1. osa. Magistrikraadiga kultuuritöötaja, kogukonna eestkõneleja

EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsuse kukkumisest said eestlased teada 2021. aasta 12. jaanuaril, mil peaminister Jüri Ratas Porto Franco kriminaalasjaga seoses tagasiastumisest teatas. 

Selleks hetkeks olid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindajad, vaatamata mitmele jõulisele väljaütlemisele, ministrite vahetumisele ja meedias paisunud skandaalidele, olnud valitsuses aasta ja kaheksa kuud. Paljude kodanike meelest oli Eesti lõpuks ometi, vähemalt osati, püsinud õigel kursil. EKRE toetajad tundsid esimest korda, et ka nende arvamus loeb, neid võetakse kuulda. 

Pettumus aga osutus suureks, kui kohe pärast valitsuse lagunemist asus Keskerakond moodustama uut koalitsiooni Reformierakonnaga. Millekski muuks kui stiilipuhtaks reetmiseks oli EKRE pooldajate arvates seda raske nimetada. 

Interneti kõlakodades, muu hulgas EKRE Facebooki lehel kajas rahva hääl: 

„Need kaks erakonda on ju müüdavad, nad müüks oma emad ka maha.“ 

„Ja ongi lõpp niigi nigelalt püsinud Eesti riigile. Oleme täielikult teiste meelevalla all.“ 

„Paluks muud plaati kui 17 aastat Reformierakonna iket.“ 

„Nüüd siis kaks kõige korruptiivsemat erakonda valitsemas ja rahva raha omastamas, nüüd lööb Reformierakond tööinimesele noa selga.“ 

Selsamal Facebooki lehel tsiteeris üks EKRE toetaja ka „Kalevipoja“ viimaseid värsse: 

„Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju, oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.“ 

Seda, mis peitus Kalevi hinges, oli tulnud kaua vaka all hoida. Valitsuse vahetusega algas EKRE poliitiline revanš. Keskerakonna-suunaliselt kriitikavoolt kadusid piirangud. EKREst sai taas valitsusele ja koalitsioonile teravalt vastanduv protestipartei. 

Pärast valitsuse vahetust hakkas rahvuskonservatiivide reiting tõusma. MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi ja uuringufirma Norstat Eesti AS küsitluste andmetel tõusis see 4. jaanuari 14,3 protsendilt 1. märtsil 19,5 protsendini, mis tähendas ühtlasi Keskerakonnast suuremat toetust ja teist positsiooni Reformierakonna järel. 

Veelgi enam tõusid rahvuskonservatiivid esile pärast Toompeal 7.–12. aprillini toimunud meelevaldusi. Turu-uuringute ASi andmetel kasvas EKRE toetus 16. aprilliks koguni 23 protsendini. 21. aprillil oli see Ühiskonnauuringute Instituudi ja uuringufirma Norstat Eesti küsitluste järgi siiski 18,9 protsenti. 

On ilmne, et EKRE valijaid ei saa juba aastaid lahterdada vaid rahvusradikaalideks, äärmuslasteks või teisest rahvusest inimesi mittesallivateks eestlasteks. 

Martin Helme kinnitas, et EKRE tõusule aitasid kaasa erakonna sõnumid politseiriigist. Neid sõnumeid edastasid jõuliselt nii EKRE uudisteportaal Uued Uudised kui Objektiiv, mille ajakirjanik Markus Järvi meeleavaldusi otse kohapealt kajastas. 

Kõik need märgid näitavad, et EKRE on rahvaerakond selle sõna otseses tähenduses. On ilmne, et nende valijaid ei saa juba aastaid lahterdada vaid rahvusradikaalideks, äärmuslasteks või teisest rahvusest inimesi mittesallivateks eestlasteks. 

Just viimastel kuudel on rahvuskonservatiivide ja liberaalide vastandusele lisandunud veel üks üha selgemalt eristuv punane joon, millest ühel pool asuvad inimesed, kes usuvad valitsuse koroonapoliitikat ja piirangute vajalikkust, ning teisel pool need, kes arvavad, et riik kasutab piiranguid oma jõu kehtestamiseks, inimõiguste ja vabaduste piiramiseks. EKRE kui protestipartei potentsiaal noppida nende inimeste hääli ka tulevikus toimuvatel valimistel on märkimisväärne. 

Rahvuskonservatiivide toetajad on inimesed meie endi seast: lasteaiakasvatajad, müüjad, ehitajad, insenerid, teadlased, õpetajad, muusikud ja näitlejad. 

Kõigi allpool sõna saanute arvates on Eesti ühiskond liberaalsusega nüüdseks jõudnud ummikseisu, mida ilma rahvuskonservatiivide tasakaalustava jõuta pole enam võimalik lahendada. Üleilmastumisele, rahvusriikide hävimisohule, homo- ja sooneutraalsuse propagandale ning Euroopa Liidu käsuliinile julgeb Eestis ainsana vastu astuda Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. 

Levila proovis aru saada, miks ja kuidas inimesed rahvuskonservatiivse maailmavaate omaks võtavad ja mida nad EKRE puhul hindavad. Me ei sekkunud liialt intervjueeritavate räägitusse, ei väidelnud ega vaielnud nendega. Esitasime vaid vajalikke, täpsustavaid küsimusi. Ka ei teinud Levila siinse loo peategelaste väljaöeldu kohta faktikontrolli. Inimesed rääkisid vabalt enda eest. Igaüht neist kõnetab EKRE ka pisut isemoodi.

I osa. Magistrikraadiga kultuuritöötaja, kogukonna eestkõneleja 

Terje Lill (57) võtab mind vastu oma kodus Jõgevamaal, ühes keskuskülas. Voore on liiga kaugel Tartust, et olla magala linna tööle käivatele inimestele. Küla asub ka pisut eemal Sibulateest, mida Peipsimaa külastajatele reklaamitakse kui põnevat ja atraktiivset turismimarsruuti.

Voore külas elab vaid ligi 230 inimest. Asulas tegutseb kogukonna elavdamise eesmärgil aktiviseerimiskeskus, kus enne, kui elu 11. märtsil taas lukku keerati, oli võimalik aega veeta raamatukogus ja avalikus internetipunktis. Majas asub ka perearstipunkt ning juuksur. Argipäeva lõunal on küla unine ja inimtühi, linnast tulijale mõjub siinne vaikus terava kontrastina. 

„Mees (tütre) on moslem, aga ei aja seda oma usu asja taga. Nad lihtsalt elavad oma elu“

Terje ei tunne Voorelt eriti kedagi. Oma korterisse, kus on lillelised kardinad, heledad seinad ja vähene sisustus, kolis ta ligi viis aastat tagasi, veidi pärast seda, kui asus tööle seitseteist kilomeetrit eemal Peipsi ääres Kasepää rahvamaja juhatajana. Seal töötas Terje neli aastat, suhtles kohaliku kogukonnaga ja õppis samal ajal Tartu ülikoolis antropoloogiat. Oma magistriprojekti lõppedes kandis ta kurkide kasvatamise Eesti - Kasepääl Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. 

Rahvamaja tööst Terje loobus, ent elukoht Voorel jäi talle siiski alles. 

Meie kokkusaamise nädalal istub Terje kodus ja kirjutab juba uut projekti, seekord äriplaani, mis tuleb esitada Töötukassale. Idee on aidata kahel tütrel, 25-aastastel kaksikutel tööle panna oma rõivaäri. Muu hulgas valmistub Terje selleks, et riideid ise õmblema hakata. 

Tänu kultuuritööle ja ülikoolis omandatule on ta nüüd lastele vestluspartneriks maailmas toimuva üle arutamisel. Need jutuajamised on alati huvitavad ja aitavad Terjel hoida näppu ühiskonna pulsil. 

Kui Terje korraks kööki kohvi tegema läheb, vaatan ringi tema elutoas. Nurgas televiisor, selle kõrval hõbedane muusikakeskus, toa ühes otsas seintel mõned puidust riiulid ja teises pere- ja lastefotod. Jutt rändabki tema lastele ja minevikule. 

Terje osutab ühele piltidest. Sellel on ta kõige vanem tütar. Tütar, kes soovib siinses loos jääda anonüümseks, on abielus ja elab Prantsusmaal koos moslemist mehega. „Mees on moslem, aga ei aja seda oma usu asja taga. Nad lihtsalt elavad oma elu,“ räägib Terje. Väimehe vanemad on pärit Tuneesiast. 

Arutame Terjega välismaalaste võimalusi Eestis ja EKRE algatatud välismaalaste seaduse muutmise eelnõud, millega erakond tahtis välisüliõpilastele kehtestada uusi piiranguid. Ka Prantsusmaal tuleb immigrantidel siiani põliselanikest kõvasti rohkem vaeva näha. 

„Ma näen, et erilisi õigusi neil seal Prantsusmaal pole. Miks peaks see Eestis teistmoodi olema,“ küsib Terje. Ja lisab, et teatud kriteeriume täites tema tütre ja väimehe õigused Prantsusmaal siiski suurenevad ning see on igati loomulik.

Kui Terje oma lapse suurest armastusest kuulis, oli ta alul kahtlev. Tütar tutvus mehega internetis ja armus. Terje ei saanud aru, kuidas saab interneti teel armunud olla. Võib-olla oli tollel mehel vaja vaid Euroopa Liidu kodakondsust ja siinseid õigusi? 

„Mul oli ettekujutus, et moslemit peab kohutavalt kartma. On ju olnud nii ühtesid kui teisi näiteid. Prantsusmaal tütre pulmas sain aru, et ta abikaasa on täpselt samasugune inimene nagu meie. Tema arvamused, lootused ja unistused on sarnased,“ seletab Terje. „Nende kultuurist lähtuvalt olin ma emana väga austusväärne. Meil seda ju ei ole,“ kritiseerib ta. 

„Nende kultuurist lähtuvalt olin ma emana väga austusväärne. Meil seda ju ei ole,“  

Terje tundis, et jagab väimehe mõtteviisi. „Mu laps sobib naiseks sellisele mehele, kes tahab ise midagi saavutada. Tütar on tugev toetaja,“ seletab Terje. Ja lisab, et just nii ju vanasti mehed kuulsaks saidki. Nüüd aga tahab igaüks ise kuulsust nautida. 

Terje on veendunud, et Eestis oleks tema tütrel ja väimehel lihtsam hakkama saada ja ta näeks meeleldi, et nad siia koliksid. „Minu jaoks on kõige tähtsam see, et laps rahul oleks,“ võtab Terje teema kokku. Seinal, kõige üleval, ripub pilt ajast, mil Terje esimest korda mehele läks. See on pulmapilt ja noort Terjet hoiab seal süles tema esimene abikaasa Hendrik. 

„Ta oli 24-aastane, kui suri. Avarii tegid. Purjus peaga,“ ütleb Terje ning tema hääl on kurb ja veidi pühalik. Pärast mehe surma abiellus Terje teist korda, lahkus koos uue abikaasaga kodukohast Karksi-Nuiast ja asus elama Tallinnasse. Seejärel Paldiskisse. 

Noor riik otsis toona eestlasi, kes oleksid nõus sinna elama minema ning andis Terje perele, kuhu oli selleks ajaks sündinud juba viis last, tasuta korteri. „Nendes majades polnud aastaid kütet sees olnud. Esimene talv oli külm, kohutav, aga peale seda läks kõik paremaks,“ räägib ta. 

Pere kolis Paldiskisse 1996. aastal ja elas seal ligi seitse aastat. Terje meenutab, et elu Paldiskis oli nagu elu väljaspool Eesti vabariiki. „Eestlased, kes olid sinna tulnud, moodustasid täiesti omaette kogukonna. Oli tunne, et sa elad kuskil võõral maal ja suhtled nendega sellepärast, et nad on sinuga ühest rahvusest,“ seletab Terje. Ka venelased, kes linnas elasid, olid sõbralikud. „Seal oli teistsugune maailm. Sellest sain ma aru alles siis, kui me sealt ära kolisime,“ tunnistab ta.

Paldiskist suundus Terje elama Tallinnast ligi 35 kilomeetri kaugusele Kernu valda, kuhu pere maja ostis. „Elu Eestis oli vahepeal jõudnud kuhugi mujale. Inimesed olid väga muutunud. Polnud omavahelist suhtlemist ja üksteise hoidmist, kõik oli äriks, tohutuks võitluseks kätte läinud,“ meenutab Terje teda toona tabanud kultuurišokki. 

Enne kultuuritööle minekut oli ta Kernu vallas kaks aastakümmet koduperenaine, tegeles raamatupidamisega ega olnud poliitiliselt aktiivne. Kuid mõtles poliitika teemadel kaasa. Pikka aega oli ta Reformierakonna valija. Senisest enam hakkas poliitika Terje ellu sisenema 2011. aastal, kui ta Jõgeva maakonnas kultuuritööd tegema hakkas. 

Algselt pooldas Terje Reformierakonda just majandusliberaalsuse pärast. Ta on isegi on mitut ettevõtet püsti panna proovinud, ent see pole õnnestunud. 

„Pärast masu hakkasin ma Reformierakonnas juba kahtlema. Nad oli minu jaoks teinud palju halbu asju. Kõige kohutavam oligi see esimene majanduskriis. Sain seda isiklikult tunda. Ka minu mees läks Soome tööle, kuna meil olid majalaenud ja värgid. Meile mõjus see lõpuks nii, et perekond läkski laiali,“ räägib Terje. Teda vihastas see parema elu otsimise ja majanduspagulaste jutt, mida Reformierakond rääkis. 

Terjet häiris seegi, et tema minia, kes oli võtnud õppelaenu teadmisega, et ei pea seda hiljem õpetajana tööle asudes tagasi maksma, pidi seda ikkagi tegema. „Kõige selle juures ei olnud ühtegi vabandust. Öeldi, et ise olete süüdi, et hakkama ei saa,“ torkab Terje. 

Kibedusega meenutab ta, et masu ajal kadus näiteks üks peretoetustest. Riik soovitas enne majanduskriisi inimestel laenu võtta ja kui asjad hapuks läksid, ei tuldud appi ja näidati näpuga. 

Riik soovitas enne majanduskriisi inimestel laenu võtta ja kui asjad hapuks läksid, ei tuldud appi ja näidati näpuga.

Just selle teemaga seoses muutub Terje kõne kiiremaks ja omandab kirgliku alatooni. 

„Mu teine abikaasa oli pärit Abja-Paluojast ja viisin autoga sinna tema ühte tuttavat. See inimene rääkis, mis seal külas toimub. Oli mitu perekonda, kelle mõlemad vanemad olid läinud Soome ning lapsed olid jäetud täiesti omapäi. Lepiti naabrite või sugulastega kokku, et nad lastel silma peal hoiaks ja see oli ka kõik. Kedagi ei huvitanud, kas need lapsed süüa said ja kas neil olid riided seljas. See oli meie riigi reaalsus,“ meenutab Terje. 

Tema arvates jättis Reformierakonna juhitud riik inimesed toona omapäi ja kui see partei oleks olnud võimul aasta tagasi, kui koroonakriis algas, oleks oravad samuti inimestest vähe hoolinud. 

Reformierakond ei küsi rahva käest midagi ja sellest sai üks põhjus, miks Terje toetab juba ligi viis aastat just EKREt: erakonda, kes soosib referendumeid. Terje ise pooldas ka abielureferendumi läbiviimist. 

„See, mis mind tänapäeval ärritab, on see homoteema. Mitte sellepärast, et ma oleks nende vihkaja, vaid sellepärast, et seda peale surutakse. Ma arvan, et see kõik lõppeb katastroofiga,“ muretseb ta. 

Kuritahtlik on Terje arvates näiteks väikesele inimesele pähe taguda, et äkki ta ei olegi hetero. „Mu tütretütar käib viiendas klassis ja ma olen seda temaga seoses kuulnud. Ta arutles kodus, et ei tea, kes ta on. Ja leidis, et hetero ta kindlasti pole. Tüdruk ei ole veel selles vanuses, et tal üldse seksuaalseid arvamusi enda kohta oleks, aga ta juba teab, et hetero olla on küll häbiasi,“ on Terje muserdatud. 

Terje on kindel, et enamik temavanustest inimestest oleks referendumil hääletanud selle poolt, et abielu peab jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks. „Mind on nii kasvatatud ja mul on väga raske hakata teistmoodi mõtlema,“ ütleb ta. 

Kui Terje veel noor ema oli ja oma sõbrannaga neid asju arutas, lootsid mõlemad: annaks jumal, et meie lapsed heterod oleks. Mis aga oleks juhtunud, kui see poleks Terje lastega nii läinud? Hõimlaste hulgas ju juba on moslem. Kas ei võiks siis aktsepteerida ka lapse kooselu samast soost inimesega? 

„Keeruline küsimus. Kokkuvõttes on ikkagi see, et vanemana sa pead leppima. See sõltub palju ka lapsest endast. Kui tema ei suru peale oma tõde ja austab edasi oma vanemaid, siis vist lepiksin,“ mõtiskleb Terje. 

Ta on vastu sellele, et homopaarid lapsendada saaksid. Homod on sageli andekad ja omal alal edukad ning Terje arvates on oht, et osadelt vaestelt peredelt võtavad nad kohtu teel lapsed ära. Seda on Terje sõnul juba juhtunud. Praegu on veel vara öelda, kas samasooliste vanemate seksuaalne orientatsioon mõjutab ka last ja mis saab näiteks siis, kui homode laps teatab kodus, et ta on hetero. 

Pärast Reformierakonnas pettumist ja enne EKRE avastamist valis Terje lühikest aega ka sotsiaaldemokraate. Jõgeva maakonnas näiteks Tanel Talvet, kuna ta oli ringkonnas ainuke kandidaat, kellest Terje midagi teadis. Ent Talve hilisem käitumine jättis soovida ja Terje pettus sotsiaaldemokraatides laiemalt.

„Kui ma EKRE liikmeks astusin, polnud neil veel seda paha lapse kuulsust. Lugesin põhikirja läbi. Lugesin enne ka teiste omi, aga selle erakonna põhikiri väljendab kõige rohkem seda, mida mina õigeks pean,“ räägib Terje. Ta otsis kohta, kus oleks inimesed, kes mõtleks temaga samamoodi ja leidiski EKRE. 

Terje võiks ju valida ka Isamaad, aga Isamaa on liiga nõrk. Nende poolt pole mõtet hääletada, sest nad ei suuda oma ideid läbi suruda. „Mulle meeldis EKRE jõuline tulek. Nad ütlesid, et lõpetame ära selle ümber palava pudru käimise ja hakkame asjadest otse rääkima,“ toob Terje välja paljude eestlaste seas levinud arvamuse. 

Terje ema aga on siiani Reformierakonna veendunud valija. „Ütlesin talle hiljuti, et ega Euroopas või maailmas pole kellegi asi see, kas mingisugune Eesti riik on olemas. Ainult meie ise saame selleks midagi teha. Kui me ilma verevalamiseta vabaduse kätte saime, siis miks me peaksime selle ära andma,“ arutleb ta. „Reformierakond laulab Euroopa Liidu laulu, EKRE räägib iseenda eest.“ 

Kuigi Terje hääletas omal ajal kahe käega Euroopa Liitu astumise poolt, muutus ta euro tulekul liidu suhtes juba skeptiliseks. „Lõpuks hakkasin unistama sellest, et me sealt välja astuksime,“ tunnistab ta. EKRE kõnetaski Terjet sõnumiga, et Eesti saaks ilma Euroopa Liiduta hakkama. Ta elab kaasa Poolale ja Ungarile, kes julgevad ajada oma rida. 

Terje tunneb, et on siiani suuresti mõjutatud nõukogude ajast, mil oli vähem ilusaid asju, kuid inimlikud väärtused kehtisid praegusest enam. Ka lapsepõlv ja noorus olid ilusad, kuid see, mis Terjele tähtis oli, kadus röövkapitalismiga ära. „Meie põlvkonnale räägiti, et oleme harjunud kõike riigilt saama ja ei saa uues olukorras hakkama. Võib-olla on läinud nii, et oleme siiski hakkama saanud, aga meie hinges on kibedus,“ pihib Terje. 

Teda kurvastab, et elu maal välja suri. Eesti põllumajanduse hävitajana näeb Terje süüd Mart Laaril ja sellel, et põllumaid tagastati valimatult ka kõigile neile, kes neid sugugi harida ei tahtnud. 

„Valisin EKREt, sest nad lubasid elu maal paremaks muuta,“ ütleb ta. Terje on elu maal jälginud, ent vahepeal on tulnud koroona ning ei saa öelda, et kõik kuidagi paremaks läinud oleks.

„Demokraatia eeldab, et kui kõigil on võrdsed võimalused, siis on neil ka võrdsed võimed, aga kui kellelgi pole, siis on see ta oma viga."

Läheb veel aega. Praegu tuleks soodustada eelkõige seda, et ettevõtted maal jälle jalad alla saaksid. Muidugi pole mõtet loota, et igaüks taas lehma pidama hakkab. 

Euroopa tulevikku ei näe Terje helgetes toonides – selleks on Euroopa Föderatsioon, mis on samaväärne Nõukogude Liiduga. „Ainus hea, mis sellest tulla saab, on see, et eestlased hakkavad jälle kokku hoidma,“ märgib ta. 

Terje on viimasel ajal mõelnud Eesti ühiskonna lõhestumise ja võimaliku julgeolekuohu peale. Kui ta mind uksele saatma tuleb, tunnistab ta, et on kuidagi tasapisi, aastate jooksul, jõudnud selleni, et ei poolda demokraatiat selle praegusel kujul. Küsin, mida ta sellega täpselt mõtleb. 

Terje vastab, et nõustub nende tarkadega, kes ütlevad, et demokraatia ei ole parim ühiskonna valitsemise vorm. Demokraatia jätab abivajajad abita. 

„Demokraatia eeldab, et kui kõigil on võrdsed võimalused, siis on neil ka võrdsed võimed, aga kui kellelgi pole, siis on see ta oma viga. Muidugi, kui keegi teaks, mida demokraatia asemele pakkuda, oleks seda juba tehtud,“ tõdeb ta.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!