Täna Venemaal. Navalnõi

Maailm vajab alati kangelasi… Ma ei tea täpselt miks, aga inimestele on vaja kedagi, kes päästaks neid, kes näitaks, kuidas võib elada ja peab elama. Selliseid kangelasi soovitakse kopeerida – rääkida nagu nemad, riietuda nagu nemad ja isegi käituda nagu nemad.

Minul, nagu ka kõigil minu eakaaslastel, kes olid sündinud ENNE INTERNETTI, olid kangelased, kelle plakatid rippusid meie kodudes seinte peal: Jean-Claude Van Damme, 2pac Shakur, isegi Britney Spears. Minu isa kangelaseks oli Mike Tyson, tänu sellele hakkasin minagi hiljem poksiga tegelema. Tysoni plakateid meil ei olnud, kuid oli VHSi kassett tema fight’idega. Kui keegi ei tea, siis Mike Tyson on läbi aegade kõige noorem maailmameister raskekaalus, kes võitis oma esimese  meistritiitli, kui ta oli vaid 20 aastat vana, lüües teises raundis nokki Trevor Berbecki, poksija, kes omakorda saatis pensionile legendaarse Muhammad Ali. Helilõik

Iron Mike, kes oma parimatel päevadel oli tuntud kui “kõige karmim mees planeedil”, ei suutnud kahjuks toime tulla järsult sülle kukkunud kuulsuse ja rahaga. Kuigi ta leidis endas endiselt jõudu vastaseid knock-out’i lüüa, hakkas tema karjäär vastu tahtmist käest libisema. Enne oma esimest kaotust oli Tysonil 37 võitu, millest 34 olid võidetud KO-dega. Analüüsides Mike Tysoni tähelendu, olen ma kindel ühes – mingil hetkel hakkab fännidel igav, sest nende kangelane on juba ettearvatav ja varem või hiljem hakkavad needsamad fännid, kes kunagi jumaldasid oma iidolit, aplodeerima ja rõõmustama, kui vana kangelase asemele tuleb keegi uus.

Venemaa, aasta 2020. Selle riigi põhikangelaseks juba viimased 20 aastat on Vladimir Putin. Nagu Tyson kunagi, on Putin tänapäeval muutunud ettearvatavaks. Ükskõik mida ta ka ei räägiks, Venemaa tavakodanikud võivad ise lõpetada enamuse tema lausetest kerge vaevaga. Eriti populaarne on fraas “seaduse raamides”.

Sõltumata sellest, mida president ka täna ei räägiks, pole elu Venemaal kahjuks paremaks läinud. Venemaa nagu seisaks ühe koha peal kinni. Seda aktuaalsemaks muutub küsimus, mis tuleb peale Putinit? Kui veel täpsemalt küsida – siis KES? Valitsev eliit isegi ei mõtle sellest: uuendatud konstitutsioon annab praegusele presidendile võimaluse olla oma kohal kuni aastani 2036, alati noor Botoxiga silutud presidendi nägu annab samuti mõista, et tema ei lähe mitte kuhugi.

Kuid suured vapustused juhtuvad alati siis, kui neid oodatakse kõige vähem. Matšis, milles Tyson kaotas esimest korda, oli ta favoriit 42 ühele, ja kui te oleksite sellel päeval panustanud ühe dollari tema kaotusele, oleksite võitnud 42. Paljud poksifännid olid selleks ajaks juba tüdinenud Tysoni valitsemisest, kuid keegi nendest ei arvanud, et ta kaotab juba sellel õhtul.

Kes siis veel, kui mitte Putin, küsivalt minult tema pooldajad? Ja mina vastan – Aleksei Navalnõi.

Kujutame ette, et me vaatame pealt poksimatši, kus toimub võitlus Venemaa presidendi tiitlile.

Sinises nurgas:

Vladimir Vladimirovitš Putin.

Ta on 67 aastat vana.

Tema kasv on 170 cm.

Hariduselt jurist.

On kaitsnud Venemaa presidendi tiitlit viimased 20 aastat.

Kõik valimised on ta võitnud ilmse ülekaaluga.

Mitteametlikult kannab ta Venemaa kõige rikkama inimese tiitlit. 

Tal on 2 last. Lahutatud.

Selles lahingus omab favoriidi staatust.

Ja tema vastane punases nurgas – pretendent.

Aleksei Anatoljevitš Navalnõi

Ta on 43 aastat vana.

Tema kasv on 188 cm.

Hariduselt jurist.

Tema kontol on:

10 aresti

474 päeva vangis

Ta on kahe lapse isa. Abielus.

Omab üle 5 miljoni jälgija Youtube’is.

On Venemaa korruptsioonivõitlusfondi juht.

Tal on outsider’i staatus.

Vladimir Vladimirovitš, kas te olete valmis? Jah

Aleksei Anatoljevitš, kas te olete valmis? Jah

Raund 1. Fight

4. juunil 2020 saab Aleksei Navalnõi 44aastaseks. Peale juba nimetatud omaduste on Aleksei Navalnõi tuntud ka kui inimene, kes koos oma meeskonnaga uurib ja paljastab riigiametnike poolt toime pandud vargusi. Uurimistulemustest teeb ta filme.

Iga tema film räägib detailselt, kuidas võimul olevad inimesed kõrvaldavad maksumaksjate raha. Kõige tuntum film-uuring kannab nime “On Vam Ne Dimon”, mida eesti keelde saaks tõlkida kui “Teie jaoks ta ei ole Dimon” ja mis on pühendatud endisele Venemaa presidendile ja peaministrile Dmitri Medvedevile. Film vastab küsimusele “Miks Venemaal, maailma ühes rikkamas riigis, elavad inimesed nii vaeselt?”. Sest nii nagu varastatakse Venemaal, ei varastata enam kuskil.  Seda filmi, mis laaditi Youtube'i üles 2017. aastal, on tänaseks vaadanud juba 35 miljonit inimest. 

Selles filmis on lihtsal moel näidatud, kuidas inimene, kes on üles kasvanud Nõukogude Liidu defitsiidireaalsuses  ja kes sai ligipääsu absoluutsele võimule, otsustab saada 21. sajandi imperaatoriks. Ja kui sa oled imperaator, siis sinu elutingimused peavad olema imperialistlikud. Kõige naljakam on see, et Dmitri Medvedev on välimuselt väga sarnane Tsaari-Venemaa viimase imperaatori Nikolai Teisega. Internetis võib leida palju meeme, kus nad on koos samal pildil.

Mõisad ja lossid, üldpinnaga 3–6 tuhat ruutmeetrit (ja need on ainult hooned, eralennukid, 25-meetrised jahid): kõik nimetatud asjad kuuluvad mitteametlikult Dmitri Medvedevile. Miks mitte ametlikult? Sest Venemaa president ei teeni ametlikult nii palju. Kui teid huvitab, kuidas Venemaa riigiametnikud kõrvaldavad maksumaksjate raha, siis kindlasti vaadake seda filmi. Dmitri Medvedevile ei meeldi intervjuudes eriti vastata küsimustele selle filmi kohta, ta ütleb vaid seda, et Navalnõi on kokku pannud mingi kompoti tõestamata faktidest, mida esitab vaatajatele filmina. See uurimistöö  on praeguseks olnud kõige mõjukam, kuid Aleksei Navalnõi Youtube'i kanalil ilmuvad regulaarselt paljastused erinevate poliitikute, ärimeeste ja ajakirjanike kohta, kes on mingil moel seotud Venemaa tegevvõimuga.

Aleksei Navalnõi poliitilises karjääris tahaksin välja tuua kolme poliitilist saavutust.

Saavutus number üks

2013. aastal osales Navalnõi Moskva linnapea valimistel, kus ta sai 27% valimas käinute häältest ning ausa teise koha. Ta kaotades ainult senisele linnapeale Sergei Sobjaninile, kes kogus 51% valijate häältest. Kui arvestada, et Sergei Sobjanin on üks võimupartei Jedinaja Rossija liidritest, siis võib seda tulemust pidada suurepäraseks.

Millest tuleb poliitiline saavutus number kaks

Katse osaleda 2018. aasta presidendivalimistel. Miks katse, küsite teie? Sest vähesed ootasid, et Aleksei Navalnõi saab nii suure toetuse Moskva elanike poolt linnapea valimistel. Kui usaldada ametlikku statistikat, siis nendel valimistel hääletas tema poolt 632 697 inimest, mis, oleme nõus, ei ole vähe. Alates 2013. aastast hakkas Navalnõist kujunema ainuke reaalne tegevvõimu oponent Venemaa poliitilisel areenil ja et mitte lasta tal saada veel tugevamaks, pidi riik tema vastu kokku panema võltsitud kriminaalsüüdistuse. Sellise süüdistusega Venemaa kodanik ei saa aga esitada ka oma kandidatuuri presidendivalimistele. 

Tegelikult oli see menetlus vormistatud juba 2013. aastal, enne Moskva linnapea valimisi, ja siis määrati Navalnõile kõigepealt reaalne viieaastane vangistus, kuid peale tuhandete inimeste proteste umbes kahekümnes Venemaa erinevas  linnas muudeti see karistus tingimisi karistuseks ja Navalnõi lasti vangist välja. 

Kuid 2017. aastal, natuke enne presidendivalimisi, süüdistati Navalnõid uuesti samas toimingus, ja talle anti 5 aastat tingimisi. See ei andnud talle juriidilist võimalust esitada oma kandidatuuri 2018. aasta presidendivalimistel. Ma usun, et ainult Venemaal saab kaks korda järjest süüdistada inimest ühe ja sama asja eest.

Poliitiline saavutus number kolm

Tegutsev president Vladimir Putin ei ütle kunagi Aleksei Navalnõi nime. Nagu ma juba ütlesin kunagi varem – reaalne  opositsioon kas pannakse vangi, tapetakse, või käitutakse temaga nii, nagu teda polekski olemas. Ma usun, et Putin teeb Navalnõi puhul just seda viimast ja meelega ei märka, et talle on tekkinud reaalne konkurent poliitilisel areenil. Putini pressiesindaja Dmitri Peskovi sõnul ei kasuta Vladimir Vladimirovitš Navalnõi nime seepärast, et mitte anda Navalnõile tükikest presidendi populaarsusest. Seetõttu kasutab Putin, vastates ajakirjanike küsimustele Navalnõist, selliseid sõnu nagu see härra, mõned tegelased, personaaž.

Kuid mis eristab Aleksei Navalnõid teistest opositsionääridest? Mis teeb ta päriselt Putini kõige suuremaks konkurendiks? Ma vastaksin, et kõigepealt tema meeletu kartmatus. Riigis, kus võim on harjunud juhtima oma kodanikke ähvardustega ja hirmutustega, Aleksei Navalnõile see mingil imelikul moel ei mõju. Ja kui inimene ei karda kaotada oma elu, siis sellise inimese manipuleerimine on peaaegu võimatu. Ajavahemikus 2011–2019 on Navalnõi istunud kinni 474 päeva: 232 vangis ja 242 päeva koduarestis. Ta on üle elanud 4 rünnakut, millest ühes valati  tema peale “zeljonkat”, mis tekitas silma keemilise põletuse. Tema vend istus 3,5 aastat vangis võltsitud kuriteo eest. Ma usun, et peaaegu iga inimene, eriti pereinimene, elades üle kõiki selliseid sündmusi, oleks juba ammu andnud alla ja lepiks sellise muutumatu olukorraga,  ta unustaks oma poliitilised ambitsioonid. Kuid mitte Aleksei Navalnõi. Tema enda sõnul kardab ta pigem elada ja kasvatada lapsi riigis, millel ei ole tulevikku. 

Paljud poliitilised analüütikud näevad Navalnõis võimu ihkavat fanaatikut ja arvavad, et kui Putini asemele tuleb Navalnõi, siis läheb Venemaal elu veel halvemaks. Võib-olla on neil õigus, aga võib-olla mitte. Keegi ei saa täpselt ütelda, milline hakkab olema tulevik. Mina isiklikult arvan, et paljud Navalnõi kriitikutest on lihtsalt kadedad tema julguse üle. Samas on see ka arusaadav, sest Venemaa ajaloo järelkõlad koos repressioonide, küüditamiste ja mahalaskmistega on alla surunud paljude elukogenud Venemaa kodanike julguse, eriti nende oma, kes on sündinud veel Nõukogude Liidus.

Minu jaoks isiklikult seisneb kõige suurem Aleksei Navalnõi saavutus selles, et ta on oma tegudega tekitanud paljude Venemaa kodanike jaoks lootuse paremale tulevikule. Navalnõid vaadates mõistavad inimesed, et praeguse võimuga peab võitlema. Rohkem ja rohkem noori inimesi, kelle DNAs ei ole stalinistlike repressioonide poolt programmeeritud hirmu, ei karda minna õue, et osaleda miitingutel. Paljud sellistest aktivistidest pannakse vangi, mõeldes selleks välja  huvitavaid põhjuseid – näiteks pandi üks aktivist vangi selle pärast, et ta tabas politseinikku plastikpudeliga, mis, nagu seletas kohus, “tekitas talle füüsilist valu”.

Teisi hirmutatakse tingimisi karistustega. Kuid kõik see ei mõju enam nii efektiivselt: aina rohkem ja rohkem noori lähevad kartmatult  tänavatele kaitsma oma õigusi ning praegusel võimul on iga korraga raskem hoida kodanikke kontrolli all. Pole ime, et Venemaa riikliku eelarve koostamisel eelistatakse raha andmisel riigi sise- ja väliskaitset. Näiteks haridusele, kultuurile ja tervishoiusüsteemile kulutatakse kokku 5 korda vähem raha kui jõustruktuuridele. Just seetõttu takerdub tänapäevane Venemaa valdkondades, mis tänases maailmas on iga demokraatliku riigi arenguks vajalikud.

Ma ei väida, et just Aleksei Navalnõi saab järgmiseks presidendiks. Aga ma olen kindel, et tema eeskuju on juba praegu innustanud tervet noort põlvkonda inimesi, kes alles alustavad oma iseseisvat elu, ja ma usun, et nende seas on kindlasti keegi, kellest lähitulevikus võib saada uus Venemaa liider. Selline liider, kes enam ei positsioneeri Venemaad imperialistlike plaanidega sõjalise agressorina ning keskendub sellele, et Venemaa oleks maailmas tuntud oma uuenduste poolest  meditsiinis ja tipptehnoloogias ning et tavakodaniku elu ja tervis oleksid selles riigis esimesel kohal.

Meil kõigil on omad hirmud. Tihti need hirmud segavad tõsiselt meie elu. Inimeste hirmude problemaatika seisneb selles, et me kõik tunneme neid enda sees, kuid samas kardame kohtumist nendega. Ainult leppides sellega, et sa kardad, on võimalik oma hirmudest üle saada.  Vladimir Putin, kes on luureorganisatsiooni juurtega  “süsteemi inimene” ja kes on harjunud lahendama juba pikemat aega kõiki oma küsimusi jõuga, kohtas Navalnõi näol võib-olla esimest korda oma elus  inimest, kes ei karda seda jõudu, ei käitu selle loogika ja reeglite järgi, ning võib-olla just see fakt tekitas temas endas hirmu. Hirmu, et ta ei suuda ohjeldada seda maru, mida oma tegevusega juba tekitab Aleksei Navalnõi. Ja võib-olla on Putini arvates selle hirmu eitamine kõige parem viis sellest hirmust üle olla.

Kaotades esimest korda elus poksimatši, oli Mike Tyson favoriit 42 ühele. Sellel päeval ei arvanud keegi, et Tyson võib kaotada. Kõik mõtlesid ainult selle peale, mitmendas raundis ta nokauteerib oma vastase. Kõige suuremad kaotused juhtuvad just siis, kui seda oodatakse kõige vähem. Nagu ütleks Aleksei Navalnõi: kohtume Kaunil Tulevasel Venemaal (otseselt: "Прекрасная Россия Будущего.").

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!