1. osa. Generatsioon maa

117 nädalat järjest on seltskond noori igal reedel nõudnud Eesti riigijuhtidelt, et need kliimakriisi lahendamiseks midagi ette võtaksid. “Meil pole planeeti B”, “Iga päev on kliimakriis”, “No more excuses”, “Miks sa põletad oma laste tulevikku?” – selliste plagudega üritatakse kõnetada möödakäijaid, ajakirjanikke ja otsustajaid. Enamik neist noortest on teismelised, kelle argipäev koosneb tunnikontrollidest, kohustuslikust kirjandusest, nõudlikest õpsidest, Snapchatist ja Instagramist.

Aga sellesama plakatitega seltskonna argipäeva lahutamatuks osaks on saanud ka kliimaraportite lugemine, intervjuude andmine, pressiteadete koostamine ning viimasel ajal isegi kohtudokumentide ettevalmistamine. Nende noorte elu on tundmatuseni muutunud, sest nad on mures oma tuleviku pärast. Nad ei ole veel täisikka jõudnud, kuid juba on neis süvenenud veendumus, et just neil tuleb silmitsi seista keskkonnaprobleemidega, mille on põhjustanud eelnevate põlvkondade liiga priiskav elustiil. Saage tuttavaks Eesti kliimanoortega.

2020. aasta maikuu lõpp. Vanalinn on justkui väljasurnud. Äsja on valitsus lõpetanud avalike kogunemiste piirangu. Tundub, et Eesti on koroona esimese laine kollektiivsete pingutuste tulemusena seljatanud. See tähendab ühtlasi, et kliimanoored saavad oma tegevust avalikus ruumis jätkata. Kui mina Toompeale iganädalasele kliimastreigile jõuan, siis kaamerad juba käivad. Dokumentalist Kadriann väntab noortest filmi. Hetkeks on meedia esindajad kohapeal kliimanoorte suhtes arvulises ülekaalus. See peakski olema teema, mis kõnetab: siin on konflikti, sümpaatseid kangelasi ja globaalset haaret.

Riigikogu ees platsil on mõõdulindiga mõõdetud kahemeetrise vahega oma koha sisse võtnud kaks maskides tütarlast, Kertu ja Kristin. Nemad on selle liikumise Eesti kaanenäod. Kristin osaleb parajasti virtuaalselt bioloogiatunnis. Õpetaja räägib närvirakkudest. Kristin kuulab teda poole kõrvaga, jalge ees plakat kirjaga “Kaitske ökosüsteeme”. Kliimanoortele on ette heidetud, et protestimise asemel peaksid nad tegelema koolis õppimisega. Koroonakriis annab neile lõpuks võimaluse ja pakub välja tehnilised vahendid kahe asja ühendamiseks.

Õhkkond kliimaprotestil on sundimatu. Kõik protestijad on ennast rätsepistesse seadnud, omavahel räägitakse uurimuse teemadest, koolikatsetest ja sügisesest retsimisnädalast. Juhuslike lausekatkete põhjal võiks arvata, et noored veedavad lihtsalt isekeskis meeldivalt aega. Streikimisele viitavad esialgu ainult noori ümbritsevad plakatid. Keegi ei pea kõnesid ega skandeeri lööklauseid. Käes on 64. protestinädal ning streikimisest endast on saanud selle aja jooksul nende noorte jaoks normaalsus. 

Reedene Toompea on vaikne. Istungeid reedeti ei toimu, rahvaesindajaid näeb harva. Aga solidaarsusest globaalse liikumisega, mis kannab nime Fridays For Future (FFF) ehk “Reeded tuleviku nimel”, protestitakse ka Eestis just reedeti. Seekord noortel näkkab. Üle platsi sammub energiliselt nende poole keskerakondlane Oudekki Loone. Loone on kliimaprotestijate suhtes silmanähtavalt sõbralik. Ta laidab intensiivpõllumajandust, kutsub järgmises lauses noori sisulisteks aruteludeks ühise laua taha ning julgustab neid rohkem arvamusartikleid kirjutama. Seejärel ruttab hõbedasse mikrobussi. “See pole minu auto!” jõuab ta veel noortele vabandavalt hüüda, enne kui rooli istub. Kliimanoored on oma tegevusega pannud ka Eesti poliitikud süümepiinu tundma.

Nad on pinnuks meie kõigi silmas. Need noored oma plakatitega tulevad mõnele meelde, kui ta järjekordset soojamaareisi broneerib, ikka lennukiga. Teisele võivad nad meenuda suviseks grillpeoks valmistumisel. Kolmandale peret planeerides. Neljandale kilekotti olmeprügisse visates. Viimane näide pärineb ühe kliimaprotestija sugulase suust. Käputäis noori, keda ma Toompea-esisel platsil kohtan, on muutunud üheks hääleks meie katkematus sisekõnes. Hääleks, mida seni on olnud lihtne summutada, sest inimtekkelistes kliimamuutustes oli lubatud kahelda. Sest minu käitumine aitas kasvatada majandust, luua juurde töökohti ja jõukust. Sest minu katsed veidigi elu nautida on suures pildis ju tähtsusetud. Sest, sest, sest. Nii sellel kriitilisel häälel vabandustega suu kinni topitigi.

Miks siis kliimanoored tarbimispeol osaleda ei soovi? Pole ühte ja õiget trajektoori kliimaprotestide juurde jõudmiseks. Kertu on näiteks ehe näide teise põlve keskkonnaaktivistist, kellele juba 7aastasena keeldus ema roosa nukukööginurga ostmisest. Sest see oli valmistatud naftast. Kööginurgast ilmajäämise negatiivset emotsiooni varjutas toona vähemalt sama suur kurbus tuleviku ees. “Kujutasin elavalt endale ette, kuidas pean oma lastega elama väga halbades tingimustes lihtsalt seetõttu, et kunagi väiksena tahtsin nukukööki,” meenutab Kertu. 

Mõtlen, kas mina oleksin 7aastasena, kui ma uinusin plastist mootorratturhiirtele mõeldes, valmis sellist põhjendust aktsepteerima. Ilmselt mitte. Aga Kertu hakkas juba varajases eas tänu vanemate selgitustele tajuma paljude asjade mõttetust. Plastmassist mänguasjadest said tema jaoks lihtsalt plastkolakad ja autot nimetab ta tänase päevani privaatseks metallkastiks. Sellise hoiaku pealt tundub loogiline hilisteismelisena kliimakriisi peatamiseks tegutsema asuda.

Plastmassist mänguasjadest said tema jaoks lihtsalt plastkolakad ja autot nimetab ta tänase päevani privaatseks metallkastiks.

Leena on tulnud hoopis teisest äärmusest. Aastaid oli tema kireks võistlustants. Säravad kleidid, pungil riidekapp, pidevalt vahetuvad trendid ja seda kõike õigustav konkurents. Ühel hetkel sai Leenale sellest maailmast villand. Kõige täiega. Ta tegi elus kannapöörde ning muutis esimese asjana kardinaalselt oma tarbimisharjumusi. Siiamaani on Leenal meeles päev, kui ta ostis oma esimese korduskasutatava kohvitopsi. Osalt sellepärast, et keskkonda säästa, kuid Leena ei salga ka fakti, et tarbimistrendid, mida ta seni oli hoolikalt jälginud, hakkasid soosima keskkonnateadlikkust, taaskasutust, nullkulu, eetilist poodlemist.

Keskkonnaaktivistina on tal täna pisut piinlik tunnistada, et tema aktivistitee alguses polnud mitte šokeerivad videod puurikanadest või meres hulpivatest plastisaartest ega ka kodulähedane raielank, vaid hoopis meie tarbimisloogikat suunav reklaamitööstus. Samas on Leena looga lihtsam samastuda. See ei eelda ökousku vanemaid, keskkonnakatastroofi isiklikku läbitunnetamist ega seniste väärtushinnangute hülgamist. Palju keerulisem on täielikult lahti öelda oma ihadest, kui et suunata need uute objektide või väärtuste juurde. Ja kui kliimastreik on korduskasutatavast kohvitopsist ainult paari sammu kaugusel, siis on meil ju lootust.

Palju keerulisem on täielikult lahti öelda oma ihadest, kui et suunata need uute objektide või väärtuste juurde.

Kaia tunnistab mulle samuti, et kunagi armastas ta poodlemist. Tema jaoks saabus pöördepunkt reisides. Kaia on pöidlaküüdiga läbi sõitnud suure osa Euroopast. Keskkonnakriisi ulatus jõudis talle kohale aga Malaisias autoaknast välja vaadates. Tee viis läbi palmiistanduste, mis kestsid ja kestsid ja kestsid. Nõnda sadu kilomeetreid. Aasias nähtu ajendas Kaiat esmakordselt veganlusega katsetama. See viis omakorda artiklite, raamatute ja dokumentaalfilmideni, tänu millele on temast saanud viimaks kliimastreikija.

Noorte lugusid kuulates mõistan, kuidas keskkonnaaktivism on 10–20 aasta taguse ajaga võrreldes totaalselt muutunud. Esiteks muidugi saadaoleva info hulk, millest nüüd ollakse ainult mõne sõrmeliigutuse kaugusel. Peep Mardiste, kes on Eesti keskkonnaliikumises tegutsenud taasiseseisvumisest saati, meenutab, kuidas tema nooruses liikus teave kliimakriisi kohta üksikutest raamatutest tehtud kehva kvaliteediga koopiate kaudu. Nendele võidunud lehekülgedele ligipääsemiseks tuli tunda õigeid inimesi, st olla loodusteaduste tudeng või kasvada – nagu see juhtus Mardiste puhul – loodusteadlaste peres. See oli paljude jaoks liiga kõrge lävend. 

Nüüd tundub kohati, et lävend on isegi liiga madal. Üks kliimanoor räägib mulle, et veel hiljuti arvas ta, et kasvuhoonegaasid on gaasid, mis tekivad kasvuhoonetes. Teine kirjeldab aga, kuidas ta enne esimest streiki trükkis Google’isse: “Kuidas kasvuhoonegaasid kliimakriisile kaasa aitavad?” Mõni kiibitseja võiks siinkohal muidugi näpuga näidata ja öelda, et noored ei tea, mille pärast nad meelt avaldavad. Aga see eirab noorte muret, mis on päris. Kliimanoorte puhul eelneb süstemaatilistele teadmistele reeglina mingi üksik häiriv infokild. Üks dokumentaalfilm või ühismeedias loetud postitus võib anda piisava impulsi protestidega liitumiseks. 

Nii nimetab 13aastane Getter oma päästikuks juhuslikult internetist leitud fakti hiiglaslike prügisaarte kohta ookeanis. Veel peadpööritavam oli Kristini teekond. Tema oli 2019. aasta märtsis esimese Eesti kliimastreigi initsiaator. Veel kuu varem polnud Kristin globaalsetest kliimaprotestidest midagi kuulnud. Siis komistas ta juhuslikult ühele videopostitusele Saksamaa kliimastreigist. Video oli Kristini jaoks nii intrigeeriv, et ühe hooga vaatas ta kohe ära FFF-liikumise algataja Greta Thunbergi TED-kõne, viis ennast kurssi Pariisi kliimaleppega ning jõudis otsapidi Eesti kliimaeesmärkide juurde. 

See kõik oli Kristini jaoks uus ja tundmatu maailm. Varem jälgis ta peamiselt spordiuudiseid. Toona oli Kristini puhul tegemist veel noore vutitalendiga, kel silme ees unistus mängida Eesti koondise eest. Seepärast oli ta kolinud Rakverest Tallinna ja astunud gümnaasiumis spordiklassi. Täna kannab ta oma kunagiste ambitsioonide meenutuseks veel lemmikklubi FC Barcelona nokatsit. Kõik muu on tema elus pärast selle ühe video nägemist aga muutunud.

Muutunud on ka keskkonnaaktivismiga tegelemise võimalused. Põhimõtteliselt on võimalik kogu oma elu muuta aktivismi väljenduseks. Olgu selleks toit, mida sa sööd, riided, mida kannad, see, kuidas sa liigud, millist veebilehitsejat kasutad, millest vett või kohvi jood. Uuringutest on selgunud, et erinevalt vanemast põlvkonnast, kelle jaoks keskkonnateadlikkus väljendub prügi sorteerimises või toidu äraviskamise vältimises, mõtestavad noored keskkonnateadlikkust tervikliku eluvaatena. Pea igas tegevuses püüeldakse selle poole, mis on keskkonna jaoks parim. “Praegune põlvkond on tunduvalt rohkem pühendunud. Nad on valmis loobuma isiklikust materiaalsest heaolust mingi kõrgema eesmärgi nimel. Kohati nad lähevad isegi üle piiri, hakkavad ennast liialt piirama,” ütleb mulle ökoloog Mihkel Kangur ja seda üldse mitte etteheitval toonil. Ta tahaks ise ka rohkem nende moodi olla.

Põhimõtteliselt on võimalik kogu oma elu muuta aktivismi väljenduseks. Olgu selleks toit, mida sa sööd, riided, mida kannad, see, kuidas sa liigud, millist veebilehitsejat kasutad, millest vett või kohvi jood.

Peaaegu kõik kliimanoored on taimetoitlased, enamik veganid või seda vähemalt mingil perioodil oma elust olnud. Mitmed on rajanud endale isikliku maalapi Tallinna või Tartu kogukonnaaedadesse. Söögipoolise kogumiseks käiakse tihti üheskoos prügisukeldumas ehk päästetakse toidukaupluste prügikonteineritest sinna visatud toitu. Riiete ostmine taaskasutuspoodidest on normaalsus, mida isegi ei pea mainima. Ja kes arvab, et alaealiste võimekus keskkonda säästvaid valikuid teha on piiratud, see alahindab laste mõju oma vanematele. Veel põhikoolis käiv Mia-Maria istutas näiteks oma vanematele pähe mõtte paigaldada kodumaja katusele päikesepaneelid. Kaksikud Emma ja Marta veensid aga vanemaid loobuma pere ühisest autost. 

Üsna kiiresti tehakse mulle selgeks, et isikliku jalajälje vähendamine pole kliimanoorte jaoks tingimata omaette eesmärk. “On suuremaid asju, millele keskenduda, kui oma tarbimisharjumuste muutmine,” ütleb Kristin. Tema ei tunne ennast selle pärast halvasti, kui peab makarone ostma kilepakendis või kui valgusallikaks pole parajasti LED-pirn. Mis muidugi pole takistanud Kristinil hakata päevapealt veganiks või kasutada Tallinnas liiklemiseks jalgratast. Ta lihtsalt ei tee endale etteheiteid, kui iga samm pole kooskõlas keskkonnasõbraliku praktikaga. Veel radikaalsema seisukohaga esineb Henri, kes on Eesti kliimastreikijate tuumiku kõige vanem liige. Ta ütleb, et teda isiklik muutus väga ei koti. “Kui peaminister räägib puu istutamisest või lambipirni vahetamisest, siis see on mage ja mõnitav arusaam sellest, mida on vaja teha.”

“Kui peaminister räägib puu istutamisest või lambipirni vahetamisest, siis see on mage ja mõnitav arusaam sellest, mida on vaja teha.”

27aastane Henri on kliimanoortest kõige äärmuslikumate vaadetega. Ta on Facebookis enda nime juurde lisanud kirjelduse Jack of all trades. Ja tõepoolest, enne kliimastreikidega liitumist on ta jõudnud olla puukoolis sulane, mesiniku abiline, võrkturundaja, telefonimüüja, teeninud raha saekaatris ja Soomes tellinguid paigaldades, kaubelnud krüptovaluutadega ja kandideerinud Põltsamaa linnavolikogusse. 

Iga proovitud ameti puhul tajus ta kuskil taustal terendamas häirivat tähenduse puudumist. Seda puudujääki püüdis ta kompenseerida ühelt poolt igal reedel sõpradega alkoholi tarvitades, teiselt poolt aitasid tühimikku täita dokumentaalfilmid ja YouTube’ist kuulatud loengud. Ta toob oma mõjutajatena välja holistlikumat ühiskonnakorda propageeriva Venus Projecti ja Zeitgeisti dokumentaalfilmide triloogia. Viimase puhul lummas teda arusaam, et konsensuslik tõde ei pea paratamatu olema.

Just nendest, osalt juba vandenõuteooriatesse kalduvatest filmidest on pärit Henri jutus refräänina korduv kapitalismikriitika. 2016. aastal pidas ta Paide Arvamusfestivali vaba laval isegi kõne sellest, kuidas turumajanduslik mudel on ühiskonda alt vedanud. Kolm aastat hiljem sealsamas Paide Vallimäel president Kersti Kaljulaidiga debateerides üritas Henri samuti edastada sõnumit, et kapitalism ei päästa meid kriisist, mille ta ise on tekitanud. Kliimaprotestide idee juurde jõudiski Henri pigem Zeitgeisti liikumise kui IPCC raporti kaudu. “Minu lähtepunktiks oli düsfunktsionaalne ühiskond, mitte see, et planeet on suremas.” Ja kuigi ühiskond koosneb indiviididest, usub Henri rohkem süsteemsesse muutusesse, mida saab esile kutsuda tänaval otsustajaid survestades, mitte poes lihaletist kaarega mööda kõndides.

Kapitalism ei päästa meid kriisist, mille ta ise on tekitanud.

Kuigi noorte lood on erinevad, ühendab neid kõiki inimestena empaatilisus. Kaia elu eesmärgiks on teha rohkem kasu kui kahju. Henri võtab oma elu moto kokku kahe lausega: “Minu koduriik on planeet Maa. Minu religioon on teha head.” Enne veel, kui Leena oma esimese korduskasutatava kohvitopsi ostis, oli temas tärganud huvi igat sorti ebavõrdsuste vastu. Kertut motiveerib kliimaga tegelema muu hulgas soov vähendada teisel pool maakera paiknevate inimeste kannatusi. Ta on ühes varasemas intervjuus selgitanud, et riidebränd H&M tekitab temas juba instinktiivset vastureaktsiooni, sest riiete asemel näeb ta oma peas värvi, mis on tootmise käigus jõkke lastud, või fossiilkütust, mida põletas pükse Euroopasse vedanud laev.

“Minu koduriik on planeet Maa. Minu religioon on teha head.”

Infot kiirmoe põhjustatud keskkonnareostuse kohta võib leida lademetes. Kliimanoori ei erista teistest faktiteadmiste hulk. Eesti elanikkonna seas tehtud keskkonnateadlikkuse uuringud näitavad, et 80% Eesti inimestest peab ennast keskkonnateadlikuks. Mis veelgi olulisem, tegemist pole lihtsalt küsitlejale esitletava kõhutundega, vaid uuringute põhjal oleme tõepoolest  keskkonnainfoga hästi kursis. Kurja juur on hoopis suutmatus olemasolevaid teadmisi ja hoiakuid oma käitumises rakendada. Selle näitaja poolest oleme Euroopas viimaste hulgas. Et selles vallas midagi muutuks, läheb tarvis kujutlusvõimet, mis erinevad infoühikud aitaks kokku liita. Omavahel tuleb ühendada asjad, mis asetsevad üksteisest justkui valgusaastate kaugusel. Nukuköök ja üleujutused Indias. Lennureis ning hukkuvad jääkarud Gröönimaal. AliExpressist tellitud nipsasjake ning Amazonase vihmametsade hävimine.

Seosed ei teki iseenesest. Näiteks Marta oli küll teadlik sellest, et jääkarudel on raskusi söögi otsimisega, kuid tal polnud vähimatki aimu, et see võiks kuidagi olla tema enda tegevusega seotud. Seevastu prügi probleemist sai ta väga hästi aru, sest oli näinud klippe ookeanilainetes hulpivast plastikust. Kuna aga kliimamuutus polnud silmaga hoomatav, siis ei osanud ta ennast kuidagi muuta või teistmoodi käituda. 

Iga teine eestlane ütleb, et ta on halvasti kursis kliimamuutuste mõjudega Eesti keskkonnale. Ma näen protestidel oma silmaga, kuivõrd sügavale on eestlaste seas juurdunud kliimaskepsis. Üks raskeid poekotte käe otsas kandev naine soovitab noortel oma plagudega Hiina saatkonna ette minna, sest tõeline probleem on just seal. Üks mees, olles silmitsenud plakatit, millel on kujutatud, milline võiks Eesti välja näha pärast veetaseme märkimisväärset tõusu, osutab lõpuks veest välja ulatuvale Tartule: “Meiega ei juhtu ju midagi.” Üks teine mees küsib noortelt kohe hakatuseks provokatiivselt, kes neid palkas. Ennast metsaomanikena esitlev paarike kahtleb, kas noored on oma jalga metsa üldse tõstnud. Üks vanem meesterahvas, kellel on ilmselt ka varasemast kliimanoortega kokkupuuteid, kommenteerib möödudes sapiselt: “Siin on uued noored, teisest lasteaiast.” Sellised stseenid on reedeste streikide argipäev.

Üks mees, olles silmitsenud plakatit, millel on kujutatud, milline võiks Eesti välja näha pärast veetasema märkimisväärset tõusu, osutab lõpuks veest välja ulatuvale Tartule: “Meiega ei juhtu ju midagi.”

Üks valges triiksärgis mööduja esitab ühes isikus terve popurrii kliimaskeptikute levinud argumentidest:

“Eesti rahvas ei taha ju tuulikuid.”

“Kliima on kogu aeg muutunud.”

“Hüdroenergia paneb kalade liikumisteed kinni.”

“Loodus teie tahtmist ei küsi.”

“Meie pole kliimasoojenemist tekitanud.”

“Elurikkus hävineb? 80% lindude hukkumisest põhjustavad kodukassid.”

“Dinosaurused surid ka välja, mis see inimene siis nõnda erinev on?”

“Leiutage parem midagi tarka kliimasoojenemise vastu.”

“Kas te tahate, et me läheksime kiviaega tagasi?”

“Kuidas te siis kinos või Facebookis käima hakkate?”

“Teie võite ju nii tahta, aga enamik inimkonda mitte.”

Iga teine eestlane ütleb, et ta on halvasti kursis kliimamuutuste mõjudega Eesti keskkonnale.

Väiteid tuleb järjest nagu kuulipildujast, nii et noored ei jõua neile isegi reageerida. Ja triiksärgis mees ei näi seda ka soovivat. Olles oma etteaste sooritanud, pöördub ta kiirelt minekule: “Okei, poisid, tšau!” Mis sest, et tol hetkel moodustasid tema kuulajaskonna pea eranditult naissoo esindajad.

Need stseenid kinnitavad, et Eesti kliimamure alguspunktiks on kliimaeitus. 39% Eesti elanikest leiab, et globaalses mõttes on Eesti negatiivne keskkonnamõju tühine. Kliimamuutusi peab tõsiseks probleemiks Eestile ainult 56% eestlastest. Samas peab 88% eestlastest kliimamuutust probleemiks maailmale tervikuna. “Küll on hea, et Eesti maailmas ei asu,” võtab Mihkel Kangur eestlaste kummalise suhtumise kokku.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!