1. osa. Piiride kadumine

"See pole metsandus.” Vana metsaülem Leo Filippov seisab keset madalat, äranäritud võsa, tema ümber laiuvad porimülkad, oksarisu ja mädanema hakanud kännud. Mitte väga kaugel otse raielangi keskel on paista tühjusesse kukkunud pooppuu.

Kui Leo Filippov selle langi mõned aastad tagasi ootamatult avastas – ta sõidab oma kunagistes valdustes Sõrve säärel iga nädal ringi, kuid langid tekivad vahel üleöö –, siis suutis ta kogu selle kokkukeeratud kaose keskel rõõmustada, et raiujad olid osanud tuleviku seemnepuuks alles jätta just pooppuu, selle kandi püha puu.

Siin oli tavaks, et kui uus pere hakkas endale maja ehitama, istutati nurga juurde alati just pooppuu – tugeva puidu, pehmete, vilti meenutavate lehtede ja oranžikate viljadega, mida siinkandis pandi rosinate asemel saia sisse. “Kui te leiate Sõrves mõne pooppuu,” ütleb Leo Filippov, “siis kindlasti on selle lähedal mõne maja varemed.”

Ja nüüd seisab ta metsa varemetel. Üksik pooppuu, mis oleks pidanud siia külvama oma seemneid, nii et kunagi oleksid siin taas suured puud kasvanud, on maha varisenud – sest mets tema ümbert on raiutud valesti.

Üksik pooppuu, mis oleks pidanud siia külvama oma seemneid, nii et kunagi oleksid siin taas suured puud kasvanud, on maha varisenud – sest mets tema ümbert on raiutud valesti.

Kui Filippov peaaegu 50 aastat tagasi metsaülemana tööle asus, oli seegi kant tema vastutada. Ta sõitis iga natukese aja tagant siit mööda, peatas oma 125-kuubikulise motika, hiljem aga juba külgkorviga mootorratta, võttis korvist kaasavõetud tööriistad või taimed ning kõndis puude vahel, hindas nende tervist, urgitses natuke koore juures, et näha, kas ürask on sisse tulnud, või märkis spetsiaalse noaga ära puid, millest võiks saada planku (sel juhul tõmbas ta puukoore peale ühe kriipsu) või mis sobib kütteks (sel juhul tõmbas ta risti).

Vahel peatus ta niisama ja vaatas võrade kiikumist tuule käes. Ära eksida ta ei kartnud, ta oli lapsest peale neis metsades olnud ning nii mõnigi endine metsaülem teab vana tarkust, et kui inimene kõnnib enda arvates otse, siis tegelikult alati hoopis natuke kellaosuti liikumise suunas.

Teinekord jälgis Filippov väikeseid loomaradu, silmitses päikese kulgu taevas – mets ei olnud tema jaoks võõras paik, ta tundis end mändide või haavapuude vahel sama koduselt nagu meie oma vannitoas. Ometi suutis mets vahel tedagi üllatada.

Ta mäletab siiamaani, kuidas ta kaugel Lõuna-Eestis Järvselja õppebaasi minnes ringi käis, pea pidevalt kuklas. “Mida sa vaatad seal kogu aeg?” küsisid kursakaaslased Leo Filippovi käest. Ta vaatas puid. Saaremaa kidural mullal kasvanuna polnud ta kunagi näinud nii kõrgeid, jämedaid ja majesteetlikke puid kui seal – mõnest võib saada isegi neli palki, mõtles ta toona ega jõudnud ära imestada.

Kõik tema kursakaaslased vaatasid metsa vahel samamoodi: mitu planku võrdub see või too puu. Nad ei õppinud looduskaitsjateks, vaid metsade majandajateks, kes pidid arvestama, kuidas metsa kasvatada, hooldada ja raiuda, et sellest saaks võimalikult suurt tulu – nii täna, homme kui ka siis, kui neid enam ei ole.

Pooled neist läksid hiljem metsaülemateks, nad määrati üle Eesti erinevatesse paikadesse ja mitmetega neist kohtume selle artikli jaoks. Nad on juba väga vanad, mõned hakkavad lähenema sajandale eluaastale, kuid keskmise männipuu kõrval on nad siiski veel poisikesed. Teised Filippovi kursakaaslased läksid aga metsatööstusesse ning kursuse kokkutulekutel võis nii mõnelgi korral puhkeda väikesed tülid. “Nad kippusid vahel ka märjal ajal raiuma, et plaani täita,” ütleb Filippov, kui pimedusse mattunud Sõrve säärel tagasi linna poole sõidame, “aga see on metsale kahjulik.”

Tanklas hüvasti jättes küsin tema käest, miks ta pensionärina endiselt iga nädal ringi sõidab ja metsadel silma peal hoiab. “Kui ma seda ei teeks,” ütleb Filippov, “kui ma kiidaksin heaks, mismoodi praegu meie metsasid majandatakse, siis ma irvitaksin oma õppejõudude ja oma hariduse üle.”

"Kui ma kiidaksin heaks, mismoodi praegu meie metsasid majandatakse, siis ma irvitaksin oma õppejõudude ja oma hariduse üle.”

Juba ammu pole ta enam metsaülem, kadunud on ka metsnikud ja metsavahid, üle Eesti seisavad kunagised kordonid ja metsavahtide majakesed sissevarisenud katustega ja mahakoorunud värviga, unustatuna kusagil laantes, vihm tilkumas kokkulangenud ahjudele – ja ei hingelistki seda kuulmas.

Pea 200 aastat võis iga päev näha mõnes metsas kohalikku metsaülemat, munder seljas kõrgete puude vahel ringi jalutamas ja kontrollimas, mõõtmas, analüüsimas, vaatamas, kuidas mets kasvab ja mis temast saab. Ka Leo Filippovi abikaasa oli metsaülem ning kui vahel nende akende alt mõni metsaveoauto mööda sõitis, oskas ta laasitud ja tükeldatud tüvedele otsa vaadates nimetada täpse koha, kust need maha olid võetud. Vanad metsaülemad ei tundnud ainult metsa. Oma metsades tundsid nad ka kõiki puid.

Nüüd metsaülemaid säärasel endisaegsel moel enam ei ole. Paarkümmend aastat tagasi viidi efektiivsuse tõstmiseks ja kulude optimeerimiseks läbi reform, mis kaotas kogu senise süsteemi: enam kui paarisajast metskonnast jäi alles paarkümmend ning tuhanded omal ajal metsas töötanud inimesed saadeti laiali.

Eesti vanad metsaülemad istuvad nüüd oma kodudes Virumaal või Tartumaal, valavad meile sinililli ja kasetüvesid kujutavate maalide, loomanahkade, pealuude, topiste, küünlakesega põdrakujukeste ning faasanikujuliste seinakellade all sooja teed ning pakuvad koogikesi, soovivad ilusat hingedeaja jätku – ja räägivad siis metsadest, kus nad on veetnud terve oma elu.

Aastakümneid on nad peaaegu iga päev kõndinud mõnes laanes, võidelnud üraskite ja tormidega, lasknud ühes kohas raiuda ja teises juurde istutada, nad on koos teadlastega uurinud oma metsade muldasid ja korjanud puudelt vaiku, pannud üles pesakaste või õgvendanud metsateid. Ja vahel on nad lihtsalt niisama istunud mõne puu juurtele, toetanud selja vastu tüve ja kuulanud metsa kohinat, seda suurt tundmatut.

Kuigi mets on nende jaoks kodune ja nad oskavad kirjeldada meie metsade ajalugu paarisaja aasta taha ning ennustada, mis juhtub mõne sajandi pärast, kuigi nad oskavad nimetada metsas kõiki puid ning linnuhäältest lugeda ilmaennustust, ei arva nad, et metsad kuuluksid neile. Kui ma küsin mõne vana metsaülema käest, mis on nende lemmikpuud, ei soovi nad öelda. “Puuliike on niigi vähe,” ütleb Heino Kasesalu oma Järvselja kodus, “ma ei taha kellelegi liiga teha.”

Õrnust ja hoolivust, millega nad metsast räägivad, on raske kirjeldada kuidagi teistmoodi kui armastust – sest samamoodi nagu igas armastuses ei pea nad seda, keda armastatakse, enda omaks, vaid tunnevad imetlust, aukartust ning vaikset alandlikkust armastatu ammendamatu müsteeriumi ees, kuigi nad pole end kunagi puude külge aheldanud ja paljud neist raputavad pärast nõutusega täidetud pausi pead, kui ma küsin, kas nad käivad puid kallistamas.

Nende ülesandeks oli terve elu metsasid majandada – panna metsad tulu teenima täna, homme ja ülehomme. Nende esikutes ripuvad tapetud metssigade ja põtrade pead, põrandaid katavad nülitud mäkrade või kitsede nahad ning nad ei mõista, kui nõutakse lageraiete täielikku keelamist. “Raiuda on vaja,” ütleb üks neist hiiglasliku raielangi serval seistes, kingad peaaegu pahkluuni segikeeratud mudasse vajunud. “Aga mitte sel moel ja sellises mahus.”

“Mu hing oli nii rõõmus, sest ma sain tööajal metsas olla,” ütleb Aleksander Sinimäe oma Sonda kodus. “Kui ma paberitööst väsisin, läksin puude alla, seal olid loomad ning linnud.” Ta naerab oma vaikset vanainimese-naeru – mõne aasta pärast saab ta 100-aastaseks. Muidugi ei käinud ta metsaülemana metsas ainult faasanite ilu jälgimas (kuigi ka seda), vaid selleks, et tööd teha.

Vanad metsaülemad ei suuda ette kujutada, kuidas on võimalik metsasid majandada ilma neis käimata. Kuidas on võimalik aru saada kasvukohtade erinevustest, liikide omavahelisest põimumisest või üleüldse metsast, kui sa vaatad seda kõike sadade kilomeetrite kaugusel arvutiekraanilt?

Lembit Maamets oli igal aastal kuus kuud välitöödel. Koos temaga sõitis terve salk välja 1. mail ning tagasi koju jõuti alles 15. novembril, kogu vahepealse aja viibiti metsas, kaasas välivoodi, magamiskott, riided ja mõõtmisriistad. “Mu sõbrad ja suhtlusringkond kadusid ära, sest ma olin ju kogu aeg metsas,” ütleb Maamets, kes on elamiseks kohandanud Virumaal – Eestimaa Siberis, nagu ta ise ütleb – ühe vana metsavahimajakese. Tema naaber lasi korda teha kena sauna, kuid käib seal vaid kaks korda aastas – jaanipäeval ning jõulude ajal. Kõik ülejäänud küla majakesed on tühjad.

Maamets on siiani taksaator. Tema ülesandeks on metsaalad kaardistada, kirjeldada ja seejärel anda soovitused, mida, millal ja kus raiuda. Enam ei viibi ta poole oma elust metsas, selja taha on jäänud ajad, kui ta veoauto kastis või mootorrattaga mõnda metskonda sõitis, et seal järgmise poole aasta jooksul hoolikalt kaardistada tuhandeid hektareid metsa. Arvutid teevad nüüd hetkega selle töö, mille jaoks temal kulus omal ajal päevi ning nädalaid. “Inimese roll on muutunud tühiseks,” ütleb Maamets, “ja sellest polekski midagi, kui me suudaksime teha programmi, mis võtab arvesse kõiki neid asju, mida inimene võttis.”

Neid asju on palju, sest arvuti ei näe, ta ei koge, ta ei suuda asetada asju konteksti. Arvuti jaoks on iga metsaosa vaid arvestuslik üksus, lahus kogu ülejäänud maailmast, ta ei kõrvuta ega vaata, mis on seal ümber praegu või võiks olla kunagi tulevikus – ja sellel on tagajärjed.

Kui palume Maametsal viia meid 50 hektari suurusele langile – tema tuttav vana metsaülem andis meile teada, et siinkandis olevat üks säärane uskumatu lahmakas –, muigab Maamets veidi nukralt ja küsib: “Millisele? Siin on neid palju.” Lõpuks peatume ühe hiiglasliku tühjaksraiutud lõpmatuse kõrval ja kaameramees peab lennutama drooni mitmesaja meetri kõrgusele taevasse pisikeseks täpiks, sest alles sealt on võimalik hoomata kogu selle platsdarmi suurust. “Oleme hullemad kui bolševikud,” ütleb Maamets vaikselt, kui me hiiglaslikku lanki vaatame.

Ta mäletab, kuidas nõukogude ajal tehti ettepanek raiuda korraga metskonna kümne aasta raienorm, sest masinaid on liiga keeruline pidevalt liigutada – liiga keeruline on raiuda vaid üks lank, jätta kõrvalolevad mõneks aastaks rahule ja raiuda samal ajal kusagil mujal, et mets saaks korralikult taastuda, hingata, uueneda. See ettepanek lükati toona siiski tagasi. Jah, tööd ja vaeva on teistmoodi majandades rohkem, kuid mahud tulevad ikkagi täis ning mis peamine – maha raiutakse küll metsa olevik, kuid mitte tulevik.

Mida väiksem on lank, seda parem on tema uuenemine – see on vana metsatarkus, elementaarne aabitsatõde, kuid vanadele metsaülematele tundub, et viimasel ajal ei avata neid aabitsaid enam kusagil. “Kui ma esimest korda kuulsin, kuidas räägiti eraldisepõhisest metsamajandusest, ei suutnud ma aru saada, mida see tähendab,” ütleb Maamets, kui me jalutame peaaegu kilomeetri, kuid lank meie kõrval ei lõppegi.

“See on oksendus,” ütleb Maamets ja näitab meile kohalikus Siberis ringi sõites eraldisepõhiseid lanke. Reegel ei ole liiga keeruline: kui metsaosa vastab “küpsuskriteeriumile”, saabuvad kohale masinad ning võtavad metsa maha mitte enam viielt hektarilt nagu varem, vaid kümnelt, kahekümnelt, viiekümnelt. Jätavad vahele 15-meetrised võsaribad, legendaarsed “eraldised” kahe langi vahel, ning undavad teispool pajuvõrseid edasi. Kõik on õige. Kõik on seaduslik. Nii tehaksegi. Ainult et kui sa majandad tervet hiiglaslikku metsa nii, et võtad arvesse ainult ühe kitsa argumendi ning jätad arvestamata kogu selle mitmekihilisuse, mis metsas valitseb, siis on see umbes sama, kui linnaplaneerimist teha korteri tasandil. “Me ei saa siis linna,” ütleb Maamets, “vaid põgenikelaagri.”

Mets ei uuene säärastel lagendikel nii hästi. Tuuled pääsevad ligi ja murravad ka ülejäänud metsa. Teatud puud ei pea sellisele survele vastu, nad kaovad ja koos nendega kaob ka liigirikkus, ja koos liigirikkusega kaob elukeskkond. Tuleviku mets tuleb viletsam, väetim ja teenib meie lastelastele kordades vähem tulu kui ta võiks, kui meil oleks lihtsalt veidi rohkem kannatlikkust.

Tuleviku mets tuleb viletsam, väetim ja teenib meie lastelastele kordades vähem tulu kui ta võiks, kui meil oleks lihtsalt veidi rohkem kannatlikkust.

Vaatan veel kord hiiglaslikku lumeriismete alla mattunud tüügastega üle külvatud põldu. Märkan kaugustes noorte puude all liikumist. Suur põder sammub aeglase rahuga läbi metsa, kuni jõuab lageraielangini. Ta peatub. Ta vaatab. Siis keerab ta ringi ning lahkub. Rohkem ma teda enam ei näe.

25. märtsi öösel 1949. aastal sõitsid talude ette mürisevad veoautod. Püssidega mehed ajasid pererahva kastidesse, mootorid urahtasid ning autod kadusid mürinal pimedusse. Siis saabus taas vaikus. Üle hüljatud põldude ning karjamaade tuhises öine tuul. Kui saabus suvi, kasvas neil pikk hein, mida ei niitnud keegi. Juba järgmisel kevadel ajasid ennast läbi kamara esimesed paju- või haavavõrsed.

Läks veel mõni aasta ning kunagistele karjamaadele olid tekkinud väikesed tihedad võsad. Tasapisi said põldudest kuusikud ja karjamaadest kaasikud, need kasvasid ja sirgusid ning on tänaseks muutunud küpseteks puudeks, mis tuleks maha võtta. Jah, üks osa tänasest Eesti metsavaidlusest sai alguse küüditamisööl.

Eesti metsade juurdekasvu on mõjutanud kõikvõimalikud sündmused. 60ndate tormid murdsid miljoneid tihumeetreid ja kohalikud saeveskid saagisid neid puid veel mitmeid aastaid – metsa normaalne areng lõigati läbi ja paljudes kohtades alustati nullist. 70ndatel närisid tohutult paljud põdrad noori kasvusid ja nõukogude armee võis ühel hetkel teede äärde puid istutada ja teisel hetkel terveid alasid tühjendada. Pärast pronksiööd lõpetas aga Venemaa oma puude toomise meie saeveskitesse, mistõttu pidi metsa hakkama rohkem siin raiuma.

Meie metsade arengut on kujundanud lahingud, tulekahjud, üraskid, juurehaigused, vargused, kuuma- või külmalained ja nii edasi, kuid kõige enam on viimase 200 aasta jooksul meie metsasid mõjutanud meie kõigi suhtumine. See, kuidas me metsasid vaatame. Mida nad meie jaoks tähendavad. Mida nad sümboliseerivad. Ja kuigi hinnangud meie metsades toimuvale erinevad suuresti, on kõik ühel meelel: me oleme loodusest võõrdunud.

Mets pole meie jaoks enam tuttav keskkond. Me satume sinna harva ning vaatame teda eemalt, me ei tunne tema reegleid ega taju tema vajadusi, vaid surume metsale peale iseenda soove, unistusi ja kujutlusi. Mõnede arvates on võõrdumise märgiks looduskaitse – me januneme autentsust ja selle fantaasia nimel proovime looduse konserveerida mingisuguseks tardunud elutuks massiks.

Teiste arvates on aga metsadele ohuks mitte janu autentsuse järele, vaid meie ahnus. Nende sõnul võiks mets olla ka hooldamata ning raiumata – inimese poolt majandamata metsas areneb enneolematu liigirikkus, nii et kui metsad muutuvadki läbimatuks padrikuks, siis las muutuvad, sest see on halvem inimesele, aga parem metsale, mis sai suurepäraselt hakkama ka tuhandeid aastaid enne mootorsae leiutamist.

Kui me Leo Filippoviga Kuressaarest stardime, palub ta esimest korda peatuda juba linna ääres. “Seal oli esimene minu istutatud mets,” ütleb ta. “Nüüd on see maha võetud.”

Ühel sirgel jõuab ta näidata meile mändi, mida hiljuti taheti teede ehitamise käigus maha võtta – mänd ei jäänud ette, tema kalle lihtsalt tundus veidi kummaline ja arvati, et ta võib kohe pikali kukkuda, kuid Filippov sattus juhuslikult peale, ja tõestas kõigile, et see mänd on kõigest 300 aastat vana ning kasvab veel kaua. Vahel suuremate tormide ajal istub ta autosse ja sõidab oma kodust kümnete kilomeetrite kaugusele, lihtsalt selleks, et pimeduses istudes autost vaadata, kuidas mänd vastu peab, suured oksad tuuleiilide käes kõikumas.

Me möödume tammikust, kus kunagi oli Baltimaade suurim viirpuude ala, mille RMK teadmatusest maha lõikas, et siia rajada puisniit, mida majandatakse edaspidi mitte metsaloogika, vaid traktorite pöörde- ja niidulaiuste järgi – puude vahel kas 137 või 153 sentimeetrit. Koos viirpuudega kadus siit tammikust ka senine kord: valgus jõuab nüüd puuni teistmoodi kui seni ning vesi valgub tammede juurteni teistsugusel moel kui seni – ja “seni” tähendab 400 aastat, sest just nii kaua kasvas siin see haruldane kooslus, kus taimed moodustasid üksteist toetava ja rikastava ühiselu, kus viirpuud reguleerisid tammede veevarustust ja tammede võrad moodustasid vastutasuks viirpuudele soodsa päikesevarju. Nüüd on see kõik lõppenud.

Kuid Filippovi arvates häving alles algab. “Tamm on väga tundlik, kui tema vee- või valgusrežiim muutub,” ütleb ta, kui vaatame udunevatest autoakendest noolsirget teed, mis on joonlauaga läbi tammiku tõmmatud. “Need puud hakkavad varsti kuivama.” Paneme käigu sisse ja tagurdame tammepuude juurde rajatud täiuslikult asfalteeritud parklast välja.

Me möödume kohast, kus kaitsealuste orhideede ala jagati 90ndatel elamukruntideks. Seal, kus kunagi õõtsusid käpaliste kirjud kroonjad õied, on nüüd kahekorruselised individuaalelamud, madalad garaažid küljes nagu kännuseened. Mets asus mere ääres – ta ei olnud sinna kasvanud juhuslikult, vaid istutatud kunagi nendesamade vanade metsaülemate poolt kaitsemetsaks üleujutuste eest. Siis mets raiuti ning kümmekond aastat tagasi ujutas meri kõik krundid ja saunaesised üle, jättes taandudes endast maha hallitavate seinte haisu.

Edasi sõites näitab Leo Filippov meile maharaiutud luitemetsi, mis pidid kunagi kaitsma liivaluiteid laialituiskamise eest, ja Soome pensionifondidele kuuluvaid hiiglaslikke lageraielanke – ühtesid esimesi, mis Saaremaal raiuti läänetuultele avatuks. Varem ei tehtud seda kogu Eestis kunagi. See on sõge suund, sest avab allesjäänud metsad kõige tugevamatele tormidele.

Kuid nüüd näitavad vanad metsamehed meile üle Eesti lanke, mis avanevad kutsuvalt läände või edelasse – sinna, kust tulevad kõige tugevamad tuuleiilid, murdes maha vähesed seemnepuud ja terved metsatukad nende taga. “Ma ei ole raiumise vastu, raiuda tuleb ja peab,” ütleb Leo Filippov mitu korda, “aga mitte sel moel. Kui meie oleks sel moel raiunud, oleks meid kohe lahti lastud.”

Me sõidame mööda ka väikestest metsatukkadest ja Filippov ütleb, et kaua need ei püsi, sest mets elab perekonnana, mitte tukkadena. Korraks laseb ta auto peatada kohas, kus puid raiuti suviti ja seetõttu on muld seal segi keeratud, allesjäänud puude juurtel on näha juba juurepessi jälgi, kümmekonna aasta pärast seda puistut enam ei ole, kuid tõelised tagajärjed tulevad alles 50 või isegi 100 aasta pärast, kui hävitatud metsamuldadele ei ole enam asemele kasvanud seda metsa, mis siin kunagi oli. “Kui te viie aasta pärast siia tulete,” ütleb Filippov ja osutab majakesele, mille ümber on mõned puud, “siis on see maja lageda peal, puud on kadunud.”

70ndatel metsasid majandama asudes ootasid nemad enne raiuma hakkamist vahel kuus või isegi seitse talve – need lihtsalt polnud piisavalt külmad, nad oleks masinatega pinnase ära rikkunud. Kuigi ametlikud dokumendid loetlevad kõike muud, kuid mitte mulla kvaliteeti, siis just seal – rikutud mullas – võib olla meie tuleviku metsapõud. Üks rohkem kui 90-aastane endine metsaülem mäletab veel aegu, mil ühel hektaril nelja-viie hobuse karjatamine viis metsa väärtuse kahe klassi võrra allapoole. Ei, need üksikult ringi sammuvad suksud ei söönud tammelatvu ega lõhkunud tüvesid. Nende kabjad tallasid lihtsalt liiga usinalt mulda ja hävitasid mikrokliimat.

Nüüd on hobuste asemel metsas harvesterid, mille kaal ulatub üle 20 tonni ning mida veavad rattad, mille laius võib olla peaaegu meeter. Raiumisel ei oodata külmade talvedeni, vaid sisse sõidetakse ka kevadel või suvel, mil muld on pehme ja kerge, täis väikest, silmale nähtamatut elu – 50 või 100 aasta pärast võinuks sellest mullast võrsuda samasugune suur mets, nagu seal alles äsja oli. Nüüd seda enam ei juhtu.

Kui sinu eesmärgiks on saada metsadest nii täna kui ka tulevikus võimalikult palju tulu, siis sa ei raiuks neid tühjaks.

“Juba omal ajal taheti puude raiumist viia sügisele ning suvele,” mäletab üks metsaülem, “ja tulemus oli kiire – need metsad hakkasid kuivama.” Seda hoolimata sellest, et raiuma mindi mitte hiiglaslike metallkolossidega, vaid väikese põriseva traktoriga, mida oli varem kasutatud kusagil Kaukaasias teeistanduste väikeste õrnade põõsaste juures. Vanad metsaülemad viivad meid lankidele, kus mulla taastamisel on piirdutud selle tasandamisega, mis ei muuda tegelikult midagi. Sügavad roopad on jäetud täitmata, kõik on pahupidi ning elu mullas tapetud.

Nõutult laiutavad nad selle segapudru ees käsi. Nad teavad, et metsasid tuleb raiuda. “Metsa raiumine on normaalsem, kui sellel niisama seista laskmine,” ütleb Henn Alton ja ma märkan tema selja taga riiulil saksakeelset raamatut “Looduse ilu”.

Enno Kuldkepp viib meid vaatama metsa, mida ei ole üldse majandatud, vaid jäetud täienisti inimesest puutumata – ning see jalutuskäik on kurb pooltund. Kõnnime Sangaste pargis ja ta näitab meile rohtukasvanud teekest ning mahalangenud puid, mida keegi pole vaevunud koristama.

Viimasel suvel sõitis ta siia spetsiaalselt üht ämmapuud otsima, kuid ei leidnud enam üles, kuigi majandas kunagi seda metsa aastakümneid ning oskab peast öelda, kus asub punane tamm või Virginia humalpöök. Ta tahab näidata Mandžuuria araaliat, kuid seegi on maha langenud. Mõnelt poolt leiame veel rohu seest poolkustunud kirjaga silte, mis kunagi olid uhkelt iga 380 eri liiki puu juurde maa sisse torgatud – nüüd on nad vajumas unustusse.

Peatume mälestusmärgi ees, mis on pühendatud vanale metsaülemale, kivi sisse on raiutud “Metsakasvataja tööd kestavad sajandeid.” Märkan monumendi kõrval poolikut kändu, selle taga seisavad kollaseks tõmbunud kuused. Hiljem näitab Enno Kuldkepp meile täis kasvanud tiike ja nende kallastel kasvavat õõtsiksood ning kui me peatume, seisatab ta korraks ja ütleb, et pole ammu ennast nii kurvana tundnud.

Mets ei püsi muutumatuna, tema eest tuleb hoolitseda, teda peab majandama. Need vanad metsaülemad ei ole ka lageraiete vastu, kus terve lank võetakse puudest peaaegu täienisti paljaks – nemadki on lasknud hektareid lagedaks raiuda, see on üks metsade majandamise viise. Kuid viimastel kümnenditel on neil tunne, et ainult lageraiet veel tuntaksegi. “See algas Reformierakonna ideoloogia ja liberaalse turumajanduse võimuletulekuga,” ütleb mulle üle Eesti metsasid jälginud Mart

Herman, kes kuulus kunagi ise samasse erakonda, kuid on nüüd sealt juba ammu pettunult lahkunud.

“Seadused kisuvad metsadel hõlmad lahti ja ütlevad, et tulge võtke kõik,” ütleb Leo Filippov ja otsib langilt pisikest põõsast, mille taga korraks ära käia, kuid siia pole jäetud isegi väikest tutti. Hetkel, mil metsad said ennekõike rahaallikaks, muutus nende arvates kõik. Jah, muidugi tuleb metsadest raha nii meile kui meie järeltulijatele, ütlevad ka kunagised metsaülemad. See on oluline. Kuid see pole ainuke mõõde. Ja veelgi enam – kui sinu eesmärgiks on saada metsadest nii täna kui ka tulevikus võimalikult palju tulu, siis sa ei raiuks neid tühjaks.

“Meil mõeldakse ühe aasta peale ette,” ütleb üks vana metsaülem, “aga vanasti mõeldi saja aasta peale.” Nad ei saa aru, kuidas idee, mille kohaselt mets on puit ja puit on raha ja rahaga on kiire, suudab endiselt edasi elada.

Me jätkame sõitu. Jõuame liikuda kõigest mõned kilomeetrid, kui Leo Filippov palub taas auto peatada. Siis seisab ta keset järjekordset lanki ja näitab meile ümbrust. Raiesuund on vale. Seemnepuud on valed – see liik ei sobi siia kasvukohta – ja needki, mis jäetud, on liiga kidurad. Uus võsa on võrsunud kännust, mitte seemnest – nii on kvaliteet halvem, tootlikkus kolmandiku võrra kehvem.

Filippov silmab angervaksa, mille olemasolu võiks ennustada saare kasvamist, ja saar sobiks siia – kui oleks valitud õiged seemnepuud. Siin-seal on väikesed haavad, mis sobiksid samuti tulevikupuudeks, kuid põder on esimesed ladvad juba ära söönud. Kuigi need puud venivad tasapisi pikemaks, murdub ühel päeval nende latv: altpoolt on koor vigastatud, seen on juba sees.

Muld on segi keeratud ning seal, kus alles äsja oli korralik tee, mis ühendas erinevaid külasid, vajub jalg pahkluuni mutta. Kokkuveoteed on siin kaks korda kitsamad, kui oleks õige, ning jooksevad puudele liiga lähedalt, seemnepuude juured on rikutud ja varsti kukuvad nad maha (üks juba ongi langenud). Roobaste sisse on tehtud küll istutusaugud, kuid sealt ei hakka kunagi korralikke puid kasvama.

Kauguses näeme vana kiviaeda – see on pikali sõidetud, et veel mõned puud kätte saada. “See aed oleks meid üle elanud,” ütleb Filippov. Ta märkab halli lepa vohamist, mis on metsamehele umbrohi – ja märk, et midagi on juba valesti läinud. Ta vaatab ringi ja tõdeb, et ei näe sadade meetrite ulatuses mitte ühtegi tulevikupuud. Mitte ühtegi. Jah, lootma on jäädud kuuse peale, kuid siinne kasvukoht ei sobi neile – liiga märg.

“Me oleme siin kaotanud vähemalt kümme aastat. Me jääme iga tunniga vaesemaks,” ütleb Filippov tee ääres suurte oksahunnikute ees. “Me ei suuda taasluua seda, mis on ära võetud.”

“Me ei suuda taasluua seda, mis on ära võetud.”

Teda ja teisi vanu metsaülemaid õpetati lihtsa tõe järgi: iga järgmine metsapõlvkond peab olema parem eelmisest, sest ainult nii saavad sellest varast osa ka meie järeltulijad. Nüüd oleme aga olukorras, kus iga järgmine põlvkond pole mitte parem ega isegi sama, vaid halvem. Palju halvem. “Hea metsaülem oskas metsa vajadusi ette näha,” ütleb mulle Enno Kuldkepp, kui Valgamaal ringi jalutame. “Kui praegu oleks metsades inimesed, kes nii mõtleksid, siis ei sõtkuks suured masinad ka noorte puude juuri puruks.”

Kui ma küsin Leo Filippovi käest, kust tuleb säärane pöörane raiesurve, ei oska ta vastata. Võib-olla on see paratamatus. Siin Saaremaal ei jäägi plussi, kui sa kõike korralikult hooldad ja teed. Ent vanade sõrvelaste sõnul ei olnud isegi pärast metsikuid sõjalahinguid siinne mets nii ära rapitud. Siis mõtleb Filippov veel natuke. “Ja teate,” ütleb ta, “mulle tundub, et moraalsed, ökoloogilised ja eetilised piirangud on kadunud.” Üle meie lendab vares. Tema tiivad on mustad.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!