3. osa. Koopamüüt ja kasvumüüt

Madis Vasser on Eesti keskkonnaliikumises vabatahtlikult nõus täitma klouni rolli. Doktorikraadiga informaatiku suust kõlab see esiti ootamatu avaldusena. Vasseri klounaad on retoorilist laadi: seal, kus tõsiseltvõetav roheline räägiks jätkusuutlikkusest, ökosüsteemide teenustest ja rohelisest majanduskasvust, räägib Vasser hoopis tasaarengust, süvakohanemisest ja kollapsist. Dialoogi sellest tavaliselt ei sünni. Mõisted on teistele vestluspartneritele vastumeelsed või võõrad ja Vasseri ontlikust välimusest hoolimata vaadatakse teda jutu tõttu peaaegu nagu sõgedat, kuigi tema seisukohad põhinevad kõige värskematel teaduspublikatsioonidel süsteemiteooriate, majandusmudelite ning kliimamuutuste kohta. 

Kliimanoortele on Vasser omamoodi mentor ja vaimne isa. Ta aitas noortel esimesi streike korraldada, on pakkunud neile tegutsemisvõimalusi Eesti Rohelises Liikumises (ERL), tagunud koos nendega streikidel trumme, olnud neile nõuandjaks ja ergutajaks, kuid ennekõike ikkagi mõttekaaslaseks. Vasser esindab keskkonnaaruteludes häält, mis on kliima osas alarmistlik, tehnoloogia suhtes skeptiline ja poliitika koha pealt illusioonideta. Tema kaudu saab paremini aimu 21. sajandi keskkonnaaktivisti maailmapildist.

Kolm aastat tagasi teadis Vasser keskkonnast sama palju kui keskmine eestlane. Eluslooduse asemel tegeles ta toona virtuaalreaalsuse arendamisega. Ametist tulenevalt oli temas tugev annus tehnooptimismi. Just seetõttu ei vaevanud ta ka oma pead kliimakriisi pärast. Küll teadlased ja tehnoloogiafirmad selle probleemi ükskord ära lahendavad. Siis tuli tema juurde sõber raamatuga “Techno-fix”, mis selle arusaama purustas. „Sõber palus mul leida sellest raamatust üles loogikavead, kuid ma ei suutnud mitte ühtegi leida,“ meenutab Vasser. Ühtäkki kukkus ta ohjeldamatult lugema tehnoloogia, keskkonna ja majanduse teemadel.

2018 oli Vasseri jaoks enese harimise aasta. Ta hakkas mängima arvutimänge, kus kihutas tühjal maanteel lihtsalt selleks, et paralleelselt kuulata kõrvaklappidest neljatunniseid veebiloenguid süsiniku sidumise tehnoloogiate probleemide kohta. Nii tutvus ta muu hulgas faktidega, mis tegid järjest murelikumaks. Näiteks fakt, et põlevkivisektori õhusaaste moodustas 78% Eesti õhuheitmetest ja põlevkivitööstuse jäägid 80% jäätmetest. Või siis tõik, et ühe tonni põlevkivi põletamisel elektrijaamades tekib hinnanguliselt pool tonni süsihappegaasi. Või midagi edetabeliusku eestlastele – OECD riikide seas on Eesti ülekaalukalt kõige süsinikumahukam. Ühe inimese kohta paiskame õhku umbes samas mahus süsihappegaasi nagu maasturilembesed ameeriklased.

OECD riikide seas on Eesti ülekaalukalt kõige süsinikumahukam.

Juhuslikult avaldasid Eesti keskkonnaühendused täpselt samal ajal, kui Vasser Eesti energiamajanduse varjukülgedega tutvus, rahvaalgatus.ee lehel petitsiooni, milles nõuti riigilt põlevkivienergeetikast väljumise strateegiat ehk PÕXITit. Vasser kirjutas sellele kohe alla ning hakkas ERLi kollektiivse pöördumisega seoses edasi torkima. Peagi kutsuti ta juba töövestlusele. „Ütlesin seal, et olen Kaupo Vipi „Globaalpohmelust“ lugenud ja pole sellest hoolimata depressioonis,“ mäletab Vasser. Sellest piisas, et hakata Eesti ühes vanimas keskkonnaühenduses tööle põlevkiviteemalise arutelu vedajana. 

Põlevkivi nimetatakse Eesti rahvuslikuks rikkuseks. Seda pruunikat settekivimit on Eestis tööstuslikult kaevandatud rohkem kui sada aastat. Selle ajaga on põlevkivi maapõuest pinnale toodud umbes miljard tonni. Täna kaevandatakse pool maailma põlevkivist just Eestis. Ja lõppu veel kuskilt ei paista. Teadlaste hinnangute kohaselt saaks Eestis suurema vaevata ka järgmise aastatuhande alguses samas mahus põlevkivi kaevandada. Midagi on siiski muutumas. Me oleme siiani ainus riik maailmas, kus enamik energiast on pärit põlevkivist. Kui aga viimase nelja-viie aasta trendid jätkuvad, võib järgmine aasta osutuda ajalooliseks, nii et Eestis toodetud energiast moodustaks põlevkivi alla poole. 

Me oleme siiani ainus riik maailmas, kus enamik energiast on pärit põlevkivist.

Alles see oli, kui Eesti sai ajada rinna uhkelt kummi ja öelda, et me oleme üks väheseid energeetikavallas isemajandavaid riike Euroopas. Meil oli nii palju elektrit, et seda sai lahkelt müüa naabritele. Nüüd aga sagenevad järjest perioodid, mil Narva elektrijaamad seisavad jõude, kuna põlevkivist pole otstarbekas toota mitte ühtegi megavatti elektrit. Turul lihtsalt ei leidu kedagi, kes seda ostaks. Eestist on saanud esmakordselt elektrienergia importija. Põlevkivienergeetika vähikäigu on tinginud avatud elektriturg, taastuvenergia tehnoloogiate odavnemine ning Euroopa Liidu kvoodikaubandus. Need on pöördumatud protsessid, mis tõrjuvad põlevkivielektri täielikult turult välja kõige hiljem järgmise kümnendi keskpaigaks.

Eestist on saanud esmakordselt elektrienergia importija.

Selle väljavaatega ollakse Eesti Energia ja Viru Keemia Grupi kontorites juba leppinud. Ometi ei too see endaga kaasa PÕXITit, sest põlevkivist saab toota ka õli. Just põlevkiviõli tootmist soovivad keskkonnaaktivistid täna peatada. 

Kuigi Eestis on põlevkivist õli toodetud varsti juba sada aastat, on seda jätkuvalt võimalik reklaamida innovatsioonina: võrreldes põlevkivi ahju ajamisega saab sellest õli tootes kätte kaks korda rohkem energiat ning süsihappegaasi heide on sellisel juhul samuti üle kolme korra väiksem. Õigem oleks küll öelda, et 60% heitmest kajastub lihtsalt mõne teise riigi süsinikubilansis, sest pea kogu toodetud õlikogus müüakse välismaa laevakompaniidele, kes kasutavad seda kütuselisandina. Laiemas plaanis pole aga vahet, kas süsinikuosakesed jõuavad atmosfääri Auverest või Suessi kanalist – kliimakriisi panustavad nad mõlemad ühtemoodi.

Kohalike kliimanoorte jaoks on õlitehas põhimõtteline küsimus. Eesti ei saa muutuda kliimaneutraalseks, kui põlevkivitööstus jätkab Ida-Virumaal tegutsemist. Eelmise valitsuse otsus eraldada Eesti Energiale 125 miljonit eurot uue õlitehase rajamiseks sundis kliimanoori võtma riigi vastu ette kohtutee. Tegemist on Eesti esimese kliimakaebusega, milles vaidlustatakse Eesti Energiale antud ehitusluba, sest see läheb noorte hinnangul vastuollu selliste strateegiliste dokumentidega nagu Pariisi kliimalepe, säästva arengu eesmärgid või ELi ülene plaan saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

Eesti ei saa muutuda kliimaneutraalseks, kui põlevkivitööstus jätkab Ida-Virumaal tegutsemist.

Kuigi Eestis on tegemist pretsedenti loova kaasusega, siis maailmas on kliimakaebused järjest enam levinud. Viimase kolme aastaga on kliimakaebuste arv kahekordistunud. Möödunud aasta keskpaigaks oli üle maailma esitatud kokku 1550 kliimakaebust 38 riigis. Seejuures on aktiviste saatnud järjest suurem edu: Londonis seisis kliimakaebuse tõttu pikalt Heathrow lennujaama kolmanda lennuraja ehitus, Hollandi valitsust sunniti kohtu kaasabil seadma kliimamuutusega võitlemiseks ambitsioonikamaid eesmärke ning Kolumbias kohustati riiki Amazonase vihmametsade raiumist pidurdama. Hiljuti esitasid Portugali noored keskkonnaaktivistid Euroopa Inimõiguste Kohtusse aga 33 Euroopa riigi (sh Eesti) vastu kaebuse, kus toodi välja, et riikide suutmatus süsinikuheidet piirata ohustab noorte füüsilist ja vaimset heaolu.

Kliimakaasused on ajastu märk. Peep Mardiste teab rääkida, kuidas 15 aastat tagasi kaebas ERL majandusministeeriumi kohtusse põlevkivi kaevandamise plaani pärast. Sisu mõttes oli juba toona kliima põhimõtteliselt arutuse all, kuid mitte keegi ei reklaaminud seda kliimakaebusena. Mardiste sõnul peljati, et kohus pole selleks valmis: “Tundus, et kliima oli tol hetkel liiga abstraktne.” 

Kliimakaasused on ajastu märk.

Praegu mõtleb kohtusüsteem kliimanoortega kaasa, millest annab tunnistust hiljuti tehtud halduskohtu otsus peatada ajutiselt Eesti Energiale antud ehitusluba. Nii ei saa riiklik energiafirma kuni lõpliku kohtuotsuse jõustumiseni koppa maasse lüüa, mis võib tähendada kuni paariaastast viivitust. Arvestades Euroopa Liidu kliimapoliitilisi ambitsioone ja tehnoloogia arengut võib see olla piisav selleks, et FFF saaks olla nael Eesti Energia kirstul, kui kasutada noorte endi väljendit. 

Mardiste väitel eristab FFFi liikmeid varasematest keskkonnaaktivistidest palju radikaalsem ja pessimistlikum vaade sellele, mis varsti juhtuma hakkab. Nende jaoks on katastroof juba käes. Sellise arusaama pinnalt kõlab lubadus saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050, nagu Eesti on Euroopa Liidu eeskujul möödunud aastal endale kohustuseks võtnud, kuritegeliku ja hukatuslikuna. Sarnaselt teadlaskonnaga ei pea kliimanoored Euroopa Liidu rohelepet mitte üliambitsioonikaks, vaid ebapiisavaks dokumendiks, eriti kuna lepet raamistab keskkonnasäästu asemel jutt rohelisest majanduskasvust. Henri jaoks on vastuvõetamatu, et leppes ei räägita mitte sõnagi sellest, et me peaksime oma tootmist ja tarbimist vähendama.

Selle asemel on erinevates kliimaneutraalsuse saavutamise plaanides pandud palju rõhku innovaatilistele tehnoloogiatele, mis lubaksid majanduskasvu keskkonna saastamisest lahti siduda ja senisel tarbimispeol jätkuda: palju lootusi on pandud vesinikule, uut hoogu on kogumas jutud tuumaenergiast ja kõige ulmelisemates stsenaariumides puistatakse atmosfääri päikesevalgust tagasi peegeldavaid väävliosakesi.

Kliimanoored ei usu, et tehnoloogia inimkonda praeguselt kursilt suudaks päästa. Selle küsimuse peale hakatakse mulle rääkima Jevoni paradoksist ehk tõhususega paratamatult kaasas käivast soovist veelgi enam tarbida. Eesti riiklikes arengukavades pole sellest paradoksist sõnagi juttu, kuigi meie ponnistused kliimaneutraalsuse poole liikumisel keskenduvad esmajoones kõiksugusele tõhustamisele, optimeerimisele, energiakadude vähendamisele või nutikate lahenduste kasutuselevõtule. Ligi 6000 töötajaga tööstusharu väljasuretamise kõrval on need lihtsad sammud, millest Eestil on seni olnud võimalik lähtuda tänu ajaloolisele juhusele. 

Nimelt on süsinikuemissioonide vähendamisel globaalselt valitud baasaastaks 1990, kui Eesti oli veel tubli Nõukogude liiduvabariik, kus toodeti meeletutes kogustes kummikuid, transistoreid ja silikaattellist. Kui taasiseseisvunud Eesti liideti kapitalistliku turumajanduse vooluringi, sulgesid paljud hiigeltehased jäädavalt oma uksed. Eesti kasvuhoonegaaside heide vähenes kolme aastaga pea poole võrra, ilma et selleks oleks ise tulnud teha ühtegi strateegilist otsust. Pariisi kliimaleppega võetud kohustused aastaks 2030 (vähendada heidet 40%) oli Eesti täitnud juba leppele alla kirjutades. 

Veel hiljuti sai keskkonnaminister Tõnis Mölder Riigikogu kõnepuldist kuulutada, et Eesti on üks Euroopa Liidu tublimaid rohepöörajaid – meie kasvuhoonegaaside heide on 64% väiksem kui aastal 1990. Kontekstita tundub see suure saavutusena, kuigi taas kord jõudsime selle tulemuseni meie poliitilistest valikutest sõltumata. Viimane järsem jõnks Eesti kasvuhoonegaaside heite graafikus on seotud eespool mainitud turujõududega, mis on muutnud põlevkivist toodetud elektri konkurentsivõimetuks. 

Millest keegi peale kliimanoorte eriti rääkida ei taha, on majandustegevuse kokkutõmbamine. Vasser nimetab seda sotsiaalseks innovatsiooniks: „See on keerulisem, sest tehnoloogia arendamise asemel pead kultuuri ja inimeste harjumustega tegelema.“ Eesti keskkonnaühendused avaldasid käesoleva aasta alguses oma energeetikavisiooni, mille kohaselt tuleks kliimaneutraalsuse saavutamiseks aastaks 2035 vähendada energia tootmist ja tarbimist praegusega võrreldes vähemalt 40%. 

Vasserile on ette heidetud, et selle plaaniga tahetakse viia eestlased tagasi koopasse. Ta ütleb kriitikutele vastuseks, et selles koopas on jätkuvalt soe, olemas on internet ja 50 liitrit vett inimese kohta päevas. „Meie elu muutub lokaalsemaks, energiatootmine hajusamaks ning senisest rohkem tuleb teha regionaalset koostööd,“ kirjeldab Vasser ühenduste tulevikunägemust, mida jagavad ka paljud kliimanoored. 

Vasserile on ette heidetud, et selle plaaniga tahetakse viia eestlased tagasi koopasse. Ta ütleb kriitikutele vastuseks, et selles koopas on jätkuvalt soe, olemas on internet ja 50 liitrit vett inimese kohta päevas.

Küsides noortelt nende tuleviku kohta, kasutavad paljud sellest rääkides mõistet „kogukond“. Näiteks Kristini sooviks on elada tulevikus kuskil ökokogukonnas, kus tal on oma põllumaa toidu kasvatamiseks, allikast tuleks puhas vesi ja otsuseid võetakse vastu rahvakogu meetodil. Sarnane unistus on ka Kaial, kes soovib näidata, et meie toidulaud ei pea sõltuma keemia- ja naftatööstuse sisenditest: „Need sisendid saavad ühel hetkel otsa. Banaanid ei tule enam varsti tasuta üle ookeani. Kui see plahvatus ära käib, siis ma tahaksin luua väikeseid padjakesi, kuhu inimesed saaksid maanduda, et nad ei kukuks oma pead lõhki.“ 

Kaia on nimelt veendunud, et inimesed on oma vabaduse ja iseseisvuse suurkorporatsioonidele loovutanud. Viimased kaks aastat on ta padjakeste loomise suunas juba väikeseid samme astunud, kasvatades Tartu maheaias ise ube, kõrvitsat ja nisu. Streikimise asemel on aiandusest saanud tema peamine fookus keskkonnaaktivistina.

Henri ja Madis kuuluvad mõlemad aga väikese süvakohanejate kogukonna liikmete hulka. Tegemist on seltskonnaga, kes juba katsetab elu kliimakriisi järgses maailmas. Möödunud suvel toimunud süvakohanejate suvelaagris õpetas Henri näiteks vikatiga heina niitmist. Sauna remontimiseks ei tormanud süvakohanejad esimese asjana mitte Bauhofi, vaid sobiv ehitusmaterjal leiti mõne meetri kaugusest metsatukast. Süvakohanejate huvid on erinevad ja see rikastab. Üks teab tehnoloogiast, teine toidust, kolmas ehitamisest ja neljas kogukondade loomisest – tulevikus on need kõik kasulikud oskused.

Vasser tegutseb ise hetkel muu hulgas selle nimel, et Tartu lähedale püsti panna lihttehnoloogia teemapark puidust tuulikute, savist ja põhupallidest ehitiste, toidusalu ja erinevate mehhaaniliselt käitatavate atraktsioonidega. Tema eesmärgiks on meelelahutuslikul viisil õpetada seda, kuidas inimmõõtmeline maailm tegelikult töötab. Muidugi, paljude jaoks on selline elektroonikavaba park juba ohtlikult lähedal kardetud koopa analoogiale.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!