Kuidas me helistasime tuumateadlastele

Juba neljandat kuud käib Ukrainas sõda. Venemaa Föderatsiooni mõningatest lokaalsetest edusammudest hoolimata kaldub enamik sõjanduseksperte siiski arvama, et Venemaal pole mingit võimalust seda sõda võita. Ning seda rohkem inimesi esitab küsimuse – kas Vladimir Putin vajutab tuumanuppu, et olukorda kuidagigi enda kasuks väänata, ning kui jah, siis kuhu nimelt võivad raketid lennata ja mida teha, kui nad tabavad teie riiki?

Selles saates vastan ma kõige levinumatele tuumarelvastust puudutavatele küsimustele: kui palju on Venemaal tuumarakette, kas neist piisab inimkonna hävitamiseks, kas tuumapommid on Hiroshima ja Nagasaki aegadest peale võimsamaks läinud, milles seisneb tuuma- ja vesinikupommi erinevus, mille poolest erineb taktikaline tuumarelv strateegilisest ning ka sellest, kuivõrd tasub uskuda Venemaa riigimeedia propagandiste. Kuid kõigest järgemööda.

Juuni 2022. Vahepeal juba unustatud tuumarelva-teema on jälle sama aktuaalne nagu külma sõja ajal. Miks? Sest tänasel päeval on tuumaraketid ainus viis panna ennast kuidagigi maksma selles nutuses seisus, kuhu Venemaa juhtkond ja tema armee on praeguseks jõudnud. Ent kui Venemaa poolt peaks tulema rünnak, siis tõenäoliselt järgneb sellele kohene vasturünnak NATO poolt. Ja vaat siis võib juhtuda ükskõik mis ... Ma võtsin nõuks välja uurida, kui suured on tuumasõja ohud ning mida tuleks tegelikult karta, mida aga ei tasu.

Kuidas me Venemaasse ka ei suhtuks, on tegemist siiski sellise riigiga, mille ajaloost on välja tuua mitmeid väljapaistvaid saavutusi. Näiteks katsetasid venelased 1949. aastal ameeriklaste järel teisena tuumapommi ning on sestpeale tänini olnud tuumaenergeetika pioneerid. Sellepärast otsustasingi vestelda mitte kohalike teadlastega, kuna tuumamajandust kui sellist Eestis ei ole, vaid tõeliste Vene tuumafüüsikutega, kes teavad omast käest, mida kujutab endast tuumapomm ja tuumaenergeetika tervikuna.

Aga kust neid otsida? Ja kas nad nõustuvad rääkima mingi tundmatu Eesti ajakirjanikuga?  Sellistel puhkudel tavatsen ma meenutada filmist „Lendas üle käopesa” tuntud Jack Nicholsoni tegelase Randle McMurphy lauset: „Ma vähemalt proovisin.” Seetõttu ütlen endale ka seekord: proovida ikka võib. Ajal, mil kõik Venemaa sõltumatud meediaväljaanded on korraga tegevuse lõpetanud, on Vene autorimeedia vastupidi õitsele puhkenud ning muutunud veel teravamaks ja huvitavamaks. Kolm kõige kõrgema reitinguga Youtube’i kanalit, mis kajastavad Ukraina sõda objektiivselt, on Juri Dudi kanal, Ksenia Sobtšaki kanal (tema isa oli muide Anatoli Sobtšak, kellest ma oma viimatises saates rääkisin), ja kanal Populjarnaja Politika, mida teevad Aleksei Navalnõi meeskonna välismaale siirdunud liikmed. Ja kui Juri Dud ei ole sõjaväelaste või teadlastega veel usutlusi teinud, siis Ksenia Sobtšakil ja Populjarnaja Politikal on sellised intervjuud olemas. Niisiis, kahele viimasele kanalile intervjuu andnud külaliste hulgast otsisin ma sõjanduseksperte, endisi jõustruktuuride töötajaid ja muidugi teadlasi, tuumafüüsikuid. Tulemuseks oli seitsmest inimesest koosnev nimekiri. 

Järgmine küsimus: kuidas nendega ühendust saada? Pooled neist käivad vaid Twitteris. Üks inimene peab LiveJournalis blogi. Veel kaks leidsin ma Facebooki Vene analoogi VKontakte kaudu. Saatsin neile kõigile kirjad, kus selgitasin, kes ma olen, kust pärit ja millest tahan rääkida. Mitmepäevane ootus päädis vaid kahe vastusega.

Esimesena nõustus minuga rääkima Valentin Gibalov. Ta on neljakümneaastane, elab Moskvas. Tuumafüüsik, lõpetanud Venemaa juhtiva füüsikainstituudi MIFI, sõltumatu tuumatehnoloogiate ekspert, peab blogi tnenergy.livejournal.com.

Teise eksperdi nimi on Andrei Ožarovski. Ta on 65-aastane, samuti MIFI vilistlane. Venemaa füüsik, publitsist, tuumaenergeetika kriitik. Käinud kaks kord Tšornobõli tsoonis, kaks korda Fukushimas. Osalenud ÜRO kliimakõnelustel. Elab Moskva lähistel.

Nende kahe eksperdi jutu põhjal annangi ma vastused tuumapommide kohta kõige sagedamini kõlavatele küsimustele. Me vestlesime kokku umbes kaks tundi. Nende ekspertide vastused langesid üldiselt kokku ja üksnes täiendasid teineteist. Läksime.

Alustame ehk kõige tähtsamast küsimusest – kuivõrd tasub uskuda Vene riiklike telekanalite saatejuhte ja kui pädevad nad tuumarelvastuse osas on?

Miks televisioonis tuumarelvadest räägitakse, seda ei oska ma öelda, see on propagandistide rida ja mina olen selles nõrk. Ma ei tea mitte ühtegi tuumafüüsikut, kes võtaks sõna mingitel propagandistlikel eesmärkidel. Need inimesed, kes võtavad enesele seletaja rolli, ei ole kindlasti professionaalid. Mis puutub Sarmatti, millest on televisioonis räägitud, siis sisuliselt on see impordiasendus, mõeldud asendama eelmist, juba nõukogude ajal välja töötatud raketti, mida Venemaa klassifikatsioonis nimetatakse Vojevodaks, aga NATO klassifikatsioonis on see Satan. Seda kontinentidevahelist raketti ehitati Ukrainas ja seda teenindati Ukrainas. Pärast 2014. aastat suhted Ukrainaga katkesid ning kerkis üles küsimus, mida teha edasi nende rakettidega, mis moodustasid sisuliselt kontinentidevahelise raketipargi aluse. Siit sündis Sarmati programm. Sellel Vojevodaga sarnasel raketil on parendatud karakteristikud. Mingisugune haip või Sarmattidest vaimustumine – need on lihtsalt mingid propagandatrikid. Tore, et meil on tulemas asendus vananenud relvastusele, pole teada, millises seisukorras see on, sest seda ei ole kaheksa aastat teenindatud. Muudest aspektidest ei too Sarmat eriti midagi uut. Sarmati raketi võimsus pole teada, kuid eelmine rakett Vojevoda kandis kümme megatonnist ründeblokki. 10 000 kilotonni.

Järgnevalt küsin ma Eestit ähvardavast tuumaohust. 

Kui rääkida konkreetselt Eestist, siis te asute ju siinsamas meie kõrval. Mis mõtet oleks mingeidki tuumavarusid Eesti territooriumile saata, kui seesama radioaktiivne tolm võib teatud ilmastikutingimustel vabalt meie juurde Peterburi sattuda. Mulle näib, et ei tule kindlasti mingeid lööke.

Kui paikapidav on, et tuumalõhkepeadel kulub maailma tähtsamate suurlinnadeni jõudmiseks 200 sekundit?

Olen selliseid hinnanguid kohanud, kuid sellist konfiguratsiooni – Sarmati tulistamist Kaliningradist Berliini või Londoni pihta – seda ei saa põhimõtteliselt olla, sest esiteks Sarmatid nii lühikest maad ei lenda, aga teiseks ei hakka sellised raketid kunagi Kaliningradis baseeruma, see oleks hullumeelsus, sest nad oleksid avatud löögile, mis hävitaks korraga suure hulga lõhkepäid. Ehk siis reaalsuses baseeruvad Sarmatid Krasnojarski krais, see on pagana kaugel ebasõbralike riikide piiridest. Teine punkt, kuhu tahetakse Sarmatid paigutada, on Orenburg. Kahjuks on kiire tuumarünnaku tõenäosus täiesti olemas. Need on pigem löögid allveelaevadelt, mis samuti strateegilist relvastust kannavad. Võimalik, et jutt ei käi mitte kolmest minutist, vaid kaheksast või kümnest minutist. Siin tuleb aru saada, et selline relvastus on olemas kõikidel riikidel, kaasa arvatud isegi Indial ja Iisraelil. Sõjaplaanide oluline osis on löök, mis antakse tavaliselt kättemaksuks. Allveelaevalt, mida pole võimalik avastada, antakse löök linnade pihta.

Milles seisneb strateegilise ja taktikalise tuumarelva vahe?

Vahe on väga lihtne. Strateegiline relv on riigi hävitamiseks. See tähendab löökide andmist tema territooriumi, rahumeelsete linnade ja tööstuse pihta. Taktikaline relv on mõeldud tööks lahinguväljal. Kus see lahing ka aset ei leiaks, taktikalist tuumarelvastust kasutatakse lokaalse sõjalise edumaa saavutamiseks. Tavaliselt arvatakse, et taktikaline relv on oluliselt nõrgem – ühest saja kilotonnini. Suured raketid on väga võimsad, kuid mitte eriti täpsed. Ja vastupidi.

Kas tuumapommide võimsus on Hiroshima ja Nagasaki pommitamisest saadik suurenenud?

Tänapäeva mõõdupuuga mõõtes olid Hiroshimale ja Nagasakile heidetud pommid väikesed, nende võimsus oli umbes 20 kilotonni trotüülekvivalendis. Praegu on pommid umbes 200–500-kilotonnised, ehk siis 20 korda võimsamad. 40 aastat tagasi olid pommid palju suuremad – 1000, 2000 kilotonni, relvastuses oli ka 25 tuhande kilotonniseid. Tegelikult on viimase 40 aasta tendents tuumalaengu võimsuse vähenemisele, paralleelselt suureneb täpsus.

Pärast Hiroshimat ja Nagasakit on toimunud oluline karakteristikute muutumine, kusjuures mõlemas suunas – nii väiksemate kui ka suuremate tuumalaengute. On teada, et Nõukogude Liit katsetas nõndanimetatud Tsaar-pommi, mille võimsus oli piiratud 50 megatonniga, kuid võis ulatuda 100 megatonnini.

Kas kõikide tuumapommide õhkimine võib inimkonna hävitada?

Me teame täpselt, et isegi tuumaarsenali koondvõimsuse tipus, mingil 1980. aastal, ei oleks see relvastus kõiki inimesi hävitada suutnud, kuid võinuks paisata kuskile keskaega või kaugemalegi, see tähendab, hävitada tsivilisatsiooni. Praegu on olukord parem, kui nii võib öelda, see tähendab, üldine kahju saab olema selgelt väiksem, lihtsalt sellepärast, et lahingumoona on vähem ja see on nõrgem. Kuid ikkagi on selge, et need territooriumid, mida tabab tuumalöök, need riigid saavad rängalt kannatada. Seal ei jää suurt midagi alles. Lisaks hoonete purunemisele ja kodanike hävimisele on veel hulk raskemini arvestavaid tsivilisatsiooni infrastruktuuri osiseid: tehased, elektrivõrgud, toidu tootmine jne. Väga raske on ennustada, mis juhtub aladel, mida tabab massiivne tuumarünnak.

Millest koosnevad tuumaraketid? Milline kütus neis on ja kui sageli seda tuleb vahetada? Kuidas seda toodetakse ja kus seda saab hoida?

Kütuseid on üle kümne liigi. Kui me räägime kaasaegsetest rakettidest, siis kasutatakse nende mootorites põhiliselt tahket kütust. See on midagi püssirohusarnast, mis töötab lõhkeainena. Kütus valatakse valmistamisel sisse vedelal kujul, seal see tahkub ega muutu järgnevalt kasutusaja jooksul kuidagi. Seda nimetatakse ampuleerimiseks. See kõik on erikeemia, mida valmistatakse spetsialiseeritud tehases. Niisugust relvastust omavates riikides on olemas vastavad tootmised. Teisisõnu, ükskõik millise sõjaväe relvastuses olevates rakettides on kütus kohe sisse valatud, seda ei hoita kuskil eraldi ega kallata kuskile ära. Tuumalõhkepea ise sisaldab jagunevat materjali – see on uraan-235 või plutoonium-239. Teisi variante eriti nagu pole. Uraan moodustab alla ühe protsendi looduslikust uraanist, seda toodetakse looduslikust uraanist isotoopide lahutamisega suurtes gaastsengrifuugimistehastes. Plutooniumi looduses ei esine, seda tuleb valmistada stardimaterjali tuumareaktorites kiiritamise teel. Põhiline materjal, mida tuumalõhkepeades kasutatakse, on plutoonium-239. Seda toodetakse praegu sellistes riikides nagu India või Hiina, kuid juhtivates tuumariikides, sellistes nagu Venemaa või USA, seda enam ei toodeta, kasutatakse varasematel aastakümnetel kogutut, need varud on tõesti suured.

On probleem plutooniumi vananemisega, kuid kui imelik see ka pole, aegapidi see paraneb, vaat selline paradoks. Vanemate isotoopide lagunedes koguneb plutooniumisse ebameeldiv materjal ameriitsium-241, millest plutooniumi tuleb perioodiliselt puhastada. Seda tehakse sulatamise abil ehk siis spetsialiseeritud metallurgias. Peale selle tuleb neid tooteid, mida tuumapommi sisse pannakse, perioodiliselt kuumutada, sest plutooniumi kiirgus muudab neid hapraks. Ajapikku tuleb neid protseduure teha aina harvemini, sest plutooniumi kvaliteet paraneb. Kusagil 30 aastat pärast valmistamist ei ole ülepuhastust sulatamisega enam üldse tarvis, vaja on perioodilist lõõmutust – kord kümne aasta järel.

Raketi eluiga on 20–40 aastat, sõltuvalt tüübist. Sellise relvastuse kontrolliprotseduur on üsna tõsine. Kõige tõsisem kontroll on vanemate rakettide väljatulistamised. Niipea kui nende väljalaskmised lakkavad, tähendab see relvastuse kõlbmatuks muutumist. See puudutab raketi seda osa, mis lendu läheb. Seda nimetatakse inertseks lõhkepeaks, see tähendab, jagunev materjal asendatakse neis näiteks pliiga.

Venemaal tulistatakse tavaliselt Barentsi mere akvatooriumist ja kuhugi Kamtšatkale, spetsiaalsetesse akvatooriumidesse. Tuumaarsenali enda kohta... vaat see on hea küsimus. On olemas tuumarelva katsetamist keelustav leping. Sellest hoolimata on korraldatud maa-aluseid plahvatusi, mis on oma olemuselt samuti ohtlikud, sest on olnud juhuseid, kus radioaktiivsed gaasid on maa seest välja tulnud, mis on keskkonna vaates jällegi äärmiselt ebameeldiv. Viimastel kümnenditel ei ole tuumarelva katsetusi toimunud. Kuid kui me võtame need riigid, mis omandasid tuumarelva rahvusvahelisi kokkuleppeid eirates, ennekõike Põhja-Korea, siis nende kohta räägitakse alailma, et nad lõhkasid seal šahtis miskit, aga kas see oli tuumarelv või midagi muud, selles püüab pärast terve maailm sotti saada.

Kas Venemaa tuumaenergeetika on impordist sama sõltuv nagu näiteks lennukitööstus?

Tuumarelva konkreetne konstruktsioon on suur saladus, kuid võin öelda järgmist. NSV Liidu tuumarelvakompleksis sai täieliku autonoomsuse ülesanne omal ajal täielikult lahendatud. Sinna tambiti nii palju inim- ja ainelisi ressursse, et see muutus täielikult autonoomseks. Seepärast tuumarakettide tootmine impordist ei sõltu. Võib-olla on nüüd olukord muutunud, kuid arvan, et mitte palju.

Nõukogude Liidul oli kindlasti olemas töökorras tuumarelvastus. Täiesti kindlasti mingid komponendid vananevad puht füüsilise vananemise tõttu, kuid siin on kõik paksu saladuselooriga kaetud. Venemaal tegeleb sellega üks riiklik korporatsioon – Rosatom, sinna alla käivad nii rahu- kui ka sõjaotstarbeline aatom. Õigupoolest on ju see sama asi, sest kui toimub uraani kaevandamine, siis pole teada, kas see läheb pommi valmistamiseks või saab tuumaelektrijaama kütuseks. Ning Rosatomis on see sõjaline osa ülimalt salastatud. Tegelikult ei ole meil midagi peale oletuste.

Venemaal on neli uraani rikastamise ettevõtet. Seetõttu võib selliste kaudsete märkide järgi arvata, et lõhustuva aine teenindamine ja tuumarelvastuse tarbeks ammutamine on Venemaal normis.

Milles seisneb tuuma-, vesiniku- ja aatomipommi erinevus? 

Tuumapomm ja aatomipomm on sünonüümid. Kui otseselt terminoloogiat järgida, siis kõik on tuumapommid. Mis puutub vesinikupommi, siis sellel on teistsugune füüsiline mehhanism. Plutoonium ja uraan moodustavad tuumapommi energeetilise aluse. Tuumareaktsiooni käigus lagunevad need rasked elemendid kergemateks, mis paiknevad kusagil perioodilisustabeli keskpaigas, ja seejuures eraldub väga palju energiat. Vesinikupomm kasutab pisut teistsugust printsiipi: ta kallab kerged elemendid, see tähendab, vesiniku isotoobid deuteeriumi ja triitiumi raskematesse, näiteks heeliumi, ning seejuures eraldub samuti energiamass, 2-3 korda rohkem massi kilogrammi kohta kui tuumapommi plahvatuse korral. Kuid peamine, miks vesinikupommi 50ndatel läbimurdeks peeti, oli see, et tuumapomm on oma füüsika tõttu piiratud võimsusega, mida temast võib välja pigistada. Muidugi on see korralik võimsus, ütleme, 200 kilotonni, või kord oli 600. Vesinikupomm pole piiratud. Temast võib välja pigistada ka 50 000 kilotonni, nagu see oli ühes katsetuses, või 25, mis olid relvastuses. Absoluutselt kõik pommid, mis praegu on kõikide riikide relvastuses, kasutavad mõlemat reaktsiooni ja teisi variante praegu pole. Mis tahes tuumapomm omab endas vesinikupommi elemente. On selline tehnoloogia nagu boosting, kui tuumapommi süütab väikene vesinikupomm ning sel moel suureneb tuumaosa võimsus mitmekordselt.

Vesinikupomm on teine asi. See on kui lisaenergia tuleb mitte ainult tänu lõhustumisreaktsioonile, vaid ka tänu kergete aatomituumade sünteesireaktsioonile. Seal on vaja deuteeriumi, seal on vaja liitiumi, triitiumi. Niisugust pommi katsetatigi, seda Tsaar-pommi, 50 megatonni. Ta võib olla ka 100 megatonni. Vesinikupommi printsiip on selline: algul lõhustumine, siis süntees, siis jälle lõhustumine, siis jälle süntees. Arvatakse, et maksimaalne võimsus ei ole millegagi piiratud. Paned lihtsalt kihiti: uraan-deuteerium, uraan-deuteerium, uraan-deuteerium ja nii nad üksteist võimendavad, see Andrei Sahharovi kuulus kihitamine.

Millise arvestuse järgi saab teada, kui palju lõhkepäid ühel või teisel riigil on? Kes peab sellist arvestust? Ja kas see vastab alati tegelikkusele?

USA ja Venemaa on sõlminud mitu lepingut strateegilise tuumarelvastuse piiramiseks – START 1 ja START 3. Need lepingud näevad ette vastastikuseid inspektsioone, annavad ette selged raamid arvepidamiseks vastase jõudude üle, ning neid peetakse vägagi usaldusväärseteks. Neid andmeid avaldavad USA riigidepartemang ja Vene välisministeeriumi mingi struktuur, kuskil kord poolaastas või aastas ning neis on ära toodud strateegiliste lõhkepeade arv. Praegu on see umbes 1500 strateegilist lõhkepead nii Venemaal kui ka USAs. Ma arvan, et neid arve saab usaldada, sest neisse on sisse pandud vastukontrolli vahend. Mis puutub näiteks Prantsusmaasse või Hiinasse, siis seal on mingid riikide eneste avaldused, need on pisut ebamäärasemad, seal käib jutt sadadest lõhkepeadest.

Mismoodi võib tuumasõda alata? Kas riigid võivad anda tuumalöögi ilma eelneva hoiatuseta? Või on olemas mingid väljalaskmisele eelnevad protseduurid?

Nüüdisaegses filosoofias ei ole tuumarelv mitte see relv, mida kasutatakse, vaid vastase peatamise vahend, ennekõike tuumaheidutus. Kui vastane teeb midagi, mis tuumarelva omavale riigile ülimalt ei meeldi, siis arvatakse, et taktika on selline, et antakse hoiatav löök mingi tühja ala pihta, näiteks ookeani või mingi kauge väebaasi pihta, näitamaks, et olukord on tõsine ja tuleks nagu pidurit panna. Järgmine samm on vastastikused globaalsed tuumalöögid.

Kas inimesed peaksid tuumapommi plahvatuse järel kiiritust kartma ja kuidas sellega võidelda? Kas ravimeetodid on Tšornobõli tuumakatastroofi ajast peale tõhusamaks läinud?

Ma arvan, et meditsiin on Tšornobõli katastroofi aegadest teatud mõttes edasi liikunud, kuid see käib pigem üldmeditsiini kui kiiritusmeditsiini kohta. Ei ole me vahepeal mingisugust võlukepikest leiutanud. Kiiritustõbi, radioaktiivsed põletused on sama tõsised nagu kolmkümmend aastat tagasi. Tuumapommi saab õhkida erineval moel erinevatel kõrgustel ning sellest sõltub radioaktiivsete sademete hulk ja radioaktiivse kahjustuse ulatus. Kui me räägime üksikust tuumaplahvatusest ja epitsentrist teatud kaugusel, näiteks 50 kilomeetrit eemal asumisest, siis radiatsiooni pärast ei tasu eriti muretseda, mingit tõsist kahjustust sellest tervisele ei teki. Kui me räägime globaalsest tuumasõjast, siis seal hukkub kiiritustõve, tuumasademetest tekkivate kahjustuste tõttu kahjuks jah suur hulk inimesi. On hästi teada, millised kiirguse doosid tõstavad vähki haigestumise riski. Kui kiiritus on näiteks 1 siivert, siis suureneb vähki haigestumise tõenäosus elu lõpuni kuni 50%. 1 siivert on selline doos, mis viib kiiritustõveni, kuid mitte surmani. See tähendab, me haigestume, saame terveks ja hakkame siis oma vähki ootama.

Kiirgus on nähtamatu, kuid põhjustab onkoloogilisi haigusi ja mitmeid teisi haigusi. Me ei räägi mitte niivõrd ägedast kiiritustõvest, mis lõpeb surmaga, kuivõrd kroonilisest, mil inimene saab väikeseid kiirgusdoose või satuvad radioaktiivsed ained inimese sisse ja kiiritavad teda seestpoolt. See aga on palju ohtlikum, sest kui sul on kiirgus sees, siis ei ole mingisugust barjääri ja rakud lagunevad seestpoolt.

Kas kiirituse tagajärgedega on õpitud võitlema? Ei. Peamine mure on radioaktiivsete ainete sattumine keskkonda. Vahet pole, kas see juhtub rahuotstarbelise tuumareaktori avariiga või uraani kaevandamisel või otsese tuumaplahvatuse läbi. Kuid just tuumaplahvatuse korral moodustab maastiku saastumine kõigest mõne protsendi. Plahvatuse ajal on kõige hullem valguskiirgus, mis teid ära praeb, ja lööklaine, mis keerab teid pahupidi.

Pole olemas lihtsat kalkulaatorit, mis ütleks, et te olete saanud sellise kiiritusdoosi ja jääte seega haigeks, aga vaat selline doos on ohutu. Mängu tulevad organismi individuaalsed omadused, individuaalne tundlikkus. Seda ei oska keegi ette öelda, kes peab vastu ja kes mitte, ja kaitset kui niisugust ei ole. On püütud vähendada üht kiirituse mõjutusteed. Küllap on kõik kuulnud joodiprofülaktikast. See on seotud sellega, et kui juhtub avarii töötavas tuumareaktoris, nagu näiteks Leningradi tuumajaamas 75ndal aastal, siis sealt tuli lihtsalt välja jood-131, inimesed hingasid seda sisse ja said seespidiselt kiiritada. Jood vähendab natuke seda riski, ei kõrvalda, see ei ole kaitse. 

Lisaks nendele küsimustele tahtsin ma saada, aga ei saanud vastuseid küsimustele, mis asi on tuumatalv ja mitu inimest osaleb tuumalõhkepea väljatulistamises. Täpsust armastavate teadlaste vastused olid umbes sellist laadi, et tuumatalv on kõigest spekulatsioon, mis võib juhtuda, aga ei pruugi. Internetis on väidetud, et tuumaraketi väljatulistamises osaleb viis inimest, kuid ma ei saa seda kinnitada ega kummutada. Vikipeedia artikkel, kus seda käsitletakse, kannab pealkirja „Tuumakohvrike”. Kui uskuda Vikipeediat, siis ei asu selles kohvrikeses mitte ainult nupp, vaid väike arvuti, kuhu tuleb sisestada spetsiaalne kood ning seejärel vajutada nuppu. Sellise seadeldise väljatöötamisest peale on teada, et üks selline kohvrike asub presidendi juures, teine on kaitseministril ja kolmas kindralstaabi ülemal. Väidetakse, et raketi väljalaskmiseks peab tuumakohvri omanik sisestama üksnes temale teadaoleva koodi, mis deblokeerib tuumaraketid. Sanktsioneerimata katsed õiget kombinatsiooni leida lõpeb raketi minekuga töövõimetusse seisu. Iga raketti saadavad pärast blokeeringu mahavõtmist lendu inimesed, kes on ööl ja päeval salastatud punkrites valves. Kui palju inimesi tegelikult tuumarelva käivitamises osaleb, ei ole ametlikult teada.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!