4. osa. Streikimise anatoomia - Levila

4. osa. Streikimise anatoomia

Linnatänavatele üles rivistunud kliimanoored kehastavad justkui piksevardaid, kes tõmbavad ligi igat masti kritiseerijaid, tänitajaid ja targutajaid.

Tekst: Henri Kõiv
Fotod: Erik Tikan
Toimetaja: Hille Saluäär
Audiolugu luges: Marian Heinat
Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
Avaldatud: 06.2021

10 000. See on arv, mida noored kliimastreikijad korduvalt isekeskis mainivad ja ka mulle intervjuud andes välja hõikavad. Just nii palju inimesi tahaksid nad näha kunagi kliimastreigil. See number pole laest võetud, vaid pärineb noorte kohtumiselt EKRE liikme Peeter Ernitsaga, kes ütles, et kuulda hakatakse noori võtma alles siis, kui nad suudavad säärase massi tänavatele tuua. Kliimanoorte seni kõige edukam streik on kohale toonud kümme korda vähem inimesi. Mõneti ehk üllatavalt saavutati senine osalusrekord seni kõige esimesel nn suurel üle-eestilisel streigil 2019. aasta märtsis.

Noored eristavad väikeseid ja suuri streike. Väikesed toimuvad iga nädal. Säärane regulaarne protestivorm on Eestis unikaalne, kuigi viitab uuele trendile. Põhimõtteliselt kliimanoortega samal ajal alustasid iganädalaste Stenbocki maja ees seismistega liikumise “Jah, vabadusele! Ei, valedele!” liikmed. Nemad on pärast Jüri Ratase valitsuse lagunemist lõpuks välja teeninud puhkuse. Kliimakriisi valitsusvahetus paraku ei lahendanud.

Väikesel streigil on oluline järjepidevus. Tulevad need, kes parajasti tulla saavad. Keegi eraldi kõnesid pidama ei hakka, pigem seistakse vaikuses. Kui on soe ilm, siis istutakse plakatitega maas, räägitakse omavahel juttu, loetakse raamatut, õpitakse. Ainsaks väljakujunenud rituaaliks on ühispildi tegemine. Eestis toimunud suuri streike võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Nendeks tuleb pikemalt valmistuda – tellida lava ja helivõimendus, leida kõnepidajad, panna kokku programm, teavitada meediat. Suurte streikide puhul on oluline teha ennast nähtavaks ja kuuldavaks.

Meediakünnise ületamisega on noortel aga hakanud tekkima raskusi. Anette Parksepp ütleb mulle, et tema toimetaja soovib enne fotograafi väljasaatmist teada, mis kliimastreigil täpsemalt juhtuma hakkab, sest uudsuse argumenti ei saa kajastamisel enam välja käia. Kliimanoorte 15 kuulsuseminutit on täis tiksunud. 

Möödunud septembris, kui toimus viimane suurem kliimastreik, oli Parksepp küll kohal, nagu ka mõned fotograafid ja kaameramehed, kuid viimased pidid kurja vaeva nägema, et fotodel oleks näha protestivaid rahvahulki. Olid esinejad, oli trummibänd, oli suurem lava kui kunagi varem, oli lauludest ja hüüetest koosnev eeskava, näole andsid ennast isegi mõned riigikogulased, kuid kümne tuhande meeleavaldaja asemel sai neile ette näidata ainult paarkümmend kliimaprotestijat.

Kertu ja Kristin arutavad pärast streiki, et lõpptulemus kahvatus selle saavutamiseks tehtud pingutuse kõrval. Resigneerumist pole tüdrukute nägudelt välja lugeda siiski võimalik. “Mina tahan ikkagi siin olla ja karjuda,” ütleb Kristin, kes alles mõned minutid varem oli üritanud väheseid kokkutulnuid panna temaga koos skandeerima “Hopp-hopp-hopp, põlevkivi stopp!” või “Mina ütlen taastuv, teie ütlete energia.” 

“Hopp-hopp-hopp, põlevkivi stopp!”

Oma streikidel on kliimanoored teinud katseid Eesti meeleavaldamiskultuuri avardamiseks. Otsitakse erinevaid viise, kuidas panna publik kaasa hüppama, hõikama või laulma. Paraku on kõrvalt vaadates sellel küljes teatav lääne importkauba maik, millega kinnised eestlased – mis sest, et noored – tulevad kaasa üsna vastumeelselt. Kui Eesti noored aktivistid käisid Šveitsis FFFide ülemaailmsel kokkutulekul, olid nad nähtust rabatud. “Muu maailma noored olid valjud ega kartnud hüüda erinevaid loosungeid. See on nagu öö ja päev võrreldes Eestiga, kus me lihtsalt istume plakatitega tänaval,” võrdleb Leena.

“Mina ütlen taastuv, teie ütlete energia.”

Kliimanoored on üritanud eestlastele omaseid praktikaid meeleavalduste formaati sobitada. Neil on olemas oma laulik rohkem kui 15 lauluga, millest mitmed on valminud regilaulu juhendaja kaasabil. Kuulen minagi uusversioone tuntud rahvaviisidest nagu “Kungla rahvas” ja “Seitse vanatüdrukut”. Samas tuleb laulude kaudu esile seesama kontrast Eesti ja muu maailma protestikultuuri vahel. Laulusõnad kostavad vaevu-vaevu minu kõrvu, kes ma seisan noortest nelja meetri kaugusel. Juhuslikud inimesed, kelle tähelepanu tõmbamiseks laulud on loodud, kõnnivad samal ajal noortest arusaamatu ilmega mööda. Noorte kammitsus on silmaga tajutav. 

“This doesn’t sound like a protest,” ütleb mulle Laura, möödunud sügisel ERLi juures praktikal olnud sakslanna, kui me jõulude eel kuulame Tartu linna jõulukuuse ette üles rivistunud kliimastreikijaid laulmas. Laura oli sügisel Tartu kliimaprotestidel sagedane külaline. Ta oli varem oma kodulinnas Augsburgis reedeti piketeerinud. Kui ma küsin, mille poolest erinevad Eesti streigid Saksamaa omadest, ütleb ta vastuseks, et Saksamaal on rohkem marssimist ja karjumist. Inimesed olevat seal vihasemad. Ja neid on ka rohkem – igal nädalal keskmiselt sada.

10, 7, 8, 4, 2, 3 – need on Tallinna ja Tartu streikidel osalejate arvud möödunud aasta suve- ja sügiskuudelt. Igal meeleavaldusel tehakse sotsiaalmeedia tarbeks kõigist osalejatest ka ühispilt. Kes neid pildigaleriisid Facebookis läbi klõpsab, see näeb, et kliimanoorte read on muutunud järjest hõredamaks. On ette tulnud ka reedeid, kus näiteks Tartus ei tule välja mitte ükski kliimastreikija. Nii mõnelgi noorel on tulnud seista üksi plakatiga keset linnaväljakut. See on harjumatu ja paljude jaoks ka ebamugav protestivorm.

10, 7, 8, 4, 2, 3 – need on Tallinna ja Tartu streikidel osalejate arvud möödunud aasta suve- ja sügiskuudelt.

Satun minagi peale olukordadele, kus mõni kliimastreigile tulnud noor kiivalt peidab oma plakatit ega kavatsegi meelsusavaldusega kokkulepitud ajal alustada, kui ta peab olema see esimene ja ainus julge. Üks kliimaprotestija tunnistab mulle ausalt, et ta pole paaril korral julgenud kohapeal plakatit kätte võtta, sest puudub võimalus massis lahustuda. Tuhandet inimest pole võimalik möödakäijal visuaalselt haarata. Viite inimest on. Teadmine, et sul pole võimalik võõra pilgu eest pageda, nõuab kamaluga rohkem enesekindlust.

Ühtlasi pead sa olema igal hetkel valmis esinema liikumise kõneisikuna. Tuhandepealise massiga ei ole mõtet vaidlema minna. Käputäis keskkooliõpilasi aga lausa tõmbab ligi igat masti kritiseerijaid, tänitajaid ja targutajaid. Arvestades keskkonnateemade laetust, kehastavad linnatänavatele üles reastunud kliimanoored justkui piksevardaid.

Kogenumad kliimanoored skeptikutega vaidlemist probleemiks ei pea. Nad näevad seda võimalusena lihvida oma argumenteerimisoskust publiku peal, keda ümber veenda on pea võimatu. Parim, mis sellistes situatsioonides juhtuda saab, on laskuda mõne näpuviibutajaga mitmekümneks minutiks arutellu, kus saab tutvustada omi vaateid ja lõpuks minna sõbralikult lahku. Tõsi, ka selline väljavaade tekitab nii mõneski noores ärevust.

“Minul oli hirm, et ma pole piisavalt roheline, et tulla streigile,” selgitab mulle Marta, miks ta kohe reedeti protestimas käima ei hakanud. Streigid äratasid temas küll juba varakult huvi, kuid ühtlasi istutasid pähe ka mõtte, et ta ei tea kliimamuutustest piisavalt palju. Uuringud ongi näidanud, et oma keskkonnateadlikkuse hindamisel on just noored keskmisest kriitilisemad. Paradoksaalselt võib see tähendada, et tegelikult ollakse keskkonna- ja kliimaprobleemidest hoopis teadlikumad. Sest mida teadlikum sa oled, seda rohkem adud ka oma teadmiste piiratust. “Vähem teadmisi loob inimeses tunde, et ta on rohkemates asjades ekspert,” selgitab Mihkel Kangur, miks kliima pärast muretsevad noored võivad ebakindlust tunda, kuid nendega vaidlema tulnud keskealistel meestel (jah, enamasti just neil) jääb argumentide tugevusest sõltumata alati õigust ülegi.

“Vähem teadmisi loob inimeses tunde, et ta on rohkemates asjades ekspert,” selgitab Mihkel Kangur, miks kliima pärast muretsevad noored võivad ebakindlust tunda, kuid nendega vaidlema tulnud keskealistel meestel (jah, enamasti just neil) jääb argumentide tugevusest sõltumata alati õigust ülegi.

Marta oma hirmudele ei alistunud. Ta pidas juba oma teisel suurel streigil kõne. Kui pakutakse poodiumi, tekib ka enesekindlus. Seda kinnitab mulle ka Leena, kes meenutab, kuidas esimese streigi eel pakuti Sirbis kliimanoortele avaldamispinda, ilma et nad oleksid pidanud eelnevalt oma teadlikkust kuidagi tõestama. “Tol hetkel olime ilmselt armsad rohelised noored,” pakub Leena. Artikkel sai valmis ühe õhtuga ja andis noortele juurde kõvasti tegutsemisindu. Lõpuks ometi oli Leenal võimalik rohkemate inimestega jagada seda, mis oli seni ainult tema enda peas mõlkunud.

Mingis mõttes täidavad streigid noorte osalejate jaoks sarnast rolli. Nad loovad turvalist mulli, kus saab jagada värskeid prügisukeldumise kogemusi, kiruda Tallinna olematut kergliiklusteede võrgustikku või arutada mõnda järjekordset skandaalset EKRE poliitiku sõnavõttu. “Streikidel tunnen, et maailm liigub paremuse poole,” ütleb mulle Marta. “Streikidel tekib alati lootust, et me suudame koos midagi ära teha,” täiendab Torm. “Kliimastreikidel on toredad ja lahked inimesed, kellel on sarnased vaatepunktid minuga. Nendega on tore rääkida,” lisab omalt poolt Meena. 

Tajun, et noorte jaoks on streik justkui füüsilise kuju võtnud sotsiaalmeedia grupp. See võimaldab killustunud huvidega noorte tegevusi ühise tähistaja ümber koondada. Kliimanoored eksisteerisid ka enne kliimaproteste. Nad lihtsalt vaatasid kodus üksinda dokumentaale või katsetasid veganretsepte, kuid nad ei tajunud ennast osana laiemast kogukonnast, kellega koos midagi suuremat teha või mõelda. “Mul puudus võrgustik inimestest, kellega ma oleksin keskkonnateemadel suhelnud,” ütleb Henri. Kui ta nägi postitust esimese kliimastreigi toimumise kohta, ütles ta endale, kas nüüd või mitte kunagi.

Henri polnud ainuke kogukonnast isoleeritud saareke. Kohalike kliimastreikide varajane ajalugu kõneleb sellest, kuidas soov kliimamuutuste teemadel avalikult välja astuda küpses mitmes peas, kuid esimest sammu ei soovinud keegi päris üksi astuda. Kristin, keda peetakse Eesti noorte kliimaliikumise algatajaks, käis 2019. aasta veebruaris ühe teise loomisjärgus keskkonnaliikumise tutvumisüritusel, kus kohtus Madis Vasseriga. Vasser oli enda ümber jõudnud selleks ajaks tekitada juba radikaali aura. Ta mäletab, kuidas Kristin pöördus tema poole mõttega tegeleda kliimastreikimisega: “Ta ütles, et üksi on nõme teha. Kas kuskil leidub veel keegi?” Vasser viiski Kristini kokku ühe teise noormehega, kes tänaseks on küll FFFi juurest kadunud, kuid aitas tol hetkel Kristinil teha toda otsustavat sammu. 

Tallinlaste aktiivsuse peale ärgati ka Tartus, kus ühtäkki hakkasid paralleelselt ja üksteise olemasolu aimamata kliimastreiki planeerima kolm väiksemat seltskonda, kes lõpuks ühes Facebooki aknas kokku said. See on 21. sajandi sotsiaalsete liikumiste trajektoor: globaalsed eeskujud, virtuaalne mõttekaaslus ning pea olematu organisatoorne struktuur.

Nii mõnelgi võis FFF Eesti esimesi suuri proteste nähes tekkida tunne, et tegemist on väga elujõulise massiliikumisega, mille taga seisab rohkearvuline aktivistide võrgustik. Mitte miski ei saaks olla tõest kaugemal. “Meil polnud mingit struktuuri ega organisatsiooni, oli Facebooki leht ja chat,” meenutab Kristin. Kaks aastat hiljem pole olukord palju paranenud. Jagatud on küll omavahel vastutusvaldkondi ja üritatud tegevusi paremini planeerida, kuid heal juhul kümne aktivistiga, kes peavad FFFi tegevused niigi koolitöid, trenne ja huviringe täis pikitud kalendrisse mahutama, on see võrdlemisi keeruline. Kliimanoored on reeglina ka sellises eas, kus toimub palju elumuutusi – kes läheb vahetusaastale välismaale, kes soovib täielikult keskenduda ülikooliõpingutele, kes leiab lihtsalt mõne uue huvi. Nii ongi Eesti kliimanoorte tegevuse põhiraskus käputäie aktivistide õlgadel.

Siin tekib suur kontrast globaalse liikumisega. Leena, kes läks 2019. aasta sügisel Londonisse õppima, üritas ennast sealgi kliimanoorte tegevusega siduda, kuid Inglismaal oli liikumise juures nii palju inimesi, et tekkis küsimus, mida ta üldse teha saaks. Samal ajal muretseb Kertu, mis Tallinna streikidest saab, kui tema ja Kristin peaksid keskkooli lõpetama ning näiteks Tartusse ülikooli astuma. Tartus juba läks nii, et kui Henri möödunud talvel uuesti Soome tööle läks, siis kadusid peagi plakatitega noored tänavatelt sootuks. “Kui üks aktivist kukub ära, langeb FFFi võimekus 20%,” tõdeb Kertu. 

Kliimastreigid said Eestis hoo sisse entusiasmist. Esimene kogunemine tekitas kollektiivse eufooria, selle baasilt korraldati teine, siis kolmas, neljas. Kliimanoorte tegutsemise ajahorisont oli lühike. Mitte keegi ei mõelnud sellele, kuidas peaks ühte liikumist üles ehitama, mismoodi kliimaprotestide vastu huvi näidanud noori liikumise tegemistesse kaasata või kuidas hoida peamisi aktiviste enda rüpes. Väljaspool streike ei tekkinud noorte vahel tugevat kogukonnatunnet. “Me tahtsime liiga palju, liiga kiiresti. Kogu aeg oli vaja uus streik korraldada ja selle kõrvalt polnud aega üksteisega sotsialiseeruda,” tõdeb Henri.

Väljapoole sellised probleemid ei pruugi paista. Vastupidi, nii mõnigi kliimanoor on kuulnud jutte sellest, et kliimaaktivistid on meil juba olemas, sinna pole uusi inimesi juurde tarvis. Sellist suhtumist on Kertu kohanud oma klassikaaslaste seas, kes peavad kliimaaktivismi justkui tema isiklikuks missiooniks, mis võimaldab neil tegeleda millegi muuga. Tegelikult tahaks ka Kertu parema meelega keskenduda olümpiaadidele, oma õpilasfirmale või pärimusmuusikale. Aga ta ei saa seda teha, sest kes siis poliitikutele kliimakriisi pakilisusest pidevalt märku annaks.

Paljud kliimanoored on üritanud oma trenni- või klassikaaslasi protestidele värvata, kuid ilma suurema eduta. Kui Marta on proovinud streikimise teemat tutvusringkonnas algatada, on tal palutud korduvalt lihtsalt vait jääda. Trennikaaslased vaatavad teda neil momentidel mõnikord nagu opakat. Õnne ütleb, et tema sõprade seas on kliimasoojenemisest olulisem see, mida keegi reede õhtul teeb. 

Õnne ütleb, et tema sõprade seas on kliimasoojenemisest olulisem see, mida keegi reede õhtul teeb. 

Tihti tuuakse keeldumise põhjusena välja hirm koolist maha jäämise pärast. Et streigile tulemise barjääri noorte jaoks langetada, on kliimaprotestide algusaega nihutatud ka reedel hilisemaks. Vasser selliseid järeleandmisi ei toeta: “Streik ei ole see, kui sa istud pärast koolipäeva kuskil vaikselt. Streik on see, kui sa päriselt ohverdad midagi, mis nende noorte puhul on tunnid oma koolikavast.”

Vasseri arvates ei täida iganädalased streigid enam oma eesmärki: “See on muutunud linnukese kirja saamiseks, et vahepeal keegi reedel käis. Ei pea ju tegema kogu aeg sama formaati, võib ju olla ka marss või kett.” Mõlemat on kliimanoored Eestis oma tegevuse algusaegadel ka katsetanud. “Või siis las olla trummibänd alati kohal, kes taob tund aega trumme nii, et linnavalitsus ei saa tööd teha,” jätkab Vasser ideede õhku viskamist. Peaasi on vältida Vasseri suurimat hirmu – et kliimanoortest saab tavaline keskkonnaühendus, kellel puudub jõud demonstratsioonide korraldamiseks.

Vasser hoiab juba praegu kahe käega peast kinni, kui näeb noori tegelemas riiklike arengustrateegiate tagasisidestamisega. “Sellega juba tegeletakse ja see pole tulemuslik,” ütleb ta kliimanoortele hoiatuseks. Ennekõike ilmselt Kertule, kes sai eelmisel aastal teada, et talle meeldib dokumente lugeda, analüüsida ja nende kohta seisukohti koostada. Tema eestvedamisel on hakanud kliimanoored olulistest kliimadokumentidest tegema ühismeediasse ka kokkuvõtlikke ja selgitavaid postitusi. “Mina tahaks, et paberitöö fänne oleks meil rohkem. Aga see ei saa kindlasti olla meie ainus ega ka põhitegevus,” kommenteerib Kertu.

Milline siis peaks olema kliimanoorte põhitegevus? Kas sotsiaalmeedias trollide trollimine, nagu pakub Vasser veel ühe mõtte? Mõni šokeeriv aktsioon avalikus ruumis, mille üle ka Greenpeace oleks uhke? Lobitöö Euroopa Liidu koridorides, kus tegelikult Eesti kliimapoliitikat mõjutavad otsused paika pannakse? Või hoopis regulaarsed koolikülastused, et muuta noorte jaoks reede keskpäevad kliimastreikidega reede õhtutest olulisemaks? Kas peaks püüdlema jätkuvalt 10 000 piiri ületada? Või piisab sellest, kui kohal on heal juhul kümme noort? Selle kohta ütleb tabavalt üks kliimanoor Pärnust: “Kliimakriis on ikka kliimakriis, vahet pole, kui palju inimesi kliimastreigil osaleb.”

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo