Ma olen su päästja

Ma ravisin enda katkist hinge sellega, et aitasin teisi. Sellest sai aga ohtlik sōltuvus. Levila räägib ühe naise loo.

Tekst: Ida Endla
Pildid: Anu Jalas
Audiolugu luges: Evelin Võigemast
Heli kujundas: Janek Murd

Kuulsin agressiivset mõminat (mhm! näh!) ja nägin, kuidas mu abikaasa tiris sõbranna elukaaslast kampsunist, õigemini nüüd juba tirisid mõlemat üksteist kampsunitest, rusikad tõusid, mehed ähkisid ning proovisid oma vastase nägu tabada. Siis tõukas abikaasa vastase seljaga vastu kahhelkividest ahju, kuid sai kohe selle peale rusikatabamuse vasakusse silma. See ehmatas kumbagi piisavalt, et nad astusid üheaegselt eemale.

Minu abikaasa pööras näo ära ja taganes kohmakalt seina poole ning vajus seejärel ahju ja seina vahelisse ahtasse ruumi istuma, kõigi pilkude alt eemale. See oli toimunud üllatusena meile kõigile, nad olid vaevalt varem kohtunud. Sõbranna mees läks kiirelt esikusse, pani rutuga saapad jalga, jope selga ning oli poole minutiga kadunud. Teised peokülalised ​hakkasid samuti sättima, „eks ole hilja ka juba“, ja katsusid vabandavalt naeratada. „Tal on stressirohke aeg olnud,“ ütlesin mõistvalt, kujutledes samas, kuidas sõbrad ei tule enam kunagi ühelegi minu peole. Jäime abikaasaga kahekesi. Iga mu hoolitseva lause peale ta ainult oigas nagu viimane patune. „Mida ma küll tegin,“ toomata kuuldavale midagi mõistlikku. Ta oli purjus ka, mida siit ikka tahta. Läksin magama.

Ka järgmisel õhtul, kui püüdsin ta silma meikida, et see tööl nii sinine ei paistaks, kahetses ta. „Ütle, et jooksid vastu kapinurka,“ soovitasin. „Vist jah peaks midagi sellist,“ vastas ta. „Sa ei saa ju öelda, et kaklesid,“ lisasin. Kuigi puuderdasin hoolitsevalt ta silma, olin maruvihane: „See on viimane piisk, sa kas lähed AAsse või meie suhe on läbi!“ Ta läks AAsse. Sest muidugi polnud see esimene kord, kui joomise pärast tekkis probleeme.

Peagi läksime siiski lahku. Sest pärast alkoholi äravõtmist tuli esile hulganisti teisi probleeme. Üsna varsti pärast lahkuminekut, päikeselisel aprillialguse päeval läks ta sõbraga parki õlut jooma. „Nii et sa tegid seda ikkagi minu, mitte enda pärast?“ küsisin. „Muidugi. Minul ei ole alkoholiga probleeme – probleem on selles, et ​sulle s​ee ei meeldi,“ sain vastuseks. Muidugi oli tal õigus. Kui alkohoolikul endal oleks joomisega probleeme, oleks see juba suur samm loobumise poole.

Lahkuminek oli mõlemale suur vabanemine. Temale, et keegi enam ei kontrollinud, ja minule, et ma ei pidanud enam kontrollima. Keskendusin uutele suhetele, edasiliikumisele, eesootav näis põnev. Kuid umbes poolteist aastat hiljem, samasugusel päikeselisel päeval nagu lahkumineku paiku, istusin jõuetult kodus diivanil, üksinda, õnnetu. Seljataga oli kolm-neli suhet ja käsil viies täiesti katkine suhe ühe erakliku kunstnikuga. Ilmselt oli aeg tunnistada endale, et asi pole kehvades partnerites, vaid minus – miks leian end jälle koos kellegagi, kes tundub niivõrd probleemne?

“Kaassõltlasel on sõltlast vaja sama hädasti nagu alkohoolikul viina.”

*
Eks see kaas- või lähisõltuvus oli, selge see. Keskenduda teistele, ennast unustada. Just nagu otsida enda ellu probleemseid inimesi, et neid siis aidata. Muidugi tundus see mulle üllas ja ilus – olla hädaliste päästja. Lapsena oli mu lemmikmuinasjutt „Lumeeit“, kus tüdruk, kes vastuvaidlemata täitis kõik käsud ja kannatas kordagi kaebamata, kaeti kullasajuga üle. Kakskümmend aastat hiljem võtsin endiselt temast eeskuju, mis sellest, et ma polnud kusagil seda kullasadu veel näinud. Kõik need mehed, kes kartsid lähedust, kuid ometi näisid huvitatud – ma ootasin. Kõik need kurvad sõltlased, kellega juhtumisi tutvusin ja justkui jäid minu külge, kes ei saanud oma eluga hakkama – ma mõistsin. Kõik need õnnetud depressiivikud, kes midagi ei tahtnud ega julgenud – ma olin toeks.
Emotsionaalselt terve inimene olekski tundunud igav. Mida mul hakata peale mõistliku ja enesekindla inimesega?

Kui esimest korda kaassõltuvusest lugesin, mõtlesin kahele sõbrannale, kes olid eluga ummikusse jooksnud. “Nad on kaassõltlased, ei mingit kahtlust!” mõtlesin. Saatsin lingi, jagasin infot, sain aidata. Nüüd olin aegamisi nägema hakanud, et midagi selles kaassõltuvuse või lähisõltuvuse mõistes kehtib ka minu kohta. Sain aru, et tookordne käitumine oli üks sümptomitest – keskenduda teistele, mitte näha, et artikkel räägib hoopis minust! Kui kaassõltlane loeb esimest korda kaassõltuvusest, leiab ta nii palju neid, kellel on probleem. Enda koha peal on pimetähn.

Kaassõltuvus tähendab, et inimene panustab ülemäära palju aega teisesse, teise probleemide ja eluga tegelemisse, ennast täiesti unustades. See on vääriti kasvanud hoolitsustunne, mis ei ulatu endani. Mida mina tahan, kes mina olen – pole aimugi. Pole olulinegi. Kas see hea tüdruk seal „Lumeeide“ muinasjutus mõtles kunagi endale? Ei. Seal oli ka paha tüdruk, kes oli konkreetne ja otsekohene – tema valati selle eest pigiga üle. Vot nii läheb tüdrukuga, kes mõtleb endale. Mina igatahes pigi ei tahtnud ja ootasin oma kulda.

Raske on praegu distantsilt öelda, mis see kuld oleks olnud. Hea mees, kes annab põhjuse elamiseks, kelle najal oma identiteet üles ehitada? Suur aitäh mehe lähedastelt, et ma nende võsukese alkoholismist välja tõmbasin? Võimalus olla toeks depressioonis? Palju sõpru, kes sageli vajavad mu abi? Nüüd sellele mõeldes tundub see kõik ise paras pigi – rajada suhted sellele, et teised saavad mult regulaarselt abi. Ma ei mäleta, et oleksin toona seadnud prioriteediks selle, et minul oleks hea olla.

*
Kaassõltlasel on sõltlast vaja sama hädasti nagu alkohoolikul viina. Tal on vaja oma tühjus ja äng kuhugi paigutada, kellegi teise elusse peita. Tema enda elu on liiga haldamatu. Ilmselt on see olnud alati alati poolik.

Mulle hakkas üks hetk tunduma, et kaassõltlase-sõltlase paar on ilusasti tasakaalus – nii palju, kui sõltlasel on hädasid, on neid ka kaassõltlasel, ainult et viimane peidab need hoolikalt ära. Parim viis seda teha on keskenduda teisele. Kaassõltlane keskendub teistele nii palju, et tal pole mahtigi iseennast vaadata. Ja just sellepärast, et tema enda probleemid on sama suured, sama kohutavad, sama võimatud lahendada – just sellepärast ta neile otsa ei vaatagi. Sest kui vaatab, leiab ta end järsku seismas keset tühjust, keset eimidagit, ja see tühjus on ääretu, lõputu ja vähemalt esmakordsel kohtumisel näib, et igavene.

Ja muidugi jookseb see sugupoolt pidi. Naised kuulevad juba varakult, et teised – näiteks mehed ja lapsed – on natuke olulisemad kui tema. Ikka peaks naine vaatama, et kodu on korras, lapsed söönud ja mehel poleks lisapingeid. Aga korda ei saa kõik kunagi, ja seega aega endasse vaadata ei teki. Ja kui vahel tekib, on end näha raske ja võõristav. Sest selleks, et endaga oleks hea, tuleb endasse vaatamist õppida, ja õppimine tahab aega. Ei saa nii, et ühel õhtul korraks vaatad. Siis näedki tühjust. Hakkab ebamugav. Vastik. Tahaks ära. Parem vaatan, kas lapsel on kõik kooliasjad koos ja mehel kõht täis.

*
Ega see ilus kogemus ei olnud, kui ma esimest korda ise taolisse tühjusesse päriselt vaatasin. Oma 20ndate lõpus olin enamasti kurb ja väga üksik. See tunne oli mulle varasemast nii tuttav: üksik kannataja, keda keegi ei mõista, kellest keegi ei hooli... kui vaid oleks inimene, kes muudaks midagi, tooks ellu õnne ja armastuse. Need suhted olid katkised, poolikud, sageli tühjad, minu poolt täis vajadusi, mille täitmise koorem lasus teisel inimesel. Kuni ühel varasuvisel päeval taipasin täie õudusega, et küsimus ei ole üldse proovimises ja enda muutmises. Küsimus oli aususes ja vastutuses. Ma ei olnud kunagi olnud siiras, aus ja otsekohene. Ma polnud kunagi võtnud vastutust.

Sel päikeselisel suvealguse päeval, mil istusin jõuetult kodus diivanil, täis meeleheidet, olin mingit laadi suhtes ühe kunstnikuga. Kuigi ainult poolteist kuud tutvust, tundus ta mulle väga oluline. Suhe oli ilmselge suunaga allamäge. Aga see mees oli see õige, tundsin seda üleni. Mis sellest, et sõbrad ütlesid, et tüüp on kahtlane. Mulle näis tähtis see, et tundsin temas midagi ära – sõnastamatut, seletamatut, omast. Ta tegi seksistlikke märkusi, kadus päevadeks, tundsin end temaga küündimatu ja naiivsena. Ta ei võtnud sageli minuga ühendust, ei kutsunud endale külla, ei tutvustanud sõpradele. Panin kunstnikule mõttes diagnoosi „lähedusehirmur“ ja olin kindel, et suudan teda muuta.

Esimestest kohtumistest peale oli tunne tema vastu hirmutav, hõivav, meeletu. Olin kord varem nii tundnud – seitse aastat tagasi, enne endise abikaasaga tutvumist. Tookordne suhe põhines vaid kirjavahetusel. Olin kindel, et mees seal teisel pool e-kirju on mu elu armastus. Kohtusime harva, ta oli silmast silma nähes tõrjuv, kinnine, haavavalt irooniline, hoidis distantsi. Kuid see, kui lähedane ta kirjades tundus, hõivas kõik mu meeled. Tal oli elus raske periood, depressioon, väsimus, tööalane viltuvedamine. Ma mõistsin teda, olin kannatlik, pidin olema toeks, ma ei saanud öelda temast lahti ainult sellepärast, et tal oli raske. See kestis kaks aastat, mu tunne neil üksildastel talveõhtutel külmas toas tema kirjadele vastates oli nii tõeline ja suur, et ainult magusaimates romantilistes filmides olin kohanud midagi sarnast.

*
Mul oli kaassõltuvus ja mul oli lähisõltuvus. Kaassõltuvus on kellegi teise sõltuvuse võimaldamine, kaasa tegemine, selle kõrval olemine – sellega tegelesin innukalt oma abielus. Lähisõltuvus on sõltuvus lähedasest suhtest – sellega tegelesin pärast abielu ja kummaski selles suures armumissuhtes. Mul oli vaja suhet, millele keskenduda, sest ma ei osanud iseendaga midagi peale hakata. Ja samas valisin suhteks mehi, kelle puhul oli selge, et nad ei lase eriti lähedale, ei ole valmis suhte nimel tööd tegema. Just sellised suhted andsid võimaluse endale mitte otsa vaadata, enda eest põgeneda, mitte välja uurida, kes olen mina ja mida mina tahan.

Need kaks ebalevat suhet – mitte abielu – on tegelikult jäänud minu jaoks kõige sümboolsemateks. Mõlemad tekitasid tohutuid kannatusi, mõlemad viisid depressiooni – ja mõlemad tundusid nii õiged. Ja just see õige-tunne ongi võtmekoht. Need olidki õiged – need olid täpselt need, mida olin tundnud lapsepõlves. Kõik see oli minu jaoks nii tuttav. Olla üksinda, oodata, et keegi tuleks, kujutleda, arvata, ja mitte suhelda. Kasvasin maal, kus teisi lapsi polnud, enamiku aega pärast kooli veetsin üksinda oma toas, vaatasin aknast puid ja põõsaid sel ajal, kui teised minuvanused õppisid omavahelisi suhteid. Mina mõtlesin üksinda, unistasin, kujutlesin, kirjutasin ja lugesin. Olin armunud koolivenda, kuid elu sees poleks temaga julgenud isegi rääkida.

Selles osas polnud midagi väga muutunud. Ka nüüdsetes suurtes armastustes kujutlesin, ootasin ja mõtlesin. Tagantjärele imestan isegi, kuidas üldse olin vahepeal võimeline looma nii lähedast suhet nagu abielu – aga eks vist ka ainult sellepärast, et sain seal välja elada kõiki oma toeks, abiks ja kontrollijaks olemise vajadusi. Ja mis lähedus see tegelikult oligi – mida aeg edasi, seda rohkem selgus, et kooselus olid meil selged rollid – mina sättisin ja korrastasin meie mõlema elu, tema allus. Me sobisime esialgu suurepäraselt, kuid see polnud lähedus. See oli puhas sõltuvussuhe, mis mõne aastaga väsitas mõlemad ära.

Ja ega mul ei olnud päriselt toimivaid suhteid ka kusagilt õppida. Samamoodi, nagu mu vanematel ei olnud neid kusagilt õppida – põlvkond põlvkonna viisi oskamatust suhelda ja olla lähedane, võimetus end jagada, rääkida sellest, mis läheb päriselt korda. Mu isa oli emotsionaalselt täiesti ligipääsmatu – aga kust ta olekski võinud muud õppida, kui tema isa omakorda oli olulisemad kujunemisaastad veetnud Siberi vangilaagris, kus kõige tähtsam oskus oli mitte midagi endast reeta, vaikida, hoida endale? Mu ema oli täis ebakindlust, aga kust ta oleks saanud enesekindlust, kui tema isa oli alkohoolik, ema käis tööl ja ta ise pidi alates kolmeaastasest kuni koolini veetma kõik päevad ihuüksinda kodus – ega nalja pärast ei peeta tänapäeval nii väikese lapse üksinda jätmist väärkohtlemiseks. Täiskasvanueas tekkis emal skisofreenia, mis on praeguseks ta elu üleni hävitanud. Kuigi seda ei saa üks-ühele tõestada, oleksin üllatunud, kui seda vähemalt osaliselt ei toonud välja üksiolek varases lapsepõlves.

Kust oleksin mina pidanud õppima suhtlemist, lähedust, enda väärtustamist, kui põlvkondade viisi enne mind oli õpitud vaikima ja eemale hoidma. Ega teisiti ei õppinudki, kui kümme korda peaga vastu seina jooksnult oli nii valus, et üheteistkümnendal olin sunnitud leidma midagi muud. Ma arvan, et mu taluvuspiir lihtsalt ei ole piisavalt kõrge. Ilmselt oleks mõni teine minu asemel suutnud veel aastaid tunda halvasti, ennast eitada ja peita saja erineva probleemi taha, et ainult mitte endale otsa vaadata. Minu taluvuspiiri tipp jõudis kätte kahekümnendate eluaastate lõpuks . Enam ei jaksanud tunda end nii halvasti, mahajäetuna, teisejärgulisena, segaduses, ebakindlana, madala enesehinnanguga, üksikuna. Toimus mingi teadvuse nihe.

Suhe kunstnikuga oli veider, kuid just tema oli see, kes soovitas mulle hoopis uue lähenemisega terapeuti. See oli midagi uut. Ta oli esimene, kes näitas, et küsimus ei ole mitte ühte- või teistmoodi käitumises ja mõtlemises, vaid tundmises. Ja vastutamises – minu tegude, minu tunnete, minu elu eest. Kes vastutab selle eest, et minul oleks hea? Kes vastutab selle eest, millised mu suhted on?

Kahe-kolme päevaga pöördus maailm täiesti uue nurga alla, valgus langes senisele hoopis uue külje pealt – ja fookus pöördus kõikidelt probleemsetelt kaaslastelt ja rasketelt tingimustelt järsku mulle. Hakkasin end nägema – ja ühes sellega seda kohutavat tühjust, enda taandamist ja meeletut hirmu.
Seni olin igas suhtes keskendunud teisele – kuidas temal on lähedusehirm, alkoholiprobleem, raskusi enesekehtestamisega. Kuidas tema ei leia tööd, kuidas tema ei ole lugupidav. Seda kõike neil oligi – aga see ei tundunud enam järsku oluline, ei olnud minu vastutada. Ootamatult muutus oluliseks, kes olen mina. Hakkasin nägema, mis on minu roll suhtetantsus. Miks olin valinud enda ellu nii probleemsed inimesed, miks sattusin suhetesse meestega, kellel olid mingid jamad, miks ma nendest välja ei pääsenud? Miks ma ülepea valisin omale mehed, kellel on nii palju hädasid? See oli ju ometi minu vastutusala!

Hakkasin nägema, et teiste probleemidele keskendumine aitab vältida mul endaga tegelemist – seda, et minul endal on lähedusehirm, et mina olen ebakindel, et mina ei taha vastutust võtta ega saa oma tunnetega hakkama. Et kõik need sada häda, mis näisid teisi kummitavat ja mille kõrval paistsin ideaalse inimesena, olid ka minul olemas. Aga kuigi sain aru, et selline ma enam olla ei taha, polnud mul aimugi, milline ma siis olla tahan. Mis on alternatiivsed olemisviisid – kes ma siis üldse olen? Pelk teooria ja endale otsavaatamine ei muuda veel midagi, olulised on teod. Saatsin oma kunstnikule ilmselt elu raskeima sõnumi. Et see asi ei toimi, püüan ja näen, kuid see ei toimi.

Ta vastas napilt, et on nõus. Tundsin kohutavat tühjust. Nagu oleks suure tüki endast lahti lõiganud ja minema visanud. See oli esimene kord, kui ise lõpetasin sõltuvussuhte, ja tagantjärele tundub, et selle sõnumiga lõpetasin ka kõik varasemad sõltuvussuhted. Aga asemele saingi tühjuse. Miski ei aidanud enam: ei pidutsemine, alkohol, sõbrad, kaaslased ega suured armumised. Vastupidi – mõneks ajaks loobusin neist kõigist. Eks ma ikka proovisin, käisin väljas, passisin seltskonnas, jõin veini – aga ma ei suutnud suhelda, mind ei huvitanud see seltskond ja alkohol ei hakanud enam pähe nii nagu varem. Tegi olemise veel tühjemaks.

“Ei saa kontrollida teisi ega isegi oma tundeid, aga saan küsida, kas mul on hea olla.”

Ja et oleks veel raskem, langesin depressiooni. Ei olnud nii, et olin saanud suure arusaama osaliseks ja elu läks kui lepase reega. Vastupidi – kõik senised väärtused ja arusaamad olid pea peale pööratud. Ma polnud enam kindel enda lähedastes. Ma ei teadnud, miks on just need inimesed minu ümber ja mida ma nendest suhetest saan. Kas mängin lihtsalt tule-lähemale-mine-kaugemale-mängu või leian sealt ka midagi sügavamat? Kas see, mida pidasin seni läheduseks, pole mitte lihtsalt seks ja koos aja äraveetmine, unistuste ja projektsioonide taha peitumine? Kas mul üldse ongi tõelisi sõpru või põhinevad kõik mu sõprussuhted pelgal ajaveetmisel? Või üksteisele terapeudi mängimisel? Aitamisel? Julgestuse pakkumisel? Aga kas maailmas on veel midagi? Mis on see lähedus, millest räägitakse ja mis järsku oli nii ähvardavana mu teadvusesse jõudnud? Kuidas ma tunnen ära läheduse, kui mul pole seda kunagi olnudki? Kuidas seda kõige muuga mitte segamini ajada?

Kogu selle puntra otsas istudes tundsin, et see on natuke liiga suur tükk, mida läbi hammustada. Ühel õhtul pidin sõpradega linnas kohtuma. Selleks riideid valides tuli peale tavaline tunne – ükskõik, mida kannan, iga riideese defineerib mind kellenagi, kuid ma ei taha seda. Ma ei tea isegi, kes ma olen, ma ei taha, et maailm suruks mulle peale mingi rolli: kas ma olen ilus naine või boheemlaslik tudeng või sportlik neiu või asjalik kontoriinimene või ... mis mask täna võtta? Kell ligines seitsmele, sõbrad hakkasid kohtumispaika jõudma ja mina ei suutnud kanda ühtegi riideeset, mis mul kapis oli. Sest ükskõik, mis ma selga panin, nägin end inetu, läbipaistva ja muidugi paksuna. Äradefineeritu ja võltsina. Istusin elutoa põrandale, heitsin pikali ja sain aru, et ma ei suuda enam. Ma ei suuda riideid valida, püsti tõusta, kodust lahkuda, keegi olla. Ei suuda oma elu elada ega teada isegi, mis see on. Ei suuda ennast ega teisi mõista. Ma lihtsalt ei tea. Ma ei tea, kes olen mina ja mis on maailm minu ümber.

Midagi katastroofilist ei järgnenud, isegi koju ma sel õhtul ei jäänud. Aga iseenda sees käisin põhjas ära, et välja tulla teadmisega, et ma ei suudagi kunagi midagi lõpuni mõista, selgeks defineerida. Läksingi lõpuks välja, küll suure hilinemisega. Nagu alati sellistel hetkedel – lange kui tahes sügavale auku, viimaks tõused ikka püsti, paned midagi enam-vähem sobivat selga ja lähed.

Võib-olla võtsin sel õhtul päriselt vastutuse ja mõistsin aru, et maailm ongi ebakindel paik ja ma ei saa seda kontrollida. Ei saa kontrollida teisi ega isegi oma tundeid, aga saan küsida, kas mul on hea olla. Maailm defineerib sind pidevalt, aga ise ei pea seda tegema – seeasemel saan uurida, mida ma siis tegelikult tahan. Missugune on maailm, kui teen otsused selle pinnalt, mida mina ise soovin, ja vaatan, mis mulle praegu meeldib.
See oli midagi täiesti uut.

Mina läksin igal juhul järgmine päev perearsti juurde. Ütlesin, et kehvaks on läinud, antidepressante on vaja. Sain need ja juba mõne päeva pärast jõudsin kuidagi otsast jälle elama hakata. Last kasvatama, tööd tegema ja suhtlema. Ja siis aeglaselt vaatama, et mis asi see nüüd siis on, mida ma olen seni elanud.

*
See tuli siiski aegamisi, nädalate ja kuude haaval. Terve suve olin sügavas augus. Hakkasin looma teistsuguseid suhteid. Hakkasin endast rääkima. Avastasin üllatusega, et kuigi mul oli palju tuttavaid ja isegi mitu lähedast sõpra, ei avanud ma neile ennast kunagi päriselt. Sellest, mis oli kõige olulisem, tegi haiget või riivas, vaikisin. Ma ei olnud kellelegi rääkinud, et olen kurb, et ma ei jaksa enam. Ma ei olnud ühelegi sõbrale kunagi öelnud, mis mind meie suhte juures häirib. Enamik inimesi ei teadnud mu tunnetest, minevikust või eraelust suurt midagi.

Hakkasin inimestele endast rääkima. Ka rasketest asjadest. Kuna ma ei olnud seda kunagi teinud, tundus see kohutav. Esiteks ma ei teadnud, kellele võiks rääkida – rääkisin siis kõigile, kes kuulata viitsisid. Mõned kuulasid, mõtlesid kaasa, mõnest on ajaga saanud isegi väga hea sõber. Teised jälle hakkasid haletsema ja kaasa tundma ilma suurema süvenemiseta – aga neid oli üllatavalt vähe.

Teiseks oli mul rääkimise ees suur hirm. Kahel korral olin veendunud, et inimene, kellele olin endast rääkinud, plaanib mu mõrva. Aimasin, et see on absurdne, aga olin igaks juhuks valvel. Vot just nii suur oligi see hirm, miks olin seni kõik endale hoidnud – mul oli hirm, et suren, kui räägin. Võib-olla oli see vanaisa surmahirm, millega ta vangilaagris silmitsi seisis ja mida andsime peres põlvest põlve edasi, kuni keegi selle ahela murrab? Ühtlasi tegi mõistmine, et oma hädades ei saa süüdistada teisi, enesetunde üsna kehvaks. Küsimus ei ole süüs – küsimus on põhjustes. Mitte et kelle ​süül​ ma olen siia jõudnud, vaid millised on asjadevahelised ​seosed,​ mis on mind siia toonud. Kõige raskem oli hakata mõistma, et vastutan ise enda elu eest.

See viimane mulle esialgu üldse ei meeldinud. Kui süü olematus oli vägagi vastuvõetav, siis ise enda elu ja valikute eest tegelikult vastutada mulle kuidagi ei istunud. No näiteks – alustame lihtsatest asjadest. Kui mul on seltskonnas igav, siis tuleb ise midagi teha, et oleks huvitav, või kuhugi mujale minna. Mitte istuda lauas, altkulmu põrnitseda ja sisimas nuriseda, et küll on mõttetu seltskond. Või kui mulle ei meeldi see, et sõber kurdab juba sajandat korda ühte ja sama probleemi, tuleb mul endal talle öelda, et ma ei jaksa seda enam kuulata. Mitte mõelda, et ah kui tüütu mu sõber on. Või kui kolleegi kirjad mõjuvad muserdavalt, siis paluda tal end natuke meeldivamalt väljendada. Mitte hädaldada, kui vastik see töösuhtlemine on ja kuidas mulle ikka ei meeldi kogu see värk. Või kui Tallinna-Tartu rongis vaatab võõras mees telefonist valjuhäälset vene märulifilmi, siis paluda tal see vaiksemaks panna. Mitte eneses hädaldada, kui nõme võib ühistransport ja üks suvaline jorss olla. Ja alati on võimalus võtta vastutus – lihtsalt aktsepteerida, et mulle ei meeldi see olukord, kus olen. Teada, et ma saaksin seda muuta, aga ma ei tee seda, ei kavatsegi midagi teha, sest ma lihtsalt ei julge, ei taha, ei oska, ei suuda.See mõte ei meeldinud mulle alguses üldse.

Tuleb tunnistada, et olen praeguseks jõudnud teise äärmusesse – ärritun enda peale, kui lihtsalt istun ja kannatan. Vihaseks ajab. No kannata siis, istu ja ela oma elu suures kannatuses ja ohvripositsioonis maha. Vaata siis ise, mis tunne on kunagi tagantjärele mõelda! Hästi halb tunne on – ja nii ma siis enamasti midagi teen. Kuigi tõsi, sellele meesterahvale, kes rongis vene märulit vaatas, ei ütelnud ma siiski midagi. Istusin ja olin tige. Tema peale, et ta nii rumal on, ja enda peale, et ma midagi ei ütle. Kaks tundi. Kannatasin. No tõesti oli halb.

See oli just sama halb, kui olla suhetes, kus ma midagi ei teinud. Ei tõusnud ega lahkunud sealt, kus mul oli paha. Ei mõistnud, et küsimus pole selles, mida teine teeb, vaid selles, et ma sinna jään, lepin, ei kuula iseennast. Katsun seeasemel end painutada, painduda selle järgi, mis nagu peaks olema, nagu võiks tunduda hea. Mitte märgata, et minul on ju halb.

No igal juhul, oma kaassõltuvust ja enesele paaniliselt mitte keskendumist oli kehv näha küll. Mul polnud aimugi, mida nüüd teha ja kuidas edasi minna. Otsustasin siiruse kasuks. Olla selline, nagu hetkel tundub õige. Siin ja praegu. Öelda, mida tunnen, mida vajan. Ja mitte unustada väärtustada küsimust, kas minul on hea olla.

*
Ega siin suurt vahet polegi, millise sõltuvusega keegi parasjagu pusib. Mul ei ole tekkinud alkoholisõltuvust, aga see-eest olen ühe teise sõltuvuse läbi käinud. Muide, 12-sammu-programm, mis on tuntud pigem seoses alkoholisõltlastega, on välja töötatud ka kaassõltlastele. Kord need asjad läbi käies muutub elu hoopis teistsuguseks, võimalusterohkemaks, ja pilk iseendale saab palju selgemaks.

Kolm kuud pärast esimest teraapiakorda hakkasin suhtlema ühe noormehega, kellele ma ilmselgelt meeldisin rohkem kui sõbrana, tema mulle aga eelkõige toreda inimesena. Temaga oli hea, huvitav, rahulik, mõnus, ta meeldis mulle ka mehena, aga ma ei tundnud tema vastu „seda“, midagi sõnastamatut ja irratsionaalset – tookord ma ei osanud veel öelda, mis see „see“ on. Muidugi olin varem kõik sellised suhtepotentsiaalid juba eos välistanud – mõtlesin, et kui ma ikka ei tunne seda suurt tõmmet, pole ka mõtet, aga seekord soovitas terapeut unustada igasugused tõmbed ja ootamatud armumised ja seeasemel küsida endalt, kas mul on temaga hea olla. Jaa, mul oli temaga hea olla. Mul oli temaga hea ka kuu hiljem, ja kaks, ja poole aasta järel samuti. Nüüd, ligi kuus aastat hiljem saan öelda, et see on parim ja kõige tervem suhe, mis mul kunagi olnud on.

See oli esimene suhe, mida alustasin sellepärast, et mul oli temaga hea, mitte müstilise tõmbe ja arutu armumise pärast, mis varem olid mu valikuid juhtinud. Püüdsin pikalt aru saada, mis on siis see „see“, mida mul temaga polnud. Sain mingi hetk aru, et see „see“ on äratundmine – lapsepõlvekogemuste äratundmine. Temas ei olnud mulle lapsepõlvest tuttavat tõrjumist ja ebakindlust. Ta oli enesekindel, vastutustundlik ja lähedaseks suhteks valmis – ja see kõik tundus nii võõras. See tundus ehmatav ja mitte omane. Kuidas olla inimesega, kes päriselt tahabki minuga olla? Hirm läheduse ees oli mul endiselt nii tugev, et mingi irratsionaalne „see“ ja selle puudumine häiris veel aastaid.

“Kõige raskem oli hakata mõistma, et vastutan ise enda elu eest.”

Väga raske oli õppida toime tulema päris suhte ja päris lähedusega, kus mõlemad oleme isiksused, iseseisvad ega sõltu teineteisest. Raske oli mõista, et terve suhe ei ole miski, mis juhtub või on antud, vaid see on midagi, mida tuleb teha, luua iga päev. See ei ole suur armumine või irratsionaalne tõmme – terve suhe on tegu, austus enda ja teise vastu, muutumine, kasvamine, elusolemine. See pole alati imeline ja õnnelik, vaid sellesse mahub palju arutamist, selgitamist, kokkuleppeid, ka tülitsemist. See ei ole valmis asi, mis meile antakse, ega ootamatu äratundmine, vaid see on oskus rääkida, enda vajadusi teadvustada ja selgitada. Ma võin kohtuda kõige imelisema inimesega, kelle vastu mul on kõige suurem tõmme, kuid kui kummalgi puudub valmisolek muutuda ja aus olla, kui puuduvad suhtlusoskused ja julgus endale otsa vaadata, siis ei ole sellest tõmbest ega imelisusest suurt midagi kasu.

Praeguseks olen jõudnud oskuseni luua lähedasi suhteid ja suudan esimest korda elus tegeleda muu kui lõputu suhtetantsuga. Tülitseme harva – kuigi meie suhteminevikku kuulub ka väga tõsine tülide periood – ja tülitsedes hakkame viimasel ajal sageli enda üle siiralt naerma. Mu suhted sõprade ja lapsega on väga palju paranenud. Saan esimest korda elus keskenduda kirjutamisele, reisimisele, enda tööalasele teostamisele, lapsele, erinevat laadi sõprus- ja töösuhetele, hobidele – kõigele, millest ei osanud varem unistadagi. Olen õppinud aru saama, milline on see tunne, kui ma enam ei jõua, ja julgema endale aega anda. Ma ei pea kõiki aitama. Ma ei pea olema alati toeks. Ma ei pea leppima suhetega, kus mul on halb olla või mis ei anna mulle midagi. Ma ei pea alati kõike kõige paremini tegema. Kuid pean olema aus ja lugupidav – eelkõige enda vastu.