1. osa. Mis tööampsaja, tavaline turuvarblane

Olen juba ligi üheksa tundi nõusid pesnud, prillid ei püsi enam ninal, aga lõppu ei paista kusagilt. Vastupidi, nõusid tuleb aina juurde. Noor ettekandja ilmub kõrge taldrikuvirnaga uksele. Tal pole seda enam kuhugi panna, isegi prügikasti kaas on pesemata klaase ja tasse täis. Heidan talle kurja pilgu. Ta tunneb end ebamugavalt, on kimbatuses. Ta on kindlasti tore inimene. Tuju läheb veel halvemaks. 

Vahetuse lõpuni on pool tundi. Oh, ma ei jõua nendega ju iialgi valmis. Põrandamati vahel on toidujäätmed, kraanikauss on umbes. Miks see põrand nii kuradi libe on? Kokatädid lahkusid juba mõni aeg tagasi, nad ümisesid mingit laulu. Mul läheks selle laga korda saamiseks vähemalt paar tundi. Aga on sel mõtet? Saan tunnis 4,5 eurot, maksud maha. Ühe päeva eest umbes 32 eurot kätte. See on kõige madalapalgalisem, aga keerulisem töö, mida seni teinud olen. Palju need suunamudijad ühe postituse pealt teenivadki, mingi tonni? See on mu esimene päev siin köögis. Ja viimane. Õnneks. Homme on juba uus töö. Vist oli soojakute ehitamine? Või oli see kuskil köögis ... ega ometi jälle nõudepesu!?

Kas hakata jõuluvanaks või lihagrillijaks?

Paar kuud varem olen vastu võtnud otsuse, et proovin terve augustikuu jooksul erinevaid juhutöid, tööampse, nagu neid hellitavalt kutsutakse. Juba aasta algusest saati olen tähele pannud, kuidas platvormid teatavad, et Eesti inimesed otsivad aina enam juhu- ja pisitöid, et suurenevaid elektriarveid ja muid kulusid katta. On ka neid, kes nimetavad tööampse lausa töötegemise tulevikuks. Milleks rühmata 9–17 ühe tööandja juures, kui saab teha iga päev eri tööd, kui saab töötamise aega ja kohta ise valida, ahvatlevad nad. Niimoodi teenivad elatist kümned tuhanded inimesed, veelgi enam, aastatagune uuring ütleb, et kokku võib platvormitöötajate arv Eestis ulatuda üle 50 000. 

Otsustan selle omal nahal järele proovida. Kas tõesti on tööampsamine nii mugav ja paindlik ja kiire, nagu reklaamitakse? Missuguseid töid seal üldse pakutakse? Kui palju on sellega võimalik teenida? Kas tõesti 3000 eurot kuus?

Kokku võib platvormitöötajate arv Eestis ulatuda üle 50 000.

Juhutöö kui selline pole muidugi mõista mingi uus asi. Alati on vaja läinud kedagi, kes puud ära lõhuks, klaveri viiendale korrusele tassiks või jõuluvana mängiks. Küll aga on viimastel aastakümnetel muutunud viis, kuidas juhutöid pakutakse. See on kolinud digitaalsetele platvormidele, veebilehtedele ja telefoniäppidesse, kus tööandjad ja -võtjad üksteist hõlpsalt leiavad. Tänu tehnoloogiale on juhutöö muutunud nii valdavaks, et sellest on kasvanud omaette tööstusharu – platvormitöö ja juhutöömajandus (inglise keeles gig economy). 

Esmalt teen endale kasutaja kolmes tööampse pakkuvas Eesti portaalis, millest ma kõige rohkem kuulnud olen – Goworkabitis, Treameris ja Pocketpros (alles hiljem saan teada, et tegelikult on neid veelgi rohkem). Iseenesest võiks proovida ka Bolti ja Wolti, aga takso sõitmiseks puudub mul piisavalt uus auto, lisaks olen kuulnud kuudepikkusest järjekorrast toidukulleriks saamisel. 

Tänu tehnoloogiale on juhutöö muutunud nii valdavaks, et sellest on kasvanud omaette tööstusharu.

Kõige kiiremini saan end registreeritud Goworkabitis, mis on ilmselt Eesti suurim, vanim ja meedias enim tähelepanu pälvinud tööampsuplatvorm. Kuuldavasti nemad ongi need, kes on lasknud eesti keeles laiemalt käibele sõna „tööamps”. Registreerimisel küsitakse, mida mulle teha meeldib ja mida ma õppinud olen. Olen terve elu töötanud ajakirjanduses ja kommunikatsioonis, muid erioskusi mul pole. Saab see takistuseks? Sirvin kiirelt, mida pakutakse. Õnneks paistavad olevat lihtsamad tööd, kus eelnevat kogemust ei nõuta. Keegi otsib hotellikogemuse loojat. Klikkan peale. Otsitakse koristajat. 

Kui Goworkabitiga tuleb toimetada brauseri kaudu (miks neil ometi korralikku äppi pole?), siis Treameril on oma telefonirakendus, mis on ingliskeelne. Soomlaste firma tuli Eesti turule aasta tagasi ja nad paistavad silma ambitsioonikusega, nimetades end maailma kiireimaks töövahendusäpiks. Kasutajaks saamine läheb samuti üsna kiiresti, aga millegipärast kuvatakse mulle tööotsi vaid Helsingis. Soomes on küll kõrgemad palgad, aga kas ikka tasub laevaga üheks päevaks põhjanaabrite juurde tänavakoristajaks minna?

Uurin klienditoelt, mis värk on. Saan vastuse, et pean oma kasutaja ära kustutama ja end uuesti registreerima, sest kohe alguses oli üks lahter, kus tuli „Soome” asemel valida „Eesti”. Ei märganud küll, aga mis seal ikka, pildistan dokumendi uuesti üles, kirjutan enda varasemast töökogemusest, huvidest ja soovidest. Lõpuks näen Eesti töökuulutusi.

Kui Helsingi omasid ei jõudnud läbi kerida, siis Tallinnas kuvatakse vaid nelja-viit tööotsa. Uurin taas klienditoelt, kas mu vaade on ikka õige, Goworkabitis näitab nädala peale sadu tööpakkumisi. Jah, me tulime just Eestisse ja iga arenemine võtab aega, vastab end maailma kiireimaks töövahendusplatvormiks nimetava firma klienditugi. 

Kolmas tööampsu portaal Pocketpro paistab töötavat veidi teistmoodi. Siin ei kandideeri inimene juhutööle, vaid vastupidi, tööandja, olgu ta eraisik või ettevõte, kandideerib töötajale. Kasutaja loob endale profiili, sisestab hariduse ja töökogemuse, valib, mis teenust ja mis hinnaga ta pakub, teisisõnu, teeb end võimalikult ahvatlevaks ning jääb siis ootama, et mõni tellija ta üles korjaks. Erinevalt Goworkabitist ja Treamerist võtab kasutaja loomine küllaltki palju aega, sest platvorm pakub tervet kataloogi kõiksugu oskusi ja ameteid, mille hulgast tuleb välja valida meelepärased.

Ehkki valik on lai ja tihti väga spetsiifiline, on paljud ametid puudu. Näiteks pakutakse raamatute ja ajalehtede kujundajat, aga mitte tekstide kirjutajat. Paremate valikute puudumisel panen oma oskustena kirja: tekstide keeleline korrektuur, flaierite jagamine, riiuli või muu kinnitamine seina, puude lõhkumine, puude ladumine riita, töömees, tõlkimine eesti-inglise-eesti, jõuluvana, ärijuhtimise konsultatsioon, kodukoristus, garaaži koristamine, koduabiline, eesti keele eraõpetaja, kirjanduse eraõpetaja ja grillimisteenus.

Seejärel tuleb igale oskusele määrata tunnipalk. Oh jumal! Kuna neid sai õige palju, tulistan tunnihinnad üsna puusalt: jõuluvana mängimine 100 eurot, puude lõhkumine ja riiuli seina kinnitamine 15 eurot, grillimisteenus 50 eurot tund. Seejärel kirjutan paarilõigulise enesetutvustuse, mida on kaunikesti keeruline teha, kui soovin töötada nii tekstide toimetajana, garaaži koristajana kui ka liha grillijana. Aga valmis ta sai. Nüüd pole muud kui oodata, et keegi mind palkaks. 

Kandideerimisest saab omaette töö

Kõige vilkam elu paistab käivat Goworkabitis, mistõttu proovin esimese tööotsa leida sealt. Võtan reede õhtul paar õlut kõrvale ja hakkan kandideerima, lootuses leida esmaspäevaks töö. Saadaval on ligi 10 erinevat otsa. Esimesena kandideerin merekonteinerite tühjendajaks. „Kaubaks on kiirnuudlid, suhkur, erinevad kastmed jpm. Kastide raskused 5–20 kg. Kasuks tuleb eelnev laotöö kogemus,” seisab töökirjelduses. Ühe konteineri tühjendamise eest lubatakse 50 eurot ja see võtab aega umbes 5 tundi. Kirjutan motivatsioonikirjas, et see oleks minu esimene tööamps, aga olen indu täis: „Minu tugevusteks on kõva pealehakkamine, kohusetundlikkus ja soov tühjendada nii palju konteinereid kui võimalik.” 

Järgmisena tahan saada alkoholi maksumärgistajaks ning komplektide ja kohvrite pakendajaks. Kuna komplekteerimistöö kogemus mul puudub, rõhun jälle pealehakkamisele. Proovin ka puukooli. Selleks ajaks olen ära joonud paar õlut. Kirjutan muigelsui: „Tere! Kolmas kord kandideerin, äkki seekord õnnestub :) Ütlen ausalt, et ega mul puukoolidega kogemust ei ole. Küll aga on minus tärganud huvi looduse ja taimede vastu. Olen uudishimulik, töökas ja kohusetundlik. Kui ma midagi tegema hakkan, tahan seda hästi teha. Mulle meeldib viibida värskes õhus ja proovida uusi asju.” Olen kandideerimisele kulutanud kaks-kolm tundi ja usun, et sellest piisab. Küllap kuskilt ikka näkkab. 

„Inimene, kes pole veel meie kaudu tööle pääsenud, peab statistiliselt umbes 8–10 korda kandideerima, enne kui esimene tööamps näkkab.” 

Järgmisel hommikul satun sirvima Goworkabiti õpetust „10 nippi, et sind tööampsule valitaks”. Seal nenditakse, et „kes on kunagi järvekaldal õnge leotanud, teab hästi: kui esimene kala näkkab, näkkab ka teine ja kolmas, lihtsalt seda esimest tuleb teinekord tundide kaupa oodata. Tööampsudega on sarnane lugu. Inimene, kes pole veel meie kaudu tööle pääsenud, peab statistiliselt umbes 8–10 korda kandideerima, enne kui esimene tööamps näkkab.” 

Nii asun õhtul jälle töökuulutusi sirvima ja motivatsioonikirju treima. Kandideerin spordipoe kauba väljapanijaks, konteineri laadijaks, laotöötajaks, komplekteerijaks, hotellitubade koristajaks, sorteerijaks, abitööliseks ehitusel ja jumal teab veel kelleks. Proovin tööandjatele muljet avaldada nii aususega („Ütlen kohe ära, et ega ma ei tea sellest tööst midagi”), enesekindlusega („Olen teile väga hea töömees, kohtume õige pea!”) kui ka pugejalikkusega („Väga tore kuulutus teil! Tahaksin teie üllale missioonile omalt poolt kaasa aidata!”). Jälle paar tundi laupäeva õhtust läinud. Taban end mõttelt, et ilmselt pole mu elus ühegi teise töökoha peale kandideerimine nii palju aega ja energiat võtnud. Alati on kuidagi lihtsamalt läbi saanud. Loen kokku, et olen töösoovi saatnud 12 tööandjale. Hingan kergemalt, küllap keegi mind ikka märkab. 

Pühapäeval hakkavad mu postkasti tilkuma kirjad, et ma ei osutunud valituks. Üksteise järel kukuvad ära laomees, komplekteerija, abitööline, saaliteenindaja, puukooli töötaja, kiired käed kuhugi-kuhugi. Jne. Äkki on veel võimalus koristajaks? Ei, ka sealt tuleb eitav vastus. Õhtuks ongi selgus majas: esmaspäevaks mulle tööd pole. No kurat! Vaikselt hakkab minus tekkima trots. Olen peaaegu terve tööpäeva kulutanud töö otsimise, kandideerimise ja imalate motivatsioonikirjade kirjutamise peale ning tulemus on null!? Mida ma valesti teen? Või hakkab tõesti kätte jõudma see aeg, kus töökäte puudus asendub tööpuudusega? 

Esmaspäeval ärkan vara ja asun taas kandideerima. Igaks juhuks vaatan üle oma profiili. Kas pilt on ikka normaalne? Võib-olla on asi selles, et olen oma varasemaks töökogemuseks märkinud ajakirjanduse? Äkki tööandjad pelgavad, et kui võtavad tööle ajakirjaniku, satuvad kohe lehte?

Igatahes, kui mind täna ka tööle ei võeta, helistan klienditoele, küsin nõu. Kirjutan parasjagu umbes neljandat motivatsioonikirja, kui telefoni saabub sõnum, et mind on homseks tööle valitud. Jüri Konsumisse. Tubliks kassiiriks. Kella 9st hommikul kella 22ni õhtul. Ehkki mul pole täpset aimu, mida töö endast kujutab, valdab mind suur rõõm. Minu esimene tööamps! Sellest hoolimata jätkan kandideerimist, sest vajan tööd ka kolmapäevaks. Kuna kassapidaja töö kestab 13 tundi, siis vaevalt on mul homme mahti kuhugi kandideerida. 

Õhtupoole tekib kogu eelneva mööbeldamise peale pähe mõte, et tööamps kui selline on üks tore eufemism. Kui mõelda sõnale tööamps, tulevad esimese asjana silme ette mõnusad ja mugavad paaritunnised otsad, mida pärast päevatööd või nädalavahetusel teha – haara neist lihtsalt kinni ja võta vastu helde tasu. See, mis mulle vastu vaatab, on sootuks midagi muud.

Tööpäevad on reeglina pikad, minimaalselt 8 tundi, aga pigem 10 või 12 tundi. Töökuulutuste sirvimisest, kandideerimisest ja motivatsioonikirjade kirjutamisest saab justkui omaette töö. See võtab päevast mitu tundi. Isegi kui homseks midagi pudeneb, tiksub kuklas tunne, et mis saab ülehomme, üleülehomme. Mugavusest on asi kaugel – ma ei saa enam oma päevi planeerida. Kandideerin korraga rohkem kui kümnele tööotsale, ühed algavad varavalges, teised päevasel ajal, kolmandad õhtul ja kestavad öö läbi. Kuidas ma homme õhtul elukaaslasega kinno lähen, kui äkki kutsutakse mind samal ajal leivakaste tõstma? Kui tööandja inimese välja valib, ei saa viimane enam tööst keelduda. Teoreetiliselt on see küll võimalik, aga mõjuva põhjuse (näiteks ootamatu haigestumine) puudumisel kahjustab see sinu mainet ja võib saada takistuseks uue tööotsa leidmisel. 

Hästi kõlava tööampsu asemel on tegemist tavalise juhutööga, mis on juhuslik ja ebakindel.

Ehk siis hästi kõlava tööampsu asemel on tegemist tavalise juhutööga, mis on – nagu nimigi ütleb – juhuslik ja ebakindel. Kord on, kord ei ole. Muidugi, ka ettevõtja elu on ebakindel ja juhuslik, aga õnnestumise korral on võit määratult palju suurem. Goworkabitis heitlen peaasjalikult 4–8-euroste tunnitasudega tööde nimel. Nagu turuvarblane. Mulle meenubki Charlotte Ritter draamaseriaalist „Babülon-Berliin”, kes tuli 1920ndate lõpu Berliinis igal hommikul koos paarikümne teise naisterahvaga politseijaoskonda, lehvitas käsi ja üritas end nähtavaks teha, lootuses, et äkki inspektorid leiavad talle mõne tööpala. Ja ega tema elu ju igav polnud, vastupidi, teda ootasid põnevad, võib-olla isegi liiga põnevad tööülesanded. 

Nii et kõigest hoolimata olen siiski põnevil – homme on mu esimene tööpäev kassapidajana. See on valdkond, kus ma pole mitte kunagi töötanud. Ma ei tea sellest mitte midagi. Ma ei tunne ühtegi kolleegi. Tean ainult seda, et tööandja annab töösärgi, jalanõud peavad olema mugavad ning püksid olgu pikad ja tumedat värvi. Lõunapaus on 30 minutit ja see on tasustamata. Mida ma seal täpselt ikkagi teen? Kuidas kliendid minusse suhtuvad? Mis saab siis, kui kassast jääb raha puudu?

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!