4. osa. Kes otsib lisaraha, kes oma rütmi

„Me ei saa lasta inimestel end hulluks töötada! Kui näeme, et ta kandideerib seitse päeva nädalas ja töötab rohkem kui kaheksa tundi päevas, paneme käe ette. Üks asi on see, et inimene põleb läbi, teine aga see, et väsinuna pole ta enam efektiivne,” räägib Goworkabiti juht Kristjan Vanaselja telefonitorusse tõsiselt.

Kas ta räägib minust?

Õnneks minuga päris nii hullusti ei läinud. Ehkki käisin juhutööde platvormil iga päev ja kandideerisin julgelt enam kui 90 töökohale, tegin augusti jooksul kokku 15 tööampsu. Oleksin tahtnud rohkem, aga igaks päevaks mulle kahjuks tööd ei jagunud. Selle aja jooksul olin nutikassa teenindaja ja müüja, komplekteerija laos, saaliabiline rõivapoes, abitööline ehitusel, abikokk restoranis (kaks korda), soojaleti teenindaja, kauba käitleja, nõudepesija, abiline puitsoojakute tehases, kokk, abiline loomade varjupaigas, hommikusöögi teenindaja, tanklatöötaja ja trepipiirete paigaldaja. Vahepeal tundsin end kui näitleja, keda ootab iga päev uus roll. Õhtul riputasin põlle nagisse, hommikul panin kiivri pähe ja võtsin akutrelli pihku. Järgmisel päeval müüsin kliendile Red Bulli.

796,13 eurot. See on brutosumma, mille ma kuu aja jooksul platvormide kaudu teenisin. Töö loomade varjupaigas oli vabatahtlik ja selle eest tasu ei makstud. Tasulist tööd tegin kokku ligi 117 tundi, mis moodustab kaks kolmandikku sellest, kui palju palgatöötajad keskmiselt kuus töötavad. Pikim tööpäev oli 13,5 tundi ja lühim 4 tundi. Kõrgeimat tunnipalka teenisin trepipiirete paigaldajana (10 eurot) ja madalaimat nõudepesijana (4,5 eurot). Keskmiseks tunnipalgaks kujunes 6,84 eurot. Kui korrutada see Eesti keskmise töötundide arvuga, oleks kuine brutopalk 1156 eurot.

Üldiselt võeti mind igal pool hästi vastu, inimesed olid lahked ja sõbralikud. Paljudes kohtades anti mulle hästi süüa ja pakiti toitu veel kojugi kaasa. Aitäh teile!

Suurettevõtted maksavad vähem palka

Kuigi mu eksperiment on praeguseks läbi, avastan end pidevalt Treameris või Goworkabitis töökuulutusi sirvimas: mis töid ikka pakutakse ja mida nende eest ka makstakse? Kas sellest saab samasugune sõltuvus nagu Facebookist, Instagramist ja mõnest uudisteportaalist, mida väljalülitatud ajuga üles-alla kerida?

Torkab silma, et septembri saabumisega on mõlemal platvormil töökuulutuste arv tublisti kasvanud. Mida võib sügis tööturul tuua?

Goworkabiti juht Kristjan Vanaselja alustab kaugemalt. Esiteks räägib ta statistikast. Kui eelmise aasta kaheksa kuuga tegi nende platvormide kaudu vähemalt ühe tööampsu 3588 inimest, siis tänavu sama ajaga juba 5309 inimest. Kasv 48 protsenti. Tööd pakkuvate ettevõtete arv on sama palju tõusnud ja küündib 500ni.

Ometi jääb ta põhjapanevate järelduste tegemisel tagasihoidlikuks. „Osad liiguvad sisse, teised välja. Nii on see alati olnud,” ütleb ta. „Aga kui sa küsid, kas inimesed on hakanud energia- ja toiduhindade tõusu ajal lisateenistust otsima, siis jah, osaliselt on see tõsi, nende arv on kasvanud. Aga samas pean ma tunnistama, et me ei näe täna oma kasutajate seas väga suurt paanikat. Et appi, appi, kui ma kohe tööampsule ei saa, on mul rahaliselt väga keeruline.”

„Me ei näe täna oma kasutajate seas väga suurt paanikat. Et appi, appi, kui ma kohe tööampsule ei saa, on mul rahaliselt väga keeruline.”

Pigem on nende uuringud näidanud, et tööampsamise peamine põhjus pole mitte lisaraha, vaid paindlikkus ja võimalus ise otsustada mida, kuna ja kui palju tehakse. „Jah, tasuta ei tööta keegi, aga mulle näib, et suur osa meie kasutajatest on pigem sellised, kes otsivad mingit oma rütmi,” ütleb ta. Ta loetleb erinevaid kasutajagruppe. On neid, kelle põhisissetulek tulebki platvormitööst, on neid, kes teevad seda põhitöö kõrvalt. Leidub ka inimesi, kes teevad ühe-kaks tööampsu ja siis tulevad kolme kuu pärast tagasi.

Sügist prognoosides käib Vanaselja välja kaks stsenaariumit. „Ühe variandina näeme, et kuna majandusseis halveneb, hakkab ettevõtete vajadus töökäte järele vähenema. Samal ajal on inimeste toimetulek üha suurema surve all, mistõttu otsivad nad lisasissetulekut. Mis omakorda tähendab, et konkurents ühele tööampsule muutub tihedamaks.”

Teine variant on tema hinnangul see, et suurt langust ei tule, kuid määramatust on endiselt palju, mistõttu on firmadel üha keerulisem prognoosida, kui palju töökäsi vajavad nad järgmisel nädalal või kuul. Kuluridasid kontrollitakse üha hoolikamalt. „Seetõttu eelistatakse püsikulude (loe: palgaliste töötajate) asemel paindlikumat lahendust: võtta vajaduse korral appi kaks-kolm tööampsajat,” pakub Vanaselja. See võiks teoreetiliselt tööampsude pakkumist paisutada.

Samas möönab ettevõtja, et kui koroonakriisi ajal tulid paljud koondatud inimesed nende platvormile, et uusi väljakutseid otsides aeg-ajalt mõni tööamps teha, siis sel sügisel ja talvel võib aset leida risti vastupidine protsess: inimesed tunnevad, et ajad on rasked, mistõttu nad loobuvad platvormitöö ebakindlast leivast ning otsivad endale stabiilse töökoha.

Umbes aasta Eesti turul tegutsenud Treameri kaudu on tänavu vähemalt ühe ampsu teinud 1335 inimest. Maksvaid ettevõtteid on neil 130. Ettevõtte juht Mihkel Rembel tutvustab energiliselt, et laias laastus jagunevad nende kasutajad kaheks: need, kes töötavad selleks, et elus püsida, ja need, kes otsivad lisatööd. „Viimaste eesmärk on tavaliselt investeerimine või mõne positiivse emotsiooni, näiteks reisi ostmine.”

Rembel prognoosib sügisel ja talvel kasutajate arvu kasvu. „Tuleb juurde neid, kelle jaoks tööampsamine on möödapääsmatu vajadus. Ka ilmad lähevad halvemaks ja pimedamaks. Mis sa muud ikka teed kui tööd. Pole enam seda rannailma, mis niimoodi meelitaks.”

Ehkki Treameri abiga tööampsul käinud inimeste hulk jääb konkurendile alla, toob tegevjuht välja, et iganädalasi aktiivseid kasutajaid, kel äpp alla tõmmatud, on neil sõltuvalt nädalast 5000–7000. See justkui näitab, et potentsiaal on suurem. Rembel tunnistab, et suurim kitsaskoht on praegu see, et nende platvormil on liiga vähe ettevõtteid, kes tööd pakuksid.

„Asi pole selles, et ettevõtetel oleks raske ja neil poleks tööd anda,” tõmbab Rembel tuurid üles, „asi on selles, et ettevõtted ei taha inimestele palka maksta! Ma toon ühe näite: suur ettevõte väljaspool Harjumaad tahab endale kvalifitseeritud koristajat, koos litsentside ja asjadega, kel oleks oma auto, sest töö on keskusest väljas. Kütust ei kompenseerida ja palka tahetakse maksta 3,6 eurot tunnis. Mis on sisuliselt miinimumpalk! Ma ei saa aru, kes peaks sinna minema. Ega tööl käimine pole vaid meelelahutus. Sellise palga juures ei saa isegi kütusega nulli.”

„Asi pole selles, et ettevõtetel oleks raske ja neil poleks tööd anda, asi on selles, et ettevõtted ei taha inimestele palka maksta!”

Treameri tiim püüab selliseid ettevõtteid veenda. „Samas ei taha me eriti sellele mängumaale minna. Me oleme siiski turuplats. Aga teeme, mis suudame, et neid nügida. Ütleme, et vaadake, meil on teine sarnane ettevõte, kes maksab sama töö eest 3,75 eurot ja annab tasuta lõuna juurde. Mis võiks teie konkurentsieelis olla?”

Mu kogemus ütleb, et suured, eriti rahvusvahelised ettevõtted torkavad platvormidel silma kitsidusega. Näiteks Prisma maksab kaubapaigutajale 4,35 eurot tunnis, Rimi kassateenindajale 4,76 eurot tunnis. Võrdluseks, kodumaine Coop maksab 6–7 eurot tunnis. Üsna madalat tunnipalka pakuvad ka LPP Estonia (haldab Eestis kaubamärke nagu Reserved, Cropp ja Sinsay), Circle K ja IKEA. Kõrgeimat tunnipalka teenisin just pisemate Eesti ettevõtete juures. Kohalik ehitusfirma maksis 8,5 eurot, trepifirma 10 eurot tunnis.

Mõistagi ei saa palku alati nii üks-ühele võrrelda. Tasu suurus sõltub töö iseloomust, raskusest, aga ka sellest, kas tööots on pikaajaline või on töötajat tarvis kõigest mõneks päevaks. Olgu ära märgitud seegi, mis protsendi panevad oma tasku needsamad platvormid. Goworkabit teenib ühe minu töötatud tunni pealt 1,99, Treamer 1,79 eurot. See tähendab, et kui ma töötan täispika päeva, läheb Goworkabitile 15,9 ja Treamerile 14,3 eurot.

Kuu aja jooksul mööda eri ametikohti seigeldes kohtun ka paljude teiste tööampsajatega. Ühisnimetajat neile leida on keeruline. Kolleegide hulgas on nii põhikoolilõpetajaid kui ka pensionäre. Nii põhitöökohaga lisaraha noolijaid kui ka töötuid, kel on see ainuke sissetulek. On neid, kes tulidki üht ampsu tegema, ja neid, kes töötavad ühe ettevõtte juures nädal-paar. Osad jäävadki tööle.

Vahetult enne intervjuud Kristjan Vanaseljaga kuulen raadiost uudislõiku, mis räägib, et tudengid on õppeaasta eel ärevil, kuna ei leia endale taskukohast elamist, samuti söövad rahakotti aina suurema augu püstloodis kasvavad toiduhinnad. Pakun oma kogemuse pealt, et tööampsud oleks tudengitele hea võimalus.

„Noored on kindlasti üks meie sihtgrupp,” valib Vanaselja sõnu, „aga nad pole statistika järgi kõige järjepidevamad ... Noored on muutunud oluliselt valivamaks. Ajalooliselt on olnud nii, et tudengid alustavad karjääri kauplusest, laost, logistikast, aga üha rohkem elatavad nad end ära erialasest tööst. Olgu selleks helitehnika, programmeerimine või midagi turundusega seonduvat.”

"Ajalooliselt on olnud nii, et tudengid alustavad karjääri kauplusest, laost, logistikast, aga üha rohkem elatavad nad end ära erialasest tööst."

Tööampsudel kohtun paljude välismaalastega, eelkõige vene keelt kõnelevate inimestega. See tuleb välja ka Arenguseire Keskuse 2021. aasta uuringust „Platvormitöö Eestis”. Uuringu tegijad viisid läbi esindusliku valimiga küsitluse, millest selgus, et kui eestlastest teeb igakuiselt platvormitööd 11 protsenti, siis venekeelsetest 13,9 protsenti ankeedile vastanutest.

„See viitab, et platvormitöö kipub olema tööturu duaalsust arvestades pigem n-ö väheste valikuvõimalustega töötegijate pärusmaa,” leiavad autorid Johanna Vallistu ja Magnus Piirits. „Kuigi platvormitöö avardab selliste töötegijate võimalusi tööturul osaleda, on probleemiks sotsiaalkaitse madal tase töölepingulise töösuhtega võrreldes.”

Kes vahetaks boilerit, kes aitaks radiaatoriga?

Ehkki kõrvaltvaataja võib kogu platvormitöö ja tööampsamise ühe mütsi alla panna, on see maailm tunduvalt mitmekesisem ja varjundirikkam. Vähemalt nii räägivad Eesti ettevõtted Pocketpro ja Duuabl (endise nimega Handies). Nad toovad mängu uue mõiste: pisitööd.

Poolteist aastat tagasi asutatud Pocketpro juht Kärt Viltrop nimetab pisitööks seda, kui inimene ei lähe appi mitte ettevõttele (ehkki ka seda võib ette tulla), vaid ennekõike teisele inimesele. „Lähen tegema midagi, mida ma väga hästi oskan ja tahan teha. Paigaldan hea meelega kellelegi boileri, hoian mõne õhtu last, panen mööblit kokku või koristan kodusid,” selgitab Viltrop.

Viltrop nimetab pisitööks seda, kui inimene ei lähe appi mitte ettevõttele, vaid ennekõike teisele inimesele.

Selliste pisitööde vahendamisega Pocketpro peamiselt tegelebki. „Need on sajad tuhanded tööd, mis on jäänud tegemata või tehtud suure vaevaga, sest tellijad ei leia teostajaid ja vastupidi,” ütleb ta.

Tööampsudeks peab Viltrop aga pigem kindlates ettevõtetes töötamist ja nn aukude lappimist. „Ettevõtte soov on, et nende kolmepäevane laotöö saaks tehtud. Nii otsitakse puuduolev inimene. Samas on need tööd, mida pikas perspektiivis pigem teha ei taheta ja kus ei saa rakendada oma väärtuslikemaid oskusi.”

Tööampsudeks peab Viltrop pigem kindlates ettevõtetes töötamist ja nn aukude lappimist.

Seetõttu lähevad tööampsuplatvormid ja pisitööde pakkujad eri suunas. „Renditööjõu vahendamise seisukohast täidavad Goworkabiti ja Treameri sarnased keskkonnad oma eesmärke väga hästi. Ent pisitööde puhul on nii Eesti kui ka paljude Euroopa riikide vajadused katmata. Me tahame viia inimeste teadvusesse, et neil on arvukalt väärtuslikke oskusi, mida enda kasuks tööle panna. Samas tahame kummutada müüti, et professionaalseid pisitööde teostajaid on raske leida,” sõnab Viltrop.

Ka Duuabli tegevjuht Tavi Maastik ütleb kohe alguses ära, et nad ei pea end tööampsuportaaliks, vaid ettevõtluskeskkonnaks. Lühidalt öeldes tähendab see seda, et nad ootavad oma platvormile hakkamist täis inimesi, kes on oma ala spetsid ja soovivad paindlikult töötada. Samas olevat saada ka lihtsamaid töid. Sarnaselt Pocketproga on osa nende fookusest eraisikutel, kes aitavad teisi eraisikuid. Kuid Maastik rõhutab, et järjest rohkem keskenduvad nad ka ettevõtetele ja nende jätkuteenustele, mida firmad ei saa või ei ole motiveeritud ise oma klientidele osutama.

„Me tahame luua ühiskonnas uut väärtust. Ühelt poolt tuua inimesi ettevõtlusse, lõigates ära bürokraatlikud takistused, aga teiselt poolt vähendada kulusid ka kliendi jaoks. Tüüpiline äri toimib ühiskonnas nii, et me tellime mõnest ettevõttest spetsialisti mõnd tööd tegema. Aga rahast, mida me firmale maksame, maandub spetsialisti kontole väga väike osa. Samas võiks ta oluliselt rohkem teenida. See on ettevõtlusrevolutsioon, mida me plaanime,” räägib Maastik.

Lähen vaatan ka oma silmaga järele, mis töid Duuablis pakutakse. Keegi soovib bideeduši paigaldamist ja ühendamist. Teine tahab vannitoa remontijat. Kolmas kurdab, et tema radiaator ei lähe soojaks – kes tuleks ja vaataks üle? Jah, need on tõesti spetsiifilisemad tööd, mis vajavad oskusi ja eelnevat kogemust. Samas tahab keegi pinnase ja kruusa äraviimist hoovi pealt. Seda võiks teha küll.

„Taoliste pisitööde turg on tegelikult meeletu.”

„Taoliste pisitööde turg on tegelikult meeletu,” kinnitab Maastik. „Kõik kodu- ja remonttööd, ehitus- ja koristustööd. Me näeme, et ka Eesti hakkab oma jõukuselt liikuma sinna, kus paljud inimesed ei soovi neid töid enam teha. Üle kolmekümnesed lähevad veel ise ehituspoodi ja hakkavad mässama. Aga nooremad väärtustavad oma aega ja hobisid nii palju, et tellivad pigem spetsialisti peale. Meie ülesanne ongi teha see võimalikult lihtsaks ja mugavaks.”

Ühes on aga kõik intervjueeritavad ühel nõul: platvormitöö ja paindlikud töölahendused, kus inimesel on vabamad käed valida, mida, millal ja kui palju ta teeb, on globaalne trend, mis pole Eestis oma täit ulatust veel saavutanud.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!