Seaduslikud sõltlased

Kõik algab vähkremisega. Küljelt küljele, kümneid, sadu kordi. Siis tuleb higistamine. Algul kergelt, aga peagi on linad märjad. Kristo (nimi muudetud) käib duši all ja higistab edasi.

Lükka siis tekk pealt!

Lihtne öelda. Ta on temperatuuride suhtes järsku ülitundlik. Kui ta on teki all, on palav ja ta higistab. Kui tekki veidi pealt kohendab, jalalaba välja pistab, vappub ta 10 sekundi pärast külmast. Paneb teki peale tagasi – lootusetult palav. Õhku, ainult natukene jahedat õhku! Jälle külmavärinad.

Ometi algas see veebruaripäev kenasti. Kristo otsustas, et aitab, ta lõpetab pea neli aastat kestnud rahustivõtmise ära, külmalt. Algab uus elu, tabletivaba elu. Päev möödus normaalselt. Samas päev möödub pea alati normaalselt. Ta tegi kerge trenni, kraamis tube, sõi. Nagu täiesti tavaline päev.

Aga see kuradi öö.

Kristo vähkreb edasi. Ta ei tea, mis kell on. Ilmselt juba väga sügav öötund. Korraga hakkavad lihased tõmblema. Ei, need pole need kurikuulsad krambid, veel. Lihtsalt sellised, kuidas nüüd öeldagi, sirakad, nagu väiksed elektrilöögid. Pea on imelik, keegi kiiritab seal.

Siis äkki kuuleb Kristo, kuidas prügiauto maja taga tagurdab. Selle hääle tunneb alati ära. Kell peab olema mingi viis-kuus. Varsti läheb valgeks… Ta murdub. Prügiauto tagurdamine ja teadmine, et peagi läheb valgeks, on teda varemgi murdnud. Nüüd pole enam mingit võimalust magama jääda. Kristo kobab öökappi. Xanax. Xann. Mida kõike ta oleks valmis tema eest andma.

Ta võtab tableti sisse, tunneb, kuidas keha lõtvub, ja uinub varsti.

***

Ühel hetkel, kui oleme juba mitu tundi Levila kontori diivanil rääkinud, hakkavad mind kummitama Kristo sõnad: "Mulle tundub, et minust sai rahustisõltlane tühja koha pealt, täiesti mõttetul põhjusel."

Neli aastat tagasi oli Kristo 33-aastane. Ta polnud elus ühtegi rahustit, unerohtu ega antidepressanti võtnud. Ta polnud ühegi vaimse tervise murega arsti ega terapeudi juures käinud. Siis tuli koroona. Alguses oli lockdown põnev, midagi uut, isegi veidi sürreaalne. Kuid peagi hakkas see ajudele. Kõik kohad olid kinni, inimesed hoidsid üksteisest eemale. Päevad muutusid ühesugusteks, sulasid kokku. Mais avastas Kristo, et tal on tekkinud uneprobleemid. Vaikselt kasvas igaõhtune ärevus: kas saab magada või tuleb und jälle hommikuni oodata?

Kristos kasvas vaikselt igaõhtune ärevus: kas saab magada või tuleb und jälle hommikuni oodata?

Ta läks perearsti juurde, et küsida unerohtu. Too lükkas ette vaimse tervise testi. Seal tuli vastata küsimustele stiilis, kas oled viimasel kuul tundnud kurvameelsust jne. Kerge depressioon, diagnoosis arst 10 minuti pärast. Kristo ise poleks seda kahtlustanud. Meeleolu polnud küll kiita, aga samas oligi kummaline, segadust tekitav aeg. Midagi, mida polnud enne kogenud.

Arst kirjutas välja antidepressandid, rahustid ja unerohud. Antidepressandid depressiooni vastu, rahustid ajaks, mil antidepressandid pole veel mõjuma hakanud (see võib võtta paar nädalat kuni kuu) või põhjustavad ebameeldivaid kõrvaltoimeid, näiteks ärevust, segasust ja ebareaalsuse tunnet. Ja kuna Kristo läks alguses unerohtu küsima, siis anti ka need.

Esimene koroonasuvi oli ilus. Kristo võttis kõike, mida arst kirjutanud oli. Piirangud olid maas, baarid tehti lahti, terrassid sumisesid. Just terrassidelt avastas ta end aina tihemini. Teda tõmbas lausa jõuga välja, melu keskele. Seejuures pani ta enda juures tähele üht huvitavat asja: talle oli hakanud maitsema alkohol. Varem polnud Kristo suurem asi napsisõber. Kui ta jõi, tundis ta alati, et alkohol pole tema jaoks. Ta on justkui kehvem versioon iseendast – uimasem ja halvem suhtleja. Rääkimata sellest, et järgmisel päeval oli alati pohmakas.

Sel suvel oli kõik teisiti. Ei tea, kas asi oli piirangutest vabanemises või antidepressantide ja rahustite söömises, aga alkohol mõjus uut moodi. Ühelt poolt jutt jooksis paremini, mured ei tundunud enam päris mured. Mis aga veel ootamatum, alkohol maitses, selle järele tekkis isu, lausa füüsiline janu. Nagu oleks pikal matkal, kus tüki pitsa eest ollakse valmis palju raha maksma.

Kristo ei joonud end kunagi oimetuks, aga igal õhtul pudel veini või paar gin tonicut läks ikka. See oli fantastiline aeg. Ümberringi vanad sõbrad ja uued tuttavad, soojad suveõhtud ja sumin, lakkamatu sumin. Alguses mõnes Telliskivi baaris, hiljem mererannas, pargis või kellegi koduhoovis. Ta nautis seltskonnas joomist, üksinda võtmist ei kujutanud ta ette. Kristo oli kindel, et sügise saabudes tõmbab ta joomisele joone alla.

Paraku nii ei läinud.

***

Suve meenutab Kristo nii helgetes toonides, et kevadel kimbutanud unemured, kerge ärevus, samuti tabletid ja nende kõrvalmõjud ei tulegi nagu jutuks. Neid võis aimata, eriti tagantjärele, aga nad olid justkui taustal, fookusest väljas.

Siis jõudis kätte sügis. Ühel päeval kohviku terrassil istudes hakkas ta mõtlema antidepressantide mõjudele. Et need on ta isiksust muutnud, et ta pole sama inimene, kes varem. Ei, ta polnud kurb ega masenduses. Aga ta ei tundnud ka rõõmu. Kõik oli stabiilne, tasapaks. Kristo mõtles oma vanavanemate, iseäranis vanaisa peale, kes oli toona haige. Ta kujutas ette matuseid. Ta ei tundnud midagi. Ta ei saanud nutta nagu varem.

Antidepressandid avaldasid mõju ka libiidole. Möödajalutavad tüdrukud ei tekitanud enam seksiisu. Kui tal tekkis ühe tüdrukuga põgus suhe, avastas ta, et ka vahekord ise on tundetum. Seemnepurse viibis. Nühid ja nühid, tüdruk ka juba vaatab, et mis toimub, läheb pikale või nii, aga pauk lihtsalt ei lähe lahti… Orgasm viimaks tuli, aga tunduvalt nõrgemalt, ehk ainult 10 protsenti tavalisest.

Antidepressandid avaldasid mõju ka libiidole. Möödajalutavad tüdrukud ei tekitanud enam seksiisu.

Ühel hetkel otsustas Kristo psühhiaatri juurde minna, et muuhulgas lasta kriitiliselt üle vaadata perearsti kirjutatud ravimite komplekt. Tablettide head mõjud ja halvad mõjud ei tundunud enam tasakaalus olevat.

Algas aastatepikkune solgutamine kord ühe, siis teise antidepressandi või unerohu vahel. Kord tutvustas psühhiaater talle rohtu, mis olevat uue generatsiooni antidepressant. Peagi avastas Kristo, et on kogu aeg unine, ka pärast hästi magatud ööd. Ta ei julgenud isegi rooli istuda, sest kartis, et jääb magama.

Kokku katsetas ta selle aja jooksul viit-kuut erinevat antidepressanti, vanemaid ja uuemaid, väiksemas ja suuremas koguses. Endale sobivat ta aga ei leidnudki, mistõttu lõpetas mullu nende võtmise täielikult. Sellega ei taha Kristo öelda, et antidepressandid on pahad. Talle kirjutatud kogused olid reeglina väga väikesed, aga koos arstiga leiti, et tõenäoliselt on ta nende vastu ülitundlik.

***

Omaette lugu oli unerohtudega. Psühhiaater arvas, et peaks perearsti kirjutatud rohu välja vahetama. Muutus seisnes toimeaines – zopiklooni asemele tuli mirtasapiin. See on antidepressant, kuid väiksemas koguses toimib unerohuna. Pani magama küll, aga tekitas äkilist, lausa pidurdamatut söögiisu. Kristo võis ka öösel üles ärgata ja neli võileiba teha, ning hommikul uuesti vitsutama asuda. Taldrikutäied läksid aina suuremaks. Poolteist kuud hiljem märkas ta, et on 10 kilogrammi juurde võtnud. Taas tuli rohi välja vahetada.

Unetablette ei võtnud Kristo igapäevaselt, kuid õppis neid aastate jooksul kuritarvitama. See tähendab, et ta ei võtnud neid magama jäämiseks, vaid kaifi saamiseks. Omaette "elamus" oli unerohu segamine alkoholiga. Näiteks võis ta õhtul võtta kaks tabletti ja neli õlut. See kokteil kippus aga mälu minema pühkima. Tihti avastas ta alles hommikul, et oli tuttavaga telefonis rääkinud või töömeile saatnud. Kord leidis ta ehmatusega, et on eelmisel õhtul ära söönud 18 tabletti. Ta mäletas vaid esimese kahe võtmist…

Esimesel koroonasuvel meeldima hakanud alkoholi maitse püsis suus edasi. Kristo pruukis vägijooke koos unerohtudega, aga ka ilma. Tegi pärast tööpäeva kolm-neli gin tonicut, tihti isegi mitte kahe-, vaid kolmekordset. Tolerants kasvas, vahel jõi ta poole ööni välja. Ta polnud varem aru saanud inimestest, kes hakkavad kohe hommikul peale võtma. Aga nüüd tuli endalgi peaparandust ette. Tekkis supervõime üksinda juua, ironiseerib Kristo. Ta mäletab päeva, mil hiilis tööpostilt minema, autosse, et võtta suur lonks Jim Beami.

***

Etteruttavalt olgu öeldud, et unerohu- ja alkoholisõltuvusest õnnestus Kristol suure vaevaga vabaneda. Ent rahustid, need jäid alles. Rahustid, mis algsest komplektist kõige süütumad tundusid. Ta mäletab hästi, kuidas psühhiaater talle esimesel visiidil ütles, et ei maksa rahustitest nii suurt numbrit teha, inimesed ikka tarvitavad neid, mõned isegi aastakümneid. Ja pikendas Xanaxi retsepti.

Kristo oli alustanud Xanaxi võtmist rahulikult, peamiselt antidepressantide kõrvaltoimete – ärevuse ja segasustunde, mida tuli ikka aeg-ajalt ette – leevendamiseks. Kui antidepressantide "tööle hakkamine" võib võtta nädalaid, siis rahusti mõjub umbes paarikümne minutiga. Nende efektiivsus jahmatas, aga ka võlus Kristot. Ta toetus järjest rohkem Xannile.

Ajapikku ei saanud Kristo enam aru, kas tema ärevus tuleb antidepressantide kõrvalmõjudest või sellest, et ta pole rahustit võtnud. Ta mäletab jalutuskäiku ühel Tallinna mikrorajooni vaiksel tänaval, rohelus ümberringi, linnud laulavad, kõik on hästi, kuni teda tabab mõte, et tal pole Xanaxit kaasas. Äkitselt haarab teda paanika, pilt hakkab keerlema ja tal on tunne, et kaotab kontrolli. Ära siit, koju, kähku koju! Edaspidi kannab ta rahustit alati taskus!

Nii ei saanudki ta enam ilma. Tagantjärele heidab ta endale ette, et tarvitas seda alguses liiga kergekäeliselt, iga väiksema kriisikese peale. Oleks võinud ära kannatada. Sest nüüd on ta lõksus. Ta on proovinud korduvalt lõpparve teha, aga ei suuda. Mingit lõõgastavat muretust tablett enam ei paku. Ta võtab seda ainult sellepärast, et vältida võõrutusnähte, füüsilist ja vaimset vabisemist.

Lõõgastavat muretust tablett enam ei paku. Kristo võtab seda ainult sellepärast, et vältida võõrutusnähte, füüsilist ja vaimset vabisemist.

Ühel hetkel taban end mõttelt, et milleks see kõik vajalik oli. Teeme väikse vahekokkuvõtte. Neli aastat tagasi tekkisid Kristol uneprobleemid ja kerge ärevus. Samas koroonapandeemia algus oligi karm, valitses tume teadmatus. Kas see reaktsioon polnud siis normaalne? Järgneva paari kuu jooksul sattus Kristo aga alkoholi, unerohu ja rahustisõltuvuse rattasse, millest viimases keerleb siiani.

Oli see ainuvõimalik valik?

Kristo leiab, et mitte. Kõige veidram on see, et mehe sõnul ei ole tal olnud ega ole ka praegu otsest vaimse tervise probleemi, näiteks ärevust ja depressiooni. Olid tabletid, mida ta pidi hakkama võtma teiste tablettide kõrvalmõjude tõrjumiseks. Sellest tekkis raskekujuline sõltuvus. Surnud ring.

Võib ka küsida, miks peab Kristo rahustitega üldse lõpparve tegema. Võib olla on see nagu vererõhuravim, mida võetakse terve elu? Seda enam, et Xanax ei näi esmapilgul Kristo elu mõjutavat. Ta käib tööl, teeb trenni, suhtleb sõpradega, tuleb kõigi asjadega toime. Ka kogused pole oluliselt kasvanud. Ta võtab juba aastaid, sõltuvalt perioodist, 0,5-1 milligrammi Xanaxit päevas. See pole kõige väiksem, aga kaugeltki mitte ka kõige suurem kogus.

Kristo näitab mu küsimuse peale oma kätt. See väriseb. Esimest korda märkas ta seda tööl printerist paberit välja võttes. Sellised äratundmised tõmbavad seest õõnsaks.

Viimase aasta jooksul on Kristol tekkinud ka mäluprobleemid. Ühel päeval küsis sõber, millal nad siis Soomaale kanuumatkale lähevad. Kristo tegi suured silmad: mis kanuumatk!? Ta teab, et sai sõbraga nädala eest kokku, nad rääkisid mitu tundi. Aga kanuumatk? Sellest ei mäleta Kristo mitte midagi. Hiljem selgus sõbra jutust, et nad plaanisid minekut üksikasjalikult.

Või jõulude ajal, pärast õhtusööki, kui hakati sõpruskonnas mängima üht lauamängu. Kristo polnud seda, vähemalt enda arvates, mitte kunagi mänginud, mistõttu palus endale reegleid selgitada. Teised vaatasid, et mida kuradit, lõpetagu see jutt ära, nad mängisid seda ju alles eelmiste pühade ajal.

Sarnaseid olukordi, kus mälus valitseb lünk, täielik tühjus, on viimasel ajal veel ette tulnud. Ehkki need pole gaasipliidi sisse unustamised, on mälukaotused häirivad, tekitades segadust ja piinlikkust.

***

Kristo otsib teid, kuidas sõltuvusest välja murda. Ta on proovinud külmvõõrutust ehk päevapealt lõpetamist, mida kirjeldasime alguses. Sellega kaasnevad rängad füüsilised sümptomid, krambihoogudeni välja, mistõttu on ta varem või hiljem ikkagi käe tableti järele sirutanud.

Teine variant on samm-sammuline võõrutamine, kus ravimi annust vähendatakse jao kaupa, kuni hetkeni, mil ei pea enam üldse võtma. Kristo on suutnud kogust vähendada 0,25 milligrammini päevas, aga edasi tuleb sein ette. Ei teki krampe, kuid hakkavad ilmnema teised võõrutusnähud: pidev halb tuju, ärritumine, unekvaliteedi halvenemine. Kuna see võib kesta nädalaid, on Kristo loobunud.

Kristo on suutnud kogust vähendada 0,25 milligrammini päevas, aga edasi tuleb sein ette. Ei teki krampe, kuid hakkavad ilmnema teised võõrutusnähud: pidev halb tuju, ärritumine, unekvaliteedi halvenemine.

Soovitan Kristole, et ta võiks sõltuvusest üle saamise kava paika panna koos psühhiaatri või terapeudiga. Selle peale kostab Kristo vaikselt, et siis võib arst rahustite välja kirjutamise ju lõpetada.... Ja tal on raske leppida, et elukvaliteet langeb, isegi kui see on ajutine.

Kristo tunnistab, et puikleb kõrvale. Ta lubab, vähemasti tahab uskuda, et pöördub professionaali poole ja võtab loobumise tõsisemalt ette. Niikaua jääb tal üle vaid teisi hoiatada. Uute patsientidega peaks olema palju ettevaatlikum, nad võivad konksu otsa jääda. “Eladeski ei kordaks sama viga. Nörritaval kombel on tagasi ärevus ja uneprobleemid, millest neli aastat tagasi kõik alguse sai, lisaks füüsiline sõltuvus. Midagi head tablettidest tulnud pole. Kui ehk esimene suvi välja arvata... See tore mälestus jääb."

Panoraam

Rahustid ja unerohud.

Eksperdid räägivad neist ka kui bensodiasepiinidest ja Z-ravimitest, mõnikord ütlevad ka lühemalt, bensod.

Tarvitajad kutsuvad neid xanniks, xannuks, unekateks, chillipilliks, ka rõõmutablettideks.

Nende kasutamine on Eestis väga levinud. Tervisekassa andmetel kirjutati eelmisel aastal vähemalt üks retsept välja ligi 127 000 inimesele. See tähendab, et pea iga kümnes võttis vähemalt korra mõnd rahustit või unerohtu. See on ametlik statistika, millele lisandub veel must turg.

Tervise Arengu Instituudi viimase suure narkouuringu järgi tarvitas näiteks kokaiini, mis tihti suurelt pealkirjadesse jõuab, aasta jooksul vaid 1 protsent Eesti inimestest. Ma tean, võrdlus pole päris kohane – ühed on seaduslikud ravimid, teised illegaalsed ained –, samas tutvustab kasvõi narko.ee mõlemat narkootikumina. Ehk siis – bensod on ühed menukamad psühhotroopsed ained Eestis.

Piinan teid veel veidi statistikaga. Tuginen siin peamiselt Ravimiameti ravimiohutuse osakonna järelevalve spetsialisti Katrin Kurvitsa doktoritööle, milles ta uurib rahustite ja unerohtude kasutamist Eestis.

Pea iga kümnes Eesti inimene võtab mõnd rahustit või unerohtu.

Enamus, ligi 80 protsenti on juhuslikud tarvitajad. Tavaliselt võtavad nad neid lühiajaliselt, näiteks leina, lahutuse või mõne muu väga stressirikka sündmuse üleelamiseks. Levinud on nende kasutamine ajal, mil teised ravimid, näiteks antidepressandid pole veel mõjuma hakanud. On ka inimesi, kes haaravad unerohu tableti üksnes siis, kui järgmisel päeval on mõni tähtis tööasi ajada.

Mõistagi võib ka siin olla sõltuvuses kasutajaid, – tegemist on vaatlusuuringuga, mis ei käsitle iga inimest eraldi, vaid jaotab nad päevadooside alusel suurtesse rühmadesse – aga nende peamine joon on siiski see, et nad ei jää konksu otsa. Nad ei ole nagu Kristo. Nad tarvitavad paar nädalat kuni kuu, saavad jalad alla ja lähevad edasi.

Viiendik kasutajatest, keda on sõltuvalt aastast ca 25 000-30 000, pruugib bensosid pidevalt või suures koguses. Neid on sama palju kui Võrus ja Kuressaares elanikke kokku. See on iga aine puhul erinev, aga näiteks alprasolaami (Xanaxi toimeaine) pidevaks tarbimiseks loetakse aasta lõikes 0,5 milligrammi päevas. Sõltuvalt pakendist on see kas pool või terve tablett. Kristo kuulub just siia gruppi. Aga on ka tegelased, kelle tarvitamist võib pidada väga suureks. Nende igapäevane alprasolaami kogus algab 1,5 milligrammist ja zopiklooni (unerohtude Imovane ja Somnolsi toimeaine) kogus 11,25 milligrammist. Selliseid inimesi on meil 3500 ringis.

Vaatame ka pikemaajalist trendi. Kui rahustite ja unerohtude tarvitamise tipp oli 2014. aastal, siis pärast seda on nende kasutamine Eesti elanikkonnas aeglaselt, aga siiski vähenenud, langedes mullu mitme aastakümne madalaimale tasemele. Samal ajal on aga pidevalt ja suures koguses pruukijate arv kasvanud. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et need, kes juba tarvitavad, tarvitavad veelgi rohkem, saades retsepte sagedamini ning suuremas koguses. Probleem koondub üha rohkem sõltlaste ümber.

Sõltlased

Nende lood võivad olla väga karmid. Pea igal arstil, kellega suhtlen – neid koguneb üle 10 –, tuleb varrukast mõni lugu. Viimsist, Raplast, Kuressaarest, Moostest. On patsiente, kes viskuvad põlvili ja anuvad, et arst neile kasvõi paar tablettigi välja kirjutaks. On pensionär, kes ütleb, et ta pigem sureb, kui jätab unerohu võtmata. On neid, kes ajavad meelega sümptomeid hullemaks, – näiteks jätavad kõrgvererõhu ravimid võtmata – tõestamaks, et ilma rahustita lendab vererõhk lakke.

Nad prõmmivad uksi, sõimavad arste ja õdesid, manipuleerivad ja ähvardavad. Nad kirjutavad Terviseametile kaebuse, kui arst keeldub retsepti pikendamast. Valetavad, et rahustipurk kukkus praamilt merre või et koer sõi selle ära. Helistavad, teeseldes pikaajalise patsiendi tütart (tegelikult sellist tütart polegi), et unerohi välja petta. Üks kogenud psühhiaater sai patsiendilt kirja: „Miks mulle ei öeldud, et rahustid võivad sõltuvust põhjustada, mulle lausa kinnitati, et need ravimid ei põhjusta sõltuvust, miks mulle valetati?“

Kui arstid neid lugusid räägivad, kõlavad nad kuidagi väsinult, õigemini nõutult. Probleem oleks nagu üle pea kasvanud, aga midagi teha ei saa. "Vaadake, kallis inimene, mul ei ole kodus kümmet koikut, kuhu sõltlastele ravikliinik teha," ütleb Rapla perearst Argo Lätt. Ta on üks neist, kes rahusti ja unerohu teemat meedias sageli kommenteerib. Lisaks osaleb ta riigi poolt ellu kutsutud töörühmas, kus nende ravimitega kaasnevaid probleeme arutatakse.

"Vaadake, kallis inimene, mul ei ole kodus kümmet koikut, kuhu sõltlastele ravikliinik teha!"

Rapla perearst Argo Lätt

Lätt viitab, et perearstil on pikaaegset bensode sõltuvust murda kuratlikult keeruline. Ta toob näiteks patsiendi, kes on võtnud 10 aastat bromasepaami (levinud rahusti toimeaine) ega suuda sellest omal käel loobuda. "Võõrutusravi eeldab inimese pea igapäevast jälgimist, annuste vähendamist, vahel ravimi muutmist, samuti tagasilangustega tegelemist. See on võimatu, mu nimistus on üle 1800 patsiendi, kes vajavad samuti hoolt ja tähelepanu. Ma peaks siis töölt ära tulema."

Ühelt poolt on aeg ja energia alati need, millest jääb puudu. Teine asi, mida Lätt ja mitmed teisedki perearstid toonitavad, on see, et neil napib teadmisi ja oskusi. Kuidas üks või teine rahusti töötab, mis on tema kõrval- ja koosmõjud, kui pikalt teda võtta võib, kuidas maha tulla, kuidas ära tunda kuritarvitajat, kuidas käib võõrutamine? Need tunduvad justkui küsimused, millele võiks iga arst vastust teada. Aga ei tea, ütleb Lätt. Ja seda tunnistab perearst, kes on valdkonnaga keskmisest paremini kursis.

Kui inimene tuleb ja ütleb, et ta ei saa magada, on lihtne tablett välja kirjutada. "Aga kas me uurime, mis on põhjused?" küsib Lätt, viidates, et nad peavad vaatama sümptomite taha. Ega inimesel pole mõnd kehalist häda, näiteks südame- või kopsuhaigust? Mis seisus on tema vaimne tervis, on tal tööl või eraelus muresid? "Tablett ei ravi ju algpõhjust. Me tekitame lihtsalt uue sõltlase."

Võib olla te mõtlete, miks räägib siin üldse perearst. Rahustid ja unerohud peaks olema ju psühhiaatrite pärusmaa. Kuid statistika näitab, et 70-75 protsenti neist ravimitest kirjutavad välja just perearstid. Nemad avavad tavaliselt selle ukse, kust saab alguse bensode tarvitamine, tihtipeale ka kuritarvitamine, paraku. Ma mõtlen Kristo loo peale ja hakkan arste suruma: ärge siis kirjutage neid ravimeid nii kergekäeliselt välja! Võib olla oleks siis ka probleeme vähem?

Mitu arsti tunnistavad, et aeg-ajalt on nad tõesti hooletud olnud, rahustid ja unerohud kogemata “peale jätnud”, retsepte automaatselt pikendanud. "Pereõed vaikselt pikendavad... Ja siis ühel hetkel lähevad silmad lahti, vaatad, et oi, tõesti on liiga pikalt saanud! Koormus on nii suur, ei jõua kõiki asju kogu aeg jälgida," räägib ühe väikelinna perearst.

Tavaliselt on asi siiski keerulisem. Võtame pikaajalised tarvitajad, tõsised sõltlased ja mõtleme eespool toodud näidetele – manipuleerimine, sõimamine, ähvardamine. See võib kesta päevi, isegi nädalaid. Arstid on surve all, ja kui samal ajal on järjekord ukse taga ja perearstikeskuse telefon punane, ongi lihtsam järele anda. Saab tüütust patsiendist lahti ja eluga edasi minna. Need pole minu, vaid mitme arsti sõnad.

Kui patsiendid perearsti juurde jõuavad, võivad nad juba konksu otsas olla. Nii on Argo Lätt avastanud, et tema nimistusse tulnud inimene on eelmiselt arstilt, nt psühhiaatrilt juba aastaid rahusteid saanud. Seejuures võivad arstide vaated kardinaalselt erineda. "On psühhiaatreid, kes ütlevad, et 1 milligramm Xanaxit päevas pole mingi asi!" Ja kui Lätt on püüdnud patsienti veenda, et see pole päris okei, hakkab viimane vastu: "Aga psühhiaater ju ütles!"

Vahest kõige rohkem ajabki arste närvi see, kui nad püüavad patsienti võõrutada, pingutavad, panevad paika kavad, aga siis läheb too nõrkushetkel teise arsti juurde, tõmmates algsele raviplaanile vee peale. Või ostab ta tabletid mustalt turult, mõnelt tuttavalt diilerilt või Telegrami narkokanalitest.

"Nagu aukudega veeämbri kandmine," ütleb psühhiaater Ants Kask, kes on oma elus tegelenud paljude rahusti- ja unerohusõltlastega. "Sa saavutad tulemuse, näed, et inimene vähendab või suisa lõpetab nende võtmise, aga siis tuleb tagasilangus. See on paljude sõltuvustega nii. Eduelamusi on paraku vähe.”

Ehkki ka psühhiaatril pole võluvitsa, ei taha ta siiski öelda, et nõiarattast välja saamine oleks võimatu. Edukas ravi eeldab arsti ja patsiendi vahel usalduslikku ravisuhet. Arst peab olema kogenud ja motiveeritud. Kuid ainult sellest ei piisa. Eelkõige peab tahtma, pingutama ja tööd tegema inimene ise. Kase kogemus on näidanud, et umbes pooled suudavad sõltuvuse murda. Kusjuures edu tõenäosus on suurem, kui sõltuvus on pigem füüsiline, mitte vaimne. 

Samas, rõhutab Ants Kask, ei saa ka ära unustada, et arsti kohus on patsienti aidata. Kui rahustisõltuvus on tõsine, võivad loobumisel tekkida inimesel krambid, ta võib olla omadega täiesti läbi. "Me ei saa teda uksest välja saata ja oma käsi puhtaks pesta. See pole eetiline," ütleb Kask. Nii ei tohi arst patsiendile võõrutamist peale sundida, seda enam, et kaasaegne uimastisõltuvuse ravi liigub pigem kahjude vähendamise suunas, kus eesmärk polegi täielik karskus, vaid see, et tarvitamine oleks endale ja teistele võimalikult ohutu.

Arst ei tohi patsiendile võõrutamist peale sundida, seda enam, et kaasaegne uimastisõltuvuse ravi liigub pigem kahjude vähendamise suunas.

Ka sõltlasi ei saa ühe puuga mõõta. Laias laastus jaotuvad nad kaheks. Ühed kipuvad rahusteid ja unerohtusid kuritarvitama, võttes neid ettenähtust tihedamini, suuremates kogustes või segades teiste ainetega, näiteks alkoholiga. Teist gruppi iseloomustab stabiilsus, nende igapäevane tarvitamine piirdub aastaid ühe ja sama kogusega.

Üks väikelinna perearst räägib, et tema tuleb viimastele vastu. Ainult, et mängureeglid peavad paigas olema. Ta lepib patsiendiga kokku, et kirjutab iga kuu kindla arvu teatud kangusega tablette. Poole kuu pealt juurde nurumist ta ei salli ja seda teab ka patsient. "See on olukorra külmutamine. Ma ei võõruta teda, aga ma ei lase ka sõltuvusel kasvada," ütleb arst. Oma võitlusi tuleb valida.

Antidepressandid

Mõned arstid paistavad silma optimismiga. Üks neist on Põlvamaal asuva Mooste aleviku perearst Monika Wessels. Ta kinnitab, et on 18-aasta jooksul suutnud suurema osa sealseid kroonilisi rahusti- ja unerohutarvitajaid välja juurida. Tõsi, ta on end sel teemal harinud, sest vaimne tervis on talle väga südamelähedane teema. Osalt pole tal ka muud võimalust, sest psühhiaatrilise abi kättesaadavus on maapiirkondades vilets, samas kui vaimse tervise probleeme esineb üha rohkem.

Peamiselt näeb ta oma töövõiduna seda, et on viinud rahustite ja unerohtude küüsis olevad patsiendid teiste ravimite, eelkõige antidepressantide peale üle.

Oot-oot-oot.

Ma tean, et paljudel võib nüüd tekkida küsimus, et mille poolest antidepressandid paremad on. Veelgi enam, kindlasti on neidki, kes arvavad, et need on just hullemad.

Arstide sõnul on paljude inimeste peas asjad täitsa sassis. "Antidepressandid, no see on sõna, mida eestlased kohe kardavad," muigab üks Tallinna lähivallas tegutsev perearst. Inimesed arvavad, et antidepressandid on pahad, muudavad zombiks, tekitavad sõltuvuse ja on üldse kole keemia. Rahusteid peetakse aga leebemateks, ja kuna nad mõjuvad kohe, siis veidi isegi alkoholi sarnaseks. Ja alkohol on ju meie kultuuriruumis igati normaalne!

Tegelikult on vastupidi. Kindlasti võib antidepressantidel olla ebameeldivaid kõrvalmõjusid nagu nägime Kristo puhul. Nad ei pruugi alati toimida. Samuti võib liigne toetumine neile, eriti kergema vaimse tervise mure puhul, vähendada motivatsiooni tegeleda probleemi algpõhjustega. Kuid sõltuvust – sellist, kus tekib tolerants ja vastupandamatu tung ainet tarvitada (addiction) – nad ei põhjusta. Vähemalt suurem osa neist. Seda raiuvad kõik arstid ja ütleb valdav osa teaduskirjandusest. Pikaajalistel kasutajatel võib lõpetamine, eriti järsk lõpetamine, siiski keeruline olla, kuna keha on nendega harjunud (dependence).

Mitmed arstid on näinud, et kui patsiendid ületavad hirmu antidepressantide võtmise ees, muutuvad nad koostööaltimaks ning on valmis oma tervenemisse rohkem panustama. Algab paranemine.

Wessels on kindel, et paljude une- ja iseäranis ärevushäirete ravis ei peaks bensod olema üldse esimene valik. Eelistada võiks hoopis antidepressante, kuna õigetes kogustes annustatuna toimivad need sarnaselt. “Need on enamasti efektiivsed ja ohutud,” lisab ta.

Arstidel on ka oma nahk mängus. Ilmneb, et antidepressantide tarvitamine on nende endi seas väga levinud, kindlasti rohkem kui populatsioonis keskmiselt. Laagri perearstikeskuse juhataja ja perearst Triinu-Mari Ots ütleb, et lausa pooled perearstidest, kellega ta on sel teemal suhelnud, on antidepressante kasutanud. Mitmed tunnistavad seda mulle ka otse, aga soovivad artiklis anonüümsust.

Antidepressantide tarvitamine arstide seas väga levinud, kindlasti rohkem kui populatsioonis keskmiselt.

"Läbipõlemised on sagedased ja õigel ajal võetuna aitavad antidepressandid nii mõnegi töölt lahkumise ja totaalse burnout'i ära hoida," ütleb Ots, lisades, et "arstkond teab, et neist on reaalselt abi ja nad aitavad oluliselt tõhusamalt kui rahustid." Siiski toonitab ta, et tablettide kõrval ei tohiks ära unustada eluviiside muutmist, liikumist, unerežiimi hoidmist, alkoholitarbimise piiramist ja vaimse tervisega tegelemist. See ei kehti muidugi ainult arstidele, vaid ka kõigile teistele.

Sarnaselt Monika Wesselsile jagab Triinu-Mari Ots vaadet, et perearstid saavad, lausa peavad bensode määramist vähendama. Küll aga ei saa teha seda päevapealt. Ta soovitab igal arstil jälgida, et tema poolt väljakirjutatud ravimi kogus tasapisi väheneks. Kasvõi veerand milligrammi kaupa. Isegi kui patsient saab iga kuu ilma retseptita hakkama kasvõi ühe päeva võrra kauem kui eelmine kord, on arst aasta peale suutnud ravimi tarvitamist oluliselt vähendada. "Väikesed võidud," ütleb Ots.

Ühes on aga kõik arstid sama meelt. Inimestega, kes pole kunagi varem rahusteid ega unerohtusid võtnud, tuleb olla retsepti kirjutamisel palju ettevaatlikum. "Pigem panna energia sellele, et me ei tekita uusi sõltlasi, kui hakkame vanu sõltlasi ravima," ütleb üks arst otse välja. Kõik tunnistavad, et seni on asjasse suhtutud liiga kergekäeliselt. Nüüd läheb asi karmimaks. Sellest peagi lähemalt.

Noored ja vanad

Naine, 65. aastane ja vanem. Elab suurematest keskustest väljas, tihti mõnes väikelinnas. Võib olla üksik, mees on surnud. Umbes selliselt võiks kujutada sagedaseimat rahusti- ja unerohutarvitajat Eestis.

Kui mullu sai vähemalt ühe rahusti- või unerohuretsepti 127 000 inimest, siis pooled neist olid eakad, 65-aastased ja vanemad. Neile kirjutati rohkem retsepte välja kui kõigile teistele vanuserühmadele kokku. Eriti selgelt eristuvad nad kasutamise sageduselt, see tähendab, mitu tarvitajat on selles vanuserühmas 1000 inimese kohta. Seal edestavad nad keskealisi kaks kuni kolm korda, nooremaid veelgi rohkem. Eakad pruugivad enim just unerohtu, rahusteid võetakse vähem. Lohutuseks võib öelda, et kasutamine on viimase 10 aasta jooksul pigem langenud.

Üks asi on sõltuvus, see, kui keha ja vaim ei saa enam tabletita. Seda on igas vanuserühmas. Küll aga võib eakate juures märgata rohkem nö kangekaelsust. Laagri perearst Triinu-Mari Ots räägib patsientidest, kes on unerohtusid "eluaeg kasutanud" ega ole valmis neist mingi hinna eest loobuma. "Kõik katsed asendada need mõne teise ravimiga põrkuvad tagasi ja pean tunnistama, et ka minul jääb mõnikord vastuargumentidest puudu.”

Näiteks ütles üks 87-aastane, et las ta siis sureb unerohusõltlasena, sest see ei tundu tema jaoks nii hull valik kui ööunest loobumine. Või 89-aastane, kes on võtnud juba aastakümneid uinumiseks pool tabletti zopiklooni. Kuigi kogused pole tõusnud, tunnistab ka see proua, et ta on sõltuvuses ning tema kognitiivne võimekus järjest väheneb ja kukkumisoht suureneb. Kõige kiuste ütleb ta, et ööuni on olulisem. "Kas ma saan täie kindlusega väita, et kui me ta ravimilt maha toome – kui see üldse peaks õnnestuma – läheb ta elu kuidagi paremaks? Pikemaks?" mõtiskleb perearst.

See on paras kahvel, sest nii arstid kui erialane kirjandus ütleb, et eakatel tuleks neid ravimeid üldse vältida, kuna kõrvalmõjud löövad just neid kõige valusamalt. Kaebusteks on tavaliselt uimasus, mäluhäired ja mõttetegevuse aeglustumine, reaktsioon pole enam nii kiire, tasakaal ja koordinatsioon halvenevad. Ehk hädad, mis vananemisega nagunii kaasas käivad, aga mida bensod veelgi süvendavad. See kõik toob omakorda uued käegakatsutavad kahjud – ohtlikud unustamised, luumurdudega kukkumised, liiklusõnnetused jne.

Eraldi tasub peatuda liiklusel. Transpordiamet ütleb, et rahustite ja unerohtude sagedane tarvitamine ja nende mõju all liiklemine on väheräägitud, aga suur probleem. Kuigi neil pole täpseid andmeid, võib arvata, et igapäevaselt keeravad rooli tuhanded inimesed, kes on uimased ja kelle tähelepanu on hajunud. Samuti pole teada, kas ja kui palju sellised liiklejad avariisid põhjustavad, sest terviseandmed on ühed kõige delikaatsemad isikuandmed.

Ma ei taha näpuga vanadele näidata, sest kõrvaltoimed puudutavad kõiki, ka nooremaid. Lisaks ütleb värske statistika, et eakate osalusega liiklusõnnetuste arv on hoopis languses. Siiski on hiljuti avalikkuse tähelepanu köitnud mitu jahmatavat avariid, sealhulgas imiku surmaga lõppenud õnnetus, kus roolikeerajaks oli üle 70-aastane inimene. Kui võrrandisse lisada veel bensod, on tegemist plahvatusohtliku kokteiliga.

Alati saab muidugi vastu küsida: kumb on lõpuks hullem, kas rahusti (kõrval)mõjude all olev inimene või see, kes on lihtsalt magamata ja ärevuses? Ükskõik, kas räägime liikluses osalejast või mõnest muust vastutust nõudvast rollist või ametikohast. Ka paljud arstid ei oska sellele vastata.

Kumb on lõpuks hullem, kas rahusti (kõrval)mõjude all olev inimene või see, kes on lihtsalt magamata ja ärevuses?

Eakate bensode-lembus on teada. Tähelepanuta on jäänud üks teine grupp – tütarlapsed ja noored naised. Pandeemiajärgsed aastad on toonud murettekitavaid signaale.

Tuleme korraks tagasi Katrin Kurvitsa doktoritöö juurde. Ta on selle tarvis läbi viinud kaks uuringut, mille esialgsed tulemused väärivad tähelepanu. Ühes vaatles ta Covid-19 võimalikku mõju bensode kasutamisele. 2020. aasta märtsis, mil riik jõustas karmid piirangud, kasvas oluliselt inimeste hulk, olenemata vanusest, kes haarasid rahusti või unerohu järele. Kuid tõus oli ajutine – vaatlusperioodi lõpuks, 2021. aasta detsembriks polnud erilist muutust märgata. Välja arvatud ühes vanusegrupis, 15-29. aastaste seas, kus tarvitamise sagedus kasvas, naiste hulgas lausa veerandi võrra.

See, et koroonapandeemia ajas inimesed stressi – üle maailma suurenes ärevus ja depressioon 25 protsenti – pole muidugi mingi uudis. Küll aga oli Kurvitsa jaoks ootamatu see, et tütarlapsed ja noored naised nii teravalt välja paistsid ja bensosid pikemaajaliselt võtma jäid. Vägisi tuleb meelde Kristo lugu. Kas mõni noor inimene sattus neist samamoodi sõltuvusse?

Tervisekassa andmetest nähtub, et mainitud vanusegrupis on tarvitajaid aastas keskmiselt 5500-6000, kellest naised moodustavad 60 protsenti. Kuigi me ei räägi teab mis suurtest arvudest, eriti võrreldes eakatega, rõhutavad nii Kurvits kui arstid, et noored on bensode suhtes väga haavatavad. Sõltuvus võib tekkida kiiresti ja mida nooremas eas see välja kujuneb, seda keerulisem. "Noorukitele ma isiklikult ei julge üldse rahusteid ega unerohte kirjutada," ütleb Mooste perearst Monika Wessels, "oleks ikka päris kurb, kui tekitame noorel rahustisõltuvuse."

Ühe ohuna näeb ta ka kuritarvitamist, näiteks rahustite segamist teiste uimastitega, ka alkoholiga. "Kui psüühikaprobleemiga noor seda meile ise ei ütle, puudub nii meil kui vanematel selle kohta teadmine. Bensode võtmine koos teiste ainetega võib väga pahasti lõppeda," hoiatab ta.

Äkki on nii, et noored arvavad, et kuna nad on noored, siis rahustite kõrvalmõjud nagu kukkumisoht ja mäluhäired neid ei puuduta? "Veel... aga see hakkab probleeme valmistama," ütleb perearst. "Mis siis, kui sa kaotad 70-aastaselt tasakaalu?"

Psühhiaater Ants Kask näeb ärevusega toimetulekut arengulise väljakutsena. Üks asi on hirm. Kui meie elule on otsene oht, peamegi tundma hirmu, et pääseda, välja rabeleda. Ärevus asjade pärast, mis meile otsest ohtu ei kujuta, on teistmoodi. Siis peame nuputama, mis ärevust põhjustab ja kuidas sellega toime tulla, õppima sellega teatud mõttes elama. Kui aga inimene, iseäranis väga noor inimene oma ärevuse "rahustiga kinni mätsib", ei teki tal edaspidises elus oskust omade jõududega probleeme lahendada. Tema tööriistakast võib jääda puudulikuks. “Lisaks pärsivad bensod, ka alkohol inimese võimet õppida ja õpitut kasutada. Seetõttu ei pruugi aktiivse tarvitamise ajal ka teraapia tulemuslik olla,” ütleb Kask.

Pööre

Küllap olen maalinud rahustitest ja unerohtudest päris õudse pildi. Võib olla me pingutame üle. Võib olla pole need rohud siiski läbinisti halvad. Äkki on nii, et kui keskendume ainult sõltlastele ja riskirühmadele, jätame midagi olulist kahe silma vahele.

Samal arvamusel on Tallinnas Õismäel asuva Järveotsa Perearstikeskuse perearst ja Eesti 200 liige Diana Ingerainen. Ehkki ta peab silmas eelmise aasta lõpus jõustunud piiranguid, mis ei luba arstidel enam nii palju bensosid välja kirjutada (sellest räägime viimases osas), näeb ta, et nende materdamine on ka laiemalt levinud. Pendel on liikunud teise äärmusse. Arvatakse, et korra tarbid, oled kohe küpse. "Minu kui arsti jaoks on need ravimid nagu kõik teisedki. Neil on toime ja kõrvaltoime. Me ei peaks neid üle parda heitma," ütleb ta.

Ingerainenit häirib, et rahustitarvitajaid kiputakse lööma ühe labidaga, nad tembeldatakse kiiresti potentsiaalseteks sõltlasteks või kuritarvitajateks. "Mul on patsiente, kes on saanud viie aasta jooksul ühe rahusti või unerohu retsepti. Neil on olnud mõni keeruline elusündmus, näiteks lähedase kaotus, kus neil on tarvis lühiajalist abi," räägib ta. "Neid ei peaks häbimärgistama."

Pikaaegne perearst näeb, et inimesed on ümberringi stressis. Patsiendid astuvad tema kabinetti, kurdavad, et ei saa magada. Kui enne rääkisime eakatest ja noortest, toob Ingerainen siin mängu veel ühe haavatava grupi. Need on inimesed, kelle haridustase ja palk on madal, võib olla peavad nad samal ajal hooldama mõnd lähedast. Paljud neist on üksi ja murekoorma all murdumas.

"Rääkida neile inimestele, et käige teraapias ja minge teatrisse, liigutage end rohkem ja suhelge sõprade-tuttavatega... See kõlab muidugi uhkelt, aga seda võib endale lubada vaid teoreetik," ütleb Ingerainen, lisades, et kui patsient temani jõuab, on ta sageli juba viimasel piiril, pisarad voolavad, tal on kiiresti abi vaja. "Ma ei ütle ju talle, et minge Õismäe ringile kõndima."

"Minu kui arsti jaoks on rahustid ravimid nagu kõik teisedki. Neil on toime ja kõrvaltoime. Me ei peaks neid üle parda heitma."

perearst Diana Ingerainen

Perearst ei taha sellega öelda, et rahusti peab olema alati esimene ja ainus võimalus, aga praktilises elus esineb olukordi, kus ei jää lihtsalt muud üle. Seda enam, et psühhoteraapia on kallis ja tihti võib löögile pääsemine võtta aega. Ingerainen on perearstikeskusse tööle võtnud küll mõned vaimse tervise spetsialistid, kuid neidki pole kasvava nõudluse rahuldamiseks veel piisavalt.

Ingerainen ei tee saladust, et on ka ise bensosid tarvitanud. Kui tema lähedane inimene suri, võttis ta päris pikalt unerohtu. "Kogemus oli traumeeriv. On olukordi, millest ongi keeruline üksnes oma jõududega välja tulla," ütleb perearst. Ta leiab, et neid ravimeid on siiski vaja ning nende tarvitajaid, enne kui pole inimeste lugudega tutvunud, ei tohiks kergekäeliselt hukka mõista.

Samas paadis on ka Anna-Liisa (nimi muudetud), kes Levilaga oma lugu jagas.

Niipalju kui Anna-Liisa mäletab, pole tal kunagi väga hea uni olnud. See, et keegi suudab ükskõik kus ja ükskõik mis asendis uinuda, tundub täiesti uskumatu. Ta peab voodisse minnes olema juba väga-väga väsinud. Ka siis kulub tavaliselt tükk aega, pool ööd lammaste lugemist, et ta viimaks magama jääks.

Inimestel, kel pole tõsiseid uneprobleeme olnud, puudub ettekujutus, mida see tähendab. Nad ütlevad, et muretse vähem, joo kummeliteed, ära vaata enne magama jäämist helendavaid ekraane, püüa liigutada... Nagu poleks Anna-Liisa kõike seda proovinud. Palderjanitilgad ja melatoniin, lõdvestustehnikad ja meditatsioon. You name it. Aga und ei pruugi ikkagi tulla.

Pool aastat tagasi viskas Anna-Liisal üle. Ta läks perearsti juurde. Mitte, et midagi otseselt juhtunud oleks, ta lihtsalt tüdines sellest, et tuleb ette öid, kus ta ei saa kohe üldse sõba silmale. Lisatõuke andis ema, kes oli viimasel ajal samuti uneprobleemidega kimpus olnud ja võttis unerohtu.

Anna-Liisa pani kohe alguses enda jaoks paika põhimõtte, et unerohust ei tohi saada igaõhtune harjumus. Ta võtab neid ainult äärmisel vajadusel, kui on vaja järgmine päev kindlasti heas vormis olla, näiteks toimub mõni tähtis tööalane kohtumine või üritus. Siis on midagi, millele saab kindel olla.

Unerohu-uni on selline raske unenägudeta uni. Sellest on ka raske üles ärgata, kui unetunde jääb väheks. Ravimi toime kipub edasi kestma. Kõige veidram on see, kui ärgates on nägemine kahekordne. Vaatad telefoni, püüad lugeda saabunud sõnumit, aga ei fokuseeri teksti ära. Kõik on udune ja ujub. Päriselt virgumine ja päevaga alustamine võtab aega.

Alati ei aita isegi unerohi. Lihtsalt ei tule und. Siis on järgmisel päeval eriti vastik olla. Pea käib ringi, nõrk ja uimane on olla. Jah, võib öelda, et sama tunne on siis, kui lihtsalt ei maga või jääb öö lühikeseks. Aga see on ikkagi teistmoodi. Unerohuga oleks justkui vati sees, veidi nagu purjus, ja samal ajal iiveldab.

Kõigest hoolimata leiab Anna-Liisa, et unerohtudele saab toetuda. Need on tema elukvaliteeti oluliselt parandanud. Aidanud siis, kui miski muu ei aita. Viimase poole aasta jooksul on ta kokku söönud umbes 10-15 tabletti. Ta ei tunne, et oleks sõltuvuses. Ta pole täheldanud mälu- ega tasakaaluhäireid või muid kõrvalmõjusid, mida bensode pikaajalise ja sagedase tarvitamisega seostakse.

Seetõttu jääb talle arusaamatuks, miks räägitakse neist nii ühekülgselt, valdavalt negatiivses valguses. Samuti ei kinnita tema kogemus nagu oleks arstid hooletud ja kirjutaks retsepte kergekäeliselt välja. Anna-Liisa perearst uuris ja puuris teda pikalt. Selgitas, kuidas rohud toimivad. Hoiatas sõltuvuse ja annuste tõstmise eest. Küsis, kas naine on ikka kõiki teisi viise proovinud.

Mõistagi tahaks Anna-Liisa elada ilma unerohuta. Aga seniks kuni pole välja mõeldud paremat viisi, kuidas kriitilisel hetkel unetunnid täis saada, hoiab ta unerohud käeulatuses.

Viimastel aastatel on ilmunud ports teadusartikleid, milles leitakse, et rahustite ja unerohtude vaenamisega on liiale mindud. Veelgi enam, arstid, kes bensode kaitseks välja astuvad, sattuvat tihti kolleegide ja avalikkuse põlu alla. Üks põhjus võib olla see, et paljud suured ravimifirmad on rahustid asendanud antidepressantidega. Viimaseid turundatakse ja lobitakse jõulisemalt, ja see on ka arstid kaasa haaranud.

Viimastel aastatel on ilmunud ports teadusartikleid, milles leitakse, et rahustite ja unerohtude vaenamisega on liiale mindud.

Samas rõhutavad teadustööd, et bensod on ühed vähesed psühhotroopsed ravimid, mille toimemehhanism – nad tabavad ajus neurotransmitterit GABA, mis hakkab pidurdama info liikumist ühest närvirakust teise – on täpselt teada, mistõttu saab neid sihtida kindla häda vastu.

Lisaks olevat ülepingutatud jutt, et rahustisõltuvus ja nende kuritarvitamine on väga levinud. Üks teadustöö viitab, et pigem mitte, eriti kui inimene pole varem sõltuvustega kimpus olnud. Rohkem juhtub see nendega, kes juba kuritarvitavad mõnd ainet, näiteks alkoholi või opioide. Ka Eesti statistika näitab, et laias laastus neli viiendikku võtavad neid harva ja väikeses koguses. Nende eesmärk pole kaifi saamine ja nad ei jää bensode külge rippuma.

Kuigi osad arstid on selgelt kriitilisemad, nõustuvad pea kõik, et liiga kergekäeline väljakirjutamine ei tohi asenduda sellega, et üldse enam ei kirjutata. Mõlemad praktikad oleksid sama halvad. On seisundeid, kus bensod on möödapääsmatud, kus nad toimivad sarnaselt tuletõrjujaga, kes kustutab leegid. Näiteks väga stressirohked sündmused, elukvaliteeti oluliselt häirivad ärevused või paanikahäired. Kuid neid ei tohi võtta kauem kui 2-4 nädalat. See on kriitiline piir, mille ületamisel suureneb risk jääda sõltuvusse. Lisaks võib tekkida tolerants, kus esialgse mõju kogemiseks tuleb võtta üha suuremad doose.

Poliitika

Terviseminister Riina Sikkut ütleb, et ta pole rahusteid, unerohtusid ega antidepressante kunagi kasutanud. Ei ole isegi sellisele mõttele tulnud, kuigi 10 aastat väikeste laste kõrval olles polnud uni sugugi kiita. "Ju ma olen see teine äärmus – ei haara kohe ravimi järele, vaid kannatab liiga kaua. Õnneks lapsed kasvavad ja magavad järjest paremini," lisab ta.

Kuid teema paistab teda huvitavat. Üllataval kombel teeb ta põike ajalukku, räägib bensodiasepiinidele eelnenud rahustite klassist, barbituraatidest, millest olnud väidetavalt sõltuvuses viimase Vene tsaari abikaasa Aleksandra Fjodorovna. Ehkki neid on turustatud kui ohutuid ravimeid – võta rahustit, saad jonniva lapsega paremini hakkama – oli nende peamine häda selles, et raviva ja surmava doosi piir oli õhkõrn. Nii surid arvatavalt Judy Garland ja Marylin Monroe barbituraatide üledoosi.

Samal kümnendil, 1960ndatel tulid turule meie loo peategelased, bensodiasepiinid, mis pidid olema tunduvalt ohutumad. Minister räägib Netflixi sarjast "Queen's Gambit", kus kujutatakse ajastutruult noore naispeategelase, malegeeniuse Beth Harmoni rahustisõltuvuse kujunemist, ning jõuab lõpuks sujuvalt tänapäeva Eestisse, kus rahusteid-unerohtusid võtab iga kümnes inimene. "Igaõhtune hambapesu on möödapääsmatu, aga unerohi ei tohiks seda olla," ütleb ta.

"Igaõhtune hambapesu on möödapääsmatu, aga unerohi ei tohiks seda olla."

terviseminister Riina Sikkut

Nagu alguses näitasime, on viimase 10 aasta jooksul tarvitajate arv mõnevõrra vähenenud. Kui eelmine aasta välja arvata, pole languse kiirus siiski see, mida riik näha sooviks. “Võrreldes Põhjamaadega on see tagasihoidlik," ütleb Katrin Kurvits. Muret valmistab ka see, et keskmine retseptide arv kasutaja kohta on hoopis suurenenud. Need, kes tarvitavad, tarvitavad rohkem.

Põhjamaid ei maini Kurvits niisama. Ta toob näiteks Taani, kus paar kümnendit tagasi oli bensode kasutamine suurem kui praegu Eestis. Kuid 2008. aastal võtsid taanlased asja tõsiselt ette. Nad hakkasid tegema väga sihitud teavitustööd ja järelevalvet väljakirjutamise üle, lisaks piirasid rahustitarvitajate õigust autot juhtida, kuni selleni välja, et suurtes kogustes kasutajatel oli see sootuks keelatud. Nii on õnnestunud Taanil nende ravimite pruukimist järjepidevalt ja märkimisväärselt vähendada. Unerohtusid võetakse seal kaks korda vähem kui Eestis. "Taani võiks olla üks meie eeskujudest," leiab Kurvits.

Eestis oli üheks oluliseks teetähiseks 2020. aastal ajakirjas “Eesti Arst” ilmunud uurimus, kus Kurvits ja veel kolm autorit tegid esimest korda puust ja punaseks, et bensode pikaajaline tarvitamine ja nende väljakirjutamine vanemaealistele on kasvanud probleemiks, mis vajab riigi otsustavat sekkumist.

Läks küll mitu aastat, kuid lõpuks hakkas jää liikuma.

Eelmise aasta detsembris jõustusid Eestis üle pika aja piirangud, mis ei luba arstidel enam nii palju rahusteid ega unerohtusid välja kirjutada. Kui enne võis patsiendile, kes pole neid varem saanud, kirjutada korraga kuni 60 tabletti, ükstapuha kui kanget, siis nüüd poole vähem, kusjuures ravim peab olema väikseima tugevusega. Ka pikemaajalistel tarvitajatel tuleb leppida vähemaga. Nad ei tohi saada rohkem kui 60 tabletti rahusteid ja unerohtusid kuus. Kurioosne on see, et ehkki koguselised kitsendused olid ka varem, puudus ajaline piirang täielikult. Nii võis inimene saada kasvõi iga päev uue retsepti.

See viis äärmustesse. Näiteks avastasid mainitud uuringu autorid, et ühele inimesele kirjutati aasta jooksul välja 205 rahusti ja unerohu retsepti. Seda on tihedamalt kui üle päeva. Kokku teeb see enam kui 5000 tabletti. "Kui inimene oleks need ise ära tarvitanud, oleks ta viis korda surnud," ütleb uuringu üks autor, Võru psühhiaater Peeter Jaanson. Samas polnud see vaid tolle aasta erand. Tervisekassa andmetest nähtub, et ka järgnevatel aastatel on üks inimene saanud üle 200 bensode retsepti. Tõsi, viimastel aastatel on kogused langenud 167, seejärel 115 peale.

Ehkki me ei tea, kas tegemist oli ühe konkreetse tegelasega või kes ta selline oli, viitab see doctor shopping'ule. See tähendab, et patsient voorib ühe arsti juurest teise juurde ja küsib kõigilt retsepti. Ja arst, kes ei vaata patsiendi digiretsepti ajalugu või pigistab silma kinni, on sellega nõus, muutudes sisuliselt retseptivabrikuks. Tavaliselt on šoppajad kas ise sõltlased või teevad ravimitega äri, tihti mõlemat. Praegusel juhul, kuna kogused olid aukartustäratavad, on tõenäoline, et inimene müüs rahusteid ja unerohte edasi. Need on mustal turul, näiteks Telegrami narkokanalites kuum kaup. Kohati näeb seal lausa kümnekordset juurdehindlust.

Samas ei mahu mulle pähe, kuidas on sellised asjad võimalikud. Kus on kontrollijate silmad? Võtan ühendust Terviseametiga, kes peaks psühhotroopsete ravimite väljakirjutamise üle järelevalvet tegema. Ameti peadirektori asetäitja Erkki Osolainen ei peatu rekordilisel retseptiomanikul, kuid ütleb, et nad on viimase kümne aasta jooksul tuvastanud oma paarkümmend rikkumist, kus arst on kirjutanud patsiendile suurema koguse ravimeid, tavaliselt just psühhotroopseid, kui seadus lubab.

Näiteks jõudis mullu Terviseametini vihje, et üks Lõuna-Eesti perearst kirjutab välja väga suures koguses narkootilisi ravimeid. Ühele patsiendile väljastas ta iga nädala tagant retsepti 60 tableti peale, mille viimane ka välja ostis. See on mitu korda suurem kogus, kui näidustus ette nägi. Kui Terviseamet sekkus, tunnistas arst oma eksimust ja kahetses. Ta ütles, et patsient olnud väga häälekas ja järjekindel. Kuivõrd arst oli koostööaldis ja lubas tulevikus end parandada, sai ta 700 eurot trahvi.

Osolainen räägib ka ühest kummalisemast juhtumist. Perearst kirjutas patsientidele bensode retsepte välja nii, et nood ise ei teadnud sellest midagi. Kui üks neist avastas, et talle on väljastatud retsept, millest pole juttu olnud, soovitas arst selle lihtsalt tähelepanuta jätta – olevat tehniline apsakas, sorry! Nii ostis arst patsientidele kirjutatud libaretseptid hoopis ise välja – kui sa tead inimese isikukoodi, on see võimalik – ja andis need oma tuttavale.

Perearst kirjutas patsientidele bensode retsepte välja nii, et nood ise ei teadnud sellest midagi. Kui üks neist avastas, et talle on väljastatud retsept, millest pole juttu olnud, soovitas arst selle lihtsalt tähelepanuta jätta.

Milleks selline skeem? Võib olla oli psühhotroopse ravimi lõppadressaat juba saanud oma ametliku retsepti, mistõttu kartis ta, et liiga suur kogus hakkab Terviseametile silma. Võib olla tarvitas ta esimest korda ega soovinud, et see tema digiloos kajastuks. Leidke lahendus, ütles ta arstile. Ja arst leidis. Aga jäi vahele.

Kas detsembris kehtima hakanud uued piirangud tõmbavad doctor shopping'ule, retseptivabrikutele, aga ka lihtsalt liiga sagedasele väljakirjutamisele kriipsu peale? Seda määruse tegijad ise loodavad. Ma ei lähe siin tehnilistesse detailidesse, kuid edaspidi on Terviseametil suurem kohustus, aga ka hoovad, et äärmused maha lõigata. Teha nii, et 205 retsepti saamine poleks enam võimalik. Siiski toonitab Osolainen, et nende eesmärk on nõustamine ja teadlikkuse tõstmine, mitte karistamine.

Perearstid suhtuvad piirangutesse jahedamalt. Ühelt poolt on nad nõus, et pettureid aitab see liistule tõmmata. Samuti on tore, et lõpuks midagigi tehakse. Kuid teemale läheneti valest otsast. Arstid ei vaja käske ega keelde, – kusjuures mitmed ütlevad, et piirangud ei puuduta neid üldse, sest 60 tabletti kuus, mida uus määrus võimaldab, on nagunii väga suur kogus – vaid teadmisi, oskusi ja tugivõrgustikku, et vaimse tervise muredega tegeleda. "Mugav lahendus ametnikele, kes lükkasid vastutuse meie kraesse. Kuidas piirangutest saab kinni pidada, see neid ei huvita," ütleb üks arst.

Määruse muutmise juures olnud Katrin Kurvits vastab kriitikutele, et keegi pole öelnud, et piirangud üksi lahendavad kogu probleemi. Kuid kuskilt tuleb alustada. “Teema on nüüd rohkem fookuses, mis on võimaldanud käima lükata teisi tegevusi,” ütleb Kurvits.

Talle tõttab appi teemaga pikalt tegelenud psühhiaater Peeter Jaanson, kes ütleb, et bensode liigtarvitamise ohjamine on keeruline, talle meeldib öelda "kompleksne probleem", kus pole lihtsaid lahendusi. Jaanson toob mängu akronüümi RÕHK. R on regulatsioonid ehk piirangud, mis välistavad äärmused. K tähendab kontrolli, järelevalvet, mis on Terviseameti õlul. Neist me rääkisime.

Seega keskendume korraks Õ-le ja H-le. Õ on õpetamine, arsti harimine. See tähendab õppematerjalide ja juhendite koostamist. See tähendab koolituste ja ümarlaudade korraldamist. Eesmärk on see, et arstid tunneksid bensode toimeaineid ja teeks neil vahet. Et nad suudaks kaaluda ka alternatiive, unehäirete puhul näiteks melatoniini ja ärevushäire raviks teraapiat. Ja et ei juhtuks nii, et arst pikendab retsepti automaatselt.

Vahest kõige praktilisem tööriist on aga e-konsultatsioon. Kui perearst on patsiendiga siiski jänni jäänud – näiteks tahab ta rahusti koguseid vähendada, aga see ei õnnestu – saadab ta erialaarstile ehk psühhiaatrile kirja, kes vaatab raviplaani üle ja esitab oma ettepanekud. Ehkki see võib tunduda meh, ütlevad mitmed perearstid siiralt, et see on neid aidanud. Süsteemis, kus arstid on väga hõivatud, võib olla see, kui keegi spetsiaalselt sinu murele tähelepanu pöörab, kulla hinnaga. Näiteks Jaanson, keda paljud peavad bensode teemal üheks parimaks eksperdiks, nõustab perearste e-konsultatsiooni teel keskmiselt neli korda nädalas, kitsamalt rahustite teemal siiski harvem, umbes kord kuus.

Lõpuks jääb H ehk harjumused. Selleks, et õpetamisest ka päriselt kasu oleks, tuleb uued teadmised ja oskused igapäevatöös sisse harjutada. See võtab kõige rohkem aega.

RÕHU teraviku, vähemalt Õ ja H osa saab suunata ka patsientide peale. Inimeste teadlikkus on väga oluline. Ei maksa kõike arstide kraesse ajada. Igaüks saab oma vaimse tervise hoidmiseks palju ära teha. Märksa rohkem kui rahusti või unerohi.