Mis meelt on Narva? 1. osa

Otsustan, et uurin inimeste suhtumist nii Narvas kui Narva-Jõesuus. Mida arvatakse Venemaa äsja alanud kallaletungist Ukrainale? Milline on inimeste meelsus, keda toetatakse ja miks? Ma ei otsi konflikte, tahan vestelda. See lugu ei pretendeeri üldistavale sotsiaalsele uuringule. Ta ei saagi seda olla, sest minu põkkumised inimestega saavad olema juhuslikud.

Naabrid

Uurin emalt, kas võiks küsitleda meie naabreid. Kas nad annaksid mulle intervjuu, julgeksid oma nime ja näoga tulla sellesse lukku? “Kindlasti mitte,” arvab ema. “Nad ei taha ega julge.” 

Jah, me teame nende seisukohti juba aastaid. Nende jaoks on Putin jumal, nad elavad Vene inforuumis, jälgivad Vene telekanaleid ja nende usk on vankumatu. 

Mu vanemad käisid aastaid nendega vastastikku sünnipäevadel. Osalesin neil ka ise – koos on peetud lõbusaid õhtuid ja läbisaamine on olnud heatahtlik. Nendel sünnipäevadel oli veel palju venekeelseid inimesi. Eestlasi lihtsalt ei ela siin enam palju ja ega valik käigi rahvuse järgi.

Mõtlesin tihti, et naabritena on venelased super! Nad on tähelepanelikud, sõbralikud ja hoolivad, iseäranis hästi tuleb see välja, kui hakatakse tooste tõstma ja see laine vallandub kiirelt – toostid tulevad üksteise järel ja neid on palju. Kõigil on midagi head öelda. Välja tuuakse sõprade parimad küljed. Neid on tähele pandud ja kiitusega ei olda kitsid. Eestlastega nii ei ole, tunnustust ja tähelepanu on vaja lunida ja see on alati defitsiidis. 

Naabrinaine Nataša toob nüüd, kus isa enam ei ole, tihti emale borši, kui ta on teinud suurema potitäie, või kutsub enda juurde teed jooma ja pirukaid sööma. Nad hoolivad päriselt. 

Millest nad räägivad, olen emalt ikka küsinud. Elust-olust, lastest, aiast, kõigest – aga mitte poliitikast. Seda ema enam ei tee, sest seisukohad on teada, neid ei muuda ja see on ebamugav. Milleks seda vaja on? Pigem saame niisama hästi läbi. 

Kui isa veel elas, siis tema nii ei teinud, ta ikka puudutas päevakajalisi poliitilisi teemasid. Tema ei kartnud vaielda ega jääda erinevale seisukohale. Kui vaja, mindi raksu. Aga see ei kestnud kunagi kaua, sõbralik läbisaamine oli kõige olulisem. 

Ema ütleb, et ta oli just eile helistanud Natašale ja nad lobisesid pikalt, aga sõjast Ukrainas mitte midagi. Nagu poleks see alanudki ega puudutaks meid. Naabrinaine on ise ka ukrainlane, aga pärast 2014. aasta sündmusi Krimmis tahtvat ta olla rohkem venelane ja oma endisest rahvusest enam ei räägi. Ema ei oska arvata, mida ta nüüd mõtleb. Äkki on nende seisukohad muutunud või usk kõikuma löönud?

Da ladna, loobun naabrite intervjueerimise soovist ja otsustan sõita kohe Narva. 

On hommik, panen auto sooja ja kangutan väravaid, mis on maa külge kinni jäätunud. Selja taga kuulen autorataste pehmet veeremist. Pööran pea ja näen naabrinaise naeratavat nägu ja lehvitavat kätt. Ta tervitab mind läbi lumes sahiseva Lexuse küljeakna. Muidugi tervitan teda sõbralikult vastu. 

Ema oli just enne kommenteerinud, et see auto on neil müügis, see on üks nende kolmest. “Ei tea, kas tahavad raha koguda, et lapsed tekkinud olukorras välismaale saata.” 

Aga ma kummutan selle arvamuse, sest nad ei vaja lisaraha, neil ei ole puudust mitte millestki. See on ammu teada. Ja neil on Eesti kodakondsus. 

Linnapea

Kui olen sõitnud pool kilomeetrit Narva suunas, peatan auto, et helistada Narva-Jõesuu linnapeale Maksim Iljinile. See mõte tekkis mul nüüd alles autos. Suhtlen temaga erinevalt paljudest teistest kohalikest eesti keeles. Ta ütleb, et tal on väga kiire, aga helistab mulle pärastlõunal tagasi. Jõuan talle selgitada, mis teemaks ja mida ma soovin. Jõuan temalt küsida, kas ta oskab soovitada kedagi, kes oleks nõus avaldama oma arvamust. 

Ta teab ühte, kes saaks mulle rääkida “õiget juttu” ja lubab saata mulle ta kontakti. Bozhe moi, seda ma küll ei taha. Ma selgitasin, et mind huvitavad erinevad seisukohad ja inimesed. Mingit õiget juttu pole selle loo jaoks olemas. 

Kuigi ma ise arvan, et Putin on täielik munn, ei kavatse ma selle seisukohaga siin inimestele peale lennata. Siis on blokk peal ja ma ei saa midagi teada.

Linnapea tagasi ei helista ega “õiget juttu” rääkiva allika kontakti ei saada.

Pommiauk

Sõidan edasi. Vasakut kätt jääb Narva jõgi, selle taga on juba Venemaa. Tee, mida olen läbinud sadu ja võib-olla et tuhandeid kordi. Kunagi koolibussiga auklikul nõukaaegsel, nüüd aga korralikul kaasaegsel maanteel, mis vastab Euroopa standarditele. Mõnus on minna. 

Seal teisel pool see nii ei ole. Nõukogude aja sümptomid hooletus ja minnalaskmine püsivad edasi. Kõnnitee on Ivangorodis kuuldavasti imeasi ja ühisrahastusprojektidel, mis mõeldud just Euroopa Liidu ja Venemaa piirialade jaoks, on nüüd arvatavasti kriips peal. Ja odobrjaju eto! See on meie võimalus neile öelda, et me ei taha sõda. Tutkit bratsõ, ne nada, ne nada tak pastupat!

Panen autoraadio mängima – tuumapommi pole veel kasutatud. Keeran selle tagasi kinni, ei taha praegu infot sõjast ja keskendun oma mõtetele. Need on ju selgeks mõtlemata – kuhu ma sõidan, kellega kohtun, ma ei tea. 

Möödun oma kunagisest koolist. Appi, see on poolenisti maha lammutatud. Kõrval on suur auk, vestides mehed siblivad objektil. Alles jäänud kõige vanem osa näeb kohutav välja. Nagu sõda oleks üle käinud ja praeguses olukorras kujutan kergelt ette, mis siis olekski, kui seda kooli oleks pommitatud, nii nagu seda tehakse praegu Ukrainas. Pilt on ju sama. Oi õudu, mul on kõhe.

Narva Eesti gümnaasiumi varemetele kerkib uus riigigümnaasium. Kool asub Narva endise imeilusa 17. sajandist pärit barokse vanalinna alal, mille nõukogude õhuvägi hävitas samamoodi märtsi alguses 78 aastat tagasi. Linnale, kus tol hetkel ei viibinud õnneks üldse inimesi, heideti arusaamatutel põhjustel mitusada tonni pomme. 

Kas selle sammuga püüti murda moraal ja vastupanu nagu nüüd Ukrainas või miks seda tehti? Tuldi vabastama, aga nagu ka nüüd, ei esitanud selleks kutset ega soovi keegi. 

Kaks kalameest: Sergei (67) ja Sergei (66)

Möödun tollipunktist, läbin kesklinna, Narva vaksali ja jõuan üle raudtee Kreenholmi. Sealt edasi võtan kursi Narva veehoidla suunas. Kell on kümme hommikul, autosid ja inimesi kohtan vähe. Nn Narva Veneetsia kandis, kus on kalameeste paadikuurid ja garaažid, möödub minust üksik mees. Näen, et kauguses ootab teda keegi. Need on kaks kalameest, kes kohe jääle lähevad. Lähen neile järele.

"Dobroe utro!", teen lühitutvuse. "Eino, mis me arvame, parem, kui seda sõda ei oleks. Kõigil on sellest olukord halvemaks muutunud," reageerivad mehed kiirelt ja räägivad läbisegi. "See kõik on poliitika, ümberringi on politikaanid, inimesed ei puutu siin üldse asjasse." 

"Eino, mis me arvame, parem, kui seda sõda ei oleks. Kõigil on sellest olukord halvemaks muutunud."

Küsin, kas oli ikka vaja minna Ukrainasse sõjaga sisse? "Jah, oli," ütleb üks. "Aga mitte nii," hõikab teine. 

"Te ju olete ise näinud. Ma ei tea, ühed näitavad seda nii ja teised naa, aga on näha olnud, et kaheksa aastat on seal mõnitatud inimesi. No tegelikult tümitasid ukrainlased ikka venelasi, st venekeelseid, seal on ju kõiki – tatarlased ja nii edasi."

Esimene Sergei võtab aga äkki tuurid üles ja ägestub: “See rahvas on seal mäda, ma tean seda juba nõukogude ajast, olen seal armees teeninud.”

Karvamütsiga Sergei kiidab takka: "Da, da, da, õige!" "Vabandust, mitte muidugi kogu rahvas nagu Eestiski. Ma tean seda asja, ma olen siin elanud kuuskümmend millegagi aastat. Mitte, et ma oleks mingi sovetskii, ma pole kunagi olnud ei komsomol ega parteis, nahhui mul seda vaja oli. Aga praegu on Ukrainas kolmekümne aasta jooksul üles kasvanud, kujuta ette, selline põlvkond nagu Eestiski. Kasvatad üles natsionalistid ja oledki natsionalist, lihtsalt see kõik sõltubki poliitikast!"

Küsin, et kas seal on siis narkomaanid ja bandeeralased ja lihtsalt mindi nende peale. “Mitte ei mindud, seal lihtsalt on sellised liidrid. Ukrainlased ise panid kinni bandiidid, aga nüüd lasti kriminaalid lahti. Mis asi see on? Tõepoolest, see toimub päriselt! Nagu 1953. aastal, pärast Stalini surma. Kujuta ette, kõik vangid lasti lahti, milline bardak see siis oli, praegu on täpselt sama… aga eks keegi peab ju seal sõdima.”

Milline on siis väljapääs olukorrast, kas on vaja lõpetada sõdimine või minna võiduka lõpuni? "Vaja on normaalseid inimesi nii Kiievis kui ka Venemaal, Putinist aitab ka juba," ütleb üks Sergei. Teine vastab natuke pahuralt, et ei ole vaja kõike ka Putini kaela ajada, muidu käib ainult üks "Putin, Putin ja Putin". 

Põhirääkija jätkab: "Vaata, mina elan Eestis, olen siin sündinud, aga olen nagu aborigeen. Ka isa sündis mul siin, enne sõda juba elas siin. Kõik on üle elatud. Lühidalt, kõik sõltub kasvatusest ja valitsusest, saad aru, nii nagu nad eesmärgid panevad, vot tak-tak-tak."

"Sanktsioonid on Venemaale jerunda, suva. Vaata, veel nädal või kaks, ja Euroopa maksab veel selle eest! Ma ütlen sulle, Venemaal on kõik läbi mõeldud. Olgu Eestis nagu on, aga seal on kõik läbi planeeritud. On vaja vabastada seal natuke ja lasta rahval puhata."

Aga ikkagi, millega see kõik lõpeb? "Vot, see on alles küsimus." Naerame kõik. "Ikkagi kokkuleppega, mitte, et Venemaa hõivab ja lõpeb rahuga." 

Aga rahvas ei tulnud ju Vene sõjaväge seal lilledega tervitama? “No põhimõtteliselt jah, aga üks kanal näitab nii, teine teistmoodi, keda siis kuulata? Me ei tea, me ei ole ju seal kohapeal.”

Mis kanaleid te üldse vaatate? “No mina vaatan internetist, seal on kõike. Venemaa näitab ühte, ukrainlased teist, keda uskuda, ei tea."

Aga keda teie usute? “Ausalt öeldes ma ei usu enam kedagi.” 

Aga kas te Eesti meediat jälgite, vaatate telekanaleid, näiteks ETV+? “No mina vaatan kogu aeg, aga seal on ka kõik vaieldav, siia-sinna, ta-ta-ta, tam-tam-tam, segane lugu. Sõda poleks muidugi vaja olnud. 2014. aastal võtsid nad ju jõuga võimu, seal oli ju täielik bardakk.” 

Mis te arvate, kas Ukraina on Venemaa osa või ikkagi iseseisev riik? “Põhimõtteliselt iseseisev. Sama pa sebe."

Kas siis iseseisva riigi vastu tohtis minna? 

“No kui nad nii agressiivselt käitusid oma rahva vastu, siis tuli minna kindlasti appi. Seal elavad ju miljonid, milõi moi, miljoneid on vaja aidata! Ameeriklased lähevad ju isegi ühele inimesele appi, aga siin justkui keegi seda ei näekski.”

Mõlemad kalurid on ennast soojaks rääkinud, jätkavad intensiivselt selgitades: “No Ameerika, võta näiteks Jugoslaavia, nemad ju pommitasid koos brittidega. Kõik oli lubatud ja normaalne. Kuigi seal oleks vist muidu ilmselt rahumeelselt läinud, aga ei, neil oli vaja minna pommitama. Milleks see vajalik oli? Venemaa ütles samamoodi, et on vaja tulla inimestele appi ja Putin ütles õigesti: "Teie võite, aga meie ei või inimesi aidata.""

"Viimane küsimus, ei taha teid teid segada, saate minna jääle. Kas te tahaksite elada praegu Eestis või Venemaal?"

"Daragoi moi, mu kallis," alustab üks. Teine suskab vahele: "Ma olen elanud Venemaal 27 aastat, aga siin on parem."

"Aga mina olen siin aborigeen," ütleb esimene uuesti. "Minu sugulased ja vennad elavad kõik Tallinnas ja räägivad eesti keelt, aga mul ei ole seda siin kellegagi teha," kurdab ta. 

"Ma olen üldiselt Eesti riigile lojaalne, üldiselt on kõik hästi, aga teinekord on valitsuses selline tohuvabohu, et võib hulluks minna. No vaadake seda naist, kes oli president, isegi eestlastel oli ebamugav. Võta näiteks see kohtumine Putiniga – mitte midagi erilist ei juhtunud. Oleksid vähemalt asjast rääkinud, aga oli mingi ta-ta-ta ja vsjoo! Arengut ei ole mingisugust, saad aru!"

Kui uurin lõpetuseks, mis kala siit üldse saab, vastavad mehed, et siin on kõike – ahvenat ja muudki. Küsin luba pildistamiseks ja et kas nad on sõbrad. "Kas olete nõus tulema pildile kahekesi?" Muidugi on nõus: "Kalamehed on alati sõbrad, tak shto, lase käia."

Viskan lahkudes üle õla ikkagi veel ühe küsimuse. Mida nad sellest arvavad, kas Venemaa võib kunagi Eestile kallale tungida? Nad ei arva seda, nende arust pole vaja midagi karta. 

"Njeet, siia või? Mitte kunagi pole vaja karta midagi sellist, Putini jaoks on Pribaltika kuidagi lame."

Pärast väikest mõttepausi palub Sergei mul meenutada ajalugu. "Oleksime terve elu muidu rootslaste all olnud, Vene impeerium ikkagi andis kõik – keele ja hariduse. Tak shto, vot tak."

"Spasibo bolshoe!"

"Vsevo haroshevo!"

Nõutud kangrud Irina (40) ja Tatjana (49)

Tagasiteel linna näen kunagise Kreenholmi manufaktuuri peahoone vastas kahte naist koerakesega. Nad arutavad midagi armetus seisus elumaja ees.

Küsin, mida nad asjast arvavad. "Millest?" "Sõjast," ütlen. 

Nad ei ole esiti väga sõbralikud, aga asuvad siiski vestlusse. "Kommentaarid on siin üleliigsed, tegelikult hoian neutraalset joont. Teisiti pole võimalik, sest tean, et võitlus käib omade vahel, isegi perede vahel. On informatsiooni ja arvamusi, aga püüan mitte midagi kommenteerida antud situatsioonis ja olla erapooletu. Inimestest on kahju."

Kas teil on hirm? 

"Jah, mingil määral on," ütleb üks. Teine küsib temalt: "Millepärast? Kas sellepärast, et äkki tungib Venemaa meile kallale?" "Daa, mina kardan." Sõbratar rahustab teda: "Ma arvan, et ei tungita kallale, kui NATO seda ise ei tee, Venemaa on rahu armastav riik." "Ma ei tea, kahtlen selles juba," ütleb esimene ja lisab: "Sõjas ei ole võitjaid."

Mõlemad loodavad, et see kõik lõpeb rahuga ja räägitakse omavahel asjad läbi, leitakse lahendus ja riik taastatakse täpselt samamoodi, nagu seda tehti Tšetšeenias. Ja et Ukraina võiks jääda iseseisvaks.

"On ju nanotehnoloogiate aeg, milleks need sõjad omavahel. See on nagu kiviajal. Meil on niigi sõda käinud siin kolm aastat, selleks oli pandeemia. Vot see on sõda. Aga omavahel inimesi tappa, milleks see veel? See on kurb."

"On ju nanotehnoloogiate aeg, milleks need sõjad omavahel. See on nagu kiviajal."

Sõbratar toob sisse täiesti uue teema ja juhib tähelepanu majale, mille ees seisame. 

"Meil on siin avarii, meil on endilgi probleeme küllaga – katus laseb läbi. Meil on ametlikud paberid, millel on kirjas, et kui toimus erastamine, oli maja juba halvas seisus. Aga inimestel ei ole raha. Kes meid aitab? Me seisame siin ja te küsite, millest me mõtleme? Vot sellest me mõtlemegi. Kaheteistkümnest korterist kaheksas elatakse ja kõik töötavad minimaalsete palkade eest. Mille eest me selle maja korda teeme? Meil kukuvad laed sisse, aga teie küsite meilt siin Ukraina kohta."

Juhin jutu tagasi ja uurin narvakate üldise meelsuse kohta. Selgub, et Narvas on kaks leeri, ühed on Putini pooldajad, teised mitte.

Endast pilti teha nad ei luba. "Ma ei ole fotogeeniline," põhjendab üks. Ka pisikese toakoera pildistamiseks ei anta luba. Aga läheme maja ees lahku sõbralikult naerdes.

Jaht toaantennidele

Fama keskuses märkan STV kaabeltelevisiooni pakkuja boksi ees suurt hulka inimesi, kes on moodustanud arusaamatu kujuga järjekorra. Nad suhtlevad omavahel aktiivselt, vestlevad ja seletevad midagi.

Hiilin alguses seal ümber. Mul on tekkinud hirm, et kui võtan välja diktofoni, siis inimesed sulguvad. Täheldasin kahtlustavaid pilke juba siis, kui sellega kaubanduskeskuses ringi käisin.

Otsustan, et seisan hoopis ise ka sappa ja kuulan pealt, millest inimesed räägivad ja miks nad siin kogunevad. 

Järjekorranumbrit siin võtta ei saa nagu mujal kombeks. Kodanikud ja mittekodanikud selgitavad suuliselt välja, kes on viimane. Tajun, et ma ei kuulu tegelikult siia seltskonda ja mind vaadatakse imelikult. Mängin lolli, kui keegi mult midagi küsib.

Põhjust, miks nad siin seisavad, ma aiman. Eesti riik keelas äsja Vene kanalid ära ja rahvas on rahulolematu. Selgubki, et inimesed tahavad oma seniseid lepinguid lõpetada, sest mitte kui midagi pole enam vaadata. Nad on infost, mida aastakümneid usaldanud, ära lõigatud. Katastroof. 

Eesti riik keelas äsja Vene kanalid ära ja rahvas on rahulolematu.

Sabas on vanemaid inimesi, aga ka keskealisi, täies elujõus mehi ja naisi. Täitsa noori ma siin ei näe.

Üks vanem daam ütleb, et tal on antenn, aga ei tea, kuidas seda ühendada. Tuli siia seda uurima. Teemaks on toaantennid, mida nüüd on hakatud taas kasutama ja ostma, et signaal otse kiviviske kaugusel olevalt Venemaalt kinni püüda. 

Keegi on ostnud antenni poest nimega 1000 pisiasja, aga neid saab ka mujalt, näiteks Euronicsist. Hinnad algavad paarikümnest eurost, aga soovitatakse odavat mitte võtta. Näiteks Philipsi oma on hea, selle hind on 39 eurot. Püüab kahtkümmet kanalit, see on piisav, ütleb üks proua. 

"Muidu on praegu paketis täielik jama, vaadata pole mitte midagi. Seal on ainult välismaa kanalid, aga milleks mulle need? Oleks veel kuuks ajaks ära võetud, aga aastaks, hullumaja!"

"Muidu on praegu paketis täielik jama, vaadata pole mitte midagi. Seal on ainult välismaa kanalid, aga milleks mulle need?"

Üks naine kommenteerib, et temal pole probleemi, tal on kodus kolm televiisorit ja nemad vaatavad läbi interneti. Ka hind on odavam – 10 eurot. Pensionäri televisioonipakett maksab muidu 27 eurot. 

Kõige selle peale meenub omaaegne Soome televisioon Tallinnas, mille vaatamiseks leiti samuti loovaid lahendusi.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!