2. osa. Kuidas ma siia ometi sattusin?

Statistikaameti andmetel on meil üle 25 000 poemüüja, mis teeb sellest kaugelt enimlevinud ameti Eestis. Me kõik oleme poemüüjatega kokku puutunud. Meil kõigil on neist oma arvamus või eelarvamus. Tihtipeale me ei näe neid või ei mõtle nendele. Nad lihtsalt on. Aga kuidas nad on? 

Sõit Jüri Konsumisse kestab ligi pool tundi. Katsun peas kokku lüüa, kas teeniksin esimese töötunniga kütusele kulunud raha tagasi. Tundub küll, tunnipalk on 7 eurot brutos. Hiljem saan teada, et tööandja annab mulle sõidu peale kulunud aja eest veel ühe tunnikese juurde. 

Poes võtab mind vastu Marju (nimi muudetud), pika kogemusega poemüüja, kes, nagu hiljem välja tuleb, paistab teadvat peast iga kauba asukohta ja hinda, isegi seda, kuna ja kui palju see hind on muutunud. Lisaks näib ta tundvat kõiki kliente nägu- ja nimepidi. Ikka ja jälle jääb ta kellegagi rääkima, teeb mõne nalja, samal ajal korjates sujuva kergusega kokku kõik mahajäetud tšekid. Tõeline professionaal. 

Statistikaameti andmetel on meil üle 25 000 poemüüja, mis teeb sellest kaugelt enimlevinud ameti Eestis.

Ta hoiatab, et on üsna otsekohene ja karm, ärgu ma ehmugu. Mulle tundub ta sõbralik ja abivalmis. 

Marju paneb mind suure nutikassa teenindajaks ja annab randme peale ekraani, millest saab minu kõige olulisem töövahend. 

„Aga milleks üldse iseteeninduskassasse inimene?” küsin ettevaatlikult. 

Marju naeratab. „Küll sa näed.”

Siis räägib ta mulle minu peamistest tööülesannetest. Aidata inimesi, kui neil tekib nutikassaga mõni probleem, näiteks kaaluerinevus. Kontrollida dokumenti. Viia läbi ostukontrolle ja anda selle eest maius. Müüa kinnisest kapist sigarette ja tupsu. Eemaldada kangematelt jookidelt turvaelemente. Koguda kokku nutikassa puldid ja viia need laadima. Korjata üles tšekid ja muu praht. Jne. 

Infot koguneb kohe alguses kole palju. Kõige paremini jääb meelde see, et kui tekib mingi jama, saan ma oma laua alt kella lasta ja abi kutsuda. Kui on väike jama, siis ühe korra, kui asi on juba päris hapu, siis kolm korda. 

Kui mul õhtul kassast raha puudu jääb, tuleb mul kõik viimse sendini oma taskust kinni maksta.

Marju tõsineb ja ütleb, et kui mul õhtul kassast raha puudu jääb, tuleb mul kõik viimse sendini oma taskust kinni maksta. Neelatan raskelt. Lisaks tuleb tema jutust välja, et nad on küll ja küll tagasi saatnud ampsajaid, kes hakkama ei saanud. Kõigile see tempo lihtsalt ei sobivat. Siis naeratab ta julgustavalt ja libiseb märkamatult poelettide vahele. 

Peas kummitab mõte, et midagi olulist jäi kindlasti küsimata. Kompan käega veel ühe korra laua alla, et veenduda, kus see hädaabinupp täpselt oligi. 

Vahepeal on kell saanud 10 ja poes on veel üsna vaikne. Mõni üksik inimene vantsib nutikassasse ja sooritab ostu. Minu abi vaja ei lähe. Seisan oma leti taga nagu võõrkeha. Oleks mul siis vähemalt „õpilase” silt rinnus.

Õige pea tekivad klientidel esimesed tõrked. Sellest annab mulle teada ekraan randme peal. Kassa nr 5 – kaaluerinevus! Ehkki ma täpselt ei mäleta, mida ma tegema pean, tõttan kliendile tähtsalt appi, piiksutan oma kaelakaardi läbi ja vajutan nutikassa ekraanil mingeid nuppe, lootuses, et tõrge laheneb. Saabki korda. Klient on rahul. Siis teen järgmisele kliendile ostukontrolli. Piiksutan tooted läbi ja annan talle väikese šokolaadi. Klient naeratab. Tervitan saabuvaid kliente, lahkujatele soovin head päeva jätku. 

Kuid alates lõunast läheb elu nutikassas korraga väga kiireks. Ekraan mu randmel ei anna enam sugugi rahu, muudkui plingib ja piiksub. Kaaluerinevus! Ostukontroll! Vanuse kinnitamine! Vigane makse! Kaalu tõus! Kaalu langus! Selle segaduse keskel saan Goworkabitilt sõnumi, et olen valitud homme tööampsule. Kuhu see nüüd oli? Siis käib hele plaksatus, kellegi tšillikaste kukkus ostukäru vahelt maha, terve põrand on punast kleepuvat vedelikku täis. Ehkki nutikassasid on ligi kümme, on järsku tekkinud järjekorrad. Üks klient laiutab käsi, teine ohkab: no kaua võib! 

Nüüd ei aita muu, kui vajutada nuppu. Vajutan kohe kaks korda. Marju on üsna kiiresti kohal. Ta võtab mängleva kergusega ette ühe nutikassa teise järel, küsib klientidelt, kuidas isa elab või kuidas kurgid kasvavad, ning peagi oleme suurema ummistuse kõrvaldanud. Aga kiire on endiselt. Ekraan mu randmel muudkui plingib ja piiksub. Lähen üht noorsandi kontrollima, kas ta võib ikka siidrit osta. Küsin dokumenti. Sünniaasta 2004. Eee, kas on piisavalt vana? Peast arvutamine pole mu tugevaim külg, lisaks on tööpäevast juhe juba üsna koos. Mäletan, et käisin tol aastal jalgpallitrennis ... No laseme läbi. Hiljem märkan leti peal karbis väikest spikrit, kus on kirjas, et 14-aastased (alla selle ei tohi tulemasinaid müüa) on sündinud 2008. aastal, 16-aastased (energiajoogi piirang) 2006. aastal ja 18-aastased 2004. aastal. 

Tõele au andes, vahepeal läks nutikassas nii kiireks, et ega ma päriselt ei teadnud, kas noor, kes energiajooki või alkoholi ostab, on ikka piisavalt vana. Kiiruga nutipulte laadima pannes takseerisin kaugelt: habe kasvab, laseme läbi. 

Tihe voorimine nutikassas jätkub. Lõpuks ma enam ei mõtle ega muretse, vaid lihtsalt tegutsen. See kipub olema töö, mis muudab inimese masinaks. Ainult selle vahega, et kui hommikul seisin ma tikksirgelt oma väikse leti taga, siis päeva edenedes vajun üha enam kössi, lõpuks lösutan juba tooli peal. Ja tere ja head aega lähevad vahepeal segamini. 

See kipub olema töö, mis muudab inimese masinaks.

Aeg-ajalt käin inimesi, kes seisavad tavakassa sabas, enda juurde meelitamas. Tulge julgelt nutikassasse, siin saate kiiremini! Nii tulebki üks mees minu juurde, kallab peotäie väikeseid sente minu ette lauale ja palub kaks pakki sigarette. Loen tema kahe- ja viiesendiseid kuskil 10 minutit, nii et teised kliendid, kel on nutikassas mingi tõrge, peavad ootama. Kuulen taas nihelemist ja ohhetamist-ahhetamist. Liigne agarus maksab kätte. 

Pärast tööpäevajärgseid tihedamaid tunde läheb poes korraga väga rahulikuks. Ehkki olen varsti juba üle 10 tunni töötanud, on aeg möödunud lennates. Nähtust ja kogetust on pähe settinud kolm mõtet. Esiteks see, kui tihti vajab nn nutikassa ikkagi inimese abi. Peamine probleem on kaaluerinevus: nutikassa ei tunnista kas väga kergeid tooteid või ajab teda segadusse see, kui inimene pakib soojatoiduletis ühte kotti (mis on väga mõistlik) mitu erinevat toodet. Teiseks see, kui palju ostavad inimesed energiajooke. Ja kolmandaks: sularaha on väga populaarne. Ligi kümne nutikassa hulgas on üks kassa, mis võtab vastu ka sularaha. Selle taga oli pidevalt eraldi järjekord. 

Kolmeteistkümnes tund on tõetund. Marju tuleb mu kassat kontrollima. Ta loeb raha mitu korda üle (neid sente, mille eest kaks pakki sigarette osteti, loeb ta kolm korda kiiremini) ja ütleb, et kõik klapib. Ma ei ole poodi vaesemaks teinud ega kliente koorinud. 

„Kas tuled homme ka?” uurib Marju. Teda ootab homme sama pikk päev.

„Ei, lähen teisele tööle ... vist oli laos.” 

Väljas on juba pime, kui ma oma higise särgi tagasi annan. Tänan Marjut ja teisi kolleege toreda seltskonna, mõistva suhtumise ja abi eest. Nad olid tõelised professionaalid. 

Õhtul vaatan järele, et teenisin pika päeva eest 94,5 eurot. Lisaks tahab platvorm, et annaksin tööandja kohta tagasisidet. Seejärel uurin, kuhu ma homme minema pean, kuidas ma sinna saan, mis riideid on vaja ja millega veel peab arvestama. Magama saan keset ööd. 

Näita oma kott ja taskud ette

Järgmisel hommikul kell 8 olen ühe laevafirma laos. Mulle vaatavad vastu lõppematuna näivad maast laeni riiulid, mis on täis eri suurusega kaste, karpe ja pakendeid. Inimesed riiulite vahel sibavad nagu väikesed putukad. Siin tundub olevat justkui kogu maailma kaup, kuigi tegelikult jätkub sellest vaid ühe väikese riigi laevafirma laevadele ja sedagi kõigest mõneks ajaks. 

Minu töö on sõita ringi elektrilise roklaga (seda kutsutakse kutsikaks), puldiga tellimus ees, ja komplekteerida kaup, mida üks või teine laev vajab. Kutsika taltsutamine läheb väga visalt, pööramine on konarlik, kohapealt minema sööstmine nii järsk, et lööb laadungi ohtlikult kõikuma. Olen üsna kindel, et varem või hiljem põhjustan siin avarii. Üritan liigelda hästi rahulikult. 

Euroalused täituvad kõikvõimaliku kraamiga: juustuburgeri paberite, Curacao siirupi, Tutti-Frutti, Geisha kommide, soolapulkade, Borjomi vee ja muu taolisega, mida laevareisijatel mõnusaks äraolemiseks tarvis. Peagi saan enesekindlust ja julgust juurde ja vajutan ka kutsika pedaali kõvemini. Pääsen napilt kokkupõrkest kastitäie Fantaga, kuid järsu keeramise peale lendab lasti otsast minema alusetäis Pringleseid. Mõne aja pärast pidurdan järsult ja samad krõpsud pudenevad uuesti betoonpõrandale. Vaatan ümberringi, ega keegi ei näinud. 

Lõunaks pakub tööandja tasuta kohvi ja suppi, mis on väga tore. Võtan kohe mitu portsu. 

Pärastlõunal jätkub sama töö. Olen imepisike lüli hiiglaslikus ja keerulises globaalses tarneahelas. Ajan taga tooteid, mida keegi mõnel Rootsi kruiisil laevapoest endale korvi tõstab. Huvitav, kas ta võib hetkekski mõelda, et selle Toblerone temani jõudmisel oli natuke ka minu käsi mängus?

Kiman kutsika seljas mööda ladu, tunnen, kuidas kiiruse lisamisest tekkiv tuul mind õrnalt jahutab. Ehkki see on alles minu teine amps, tunnetan korraga sellise tööelu omalaadset võlu – vahet pole, mida ma teen või kuidas ma hakkama saan, homme on juba uus päev, uus töö, uued kolleegid, uus ülemus. Ma ei pea kellelegi midagi tõestama. Tahan kõrgemalt riiulilt kätte saada siirupeid, aga hästi ei ulatu. Proovin end ettevaatlikult ühe jalaga Aura mahlapakkidest koosneva kasti peale toetada, aga vajun läbi. Paha lugu, aga mis seal ikka. Paari tunni pärast olen siit läinud ega tule enam tagasi. 

Tunnetan korraga sellise tööelu omalaadset võlu – vahet pole, mida ma teen või kuidas ma hakkama saan, homme on juba uus päev, uus töö, uued kolleegid, uus ülemus.

Muidugi ei tähenda see, et hakkan köit lohistama või meelega sigatsema. Tahan lihtsalt öelda, et ilmselt on tööampsaja pühendumus ja vastutus veidi teine kui palgalisel töötajal. 

Kui eilne 13-tunnine päev on veel hästi meeles, möödub tavaline kaheksatunnine vahetus, mis venib lõpuks siiski üheksatunniseks, nagu niuhti. Sellest päevast jääb mulle näppude vahele 58,50 eurot. 

Ülejärgmisel päeval avastan end hommikul kell 7 inimtühjast Ülemiste keskuse parklast. Mul on vaja saada Sinsay poodi, aga kõik uksed on kinni. Jalutan ümber Eesti suurima kaubanduskeskuse, lõpuks leian kauba laadimispunktist ühe poikvel ukse, kust sisse lipsata. Minuga liitub üks noor poiss, kes ütleb, et läheb samuti Sinsaysse. Pikaajalisema töötajana ta teab, kuhu inimtühjas ja veidi tontlikuna näivas keskuses minna. Mina pole Sinsays kunagi käinud, pakun, et nad müüvad riideid.

Poes on palju suuri kaste ja palju noori tüdrukuid. Nad vaatavad mind õrna muigega ja pilgutavad oma ripsmepikendustega silmi. Keegi midagi ei räägi, aga saan aru, et esimene töö on kastide tühjaks kolimine. Raadio pannakse mängima, tundub, et Sky Plus. Kastidest tulevad välja laste pidžaamad, kassipildiga päevikud, naiste käekotid. Hõõrun uniseid silmi ja mõtlen, kuidas ma siia ometi sattusin. Jah, nii läheb, kui ülepeakaela igale poole kandideerida. Huvitav, missugune mu motivatsioonikiri võis välja näha? 

Peagi on kastid tühjad ja ma lähen tagaruumi vett jooma ja hinge tõmbama. Küsin ühe noore kolleegi käest, mis klassi ta läheb. „Kümnendasse,” vastab ta. Märkan, et puhkeruumi laua peal on alkoholivaba Rabarbra. 

Lähen küsin ülemuselt, kes paistab olevat kõige vanem, et mida ma järgmiseks teha võiksin. Ta arutab korraks kolleegiga ja viib mind sokiriiuli ette. Järgmised kolm tundi kleebin Hot Wheelsi sokkidele uusi hindu, 3,49 euro pealt 4,49 euro peale. Seejärel püstitan neist uue ja uhke paneeli. Hiljem tõstan teistegi sokipaaride hindu. Vahepeal hakkab poekõlaritest kostma muusikat, kell on juba sealmaal, et kauplus avatakse külastajatele. Tõusen keset sokimaailma püsti, ringutan ja haigutan magusalt. Nurga tagant ilmub mu ette ema koos väikese tütrega. 

Järgmine ülesanne on läbi viia käekottide hinnatõus. Võtan kastist Harry Potteri pildiga koti, kleebin talle uue hinna peale ja riputan seina peale konksu otsa. Vahepeal on poodi siginenud juba üsna palju rahvast. Vaatan ajuti murelikult ringi, ega mõnd tuttavat näha pole. 

Kella 12 ajal lõpeb mu vahetus. Tagaruumis uurin värskelt saabunud tüdrukult, kas ta võtab mu töö üle. Ta vaatab mind jahmunud suurte silmadega, ei vasta midagi. Poe ukse peal, kui olen juba ühe jalaga Ülemiste keskuse suures rahvasummas, peatab mind kolleeg.

„Kotikontroll,” ütleb ta ripsmepikenduste plinkides. Näitan oma koti sisu ette. Ainult vesi ja pusa. Millegipärast tahab ta ka mu tagataskuid kontrollida. Soovin talle head päeva jätku ja kiirustan alla Rimisse. Toidupoes tunnen end kuidagi kodusemalt. 

Kõigest iga kümnes tööandja avab mulle oma uksed.

Ehkki minu soov oli igaks päevaks tööots leida, piirdusin teisipäeva, kolmapäeva ja reedega. Kolme tööpäeva eest teenisin 180,5 eurot. Samas on tunne, et ka n-ö vabad päevad möödusid töökuulutuste sirvimise ja kandideerimise tähe all. Lõin kokku, et olin esimese nädala lõpuks kandideerinud 32 kohta. Päris tihe sõel, kõigest iga kümnes tööandja avab mulle oma uksed.

Loodetavasti saan selle nädala tööandjatelt positiivset tagasisidet ja tööle saamine läheb edaspidi kergemalt.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!