Täna Venemaal: Juri Dud

Sarja viiendas osas on luubi all avameelsusega laineid lööv Juri Dudj, kelle filmidel on miljoneid vaatamisi ning kelle saatesse pääsemisest unistavad tuhanded.

Raadiohääl: Georgi Abolõmov
Heli kujundas: Georgi Abolõmov

Paljudele meist seostub Venemaa viina, karude ja balalaikadega, kuid paar aastat tagasi leidus inimene, kes pani võrdusmärgi sõnade Venemaa ja Rock'n'roll vahele. Tema nimi on Juri Dud ja see saade on temast.

Juri Dud on erakordne nähtus tänases vene ajakirjanduses. Mina sain temast teada samal ajal kui enamus tema praegustest jälgijatest – kui ütelda täpselt, siis 3,5 aastat tagasi. Sellest hetkest, kui tema Youtube'i kanalile Vdud ilmus tema esimene intervjuu Venemaa kõige kuulsama räppari Bastaga. Tol hetkel ei tundunud mulle ei intervjuu ega ka Juri ise väga erilised. 

Intervjuu oli muidugi huvitav, kuid see polnud nii eriline sündmus, mis jagaks mu elu kaheks osaks: ENNE ja PÄRAST. Siiski juba esimese nädala jooksul sai tema kanal 700 000 jälgijat ja Juri Dudist hakkas rääkima terve noor Venemaa. Ning rääkisid isegi need, kes on vanemad.

Juri Dud ei karda esitada kõige intiimsemaid küsimusi vene kuulsustele ja saada nendele vastuseid. Kui küsimus “Palju sa teenid?” on veel enamiku jaoks kuidagi sobilik, siis küsimus, millal sa viimati masturbeerisid – oleme nõus –, on midagi uut. 

Ja küsib ta kõike seda tippnäitlejatelt, -muusikutelt ja telesaatejuhtidelt. Kui olete meediainimene, kelle populaarsus  on viimasel ajal kehvemaks läinud, siis intervjuu Juri Dudi juures parandaks teie olukorda hetkega. Kuid saada tema juurde on peaaegu võimatu. 

Praeguseks on tema Youtube’i kanalil 7,5 miljonit jälgijat ja kokku on kõiki tema intervjuusid ja filme vaadatud üle miljardi korra. Ja seda on ta saavutanud vaid 3,5 aastaga. Juri Dud oskab rääkida rasketest asjadest lihtsalt ja mis kõige tähtsam – huvitavalt. Ja kui te äkki soovite tutvuda tema loominguga, kuid ei oska vene keelt, siis just teie jaoks, minu eesti kuulajad, on paljude tema intervjuude ja filmide all olemas ingliskeelsed subtiitrid.

Nii, kui me juba hakkasime rääkima filmidest, siis see on tema teine suur saavutus. Juri Dud teeb väga huvitavaid filme Venemaast ja tema loodusest, rahvustest, mis elavad sellel haaramatul pinnal. Vaadates neid, te näete ja saate teada, et Venemaa ei ole ainult Moskva ja Sankt-Peterburg, ja kui olla veel täpsem, siis Venemaa ongi pigem kõik ülejäänu.

Vaadates tema filme sõjast Afganistanis ja 2004. aasta Beslani pantvangikriisist, õpite  te väärtustama kõike, mis on teie elus antud hetkel olemas. Te saate teada, et te olete tegelikult väga-väga õnnelikud inimesed, sest ükski nendest sündmustest ei ole kuidagi puudutanud teid või teie peret. Ägedad filmid Kamtšatkast koos puutumatu lume ja surfamisega, suurepärane lugu esimesest rokifestivalist Nõukogude Liidus, mis toimus 1989. aastal Moskvas ja kus osalesid sellised bändid ja tegelased nagu Bon Jovi, Scorpions ja Ozzy Osbourne, näitavad teile, kuidas elavad, mida naudivad ja mida igatsevad Venemaa elanikud. Mõnedest nendest filmidest ma räägin lähemalt.

Veel üks suur Juri Dudi saavutus on see, et ta tegeleb Venemaa noore põlvkonna valgustamisega. Kui tuli välja, et peaaegu pooled noortest vanuses 18–24 aastat pole kunagi kuulnud Stalini repressioonidest, võttis Dud seda kui huvitavat ülesannet ja tegi sellest filmi, mida ühe aastaga vaatas 21 miljonit inimest. 

HIV teema on Venemaal üks aktuaalsematest, kuid sellest ei ole eriti mugav rääkida. Dud lahendas ka selle probleemi ja tegi kahetunnise filmi HIVst ja AIDSist Venemaal. Seda filmi vaatas poole aastaga 18 miljonit inimest, ja see ei ole ime, sest isegi ainult ametlike andmete järgi elab Venemaal üle 1 miljoni HIV-positiivse inimese. Peale selle filmi avaldamist kasvas Venemaa apteekides nõudlus HIV kiirtestide vastu mitu korda. Esimest korda nende testide müügi ajaloos olid need täiesti välja müüdud mõne tunni jooksul.

Kuid kes on see Juri Dud ja miks kõik, mida ta ka ei puudutaks, kui nii võib ütelda, muutub kullaks?

Juri Dud on 33 aastat vana. Pikemat aega oli ta tuntud kui spordiajakirjanik, kes töötas riiklikes kanalites ja kajastas jalgpalliuudiseid. Kuni selle hetkeni 2017. aasta veebruaris, mil ta otsustas riskida ja teha oma esimese autoriintervjuu kõige kuulsama Venemaa räppari Bastaga. Basta ise ütles, et sellest ei tule midagi välja, aga proovida võib, ja asi sai alguse. 

See intervjuu muutus viraalseks ja sellest hetkest hakkasid Juri Dudist rääkima kõik. Dudi juurde tulid tänase Venemaa suurimad tegelased, sellised nagu Mihhail Hodorkovski, Aleksei Navalnõi, Vladimir Žirinovski, Nikita Mihhalkov ja paljud teised tuntud oma ala professionaalid. Iga oma intervjuu lõpus ootab saatekülalist välkküsitlus, mis lõpeb alati küsimusega “Kui oleksite Putini ees, siis mida te talle ütleksite?” Tegelikult on see küsimus satiiriline viide Vladimir Pozneri saatele, kes oma külalistele analoogiliselt Juri Dudile esitab küsimuse Marcel Proustilt: “Kui oleksite jumala ees, mida te talle ütleksite?”

Muuseas Juri Dudi Youtube’i kanal ei ole nimetatud nii mitte kogemata: kui perekonnanimele Dud lisada V täht ette, siis me saame tegusõna VDud, mis slängis tähendab sisse lükata, mõeldes mingile ilusale naisele.

Saades hoogu sisse ning tugevdades oma majanduslikku iseseisvust, keskendus Juri Dud filmide tegemisele talle eriti tähtsatel teemadel. Mõnedest neist tahaksin rääkida siin lähemalt. Ma tean, et paljude eestlaste jaoks kannab sõna Venemaa endas negatiivseid emotsioone, aga uskuge mind, Venemaa ei ole ainult inimesed, kes juhivad seda keerulist ja imelist riiki. Venemaa on riik, millega on juhtunud palju erinevat. Räägin teile sellest Venemaast läbi Juri Dudi filmide, mida soovitan vaadata täispikkuses, sest nad on TÕESTI seda väärt.

POJEHALI!

Õues on –55 ja see on Kolõma. Väga ilus ja väga karm ääreala hirmutava minevikuga ja keerulise olevikuga. Pikemat aega oli Kolõma Stalini repressioonide tugipunktiks, see oli  üks õudsemaid perioode Venemaa ajaloos. Neid kohti läbis üle miljoni vahistatu, kusjuures paljud nendest ei olnud kunagi korda saatnud mingeid kuritegusid. Kümned tuhanded ei jõudnud siit tagasi koju, sajad tuhanded jõudsid, kuid katkise tervise ja rikutud eluga. Gulagi vangivõetud kaevandasid siin kulda, tina, uraani ja muid tähtsaid maavarasid. Just nende sõnadega algab Juri Dudi film Kolõmast – sellest samast kohast,  mis on eestlaste jaoks tuntud Siberina.

Selles filmis võtab Juri intervjuusid inimestelt, kelle pereliikmed olid teenimatult saadetud Siberisse. Kahtlemata enamus selle filmi kangelastest halvustab karmi Stalini poliitikat oma rahva vastu, kuid on ka selliseid, kes kiidavad tema otsuseid sõltumata sellest, et nende vanemad saadeti põhjuseta kohtadesse, millest oli väga raske tagasi tulla. See film tekitas suure järellainetuse vene meediaruumis: paljud Stalini pooldajad hakkasid filmi karmilt kritiseerima ja kaitsma oma iidolit, üteldes, et Gulagis suri mitte miljon inimest, vaid ainult mitusada tuhat – nagu see mingil moel õigustaks Stalinit. Vaidlused selle filmi ümber tegid temast tõelise sensatsiooni vene internetiavaruses. Praeguse seisuga on filmi KOLÕMA vaadatud 21 miljon korda.

ESIMENE ROCKFEST.

Kujutage ette järgmist olukorda: Nõukogude Liit, perestroika, 80ndate lõpp. Sajad karmid baikerid tervest riigist saavad kokku Moskvas ühe eesmärgiga: väljendada armastust oma kangelasele, Ozzy Osbournile. Piirates hotelli Ukraina, milles Ozzy Osbourne peatus, hakkavad baikerid kooris karjuma: OZZY OZZY OZZY, nad karjuvad ta nime nii kaua, kuni ühel hetkel nende iidol tuleb välja, et neid tervitada. Paljud nendest rough as fuck baikeritest hakkavad nutma, nähes oma silmaga päris Ozzit. Nii uskumatu ja fantastiline oli see kokkusaamine oma eeskujuga. Ja nii uskumatu oli ka sündmus, mis juhtus Moskvas 1989. aasta augustis, mis kandis nime Moscow Music Peace Festival, mis esitles kahe päeva jooksul ühel laval selliseid bände nagu Bon Jovi, Mötley Crüe, Ozzy Osbourne, Scorpions, Cinderella, Skid Row ja Gorky Park. Seda festivali külastas kahe päeva jooksul 120 tuhat pealtvaatajat ning televaatajaid üle maailma oli üle ühe miljardi. Just see ajalooline kontsert inspireeris bändi Scorpions kirjutama legendaarset hitti “Wind Of Change”.

Kuidas see võimalikuks sai?

Ameerika muusikamänedžer Doc McGee oli seotud väga suure kanepiäriga. Selleks, et mitte vangi minna, pidi ta agarasti ja lahkelt hakkama tegelema heategevusega. Üheks sellise heategevuse tulemuseks sai esimene rokkfestival Nõukogude Liidus. Ehkki perestroika kogus kõminal hoogu, ei olnud raudne eesriie veel lõpuni maas. Samas,  inimesed, kes elasid Nõukogude Liidus, armastasid rokkmuusikat ja 1989. aasta augustis tulid nende armastatud artistid neile külla, et esineda nende ees.

Minule kui inimesele, kes on kasvanud üles rokkmuusiku peres ja kes oma esimesest eluaastast kuulas heavy metal’it, on see film väga lähedane. Aastaid pärast seda festivali sain osaliselt aimu selle festivali meeleolust, külastades Ozzy Osbourne’i, Scorpionsi ja Bon Jovi kontserte, kuid siiamaani vaatan selge kadedusega neid inimesi, kes nägid oma silmaga, kuidas sündis ajalugu. “Ma olin õnnelik, et elasin selle hetkeni!”, “Ma arvasin, et seda ei juhtu mitte kunagi!”, “See oli täielik kosmos!” – just nende fraasidega kirjeldavad Moscow Music Peace Festivali sellel osalenud inimesed  filmis “Esimesest rockfestist Nõukogude Liidus”.

KAMTŠATKA

Ma olen alati mõelnud selle peale, kui hästi on geograafiliselt asetatud Eesti riik, sest mitte igal riigil pole väljapääsu merele. Aga meil on. Mitte igast riigist ei saa ühe päevaga läbi sõita, aga meie omast saab. Miks ma seda kõike üldse räägin?

Paljud meist on üles kasvanud, vaadates Ameerika filme ja kuulates USA muusikat ja just selle pärast tahavad paljud meist vähemalt kord elus külastada USAd: et näha oma silmaga Hollywoodi kirja Los Angelesis, jalutada Time Square’il New Yorgis, lennata üle Grand Canyoni Arizonas. Kui me räägime sellest, kuidas jõuda USAsse, siis esimene mõte, mis tuleb meile pähe, on mitmetunnine lennureis üle Atlandi ookeani. Kuid on olemas ka teine tee ja see on läbi Venemaa. Kas te olete kunagi mõelnud, et Eestit ja USAd eraldab vaid üks riik ja see riik on Venemaa? See fakt tõestab meile veel kord, kui haaramatu on see imeline maa, mis on meie idanaaber.

Kõik me teame Islandi. See on riik, mis on tuntud oma imepärase looduse poolest, oma jäämaastike, geisrite ja vulkaanide poolest. Kuid vähe on neid, kes teavad, et 7000 tuhande kilomeetri kaugusel Tallinnast ida pool asub oma vene Island, mille nimeks on Kamtšatka. 

Kamtšatka on poolsaar, mis on kuulus kõigepealt oma puutumatu lume poolest – sellist lund jahivad mäesuusa- ja lumelauafännid tervest maailmast. Kamtšatka on kuulus ka võimaluse poolest surfata Vaikse ookeani jäises vees, ja muidugi on ta tuntud oma vulkaanide poolest. Muuseas, Kamtšatkal asub ainuke tegutsev vulkaan maailmas, mille kraatri sisse saab minna ja kust saab välja tagasi tulla. Erinevate andmete järgi asub Kamtšatkal mitusada kuni tuhat vulkaani, neist 29 on tegutsevad. See muudab  Kamtšatkat kõige kuumemaks kohaks meie planeedil. Ja kui Islandil toimub statistiliselt üks vulkaanipurse kord nelja aasta jooksul, siis Kamtšatkal saab ainuüksi aasta jooksul garanteeritult näha kolmest kuni seitsme purskeni.

Eelmises saates rääkisin ma palju kangelastest. Juri Dud on tänapäevase Venemaa kangelane, inimene, kes on eeskuju miljonitele noortele poistele ja tüdrukutele, kes ei taha sõita oma riigist välismaale, vaid soovivad väärikalt elada oma kodumaal. Juri Dud on inimene, kes oma tööga on teinud Venemaa jaoks rohkem kui enamus praegustest poliitikutest, ja see fakt, et Juri on vaid 33 aastat vana, annab mulle lootust, et mu ajaloolisel isamaal on helge tulevik.

Veel Levila lugusid: