Täna Venemaal: Lõppmäng

Sarja viimases osas on luubi all Vene ühiskonnas tärkavad muutused.

Raadiohääl: Georgi Abolõmov
Heli kujundas: Georgi Abolõmov

Me elame informatsiooni sajandil ja kui ütelda veel täpsemalt, siis informatsiooni ülekülluse sajandil. Kui enne internetiajastut oli inimkond hädas selle pärast, et informatsiooni oli vähe,  siis täna oleme hädas, sest seda on liiga palju. Internet annab igale inimesele võimaluse väljendada oma arvamust ja selline võimalus lubab rikkama fantaasiaga isikutel esitleda faktide asemel oma väljamõeldisi. Nii sünnib pidevalt uusi uskumatuid konspiratsiooniteooriad. Mõni  konspiratsiooniteooria võib teile vabalt tagantjärele selgitada ükskõik millise majandusliku või poliitilise sündmuse loogikat, näiteks seda, kes on koroonapandeemia taga. 

Sellised teooriad ei suuda aga ennustada tulevikku ja selles ongi nende suurim nõrkus ja koos sellega ilmneb ka nende ebateaduslikkus.

Kui paljud Vene kodanikud räägivad lootusest Venemaa helgemale tulevikule, siis oli ilmselt vähe neid, kes oskasid arvata, et sellised lootused hakkavad tõeks saama riigi kauges idaosas, väikses linnas nimega Habarovsk. See linn asub Moskvast tuhandete kilomeetrite kaugusel ja seal elab ainult 600 000 inimest. Miks ja kuidas Habarovski linnast saab algpunkt Putini autokraatliku  režiimi hävitamisel, sellest lähemalt saate tänases osas.

Inimese jaoks, kes on siiamaani kuulanud kõiki “Täna Venemaal” saateid, ei ole keeruline selgitada praeguse Vene võimu põhimotivatsiooni. Kui ütelda lihtsalt, siis selleks on võimu soov rikastuda ja võimu edasine säilitamine. 

Kui keegi arvab teistmoodi, siis võin tõestada, et mul on õigus. Venemaal on igal inimesel alati valik elada ausalt, südametunnistuse järgi, kuid mitte väga suurte võimalustega, või elada Venemaa reeglite järgi, mis tihti võivad olla ebaausad ja häbiväärsed. Oma Vene tuttavatelt kuulen  tihti sellist fraasi: “ne ukradesh, ne prozhivesh”, mis eesti keeles otseselt tähendab – kui sa ei varasta, siis sa ei saa hakkama. Just selle põhimõtte järgi elab enamus Venemaa vanakooli edukaid ärimehi ja poliitikuid. Sellised mõisted nagu korruptsioon ja altkäemaks on nende  “eduka” elu olulised osad. 

Nagu kriminalist, kes uurib mõrva ja tahab teada mõrvari motiivi, üritan minagi mõista Venemaa suurimate poliitikute motiive, selgitada endale, miks nad olid nõus valima endale tee, mida nad täna käivad. Millega nad seda valikut põhjendavad ja kuidas neil õnnestub öösiti rahulikult magada. Sest kui nad tõesti magavad rahulikult, tuleb välja, et nad on kuidagi veennud oma  südametunnistust, et nad käituvad õigesti, tähendab käituvad nii õigesti, kui antud olukorras saab.

Kujutame ette, et me tõesti olemegi kriminalistid ja peame selgitama, miks Putin ja tema kaaskond on toonud oma kodumaa tänasesse lagunemispunkti, miks nendel on sellest ükskõik ja kuidas nad sellega edasi elavad. Sest juba alates 2011. aastast lubab Putin isiklikult, et viie järgmise aasta jooksul jõuab Venemaa majandus maailma viie tugevaima sekka. Ja nii ta rääkis kuni aastani 2019, kuni lõpuks alles hiljuti tunnistas tema pressisekretär Dmitri Peskov, et selle plaaniga peab nüüd peatuma sest olukord maailmas on muutunud. Tähendab, kui selline plaan oli juba 2011. aastal, siis see oleks pidanud realiseeruma juba 2017. aastal, kuid tegelikult on iga aastaga olukord läinud aina halvemaks.

Alustame sellest, et Putini jaoks oli Nõukogude Liidu lagunemine kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof ja sellega võib olla nõus, sest ühe päeva jooksul hakkasid selle riigi kodanikud elama välismaal, keset uusi kultuure ja seadusi, ja mis kõige tähtsam – uute ühiskondlike  reeglite järgi, mille jaoks enamus ei olnud isegi valmis. 

Mõelge, te elate terve oma elu ühes riigis, ühtede normidega ja reeglitega, ja siis järsku ühe päevaga hakkate elama riigis, kus paljud nendest normidest ja reeglitest enam ei toimi.

Ma ei tea. kuidas teil, aga minu isa õpetas mind ujuma merel järgmiselt: võttis õhkmadratsi, pani mind selle peale, siis viis sinna maani, kus vesi oleks minul üle pea, ja siis viskas mind vette. Ja kui ta nägi, et ma hakkan uppuma, võttis ta mind veest välja, pani jälle madratsi peale, andis mulle natuke aega puhata ja seletas, mida ma peaksin tegema, et järgmine kord see ujumine mul paremini välja tuleks, ja siis viskas mind uuesti vette. Umbes sama asi juhtus enamike Nõukogude Liidu kodanikega, kuid päästma neid keegi ei tulnud. Ja võimalust guugeldada, kuidas nüüd peab elama, ka ei olnud – sest polnud veel ei internetti, Google’it ega Youtube’i. 

Paljud viisakad nõukogude kodanikud, eriti teadlased, leidsid nõudluse oma oskustele välismaal, emigreerudes Ameerikasse, Kanadasse, Saksamaale või Iisraeli, kuid selliseid õnnelikke ei olnud palju. Ülejäänud pidid lahendama oma edaspidise elu katse- ja eksitusmeetodiga. Sest üks asi on see, kui sa kolid sellisesse riiki nagu USA, kus sind on valmis abistama iga teine kodanik, ja täiesti teine asi on siis, kui sina koos sadade miljonite samasuguste inimestega ei tea, millest alustada oma elu värskelt tekkinud kapitalismi ajastul. 

Selgus, et ei olnud mingeid konkreetseid kirja pandud reegleid – seda toetab ka see fakt, et Venemaa konstitutsioon võeti vastu alles 1993. aastal.  Isegi Venemaa esimene president Boris Jeltsin, tõestas, et ta ei tea, kuidas ehitada demokraatiat, kuid ta jättis mulje, et ta tahab seda õppida nendelt, kes kapitalismi päriselt tunnevad. Ja nii pidigi igaüks õppima kapitalismi ning turumajandust igapäevase elu käigus. 

Kui ei löö sina, lüüakse sind. Võib-olla just nii saab kõige paremini kirjeldada 90ndate Venemaa ärimaailma reegleid. Kui sa ei taha, et ühel päeval sulle koju või tööle tuleksid mingid pahad onud, sooviga sind röövida, siis võib-olla peaksid ise olema see paha onu, kes peaks röövima kedagi esimesena. 

Politsei oli tol ajal nõrk ja katus oli au sees ja sul tekkis jälle valik: kui sul on selleks eeldusi, siis pakud ise katuseteenuseid, ja kui sinul selliseid eelduseid ei ole, palkad endale katuse. Kui sul oli vaja anda altkäemaksu, sa andsid seda, ja kui miski sõltus sinust, siis sa ka võtsid altkäemaksu. Sarnaselt sellele, kuidas suurema osa ettekandja palgast moodustas jootraha, moodustas altkäemaks suurema osa politseinike, meditsiinitöötajate, riigiametnike, kriminaalautoriteetide ning muude isikute sissetulekust. Nii oli enamikuga, kellest vähegi midagi sõltus nendel karmidel aegadel. 

Täna on elu Venemaal kindlasti muutunud, kuid harjumus vaadata seda maailma läbi räkiti ja väljapressimise vaatenurga on säilinud paljudel inimestel, kes juhivad tänast Venemaad. Lihtsalt täna viiakse suur osa räkitist läbi seaduste toel. Võib-olla sellepärast, et teist moodi nad ei oska, võib-olla sellepärast, et nad elavad põhimõtte järgi, kui ei varasta, siis ei saa hakkama, või ka sellepärast, et nad on veendunud, et kui ei löö sina, siis lüüakse sind, ja pigem me varastame ise, kui keegi muu hakkab varastama meilt. 

Kuid lähme mõneks hetkeks tagasi ja tuletame meelde, et kõik algab valikust. Venemaal, nagu ka legendaarses Matrixi filmis, on alati 2 tabletti – esimene lubab mängida reeglite järgi, mis on levinud, kuid seadusvastased, aga sellest keegi ei räägi. Teine pakub võimalust mängida oma südametunnistuse ja aususe järgi, kuid nii saab sinust valge vares teiste mängijate seas, selline, kellega eriti keegi ei soovi mängida ning kellele alati tahetakse visata kaikaid kodaratesse, sest see, kes mängib ausalt, tuletab oma käitumisega teistele meelde, et nad teevad sohki.

Sergei Furgal. Võib-olla saab just see nimi Eesti kuulaja jaoks sama tuntuks kui Vladimir Putini nimi. Minu ja paljude Venemaa kodanike jaoks on ta juba täna tuntud. Ja kui te küsite miks, siis ma vastan teile, et just valiku pärast, mille ta tegi.

Viimased 2 aastat on Sergei Furgal olnud Habarovski krai kuberner ning esindab LDPR parteid, mille liider on skandaalne Vladimir Žirinovski. Venemaa kraid sarnanevad meie Eesti maakondadega. Furgalil aitas võita kubernerivalimisi “tark hääletamine”, mis oli välja mõeldud teise meie saate kangelase, Aleksei Navalnõi poolt. Selle hääletuse loogika on järgmine: tuleb hääletada tugevaima kandidaadi poolt, kes ei oleks võimuparteist Jedinaja Rossija. Selle süsteemi  pakkus välja Aleksei Navalnõi ise. Selline kandidaat Habarovski krais oli Sergei Furgal, kes kogus 70% valijate häältest. Furgali poolt tulid hääletama isegi need, kes tavaliselt seda ei tee – valimisaktiivsus oli 47,5%. Need numbrid räägivad vaid sellest, kui väsinud on inimesed Putini parteist Jedinaja Rossija.

Esimese asjana, mida tegi Sergei Furgal kuberneritoolile asudes, oli iseenda palga vähendamine täpselt ühe miljoni rubla võrra, mis eurodes teeb 11,5 tuhat eurot. Uus kuberneri palk hakkas olema 4600 eurot. Samuti vähendati teiste kohalike ametnike palku, tänu millele oli võimalik kokku hoida 8 miljonit eurot piirkonna eelarves. Peatati kahtlased riigihanked, müüdi maha isegi kohaliku omavalitsuse jaht, mis nõudis iga-aastast hooldust summas 7000 eurot. Furgal hakkas aktiivselt tegelema teedeehitusega ja kommunaalprobleemide lahendamisega, aga see ei ole sugugi kõik, mida uus kuberner jõudis kahe aastaga teha. Teiste sõnadega: inimene hakkas päriselt töötama, nii nagu peaks töötama iga poliitik, kes tahab oma riigile parimat. Sergei Furgal ise ütles, et nii kaua. kui tema on kuberner, on tema ainus partei Habarovski Krai. Tema reiting ja populaarsus hakkas aktiivselt kasvama ning Putini reiting regioonis hakkas langema.

Kuid nagu igas põnevas Hollywoodi filmis, kui kõik on liiga pikalt hästi, peab midagi kindlasti minema valesti. Selle aasta 9. juuli hommikul võttis FSB eriüksus Sergei Furgali tema kodu juures enne tööle minekut kinni. Kui see uudis hakkas levima Habarovski tavakodanike seas, siis võeti seda kõigepealt naljana, sest kuidas tohib võtta kinni nii kõrgetasemelist poliitikut, terve regiooni juhti, kes on lühikese ajaga teinud nii palju head oma valijate jaoks? Tuleb välja, et tohib, sest Venemaa poliitilise mängu kontekstis on selline inimene valge vares. Ja mis tehakse selliste tegelastega? Loobitakse kaikaid kodaratesse.

Sergei Furgali süüdistatakse selles, et ta osales aastatel 2004–2005 ärimehena mõrvade  kavandamisel (pokushenie na ubijstvo). Eesti naabritest kõige rikkalikuma kujutlusvõimega riikide võistluse võidaks kindlasti Venemaa. Sest nagu te olete juba aru saanud, pole selles riigis üldse mingit probleemi mõelda välja kõige uskumatumaid süüdistusi ükskõik millisel teemal. Ja seda, et see süüdistus on 99% fabritseeritud, toetab fakt, et kohtupidamine Sergei Furgali üle toimub Moskvas, mitte Habarovskis ning kohtuprotsess on täiesti kinnine. See tähendab, et ühelgi ajakirjanikul ega telekanalil ei ole võimalik seda kajastada.

Tavaliselt, kui inimene kandideerib kuberneriks, siis esimene, millega ta kokku puutub, on täielik taustakontroll eriteenistuse poolt ja alles siis, kui sellega on kõik korras,  rohelist tuld. Ma isiklikult ei suuda kuidagi kujutada ette sellist stsenaariumi, et Vene eriteenistus, teades kas või mingit seost Sergei Furgali ja palgatud mõrvade vahel, oleks talle andnud võimaluse osaleda valimistel. See tähendab vaid seda, et ta minevik oli sellistest asjadest puhas. Sõltumatud ajakirjanikud võtsid isegi intervjuu kohalikult kriminaalautoriteedilt, kes tegutses kahetuhandendate alguses. Ka tema ei teadnud, et praegune kuberner oleks kunagi pöördunud kas tema või tema kolleegide poole selleks, et lahendada oma probleeme “teistmoodi”.

Kuid nagu üteldakse, ei ole halba ilma heata. Sergei Furgal, kes oma tööajal näitas tõelise regionaalse liidri omadusi, tõusis pärast aresti regiooni elanike jaoks föderaalvõimu vastase võitluse sümboliks. Ja siis hakkas pihta midagi sellist, mida ükski konspiratsiooniteooria ei suutnud ette näha – lõppude lõpuks hakkasid Venemaa kodanikud üles ärkama, sarnaselt karule, kes tõuseb pikast talveuinakust. 

Sergei Furgali arestist, mis juhtus 9. juulil, ei ole möödunud ühtegi päeva, mil Habarovski elanikud ei oleks läinud õue protesteerima Kremli meelevalla vastu. Erinevate andmete järgi on Habarovski tänavatel iga päev 15–50 tuhat inimest ja seda vaid Tallinna suuruses linnas. Ma ei tea, millega lõpevad need miitingud, kuid üks asi on selge – inimesed on väsinud Putinist, nad on väsinud tühjadest lubadustest ja muidugi on nad väsinud sellest, et Putin ja tema ringkond käituvad oma rahvaga kui tsaarid ja otsustavad nende eest, kuidas nad peavad elama ja keda nad peaksid valima. 

Sarnaselt sellele, kuidas Nõukogude Liidus tekkis 80ndate lõpus avalikustamise laine, mis viis selle riigi täielikku hävingusse, on interneti levik kõige kaugematesse Venemaa nurkadesse loonud olukorra, kus Putini režiim muutub iga päevaga aina nõrgemaks. Inimesi, kes ei oska kasutada arvutit ja kes täielikult usaldavad vaid riigi telekanaleid, enam peaaegu ei ole – nad on lihtsalt surnud. Ja siin tahaks tuletada meelde Abraham Lincolni, kes kunagi väitis, et “sa võid lollitada mõningaid inimesi kogu aeg või lollitada kõiki inimesi mõnda aega, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg”.

Vladimir Putin ise, kes kuidagi ei taha lahkuda Venemaa juhi ametist ja kes on lõplikult kaotamas sidet reaalse olukorraga riigis, näeb aina rohkem välja nagu Madame Tussaud’ muuseumis asuv nukk. Tema Botoxi-nägu jutustab tähelepanelikule vaatajale, et ta ei suuda leppida oma vanadusega ega sellega, et tema aeg on läbi. Sest kui mõelda, siis päris meeletult kõlabki ju see fakt, et 21. sajandi demokraatlikku riiki juhib 70-aastane KGB agent, kes uneleb suure impeeriumi taaskehtestamisest ning peab võidupüha paraade, tähistades võite, millega ta ise ei ole kuidagi seotud, ohverdades samal ajal oma kodanike tervist ja elusid. 

Putinit võib selles osas ületada ainult Valgevene president Aleksandr Lukašenka, kelle režiim, mis on kestnud juba 26 aastat, hävib praegu terve maailma silmade ees, seoses järjekordsete presidendivalimistega, kus ametliku statistika järgi oli tema poolt 80% hääletajatest. Kuid protestid üle terve riigi näitavad vastupidist olukorda. Usun, et varem või hiljem ootab samasugune saatus ka Vladimir Putinit.

Venemaa on tõesti väga suur riik ja muutused toimuvad seal aeglasemalt kui ütleme Eestis, kuid isegi seal nad toimuvad. Mina kui selle saate autor tahan, et sündmused, mis praegu toimuvad Habarovskis, ja koos sellega ka viimane osa saatesarjast “Täna Venemaal” sümboliseeriksid Putini ajastu alguse lõppu ja tõelise Venemaa ülesärkamist, mille elus oleks rohkem selliseid julgeid ja vapraid inimesi nagu Habarovski krai kuberner Sergei Furgal. Kas temast saab järgmine Venemaa president, ma ei tea. Kuid tema, nagu ka kõik teised selle saate kangelased innustavad mind ja miljoneid teisi venelasi unistama uue Venemaa helgest tulevikust.

Veel Levila lugusid: