5. osa. Kadunud unistused - Levila

5. osa. Kadunud unistused

Kas kliimanoored on radikaalsed? Mida nad arvavad poliitikast? Kui kaua nad veel jaksavad?

Tekst: Henri Kõiv
Fotod: Erik Tikan
Toimetaja: Hille Saluäär
Audiolugu luges: Marian Heinat
Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
Avaldatud: 06.2021

Suvi. Kümmekond kliimanoort rohkem kükitavad kui istuvad ümber madala laua. Nad on kogunenud miniatuurset lossi imiteerivasse lehtlasse. Suursugusust lisavad varjualusele väikesed puidust tornid. Parajasti käib käest kätte pehme punane draakon. Noored on selle ristinud Leoks ja kasutavad seda jutupulgana. Sõna on sellel, kelle käes on Leo. Ja kelle käes on parajasti Leo, see saab õiguse tutvustada, milline on tema ideaalmaailm aastal 2035. 

Ideid ja märksõnu kõlab rohkelt: tihedam ühistransport, trammiliinide pikendamine, Haapsalu rong, hooajaline elu, linnade kahanemine. Räägitakse poodidest, kus otsused oleksid inimeste eest juba ära tehtud, nii et polegi teist võimalust kui osta mahedalt ja pakendivabalt. Või tulevikust, kus eestlane läheb ameeriklasi harima, kuidas mullad taas viljakaks muuta. Kõlavad üleskutsed: “Pole vaja nii palju ringi liikuda!” ja “Koli maale ja tee vana maja korda!” Käimas on kliimanoorte suvelaager, mis justkui FFFi liikmete nooruse rõhutamiseks toimub Tartu õuelasteaias. 

Suvelaagri eesmärgiks on panna paika kliimanoorte sihiseade. Nelja päeva jooksul viivad noored selleks läbi mitu töötuba. Nii kaardistatakse näiteks seda, kuidas erinevad ühiskonnagrupid kliimanoorte tegevusse suhtuvad. Aktiivseks vaenlaseks nimetavad noored Martin Helmet ja EKREIKE koalitsiooni. “Nemad on pure evil. The enemy,” hüüab Kristin. Aktiivse liitlasena läheb kirja president Kaljulaid, passiivse vaenlasena Postimees. Õpetajad ja kaevurid liigitatakse neutraalsete alla. Liitlasi leitakse näiteks veganite ja LGBT-kogukonna hulgast. Noored on isegi üllatunud, et toetajaid tundub olevat ühiskonnas rohkelt.

Üllatuse põhjuseks võib olla ka tõsiasi, et omavahelises suhtluses keskendutakse just vaenlastele. Suvelaagri pauside ajal tulevad jutuks EKRE tõrvikurongkäigud. Siseringis neid küll taunitakse, kuid salamisi natuke ka imetletakse EKRE oskust nõnda palju rahvast kokku ajada. Vahepeal tehakse nalja, et FFFi eestikeelne nimetus võiks olla Sinise Äratuse eeskujul Roheline Valgustus.

EKRE esindab Eesti poliitilisel maastikul kliimaeitajate seisukohta. Kui parlamendis arutati riiklikult tähtsa küsimusena kliimaneutraalsuse saavutamist aastaks 2035, uurisid EKRE saadikud ettekandjatelt, kas see tähendab, et Eesti kaitseväe varustuses asendavad tulirelvi vibud ja mõõgad, ning tundsid muret tuulikutega kaasneva infraheli pärast. Anti Poolamets kurtis, et Anto Raukast soovitakse tühistada, ja Peeter Ernits leidis, et Euroopa Liidu saastekvoodid on kui siidnöör, mis idavirulasi kägistab. 

EKRE esindab Eesti poliitilisel maastikul kliimaeitajate seisukohta.

Eelmises valitsuses kasutasid EKRE keskkonnaministrid oma positsiooni selleks, et kliimamuutuste inimtekkelisuse kohta kahtlusi külvata. Oma esimeses avalikus sõnavõtus ministrina ütles Rain Epler, et ta pole kindel, kas kliimamuutuste peamine põhjus on inimeste tegevus. Tema eelkäija Rene Kokk lõpetas oma ametiaja kõnega keskkonnahariduse konverentsil. Ametnike koostatud kõne kliimamuutusi puudutava osa jättis ta sujuvalt ette kandmata. 

Kliimamuutuste kahtluse alla seadmise kaudu üritab EKRE uuristada teed venekeelse valija südamesse. Pinnas selleks on soodne: kliimateadlikkus on uuringute põhjal kõige väiksem Kirde-Eesti elanike, sh noorte seas. Ida-Virumaal pole FFF tänaseni kanda kinnitanud, kuigi keskkonna- ja kliimaprobleemid avalduvad rikutud põhjavee või õhusaastena seal juba täna. 

Kliimakriisi lahendamine eeldab poliitilist tahet. Paraku näitavad Eestis tehtud keskkonnateadlikkuse uuringud, et kõigest 5% siinsest elanikkonnast on valmis tegema poliitilist otsust keskkonna vaatepunktist lähtuvalt. Viimatistel parlamendivalimistel oli valijatel võimalik valida suisa kahe rohelise platvormiga erakonna vahel. Ka kahepeale kokku ei ületanud nende häältesaak valimiskünnist. Valimissituatsioonis kõnetab pensionitõus, maksuvabastus või mõni populistlik loosung inimesi lihtsalt kordi rohkem kui jutt glüfosaatide keelustamisest. Ilma valijateta on aga raske tekitada tahet keerulisteks poliitilisteks otsusteks. 

Kliimakriisi lahendamine eeldab poliitilist tahet. Paraku näitavad Eestis tehtud keskkonnateadlikkuse uuringud, et kõigest 5% siinsest elanikkonnast on valmis tegema poliitilist otsust keskkonna vaatepunktist lähtuvalt.

Neid otsuseid on vaja hakata tegema kiiresti. Kliimanoored pelgavad, et kui puuduvad poliitikud, kes raskeid otsuseid rahvale selgitaksid, võib Eestis korduda kollavestide stsenaarium: tänavatele tulevad vihased rahvamassid, kes on rahulolematud maksumuudatuste või reformikavadega, mis parema homse nimel nende tänast elustandardit langetavad. “Kui inimesed ei saa kliimakriisist aru, et toeta nad ka PÕXITit,” ütleb Kertu ühes suvelaagri töötoas.

Mihkel Kangur leiab, et seni on erakondade lähenemist keskkonnatemaatikale ilmestanud rohepesu maik. “Poliitikud tahavad rohelist silti külge saada, küll aga pole nad selle jaoks valmis midagi tegema,” väidab Kangur. Ta toob näiteks Tallinna rohelise pealinna kampaania, mis oleks toonud linnale kõlava tiitli, kuigi linnavalitsuse olulisimad otsused on Tallinna juba aastaid hoopis teises suunas tüürinud. 

“Poliitikud tahavad rohelist silti külge saada, küll aga pole nad selle jaoks valmis midagi tegema,” väidab Kangur.

Oma senist ekskurssi poliitikasse Elurikkuse Erakonna peaministri kandidaadina Kangur hea sõnaga ei meenuta. Ta on harjunud toimetama akadeemilises sfääris, kus argumendile vastatakse argumendiga. Poliitikutega keskkonnateemadel debateerides kohtas ta aga argumente, mis olid vildakad, põhinesid ebatõdedel või ei kannatanud üldse kriitikat. “Eesti poliitikutel puuduvad süsteemsed teadmised keskkonnast. Tuginetakse mingitele memodele või siis on ära õpitud mõned märksõnad ja laused, mis esinevad partei programmis, kuid puudub sügavam arusaam sellest, millest räägitakse,” ütleb Kangur välja karmi tõe. 

Teadmiste nappuse põhjuseks võib Kanguri hinnangul olla ka asjaolu, et paljud keskkonnaorganisatsioonid ning -aktivistid distantseerivad ennast poliitikast. Riigikogulasi kutsutakse küll kohvile, kuid mitte oma üritustele osalema või esinema, rääkimata sellest, et aktivistid ise astuksid erakonda. “Mulle jääb arusaamatuks, kuidas kavatsetakse muudatusi ühiskonnas saavutada, kui avalikult poliitikas osaleda ei soovita,” laiutab ta käsi. Ka Roheliste erakonna esinaine Züleyxa Izmailova on kogenud, kuidas apoliitilisust taotlevad keskkonnaorganisatsioonid erakondi demoniseerivad ja tõrjuvad. Kliimanoortega seoses meenub Izmailovale, kuidas erakonna lippudega lehvitamine lõppes ühel kliimaprotestil väikese tüliga.

Enne koroonakriisi oli Izmailova reedeti koos oma lastega Toompeal sage külaline. Tema 10aastane poeg tuleb tihti lagedale ideedega, kuidas elurikkuse vähenemist piirata. “Mõnikord on need päris ekstreemsed,” viitab ta laste mure tõsidusele. Izmailova sõnul on noored keskkonnateemade mõttes kõige teadlikum osa ühiskonnast, kuid nad on ka kõige passiivsem osa valijaskonnast. “Kui kõik noored valima läheksid, siis me oleksime Riigikogus,” on Izmailova veendunud.

Izmailova sõnul on noored keskkonnateemade mõttes kõige teadlikum osa ühiskonnast, kuid nad on ka kõige passiivsem osa valijaskonnast.

Kliimanoortel ühtset seisukohta poliitikas osalemise või poliitiliste eelistuste kohta pole. Kaia liitus näiteks meelsuse avaldamiseks Elurikkuse Erakonnaga, kuid pole partei tegevustes väga osalenud. Varem Roheliste noortekogusse kuulunud ja selles pettunud Õnne juhib täna noorsotse. Kristin ütleb, et ta pole poliitiku tüüpi: “Minu hinnangul meil pole vaja selliseid võimustruktuure, nagu täna on.” Henri leiab aga, et riigikogulaste kogu võim piirdub paaris komisjonis seaduseelnõudesse kriipsukeste lisamisega. Tema tahaks olla radikaalne aktivist, mitte korrumpeerunud dinosaurus. Just nõnda nimetavad kliimanoored isekeskis poliitikuid, kelle mõttemaailm pole noorte hinnangul enam ammu reaalsusega kooskõlas. 

Anarhistlikult meelestatud Kristin ja Henri näeksid hea meelega, et Eesti keskkonnaliikumine muutuks laiemalt senisest radikaalsemaks. Henri ütleb suvelaagris otse välja, et ERLi missioon on aegunud. Tema arvates võiks ERL ise protestiorganisatsiooni rolli täita, nagu ta tegi seda päris oma algusajal, kui Eestis käisid fosforiidisõja lahingud. Praegu jääb kohati mulje, et teised keskkonnaorganisatsioonid kasutavad kliimanoorte olemasolu ära. 

“Noored täidavad Eestis nišši, mida Läänes on pikka aega teinud Greenpeace, kes paneb mingi keskkonnateema suure kella külge ja siis peavad poliitikud sellele reageerima,” ütleb Mardiste. Tema arvates keeravad säärased liikumised vinti mitu korda üle, muutes otsustajate jaoks n-ö tsentristlikud keskkonnaühendused nagu Eestimaa Looduse Fondi või ERLi aktsepteeritavamateks partneriteks. Seepärast kulutavad noored kohtuuksi, kuid ennast juba tõestanud ühendused saavad samal ajal kaasa rääkida selles, kuidas peaks toimuma õiglane üleminek Ida-Virumaal või millistest põhimõtetest lähtuma Eesti energia- ja kliimakava. Mardiste on veendunud, et kliimanoorte olemasolu muudab tema ja teiste keskkonnakaitsjate tööd hõlpsamaks: “Radikaalsete nõudmiste taustal on lihtsam teistel kuskile jõuda kui ilma selliste nõudmisteta.”

On siis kliimanoored radikaalsed? Tõsi, näen minagi seda, kuidas Henri ütleb suvelaagris järjekordset töötuba alustades, et selle meetod on laenatud ühe Serbia riigipööraja raamatust. Ja ma kuulen ka seda, kuidas Kristin hüüab seepeale: “You had me at riigipööre!” Lisaks viiakse mind kurssi, et tõelistele riigipöörajatele kohaselt on Henri ja Kristin toimetatud presidendi vastuvõtult otse Viljandi politseijaoskonda, sest külaliste tervitamine punasel vaibal sildiga “Surnud planeedil pole Eestit!” oli korrakaitsjate hinnangul piisavalt kahtlane tegevus. Mingi radikaalne impulss on nendes noortes olemas. Kahjuks või õnneks kliimanoorte kokkupuuted politseiga selle juhtumiga piirduvad. Ka suvelaagris ei hakata minu kurvastuseks revolutsiooni sepistama, kuigi leidub ka keskkonnahuvilisi, kes just seda kliimanoortelt ootaksid. Rohkem mürtsu ja pauku, kõlab nende palve.

“Surnud planeedil pole Eestit!”

Mitme intervjuu käigus nihkub jutt kliimanoortelt peamiselt Inglismaal tegutseva liikumise Extinction Rebellion tegevusele, mis on saavutanud hulganisti tähelepanu oma tavatute aktsioonidega, mis ulatuvad teede ja sildade blokeerimisest, avaliku ruumi hõivamise ning pangahoonete ülevärvimiseni. Anette Parksepp nimetab Extinction Rebellioni lähenemist mõtlemapanevate raputuste korraldamiseks. Ta sooviks ka Eesti kliimanoorte eestvedamisel näha rohkem sääraseid raputusi. 

Madis Vasser tegi paar aastat tagasi katset Extinction Rebellioni ehk eesti keeli Vastuhakk Väljasuremisele Eesti rakukese loomisega. Sõnumid ja tegutsemisviisid laenati seejuures üks ühele Inglismaa kommunikatsioonist. Alustuseks korraldati Riigikogu ees nn die in ehk lebati protestiks surnuna maas, nii nagu olid seda teinud Briti aktivistid. Ühiselt unistati aga juba toona liiklussõlmede kinnipanemisest, täpselt nagu Londonis. Unistuste täideviimiseni paraku ei jõutud, sest rakuke lagunes kiiresti koost. 

Ootused põrkusid reaalsusega. Eestis liikumisega liitunud olid vaadanud välismaa videoid, kus tänavatel tunglesid tuhanded inimesed. Eestis oli neid esialgu kümme, kellest mõni võis ka haigena koju jääda. Suurejoonelisi aktsioone nii kitsa huviliste ringiga korraldada polnud võimalik. “Kui sa Eestis ütled inimesele, et on kliimakriis, siis see ei tähenda neile midagi. Isegi kui sa tead sellest midagi, siis minna selle pärast tänavatele ennast aheldama nõuab väga suurt hüpet,” põhjendab Vasser väljasuremisele vastuhaku väljasuremist Eestis.

Samasuguses kahvlis on ka kliimanoored, kes räägivad isekeskis plaanidest mõne silla pealt suur ja olulise sõnumiga bänner alla lasta, mis tekitab esialgu noorte seas palju elevust, kuid takerdub kohe arutellu, milline peaks olema kõige keskkonnasõbralikum materjal sellise bänneri jaoks. Pool aastat hiljem pole plaan kuskile edasi arenenud. Kui ma uurin noortelt, millised on FFF Eesti suurimad saavutused möödunud aastal, siis mainitakse mulle näiteks Google Drive’i kausta paremat struktureerimist. Nii põrkuvad unistused mõjusamatest ning suurejoonelisematest aktsioonidest reaalsusega, kus kolm nädalat järjest ei pruugi toimuda mitte ühtegi koosolekut ning peamisi eestvedajaid võib tabada ootamatult sügav motivatsioonikriis.

“Olen üllatavalt palju mõelnud, kas üldse peaks streikima. Vähe on olnud lõbu ja power’it,” ütleb mulle Henri möödunud aastale tagasi vaadates. Kristin tõdeb sajanda kliimastreigi valguses, et temas on keskkonnakatastroofi suhtes tekkinud teatud apaatsus: “Ma tean, et kõik on halvasti, ja see ei tekita minus enam reaktsiooni. See on ka natukene hirmus, sest reaktsioon oli see, mis motiveeris mind tegutsema. Kui nüüd ei löö uudised mind enam pahviks, siis ongi küsimus, et mille pealt ma edasi tegutsen.”

Liikumise tulevik on segane. Kliimanoored ütlevad, et nemad enne protestimist ei lõpeta, kui Eesti valitsus pole astunud jõulisi ja konkreetseid samme kliimaneutraalsuse saavutamise suunas aastaks 2035. Teine väga konkreetne mõõdik, mille alusel noored oma tegevuse viljakust hindavad, on aastane süsinikuheide, mis peaks tänavatelt lahkumiseks järsult vähenema. Kertu arvates on siiski tõenäolisem, et kliimanoored väsivad enne ära ja lõpetavad streikimise, kui et valitsuselt saabub otsus, mis kohalikke kliimaaktiviste täielikult rahuldaks. 

Kliimanoored ütlevad, et nemad enne protestimist ei lõpeta, kui Eesti valitsus pole astunud jõulisi ja konkreetseid samme kliimaneutraalsuse saavutamise suunas aastaks 2035.

Kas keegi märkaks, kui reedeti ühtegi noort enam streikimas ei käiks? Koroonaviiruse tõttu on viimase aasta jooksul tulnud kümneid streike kolida virtuaalmaailma. Nõnda, et iga noor protesteerib plakatiga oma kodus. See on noortele mugav ja säilib järjepidevus, kuid nii haihtub kliimamure ka paljude inimeste silmapiirilt.

Peep Mardiste suhtub mõttesse noorte kliimaliikumise väljasuremisest üllatavalt rahulikult: “Neil on oma mõju juba olnud. Nad on mingid hammasrattad juba käima pannud.” Mardiste arvates muudavad kliimanoored oma kohaloluga keskkonnaorganisatsioone niikuinii, ilmudes peagi välja kuskil mujal ja jätkates kliimavõitlus sama kirega. 

Osalt on see juba juhtunud. FFFi näol pole tegemist enam ammu mingisuguse tänavaliikumisega, kelle esindajate hääl kostab ainult ruuporist. Nad on Eesti kliimavõrgustiku täieõiguslikud liikmed, Henri kuulub tema poolt kritiseeritud ERLi juhatusse, keskkonnaministeerium on laiemalt noortega konsulteerimiseks loonud aga Eesti noorte keskkonnanõukogu, mille üheks aktiivseimaks liikmeks on just FFF. 

Kliimanoorte ees on kõik uksed veel valla. Paljud neist peavad alles hakkama tegema esimesi iseseisvaid otsuseid oma haridusteel. Näiteks Meena, kes veel aasta tagasi oli kindel, et läheb välismaale moodsat kunsti õppima, kaalub nüüd tõsiselt kliimateadlase karjääri. Kristini variant B, kui jalgpallurina poleks õnnestunud läbi lüüa, oleks olnud ettevõtlus. Nüüd on ta aga veendunud, et valedele põhimõtetele rajatud majandussüsteemi ta sellisel moel panustada ei soovi. Ka Marta ütleb mulle, et ta on nõus tegema ainult sellist tööd, mis toetab kliimamuutuste leevendamist.

Mitmekülgselt andekas Kertu mõtleb oma tulevikule iga päev. Kui varem unistas ta tööst ajuteadlasena, siis kliimakriisi valguses tundub see liiga isekas karjäärivalik. “Sa ei saa olla neuroloog, kui torm puhub minema su haigla,” selgitab ta, kuidas kliimamuutused on tema unistustele seadnud kindlad piirid. Ta nimetab oma uueks kliimateadlikuks karjäärivalikuks keskkonnaõigust. See mõte on suuresti tekkinud kohtukaasuse materjalide koostamise käigus. Ta näeb selles võimalust “nõmedaid saastavaid projekte” peatada ja vajalike otsuste elluviimist hõlbustada.

“Sa ei saa olla neuroloog, kui torm puhub minema su haigla.”

Kuigi kliimanoorte seas leidub riiklike olümpiaadide võitjaid, heal tasemel noorkergejõustiklasi, koorilauljaid ja pillimängijaid, Toidupanga vabatahtlikke ja noortevolikogu juhte, on nendega tulevikust rääkimine keeruline. See tundub nende jaoks ebamäärane ja isegi hirmutav. Näiteks Emma oli kliimamuutuste tõttu varakult sisse võtnud fatalistliku hoiaku: “Mõtlesin, et mis siis saab. Ma olin nii väike ega osanud midagi teha. Lihtsalt olingi ahastuses. Elasin umbes kolm-neli aastat teadmisega, et maailm on pekkis ja kõik on juba hukule määratud. Olin mingis mõttes juba alla andnud.”  

Sündroomi, kus kliimamuutustele mõtlemine põhjustab hirmu, jõuetustunnet, ärevust ja väsimust, nimetatakse ökoärevuseks. Eriti levinud on see alaealiste laste seas. Keskkonnapsühholoogia uuringud on näidanud, et kokkupuude mustade stsenaariumidega tekitab inimestes reeglina apaatsust ja lootusetust. Tegemist pole mingi moehaigusega. Eesti Roheline Liikumine on loomas eraldi nõustamisteenust kliimaärevuse all kannatajatele. Muide, Emma sai oma ökoärevusest võitu just tänu noorte kliimaliikumisele.

Sündroomi, kus kliimamuutustele mõtlemine põhjustab hirmu, jõuetustunnet, ärevust ja väsimust, nimetatakse ökoärevuseks. Eriti levinud on see alaealiste laste seas.

Tema kaksikõe Marta suu kaudu kuulen aga sellest, kuidas kliimakriis on noortelt röövimas unistamise võimet: “Ükspäev oli mul hästi õudne. Vihma sadas ja siis ma sain aru, et kõik, mis ma arvasin, et mu tulevik toob, kuidas ma reisin ja kuidas maailm on valla, et tegelikult seda pole olemas, sest tulevik on nii ebakindel. Mul ei saa kunagi olema sellist tulevikku, nagu mul peas oli.” Nii kõneleb põlvkond, kes tahaks unistada, kuid tihti enam ei julge. Paljud neist on hirmul, osa on teadmatuses ja need, kes veel ei ole, võivad seda ootamatumalt ärgata tundmatuseni muutunud maailmas. 

Üks kliimanoor kuulutab suvisel streigil, et tema ei taha siia rõvedasse maailma lapsi sünnitada. Järglaste saamisest hoidumist on kliimakriisi ühe lahendusena propageeritud. Ühe uuringu järgi on tegemist lendamise vältimise ning veganiks hakkamise kõrval kõige mõjusama viisiga oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks. Aga kliimanoored peavad endalt paratamatult ka küsima, millistes tingimustes nende lapsed tulevikus üles kasvavad. Kas nad tahavad panna oma järglasi osalema sõjas ressursside pärast? 

Järglaste saamisest hoidumist on kliimakriisi ühe lahendusena propageeritud. Ühe uuringu järgi on tegemist lendamise vältimise ning veganiks hakkamise kõrval kõige mõjusama viisiga oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks.

Kertu on kirjutanud sel teemal artikli, mille toimetajate poolt lisatud provokatiivne pealkiri viis selleni, et tema postkasti laekus mitu tapmisähvardust. Ehkki paljude kliimamuutusi käsitlevate artiklite kommentaarium on täis etteheiteid, et probleemi tuum peitub kolmanda maailma riikide kontrollimatus sündimuses, on põhimõtteliselt sama seltskond Lääne noortele valmis lastetuse jutu peale kõrri kargama. 

Kliimanoorte suvelaager lõpeb Emajõe ääres. Ilm on lämmatavalt palav. Samad inimesed, kes kõigest paar tundi varem arutasid, kuidas peaks poliitikuid lobistama, mängivad nüüd kaldal veesõda. Kaamerad on jälle kohal. Ma olen kindel, et need kaadrid jõuavad hiljem filmi. Lõpuks ometi saavad kliimanoored plakatid käest heita ja olla lihtsalt noored: kilgata, ajada üksteist taga, hulpida riietega vees, mängida seltskonnamänge, kus esitatavad küsimused suudlemiskogemuse või poiss-sõbra olemasolu kohta panevad punastama. Sõnaga – elada. Ma ei tea, kui palju nende noorte eludes on selliseid hetki, mida ei varjuta võimaliku keskkonnakatastroofi eelaimus, küll aga saab mulle seal kaldapealsel istudes selgeks, et nende noorte sõnum on tegelikult ju lihtne: andke meile tagasi meie tulevik. Lubage meil jälle unistada! Palun, laske ka meil elada.

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo