ettevaatlikumad,” loetleb ta põhjusi.

Ta rõhutab, et igale loale eelneb pikk ja tihti vaevaline eeltöö. „On ka taotlusi, mis võtavad 10 aastat ja rohkem. Kusjuures lõpuks ei pruugigi asi õnnestuda.” Pärast perspektiivika asukoha väljavalimist ja esimese uuringuloa käikuandmist hindab Pertens õnnestumise protsendiks alla 50. Vahepeal võib ka selguda, et maavara kvaliteet ja kogus pole päris selline, nagu alguses loodetud. „See ei ole ratsa rikkaks saamise äri.”

Sellest hoolimata on kaevandamine hoogustunud, tunnistab ta. Ka TREV-2l on hetkel sees paarkümmend uut uuringu- ja kaevandamisloa taotlust. Turule sigineb järjest uusi tegijaid.

Nagu öeldud, kütavad palavikku tagant riiklikud taristuprojektid, neljarealised teed ja Rail Baltic. Küsimusele, kas maavarasid üldse jätkub, vastab Pertens, et nii ja naa, sõltub asukohast ja maavarast. Rapla- ja Pärnumaal võib puudu tulla kvaliteetsest liivast ja kruusast. Kõige rohkem pigistab king aga Harjumaal, kus kõrgemargilise ehituslubjakivi varud on kahanenud kriitilise piirini. Riigikontroll tõi välja, et sealseid varusid jätkub maksimaalselt 2026. aastani. 

Järgmine graafik näitab, kui suur on vajadus ehitusmaavarade järele aastani 2030. Kuna see on tehtud kaks aastat tagasi (värskemat pole), palub MKM suhtuda sellesse ettevaatlikult:

Peagi jõuame ka Pertensiga vesteldes nendeni, kellele karjäärid ei meeldi. Muu hulgas mainib ta, et leidub inimesi ja organisatsioone, kes on vaidlustamisest teinud endale iselaadse äriprojekti. „Olles piisavalt kaua siin ilmas elanud, tean, et nii mõnigi neist püüab kaikaid kodaratesse visata selleks, et talle midagi makstaks, kui ta oma blokeeringu maha võtab.”

Kas ta mõtleb MTÜd Roheline Pärnumaa? Pertens ei soovi nimesid nimetada. Kuna vihje on tõsine, suhtlen veel sektoris tegutsevate inimestega, kes tunnistavad, et end keskkonnakaitsja sulgedega ehtinud väljapressijaid liigub tõepoolest ringi, aga Rohelise Pärnumaaga pole seda ette tulnud.

Pika kogemusega teede-ehitaja möönab ka arendajate tegematajätmisi. Ta ütleb, et nende kohus on oma plaane võimalikult varajases faasis selgitada, samuti tuleb kohalikele kaevandamise eest midagi vastu anda, olgu tegemist hilisema karjääri korrastamise ja puhkeala loomise, puude istutamise või teede ehitamisega KOVi territooriumile. Näiteks aitas TREV-2 korrastada Setumaal asuva Marinova karjääri selliselt, et kohalik Veinimäe talu saaks seal viinamarju kasvatada. 

Pikaaegne Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu juhatuse esimees Rein Voog nõustub, et kohalikud omavalitsused ja kogukonnad võiksid kaevandamismaksudest suurema tüki saada, kuid see ei õigusta pimedat vastuseisu, mida ta aina enam kohtab. „Maad võtab suhtumine, et ärge jumala eest kuskil midagi kaevake ega ehitage! Oleme jõudnud ühiskonda, kus raha tuleb seinast ja piim poest,” ironiseerib Voog.

Pärast koroonakriisi olevat asi iseäranis „käest läinud”, maad võtavad ähvardused („On lubatud arendajaid kasti lüüa ja muid asju teha”) ja vandenõuteooriad („Tõsimeeli räägitakse, et Rail Baltic ehitatakse selleks, et meie fosforiit välja vedada, ning Nursipalu harjutusväljakut laiendatakse, et seal kaevandada”).

Ütlen vahele, et kaevandamismahud suurenevad, Eestist saab peagi tuhande karjääri maa. Äkki sellepärast ollakse vastu? Voogi vastus jääb mind pikalt kummitama: „Vaadake, ega kaevandajad ei kaevanda sellepärast, et see neile jubedalt meeldib. Nad kaevandavad sellepärast, et turul on nõudlus! Me kõik tahame sõita turvalistel teedel, liikuda kiiresti ja mugavalt ühest kohast teise, elada ilusates renoveeritud hoonetes. Kaevandajad kaevandavad, sest selline on meie ehk ühiskonna ootus. Ja nad pole püstirikkad, nagu osad arvavad.”

“Kaevandajad ei kaevanda sellepärast, et see neile jubedalt meeldib. Nad kaevandavad sellepärast, et turul on nõudlus!”

Ajalugu kirjutavad võitjad

Kui esimesest kontaktist Rohelise Pärnumaaga on möödunud nädal, hakkan vaikselt kärsituks muutuma. Esitan taas vana hea ajakirjaniku küsimuse: kas ja millal võiksin vastuseid oodata? Peagi saabub Riina Georgilt kiri. Neil tekkis küsimus, missuguse sisulise info Keskkonnaamet nende kohta ikka andis. Oeh ...

Enne südaööd laekuvad siiski vastused. Rohelises kirjas. Ehkki kirjale on alla kirjutanud Riina Georg, räägib ta „meie” vormis, mistõttu eeldan, et vastamisel osales ka Tiina Georg. (Hiljem ta täpsustab, et „meie” tähendab keskkonnaühendust, mis ei koosne vaid kahest inimesest. Nad arutasid vastuseid suuremas seltskonnas.)

Esmalt palusin, et nad räägiksid oma taktikast. Avalikkus ei tea neist midagi, samas mitte keegi teine ei vaidlusta nii palju Keskkonnaameti otsuseid. „Tegeleme sellega, mis tundub parasjagu oluline ja kus tunduvad kõige suuremad puudujäägid. On siiralt kahju, et on põhjust nii palju vaideid ja teabenõudeid esitada,” kirjutab Georg, kuid lisab kohe järgmises lauses: „Küsimus pole selles, miks meie sellega nii palju tegeleme, vaid selles, millal väga paljud teised sama hakkavad tegema.”

Nad on veendunud, et Eestis antakse igasugu lubasid looduselt ja keskkonnalt võtta liiga kergekäeliselt. „On levinud arvamus, et loodust ja loodusvarasid on lõputult. Tegelikult on inimene looduse juba ammu võitnud, aga rüüstamine jätkub selliselt, nagu oleks planeete inimestel reas kasutada.”

Georg viitab oma vastustes tihti maailma juhtivate kliimateadlaste kogudele nagu IPPC ja IPBES, aga ka Eesti teadlastele arvamusartiklitele, kus kritiseeritakse looduskeskkonna arvelt majandushuvide edendamist. Kuigi Eestis kehtib looduskaitseseadus ja Euroopa Liidu keskkonnaõigus, eelistavad valitsejad Georgi sõnul pahatihti majandust ja tööstust.

“Inimene on looduse juba ammu võitnud, aga rüüstamine jätkub selliselt, nagu oleks planeete inimestel reas kasutada.”

Ta toob näiteks Lüganuse paekarjääri vaidluse, kus kohalikud kaebasid Keskkonnaameti loa kohtusse ja saavutasid võidu. Postimehe uudises ütleb Keskkonnaameti esindaja, et nad käisid kohut, kuna lubade väljastamine on nende kohustus. „Kuidas selline seisukoht üldse tekkinud on?” küsib Georg. „Kui Keskkonnaamet ei seisa looduse ja elukeskkonna eest ning ei anna lubasid sellest lähtuvalt, et loodus ja keskkond hoitud oleks, siis kes seda Eestis üldse teeb?”

Katsun teada saada, miks nad mullu kitsamalt just kaevandamisload ette võtsid. Georg vastab, et inimesed saavad üha enam aru, et tervet Eestit – välja arvatud linnad ja leevendatud kaitse-eeskirjadega looduskaitsealad – ei saa ega tohi üles kaevata. Ta toob mängu Rail Balticu, mida nimetab praegusel kujul keskkonnale kuriteo tegemiseks ja üheks peamiseks põhjuseks, miks aina uusi karjääre avatakse.

Veelgi kitsamaks minnes häirib Georgit see, kuidas viiakse läbi keskkonnamõjude hindamist (KMH). Tema arvates ei tehta seda piisavalt tihti. „Ka ülisuurte projektide KMHst on mööda hiilitud, näiteks Riigikohtu hinnangul jätsid planeeringu koostajad Rail Balticu trassilõigu kõrval asuva Luitemaa linnuala Natura hindamise õigusvastaselt tegemata.”

Lisaks heidab ta ette, et ehkki KMH tegija annab soovitusi, kuidas kahjusid leevendada, siis lõplik otsustaja ehk riik jätab pahatihti kontrollimata, kas ja kuidas soovitusi päriselt täidetakse. 

Vahendan Keskkonnaameti sõnu, et MTÜ Roheline Pärnumaa nõuete rahuldamiseks peaks muutma seadusi. Georg pole nõus. Ta viitab juba tuttavaks saanud Riigikontrolli aruandele, kus väidetakse, et „Keskkonnaamet pole taganud uuringu- ja kaevandamismenetlustes elanike huvidega arvestamist”. Näiteks teavitatakse üksnes piirinaabreid, avalikke arutelusid korraldatakse vähe ja kohalikus lehtedes teavitamine on pigem erand, seisab Riigikontrolli aruandes.

Lisaks toob Georg keskkonnaseadustiku üldosa seadusest välja punkti, mis ütleb, et „igaühel on õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus”, ning Euroopa Liidu elupaikade direktiivi punkti, mis sedastab, et iga kava või projekti, mis omab Natura kaitseala loodusele mõju, tuleb asjakohaselt hinnata. Ka neist vaatab Keskkonnaamet MTÜ sõnul üle.

Pinnin veel taktika kohta. Miks nii palju vaideid? Miks mitte kohtusse? „Kui palju on üldse „palju vaideid”?” vastab Georg. Hiljem ta täpsustab: „Igaüks teeb seda, mida oskab, ja annab sellise panuse, millise oskab. Me ei tea, kuidas lahendada elurikkuse,- kliima- ja keskkonnakriisi, mistõttu me kõik katsetame oma võimaluste piires. Ja eks tulevik näitab, milline oli see efektiivseim viis.”

Esindavad nad kohalikke kogukondi? Või otsustavad nad ise, mida vaidlustavad? „See küsimus on kummaline. Looduskaitse pole kellegi hobi või erahuvi, vaid seda tehakse nii paljude inimeste koostöös kui võimalik, ja see, kes lõpuks vaide esitab, pole sisuliselt oluline.”

Mainin ka seda, et nad pole soovinud Keskkonnaameti juhtidega kohtuda. Georg ütleb, et nad ootavad Keskkonnaametilt looduse ja elukeskkonna kaitsmist. „Me ei ole mõistnud, kuidas meiega kohtumine sellele kaasa aitab.” Ta lisab, et nad on Rainer Vakraga suhelnud kirja teel, mis on täiesti asjakohane suhtlusviis, sest jätab võrreldes suulise vestlusega dokumenteeritud jälje. 

Georg toob „halva näitena” Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala koosoleku. „Amet väitis arutelul, et nad ei saa ega tohi paljude tuntud keskkonnaorganisatsioonide ettepanekuid arvesse võtta. Samas ei ole nad nõus seda protokolli kandma. Kuidas nii? Kas meie kõigi ühine eesmärk pole loodust kaitsta?”

Niimoodi kirju edasi-tagasi põrgatades jõuab Georg ühel hetkel ka ajakirjanduseni ja kitsamalt minu küsimusteni. Ta leiab, et Keskkonnaameti töökoormuse üle muretsemise asemel peaks mu fookus olema loodusel ja keskkonnal.

Ma ei hakka eitama, Georgi kriitika mõjub jahmatamapanevalt värskena.

Keskkonnaameti töökoormuse üle muretsemise asemel ajakirjanduse fookus olema loodusel ja keskkonnal.

Samas vastuses viitab ta Poliitikaguru postitusele, mis osutab ajakirjanduse tegemata tööle. „On väga hea, et teete analüüsi kaevandustest, aga siinkohal ei ole oluline lähtuda kaevandajate seisukohtadest, vaid uurida ökoloogidelt, teadlastelt ja looduskaitsjatelt, mis looduses ja loodusega inimese tegevuse tagajärjel toimub.”

Aga kuhu jääb objektiivsus, kõigile osapooltele sõna andmine? „Ka sõjas on kõik osapooled kajastatud, kuid ometi kirjutavad ajaloo võitjad. Kuidas teha sellist ajakirjandust, mis aitaks meil kõigil keskkonda hoida? See on neutraalne keskpunkt, selles on küsimus.”

Mõistagi olen terve kirjavahetuse vältel püüdnud aru saada, kes on inimesed MTÜ Roheline Pärnumaa taga. „Meie tiim on varieeruv. Vabatahtliku tööga on nii, et seda tehakse töö- ja pereelu kõrvalt. Siis kui on võimalust.”

Küsin pea igas kirjas, kas nad sooviksid telefonis suhelda või kokku saada. Kas me võiksime neist pilti teha? Kuidas Tiina ja Riina omavahel seotud on? Kes neil veel abis on? Need küsimused jäävad alati vastuseta. „Nimed ei ole olulised, soovime juhtida tähelepanu keskkonnale,” ütleb Riina Georg, kes palub end nimetada Rohelise Pärnumaa esindajaks.

Olen Riinale ka maininud, et kui nad ei soovi pildile tulla, võiksid nad ise endast foto saata. Mõne nädala pärast see juhtubki. Ma pole sugugi üllatunud:

Kuulan maad ka mujalt. Pooled Eesti keskkonnaorganisatsioonidest ei oska Georgite ega Rohelise Pärnumaa peale midagi kosta. Teised on neist kuulnud. Teatakse, et nad on ema ja tütar. Et MTÜ on pigem väike, alla kümne aktiivse liikme. Aga kui mainin, et nad esitasid mullu Keskkonnaametile 135 vaiet, mis moodustab üle poole kõigist vaietest, vajub neil suu lahti. „Oh sa raisk!” on ühe tuntud keskkonnakaitsja esimene reaktsioon. Teine hakkab naerma: „See on täiesti kolossaalne hulk, ma arvasin, et kuskil paarkümmend.” Kolmas: „See on tegelikult väga lahe! Nagu geriljavõitlus.”

Neil on ka lähedasemaid kaasvõitlejaid. Näiteks Liina Steinberg, Päästame Eesti Metsad juhatuse liige. Nemadki esitasid mullu Keskkonnaametile arvukalt vaideid, osa neist koos Rohelise Pärnumaaga.

„Tiina on väga töökas ja südamega looduse poolel,” vastab ta, kui palun tal Georgeid iseloomustada. Siis tuleb pikk paus. „Teate ... ma olen tavaliselt jutukam, aga te küsite inimese kohta, kes ei soovi oma isikut esile tõsta. Ta võib väga detailselt keskkonnaasjadest rääkida, aga mitte oma näo ja nimega esiplaanil.”

Las ta siis olla. Eraldi küsimus on muidugi see, kas Eestis on aktivistil võimalik olla varjus, tagaplaanil, isegi kui tema tegevus toob kaasa suure lainetuse.