2. osa. Need, kes aitavad naisi ja võitlevad inimkaubandusega

Tähelepanu! Järgnevad peatükid sisaldavad kirjeldusi, mis võivad häirida. Edasi lugemisel ja loo kuulamisel palun arvesta sellega.

Sotsiaalkindlustusametis (SKA) töötav Sirle Blumberg on inimkaubanduse ohvritega tegelenud 17 aastat. Ladina-Ameerika riikidest pärit naised on ühed paljudest, keda on tulnud SKA ohvriabi töötajatel nõustada. Eestisse vahendatakse seksitööd tegema naisi veel Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Moldovast, Rumeeniast ja mujaltki. 2020. aastal registreeriti Eestis kokku 17 inimkaubanduse eeldatavat ohvrit, keda kasutati ära just seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil.

Blumberg ei räägi oma töös prostituutidest, sest sel nimetusel on halvustav alatoon. Neid inimesi nimetavad SKA ohvriabi töötajad prostitutsiooni kaasatuteks. Ning nõu annavad nad just nendele naistele, keda keegi vahendab, kes ei tegutse omal käel.

Sotsiaalkindlustusameti naiste tugikeskuse teenuste juht Andrea Kink tõdeb, et piir, kust lõpeb omal käel tegutsemine ja algab vahendamine, on hägune ja naised ei pruugi seda alati teadvustada. 

„Meile võib olla arusaadav, et need naised on kannatanud, mitte süüdlased. Aga see ei pruugi olla neile endile nii selge,” ütleb Blumberg. „Neil ei ole olnud ametnikega kokkupuudet ja nad ei lähe tavaliselt ise abi küsima. Nad võivad tunda, et nad on ise midagi valesti teinud.”

Peale kriisinõustamise pakutakse inimkaubanduse ohvritest naistele ka turvalist majutust kuni hetkeni, mil Eesti politsei nad kodumaale tagasi saadab. Osa naistest tahab tagasi minna, osa aga ei taha ja osutaksid võimalusel siin „teenust” edasi.

„Aeg, mil me välismaalt Eestisse vahendatud naistega räägime, on neli-viis päeva, mõnel puhul ka veidi pikem. Keegi väga ei hakka siis oma hinge avama. Soovitame neile mõnda ohvriabi organisatsiooni kodumaal ja püüame neid hästi kohelda. Seda me saame nende jaoks teha,” seletab Blumberg. Tal on kahju, et nõustamisaeg on nii lühike.

Arusaam sellest, kuidas tulevane prostitutsiooni kaasatu ei tea, millist tööd ta tegema saadetakse, on kuskil kinni seotud või teda hoitakse mõnes korteris luku taga, enam ei päde. „Meie juhtumites on nad kõik teadnud, aga nende ärakasutamise sügavus on midagi, mida nad pole osanud ette näha,” tõdeb Andrea Kink.

Sageli kardavad naised abi küsida ja selle põhjuseks on häbi. Häbi ja hirm oma lähedastele öelda, mis on juhtunud ja millega nad tegelevad. Ka ei tea nad, kas siin riigis on prostitutsioon karistatav, ja kardavad karistust. Nad kardavad, et nende raha võetakse ära. Kõik need hirmud on seotud baasvajadustega.

Kuigi prostitutsiooni kaasatute kogemused Eestis võivad olla ebameeldivad, pakuvad samas vahendajad naistele teatavat turvavõrgustikku koos kõige sinna juurde kuuluvaga. „Kui prostitutsiooni kaasatu peaks oma võrgustikust väljuma, siis kuhu? Milliste oskuste ja taustaga?” küsib Sirle Blumberg. „Mida on nõustajal või abistajal naise senisele elule asemele pakkuda?” Sageli puudub naistel alternatiiv sissetulekut hankida.

"Kui prostitutsiooni kaasatu peaks oma võrgustikust väljuma, siis kuhu? Milliste oskuste ja taustaga?"

Meie esimeses vestluses ütleb Sirle Blumberg, et inimkaubanduses ärakasutatud naised ei jõua enamasti Eestis nõustamisele vägistatuna, läbipekstuna. Nende haavad on peidetud, nähtamatud ja sügaval hinges.

Tavaliselt kannatavad nad ärevushäirete all ja neil on erinevad sõltuvusprobleemid. Pärast prostitutsioonist väljumist tuleb neil selle kõigega tegeleda. Halvad kogemused jätavad jälje kogu eluks. Kannatada on saanud nii naiste vaimne kui ka seksuaalne tervis.

Eda Mölder on hariduselt psühhoterapeut, prostitutsiooni kaasatute nõustaja alates 2005. aastast ja ühtlasi mittetulundusühingu Eluliin juht. Et olla abivajajatele lähedal, nõustab Eluliin igal aastal Eesti eri paigus sadu, prostitutsioonis just oma käel, ilma vahendajateta tegutsevaid naisi.

Eda Mölder avab prostitutsiooniäri telgitaguseid, lahkab selle erinevaid tahke. Taban end mõttelt, et just tema on inimene, kes prostituutide muredest ja hingehädadest Eestis kõige rohkem teab.

Prostitutsiooni on naised sageli sattunud värbamise teel. Tihti on nad olnud minevikus, 20–30 aastat tagasi inimkaubanduse ohvrid, tegutsevad nüüd seksiäris omal käel, aga ei suuda enam prostitutsioonist loobuda.

„Nad on kaotanud oma vaimse ja füüsilise tervise, aga nad on selles maailmas edasi, et saada raha. Nad on rahast sõltuvad ega ole enam võimelised tegema mõnda muud tööd.”

„Psühhotraumad, pikaajalised depressioonid, sotsiaalfoobiad, millest tulenevalt kardetakse viibida inimeste keskel väljaspool prostitutsiooni võrgustikku, enesetapumõtted, kurnatus ja unetus,” loetleb Mölder prostitutsiooni kaasatute probleeme. 

„Me peame aru saama, et prostitutsiooni kaasatud naise ümber on sageli lähedased, kes vajavad raha ja on sellest sõltuvad,” ütleb Mölder. Ning pereliikme survestamine, et ta raha koju tooks, on Möldri sõnul üks lähisuhtevägivalla vorme. Õnneliku lõpuga lugusid, milles prostitutsiooni kaasatud naise elukaaslane ta sellest mülkast välja tõmbab, Mölderi sõnu peaaegu ei esine.

Prostitutsiooni kaasatud naine kannatab perekonnas mitmeid kordi rohkem vaimse ja füüsilise vägivalla ning seksuaalse väärkohtlemise käes kui keskmine Eesti naine. 2016. aastal tehtud terviseuuringu järgi on 40 protsenti prostitutsiooni kaasatutest mõelnud vähemalt korra enesetapule ja 20 protsenti on püüdnud endalt elu võtta.

Prostitutsiooniärist väljumisega kaasneb rida probleeme. 2016. aastal viis Eluliin koostöös Töötukassaga läbi pilootprojekti, millega prostitutsioonist väljujad tööturule suunata. See kestis pool aastat. Osalenud naised jäid sellisesse rahapuudusesse, et pesid juukseid nõudepesuvahendiga. Nad ei olnud ametlikult töötanud ja Töötukassast toetust, mis võimaldaks toime tulla, ei saanud. See projekt andis Mölderile kasulikku teavet: need naised vajavad mitu korda rohkem abi kui keskmine töötu. Kui naine prostitutsioonist väljub, ei sobi talle amet, kus ta on inimestele nähtav. Näiteks müüjatöö supermarketis samas linnas, kus ta eelnevalt on kliente teenindanud.

Prostituutidega rääkides võib kõigele vaatamata jääda mulje kui kohati ka lõbusast elukutsest, ent tegelikkus on Mölderi sõnul palju argisem ja kurvem.

„Me nõustame näiteks naisi, kel tuleb hooldada oma täiskasvanuid puudega lapsi. Raha teenivad need naised siis, kui muud kohustused lubavad. Nad on nii-öelda vabakutselised.” 

Mölder teab, et seksiostjaid ei saa ühte patta panna. On inimesed, kes vajavad midagi oma ellu, tarbivad seksuaalteenuseid ja siis mingil hetkel seda enam ei tee. Kuid on ka grupp nii-öelda püsivaid seksiostjaid. Ja just nendega tuleks Mölderi arvates tegeleda. Teavitada, et nad saaksid aru oma soovide juriidilistest aspektidest. Osa neist tahavad olla vägivaldsed, agressiivsed, mõjuda jõuliselt ja pressida näiteks seksi välja ilma rahata.

Kuigi minu intervjueeritavad prostituudid ütlesid, et agressiivsed kliendid on pigem harv nähtus, teab Mölder, et nendest politseid reeglina lihtsalt ei teavitata. „Naisele on löödud rusikaga näkku või ähvardatud teda noaga. Kui on vaja, aitame me ka politseisse pöörduda ja hiljem oleme toeks kohtuasjas.”

On prostituute, kes räägivad oma äristrateegiast. Strateegiast, mille järgi töötavad nad lühikest aega, säästavad siis raha, investeerivad selle juba uude, prostitutsiooniga mitte seotud äritegevusse ja teevad nii oma elu korda.

„Iga realiseerimata plaan on ilus unistus ja fantaasia. Need suurepärased plaanid avada oma massaažisalong või midagi sarnast lõppevad finantskrahhiga või muul viisil. Need naised ei ole ettevõtjad. Kui nad oleksid, poleks nad seal, kus nad on.”

"Iga realiseerimata plaan on ilus unistus ja fantaasia. Need suurepärased plaanid avada oma massaažisalong või midagi sarnast lõppevad finantskrahhiga või muul viisil. Need naised ei ole ettevõtjad."

See, et prostitutsioon rikkuse majja toob, on Mölderi sõnul müüt. Rahast rääkides on naistel sassis palk ja käive. Makstakse korterite eest, mida üüritakse, ostetakse töövahendeid ja kätte jääb üsna vähe. On naisi, kelle sissetulek on üle kahe tuhande euro kuus ja kes on suutnud soetada kinnisvara, kuid lõviosa neist siiski vireleb. Teenib pigem kuus Eesti miinimumpalgaga võrreldava või veidi kõrgema summa. 19. protsendil prostitutsiooni kaasatutel jäi 2016. aastal kuu sissetulek alla 500 euro, 46 protsendil oli see 500 ja 1000 euro vahel ning 34 protsendil üle tuhande. Siia on sisse arvatud nii sotsiaaltoetused, töötasud kui ka tasu prostitutsiooni eest.

„Sageli maksavad need naised oma lähedaste võlgu, tihti on neil endil mitmeid kiirlaene, mida on juba võimatu tagasi maksta. Need võlad lähevad enamasti kohtutäiturite kätte,” selgitab Mölder.

Ka rahakasutusoskus on naistel nigel. Kui raha tuleb, kasutatakse see kohe ära. Lisaks prostitutsioonitasule, mille pealt Eesti riik maksu ei nõua, saavad paljud ka mõnda sotsiaaltoetust. Osadel neist on sajaprotsendiline töövõimetus.

Mölder, ta kolleegid ja vabatahtlikud räägivad naistele raha säilitamisest, kogumisest ja võimalusest investeerida pensionisammastesse. Ka näiteks sellest, et soetada endale odava hinnaga kodu, kas või korter näiteks Ida-Virumaal. Selleks, et oleks tulevikuks mingi kindlustunne.

Kuigi sageli reklaamivad naised end seksimüügiportaalides ligi kahekümneaastastena, on nad tegelikkuses vanemad ja paljud neist on olnud prostitutsiooni kaasatud kaks kümnendit või veelgi enam. 2016. aastal oli prostitutsiooni kaasatute keskmine vanus 38 eluaastat. 52 protsenti neist oli kesk-, 35 põhi- ja 9 protsenti kõrgharidusega. Viimased tegelesid prostitutsiooniga halvenenud vaimse tervise tõttu, muud tööd nad teha ei suutnud. 76 protsenti prostitutsiooni kaasatutest olid vene-, 17 eesti- ja 6 ukrainakeelsed, kuid tollal polnud uuringus kirjas veel kolmandate riikide kodanikke. Ühel naisel oli nädalas keskmiselt 8,1 seksiostjat.

Politsei: naiste murdmise asemel neid painutatakse

Põhja Prefektuuri organiseeritud kuritegude grupi juhtivuurija Ardo Ranne on prostitutsiooniga kaasneva inimkaubandusega võidelnud juba 18 aastat.

Kui Ranne 2003. aasta 1. novembril koos kolleegidega seksimüügi vahendamise vastu võitlemist alustas, oli prostitutsioon tema sõnul levinud lausa pandeemiliselt. Ühe tegevusena asuti likvideerima ebaseaduslikke klubibordelle.

Kui Ranne 2003. aasta 1. novembril koos kolleegidega seksimüügi vahendamise vastu võitlemist alustas, oli prostitutsioon tema sõnul levinud lausa pandeemiliselt.

Ranne juhitava uurimisgrupi olulisimaks eesmärgiks sai prostitutsioonis organiseeritud kuritegevuse väljajuurimine. Anti kohtu alla bordellide juhte, rahastajaid ja niiditõmbajaid, paralleelselt elimineeriti neid, kes uute üritajatena turule sisenda püüdsid.

Ranne rõhutab: see, et prostitutsiooni vahendamise vastane võitlus on olnud tulemuslik, ei ole pelgalt politsei teene. Koostööd tehti ja tehakse edasi prostitutsiooni kaasatuid nõustavate organisatsioonidega, kes aitavad läbi viia mitmesuguseid rehabilitatsiooniprojekte. Kaasatud on erinevad ministeeriumid ja nende allasutused. 

2007. aastal detsembris alanud majandussurutisega vähenes muu hulgas märgatavalt raha hulk, mis seni klientidel seksi ostmiseks oli. Paljudel prostitutsiooni kaasatutel tekkis soov süsteemist väljuda ning nad tegid maailma vanima ametiga lõpparve. Nagu kogu ühiskond, on ka noored Ranne sõnul nüüdseks muutunud ja näevad tänapäeval paremaid väljavaateid, kui seda on seksi müümine. Prostitutsiooni on aidanud vähendada mitme positiivse asjaolu kokkulangemine.

Siiski on alates 2018. aasta augustist seksimüügiturg pisut muutunud. Seda just seoses Eestisse saabunud kurjategijate ja prostitutsiooni kaasatud naistega Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Moldovast, Rumeeniast, Ladina-Ameerikast ja mujaltki. Inimkaubandust on nüüd veidi rohkem, aga sellega ei eristu Eesti ülejäänud Euroopast. See on riikide ühine, globaalne probleem.

On kurjategijaid, kes saabuvad prostitutsiooni kaasatuid vahendama Eestisse, kuid on ka neid, kes siia kunagi ei jõua. „Kaugtöö” võimaldab broneerida Airbnb või booking.com’i kaudu kortereid, organiseerida logistikat, liigutada inimesi ja raha. Ainuke, kes Eestis kindlasti viibima peab, on naine, keda ekspluateeritakse. Ka koroonapiirangute ajal, kui piirid suleti, leidsid kurjategijad võimalusi, kuidas tööjõudu ühest riigist teise, punktist A punkti B kohale toimetada.

Ka koroonapiirangute ajal, kui piirid suleti, leidsid kurjategijad võimalusi, kuidas tööjõudu ühest riigist teise, punktist A punkti B kohale toimetada.

„Need organiseerijad ajavad oma veebilehtede kaudu asju kohati täiesti avalikult,” ütleb Ranne. Tuhandeid naisi pakkuvate lehekülgede taga on terved turunduskompaniid, prostituute otsitakse maailma eri riikidesse ning värbamine on süsteemne ja professionaalne.

Vägivalda esineb prostitutsiooni kaasatud naiste vastu kahesugust. Juriidilises keeles: painutamist ja murdmist. Esimest iseloomustavad leebed viisid: rahaliste hüvede pakkumine, pettus, naiste haavatavuse ärakasutamine. Teisel juhul on tegu otsese füüsilise vägivallaga, ent seda esineb tänapäeval harva. Küll aga on värbajad mõjutustegevuses vilunud ja saavutavad oma eesmärgi. 

Ranne sirvib oma märkmeid ja loetleb: “Prostitutsiooni sisenemist mõjutavad enim pooleli jäänud haridus, elukutse puudumine, suutmatus end tööturul müüa, lapsepõlves kogetud vägivald, varane seksuaalelu, vägistamised, sõltuvus alkoholist, narkootikumidest ja nii edasi.”

Probleemiks on saanud peresisene kupeldamine. „See on valus teema. Kuigi me proovime probleemi lahendada, on see mingil kujul ikka jäänud,” tõdeb ta. Ka on jätkuvalt inimeste seas levinud teineteise kupeldamine. Kohati töötatakse kolme- või neljakesi koos ja ei pruugita mõista, kui tavapärasest teineteise abistamisest saab kuritegu.

„Me käime ja räägime nende inimestega ja proovime selgeks teha, millistes raamides tegutsemine on lubatud ja millal on tegu kuriteoga. Sellest on abi.”

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!