Täna Venemaal: Kirill Serebrennikov

Sarja seitsmendas osas on luubi all Venemaa ühe mõjukama teatrijuhi Kirill Serebrennikovi elutöö.

Raadiohääl: Georgi Abolõmov
Heli kujundas: Georgi Abolõmov

Te ju teate, et Venemaa on läbi aegade olnud tuntud andekate inimeste poolest: hulk kuulsaid  kirjanikke, heliloojaid, teadlasi, näitlejaid, režissööre ja sportlasi on ta üles kasvatanud. Tavaliselt, kui te oma ande abil ülistate oma kodumaad, siis loodate, et varem või hiljem teie riik vähemalt märkab seda ja tänab teid. Kuid Venemaal võib see olla täpselt vastupidi. 

Kui ühte andekamat Vene teatrilavastajat ja filmirežissööri Kirill Serebrennikovi süüdistati 1,5 miljoni euro varguses ja ta mõisteti 26. juunil kolmeks aastaks tingimisi vangi, olin ma kindel selles, et üks “Täna Venemaal” osadest peab olema just temast. 

Valmistusin selleks saateks ja otsisin Serebrennikovi kohta infot, mõtiskledes selle üle, kuidas alustada seda saadet ja millele see peaks olema rohkem pühendatud – kas tema loomingule või tema kohtuasjale. Selle ettevalmistustöö käigus tabas mind ootamatu vaimne enesepuhastus, mida inimesed nimetavad katarsiseks. Juhtus see, mida ma arvan, et loodab iga kunstilooja, kes viib pealtvaataja kokku oma loominguga – minu peas nagu tekkinuks uus dimensioon. Aga sellest räägin natuke hiljem.

Minu jaoks on Kirill Serebrennikov eelkõige tuntud filmirežissöörina, kes on teinud mitu mõjukat  filmi. Tema filmikontol ei ole väga palju täismeetreid – ainult 6, kuid nende eest on ta saanud kokku 11 auhinda, mille hulgas on Veneetsia filmifestivali peaauhind filmi “Reetmine” eest, Cannesi filmifestivali François Chalais' preemia filmi “Õpilane” eest ja 71. Cannesi filmifestivali auhind parima soundtrack’i eest filmile “SUVI”.

Mind isiklikult puudutas kõige rohkem film “Õpilane”, milles räägitakse kooliõpilasest, kes muutub religioosseks fanaatikuks ja hakkab elama otseses mõttes piibli järgi. See film demonstreerib väga selgelt, kuidas üks inimkonna tähtsamatest raamatutest võib omandada mitte ainult loova, vaid ka hävitava jõu. Soovitan igaühele kindlasti seda vaadata.

Kuid paljude jaoks on Serebrennikov kuulus eelkõige kui tänapäevase kunsti esindaja, kui ooperite, ballettide ja etenduste lavastaja, kui teatrimeister ja pedagoog. (Meister – nii nimetavad teatrikooli õpilased oma juhti – see on umbes nagu klassijuhataja).  Ja just sellest tema küljest ei teadnud ma varem eriti palju. Minu peas hakkasid kohe tekkima küsimused: aga mida üldse kujutab endast tänapäevane kunst, kas ma saan sellest õigesti aru ja kas ma suudan üldse  kirjutada midagi huvitavat sellel teemal?

Medvedevi helilõik

Peab pühendama suurt tähelepanu novaatorliku  ja eksperimentaalse kunsti toetamisele. Säilitades traditsioone ja meie rikkalikku kultuuripärandit, peab riik hoolitsema ka nende eest, kes otsivad uusi teid läbi kunstilise loomingu. Uuenduslikku vaimu peab edendama kõikides kultuurielu valdkondades.

See oli Dmitri Medvedevi 2009. aasta kõne. Tol ajal oli Kirill Serebrennikov Venemaal oma kuulsuse tipus.

2012. aastal hakkas Serebrennikov juhtima Moskva Gogoli nimelist draamateatrit, mis selleks hetkeks oli tegutsenud juba 87 aastat. Peaaegu kohe nimetati teater ümber Gogol Centeriks ja paljudele näitlejatele, kes olid töötanud selles teatris pikki aastaid, pakuti heatahtlikult võimalust kirjutada ise lahkumisavaldus. Serebrennikov oli ka klassikalise Stanislavski süsteemi vastane.

Paljud selle teatri näitlejad hakkasid uuenduste vastu mässama, avaldades teatri kodulehel kirja, milles väitsid, et Serebrennikovi teatrijuhiks määramine on suur samm vene teatri hävitamise suunas, kuna tal ei ole isegi vajalikku haridust. Seejärel korraldasid kirja autorid teatri ees miitingu Serebrennikovi vastu, kuid miski ei aidanud – teater sai juriidiliselt uue nime ja selleks, et uuendused jõuaksid kaugemale kui ainult paberile, võeti maha kõik senised lavastused ning teatris algas remont – paljad punasest telliskivist seinad, DSP, neoontuled – need olid uue Gogol Centeri minimalistlikud reeglid. Teatri endiste külastajate jaoks tundusid need aga pigem lõpetamata remondi reeglitena. Mõnevõrra sarnanes see kõik Loomelinnakuga Telliskivis.

Teisejärgulisest teatrist, mis oli unustatud kuskil jaamahoone ja kebabiputka vahel, sai ligitõmbav koht, kuhu inimesed tulevad vaatama etendusi  ja filmifestivalide esilinastusi, kuulama kontserte või lihtsalt lõunat sööma. Siin kaaseksisteerivad kõik tänapäevase kunsti liigid, kus peale vene ja Euroopa režissööride teatrilavastusi toimuvad filmiõhtud, loengud, vestlused ja näitused. Kirill Serebrennikov asutas terve kunstilabori, kus võib rännata ühest žanrist teise, sidudes neid omavahel kõige eksootilisemal moel. 

Kuid ikkagi, see ei andnud mulle veel vastust küsimusele, milles peitub tänapäevase kunsti jõud ja kas selline üldse eksisteerib. Sest igale inimesele see tänapäevane kunst ei meeldigi. Kui keegi tänapäeval tegeleb mingisuguse kaasaegse kunstiga, näiteks joonistab või pildistab, õmbleb riideid või kirjutab muusikat, ja kui see kõik on vähestele arusaadav, siis see keegi võib alati niisugust vastuvõttu selgitada fraasiga, et see on elitaarne kunst, ta ei ole kõikide jaoks, isegi siis, kui kõik  saavad ju aru, et kõik see lihtsalt ei ole piisavalt hea võrreldes päriselt tõsisel tasemel tehtud kunstiga.

Vastuseid küsimusele, milles peitub kaasaegse kunsti maagia, hakkasin leidma siis, kui kuulasin läbi Serebrennikovi tudengite lugusid sellest, kuidas on töötada koos nende õppejõuga. Ma sain teada, et Serebrennikov otsib juba varakult selliseid näitlejaid, kes omavad tugevaid individuaalsuse algeid, millele ta seejärel proovib lisada oma teadmisi ja kogemusi. 

Ta aitas tudengitel  paremini mõista enda keha, oma mõtteid, oma meeleolusid. Selle asemel, et 10 tundi päevas õppida näitlemiskunsti, õppisid nad, kuidas kirjutada muusikat, lugesid filosoofiat ja tantsisid. Ma arvan, et just kõiges selles peitubki vastus küsimusele, mis asi on see kaasaegne kunst ja milles on tema jõud – ära tee niimoodi, nagu peab või kuidas sulle üteldi, vaid tee nii, nagu sa tunned, ära kopeeri ega jäljenda, lihtsalt ole see, kes sa oled, ja kõige tähtsam – ära karda olla see, kes sa oled.

Muidu on Vene teatrikoolides selline traditsioon, et igal kursusel peab kindlasti mõne tudengi välja viskama, vist selleks, et ülejäänud õpilastel oleks rohkem motivatsiooni õppida. Serebrennikov kommenteeris sellist traditsiooni järgmiselt: “Ma  värban endale kursuse selleks, et neid õpetada. Miks ma pean vastu võtma inimesi, keda ma hiljem pean eksmatrikuleerima? See ei ole õige.” Juba ainuüksi see lugu kirjeldab Serebrennikovi helgest küljest.

Sest kui palju talente on Venemaal maetud erinevate loominguliste ametite töökodadesse. Palju imelisi inimesi, kes nägid maailma eriliselt, ei näe seda enam õpingute lõpetamisel, ja kõik sellepärast, et on olemas mingid reeglid, mida peab järgima, selleks et sinu töö või looming vastaks õigetele normidele. Sellised isiksused nagu Serebrennikov külvavad oma tudengitesse julgust tunda ja näha maailma just sellisena, millisena näevad just nemad – unikaalsena, omapärasena ja lõppude lõpuks, lihtsalt omana. Ja ma arvan, et ta teeb seda sellepärast, et kunagi oli ta ise samasugune loominguline ja kahtlev tudeng ning pidi samamoodi välja mõtlema, mida peale hakata oma andekusega.

Kirill Serebrennikov sündis kaugel 1969. aastal huvitava nimega linnas Rostov Doni ääres. Noore Kirilli kohta saab ütelda, et ta oli kindlasti püüdlik õpilane, sest ta lõpetas kuldmedaliga keskkooli, ja hiljem, juba 1992. aastal, lõpetas ta punase diplomiga (cum laude) füüsikateaduskonna Rostovi Riiklikus Ülikoolis. See fakt, et Serebrennikov astus just füüsikateaduskonda, mitte teatrikooli, annab mulle julgust arvata, et tollal ei olnud noor režissöör veel kindel, millist teed mööda hakkab ta oma elus minema – kas mööda usaldusväärset teed, mis tähendab, et sa lõpetad täppisteaduste alal ülikooli ja töötad edasi juba õpitud ametis, saades kindlat palka,  või valid teise tee, usaldades oma sisetunnet, tegeledes loominguga, eeldades, et see looming on sinu sees päriselt olemas. 

Tahaks välja tuua selle fakti, et noor Serebrennikov astus ülikooli ühes riigis ja lõpetas selle juba teises. Kommunismi asemele tekkis kapitalism, mille tõttu sündis nõudlus uute ametite vastu, näiteks selliste nagu muusikavideote ja reklaamklippide režissöörid ja operaatorid. Seetõttu juba 1991. aastal, et mitte raisata aega, sebib Serebrennikov endale töökoha televisioonis ja 7 aastaga sünnib tema käe all 11 muusikavideot, 2 dokumentaalfilmi, 4 telelavastust ja umbes 100 reklaamvideot. Lõpuks omandab kooli- ja ülikooliaegne lavastajakogemus uue tähenduse – tuleb välja, et kõik see ei olnud niisama. Tuleb välja, et kõik see oli ette nähtud juba algusest peale.

Mis tunne oli olla loominguline inimene erinevate ajaloohetkede vahel, olles millegi vana lagunemise ja uue sündimise serval, uue millenniumi ootel? Millest mõtles ja mille üle muretses Kirill Serebrennikov sellel hetkel, mis kahtlusi ta endas kandis – seda ma ei tea, aga kindlasti küsin, kui selline võimalus mul tekib. Nagu lapsevanem, kes on ise üles kasvanud vaesuses ja kes on teeninud kapitalismi ajal varanduse, ei taha, et tema lapsed peaksid läbima sama teed, ei taha Serebrennikov arvatavasti, et tema tudengid läbiksid temale sarnase kujunemistee. Ainult nii võib seletada sellist isalikku hoolivust oma õpilaste suhtes. 

MILLES SÜÜDISTATI SEREBRENNIKOVI?

2017. aasta mais korraldati läbiotsimised Gogol Centeris ning Serebrennikovi korteris. Selle taga oli kultuuriministeerium, riigiduuma saadikud ning Kremli aktivistid. Kohtu palvel läbi viidud ekspertiis väitis, et teatriprojekte, millele Serebrennikov sai riigi toetust, oleks võinud ellu viia väiksema raha eest – 1 miljoni euroga ehk umbes 1,5 miljoni võrra odavamalt, kui tegelikult kulus. Süüdistaja  palus karistada Serebrennikovi 6aastase vangistuse ning 10 000 euro suuruse rahatrahviga. Kuid sõltumatu ekspertiis, mis oli korraldatud aasta varem, oli tõestanud, et Serebrennikovi kunsti populariseerimise projektid nõudsid isegi rohkem raha kui kultuuriministeeriumi poolt eraldatud toetus. Serebrennikov ise teatas, et kui ta tahaks teenida või varastada suurt raha, siis ta valiks endale töö mõnes muus valdkonnas, näiteks energeetikasektoris.

Serebrennikovi olid valmis kaitsma 400 tunnistajat, nende seas näitlejad, muusikud, režissöörid ja teised tema loomingulistes projektides osalenud inimesed, kõik need, kes olid võtnud osa tema poolt korraldatud 340 üritusest. Samuti 55 teatri juhid ja näitlejad, teatrikriitikute assotsiatsioon, isegi Nobeli ja Oscari preemiate võitjad korraldasid kampaaniaid Serebrennikovi toetuseks.

Meie saate kangelane istus kohtutoimingute ajal poolteist aastat koduarestis ning tema viimane sõna kohtus oli Jossif Brodski luuletus “Kauni ajastu lõpp” (Konets Prekrasnoi Epohi). Kui keegi ei tea, siis Jossif Brodski on üks viimastest suurtest 20. sajandi vene luuletajatest, kes pidi oma vaadete ja põhimõtete pärast Nõgukogude Liidust emigreeruma. Lõppude lõpuks mõistis kohus Serebrennikovi ikkagi süüdi, andis talle 3 aastat tingimisi ning määras trahvi 10 000 eurot.

UNISTUSED.

Serebrennikov on inspireeriv näide sellest, kuidas inimene, sõltumata raskustest ja muutustest oma elus, jääb truuks oma unistusele. Sest kui palju teab meie maailm inimesi, kes valivad mitte oma, vaid kellegi teise tee, üteldes endale, et varsti-varsti hakkan tegelema sellega, mis on mulle alati kõige rohkem meeldinud, kuid kes lõpuks ei leiagi aega ega julgust alustada oma tegeliku kirega tegelemist. 

Mitmed meist elavad igapäevaselt päris mugavat ja rahakat, ent samas tühja elu, oma nii-öelda tähtsate probleemide ja muredega. Kuid sellises elus ei ole kõige tähtsamat – missiooni ja arusaamist, mille jaoks me seda elu üldse elame. Budistlikes veedades on kirjas, et alates sellest hetkest, mil inimene leiab oma kutsumuse, muutub ta kartmatuks, sest nüüd hakkab ta täitma oma elu eesmärki. 

Kui arst päästab teise inimese elu, ei huvita teda sel hetkel, mis on tema telefonimudel ja mis autoga ta tööle sõidab. Sellistel hetkedel püsib ta transtsendentses seisundis – aeg  peatub ja sisemuses tekib sügav ettemääratuse tunne. Kui Kirill Serebrennikov oma etenduste lõpus kuulab kohtadelt püsti tõusnud publiku häälekat ovatsiooni, olen kindel, et nendel hetkedel tunnetab ta, et tee, mille ta valis, on õige. Ja siin, kallis kuulaja, ma tahaks esitada sinule küsimuse – kui sa teed tööd, kas sa tunned, et oled valinud õige tee?

Kuulates Serebrennikovi tudengite lugusid sellest, mis tunne on nende jaoks töötada oma õppejõuga, tuli mulle meelde minu kooliaeg, sest kool oli minu jaoks omaette teatrilava, kus ma improviseerisin, viskasin nalja ning olin õhtu tõmbenumber igal koolipeol. See oli tõesti õnnelik aeg, sest keegi ei keelanud mul olla see, kes ma olen. Just need mälestused tekitasid minu sees katarsise, millest ma rääkisin saate alguses – absoluutne õnn ja vabadus. Kuigi ma valmistasin kooliõpetajatele ilmselt palju peavalu, ütlesid nad ühehäälselt minu vanematele, et ma peaksin astuma näitlejakooli. Kuid ei mina ega minu vanemad polnud kunagi sellest tõsiselt mõelnud. Kokkuvõtteks astusin TTÜsse majanduse erialale ja lõpetades läksin töötama ametiga seotud töökohale. Väga kiiresti sain ma aru, et karjeristi tee ei ole siiski minu jaoks. Ma olen väga uhke selle üle, et leidsin endas julgust alustada kõike uuesti ja valida oma tee. Täna ma olen seal, kus ma olen. Ma ei loe tunde, nädalaid ega kuid, sest tean, et iga päev ma tegelen oma kutsumusega. Olla see, kes sa päriselt oled – SEE ON VÕIMAS!

Veel Levila lugusid: