Raha keerleb kergelt pandimajas

Levila ajakirjanik Mari Mets vaatas Eesti elu mitme pandimaja leti tagant. Kes käivad pandimajades? Miks?

Tekst: Mari Mets
Pildid: Joonas Sildre
Audiolugu luges: Inga Salurand
Heli kujundas: Janek Murd
Toimetas: Maris Meiessaar
Avaldatud: 12.2020

Kõik on sinine. Enam ei ole päris pime, aga kaugeltki mitte veel valge. Lihtsalt sinine. Õhk on sinine ja selles mustendavad mäed tunduvad ka läbi vine sinakad. Autosse tungib kirjeldamatult vänge hais. Keegi põletaks nagu vanu rehve, aga midagi on sinna lõkkesse veel visatud. Kas nii lõhnabki keemiatööstus? Isegi vihm autoaknal tundub tuhahall.

Varahommikune teekond Kiviõli pandimajja on sünge. Kui sissesõit viie tuhande elanikuga Ida-Viru kaevanduslinna on nagu portaal arvutimängu, siis sürreaalse tehismäestiku läbimise järel avaneb harilik Eesti väikelinn. Kena kergliiklustee, uhke mänguväljak, võimas pakiautomaat, pisike kaubanduskeskus ja pandimaja. Õhk on puhas, mäekeemiast pole enam haisugi.

Ühel magusaimal rendipinnal otse keskuse tagumise sissepääsu vastas asub Luutari pandimaja boks. Kujutan ette, kuidas need tagaseina liuguksed alatasa hallidelt mägedelt, kuldkett näpus, otse pandimajja vantsivate keemiatööliste ees avanevad.

Astun sisse. Endal triiksärk seljas ja huuled värvitud, sest pandimaja on tänapäeval nagu pank – siin kantakse väljapeetud finantsisti kostüümi. Tehakse kõik, et pakkuda meeldivat krediidikogemust, nagu õige pea õpin.

Kas kolida oma pandimaja käidavasse kaubakeskusse või hoida omaette, tänapäeval pigem üsna üksikuna kunagi äridest kubisenud kaubatänava äärde, on dilemma, mille üle arutlen mitme pandimajapidajaga Eesti eri otstest. Kaubamajad on head – neis käib palju rahvast, inimesed jalutavad ringi ja astuvad juhuslikultki sisse. Võib-olla et ostavad isegi midagi. Vähemalt saavad nad teada, et pandimaja on olemas.

Teistel jälle on häbi pandimajja minna. Väikelinnas on niigi raske salaja kuskil käia, liiatigi veel siis otse supermarketi kassa ees. Sellisel juhul on jällegi parem, kui pandimaja hoiab omaette. Teiste pilgu alt ära. Siis saab seal ilma suurema tähelepanuta pantimas käia.

Kiviõli pandimaja oma klaasvitriinidega näeb välja nagu ehtepood. Ainult et seina ääres on ka jalgrattad. Näiteks otse sissepääsu kõrval toetub vastu klaasseina 75-eurone lasteratas. Kollane raam läikima löödud, põrnitseb kell oranžilt lenksult möödujaid, oodates uut tiristajat.

Puhkeruumi ukse kõrval valvab aga eriti kuum kaup – 95-eurone metalliotsija. Ja klienditeenindaja Kaissa selja taga riiulis laiutab terve rivi monitore, sülearvuteid, kõlareid. Allkorrusel lehepuhur, trellid ja mõned tundmatud tööriistad. See on väga hea kaup. Tööriistu ostavad pandimajast koguni ettevõtted arvega. Saab ikka väga soodsalt kätte ja töömehed on neid enamasti hästi hoidnud.  

Kollane ratas ja metalliotsija on natuke kauaks seisma jäänud. Juba päris mitu kuud, ratas suisa kevadest. Pandiäris kogenud Kaissa ütleb, et kummalgi pole viga midagi. Ratta puhul on ilmselt asi suuruses – ei lähe päris väikestele, aga suuremad lapsed tahavad juba suurte ratast. Kodukontorite vabariigis lähevad umbes 50-eurosed kaasaegsed mustad monitorid aga nagu hommikused croissant’id pagarikojas.

“Kodukontorite vabariigis lähevad umbes 50-eurosed kaasaegsed mustad monitorid aga nagu hommikused croissant’id pagarikojas.”

Mündihuvilised ostavad metallidetektorid tavaliselt kohe ära, kui need müüki tulevad, aga sellest siin jääb tõsisele huvilisele väheks. Samas lihtsalt mänguasjaks on veidi kallis. Kui paar nädalat hiljem Luutari e-poodi vaatan, on detektor uue omaniku leidnud ja ilmselt juba kusagil iidseid viikingimünte jahtimas. Luutar on Paide perefirma, mis on saanud nime omanike Luule ja Tarmo järgi. Üle Eesti pillutatud pandimajade keti kõige kõvem äri käibki viimasel ajal internetis.

Kuld kulla vastu

Esimene klient saabub juba kümme minutit pärast avamist. Sportlikus riietuses noor vene keeles kõnelev naine tuleb oma kulda välja ostma. Paneb lauale paraja paki 50-euroseid, millega lunastab teda Luutari seifis oodanud kaks kopsakat kuldketti.

Pandimajas ootab kaup omanikku leti all nii kaua, kui leping ette näeb. Siin maksimaalselt 35 päeva. Kui klient seda lisatasu eest ei pikenda või asja välja ei osta, läheb tavaar pärast mõningast armuaega müüki. Neid kette on varem juba pikendatud. Seda näitavad üha uued kleepsud sulguriga kotikesel, millesse on ehted pakitud nagu asitõendid. Aga nüüd on käes väljaostmise tund.

Jope taskusse jääb veel viiekümneseid. Naine uudistab pandimajas ringi. Süveneb ehete vitriini. Valib omale välja teemandiga kuldsõrmuse, millel seisab proov 585. See tähendab, et kulla sisaldus selles on 58,5 protsenti. Lisaks oma vanadele kettidele viib naine 101 euro eest koju veel ka kuldsõrmuse. „Tegite oma päeva nüüd ilusaks,“ saadab Kaissa naise heatujuliselt ehetega teele.

Pika venekeelse jutu kokkuvõtteks saan hiljem aru, et naine jäi äsja lapsepuhkusele. Kulla ostis välja just üle tulnud vanemarahast. Mõtles, et lubab endale peagi sündiva lapse puhul midagi ilusat. Kaissa leiab, et sellise sõrmuse eest sada eurot – „See pole ju mingi hind!“

Erinevatest pandimajadest õpin, et nende töötajatel tekib pika peale kulla suhtes immuunsus – keegi ei taha endale enam ühtegi kuldehet. Samas kõik need, kes tööle asudes ütlesid, et ehteid ei kanna ja kullast suurt midagi ei tea, omale karjääri jooksul vähemalt ühed kuldkõrvarõngad ostavad. Kui kunagi üldse ehted külge riputavad, siis nüüd ikka ainult väärismetallist. 

Minagi vaatan esimese tööpäeva hommikul klaasi all kullasäras sillerdavat letti võõristusega, aga õhtuks uurin juba luubiga kullaproove ja üritan vääriskive suhteliselt edutult ära tunda.

Kaissa ütleb, et tema soovitab küll kõigil kulda osta. Kuue aasta jooksul, mil ta on Luutaris töötanud, on kulla hind aina tõusnud. Samas kui tehnika väärtus kukub kogu aeg kolinal ja iga järgmise ringiga saab sama vidina eest pandimajast aina vähem raha. Ja kui üks telefon või arvuti kord juba pandimajja jõuab, siis käib ta seal enamasti ikka veel mitu tiiru. Kuldehete eest võib turuhinna järgi aga aina rohkem raha saada.

„Noored naised, las mehed kingivad teile kulda! Armastus tuleb ja läheb, aga pandimajad on ju ikka avatud!“ õpetab ta. Kes oma varandust enam kunagi näha ei taha, võib selle pandimajja parem kohe komisjonimüüki anda. See tähendab, et endine omanik saab raha alles siis, kui keegi tema vana asja ära ostab. Kõige kallima kraamiga tavaliselt nii tehaksegi.

Viinaraha eest hõbe

Uksest astuvad sisse kaks eestikeelset hallipäist meest. Vaatavad ehteid. Pikapeale märkan, et meestel ongi kombeks pandimajas kahekaupa käia. Tulgu nad ketti ostma või drooni pantima, ikka ootab mingi sõber ukse peal või seljataga. Naised tulevad tavaliselt üksi.

Need kaks sõpra on vist natuke švipsis. Üks küsib jämedat 70-eurost hõbeketti proovida. Sõber kiidab takka. Mees uurib oma kaela peeglist. Teatab, et jätab keti kohe kaela. Sõber noogutab innukalt kaasa. „Investeering tulevikku, muidu joon raha lihtsalt maha!“ teatab ketikandja lahkudes heatujuliselt.

Kaissa teab peast kõiki Kiviõli kandi suurte tööstuste palgapäevi ja muid rahapäevi. Nendeks tuleb valmistuda, vahetada aegsasti münte. Kuu lõpus hakkavad tulema riigitöötajate palgad. Viies on pensipäev, kaheksandal tulevad sotsiaal- ja lastetoetused. Siis käiakse oma asju välja ostmas. Palgapäevad on kuu keskpaigani. Seejärel hakkab esimene vahetus juba uuesti asju panti tooma ja kui riigitöötaja jälle palka saab, pandib teist rütmi käija alles telerit.

Teine kiire aeg on täiskuu. Kaissa vastab ka Luutari üle-eestilisele venekeelsele infoliinile. Siis on telefon punane. Praegu on alles noorkuu, aega veel on.

“Noored naised, las mehed kingivad teile kulda! Armastus tuleb ja läheb, aga pandimajad on ju ikka avatud!“

Märkan, et ühel monitoril pikas mustade ekraanide rivis on silt „ei müü“. Ei, see pole veel „leti all“, vaid see on Kaissa töövahend. Sellega testib ta roole ja mängukonsoole, mis panti tuuakse. Kui keegi toob mootorsae, siis läheb koos saemehega välja ja tõmbab sae käima. Akutrellid ja muu pudi-padi on juba käkitegu. Panditelefonidega tehakse proovikõnesid.

Järgmisel nädalal Tartu pandimajas peaaegu et täitub minu saeunistus. Kaks kutti tõid panti alles eelmisel nädalal ostetud drooni, mille kontrollimiseks peame seda õues lennutama. 

Lõuna paiku tuleb jälle noor naine. Tõmbab taskust välja jämeda kuldketi. See on Kaissale ammu tuttav. Aga igaks juhuks ikka kaalub üle ja kontrollib kulla ehtsust.

Selleks hõõrub ta kulda spetsiaalsele kivile ja sinna tekkinud kullajutile tilgutab tinktuuri. Päris kulla triip ei tohi kuidagi reageerida. Kui keegi toob mündi, peab see originaalkaalust õige pisut kergem olema, õpetab Kaissa, sest ajapikku münt kulub. Ülekaaluline münt on juba kindlalt võltsing.

Jämeda keti eest võtab naine 300 eurot laenu. Oleks ka 400 saanud, aga ei tahtnud seekord nii palju. Tema on püsikas nagu enamik, kes siin käivad. Kaissa teab, et tegemist on kliendiga, kes hindab väga diskreetsust. Ja et keegi ei näeks, et ta pandimajas käib. Sestap toimetab Kaissa temaga kiirelt, tegemata pikka juttu. Naine voldib viiekümnesed jopetaskusse, tänab viisakalt ja kaob.

Kuue aasta jooksul on Kaissa lasknud läbi kaks varastatud ketti, millele on politsei pärast järele tulnud. Kui kaup tundub kahtlane, siis seda lihtsalt ei võta vastu. Kui kuritegelik kraam lipsab ikka läbi, on pandimaja ilma nii rahast kui ka asjast – esimene läks juba vargale ja leitud vara tagastab politsei omanikule. Kuna kliendid on enamasti püsikad, pole neil mõtet väga õnne katsuda. Pettuse eest tuleb pandimajast trahv ja rohkem sealt laenu ei saa.

Maksad nagu surnud hobust

Kõik kliendid on Kaissale tuttavad näod. Igaühe puhul teab ta juba ukselt, kas kõnetada tulijat eesti või vene keeles. Talle on mõlemad emakeeled. Tõelise klienditeeninduse guruna – varem töötas ta Tallinnas mööblipoes – teab Kaissa, et hiljaaegu kolis Kiviõlli uus noorpaar. Seda ei juhtu just tihti. Aga nad käisid juba pandimajaga ka tutvumas. Tore, kui tuleb uut rahvast, rõõmustab ta.

Kell pool neli toob morni olemisega venekeelne noormees udupeene Huawei telefoni panti. SIM-kaart on juba kodus välja võetud. Püsikad, noor pere. Alles olid pulmad, teab Kaissa.

Nagu elu veel piisavalt hapu poleks, unustas telefoni pantija ID-kaardi maha. Ilma selleta ei saa, mis sest, et tuttav nägu. Kümne minuti pärast on ta tagasi koos elamisloaga. Siin Ida-Virumaa pandimajas on see üks levinumaid dokumente.

Telefoni eest pakutakse talle 215 eurot, välja saab selle osta 240 euroga. Uuest peast maksab telefon poes praegu 540 eurot. Pandimaja hinnapoliitika järgi saab pantija oma eseme eest enamasti 40 protsenti minimaalsest turuhinnast, kui garantiipaberid kaasas, siis ka 45 protsenti. Natuke tingimisruumi on ka. Seda telefoni on Kaissa samuti varem näinud. Eelmine kord sai rohkem. Niipea, kui uued mudelid väljas, kukuvad kohe vanade hinnad.

Arutame, miks juhtub alatasa nii, et üks lihtne töömees ostab omale hästi kalli, talle ilmselgelt üle jõu käiva vidina, ja järgmisel hetkel toob selle juba pandimajja. Sellega on ta juba poolest rahast ilma. Jõuame järeldusele, et see on inimlik nõrkus. Ja juba mantraks saanud puudulik rahatarkus. Igaüks tahab omale vahel midagi ilusat lubada. (Kinnis)ideed selleks tulevad näiteks sotsiaalmeediast.

Kaissa leiab, et pandimaja suur voorus on see, et ei teki järjekordset kohustust. Ja nimi ei lähe ühessegi paturegistrisse. „Ammu kadunud telefoni järelmaksu maksad edasi aastaid nagu surnud hobust. Kui kuldehe jääb siia, siis lihtsalt elad ilma edasi,“ arutleb ta. „Neid kiirlaenuga ostetud telekaid tuuakse juba siia, aga järelmaks kestab veel kaua.“

Samas saab ka pandimajast järelmaksuga osta. Liisi järelmaksu reklaamkleepsud ilutsevad nii selle kui ka teiste pandimajade igal lamedal pinnal – seintel, letil, koroonakaitse klaasil. Keset pandimaja on ka väike lauake arvutiga nagu pangas. Seal saab surfata Luutari e-poes ja sõlmida järelmaksulepingut.

Viljandi Luutarisse tuuakse samal ajal keevitustrafo. Kolleeg küsib teistelt pandimajadelt ühises Skype’i tšätis, mis sellise eest küll maksta. Hinnakujundus käib selles grupis kogu päeva vältel. Kõige keerulisem on hinnastada fototehnikat, kui ise suurem asi pildistamishuviline ei ole. Selles vestluses leidub tavaliselt igale asjale hinnaekspert. Trafo võetakse panti 153 euro eest.

Kiviõli õhtu viimaseks pandiks jääb üks korralik gamer’ite laptop. Helitestiks valib Kaissa YouTube’ist puuri käivitamise video. Heli hangub ja veebikaamera ette pandud kleepsu liim ei tule lahti. Arvuti toonud noormees on närviline, sõber ootab ukse taga.

Heli saab korda ja Kaissa kougib kleepeka oma mustaks värvitud küüntega kannatlikult lahti. Pritsib kogu raali desospreiga üle ja eemaldab liimijäljed. Arvuti eest annab välja 230 eurot, selle lunastamiseks kuu aja pärast tuleb välja käia 257 eurot. Poiss hingab kergendatult ja teatab, et tuleb juba varem järele. Selles pole põhjust väga kahelda, 80 protsenti panditud asjadest ostetakse välja.

Hiljem kuulen lugu sellest, kuidas ükskord toodi pandimajja nii kõõma täis laptop, et see tuli ukselt tagasi saata.

“Igaüks tahab omale vahel midagi ilusat lubada. (Kinnis)ideed selleks tulevad näiteks sotsiaalmeediast.”

Kakskümmend aastat pandimajas

Väljaspool Tallinna on pandimajade turu omavahel suuresti ära jaganud kaks perefirmat. Kus pole Luutari pandimaja, seal tegutseb Incassor. Üksiküritajad tõmbavad aina koomale, kaotavad motivatsiooni. Et pandiäris edukas olla, tuleb mängida tänapäevaste reeglite järgi. Korralik klient tahab poodelda veebis ega soovi oma jalga kuskile hämarasse keldrisse tõsta.

Võrus 27 aastat pandimaja pidanud Heikki Neeringul kuivas koroonakevadel äri kokku. Kolmandik kliente olid eakad, kes ei julgenud enam tulla. „Nad on rääkinud, et aitavad lapsi ja lapselapsi, kes ise ei teagi, et vanaema vahetab pandimajas oma kulda rahaks. Nendel olid muidugi väikesed summad. Nüüd arvestavad oma pensioniga lihtsalt rohkem. Jämedad ketid ja suured summad on ikka äriinimestel,“ räägib ta.

Kuna träni ei maksa Neeringu sõnul tänapäeval poes uuest peastki suurt midagi, ei võta ta seda enam letile seisma. „See äri on aastatega väga palju muutunud. Eesti aja algul võtsin isegi mustvalgeid telereid, aga viimase viie aastaga on olmetehnika osa täiesti hääbunud.“

Nüüd on ta pandiäri kõvasti koomale tõmmanud. Teenindab püsikliente, kellele saab anda vähemalt sada eurot laenu, parem tuhat. Võtab laenu tagatiseks kulda ja kinnisvara.

Veel paari väikese pandimaja telefonid Tallinnas, Rakveres ja Jõhvis jäävadki kutsuma. Hiljem kuulen, et nad on oma lauahõbeda kotti pakkinud. Tallinna bussijaama lähistel kaheksa aastat pandimaja pidanud Mart Ottas pani uksed kinni, sest lihtsalt isu sai täis. Võib-olla teeb kunagi jälle lahti.

Samal ajal kinnitavad Luutari omanik Ljubov Luule Emmar ja Incassori omanik Janek Kirjutaja, et laenuäri edeneb kenasti. Käib laienemine, otsitakse uusi teenuseid, ehitatakse e-poodi ja iseteeninduskeskkonda. Püütakse muuta rahva seas juurdunud vana arusaama pandimajast. See ei käi lihtsalt. Mõlemad on võtnud eesmärgiks pakkuda inimlikumat teenust kui kiirlaenud.

„Luutarile ei anta pangast midagi, isegi auto liisingut. Mulle öeldakse, et aga te olete ju pandimaja,“ sõnab Emmar.  

“Meie usume, et pandimaja teenust pakkuvalt firmalt on mõistlikum laenata kui näiteks sõbra käest. Laena sõbrale raha ja sul pole enam sõpra! Elu on näidanud, et see peab kahjuks suuresti paika,” ütleb Kirjutaja. 

Jõgeva Incassori juhatajal Marikal täitub kevadel 20 aastat pandimajas. Kui uurin, kas sel puhul tuleb ka pidu, mõtleb ta natuke, ja märgib, et võib-olla peab seda oma 55. juubeli varjus väiksemalt meeles. „Mulle meeldib pandimajas töötada. Siin ei saa töö kunagi otsa ja kõik kliendid on omad joped. Kuulan nende mured ära.“

Tema usub, et pandimaja peab asuma kesksel kohal – otse käigutee peal, aga samas natuke silma alt ära. Sellega välistab ta kaubakeskusse kolimise. Aastakümneid samas kohas tegutsenud ärile võib kolimine saatuslikuks saada. „Vana puumaja, vanad asjad – minu meelest see sobib pandimaja ideega maru hästi kokku,“ leiab ta.

Marika juures on elu lihtsam, tööl ei pea käima triiksärgiga. Täna hommikul on ta müünud just ühe suure kohvimasina. Parasjagu uurib klient toru otsas e-poes märgatud fotoaparaadi kohta. „Äkki saaks selle ikka Tartusse saata?“

Ka Incassor siseneb tasapisi e-ärisse. Veebipood on püsti juba paar kuud. Algul oli maru tüütu kogu kaupa üles pildistada, aga äri edeneb seal hästi. Tulevad täiesti uued kliendid. Marika lubab fotoka pühapäeval Tartusse sõites kaasa võtta. Siin jookseb samuti üle-eestiline pandimaja töötajate chat.

Kaubaks läheb Telefunken

Siin pandimajas vaatan ringi juba kogenud pilguga. Tööriistade riiulil on mitu kolakat, mida ma pole veel mujal näinud. „Taldlihvijad,“ teatab Marika vilunult. „Need lähevad hästi.“

Huvitavast kraamist on müügil veel üks suur lambanahk, faksiaparaat (15 eurot) ja mitu üpris vanamoodsat ruudukujulist monitori. Kui olen nende viimaste menukuse suhtes skeptiline, rahustab Marika kiirelt, et igale kaubale leidub lõpuks ostja. Näiteks hiljaaegu müüs ta ühele vanahärrale Telefunkeni teleri (see Saksa firma nimi kadus käibelt aastal 2005).

Pandimajja astub süsimustaks värvitud juustega noor naine. Selgelt oma jope. Teeb juttu linna peal toimuvast. Pandib kulda. Marika kaalub küll keti ära, aga teab juba peast, mis see väärt on. Ta ei tegele tinktuuriformaalsustega. Tema ütleb hinna tunde järgi ja kaubale annab vajadusel pikendust ka kliendi järgi.

Naine võtab 25 eurot. Tema kliendid ütlevadki enamasti ise, kui palju nad oma väärisasja eest parasjagu raha soovivad. Sageli isegi vähem, kui Marika anda saaks. Keti välja ostmiseks nädala lõpus peab naine kulutama vaid mõne lisaeuro. Samas uurib ta pojale mõeldes ka vitriinis uhkeldavat Xboxi. Ikkagi jõulud tulekul. Pildistab üles, kuigi Marika juhatab teda juba vastsesse e-poodi.

Marika ütleb, et tema pandimajas pole 20 aasta jooksul ühtegi suuremat jama olnud. Ei politsei, varaste ega kelmidega. Politsei küll saadab neile regulaarselt infot kadunud asjadest, et pandimajapidajad silmad lahti hoiaks, aga varastatud kraam naljalt Incassori letile ei jõua.

Ta rõhutab, et hulgused ka tema juures ei käi, sest neil polegi midagi pantida. Käivad tavalised inimesed, kellel jääb vahel raha puudu. Teinekord põhjendatakse, miks pandimajja tuldi. Näiteks hiljaaegu saatis üks ema lapse välismaale vahetusõpilaseks, lennupiletist jäi natuke puudu. Eks mõnikord natuke väänatakse ka juttu. „Aga see on nende valik ja rahakott, mina püüan neid lihtsalt aidata,“ lausub Marika.

“Suuremates kohtades liigub ka rohkem kaupa. Tallinnas toodi eelmine nädal pandimajja jooksulint. Ise paneme müüki elektrilise Barbie tõukeratta.”

Värisevate kätega allkiri

Õhtupoole tuleb veidi pehme keelega jutukas vanem mees. Tema teeb küll suuga suure linna. Mul tuleb naer peale, kui väga ta Kaljo Kiisa kehastatud Liblet meenutab. Nagu oleks otse siitsamast Palamuselt tulnud.

Tema püüab pantida sinist nuputelefoni, lootes saada selle eest 20 eurot. „Ai kurat, maha jäi!“ siunab ta juba uksel. Maha jäid nii mask nina ette kui ka telefoni laadija. Mehel lubatakse siiski leti ette tulla.

„Ei ole eriti süüa,“ võtab ta asjalood kokku. Täna on teisipäev, ta lubab tulla juba reedel telefoni välja ostma. „Äkki saaks siis isegi 30 eurot?“ kompab ta piire. „Kohe pärast laulupidu tulen,“ lisab Lible.

Laulupeo all peab mees silmas neljapäevast pensionipäeva. „Meil siin Jõgeval on iga kuu viiendal laulupidu. Kui saaks 30, ostaks pudeli viina ka. Ja käiks ema juures, võtaks tordi või piparkoogid. Ja käiks isa haual.“

Marika ei lähe lobeda jutuga kaasa. Ta pakub veidi kriibitud telefoni eest 15 eurot ja pikema läbirääkimise järel tuleb 20 peale vastu. Lepingu allkirjastamiseks võtab Lible rinnataskust uhkest toosist kuldse raamiga prillid. Käsi küll hirmsasti väriseb, aga teisega paberit paigal hoides saab laenulepingu sõlmitud. Lible teatab enne lahkumist veel uudise, et kultuurimaja olla uue juhataja saanud.

Arutame Marikaga, kuidas tänapäeva noored poodlevad. Enne suuremat ostu töötatakse kogu internet läbi. Keegi ei lähe niisama linna peale otsima. Ta nõustub, et pandimaja internetti viimine oli ainuõige samm. Äkki pakub see konkurentsi Facebooki lõputule vanakraamiärile?

„Seal muudkui kaubeldakse kasutatud asjadega, mille kvaliteedis ja müüjas ei saa kunagi kindel olla. Pandimajast saad garantii kaasa nagu poest. Meil kehtivad siin ka kõik reeglid,“ märgib ta.

Juurdleme Marikaga ka selle üle, kuidas elavad inimesed ilma telefonita sel ajal, kui mobiil neid pandimajas ootab. Kui lapseohtu neiu tuli täna oma iPhone’i välja ostma, võttis ta SIM-kaardi nupukast välja ja pani nutika kohe käima. Lible aga andis telefoni koos kõige täiega ära. Marika leiab, et telefonivaba nädal võib päris kosutav olla, kuigi teeks elu tänapäeval ilmvõimatuks.

Kes võtab liigkasu?

Esimest korda oma pandimajade turneel mõtlen sõnale „liigkasuvõtmine“. Nii on ju pandimajade tegevust juba vanast ajast halvustavalt nimetatud. Üldse on sõnaga „pant“ palju populaarseid kõnekujundeid – õnne pant, edu pant, oma hinge või pead pantima –, aga kogu pantimise epitsenter, pandimaja ise, mõjub võõralt ja hämaralt.

Ajal, kui kiirlaenufirmasid veel ei olnud, võis pandimaja pidamine tunduda tõesti korraliku liigkasuvõtuna. Eks see võib tänapäevalgi olla võõristav äri neile, kes pole söandanud kunagi üle pandimaja ukse astuda. Praegusel ajal on see ehk uuele põlvkonnale naljakalt materiaalne – äritsetakse ainult päris asjadega, millega peab päris kohta päriselt kohale minema.

Kuniks aga jagatakse kiirlaene või röögatu intressiga laene Facebookis, tundub paari või paarikümne euro eest kuldketi pantimine päris süütu mäng. Samas segunevad ka pandimajad oma järelmaksudega ühest otsast moodsa pikkade piinadega laenuäriga.

Päeva lõpetab kümme minutit enne sulgemist mees, kes tuleb vaatama, mis uut. Mõistagi oma jope. Ta tõmbab suurest juhtmete rägastikust välja ühe juhtmeotsa nagu spageti. „Terve see juhtmepundar sellise hinnaga? Ja veel krokodillid ka?! No mul on just seda vaja ju!“ hõikab ta võidurõõmsalt. Neli eurot ja müüdud.

Suure linna valik

Tallinnas on pandimajade konkurents tihe. Pealinnas leidub veel nn keldripandimajasid ja üksiktegijaid. Nemad ajakirjanikku naljalt näha ei taha. Mõni koht tundub ikka päris hämar. Mitu korda põrkan ka vastu lootusetut keelebarjääri.

Ühest tagasihoidlikumast eestikeelsest Põhja-Tallinna pandimajast kuulen, kuidas nende juures käiakse juba põlvkondade kaupa. Sõidetakse kohale Aegviidust ja Paldiskist. See olla suisa Tallinna kõige esimese pandimaja õigusjärglane. Tänapäeval tegeletakse aga ainult kullaga ja mõni päev ei käi suurt kedagi. Leidub ka nišipandimaja, kus antakse laenu vaid kallite kellade tagatisel.

Tartus jagub samuti väiketegijaid. Üks pandimaja on väikeses helerohelises puumajas nii lille löödud, et näeb välja nagu kallis butiik. Astun sisse Annelinna pandimajja. Üllatun jämedate trellide üle. Leti ees on klaas, kogu kaup on kindlalt müüja selja taga. Tundub üle reageerimisena, aga no mine sa tea.

Otse Annelinna pandimaja number kaks kõrval, kortermaja esimesel korrusel asub Tartu Luutar. Siin töötab põhimõte „silma alt ära“ (üle tee on suur Selver), aga samas „kodu lähedal“ (elumaja). Täna on tööl Rauno, kes muidu töötab Luutari kontoris Paides. Ta käib vahel pandimajades leti taga abiks.

Eri linnade pandimajades on ta täheldanud, et igal pool on ka kliendid veidi isemoodi. Natuke selle koha nägu. Tartus märkan õige kiiresti, et kliendid kipuvad vabandama, et nad on pandimajas. „Kahjuks pidin jälle siia tooma, eelmine kuu oli esimest korda,“ ulatab noor naine tahvelarvuti üle leti.

„Ei tahaks pandimajja tuua tegelikult, aga olukord on selline. On vaja linnast ära sõita. Eks palgast ostan välja,“ ütleb energiline noormees, kes töötab kokana. Ta vinnab letile 40-tollise teleri. 

Kujutan ette tühimikku tema elutoas. Küllap on telekalaual tolmurant, mille ta nüüd kurvalt lapiga ära tõmmata saab. Rauno pakub teleri eest 80 eurot, aga ta võtab vaid 30 ja peab teleka uuesti koju viimiseks laenu eest tagasi maksma 37.50.

“Kuniks aga jagatakse kiirlaene või röögatu intressiga laene Facebookis, tundub paari või paarikümne euro eest kuldketi pantimine päris süütu mäng.”

Rauno püüab neil tuju üleval hoida. Ütleb, et kõigil on vahel vaja. Pole midagi hullu. Kõik on hästi, kohe saame korda. Selleks nad ju siin ongi. Ta on nakatavalt energiline. Pandimaja tahab pakkuda väärikat krediidikogemust

Suuremates kohtades liigub ka rohkem kaupa. Tallinnas toodi eelmine nädal pandimajja jooksulint. Tartus see nädal kitarr. Eelmine nädal helistati ja pakuti karusnahkset kasukat. Ise paneme Raunoga 79 euro eest müüki elektrilise Barbie tõukeratta ja 100 euroga õhupüssi. Üks tõsine mees ostab meie käest sulas välja oma naelapüssi (240 eurot).

Pandimaja gurud

Samas leidub siin kliente, kes oma kraami eest rohkem raha välja kaubelda üritavad. Marika ütles Jõgeval, et Lible mangumine oli paras erand. Siin on see aga tavaline.

Näiteks tulevad kell viis õhtul kaks meest sülearvutit pantima. Nagu ikka – üks pandib, teine ootab. Rauno pakub arvuti eest 70 eurot. „Vähe! Sada võiks saada!“ teatab pantija. „Kas 85 vähemalt ei saa?“ Rauno tuleb 80 peale vastu. „No teeme!“ lepib ta.

Tundub, et siin kohtan ka tõelisi pandimaja gurusid. Saabub keskealine paar. Naisel on karvajope, mehel üsna vähe hambaid. Tulid heatujuliselt koos telefoni pantima. „Me oleme siin juba VIP-kliendid!“ teatab naine punasel toolil istet võttes. Toodud telefoni eest pakutakse neile 35 eurot. „No mis, esmaspäeval pakuti 45,“ väidab mees. „Olgu siis 45,“ on Rauno leebe. Välja saavad osta telefoni 60 euroga.

Nad hakkavad loetlema, mis neil juba pandimajas hoiul on. Naine võtab sõrmest kuldsõrmuse ja laseb selle ka igaks juhuks ära hinnata. Mees märgib, et tema samasugune sõrmus on juba leti all paremaid päevi ootamas. Naise 2,4-grammine kuldsõrmus on kahjuks madalaima prooviga 375 – kulda on selles roodiumi kõrval vaid 37,5 protsenti. „Ega me suuremat protsenti saagi lubada,“ tõdeb mees. Seekord rändab sõrmus veel tagasi abikaasa sõrme.

Rauno märgib, et alates oktoobrist kestab pandimajas esimese koroonahooaja järellainetus – käib vilgas äri, muudkui panditakse ja võetakse laenu. Ta tänab õnne, et täiesti juhuslikult sai vaid nädal enne kevadise koroonasulgemise algust valmis iseteeninduskeskkond, kus käib nüüd agar kontaktivaba laenulepingute pikendamine.

Kolm minutit enne pandimaja sulgemist tuleb oma laenulepingut pikendama erkkollases jopes naine. Nii palju pikenduskleepse pole ma veel ühelgi kullakotil näinud. Maksab kuldketi jätkuva hoiustamise eest seitse eurot ja astub ohke saatel juba palju kordi kulutatud uksest välja pimedusse.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!