2. osa. Suusarahva kannatused

2008. aastal ilmus Eesti Ekspressis tähelepanuväärne interjuu akadeemik Endel Lippmaaga. Lippmaa laotas talle külla tulnud ajakirjaniku ette hulga graafikuid ja tabeleid ning näitas arvutiekraanilt mudeleid päikese intensiivsuse kohta. Nende andmete põhjal väitis Lippmaa resoluutselt, et kliima mitte ei soojene, vaid jaheneb. Kõik, kes väidavad vastupidist, teevad seda poliitilistel kaalutlustel, olgu siis selleks, et krahmata endale teadusgrante või panna riiklike toetusrahade abiga püsti tuulikuid. Lippmaa soovitas lugejatel hoopis süsinikdioksiidi õhku paisata ning endale suurem auto osta, et maakera temperatuuri langust takistada. Hiljem on seda intervjuud Eesti Teaduste Akadeemia füüsika ja astronoomia osakonna juhatajaga nimetatud Eesti kliimaeituse tüvitekstiks.

Lippmaa ei olnud Eestis toona ainus kliimasoojenemise eitaja. Sarnase jutuga on meedias korduvalt üles astunud ka teine akadeemik, geoloog Anto Raukas, kes ühtelugu pisendas inimfaktori rolli maakera kliima kujunemisel. “Maa kliima sõltub eeskätt astronoomilistest ja geoloogilistest teguritest. Inimmõju kliima muutustele on tühine,” kirjutas ta 2009. aastal Postimehe veergudel. Samas artiklis hoiatas Raukas sajandi keskel saabuva kliima jahtumise eest. Neid väljaütlemisi meenutades kõlab isegi veidi uskumatult, et kliimanoorte keskseks sõnumiks on täna: “Kuulake teadlasi!” 

Kliimateaduse arengus võib välja tuua mitu etappi. Aastakümneid võis osutada asjaolule, et teadlased ise pole olnud kliimamuutuste osas ühel meelel. Väike osa teadlaskonnast nimetas inimtekkelist kliimamuutust blufiks. Selle tõestamiseks kasutasid nad nii isiklikku autoriteeti, segasevõitu andmeid kui ka argikäibes ohtralt kõlapinda leidnud vandenõuteooriaid. See kompott kõlas paljude jaoks igati usutavalt. Kliimaskeptikud tsiteerivad akadeemikuid tänase päevani meelsasti. Peep Mardiste tunnistab, et üksjagu süüd lasub siin ka keskkonnaorganisatsioonidel: “Kliimamuutuse eitajate hääl kõlas, sest keegi teine teaduse peavoolust ei viitsinud nendega vaielda ja ka meie Eesti Rohelises Liikumises ilmselt vaatasime, et las nad jauravad.”

Täna sellist jauramist nii lihtsalt enam eetrisse ei lasta, kuid toona jõudis Lippmaa artikkel Eesti Ajalehtede Liidu noore ajakirjaniku preemia kolme nominendi hulka. Lippmaaga intervjuu teinud Eesti Ekspressi ajakirjanik kirjutas 11 aastat hiljem pika selgituse, kuidas selline skandaalne usutlus sai üldse sündida. Üks põhjusi: ajad olid lihtsalt teised. Ajakirjanduselt oodati sensatsiooni, irooniat, vormieksperimente, elu eheduse kajastamist. Analüüsivõime, tõsiseltvõetavus ja faktitäpsus olid kohati teisejärgulised väärtused. Samamoodi oli teisejärguline kliimamuutused teemana. Sellest kirjutati vähe ja veel vähem leidus selle kohta tuumakaid käsitlusi.

Oluliselt paremaks muutus Eesti meediapilt 2019. aasta septembris, kui Eesti Päevaleht käivitas oma keskkonnakülje. Esialgu oli see isegi spetsiifilisemalt nimetatud kliimarubriigiks ning selle algatamist põhjendati lugejale sooviga pakkuda aina kuumenevas kliimadebatis argumenteeritud ja faktipõhist infot. 

Kaudselt võib rubriigi loomist pidada FFFi noorte teeneks. Pärast märtsis peetud esimest Eesti kliimastreiki figureerisid kliimanoored äkitselt igal pool: kes avas Tallinn Music Weeki, kes oli kutsutud debateerima “Esimesse stuudiosse”, kelle juures käis oma kaameratega “Pealtnägija”, kes kõneles raadios, kes presidendiga Arvamusfestivalil. Kliimanoortele pakuti lahkelt poodiumi, et nad saaksid selgitada, miks nad reedeti koolis ei käi või mida nad mõtlevad plakatitele kirjutatud loosungitega. Noored sõnumitoojatena muutsid kliimakriisi meediale huvipakkuvaks. 

Eesti Päevalehe näitel ei piirdunud ajakirjanikud ainult nunnude persoonilugudega alaealistest noortest. Kliimaprotestijad andsid oma tegevusega argumendi ka neile ajakirjanikele, kes soovisid sügavuti keskkonnaprobleemidesse kaevuda. Leena tunnetuse põhjal on kliimamuutuste teema meediapildis iseenesestmõistetavana nüüd alati natuke kõige osa, st järjest enam tajutakse igasuguse inimtegevuse keskkondlikku mõõdet. Ka Eesti Päevalehe keskkonnakülje lähtepunktiks on olnud selgitada lugejale, kuidas kliimamuutus meid kõiki puudutab. Rubriigis on ilmunud lugusid põllumajandusest linnaplaneerimiseni.

Kuigi keskkonnateemad imbuvad igasse eluvaldkonda, näeb rubriigi eest vastutav Anette Parksepp kurja vaeva, et teised toimetuse liikmed samuti külje valmimisse lugudega panustaksid. Enamasti tuuakse keeldumisel vabanduseks, et valdkond tundub kole keeruline. Parksepp sellise põhjendusega ei lepi: “Minu arvates on vaja, et kõigil ajakirjanikel tekiks kompetents, soov ja huvi keskkonnateemade vastu, sest varsti peame kõik sellest kirjutama hakkama.”

Parksepp lähtub kliimavaldkonna kajastamisel kolmest põhimõttest: kliimamuutus toimub, see on inimtekkeline ja selle vastu on tarvis midagi teha. Ta ütleb mulle, et nii mõnegi kommentaatori silmis on selline positsioon liialt võitlev. Seepärast peab Parksepp kliimamuutustest kirjutamisel oma allikaid hoolikalt valima, viidates sageli näiteks ÜRO egiidi all tegutseva valitsusvaheliste kliimamuutuste paneeli (IPCC) 2018. aastal avaldatud aruandele, mille suhtes eksisteerib lai rahvusvaheline konsensus. Lippmaa vaidleks viimasele väitele ilmselt vastu, sest kurikuulsas kliimaeituse tüvitekstis heidab ta IPCC-le ette võltsimist ja kliimateabega manipuleerimist, demonstreerides seejuures oskust anomaalseid statistilisi numbreid rikkaliku folkloorse materjaliga ümbritseda. 

Kliimamuutus toimub, see on inimtekkeline ja selle vastu on tarvis midagi teha.

Nimetatud 2018. aasta aruanne esindab tänaste teadmiste kontsentraati. Just selle raporti pinnalt on paljud tänased kliimaaktivistid jõudnud tänavatele. IPCC ise uurimisega ei tegele. Nende eesmärk ongi võtta valitsusjuhtide jaoks kokku kõige värskem kliimamuutustealane teadmine, teha selle põhjal tulevikuprojektsioone ja anda poliitikasoovitusi. Kolm aastat tagasi tõusid paljudel inimestel seda aruannet lugedes ihukarvad püsti. Raport väitis, et juba praegu on maakera temperatuur industrialiseerumise algusega võrreldes tõusnud ühe kraadi võrra. Pariisi kliimaleppega võtsid riigid kohustuse hoida temperatuuri tõusu kahe kraadi piires. Ideaalis räägiti 1,5 kraadist.

Aruanne andis detailse ülevaate, kuivõrd katastroofiline võib kõigest poolekraadine vahe olla: maailmameri tõuseks 8 sentimeetrit, iga-aastased soojalained oleksid kaks korda pikemad, veenappuse all kannatavate inimeste hulk suureneks rohkem kui 100 miljoni võrra, põlengualade pindala Lõuna-Euroopas suureneks 50%, maisi saagikus langeks kaks korda, põhimõtteliselt kaoksid korallrahud maailmamerest täielikult. Rääkimata sadadesse triljonitesse ulatuvast majanduslikust kahjust ning ligi 150 miljonist kliimapõgenikust, kes oleksid 2050. aastal sunnitud endale uut kodu otsima.

Üks teadlane, kelle jaoks raportis esitatud andmed mõjusid äratuskellana, oli ökoloog Mihkel Kangur. Eriti murelikuks tegi teda ökosüsteeme puudutav osa. Ta toob näitena sellesama haihtumisohus korallrahu, mille suurimad asualad paiknevad Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel Okeaanias. Tegemist on ökosüsteemiga, millest pärinev valk moodustab viiendiku meie toidulauast. Kliimamuutuste tõttu jääb keegi sellest lihtsalt ilma. Küsimus on, kes ja kuidas seda otsustab.

IPCC raport kiirendas Kanguri jaoks protsesse, mis olid alanud juba kuus aastat varem, pärast isaks saamist. Kui talle anti võimalus haiglas sünnituse järel oma poega esmakordselt käte peal hoida, tabas teda nägemus: „Nägin, et mu laps on sõjas ning sõda käib loodusressursside pärast.“ Kõrge h-indeksiga teadusartikleid kirjutanud Kangur jõudis ühtäkki arusaamisele, et teaduspublikatsioonid tema last lahinguväljast ei päästa. Seni oli ta vaadanud ajakirjanduses arvamusartiklite kirjutamisele kõõrdi. See justkui polnud hinnatud teadlasele kohane tegevus. Nüüd tundis ta suisa kohustust ühiskonnaga oma teadmisi jagada. Ta asus ka omandama magistrikraadi pedagoogikas, et aidata tulevastel õpetajatel paremini mõista ökosüsteemide toimimist. 

Kui esialgu tundus, et kõige parem on ühiskonda muuta hariduse kaudu, siis IPCC raporti ilmumine viis Kanguri otsaga poliitikasse. Temast sai vastloodud Elurikkuse Erakonna peaministrikandidaat. Aasta enne valimisi oli talle koitnud, et kell tiksub armutult. „Lootsin, et jõuab peale kasvada uus generatsioon, kes saab maailmast paremini aru ning toimub kardinaalne muutus. Me näeme kliimanoorte näol, et muutused on tulemas, kuid need pole hetkel ei piisavalt laiaulatuslikud ega sügavad,“ selgitab ta oma otsuse tagamaid. Ta hoiatab, et inimkonnal on umbes järgmise kümnendi keskpaigani aega, et oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside hulka ja taastada looduslikke ökosüsteeme. Seejärel võib alata suur segaduste aeg, mil Maa ökosüsteem läheb üle uude seisundisse, mille puhul on kindlalt teada ainult see, et sellega kaasneb ulatuslik rahvastiku ümberpaiknemine.

Praegu inimkond sellel kursil pole. IPCC raportiga pandi paika ka teekaart tulevikuks. Selle sõnum oli selge. Kui me soovime maakera keskmist temperatuuri hoida eelnevalt mainitud kriitilise 1,5 kraadi juures, siis peaksid õhku paisatud kasvuhoonegaasid igal aastal kuni aastani 2030 vähenema 7,6%. Kui möödunud anomaalne koroona-aasta välja arvata, siis alates Pariisi kliimaleppe sõlmimisest on süsihappegaaside heide globaalselt igal aastal hoopis kasvanud. 

Ka möödunud aastal, kui viirusest tingitud seisaku tõttu vähenes maanteetranspordis süsinikuemissioon 10% ning lennunduses 40%, jäi raportis määratud üldisest sihttasemest ikkagi 0,6% puudu. Me peaksime sel aastal veel vähem lendama ja autoga sõitma, et võiks hakata üldse mõtlema võimalusele 1,5 kraadi kuumenemise graafikus püsida. Ja neid lennukilomeetreid peaksid samas mahus vähenema ka sellest järgmisel ja ülejärgmisel aastal. 

Kliimanoored ei salga, et ka neil on tugevaid kahtlusi, kas inimkond suudab kliimasoojenemist hoida 1,5 kraadi piires. Nii mõnigi usub, et ka 2 kraadi on utoopiline väljavaade. Aga Kertu toonitab, et hetkel on see veel meie kätes. Varsti läheb 1,5 kraadi eesmärk vastuollu ka füüsikaseadustega. Ja mida kauem me venitame, seda erakordsem peab olema hilisem pingutus. Kümme aastat tagasi alustades tulnuks 1,5 kraadi piiridesse jäämiseks igal aastal 3,3% kasvuhoonegaaside heidet piirata. Piltlikult öeldes oli meil veel võimalik valida, kas lahkume oma kõigi mugavustega viienda korruse korteris järk-järgult trepist alla tulles või siis läbi akna hüpates. 

Aga kuidas seletada püksirihma koomale tõmbamist inimesele, kes ei saa aru, et olukord on halb? Teisisõnu, kuidas seda seletada eestlasele? Viimati, kui ETV saates „Suud puhtaks“ arutati kliimakriisi teemadel, näidati alustuseks, kuidas Klubi Tartu Maraton plaanib lumevaeste talihooaegadega toime tulla. Sest see on kõige silmanähtavam muutus, mida planeedi kuumenemine Eestis kaasa on toonud. Möödunud 2020. aastal – mis oli mõõtmisandmete põhjal Eesti kliimaajaloo kõige soojem – võis lumikattega päevi ühe käe sõrmedel kokku lugeda. 

Aga kuidas seletada püksirihma koomale tõmbamist inimesele, kes ei saa aru, et olukord on halb? Teisisõnu, kuidas seda seletada eestlasele?

Kui suusafännide jaoks tähendab see monotoonset imitatsioonitrenni ning kallist lumelaagrit mägedes, siis paljud eestlased näevad kevad- ja sügishooaja pikenemist pigem positiivse arenguna. Pehmemad talved tähendavad väiksemaid küttearveid, jääb ära tüütu lumerookimine ning küll saab neid talverõõme samuti mõnes Euroopa suusakuurordis nautida, sest isegi kliimanoored käivad suusareisidel. Tõsi küll, sõites selleks Kertu eeskujul hoopis rongiga Lapimaale.

Kliimasoojenemine kujutab Eesti jaoks siiski suuremat väljakutset kui plusskraadides kunstlume tootmine 63-kilomeetrise distantsi jaoks. Jääkatte vähenemine suurendab tormide ja üleujutuste ohtu rannikualadel, metsi ohustavad senisest rohkem erinevad kahjurid, suvised kuumalained võivad põhjustada ligi 700 liigsurma aastas. Me oleme Eesti kliima uut reaalsust juba paaril korral kogenud, kui meenutada näiteks 2019. aasta sügistormi, mis põhjustas ulatuslikke elektrikatkestusi. Või kerime ajaratast tagasi 2005. aasta jaanuari, kui 35 meetrit sekundis puhunud tuuleiilid räsisid Eesti läänerannikut. Või, palun väga, 2010. aasta kuum suvi suurendas suremust ligi 30%. Hetkel on need eestlaste mällu talletunud erakordsete loodusnähtustena. 30 aasta pärast võib tegu olla iga-aastaste külalistega.

Ja siis on veel see sõda, mis Kangurile heiastus. Eestil on kliimakriisi silmas pidades igati soodne asukoht. Teisiti poleks võimalik, et peamine jututeema kliimamuutustega seoses on siinmail suusamaratoni toimumine. Need 150 miljonit pagulast, kes järgneva kolmekümne aasta jooksul maailma eri paigust kliimamuutuste tõttu teele asuvad, just soodsate elutingimuste otsingule suunduvadki. Järelikult jõuavad neist paljud ka siia. Viimati, kui Süüriat laastasid korraga nii mitu aastat kestnud põud kui ka veel kauem väldanud kodusõda (ja esimene põhjustab sageli teist), saavutas Eesti ühiskond keemispunkti kõigest paarikümne pagulase pärast. Mis aga saab siis, kui korraga on asüülitaotlejaid meie piiri taha üles rivistunud kümneid tuhandeid?

Kertu leiab, et sellises olukorras ei ole meil õigust ust nende nina ees kinni lüüa. Ta ütleb välja mõtte, mis ilmselt paljudel rahvuskonservatiividel harja punaseks ajab: „IPCC raporti kohaselt pole 2050. aastaks Sahara-taguses Aafrikas riigipiiridel enam tähendust. Meil tuleb paratamatult hakata kliimakriisi tõttu ümber mõtestama, mida tähendab rahvus ja mida riik.“ Henri pelgab rahvuse lahustumisest enam ressursside nappuse tingimustes tekkivaid sotsiaalseid pingeid, mille tulemusena muutuvad valitsused autoritaarsemaks ja hakatakse inimeste otsustusõigust piirama.

„IPCC raporti kohaselt pole 2050. aastaks Sahara-taguses Aafrikas riigipiiridel enam tähendust. Meil tuleb paratamatult hakata kliimakriisi tõttu ümber mõtestama, mida tähendab rahvus ja mida riik.“

Kaia aga lausa ootab krahhi, mis kolmanda maailma riikide ees terendab: „Ma ootan, millal banaaniistanduste töölised, kes praegu lasevad ennast üliodavalt mürgitada, hakkaksid protestima. Meie streigime veits iseenda vastu.“ Ta soovib, et globaalse kapitalismi alumised sambad tõstaksid lõpuks mässu, sest sellel võiks süsteemiraputuse mõttes olla palju suurem mõju, kui on jõukate Lääne ühiskondade võsukeste meelsusavaldustel. 

Kui inimkonna südametunnistus on kliimamuutuste põhjustamise koha pealt must, siis Eesti oma eraldi võttes on suisa süsimust. Numbritele külmalt otsa vaadates ei teki kahtlust – Eesti on aastakümneid aidanud maailma kliimat kuumaks kütta. See on toonud meile jõukust ja turvatunnet, kuid aheldanud meid ka aherainemägede, rikutud põhjavee, jäikade mõttemustrite ja igikestva integratsiooniprobleemi külge. 

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!