2. osa. Vastasseis Narva turul

Georgi lindid

Üks asi, mis jääb silma, on see, et kaubanduskeskuste parklates ei ole autode küljes Georgi linte, aknakleepse, Vene lippe ega mistahes muud sellist atribuutikat. 

Pole näha ka Z-tähte, millega nüüdses sõjas tähistatakse Vene relvajõude ja mis on saanud üheks sõjaõhutuse ja Vene patriotismi sümboliks. 2014. aastal, kui Venemaa okupeeris Krimmi ja karjuti “Krõm nash! Krimm on meie!”, oli selliselt tähistatud sõiduvahendeid Narvas märkamisväärselt palju. Ise nägin.

Kas on toimunud mingi muutus meelsuses või kardetakse seda avalikult näidata?

Naised turul

Pargin auto Astri kaubanduskeskuse juurde. Kõrvalmajas tegutseb turg, kus müüakse pudi-padi, mänguasju, riideid ja muud sellist.

Pusad, kampsunid, sviitrid, dressid, teksapüksid ja retuusid on riidepuudel ilusti eksponeeritud. Müügiletid on üksteisele nii lähedal, et müüjate erinevad arvamused jõuavad kõik korraga minu kõrvu.

“Me oleme loomulikult sõja vastu! Ma ei saa muidugi rääkida kõigi eest, aga oleme sellele vastu! See on kohutav, täpselt samamoodi arvavad inimesed Venemaal,” teatab üks müüja.

Kas Venemaal on inimestel üldse infot, mis tegelikult toimub? 

“Ma ei tea, mul ei ole seal kedagi, lapsed ja kõik on siin. Tänu jumalale, et ma ei ela seal. Terve maailm on ju nüüd nende vastu. See on korralagedus! Miks üldse oli vaja Ukrainasse minna? Nad oleks seal ise oma asjad korda saanud,” leiab ta. 

“Me oleme loomulikult sõja vastu! See on kohutav, täpselt samamoodi arvavad inimesed Venemaal.”

“Kardan anda muidugi hinnangut, sest ma ei ole poliitik, olen lihtne inimene, aga mul on tunne, et see asi võib seal kesta kaua ja lõppeda ei tea millega. See on ennustamatu, mis võib seal inimestele pähe tulla,” jätkab sama müüja.

Kas inimesed Narvas on ärevil? 

“Ma arvan küll, aga te võite siin veel uurida seda. Näiteks see naine triibulises seal, küsige tema käest. Tema võib teile informatsiooni jagada,” soovitab 62-aastane Irina, kes end pildistada ei luba.

Oma boksidest tulevad välja veel kolm naist ja asuvad vestlusse. “Me oleme äralõigatud, me ei arva midagi. Meil ei televisioon ega raadio ega mitte miski ei tööta ju, me oleme desinformeeritud.”

“Me oleme äralõigatud, me ei arva midagi.”

“Mina vaatan Youtube’ist,” ütleb naine triibulises. Aga tema häält ei taheta väga kuulda ja jätkatakse temast üle rääkides: “Enne, kui mingid kanalid veel kuidagi töötasid, siis tuli veel mingit infot, ühed rääkisid küll ühte, teised teist, kolmandad aga hoopis midagi muud. Me vaatasime ka välismaa omi, ka Eesti asju. Kõiki, mis olid vene keeles. Seal oli mingi kanal Dva Pluss, aga seal oli kogu aeg üks ja sama. Mul on tunne, et see kõik ei ole tõsi, mis nad räägivad.”

Desinformeeritud naine vastab: “Mul siin näiteks ei ole internetti ja kodus pole mul aega kuskil juutjuubis ringi ekselda.”

Kas Venemaa kaitseb ennast või peavad nad ikkagi sõda võõra riigi territooriumil?

“Mis enesekaitse, kõige naturaalsem sõda käib – seal tapetakse noori inimesi. Poisse. Venemaa sõdureid on hukkunud üle kuue tuhande.”

Kõrvalt hõigatakse, et see ei ole õige: “Ira, täpne arv on 496.” 

“Ära aja jama jah, viissada on neid, hommikul öeldi ju nii,” kinnitab ka kolmas selle fakti Irale üle.

Lisatakse, et ega Venemaal ei ole ju idioodid, et läheksid lihtsalt niisama kallale. Ju siis oli seda ikka tarvis. Targad inimesed on seal ja nad teavad täpselt, mida teevad. Kuigi liigub ka infot, mis on väga vasturääkiv ja kuulujutte on palju. Puudu on tõesest informatsioonist.

Aga millist infot te siis ikkagi usaldate?

“Ausalt öeldes usaldan mina Vene oma.” 

Teine naine kinnitab sama. Kolmas ütleb, et ta tegelikult ei tea, kuigi mulle tundub, et ta siiski arvab end teadvat, aga tahab jätta mulle teist muljet.

Nad kordavad: “Millest me üldse räägime, kõik kanalid pandi ju kinni. Isegi ETV+ on maas.”

Seesama kolmas võtab äkki aga uue suuna ja ütleb, et tegelikult vaatab ta ainult filme. “Siis kui süüa teen, siis nad järjest tulevad – film, film, film ja filmi järel film.”

Esitan uuesti väite, et see, mida Venemaa teeb, on ikkagi sõttaminek iseseisva riigi vastu!

Selle peale tuleb pikk ja hinnanguline ohe ning öeldakse seda, mida olen juba kuulnud: “Aga kas see siis ei olnud agressioon, mis kaheksa aastat ukrainlaste poolt toimus? Kuidas seda siis nimetada?”

Ütlen, et see on valetamine ja propaganda, mida teeb Vene televisioon.

“No vaadake, meie usume seda, mida meile näidatakse.”

“No vaadake, meie usume seda, mida meile näidatakse. Näiteks purustatud majad, mis see siis on?” küsitakse selle peale. 

Lõpetuseks ütlevad naised, et nad ikka loodavad väga, et see kõik lõpeb kiiresti. Oma nimesid nad öelda ei taha ja pilti ei luba endast ka teha.

Ira ja Vera vastasseis

“Kas tohib veel paar sõna vahetada?” küsin naiselt triibulises futbolka’s. Ta mõtles teistest erinevalt ja taandus eelmisest vestlusest kümne meetri kaugusele oma müügileti taha. Ta vaatab tabletka’st/tahvelarvutist Ehho Moskvõd. See oli üks vähestest Vene sõltumatutest kanalitest, mis küll minu teada äsja suleti.

“Näete, siit tuleb kogu informatsioon. Praegu ütlesid just, et Ukraina palub Venemaalt, et viige ära oma laibad, neid on tuhandeid,” ütleb naine ja viitab käega jälgitavale. “Mina olen seisukohal, et Venemaa tungis sada protsenti kallale.”

Mulle näis, et vestleme kahekesi, aga selja tagant tulev hääl lõikab sisse: “Aga kuidas oli siis sellega, et kaheksa aastat tapeti inimesi Donbassis?”

“Kas sa oled üldse kursis, kes tappis?” küsib Ira. “Ukrainlased loomulikult,” vastab punapea toonil, et mis küsimus see üldse oli. 

Arutluses selgub ka punapea nimi – Vera, eesti keeles tähendab see usku. 

“Vera, kamu verit, keda uskuda, kui nii tehakse?”

Nad vaidlevad edasi. Üks toob välja nimesid, keda tema usaldab ja teine paneb talle vastu. Selgelt Vene riigi meediat usaldav Vera kordab valjeneval häälel veel kolm korda: “Ah et Donbassis ei tapetudki kedagi?” 

“Oih, kazhmar, oi õudust,” ohkab Ira.

Aga kuna nad on turunaabrid ja teavad teineteise seisukohti ilmselt juba varasemast, tasandavad nad oma hääli ning lisavad mahedalt ja sõbralikult, et eks igaühel ongi oma seisukoht.

Ira aga jätkab: “Kas te olete sellega kursis, et hiljaaegu ÜRO Inimõiguste Nõukogu foorumil, kus olid 170 riiki kohal, tõusid kõik peale kuue püsti, kui Lavrov rääkima hakkas? Kui nii tehti, keda me siis uskuma peaksime?” Teine üritab vaielda, aga mõistus saab otsa: “Aa, seal olid ju need sanktsioonid… ”

Ira annab ka hinnangu inimeste meelsusele Venemaal. Seal lähevad need samuti pooleks – Moskva ja Piiter on kindlalt vastu, vanaemad ja vanaisad aga poolt.

“Mitte midagi head ees ei oota.”

Leti taha ilmunud Ira mees Sergei (57) on kategooriliselt sõja vastu, see tuleb tema sõnul kohe lõpetada. Teatab, et me ei ole kaugeltki kursis sellega, mis tegelikult toimub. Heal juhul teame sellest kümnendikku. Ütleb, et on sõja asjus diletant, aga arvamusi tal jagub.

Venemaa võib küll Ukraina territoriaalselt vallutada, aga marionettvalitsus ei suuda inimesi ohjes hoida, ütleb ta. Seal algab kodusõda. Okupeerimine pole tõsiseltvõetav, seal elab üle 40 miljoni inimese. Vähe sellest, kes hakkab Ukrainat taastama, küsib Sergei. Kes ehitab üles uue logistika ja infrastruktuurid? See nõuab miljardeid, aga Venemaa elab ise vaeselt. 

Venemaa võib küll Ukraina territoriaalselt vallutada, aga marionettvalitsus ei suuda inimesi ohjes hoida, ütleb Sergei.

Mitte midagi head neid ees ei oota, kõigega on kõik, annab mees hinnangu. Praegu näiteks ei saa 154 000 venelast kodumaale tagasi pöörduda, sest lennukid ei lenda. Ta loetleb üles rubla valuutakursid dollari ja euro suhtes, mis on väga nutused. “Mitte midagi head meid ees ei oota. See puudutab ka Eestit. Ja seda väga kauaks,” ütleb ta.

Putin ei lõpeta sõda mitte mingil juhul. Ainus variant on ta isoleerida. Küsimus on aga selles – kuidas? Kahtlase elemendi on Putin enda ümbert ammu ära rookinud, jäänud on ainult lojaalsed ja needki kardavad teda, ütleb Sergei. Võib-olla teda ei armastata, aga kardetakse kindlasti. Nii et mitte midagi head ees ei oota. “Arvan, et Putinil on psüühikaga probleeme,” lisab ta.

Ta teab, miks on Narvas nii palju Putini pooldajad. 

“Sest nad vaatavad ainult Venemaa ametlikku televisiooni. Ja nagu ütleb kõnekäänd: “Kui sulle öeldakse sada korda, et sa oled loll, siis saja esimesel sa hakkadki mõtlema, et äkki olengi.” Ja kui sulle öeldakse, kes on head ja kes on halvad, siis nii ongi. Aga tegelikult on võib-olla hoopis vastupidi. Mina vaatan mõlemaid – nii ametlikke Vene omi kui ka Youtube’ist alternatiivseid. Ja nii kujuneb välja mitmekülgne maailmavaade. On vaja mõelda ja analüüsida. Ja ma ei saa öelda, et mul on kõigis asjades õigus,” selgitab ta.

Sõda on vaja lõpetada, aga see ei lähe nii kiiresti. “Seal läksid juba kassettpommid käiku. Putini jaoks on Ukraina vallutamine kinnisidee. Hoida ta seda aga ei suuda, rahvas on vihane ja isegi need, kes enne olid tema poolt. Näiteks Harkivis, kus on üle 90 protsendi venelased, seal on nüüd inimesed näinud, mida toob endaga kaasa Venemaa ülemvõim. Surm, purustused ja nälg. Ja seda nad ei taha.”

“Putini vanus on kas 69 või 72, seda me ei tea täpselt, see võib olla ka vassitud. Inimene istub punkris, on isoleeritud, ta on olnud üle 20 aasta võimul. Rahvas Venemaal kardab Putinit, osa isegi vihkab teda, aga keegi ei julge seda kõval häälel välja öelda,” on Sergei veendunud. 

“Rahvas Venemaal kardab Putinit, osa isegi vihkab teda, aga keegi ei julge seda kõval häälel välja öelda.”

Ta jätkab: “Zelenskõi on aga noor, ta on juut, koomik ja demokraatlikul teel valitud president. Ta on suure algustähega Humorist. Ja koomikud on väga targad inimesed. Nad teavad, kuidas rahvas käima tõmmata, kuidas nende meelt lahutada ja oskavad näha konjunktuuri, tajuda täpselt seda, mida neilt oodatakse. Vot selles ongi kogu asi.”

“Me võime sinuga pudeli taga arutada, kui halvasti on asjad siin, aga Venemaal on pension näiteks 9000–12 000 rubla, mis teeb praegu kursiga 77–102 eurot. Akadeemikud teenivad 27 000–32 000 rubla, see on 230–273 eurot. Tavaline töötaja saab 20 000–22 000 rubla (170–187 eurot). Ja arvestada tuleb sellega, et seal on inflatsioon, hinnad tõusevad ja rubla kukub veelgi,” selgitab Sergei. 

“Ma imestasin, kuidas Euroopa ja Ameerika ühinesid, see on väga hea! Ja tegutsesid kiirelt ja kohe, molodtsõ! Ukraina armee ei ole kõige tugevam, aga tuli välja, et neil on võimsam hing ja tahe!”

“Ukraina armee ei ole kõige tugevam, aga tuli välja, et neil on võimsam hing ja tahe!”

Sergei ütleb, et Eestis läheb kõik halvemaks. Bensiini hind on tõusnud ja tõuseb veelgi. Vene kaupu enam poes ei ole. Sool on otsas. Sergei rebib ka väikese killu: “No lähete ise mere äärde soola järele.” 

Sergei avab enda tausta. Ta ise oli kunagi Putini pooldaja, aga ta Venemaal elanud isa näiteks mitte. Ta mõistis liiga hästi valitsenud olukorda. Isa ütles talle kunagi: “Saad suuremaks, siis saad ise aru, et Putin on gad, kohutav elajas.” 

Sergei räägib ka oma pojast. Ta õppis Venemaal meditsiiniakadeemias, aga õppis ka eesti keele ära ja teeb siin karjääri. Poeg ütles talle nii: “Vaata, isa, Venemaal on maailmanimega akadeemikud ja professorid, väga targad inimesed, aga varustus on G, gavno, sitt. Sellepärast ei tahagi ma elada ega töötada Venemaal.”

Sergei arvab, et Venemaal hakatakse varsti Putinit ikoonidel kujutama nagu Leninitki. Sergei annab veel tuld: “Venemaal toimub genotsiid!”

Tema sõnad muutuvad üha karmimaks, kuid tema hääletoon aina vaiksemaks.

“Varem öeldi, et, okei, oleme vaesed, osta midagi ei jõua, aga peaasi, et ei tuleks sõda. Aga vot, näed, siin ta nüüd ongi.”

“Mulle tuli isegi sõnum, et ära roni poliitikasse, ära kellegagi vaidle, me muidu võime su lepingu… ”

Ta ei taha, et teda pildistaksin. “Me niigi ei teeni naisega eriti midagi. Mulle tuli isegi sõnum, et ära roni poliitikasse, ära kellegagi vaidle, me muidu võime su lepingu… ”, ta takerdub ja ütlen ise puuduoleva sõna: “Lõpetada?”

“Mitte, et ma kardan, aga ma ei taha kaotada tööd,” vastab Sergei.

Aga Sergei on ikkagi optimist: “Ma arvan, et kõik läheb lõpuks hästi, lootust on vaja hoida ja usku peab olema. Aga kõik taastub aeglaselt, mitte ühe aastaga. Ei saa olla nii, et sõda lõpeb ja kõik muutub üleöö, nii ei saa olla.”

Turult lahkudes näen, et naised on kogunenud kellegi mobiiltelefoni vaatama ja naeravad rõõmsalt. Telefonist kostub Putini kõne.

Viimase kliendina Chaneliga Franzias

Päev on olnud väsitav. Pikutan vanematekodus Narva-Jõesuus, aga võtan ennast kokku ja lähen välja.

Sean sammud Franziasse, vene keeles Prantsusmaale. See on ka Tallinna hipsterite seas populaarne baar.

Sulgemiseni on jäänud pool tundi. Uksel tuleb mulle vastu baaridaam, kes vist tahtis juba kohta sulgeda, kuna ühtegi külalist ei ole. Ta otsustab uut klienti nähes mind siiski sisse lasta ja teenindada. Võtan ühe õlle.

Teeme kohe juttu. “Aa, et kohe Tallinnast,” alustab ta eesti keeles. Selgitan oma külaskäigu põhjusi ning räägin ka, et olen siitkandist pärit. 

“Meeleolud on segased, kellele kuidas. Kellel on ajud plastiliinist, kellel mitte. Eks see info seedimine siinkandis võtab pikalt aega,” räägib baaridaam kohe asjast.

“Meeleolud on segased, kellele kuidas. Eks see info seedimine siinkandis võtab pikalt aega.”

Ta räägib mulle, et kolis kuue aasta eest siia tagasi. Sündinud on ta Narvas, vahepeal käis turismi õppimas. Kodukant kutsus tagasi. Ta on harjunud multikultuuriga. Mujal Eestis on tema arust kurjust ja viha liiga palju, seepärast tahtis tagasi.

Ta jätkab: “Siin on inimesed sunnitud üksteist aktsepteerima, kuna me oleme siin sageli ka kahekeelsest või segaperest pärit. Me ei saa üksteist kadestada ega olla kurjad, sest me kõik sõltume teineteisest. Mujal on rohkem eestlased üksteisele maiustoiduks.”

Lemmiklinn on tal Eestis Tartu. Ta ütleb oma nimeks Chanel ja valab mulle maja poolt pitsi kalvadost: “See on niisama.”

“Ida-Virumaa on propagandapealinn, pehmelt öeldes,” ütleb Chanel. 

Ta räägib, millised on inimeste arvamused siin: “Osad on adekvaatsed, osad on kahevahel ega oska poolt valida. Need, kes on propaganda mõju all, nad ei tea, mis seisukohta võtta – tahaks olla nagu Putini poolt, aga nad väga ei saa. Samas ei usalda ka seda, mis tuleb lääne poolt – NATOst ja Euroopa Liidust. Täna tegi Narva linnavalitsus avalduse, milles teatas, et kedagi ei saadeta välja, ka neid, kes on Vene Föderatsiooni kodanikud, Inimesi tuli rahustada, sest sellised kuulujutud olid linna peal levima hakanud.”

Ta on näinud ka seda, kuidas inimesed tänaval telefoniga rääkides nutavad. “Mis me nüüd teeme, mul on seal tütar oma perega, kuidas nad küll sealt ära saavad?”, “Mu naine on ka Ukrainas, esialgu on kõik veel hästi, aga mis saama hakkab, ei kujuta ette, aju läheb katki,” on ta kuulnud vestlustest.

Kui ta siia tagasi kolis, siis oli naabrimees alustuseks ta prügikasti põlema pannud, nüüd aga saavad hästi läbi, ikkagi naabrid. Fašist, aga ikkagi oma. 

Chaneli arust on praegu just see aeg, mil näeme ära, kes on kes. Elame, näeme.

Baari astuvad kaks noort poissi ja soovivad kaks lahjat õlut kaasa osta. Nad küsivad seda eesti keeles, aga ütlevad õige pea, et räägime parem vene keeles. Chanel kommenteerib seda hiljem nii, et nad lihtsalt häbenevad eesti keeles rääkida, seda tuleb siin tihti ette. On muidugi ka neid, kes ei taha rääkida eesti keeles. 

Köögist astub välja kokk, kes teatab, et buss Narva läheb 15 minuti pärast ja peame minema. Tema hakkab minuga rääkima inglise keeles, aga ütlen, et räägin ka vene keeles.

Putini kohta ütleb ta nii: “Ta on ennast juba paar aastat teistest isoleerinud, ta kardab haigestuda. Ta tarib endaga kaasas ka spetsiaalset biotualetti, ükspuha, kuhu ta ka ei lähe. Tema ümber on ainult tema õukond – saadikud ja oligarhid, kes on õppinud rääkima talle ainult seda, mida ta kuulda tahab ja mis talle meeldib. Ta on ise oma propaganda ohver.”

“Putin on ise oma propaganda ohver.”

Chanel ütleb, et talle meeldib teooria, et Putin on Stalini ja Hitleri inkubaatoribeebi.

Koka arust oli Hitler võrreldes Putiniga maladets, tal oli vähemalt au ja südametunnistus. Kui ta saatis oma armee sõtta, siis ta vähemalt ütles, mille eest nad sõdima lähevad. Putin aga saatis armee õppustele, viskas nad lihtsalt kusagile, ilma söögi ja varustuseta. 

Kui oleme kõik koos väljunud, et minna kodudesse, ütleb kokk lõpetuseks: “Ma väga armastan Eestit. Armastan teda rohkem kui oma elu. Ja kui meil peaks siin midagi juhtuma, siis mina lähen võitlema Eesti eest. Ma ise pean ennast venelaseks, ei häbene seda öelda. Ma olen alati olnud Putini ja Ühtse Venemaa vastu ja alati meie eest!”

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!