Päevaga 4000 inimest tööta

24. veebruaril ärkasid Ukraina ajakirjanikud uude reaalsusse. Mõni haaras kaamera ja mikrofoni ning asus filmima Venemaa toime pandud pommitamiste tagajärgi, mõni peitis kaamera ja haaras relva, et minna sõdurina võitlusse. Venemaa sissetungi algusest Ukrainasse kuni 18. juulini on hukkunud 36 ajakirjanikku. Mõned olid sel hetkel kajastamas sõda, mõni oli tsiviilisikuna pommide eest varjus, mõned rööviti ja neid piinati ning mõned hukkusid võitlejana rindejoonel.

Kuivad arvud omandavad uue tähenduse, kui nende kõrvale ilmuvad nimed ja mälestused: kaameramees Ženja, kellega koos töötasime eelmisel tööülesandel ja kelle jaoks oli täiuslik kaader peamiseks prioriteediks, ükskõik kui kaua selleks aega kulus; kaameramees Jura, kes alati lõbustas ajakirjanikke oma mägironimise lugudega; ajakirjanik Saša, kes oli alati kuumade teemadega kõige esimesena kursis, kuid samas jagas oma kontakte ja andis nõu. Nemad on vaid need, keda ma isiklikult tundsin. Igaühel neist 36 nimest on oma lugu.

Lisaks hukkunud ajakirjanikele on kümneid ajakirjanikke, kes on saanud haavata, tuhanded inimesed on kaotanud oma töökoha, on meediakanaleid, mida enam ei eksisteeri, ja meediakanaleid, mis on sattunud okupatsioonivõimude kontrolli alla. Meediaturgu, mis toimis kuni 24. veebruarini, enam ei eksisteeri, kuid selle varemetele on tekkinud midagi uut.

Viis kuud uudistemaratoni

Enne sõda koosnes Ukraina televisioon info-, meelelahutus-, laste- ja filmikanalitest. Neid oli üle kogu riigi kokku sadu. Aga nüüd, alates 24. veebruarist kuni tänaseni, näidatakse telekapuldil mis tahes nupule vajutades enamjaolt sama sisu. Ukraina kuus suurimat telekanalit ühinesid ja hakkasid koostöös tootma riiklikku maratoni nimega „Ühendatud uudised”.

24 tundi päevas, seitse päeva nädalas, viis kuud on nad edastanud kõige uuemaid uudiseid. Mitte keegi ei ole midagi sarnast varem teinud. Kanalid on eetriaja omavahel ära jaganud. Igaühel on oma ajavahemik – viis tundi eetriaega, ülejäänud aja jooksul edastatakse kolleegide poolt toodetud sisu.

Kultuuriministeerium ütleb, et maratoni idee esitasid telekanalid, telekanalid ütlevad, et idee tuli ministeeriumilt.

Varuvariandina juhuks, kui kanalid poleks suutnud leida ühist keelt, kaalusid võimud võimalust, et kõik Ukraina kanalid edastavad riikliku kanali Rada poolt toodetud sisu. Sõjaaja seadus lubab võimudel kasutada massimeediat sõjalisel eesmärgil.

„Esimestel päevadel me tõesti tundsime tungivat vajadust sellise maratoni järele. Riik oli ühinenud ja vajas ühtsustatud infopoliitikat, mis väldiks poliitilist spekulatsiooni või kontrollimata informatsiooni esitamist. Kuid kõige olulisem oli, et rahvas vajas moraalset tuge ja ühtsustunnet. Maraton andis selle tunde,” ütleb Andrii Digtjarenko, Ukraina riikliku ringhäälinguettevõtte rahvusliku maratoni üks uudistesaatejuhte.

2014. aastal, kui Venemaa alustas sõda, oli ta sunnitud oma kodulinnast põgenema. Kui temast oli saanud maratonsaate saatejuht, sai ta sõnumi okupeeritud linna edasi jäänud sõpradelt, kelle sõnul on Luhanski inimeste jaoks „Ühendatud uudised” koht, kust saadakse informatsiooni.

„Kuna Ukraina meediakanalid on seal blokeeritud, asusid nad Youtube’ist seda maratoni vaatama. See andis inimestele võimaluse aru saada, mis toimub, milline on Ukraina seisukoht okupeeritud aladele jäänud inimeste kohtlemise suhtes. Olen kindel, et tänu sellele vastasseis okupantide vastu suurenes. Inimesed ütlesid, et nad kuulasid maratoni keldris küünlavalgel, et saada teavet roheliste koridoride kohta ning selle kohta, kuidas Ukraina vastu peab,” ütleb saatejuht.

Oma allikate põhjal teame, et mitu korda nädalas toimub maratonis osalevate TV-kanalite esindajate vahel veebikoosolek. Selles osales ka Ukraina kultuuriminister Oleksandr Tkatšenko.

Andrii Digtjarenko ütleb, et tema ei ole selle protsessiga seotud, kuid ta teab, et teemade osas lepitakse kanalite vahel kokku.

„Sellise kommunikatsiooni põhieemärgiks on päevakava koordineerimine, et kõik kanalid ei annaks eetrisse samu kõnelejaid. Nii saab vaatajaskond sündmustest kõige laiema pildi. Teisisõnu, teemad tegelikult jagatakse ära,” ütleb Andrii.

Telekanali Rada ja riikliku ringhäälinguettevõtte töö tasustamine toimub riigieelarvest. Erakanalid finantseerivat tootmist ise. „Detector Media” allikate kohaselt oli ühe kuu kulu maratonile viietunnise eetribloki tootmiseks märtsis ligikaudu üks miljon dollarit. Kanalid soovivad kahju hüvitamist, kuna sõja algusest peale on reklaamimine Ukraina televisioonist täielikult kadunud. 90 protsenti toimetustest on reklaamiostjad kaotanud. Veel ei ole teada, kas riik kahju hüvitab.

Võtmeküsimus: kas valitsus saab maratoni ja informatsiooni esitamist mõjutada? Andrii Digtjarenko ütleb: maratonil ei ole mingit tsensuuri, kuid igal toimetajal on oma sisemine enesetsensuur.

Maratonil ei ole mingit tsensuuri, kuid igal toimetajal on oma sisemine enesetsensuur.

„Me ei soovi anda eetriaega inimestele, kes on seadnud kahtluse alla Ukraina võitlusvõime ja inimestele, kes õõnestaksid usku meie võitu,” ütleb saatejuht.

Samal ajal teame oma allikatest teistes meediagruppides, et Venemaa täiemahulise invasiooni alguses olid olemas „kõnelejate stopp-nimekirjad”.

See on nimekiri ametnikest, keda võimud eelnevalt välja pakkusid, kuid pärast seda, kui nad olid teinud oma töös mingeid vigu, paluti neid maratonile mõnda aega mitte kutsuda.

Lisaks peavad kanalid andma eetrisse presidendi kantselei briifinguid, presidendi igapäevaseid aruandeid, sotsiaalmeedia videoid ja „Bayraktari uudiseid”. See on saade, mille koostavad presidendi kunagised kolleegid meelelahutustööstusest.

Erialane kogukond kritiseerib maratoni veel sellepärast, et seal on mitu isikut, kes enne Venemaa täiemahulist invasiooni töötasid venemeelsete telekanalite heaks ja levitasid Kremli propagandat. Kultuuriminister vastas, et need saatejuhid „tulid Ukraina poole üle ja nüüd vajab riik iga inimest”.

Praegu on maratoni jaoks üks suurimaid väljakutseid see, kuidas saada informatsiooni okupeeritud territooriumidelt.

10. klassis õppivad saatejuhid ja propagandavideod – kuidas venelased omandasid kontrolli Ukraina meedia üle okupeeritud territooriumidel

24. veebruari hommikul kell pool viis äratas Ukraina riikliku ringhäälinguettevõtte Hersoni filiaali juhi Mihhailo Svarõtševski sõnum: „Venemaa sõidukite konvoi on teel Krimmist Hersoni.” Kella kaheksa paiku hommikul oli see konvoi linnast juba vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel.

„Sel hetkel näis meile, et tunni või kahe pärast oleme juba vallutatud. Meie allikad ütlesid, et konvoi liigub kindlalt ja keegi ei suuda seda peatada,” meenutab Mihhailo.

Ta kirjutas kohe oma alluvatele: need, kellel on soov ja võimalus – põgenege linnast. Mõned tegid seda kohe, mõned mitme kuu pärast, mõned on ikka veel Hersonis.

Kui Vene tankid sisenesid Hersoni, tulid tuhanded elanikud välja protesteerima, hoides käes Ukraina lippe. Inimesed hüüdsid: „Välja Ukrainast!” Riikliku ringhäälinguettevõtte (RRE) ajakirjanikud pildistasid ja filmisid seal ning uudistemaratonil tehti toimuvast otseülekanne. Kui nägude näitamine otseülekannetel ohtlikuks muutus, jätkasid nad informatsiooni ja fotode edastamist peakontorisse Kiievis.

Töötajad ei tulnud kanali kontorisse, nad mõistsid, et see on venelastele üks olulisemaid sihtmärke. Ja 2. märtsi südaööl said need sõnad kinnitust. RRE kontoris Hersonis salvestasid kaamerad, kuidas viis relvastatud isikut sisenesid territooriumile. Sel hetkel oli üks politseinik ja naaberhoone 15 tsiviilisikust elanikku varjunud telekanali pommivarjendisse. Vene sõdurid lubasid neil lahkuda alles järgmise päeva õhtul, pärast dokumentide kontrollimist.

Esimese asjana lülitasid venelased valvekaamerad välja. Juhid kaotasid igasuguse info selle kanali kohta.

Mõned päevad hiljem andsid okupandid aimu kanaliga toimuvast. Nad avaldasid videoid.

„Nende propagandas öeldi, et see kanal oli „Ukraina propagandahoone, kus hoiti natside informatsiooni”. Nad leidsid kusagilt kirjandust Stepan Bandera ja rahvusliku vabastusliikumise kohta. Ma ei kujuta isegi ette, kust nad võisid seda sealt leida. Nad näitasid meie vanu seadmeid, mida me ei kasuta, kuid peame alles hoidma. Nad ütlesid, et need olid meie põhiseadmed, millega töötasime. Lisaks näitasid nad ka vanu stuudioid, mida me ei kasutanud. Seal olid laohooned ning nad ütlesid, et need olid meie peamised telestuudiod. Olukord meie keldritega oli samuti väga huvitav. Meil oli üks neist renditud ettevõttele, mis tegeles elektrivarustusega. Nende kontor oli täis akte ja elektrivarustuslepinguid ning Venemaa propagandistid näitasid neid kui väidetavaid küsimustikke, mida Ukraina salateenistus kogus mingite eriüksuste moodustamiseks,” ütleb Mihhailo.

Seejärel ei mingit informatsiooni, kuni anti välja uus video. RRE-lt konfiskeeritud seadmetega käivitasid okupandid Tavria-nimelise telekanali. Mihhailo andmeil sai ettevõtte endine koristaja selle administraatoriks, saatejuhiks aga 2006. aastal sündinud kohalik 10. klassi õpilane.

Mihhailo andmeil sai ettevõtte endine koristaja selle administraatoriks, saatejuhiks aga 2006. aastal sündinud kohalik 10. klassi õpilane.

Hetkel puudub Hersonis Ukraina internet ja mobiilsidepakkujad. Need ajakirjanikud, kes on veel linna jäänud, jätkavad töötamist, pildistavad, ja niipea kui tekib võimalus, saadavad informatsiooni kolleegidele Ukraina kontrolli all oleval territooriumil. Nad hoiavad käigus oma Telegrami-kanalit, millest on saanud peamine infoallikas linnas valitseva olukorra kohta.

Hersoni RRE pole ainsana sellises olukorras. Ukraina Tele- ja Raadioringhäälingu Rahvusliku Nõukogu juhi Olga Gerasimjuki andmetel võtsid venelased Hersonis enda valdusesse neli telekanalit. Okupeeritud Melitopolis alustati kohalikus telekanalis Venemaa telekanali taasedastamist. Rahvuslik Nõukogu palus suuremaid volitusi sellistelt telekanalitelt kollaboratsiooni tõttu litsentsi eemaldamiseks.

Ukraina ajakirjanike liidu maikuu ülevaate andmeil on 20 protsenti uudistetoimetustest kaotanud sõjategevuse või okupatsiooni tõttu ligipääsu oma hoonetele ja kinnisvarale. Mõned toimetused on iseseisvalt loobunud litsentsidest, et vältida kollaborandiks muutumist.

Probleeme pole aga üksnes meedial, mis on okupatsiooni all.

Ühe päevaga sai 4000 inimest teada, et nad võivad oma töö kaotada

Esimene mõte, mis tekkis Olenal 24. veebruaril plahvatuste müra peale üles ärgates: „Ma pean minema tööle.” Sotsiaalvõrgustikes, töötajatevahelistes vestlustes kirjutasid aga toimetajad: „Kes soovib, võib töötada, ja kes soovib, võib Kiievist lahkuda.”

„Algul me isegi mõtlesime, et oleme eetris 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas ja jagasime end vahetuste kaupa ära, nii et ajakirjanikud ja toimetajad olid pidevalt tööl,” ütles Olena.

Sõja kolmandal päeval said ajakirjanikud teada, et osa kanalist on Lääne-Ukrainasse evakueeritud ja seal stuudiod üles seadnud, teine osa on stuudiod üles seadnud välismaal. Olena ei tea tänase päevani, kes on linnast lahkunud ja millistes tingimustes.

Ta jäi pealinna: alguses toimetajana, kirjutades uudiseid kodust ja tehes otsereportaaže oma telefonist. Hiljem sai ta akrediteeringu sõjatsoonis töötamiseks.

Sõjaeelne palk tuli tal ära unustada. Veebruaris ja märtsis sai Olena täispalga, kuid siis summa vähenes. Kõik meediagrupi töötajad jagati nelja kategooriasse. Need, kes töötasid iga päev, said 70 protsenti palgast. Need, kes töötasid mitu päeva nädalas – 50 protsenti, need, kes 1–2 päeva – 30 protsenti palgast. Ja siis olid need, kes jäid rahata – inimesed, kes ei olnud sisu loomisega seotud.

Siis vähendati töökohti. Kui enne sõda töötas kanalis 70 kaamerameest, siis pärast Venemaa invasiooni 20–30 inimest, ütleb Olena. Samas oli plaanis tuua osa töötajatest tööprotsessi tagasi. Kanal lõi sisu riikliku maratoni jaoks, venekeelset maratoni välismaise publiku jaoks ning planeeris saata tootmisse mõned projektid, mis oli tulnud sõja tõttu külmutada.

15. juulil aga teatas kanali omanik, et lahkub meediaärist. Olena sai sellest teada uudistevoost.

„Mitte keegi ei saanud millestki aru. Juhid võtsid meiega kahe tunni jooksul ühendust. Kõik olid šokeeritud, keegi ei teadnud, mis võib järgmisena toimuda. Samal päeval anti meile teada, et kõik töötajad, kes ei valmista materjale maratoni jaoks, peavad töö tegemise lõpetama,” meenutab ajakirjanik.

Meedia valdusettevõte Ukraine on üks suurimaid riigis. Sinna kuulub kümme telekanalit, veebileht ja trükitud ajakiri Vogue. Kokku ligi 4000 töötajat. Omanik otsustas anda oma ringhäälinguloa valitsusele, selgitades oma otsust oligarhide-vastase seadusega. Selle kohaselt võib äriettevõtjat käsitleda oligarhina ja kohaldada talle sanktsioone, kui ta vastab neljale kriteeriumile. Üheks nendest on: oluline mõju massimeediale.

Ukraina Tele- ja Raadioringhäälingu Rahvusliku Nõukogu juht Olga Gerasimjuk usub, et see pole ainus põhjus. Ta arvab, et omanikule pole telekanali pidamine enam kasumlik: poliitilise suhtekorralduse järele on vajadus sõja ajal kadunud, samas kui meediale tuleb endiselt kulutada miljardeid.

Omanikule pole telekanali pidamine enam kasumlik: poliitilise suhtekorralduse järele on vajadus sõja ajal kadunud, samas kui meediale tuleb endiselt kulutada miljardeid.

Olena ütleb, et ei tea ikka veel, millal ta ametlikult vallandatakse, kuid tal pole mingit kahtlust, et see juhtub. Enamik tema kolleege juba otsib omale uut töökohta. Kanal pakkus vallandatud töötajatele hüvitistesüsteemi – neile makstakse kolm kuni kaksteist kuud sõjaeelset kuupalka, sõltuvalt sellest, kui pikk oli isiku tööstaaž ettevõttes. Olena on juba koostanud uue CV ja asunud uut töökohta otsima, kuid praegu pole see lihtne ülesanne.

„Meie kanal oli kõige stabiilsem meediakanal Ukrainas. Me saime jaanuaris graafiku selle kohta, millal ülejäänud aasta palgad makstakse ja mitte kunagi ei olnud hilinemisi. Ja ühel hetkel see kanal lihtsalt kadus. Me saame aru, et meediaturgu enam pole. Ja meie vallandamine pole üksnes meie probleem. Turule siseneb nüüd neli tuhat uut töötut. Odav tööjõud muutub veelgi odavamaks. Ettevõtted eraldavad meediatoodetele veelgi väiksemad eelarved ja töötajaid, kellel on töökoht veel alles, ootab ees suhtumise halvenemine,” ennustab ajakirjanik.

Üldiselt on Ukraina Riikliku Ajakirjanike Liidu uuringu andmetel sõja jooksul 30% uudistetoimetustest oma töö ajutiselt peatanud, 7% täielikult lõpetanud. 25% ajakirjanikest töötab ilma palgata, 50% vähendatud palgaga, kuid suurema töökoormusega.

Kui kanali Ukraine omanik otsustas ise meediaärist lahkuda, siis oli kanaleid, mis lülitati digitaalsest leviedastusest välja võimude poolt.

Väljalülitamine ilma põhjust selgitamata

Riiklikule maratonile lisaks asusid mitmed uued kanalid – Kanal 5, Prjamõi, Espresso, Kanal 24 ja mõned teised – looma oma maratoni. Samas aga kohustas Riiklik Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu peamiselt infosisuga telekanaleid taasedastama „Ühendatud uudiste” maratoni. Esmalt andsid kanalid seda eetrisse osaliselt ja jätkasid oma sisu tootmist. Aga 4. aprillil kadusid kolm kanalit: Kanal 5, Prjamõi ja Espresso digitaalselt edastatavast televisioonist. Nende sagedustel hakati eetrisse andma kanalit Rada.

Selle otsuse eest ei võtnud vastutust ükski institutsioon ega ametnik.

4. aprillil kadusid kolm kanalit: Kanal 5, Prjamõi ja Espresso digitaalselt edastatavast televisioonist. Selle otsuse eest ei võtnud vastutust ükski institutsioon ega ametnik.

Enne kui kanal digitaalsest leviedastusest kadus, töötasid Kanal 5 ajakirjanikud peaaegu ööpäevaringselt. Keegi elas kontoris, kuna tema maja Kiievi lähedal Irpinis oli pommitamise tagajärjel maha põlenud.

Alguses olid nad eetris päeval ja ööl. Aga sõja teisel nädalal töötati sellise graafikuga: saatejuht oli kaheksa tundi eetris, kaheksa tundi magas kontoris ja järgmised kaheksa tundi töötas produktsiooni toimetajana.

„Meil ei jätkunud inimesi ja meil tuli teha kõike. Tavaliselt jõudsin ma kanalisse kell 16.00 ja lahkusin kanalist alles järgmisel päeval kell 16.00,” ütleb Kanal 5 saatejuht Sergi Barbu.

Nii jätkus seni, kuni nad nägid, et nende sagedusel on eetris teine kanal. Sergi Barbu peab telekanalite sulgemist sõnavabaduse rikkumiseks.

„Me ikka veel ei mõista, miks ja kes meid välja lülitas. Keegi ei andnud sellest teada ega selgitanud meile põhjust. Kusagil mainitakse riiklikku julgeoleku nõukogu, otsuseid, sõjaseisukorda, kuid ikka veel ei ole teada, kes vajutas väljalülitamisnuppu,” ütleb Sergi.

Mihhailo Podoljak, presidendi kantseleijuhi nõustaja, rääkis intervjuus ühele Ukraina veebilehele, et nendelt telekanalitelt võeti digitaalse leviedastuse luba ära, kuna „neil oli eetris inimene, kes väga armastab iseennast”, vihjates viiendale presidendile Petro Porošenkole. Kanal 5 ja Prjamõi on kanalid, mida nimetatakse opositsiooni telekanaliteks Porošenko mõjusfääri tõttu.

See otsus tekitas muret. Presidendi kantselei veebilehele on ilmunud petitsioon, milles taotletakse nende kolme kanali leviedastuse taastamist. See sai nõutava arvu hääli.

Kanal 5 kohanes uue reaalsusega kiiresti. Rõhk asetati sotsiaalvõrgustikele. Nad alustasid voogedastamist ja videote postitamist Youtube’is. Nad lisasid ka QR-koode materjalidele, luues võimaluse ajakirjanikele töö eest raha annetamiseks.

„Me käivitasime kolm voogu ja nagu ma aru saan, on voogedastused plaanitud igasse päeva. Minu teisipäevase voo nimi on „Terti pliatski”. Me näitame kollaborante ja separatiste, et nende nimed oleksid kogu riigis teada. See on ainult Youtube’i formaadis, mis ei ole nii konservatiivne kui televisioon. Siin me saame vanduda ega pea kasutama diplomaatilist keelt. Minu jaoks on see uus formaat. Ma ei ole blogija ega striimija, alguses see mulle üldse ei meeldinud, kuna ma armastan klassikalise televisiooni formaate. Aga meil on hea vaatajate arv,” ütleb Sergi Barbu.

Kui enne Venemaa täieulatusliku invasiooni algust oli Kanal 5 Youtube’i kanalil alla ühe miljoni tellija, siis nüüd on neid üks miljon kakssada tuhat. Ning annetatakse stabiilselt, kuigi mitte suuri summasid.

„Minu jaoks oli üllatus, et Ukraina publik on valmis informatsiooni eest maksma. Iga päev on mitmeid patroone. Ja mind üllatas, et isegi voogudel on patroonid. Hoolimata sellest, et need on vähem kui üks kuu vanad,” ütleb Sergi.

Kuidas Ukraina meedia kriisist väljapääsu leiab?

Trükimeedia turul on olukord üks halvimaid. Varem imporditi Ukrainasse paberit 90 protsendi ulatuses Venemaalt ja Valgevenest, nüüd Poolast, Saksamaalt, Belgiast ja Soomest. Seega on paberi hind kahekordistunud. Lisaks pole ajalehti ja ajakirju võimalik kõikjale kohale kanda.

Mõned ajalehed suleti või nende töös tehti paus, aga näiteks Tšernihivi oblastis ühinesid kolm toimetust, et avaldada ühist ajalehte, Hmelnõtskis ühendati samuti ühe meediaettevõtte viis ajalehte.

Üks Ukraina suurima levikuga ajakirju Novoje Vremja peatas samuti ajutiselt trükkimise laialiveoraskuste tõttu. Sellele ajakirjale lisaks on ettevõttel ka veebileht, raadiojaam ja Youtube’i kanal. Ajakirja meeskond hakkas tööle veebilehel.

„Veebruaris saavutasime me tõenäoliselt kahe aasta suurima maksvate tellijate arvu. Tellijaid oli ligi 16 000, aga kui algas täieulatuslik sõda, lülitasime maksumüüri välja. See tähendab, et me ei võtnud inimestelt tellimuse eest raha,” kirjeldab Jevheni Olejnik, Novoje Vremja turundusjuht.

Märtsist kuni maikuuni kaotas meedia ainult 10 protsenti oma tellijatest. Jevheni ütleb: see on orgaaniline väljavool. Mõnedel tellijatel ei olnud kaardil piisavalt palju raha või debiteerimisel tekkis viga. Ülejäänud 90 protsenti ei loobunud tellimusest.

Juunikuu lõpus lülitas meedia maksumüüri uuesti sisse ja nägi stabiilset tellijate arvu kasvu. Turundusjuht prognoosis, et augustist novembrikuuni saavutavad nad sõjaeelse tellijate arvu.

„Kui enne invasiooni andis suure lugejate arvu ärisektorit, rahandust ja majandust käsitlev sisu, siis nüüd püüavad lugejad leida vastuseid ning on valmis maksma ekspertsisu eest: autori vaatenurgad ja sõjaline analüüs.”

„Kui enne invasiooni andis suure lugejate arvu ärisektorit, rahandust ja majandust käsitlev sisu, siis nüüd püüavad lugejad leida vastuseid ning on valmis maksma ekspertsisu eest: autori vaatenurgad ja sõjaline analüüs,” ütleb Jevhen.

Lisaks tuli meedial keelduda makstud ürituste organiseerimisest tippametnikest külaliste turvalisuse huvides. See oli üks meetodeid, millega rahastati ja reklaamiti nende brändi.

Reklaamipakkumiste tase langes samuti.

„Nõudlus on olemas, kuid see ei ole võrreldav sõjaeelse tasemega. Peaaegu täiesti puuduvad sooviavaldused eraldi toodete, brändide või teenuste turunduskampaaniateks. Reklaamijad ei tee eelarvest kulutusi turundamisele, kuna klientide ostujõud on madal. Aga meie meedia teeb koostööd suure äriga, mis on valmis töötama koostööprojektide raames. See puudutab peamiselt nende sõjaaegset tegevust: osalemist infrastruktuuri taastamises,” ütleb Jevhen.

23. veebruari õhtul naases Alla Pavljutšenko Kiievisse tööreisilt Melitopolist, kus ta filmis uut episoodi Ukraina neljanda kanali jaoks läbi viidavast uurimisest. Päev hiljem olid Vene väed Melitopolis. Algasid tänavalahingud. Järgmisel päeval sai ta produtsendilt sõnumi: „Sõbrad, me külmutame selle projekti mõneks ajaks.” Selle sõnumi järel liitus produtsent territoriaalkaitsega.

Samal ajal olid omanikul oma tõusud ja mõõnad. Oleksii Kovalev, valitsusmeelse partei Sluha Narodu rahvasaadik, ostis kanali vahetult enne Vene invasiooni. Ta seletas, et tegemist on kingitusega tema vanematelt. Täieulatusliku sõja alates ta lihtsalt kadus, ilma töötajatele maksmata, ütleb Alla. Aprilli alguses ta kirjutas, et läks okupeeritud Hola Prõstanisse Hersoni piirkonnas, kuna parlamendiliikmena „tuleb tal oma piirkonnas töötada”. Juba juunikuu alguses kirjutas Kovalev, et teeb koostööd Vene okupantidega. Ukrainas on tema vastu algatatud kriminaalmenetlus kollaboratsionismi eest.

Kõiki neid elu keerdkäike jälgisid Kovalevi kanali ajakirjanikud uudistest.

„Ta lihtsalt heitis kõik kõrvale. Ma tean, et ta helistas ükskord toimetajale ja hakkas kritiseerima: „Mida te kurdate, ma kaotan raha ja teie ärge küsige minult midagi, teie kaameramehed teenivad kontrollpunktides.” Tõepoolest, mitmed ajakirjanikud, kaameramehed, režissöörid ja toimetajad lahkusid toimetusest, et võidelda,” räägib Alla Pavljutšenko.

Alla põgenes koos sugulastega Lääne-Ukrainasse. Elati üks kuu nõukogudeaegses kahetoalises korteris, kus nad said peavarju. Kellelgi polnud tööd ja igaüks mõtles, et käes on aeg võtta elu oma kätesse.

„Me olime kõik harjunud kõvasti tööd tegema, mistõttu jõudeelu oli meie jaoks talumatu. Ja me hakkasime mõtlema, et mida me saame teha. Viis inimest: ajakirjanik, geodeet, hambaarst, kahe hambakliiniku juhataja, hambakliinikute veebidisainer,” ütleb Alla.

Nad kaalusid erinevaid variante, kuni Alla poiss-sõber ütles: „Ma oskan kohvi valmistada.” Arvutas kokku eelarve ja otsustas äriga alustada. Nad leidsid koha, remontisid selle oma kätega kümne päeva jooksul ja avasid kohviku. Kui saabus aeg Kiievisse naasta, otsustas tüdruk, et proovib ka siin äriga alustada.

„Kaks kuud tagasi ma teadsin, kuidas uurimist läbi viia, kuid ma ei teadnud, kuidas kohvi valmistada,” ütleb ajakirjanik, istudes oma kohvikus Kiievi kesklinnas. Siin on samuti kõik nende oma kätega tehtud.

Nüüd plaanib Alla avada oma pagariäri ja on juba palganud esimese töötaja – endise kaameramehest kolleegi Mõkola. Praegu on ta barista. Samal ajal teeb Mõkola vabatahtlikuna tööd Neljandas Kanalis.

Kui omanik oli minema jooksnud, otsustasid ajakirjanikud tööd jätkata, olgugi et tasuta. Youtube’i kanal ei kuulunud juriidiliselt Kovalevile, seega tema konto ja tema tellijatega käivitasid ajakirjanikud uue meediaväljaande nimega ProUA.

Neljandas Kanalis töötanud 200 inimesest liitusid sellega 50.

Alla ütleb, et laiaulatusliku sõja algusega pettus ta traditsioonilises televisioonis, kuid ta tunneb puudust kirjutamise võimalusest. Seega kui äri saab jalad alla, plaanib ta alustada blogi.

„Mul on kahju, et kõik nii juhtus, kuna Neljanda Kanali meeskond oli üks tõeline perekond. Nüüd nad tulevad mulle külla, minu kohvik muutub koosolekute kohaks, kus jagatakse mälestusi tööst, mis ei saa enam kunagi olema selline, nagu see oli enne 24. veebruari,” sõnab Alla.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!