Narva loo viimane osa: Kelle lipp?

Me oleme turistid, mitte põgenikud

Joaorus, Rootsi lõvi mälestusmärgi juures vaateplatvormil märkan inimesi, kes poseerivad ja pilti teevad. Selleks on ka rida põhjusi – taustal on suurepärane vaade, ühel jõekaldal on Hermanni ja teisel Jaanilinna kindlus. Kunagi oli see üks Narva linn, aga nüüd kulgeb nende vahel piki Narva jõge Eesti-Vene piir.

Kui grupp lahkuma hakkab, haaran neil sabast. Selgub, et leidsin üllatuslikult otse Vene piiri äärest ukrainlased. “Me ei ole põgenikud. Miks te küsite kohe nii? Me oleme tavalised turistid. Mis mõtted meil olla saavad; sõda on alati paha, vaatamata, kellega see seotud on!” ütlevad nad.

Millega ja millal see lõpeb?

“Elus lõpevad kõik asjad ükskord. Aga see ei ole nagu söögikord, mis lõpeb konkreetselt – sõda jääb kestma väga kauaks. Isegi kui tal on mingi konkreetne lõpp paberil või mingi muu kokkuleppega, siis jääb ta inimeste teadvusse pikalt kestma. “Nagu teine maailmasõdagi – see on senimaani inimeste mälestustes,” ütleb ukrainlaste eestkõneleja.

Põmm! ja anti tappa

Kohtan Narva kolledži fuajees kahte siia koolitusele tulnud Sillamäe lasteaiakasvatajat.

“Meie proovime hoida sõltumatut joont. Me peame olema valmis pagulaste lapsi vastu võtma ja nendega tegelema, kuna mõlemad oleme pedagoogid. Olgu nad ukrainlased või venelased – mõlemaid peame vastu võtma. Nad ei ole tekkinud olukorras süüdi. Sillamäe on vene linn ja õhkkond peab olema kõigi suhtes sõbralik. Kes on süüdi, kes pole, see on juba poliitikute teha – meie peame elama sellega. Kes meilt küsib?” arutleb Maarika (47). 

Inimesed Sillamäel kardavad kaotada töökohti. Nad on teadmatuses, mis juhtub paljudele sillamäelastele tööd andva linna sadamaga, mille toimimine sõltub paljuski Venemaast.

“Kõige tähtsam on see, et me siin kohapeal ei hakkaks suhteid rikkuma! Kuskil keegi oli öelnud midagi Ukraina kaitseks ja tuldi ligi ja anti põmm! tappa!” põrutab Olga (39).

Tänaval on ju pea võimatu vahet teha, kes on Ukraina toetaja ja kes mitte?

“Ega ei teegi, aga kui keegi hakkab midagi hõikama, siis tuleb see välja. Karjutigi “Slava Ukraini!”, selles oli küsimus,” ütleb Olga ja lisab: “Kui sa tahad ikkagi elus ja terve olla, siis ei tasu siin seda teha. Sulle võidakse lihtsalt kolki anda.”

“Kuskil keegi oli öelnud midagi Ukraina kaitseks ja tuldi ligi ja anti põmm! tappa!”

“Järve gümnaasium olevat aga näiteks heisanud neil päevil Ukraina lipu – ja neil on kõik rahulik. Kohtla-Järve on ju ka vene linn tegelikult,” lisab Maarika.

Leilis poliitanalüütikud Narva-Jõesuu ühissaunas

Kohtun Madis Tuuderiga (39), kes on Narva linnavalitsuse muinsuskaitse vaneminspektor. 

Tunnen teda veidi. Ta räägib mulle läbisegi hetkeolukorrast ning puistab varrukast legende minevikust.

Madis jagab Narva elanikud kolme gruppi: umbes pooled neist on Eesti kodanikud, veidi üle kolmandiku on Vene kodakondseid ja ülejäänud on halli passi omanikud – aga meelsust need asjad ei näita. Samamoodi kolmeks on jagunenud ka kohalike seisukohad: osad õigustavad Venemaa alustatud sõda, osa on selle vastu ja siis need, kes on hetkel šokis ja segaduses – nad ei tea, mida arvata.

Ta toob näite. 

Kaks päeva pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, oma sünnipäeval 26. veebruaril külastas Madis Narva-Jõesuu ühissauna. Ta teeb seda laupäeviti ikka. 

Seal on koos häälekas poliitanalüütikute seltskond – kõik on alasti ja räägivad. 

Seekord oli aga teisiti. Mida vanem mees, seda rohkem oli ta vait. 

“Osad õigustavad Venemaa alustatud sõda, osa on selle vastu ja siis need, kes on hetkel šokis ja segaduses – nad ei tea, mida arvata.”

Saunas käib ka palju rekajuhte. Elavad küll siin, aga sõidavad mööda Euroopat ja Venemaad ringi. Üks neist küsis Madiselt: “Miks sa siia tulid, meil on hoopis teised jutud siin?”

“Samas tervitasid teised mind aga eesti keeles. Sellist asja ei ole seal varem juhtunud,” täheldab Madis ja lisab mõtlikult: “See oli huvitav nihe.”

Madisele saatsid mehed hiljem foto sellest seltskonnast, kes temast maha jäi ja õhtuks peo nii üles kruvis, et personal hiljem kurtis. Kes paljalt, kes rätik ümber niuete, kel viht käes – kõik üksteise kõrval lähestikku. Ja sellel oli pildiallkiri: “Mõ za Mir – meie oleme rahu poolt!”

Pagulasi siia ei oota

Venemaal on ammusest ajast armeekultus ja Putin on maailma suurima armee juht!

“See teadmine annab osale inimestest mingi psühholoogilise turvatunde, et selline jõud on siinsamas, meie kõrval. Aga ka nende seas on tagasilööke. Paljudel on Ukrainas sugulasi ja sõpru ning omavahel suheldes on selgunud, et omajagu asju ei olegi nii, nagu on neile senini räägitud,” arutleb Madis.

“Paljudel on Ukrainas sugulasi ja sõpru ning omavahel suheldes on selgunud, et omajagu asju ei olegi nii, nagu on neile senini räägitud.”

Kohalikes kommentaariumides on ta kohanud palju suhtumist, et pagulasi siia ei oodata. Isegi sugulaste juurde mitte. “Me ei tee siia mingit pagulaste keskust, ei ehita mingeid laagreid, kuhu bandeeralaste naised ja lapsed saavad tulla,” ütlevad mitmed seal. 

Aga Madis arvab, et kommenteerijate hulk on tegelikult väike, nende seas on ka trollid, kes kasutavad mitut varjunime. “Seda ei saa tõsiselt võtta.”

Samal ajal avatakse Narvas uue poeketi Lidli lüli. 

“Iga kaubanduskeskuse sünd Narva-suuruses linnas on suur sensatsioon. Siia kerkib harva midagi uut,” ütleb Madis. “Vene inimesed on kollektiivsed inimesed, nad on järjekorrarahvas ja tunnevad end koos hästi ka sabades. Peaasi, et nad saavad suhelda. See on rõõmupiisk nendes muidu hallides Narva päevades,” teeb Madis piste.

Narva lipp on tagurpidi Ukraina lipp

“Sama lipp, aga tagurpidi. Tooni vahe on, aga tavalise inimese silm seda ei erista. Peale vaadates võib need vabalt segi ajada,” ütleb Madis, kui selgitab, miks esmapilgul Narva ja Ukraina lipp ühesugused näivad.

Madisel on rääkida sellega seoses üks naljakas lugu.

“Piiripunkt on kohe Peetri platsil, seal kõrval on ka linnavalitsuse hoone. Pühade ajal lehvib seal Narva lipp. 2014. aasta Krimmi okupeerimise ajal said mitmed tundlikuma hingega Venemaalt tulijad vaat et kreepsu, kui nägid, et “Ukraina” lipp on neid esimese asjana tervitamas,” räägib Madis. 

Lipuga meenub Madisele veel üks seik.

Narvas, Rugodivi kultuurimaja ees oli rahvuskultuuriseltside päev. Paar aasta hiljem Krimmist, aga sündmused olid veel kuumad. Üleval oli kümmekond telki: ingerisoomlased, mitmed vene seltsid, valgevenelased, tatarlased, usbekid, tšuvašid, ka Narva Eesti selts ja ukrainlased. Tantsiti ja lauldi. Kultuurimaja seinal rippusid sinimustvalge ja ka kollasinine Narva lipp. 

Lähedal asunud bussipeatusse tuli suurte kandamitega tõsine Narva mammi, kes tahtis sõita oma suvilasse – datšasse –, see hooaeg oli juba alanud. Natuke svipsis Valgevene mehed otsustasid mammiga nalja teha ja läksid ütlesid, et vaadake, mis meil siin toimub: kultuurimaja fassaadil on fašistide lipp. 

Mutike sai šoki, tal pidid ehmatusest riided seljast kukkuma. Ta hakkas hüsteeritsema. Helistas linnapeale ja kultuurimaja juhatajale ja ei tea veel kuhu. Ta möllas seal nii kaua, et jäi kõikidest bussidest maha. Lõpuks ei jõudnudki oma aiamajja, jutustab Madis. Valgevene vanamehed ja ka Madis ise aga itsitasid selle peale.

“2014. aasta Krimmi okupeerimise ajal said mitmed tundlikuma hingega Venemaalt tulijad vaat et kreepsu, kui nägid, et “Ukraina” lipp on neid esimese asjana tervitamas.”

“Pärast 2014. aasta sündmusi said narvakad ise ka teada, milline on nende lipp. Varem ei olnud see aktuaalne,” konstateerib Madis.

“Vahetult enne tänavu 24. veebruari, kui pinged olid kruvinud hästi kõrgele, olevat teinud üks Narva volikogu saadik mitteametlikes vestlustes ettepaneku muuta Narva lipp ära, sest see on Ukraina lipuga liiga sarnane,” teab Madis rääkida.

Pension on tõhus vahend

Narva on venekeelne linn. Madis usub, et enamik siinsetest inimestest ei tahaks Venemaaga liituda. 

“Üks tööriist, mis hoiab siinse riigi küljes kinni, on pension. Kui siin on pension keskmiselt 450 eurot, siis Venemaal on see kordi väiksem. Seda teatakse. Sellel põlvkonnal on säilinud Venemaaga sidemed ja nad on jäänud suhtlema. Siit näeb ju üle jõe, milline see maa on, selleks ei ole vaja mingeid antenne ega telekanaleid.”

“Üks tööriist, mis hoiab siinse riigi küljes kinni, on pension.”

Aga ravimid on Venemaal odavamad. Koguni kuni kümme korda odavamad. 

Paljusid neist meil ei müüdagi, aga inimesed mäletavad neid vanast ajast ja Venemaal on need senimaani saadaval. Neid saab rahulikult üle piiri tuua. Seepärast on Madis ikka öelnud, et Narva pensionärid on Eesti kõige suurema ostujõuga pensionärid. Pidu kestis kaua. Näiteks viina- ja tubakaäri on praeguseks aga lõppenud. Nüüd saab tuua vaid üle liitri viina ja kaks pakki suitsu kuus.

Narva pommitati maatasa

Uurin Madiselt, kas vastab tõele, et pärast teist maailmasõda kehtis narvakatele linna tagasi kolimise keeld.

Madis kummutab selle: “Ei, see ei ole nii, see on müüt, mingit keeldu pole olnud ja dokumente selle kohta pole leitud. Seda näitab ka see, et esimesed tagasipöördujad olid sõjaeelsed narvakad. 1944. aasta oktoobris hakkas tööle esimesena eestikeelne kool. Kohe peale seda, kui linn oli puhastatud lõhkeainetest.”

Miks ei tuldud siis tagasi? 

“Tõenäoliselt on põhjus selles, et Narvas säilis pommitamiste tulemusel umbes neli protsenti sõjaeelsest elamispinnast. Lihtsalt polnud kuskile tagasi tulla. Arvestada tuli ka, et 1944. aasta talv tuli kohe peale ja ilma toasoojata seda üle ei ela.”

“Kui nüüd juhtuks nii, et Narva pommitataks niimoodi maatasa, et alles jääb ainult tuhk ja korstnajalad, ja uued inimesed hakkaksid ehitama siia uut linna, siis praegused narvakad ei tuleks siia samamoodi tagasi, vaid jookseksid mööda ilma laiali. Sest seda Narvat, mille kogukonna liikmed nad olid ja sellist linnaruumi, mida armsaks pidasid  – seda enam ei oleks,” lisab Madis.

Kohalik Lennart

Lennart Lepajõe (47) elab Narva-Jõesuus. Lapsepõlv möödus tal siin, vahepeal käis Tallinnas koolis, hiljem pöördus kodukohta tagasi. Ta on tõlkija ja linnavalitsuse liige. Kohalike seas on ta autoriteet. Sõltumata rahvusest leiab Lennart paljudega ühise keele – ta on lihtsalt nii sõbralik ja tark.

Juba kolm aastat on Lennart teinud koeraga pikki jalutuskäike. Iga päev, olenemata ilmast, vähemalt kümme tuhat sammu. “Eelmine aasta tuli keskmiseks 16 600 sammu, see teeb iga päev, nagu kõnniks jalgsi Narva.”

“Tähtis on leida neile kohe mingi tegevus, lastele koolid ja lasteaiad, et nutvad naised ja lapsed ei oleks hommikust õhtuni üheskoos.”

Lennart on juba tegelenud ka esimeste sõjapõgenikega, kes Narva-Jõesuusse on jõudnud. “Tähtis on leida neile kohe mingi tegevus, lastele koolid ja lasteaiad, et nutvad naised ja lapsed ei oleks hommikust õhtuni üheskoos. Isegi normaalsetel inimestel läheb psüühika nii paigast, rääkimata neist,” ütleb Lennart. 

Like Ukraina lipule

Lennart ei ole muidu väga Facebooki-inimene. Ta on püüdnud hoida neutraalselt joont. Ta on kohalik poliitik ja suurelt lipuga ei lehvita. Aga pärast vabariigi aastapäeva varahommikust lipuheiskamist Narva-Jõesuus, kui kõik juba teadsid, et alanud on sõda, märkas ta, et paljud kohalikud kaunistavad oma profiilipilte Ukraina lipuga. 

Ja seekord otsustas Lennart, et näitab oma meelsust. Uuris internetist, kuidas seda teha, ja pani ka oma kontol Ukraina lipu välja.

Lennarti suureks üllatuseks hakkasid Narva-Jõesuu venelased talle laike panema. Ja osa neist lisas ka oma pildile seepeale Ukraina lipu.

Bürokraatia

Arutame, kuidas ikkagi pea täiesti venekeelsed piirkonnad Ukrainas nii südilt vastu panevad. Miks venelased ei ole venelaste poolt?

Lennart toob välja ühe harva kõlanud põhjuse, mis ka mind kõrvu kikitama paneb. 

“Põhjus, miks Ukrainas elavad vene inimesed ei taha Venemaaga liituda ega seal elada, on bürokraatia. Kogu see üldine kvaliteet, suure riigi asjaajamine – seda ei igatse keegi. See on täielik košmaar. Ja see pole nii ainult Venemaal, vaid üldse paljudes suurriikides, nagu näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias,” arutleb Lennart.

“Põhjus, miks Ukrainas elavad vene inimesed ei taha Venemaaga liituda ega seal elada, on bürokraatia.”

“Venemaa viisa taotleja pidi täitma lehekülgede kaupa küsimustikke ja ankeete. Kirja oli vaja panna kõik viimase kümne aasta reisid kuupäevalise täpsusega – no see ei ole võimalik,” lisab ta.

Lennart on Ukraina risti-põiki läbi sõitnud

Lennart sõitis 2012. aastal kahe nädalaga läbi pea terve Ukraina. 2019. aastal reisis ta autoga Kiievist Odessasse. Suurematest linnadest pole ta külastanud ainult Harkivit. Ta kujutab hästi ette sealset maastikku ja seda, mis seal praegu toimub.

“Elatustase on Ukrainas väga erinev. See, mis toimub Kiievis, on hoopis teine asi kui see, mis kuskil põllumajanduspiirkondades. Meil Eestis polegi selliseid vahemaid ja selliseid kontraste,” kirjeldab ta.

Reisimisest

Venemaalt sai Covidi tõttu viimase kahe aasta jooksul Eestisse reisida ainult kindlatel põhjustel. Olgu selleks õppimine, kultuuriüritus või mingid meditsiinilised põhjused. Viimaste alla käivad ka sanatooriumid, mida on Narva-Jõesuus ohtralt. 

“Aitasingi siin just ühte Peterburi sõpra Nikitat. Tema ülemuse girlfriend'il oli vaja sõita läbi Eesti Kanaari saartele, kus boss ise puhkas ja teda ootas. Neil olid seal Vene poolel juba mingid sideprobleemid või midagi sellist. Igatahes pidin ma sõja esimestel päevadel siit kohapealt sanatooriumi tuusiku korda ajama,” räägib Lennart.

“Juba sellepärast hakkas asi mulle juba mõnda aega tagasi kahtlasena tunduma, et koroonaviiruse tõttu ei lubatud inimestel Venemaalt Euroopa Liitu reisida. Aga mujale sai, näiteks ilma igasuguste piiranguteta reisida Kesk-Aasiasse, kus pole ei vaktsiine ega midagi. Võib-olla harjutatigi inimesi juba sellega, et nad ei saa tulevikus reisida ja teisalt näeksid nad Euroopas asja liiga palju teise nurga alt – seda, kuidas mujal paremini elatakse. Venemaa on kõigeks selleks juba pikalt ette valmistunud,” lisab ta.

Reisimine on olnud ka pigem rikkamate venelaste teema. 90 protsenti ei reisi üldse, neil pole selleks võimalust. Nupukamad on ostnud ka selleks, et viisat saada, kokku Eestis odavaid kortereid, näiteks Püssi linna.

“Seda venelast, kellel ei ole välispassi, teda ei kotigi uued piirangud. Ta pole kunagi käinud välismaal ja ei tahagi sinna minna.”

“Seda venelast, kellel ei ole välispassi, teda ei kotigi uued piirangud. Ta pole kunagi käinud välismaal ja ei tahagi sinna minna. See, et BMWd ja iPhone'i Venemaal enam ei müüda, see ei loksuta teda absoluutselt – tal ei ole seda kunagi olnud ja ta ei taha ka seda. Leib on, viina valatakse, telekas ka näitab kangelast – elab ära!” ütleb Lennart selle teema lõpetuseks.

Mulle meenub selle peale kunagise Tartu Kunstikooli ajalooõpetaja ütlus, mis käis küll esimese maailmasõja kohta, aga minu arust kehtib ka nüüd: “Vene soldat on väga vähenõudlik – ühes taskus on tal tubaka-, teises leivapuru ja juba ta sõdib!”

Kust saab Vene infoväljas elav inimene infot?

Arutleme Lennartiga piirangute karmistamise üle. Ta arvab, et variante on siiski ka nüüd, kui kõik on praktiliselt kinni. 

“No võta telefon kätte ja helista oma Ukraina sõpradele ja tuttavatele. Nad kõik käisid Vene ajal samades instituutides ja ülikoolides, tähistati samu sündmusi, käidi samadel üritustel, teeniti koos sõjaväes. Neil on sama taust. Helista neile ja küsi, kas neil on sinine taevas või käib sõda!” Kui märgin, et tegemist võib olla hirmuga pealtkuulamise ja võimalike tagajärgede ees, teatab Lennart, et ei pea seda kuigi võimalikuks.

Lennart soovitab mul vaadata 1961. aasta filmi “Nürnbergi protsess”. 

”Seal ütleb ka üks prokurör, kui talle tulid sakslased rääkima, et tegid täiesti õigeid asju ja olid apoliitilised ega sekkunud kusagile: “Kui vagunid sõitsid mööda ja nendes lapsed nutsid, mida te siis tegite? Mida te siis uskusite, või lihtsalt pöörasite pea ära ja ei tahtnud seda kuulda?” küsis kohtumõistja.

Siinsetel vene sõpradel ja tuttavatel on Lennarti arvates ikkagi häbi. “Igal normaalsel inimesel on häbi. Isegi Putini pooldajatel on häbi. Sõda Ukrainaga keegi ei tahtnud, nad oleksid tahtnud näha, kuidas Ameerika molli saab, et näidata tervele maailmale, kui äge on venelane,” selgitab Lennart. 

“Sõda Ukrainaga keegi ei tahtnud, nad oleksid tahtnud näha, kuidas Ameerika molli saab, et näidata tervele maailmale, kui äge on venelane.”

Mõnedel on topelthäbi, et Venemaa ei suutnud uut sõda läbi viia selliselt nagu Krimmis omal ajal – lihtsalt sisse marssides. 

“Lisaks sellele, et süütud inimesed hukkuvad, on Putin asja ära rikkunud, konkreetselt kihva keeranud. See sinu võitmatu armee, millesse sa uskusid, ei saa nüüd Ukrainast jagu. Aga vene hing on selline, et ega ta Ukrainat ei taha – ta tahab anda molli ikka kõige kõrgemale – Ameerikale või Hiinale,” vahendab Lennart oma tähelepanekuid.

Vene inimesed on ise kõigele sellele kaasa aidanud

“Venemaal ei saa isegi töölt ära minna, seda võidakse tõlgendada riigireetmisena. Aga sa ise oled aidanud oma tegudega või tegematajätmistega neid seadusi vastu võtta! Lõpuks oled sa keeranud endale sellise jama kokku,” ütleb Lennart.

“Sa ise oled aidanud oma tegudega või tegematajätmistega neid seadusi vastu võtta!”

Jõesuukas Lennart jätkab: “On täiesti selge, et peale Putini ja veel mõne pistriku ei tahtnud keegi sõda, seda polnud neile kellelegi vaja. Sa tahad sõita oma jahiga, varastada riiki edasi, elada hästi. Ja mille kuradi pärast on vaja seda Ukrainat, mis, ütleme ausalt, on maailma mõttes ikkagi kolgas, neljakümne miljoni inimeseline tohutult suur kolgas. Sa said Krimmi kätte, mis on seal põhimõtteliselt ainukene ilus koht, aga nüüd sa jahid endale Prantsusmaa-suurust steppi,” väljendab Lennart end emotsionaalselt. 

“Sellel vargabandel ei ole vaja ka maavarasid, nad ei suuda isegi enda omi müüa, kaevandada ega majandada – nad on juba niigi palju kokku krahmanud. Vallutataks siis midagi, millega ka midagi teha on! Venemaal on ju nii palju maad ja valdusi – kuhu nad ronivad, kui tagumine ots juba hiinastub. Tehku olemasolev esmalt korda!” lisab ta.

“Elame väga huvitavatel aegadel. Ma ütlesin ka oma lapsele, kui koroonapandeemia algas, et vaata, mina olen elanud ühel huvitaval ajal, kui kukkus kokku Nõukogude Liit – see on maailma ajaloosündmus. Nüüd on meil ajaloo teine suursündmus – see on pandeemia ja sina oled nüüd selle tunnistajaks, sellest hakatakse tulevikus kirjutama pikki doktoritöid. “Jah, ja ma olen ainult kolmteist aastat vana ja juba toimub,” ütles tütar. Ja nüüd on kolmas maailma ajaloo suursündmus,” võtab Lennart asjad kokku.

Lennartiga vestleme veel pikalt, aga siinkohal panen sellele loole punkti.

Slava Ukraini!

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!