“Sinu uus sugulane: abikaasa eri”

Eluheidik bussipeatuses, mõni president, edukas iduettevõtja, sina ja sinu elukaaslane – suure tõenäosusega ühendab teid (või ka meid) mitte liiga kaua aega tagasi elanud Mats, Jüri, Tiiu või Ann. Keegi, kellest on kogu eeltoodud seltskond alguse saanud.

Siin pildil olen mina, Tiina, selle artikli autor. Ja veel on sel pildil minu lapsed ja minu mees. 

Aga see mees siin on Ühtri Mats (ca 1682 – 1767) – meie kõigi, st minu, laste ja minu mehe ühine esiisa Hiiumaalt Ühtri külast. Ühtri olevat koht, kuhu kuulduste kohaselt eksis esimesena mees nimega Yhtri Knut (Nuut). Ja et tal oli õnne saada palju järeltulijaid, tekkis küla mitme taluga, millest raamatki kirjutatud. “Ühest kännust sirgunud,” on seal kirjas teistegi Ühtrist pärit abielupaaride kohta. 

Matsil (aitüma talle!) oli koos proua Marega kaheksa last, kellest pärineme me mõlemad elukaaslasega ja peale meie veel lugematu inimparv nii Hiiumaalt kui tänaseks ka mujalt Mandri-Eestist. Võib-olla sinagi, hea lugeja, isegi kui sa ei tea, et sinu suguvõsast oleks keegi pärit Hiiumaalt. Ka minu elukaaslasel pole põlvkondi keegi sel saarel elanud.

See, et me elukaaslasega pärineme koguni ühest ja samast paarist, oli pehmelt öeldes üllatus. 

Aga lähme edasi. See on minu hea sõbranna Angela. Ja need on Liiste Hansu Siim (snd ca 1670–1714 srn 1759) ning Liiste Hansu Tiiu (snd ca 1702), kellel oli kokku kümme last. Siim ja Tiiu on nii minu kui ka minu sõbranna Angela esivanemad. 

Angelal on poolõde Angeelika. Minul ja Angeelikal on samuti üks ühine esiisa, Nõmba Pendi Mats (ca 1697 – 1764). Jah, see tähendab, et ühised eellased on ilmselt ka poolõdede Angela ja Angeelika ühisel isal ja Angeelika emal. 

Noh, ja siis võib siia kampa tuua ka minu kooliaegse poiss-sõbra ning meie ühise esiisa Männamaa Peetri (ca 1709 – ca 1795), täiesti juhuslikult valitud paralleelklassiõe ning meie ühise esiisa Külama Pärtli (ca 1688–1737) või sõbranna Marini ning meie ühise esiisa Hellamaa Oti Pärdi (ca 1696 – 1755). 

On see mingi isoleeritud Hiiumaa värk, et kõik on kõigiga sugulased? Ei, see on Eestimaa värk, nendib paarikümne aastaga umbes poole miljoni elava ja surnud eestimaalase juured kaardistanud ajaloolane Fred Puss.

“Hiiumaal võib eraldatus olla isegi suurem kui mõnel teisel sarnase pindalaga Eesti alal, sest Hiiumaal olid ainult rannikud asustatud ja rannakülad omavahel ilmselt liiga palju läbi ei käinud,” mõtleb kaasa evolutsioonigeneetik ja Tartu Ülikooli genoomika instituudi direktor Mait Metspalu. Tema on üks teadlastest, kelle eestvedamisel toodi Tartu Ülikoolile äsja ajaloo suurim teadusrahastus – koos ülikooli kliinikumiga 30 miljonit eurot personaalmeditsiini arendamiseks Eestis. Üks osa plaanist on reastada umbes 10 000 inimese genoom, et paremini kirjeldada eestimaalaste geneetilist varieeruvust. 

“Igas külas on Põhjasõja eel olnud üks-kaks esiisa, kelleni valdava osa selle küla inimeste juured viivad,” ütleb Fred Puss. Ta toob näiteks Kuldkeppide suguvõsa Suure-Jaani kihelkonnast Soomaalt. “Nemad loevad oma esiisaks Leetva Hansu, kes sündis 1640ndate paiku ja tal oli teadaolevalt 22 last.” Tollest Hansust pärinevad nii Johann Voldemar Jannsen (ja Lydia Koidula), Mart Saar, A. H. Tammsaare kui ka Raimond Kaugver. Ja veel umbes 120 000 inimest, lisab Puss. 

“Isegi, kui mõni 17. sajandi oletuslik sugulussuhe ei pea paika, siis põlvkond või kaks varem olid nad tõenäoliselt ikkagi sugulased,” lisab ta. 

Saame rääkida vaid esiisadest, sest partnereid võis meestel heitliku elu jooksul olla mitu. Vanemates allikates pole lapse sünnil sageli tema ema isegi mainitud.

Kihelkond = sugulaskond

Niisiis, siin maal tasub ka päris vastukarva käivat inimest püüda vaadata läbi veresuguluse prisma. Nii mõnelgi puhul saab tagasi minna konkreetse ühise eellaseni.  

Paljudes asjades kindlasti eri meelel poliitik Yana Toom ning erukindral Ants Laaneots põlvnevad näiteks mõlemad ühest ja samast 19. sajandil Pärnumaal elanud paarist.

“Tänan meeldiva üllatuse eest! Mitte et ma oleks kindrali suur fänn, aga nüüd tekkis see soe tunne,” sõnab keskerakondlasest eurosaadik Toom. Ta tunnistab, et ühtlasi mõtles ta kohe nende peale, kes ei väsi teda Venemaale tagasi saatmast. Kui pidada silmas Toomi ema päritolu, võiks poliitiku hoopis Saarde kihelkonda saata. Sinnasamasse ulatuvad ka Laaneotsa juured. “Sellised väikesed avastused muudavad ühiskonnapilti,” mõtiskleb Toom. 

Isa-poeg emeriitprofessor Ülo ja konservatiivne Varro Vooglaid pärinevad Leetva Hansust nagu rahvusliku liikumise vedur Johann Voldemar Jannsengi. Kuid teist liini pidi on Vooglaidudel ühised eellased ka kommunistliku revolutsionääri Viktor Kingissepaga. 

Kui oled leidnud endale elukaaslase kodukohast, mille ümbrusest on pärit ka teie vanavanemad, on hea õnne (loe: dokumentide säilimise) korral võimalik teie ühised esivanemad kindlaks teha nimede ja sünniaegade täpsusega. Oled näiteks hiidlane ja abielus hiidlasega, on üsna kindlasti kirjalikes ajalooannaalides keegi Ingel või Pärtel, kelle armastusest või pigem, olgem ajastutruud, lihtsast füüsilisest aktist teie mõlema elu on võimalikuks saanud. 

“See on väga tavaline,” ütleb Hiiumaa juurtega hobiajaloolane Patrick Rang, kes oma juuri otsides pidi kaardistama sisuliselt terve Hiiumaa nii kaugele, kui kirjalikud allikad seda võimaldasid. “Mõtlesin, et jube vahva oleks, kui ma selgitaks välja kõigi teadaolevate esivanemate esivanemad ja nende järglased. Ehk siis enam-vähem kõik sugulased, noor ja rumal, nagu ma olin,” muigab Rang, kes loomulikult on ka minu veresugulane (neljas erinevas liinis, millest lähim on Saarnaki Pert 1724–1804). Väga meeldiv tutvuda!

Nüüd on Patrickul kogu Hiiumaa rahvastik “enam-vähem käpas kuni Põhjasõjani”. Just seda tema isapoolsete esivanemate kaardistamine tähendas – pisut üle 290 000 inimese “sugulastumist”. Töö kirikuraamatute, personaalraamatute, hingeloenditega jätkub. “Uurin seni, kuni elu ja tervist antakse. Materjal pole lõppenud ega lõpe ilmselt mitte kunagi,” ütleb Rang. 

Üldine seaduspära on, et kihelkonniti on kõik põlised hiidlased omavahel sugulased. “Ühe mõisa piirides sõlmiti abielud. Liikumist oli napilt,” kinnitab Rang Mait Metspalu teooriat. Rang lisab, et enne kalevivabriku rajamist Hiiumaale juhtus nullilähedase tõenäosusega isegi see, et ühes Hiiumaa otsas elav Kõpu naine oleks abiellunud teises Hiiumaa otsas elava Sarve mehega. Rohkem liiguti katku järel tühjaks jäänud taludesse ning suuremate lainetena mõisnike korraldusel. “Aga üldiselt võib öelda, et suurem tõenäosus oli saarelt lahkuda kui Hiiumaal oma kodumõisa või -kihelkonda vahetada!” lisab Rang. 

“Ega mandril rohkem ei liigutud, liikumisraadius oli igal pool väike. Enne pärisorjusest vabastamist ei olnud ka elukohavahetus talupoja enda otsustada. Teatud juhtudel liigutas talupoega mõisnik, aga üldiselt inimesed ei liikunud ja olid koos abikaasaga pärit sama kihelkonna piirest,” lisab Fred Puss. Muidugi on ta mõtisklenud ka selle üle, kui kaugele peab ajas tagasi minema, et saaks öelda, et me, tänased eestlased, oleme kõik sugulased.

500 aastat ja kõik on sugulased

Kirikuraamatute abil saab jälgi ajada 17. sajandist ning sealt joonistub ka Pussi sõnul välja üle-eestiline seaduspära, et mees võttis endale naise sama mõisa maadelt. “Põhjus oli mingil määral selles, et abielud olid pragmaatilised ning hea kindel oli oma suguvõsast või tuttavast suguvõsast naine võtta,” arutleb Puss. 

Aga kui minna veidi kaugemasse minevikku, aega, mille kohta pole ülestähendusi ka kirikuraamatutes, mis tõestavad üksnes 300–350 aasta taguseid sugulussidemeid? Fred Puss teeb kiire arvutuse ja ütleb, et 500 aastat tagasi olid meie, tänaste eestlaste, esivanemad vähemalt matemaatiliselt kõik veresugulased. Sel põhjusel ei olnud tal kuigi keeruline leida ETV saate “Sinu uus sugulane” tarbeks tuntud eestlastele tuntud sugulasi. Selliseid on meist igaühel. 

Fred Puss teeb kiire arvutuse ja ütleb, et 500 aastat tagasi olid meie, tänaste eestlaste, esivanemad vähemalt matemaatiliselt kõik veresugulased.

Fred Puss selgitab oma arvutust järgmiselt: “Võtame noore inimese, kes on sündinud aastal 2000. Tal on kaks vanemat, kes on sündinud 1970ndate paiku. Tal on neli vanavanemat, kes on sündinud 1940ndate paiku, kaheksa vaarvanemat, kes on sündinud 1910. aasta paiku. Kui võtta 30 aastat ühe põlvkonna pikkuseks ja iga põlvega lisandub kahekordne arv esivanemaid, siis Põhjasõja ajal elas sellisel inimesel 1024 esivanemat, 512 meest ja 512 naist. Kui me lähme ajas veel rohkem tagasi, lähevad numbrid juba väga suureks. Nii et kui me jõuame 15. sajandi keskpaika, pidi esivanemaid olema veerand miljonit. Eestis oligi tol ajal elanikke umbes 250 000,” arutleb Fred Puss. 

Ja sealt veel põlv tagasi: neil 250 000 esivanemal pidi omakorda olema 500 000 vanemat. (See kõik eeldab muidugi, justkui oleks meie esivanemad kõik  üksteisest sõltumatud, mida nad pole.)

“Aga Eestis ei olnud toona nii palju inimesi. Teisisõnu, läbi ajaloo on sugulased omavahel abiellunud ja kui ollakse eriti lähedalt sugulased, on kõugukadu suur,” kirjeldab Puss. Kõugukadu viitabki olukorrale, kus mingis põlvkonnas on otseste esivanemate ehk kõukude arv väiksem kui sellele eelneva põlvkonna oma korrutatud kahega. “Ühed esivanemad on mitmes liinis, aga tol ajal tuli seda ette, et õdede-vendade lapsed abiellusid omavahel. Ühest külast pärit suguvõsades oli see pigem tavaline kui ebatavaline,” räägib Puss. Nelja kuni kuue põlvkonna tagant on sugulusabielud juba väga tavalised.

Esiisa vaikne lahustumine

On tõsiasi, et juba kuuenda põlvkonna taha ulatuvate esivanemate kohta geneetikud väga palju tänaseid inimesi uurides teada ei saagi. Nende jäljed hääbuvad meie DNAs. Nimed ja näod, keda Puss ja Rang sajandite tagant kokku veavad, ei pruugi meie genoome enam otseselt mõjutada. Ühtri Mats või Männama Peeter võib mulle olla geneetiliselt sama kauge kui suvaline hiidlane. Viimsega võin jagada sama palju DNAd kui konkreetse esivanemaga, kes ometigi on minu esiisa. Võib öelda, et ilma temata ei oleks ka mind.  

Mait Metspalu selgitab, et kuuendast põlvest alates on meist igaühel 64 esivanemat. Iga uue põlvkonnaga lahjeneb genoom kaks korda ehk me saame pool genoomi isalt ja pool emalt. Piltlikult öeldes lõigatakse kaks genoomi juppideks ja pannakse järeltulijas jupid kokku. Mõnest liinist pärit väiksem osa läheb selle käigus kaduma. “Mida kaugemaid geneetilisi sugulasi vaatame, seda lühemaks lähevad genoomi jupid, mida on võimalik kahe genoomi vahel identsetena tuvastada,” sõnab Metspalu.

Veel hullem, isegi kui identne jupp on olemas, võisime saada selle hoopis kaudselt. 

“Mängu tuleb populatsiooni suurus,” selgitab Metspalu. Mida väiksem on populatsioon, seda sarnasemad kõik selles on. Ehk seda rohkem on inimesi, kellel on sarnased geenialleelid. Ja seda suurem on tõenäosus, et oled mõne oma algse esivanema geenialleeli saanud hoopis mõnda teist liini pidi mõnelt oma hilisemalt esivanemalt.

Mida erinevam, seda parem

Mida see kõik tähendab? 

“Mida suurem on populatsioon, seda suurem on geneetiline mitmekesisus. See on alati kasulik. Kõige otsesemalt on sellest kasu meie immuunsüsteemile. On tehtud üks katse, kus noormeestel on lastud nädal aega T-särgiga magada ja tütarlapsed pidid neid särke nuusutama. Kõige rohkem meeldisid neile lõhnad, mis olid immuungeenide poolest kõige erinevamad. Evolutsiooniliselt on erinev eelistatud,” räägib Metspalu. 

"Mida suurem on populatsioon, seda suurem on geneetiline mitmekesisus. See on alati kasulik. Kõige otsesemalt on sellest kasu meie immuunsüsteemile."

Veider mõelda, et sotsiaalselt inimene sageli hoopis pelgab erinevat. 

Kui tuleb sõda või katk, mis pühib olematusse suure osa elanikkonnast, taastub populatsioon kiiresti, aga geneetiline mitmekesisus palju aeglasemalt. Näiteks pärast Põhjasõja ja 1710.–1711. aasta katku võis Eestimaa rahvaarv kukkuda 150 000 – 170 000 inimeseni, kuid 1782. aasta hingeloendite põhjal oli rahvaarvuks juba 485 000.

Eestlaste geneetilise mitmekesisuse on põhimõtteliselt päästnud või sellele vähemalt väga palju kaasa aidanud sisserändajad, kes ajaloolistel n-ö pudelikaelade aegadel asusid haiguste või sõja tõttu tühjaks jäänud taludesse. Abiellusid kohalikega, said maarahva kombel palju lapsi ning sulasid siinse rahvaga üheks. “Soomlased on näiteks palju homogeensemad, geneetiline varieeruvus on oluliselt väiksem, sest see rahvas on väiksest populatsioonist kiiresti kasvanud,” sõnab Metspalu. USA rahvastikuga võrreldes on Eesti rahvas muidugi väga homogeenne.

 “Eks me kõik ole sisserändajad. Eesti asustamine on ju täis järjestikuseid laineid. Tõelise juure otsimine geneetikas on tegelikult jura ... Sellist kohta ei ole. Kui küsida, kust me pärit oleme, siis vastus on: ei kuskilt ja igalt poolt.”

Metspalu teadusgrupp on uurinud ligi 2000 eestlaste geneetilist struktuuri ning leidnud selle põhjal, et Virumaa elanikes on selgelt suuremad soomlaste mõjutused.

Baltlaste mõjutusi on kõige rohkem Kagu- ja Lõuna-Eesti inimeste genoomis. Slaavlased annavad end tunda idas ja lõunas, aga isegi Kesk-Eestis. 

Jäljed genoomis tänaseni

Kõige selgemalt eristub Eestis üllatuslikult Kagu-Eesti genoom. “Lõuna-Eesti inimesed on omavahel sarnasemad, jagavad rohkem samu genoomijuppe kui kirde-eestlased sellepärast, et neil on omavahel tihedamad genealoogilised suhted. Neid ei saa enam nii lihtsalt lahti harutada. Mida väiksem rahvaarv, seda väiksem geneetiline varieerumine ja suurem geneetiline sarnasus,” selgitab Metspalu.

Hiiumaad ja Saaremaad pole spetsiifiliselt eraldi uuritud. Rootslaste signaal eestlaste genoomis on seal ja Lääne-Eestis olemas, kuid nõrk. 

“Kui palju täpselt on pudelikaelaaegadel siia tuldud, on raske öelda, aga me näeme, kui suure jälje nad on jätnud,” sõnab Metspalu. Saab vaid oletada, miks Kagu-Eesti niivõrd palju eristub. “Enne Liivi sõda ei toimunud Kagu-Eestis rahvastiku kiiret kasvu nagu mujal. Ei ole teada miks – kehv, savine maa ehk. Ka arheoloogid ütlevad, et leide on vähe,” sõnab Metspalu. 

Hiidlased on geneetiliselt kindlasti sarnased, aga teistmoodi kui kagueestlased. Hiiumaa oli erinevalt Saaremaast pikka aega asustamata või väga hõreda asustusega. Veel 13. sajandil nimetati seda insula deserta’ks, ehkki samal sajandil olevat alustatud saarele lausa kahe kiriku rajamist. Igatahes on 13. sajandist Hiiumaa rannikul vähe asustusjälgi. 

On tõenäoline, et Hiiumaale tulid kokku pigem erinevamat päritolu inimesed ja hakkasid siis edaspidi suhteliselt lähedal asuvate partneritega järglasi saama. Seevastu Kagu-Eestis on populatsioon läbi pika ajaloo ühest väiksemast kogukonnast suuremaks paisunud, teoretiseerib Metspalu. Geneetilisele mitmekesisusele on ilmselt veidi parem esimene variant.

Hiiumaal on veel tänagi neid, kes teadaolevalt alles esimest põlve murravad partnerivalikul kodusaarelt välja. Põline hiidlane ning perekonnaajaloo huviline Linda Tikk (loomulikult ka autori sugulane) on näiteks oma perekonnaloos esimene, kes leidis endale abikaasa mandrilt: Linda on sündinud 1956. aastal ning kõik tema teadaolevad esivanemad on pärit ainult Hiiumaalt. 

Hiiumaal on veel tänagi neid, kes teadaolevalt alles esimest põlve murravad partnerivalikul kodusaarelt välja.

Kui Linda loeb kunagisi Hiiumaa adramaarevisjone, siis lajatavad sealt vastu arvud, mis lubavad aimata, millist koletut tööd pidi 1710. aasta katk tema eellastega tegema.  Näiteks Tagukülas, kus Linda Tikk täna elab, suri katku 1710. aastal 126 inimest ning alles jäi vaid 8. Naaberkandis Esikülas suri 137 ja alles jäi 35 inimest. Soonlepas jäi ellu 9 inimest, suri 76.  Pole ime, et nii mõnigi ellujäänu pidi ilmselt sugulase partneriks võtma. Ja ega sellest sageli geneetika mõttes hullu polegi.

Hiiumaalt alles murtakse välja

Minu vanavanaisa ja Linda Tiku ema olid õde ja vend. Metspalu sõnul ei ole geneetiliselt ilmselt suurt lugu sellest, kui mina koliksin tagasi oma vanavanavanemate koju Tagukülla ja saaksin järglased nüüd näiteks ... mõne Linda järeltulijaga, kellega mul on ühine lapsepõlv. Nemad on mulle kuuenda astme sugulased. Meie ühine esiisa oli neli põlve tagasi elanud Priidu Elmi (1892–1962). 

Metspalu selgitab, et 1.–5. astme sugulasi on võimalik üsna lihtsalt astme täpsusega tuvastada, kuid edasi võivad sugulased jagada meiega juba nii vähe DNAd, et pole enam selge, kui kaugelt nad tegelikult sugulased on.

Geneetiliselt oleme sugulastega kindlasti sarnasemad, mis tähendab, et sellise sugulusabielu puhul suureneks inbriidingu koefitsient. “Aga see ei oleks midagi liiga hullu, kui seda ei juhtu just liiga tihti. Vastasel juhul see efekt kumuleeruks,” ütleb Metspalu. 

Tänasel ühiskonnal muidugi sugulusabielu muret enam pole. Keegi ei pea häda pärast sugulasega abielluma ja kui see hirm tekib, saab selle hõlpsalt hajutada geeniuuringutega või kirikuraamatutesse piiludes. Ka Genisse on kümne aastaga muljetavaldav andmebaas tekkinud, ehkki seal on palju vigu, nendib Fred Puss. 

Sugulastega ei pea isegi suhtlema, rääkimata kuulumisest ühte kihelkonda. Me loome endale ise oma “karja” neist, kellega on mõtteline ühisosa suurem kui see hääbuv jupp DNAst. 

Partnerivaliku perimeeter on ühe põlvkonnaga laienenud Eestimaalt kogu maailmale. Me pole veel kunagi nii ulatuslikult maailmas liikunud. Hea oli, kui meie eellased ühest Hiiumaa otsast teise jõudsid. Nii kiiresti nii suurt hüpet pole inimkond vist veel teinud? (Kuigi suurte hüpete poolest on inimkond tuntud – kõik tänapäeva mitteaafriklased põlvnevad geneetikute sõnul mõnest tuhandest inimesest, kes lahkusid Aafrikast ligi 60 000 aastat tagasi.)

Partnerivaliku perimeeter on ühe põlvkonnaga laienenud Eestimaalt kogu maailmale.

Teadlastel pole peagi enam palju võimalik teha järeldusi inimese päritolu kohta kandi põhjal, kus inimene parajasti elab. DNA mitmekesistub ja loodusliku valiku mõttes on see hea. Inimkond on taas olukorras, kus ta varem pole olnud. Kõik muutub ja siis muutub uuesti.

Rahvastikukatastroofe täis teekond

Inimesed saabusid Eesti aladele mõni tuhat aastat pärast mandrijää sulamist ning pole teada, mis keelt nad kõnelesid. Kirikuraamatud algavad aga 17.–18. sajandil ehk pärast suuremaid rahvastikukatastroofe Eestis. Mida viimased geneetika mõttes kaasa tõid, on seetõttu suuresti geneetikute pärusmaa. 

Ca 3900 eKr – Eesti alale jõudsid kammkeraamika kultuuri esindajad, keda on peetud läänemeresoomlaste esivanemateks, kuid täna on sellest seisukohast loobutud.

Ca 2800 eKr – siia jõudis uus rühm sisserändajaid, kes kasutasid venekujulisi sõjakirveid ja valmistasid nöörkeraamikat. Tegu võis olla indoeuroopa algkeelt kõnelenud inimestega. Mõlemad rühmad elasid kõrvuti ligi tuhatkond aastat, enne kui nad kiviaja lõpul minetasid endile iseloomulikud kultuuritunnused, nii kamm- kui ka nöörkeraamika.

Hilisrauaaeg (1050–1225) – Eesti ala rahvaarv kasvas. Hüppeline tõus leidis aset 11. sajandil, kui loodi paljud külad, talud. Seda näitab kalmete, asulakohtade ja üksikleidude arv, inimmõju tugevnemine loodusele. Suureneb kultuurmaastike ja väheneb loodusmaade osakaal.

13. sajand – rahvaarvuks hinnatakse 100 000 kuni 200 000 inimest. Oletatavasti võis talude arv Eestis muinasaja lõpus jääda 15 000 ja 16 000 vahele ning selle põhjal hinnatakse „Eesti ajaloo“ 2020. aasta köites rahvaarvuks 100 000 kuni 160 000 inimest.

16. sajandi keskpaik – Eesti oli sakslaste ja taanlaste võimu all, mis tõi siia sakslasi, rannikualadele ja saartele rootslasi ning lõunasse latgaleid. Rootslasi asus siia ka 15. sajandil ning 16. sajandil seguneti eestlastega. Venelasi elas vähesel määral Peipsi ääres ja Ida-Eestis. Enne Liivi sõda loetakse Eesti rahvaarvuks 250 000 kuni 300 000.