Pikk teekond vägivalla algusest lõppu
Keiu Virro uuris aasta aega Eesti võitlust lähisuhtevägivallaga. Ta käis kaasas politseinikega, jälgis prokuratuuri ja kohtute tööd ning vestles erinevate inimestega, kes on oma elu pühendanud vägivallaga võitlemisele. Selle loo pildid pärinevad aga Flo Kasearu isikunäituselt "Elust välja lõigatud", mis käsitles naistevastast koduvägivalda.
- Autor:Keiu Virro
- Sisselugemine:Keiu Virro, Sander Roosimägi
- Salvestus ja helikujundus:Konstantin Tsõbulevski
- Pildid:Flo Kasearu
- Avaldatud:11.2023
Appikutsed kuskilt kaugusest
Politseipatrulli öise vahetuse algus. Eelmist vahetust lõpetavad politseinikud selgitavad muiates, et politseinike elu kolm põhikomponenti, need on Monster, snus ja Circle K.
Sõidan patrulliga kaasa, sest olen saanud loa vaadelda lähisuhtevägivalla (LSV) juhtumite lahendamist. Mul veab, sest politseinikud on heatahtlikud inimesed, kes vastavad ilma silmagi pilgutamata ka minu kõige rumalamatele küsimustele.
Naissoost politseinik lõpetab peagi sisekaitseakadeemia, mees tuli algul abipolitseinikuks ja läbib nüüd kaugõpet, et saada päriselt politseinikuks.
Läbi öö kuulen erinevate vägivalda sisaldavate juhtumite puhul üha uuesti mantrat: „Alati on kaks osapoolt.”
Seda ka selle lähisuhtevägivalla väljakutse puhul. Kõne on teinud naine.
Kohapeal selgub, et tema joove on kaks promilli. Mees, keda ta süüdistab, on kaine. Naine ütleb, et mees lööb pidevalt ja on seda teinud juba aastaid.
Mees: „Meil on kainena kõik väga hästi. Ei ole löönud, ta mõtleb need asjad välja. Nojah, aastavahetusel oli küll jah intsident.”
Naine armastab seda meest. „Tal oli raske lapsepõlv, ema jättis ta maha, kui ta oli veel väga väike,” räägib naine.
Politseinikus oleks selle olukorra lahendamisel justkui kaks erinevat inimest. Ühelt poolt kipub ta naise peale jõuliselt käratama, sest miks on mees, kes teda järjepidevalt peksab, endiselt tema juures?
Samas on siin tunda selget hoolimist.
"Tõstad selle mehe hommepäev välja!"
„Tõstad selle mehe hommepäev välja!” Mehelt võetakse võti ära, saadetakse kaheteisttunnise viibimiskeeluga mujale ööbima. Miskipärast olen ma kindel, et homme on see mees samas kohas tagasi nagu miška. Mina seda teada ei saa. Järgmised patrullpolitseinikud varem või hiljem ilmselt saavad.
Sel hetkel lubab aga naine oma kontaktid ohvriabile edastada. Mõtlen, kas politseiniku kõneviis ei või hoolimata heast soovist raskes seisus ohvrit riigisüsteemist välja ehmatada. Küsin selle kohta hiljem. „Ma olen konkreetne ja karm, ma tõrjun ohu. Ma ei saa igasse juhtumisse oma hinge panna, muidu ei peaks ma vastu,” vastab ta. Ma mõistan ja ma ei mõista.
Politseinik tahab aidata, ta peaks aitama, kuid miks ta aru ei saa, et vägivaldse partneri juurde kinni jäämine on vägivalla üks erijooni. Vägivallast väljapääsemine võib olla kirjeldamatult keeruline. Ning ei aita hüüatus „Miks sa ära ei lähe!?”.
Vastused paljudele vägivallaga seotud küsimustele on tegelikult lihtsad, kuid neid on keeruline seletada inimesele, kes pole samas olukorras olnud.
Probleem ei ole selles, et lahendusi poleks. Teadus saab targemaks iga aastaga. Vägivalla vastu võitlevad sotsiaaltöötajad teavad samuti sageli, mida tuleks teha. Ei tohi inimesi taasohvristada. Tuleb näha mustreid ja märke ning abi tuleb osata pakkuda. Kuid sealt algab teine probleem – mõistjaid on liiga vähe ning lahenduste selgitamine uutele inimestele on keeruline. Ei aita ka see, et vägivallaga võitlejad on välja mõelnud uusi liitsõnu nagu „lähisuhtevägivald”.
„„Lähisuhtevägivald” – sellest ei saada aru, see on nagu sotsiaalministeeriumi strateegiaosakonna koosoleku memost võetud väljend,” öeldakse mulle Levilast.
„Alusta näiteks sellest, et sa ütled, miks see sulle isiklikult oluline teema on,” ütleb toimetaja mulle veel, „sest me ei taha avaldada akadeemilist artiklit neile, kes teemast juba teavad – me tahame jõuda sellise inimeseni, kes loeb sellest esimest korda…”
Ma kaalusin seda varianti. Aga see ei sobinud kuhugi ja tegi teksti lihtsalt pikemaks. Tõsi, ma kolisin kodust ära 14-aastaselt pärast seda, kui kasuisa mulle kolmandat korda kallale tuli. Selle ja teised lood olen kunagi teisel eesmärgil Ekspressis välja kirjutanud ja need, jah, ei anna enam sellele lisaks midagi. Proovisin ja kustutasin.
Aga üldistest terminitest saab mööda ka sedasi, et ma käin politseiga kaasas.
Neist saab mööda ka, kuulates ja lugedes häirekeskusse tehtud kõnede materjale.
112 kõne kirjeldus:
„Tere, ma lõikasin naisel kõri läbi.” Mees palub kiirabi.
112 kõne kirjeldus:
Helistab naine, kes ütleb, et abikaasa peksis ta viis minutit tagasi kodus läbi. Ta ei teagi täpselt, miks see juhtus. Purjus ta ei olnud. Mees lõi ta magamistoas pikali, peksis jalgadega, korraks kadus vist teadvus, kägistamise järel on astmaatiline reaktsioon. Naine ütleb, et ei vaja kiirabi, tahab lihtsalt juhtunust teavitada. On viimaks nõus, et politsei tuleb, aga tal on nii piinlik. Kas ta võiks politseiga vestelda kuskil majast eemal? „Ma enam ei suuda.”
112 kõne kirjeldus:
Helistaja, naine, ütleb, et elukaaslane tuli talle kallale, lükkas trepist alla. Veidi hiljem palub naine, et politsei ikkagi ei tuleks: „See on täielikult perekondlik asi.”
„Kui inimene helistab tagasi ja ütleb, et saime juba korda ja pole vaja tulla, ei saa sellele lootma jääda. See võib kaasa tuua väga karmid tagajärjed. Meie ei näe kohapealset olukorda,” ütleb päästekorraldaja Riina Tallo-Pärn. „Väljaõppeid selles valdkonnas on väga vähe olnud. Inimesed – helistajad – on väga paanikas ja mõnest ei saa ikka üldse aru. Seal on tegelikult suur vägivald taga. Kui inimene ei oska asukohta öelda, siis tuleb sündmus lähima asukohaga ära salvestada.”
„Kui inimene helistab tagasi ja ütleb, et saime juba korda ja pole vaja tulla, ei saa sellele lootma jääda."
Üks lähisuhtevägivalla-ekspert räägib rahuliku enesestmõistetavusega, kuidas ta paarikümne aasta eest rasedana kodus mehelt järjepidevalt peksa sai ning siis iga päev tööle teisi vägivalla ja kuritegude eest kaitsma läks. Kuulen selliseid lugusid valdkonnas töötavatelt inimestelt palju. Algul arvasin, et isiklik kogemus on eeldus, et lähisuhtevägivallaga tööd teha. Aga võib-olla ei tõmba LSV tingimata seda kogenud inimesi rohkem tööle. Võib-olla on sellise kogemusega inimesi Eestis lihtsalt nii palju, et nad töötavad muu hulgas ka lähisuhtevägivallaga.
Kui vaadata häirekeskuse kõnesid, siis joonistub välja sarnane statistiline pilt, mis mujal: mehed on enamasti vägivallatsejad, naised ohvrid. Mis aga kõnedest veel välja kostab: purjus inimesi, kelle puhul ei ole aru saada, kes on ohver ja kes vägivallatseja. Tülpinud häälega naabreid, kes on samadele inimestele kutsunud politseid kümneid kordi, ilma et midagi pikemas plaanis muutuks. Lapsi, kes tahavad samal ajal päästa üht vanemat ja kaitsta teist, sest hoolimata kõigest armastavad nad mõlemat.
Politseipatrulli liikmeid, kellega kaasa sõidetud vahetuste jooksul rääkisin, ühendab päästekorraldajatega selgelt suur missioonitunne ja soov inimesi aidata. Selle tööga rikkaks ei saa, küll aga kaasneb sellega palju stressi. Nii et vist üsna loogiline tehe. Teine ühendav asjaolu on põhjalikumate teadmiste puudumine lähisuhtevägivalla kohta.
Politseinikud puutuvad oma töös lähisuhtevägivallaga palju kokku. Sageli korduvalt ühes ja samas kohas, samade inimeste kaudu. See, kuidas olukordi lahendatakse, tuleneb suuresti isiklikest kogemustest, aga mitte teadmistest, kuidas vägivallamustrid töötavad.
Kui politseinikud ei leia kaitsemehhanisme enda hoidmiseks, võivad nad läbi põleda, kulutades lõputult energiat ja mõnikord ka isiklikku töövälist aega. Rakendusliku Antropoloogia Keskuse lähisuhtevägivalla-hoiakute raportis kirjeldab üks politseiuurija olukorda, kus väga noor ema jäi täiesti omapäi. Politseinik suhtles turvakoduga, aitas CVKeskuse kaudu tööd otsida ning lapsele lasteaiakoha leida.
„Tüdruk tuli kahe nädala pärast tagasi, ütles, et tal on elukoht, tal on töökoht, laps tagasi ja lasteaiakoht. Senini tal ei olnud mitte kedagi, ta kannatas lihtsalt selle mehe juures, tal oli lihtsalt vaja kedagi, kes korraks aitaks.” See on õnneliku lõpuga lugu. Vähemasti sinnamaani. Aga kui palju samas olukorras noori tüdrukuid jääb abita, sest läheduses pole sellist politseiuurijat? Või on politseiuurijad mattunud nii suure töökuhja alla, et ei ulatu selle tagant tüdrukut nägema? Või ei klapi tüdruk arusaamaga heast ohvrist?
Kord kirjeldas üks politseinik mulle vägistamisjuhtumit, viidates, et see polnud ju päris vägistamine: osapooled olid purjus ja noored ja peenist ei olnud mängus. Sõrmed vaid. Ja ka teist olukorda: kaks purjus inimest seksivad, ühel hetkel tõmbab mees kondoomi ära ja põrutab edasi. „Naine helistab, et vägistamine. Aga mis vägistamine see on?” Küsin teistpidi: kuidas saab seks sellisel moel, millega üks osapool ei nõustu, olla muud kui vägistamine?
„Naine helistab, et vägistamine. Aga mis vägistamine see on?”
Uuringutes, mis käsitlevad vägistamisohvreid õigussüsteemis, on täheldatud ootust nn ideaalsele ohvrile: ta on moraalselt ja seksuaalselt vooruslik, ettevaatlik, mitteprovokatiivne ning tema tunnistustes puuduvad vastuolud. Ideaalne ohver osutab vastupanu, tema kehal on füüsilised vigastused ning ta ei tunne vägistajat.
Ohvritele on ülioluline, et neid usutaks ega jagataks hinnanguid. „Näiteks kas purjus ja lühikese seelikuga vägistatu tunneb, et politsei on tema poolel? Vahepeal ei saagi praeguse seadusandluse puhul menetlust edasi viia. See ei pruugi olla õiglane, aga see ei tähenda, et me ei hooliks või et me ei usuks,” ütleb vägivallaga võitlemise programmi MARAC projektijuht Anne Klaar.
112 kõne kirjeldus:Helistab vägivalla all kannatava naise ema: „Laps nutab. Ta ei taha enam seda vägivalda. Aga kui te kohale jõuate, on kõik juba vaikne...”
Aeglane rühkimine arusaamise suunas
Võime muidugi proovida rääkida numbrite keeles. Lähisuhtevägivald maksab riigile ropult. 2015. aasta arvutuste järgi üle 116 miljoni euro, viimane hinnang on aga juba 1,1 miljardit eurot.
Politsei- ja piirivalveameti (PPA) viimase üheksa kuu statistikas on lähisuhtevägivalla infoteateid koos kuritegudega 8150. Politsei sai keskmiselt 30 lähisuhtevägivallaga seotud teadet päevas. 40 protsendiga lähisuhtevägivalla juhtumitest olid seotud lapsed, kes nägid kas vägivalda pealt, olid samas toas või olid ise kannatanud. Vägivallatsejatest üle 50 protsendi olid joobes. Teadaolevaid LSVga seotud tapmisi või tapmiskatseid on olnud selle aasta esimese üheksa kuu jooksul kuus.
On olemas toimivad viisid, kuidas lähisuhtevägivallaga tegeleda. Nende aluseks on arusaamine sellest, mis on lähisuhtevägivald. „Ma ei saa aru, kuidas ikkagi jõuab keegi selleni, et ta tõstab oma kaaslase vastu käe,” on nii mõnigi mu meessoost tuttav mõtisklenud. Ometi on lähisuhtevägivald midagi palju enamat ja sügavamat kui käe rusikasse surumine ja teisele inimesele virutamine.
Sellest, millised on lähisuhtevägivalla liigid, vägivallatseja mustrid ja kuidas toimib traumeeritud inimese psüühika, peavad aru saama inimesed, kes selles valdkonnas töötavad. Aga arvestades vägivalla ulatust tundub, et sellest võiksid aru saada kõik.
Need, kes arvavad, et mees lööb, aga naine näägutab. Need, kes arvavad, et ohver on ise süüdi, kui ta ei räägi toimunust detailselt politseile ja prokurörile. Need, kes ei saa aru, miks läheb inimene, kelle ribid on sisse pekstud, viiendat, kuuendat ja seitsmendatki korda tagasi selle inimese juurde, kes temaga nii tegi. Need, kes saavad aidata ja märgata.
Vägivallatsejad on enamasti mehed, aga ka naised võivad olla oma meessoost elukaaslaste suhtes vägivaldsed. Vägivalda esineb ka samasooliste paaride seas.
Justiitsministeeriumi juhendmaterjalis perevägivalla ennetamiseks ja vähendamiseks tuuakse välja, et naiste poolt kasutatav vägivald erineb oluliselt meeste vägivallast nii raskusastme, motivatsiooni, tagajärgede kui ka situatsiooniliste tegurite poolest.
Naised, kes kasutavad vägivalda meeste vastu, on kogenud ise vägivalda mehe poolt.
Meeste vägivald on oluliselt tõsisem, nad kasutavad rohkem raskemat füüsilist vägivalda; naiste vägivald on pigem vaimne ning enamasti reaktsioon stressi või frustratsiooni korral või enesekaitse mehe vägivaldsuse puhul. Ka naised võivad kasutada kontrolli oma eesmärkide saavutamiseks, kuid teevad seda pigem lühiajaliselt. Meeste vägivaldsus võib tekitada naistes kestva hirmutunde, kuid mehed näivad tundvat harva hirmu naiste vägivalla ees. Naised, kes kasutavad vägivalda meeste vastu, on paljude uuringute kohaselt kogenud ise vägivalda mehe poolt.
Häirekeskuse Ida keskuse juht Mari-Liis Jaanipere jõudis 2020. aastal sisekaitseakadeemias kaitstud magistritöös muu hulgas järeldusele, et päästekorraldajad on lähisuhtevägivalla-kõnesid juhtides ja otsuseid vastu võttes ebakindlad ning nende teadmised lähisuhtevägivallast on puudulikud. Üks peamistest soovitustest: viia läbi vastavaid koolitusi.
Selle aasta septembris tutvustas Rakendusliku Antropoloogia Keskus (RAK) siseministeeriumi tellitud raportit, mis käsitleb päästekorraldajate ja politseinike hoiakuid. Üks peamistest soovitustest: korraldada päästekorraldajate ja politseinike lähisuhtevägivalla-alast väljaõpet süsteemselt ja järjepidevalt.
Häirekeskuse koolitustes ega sisekaitseakadeemia päästekorraldaja erialal ei puudutata teemat siiani kuigivõrd. Häirekeskuse arendusosakonna politsei ja pääste valdkondade juhtivekspert Krislin Tigase nendib, et viimastel aastatel on häirekeskuses läinud aur muule: koroonakriis ja uued ohuhinnangud.
Lisaks on häirekeskus hädas hoopis sellega, et hulk päästekorraldajaid on töölt lahkunud ning sisekaitseakadeemia kaks konkurssi sellele erialale on läbi kukkunud. Töötajaid on liiga vähe. Tuleb tagada, et keegi vastaks telefonile. Koolituste jaoks pole selle kõrvalt lihtsalt aega. Aga: „Teema on oluline, mistõttu võtame selle põhjalikumalt fookusesse ning vaatame järgmise aasta koolitusplaani ka selle pilguga üle, et leida võimalusi LSV teema käsitlemiseks.”
Üldiselt enam-vähem sama jutt igal pool: inimesed, kes väljal töötavad, ütlevad, et koolitusi ja vastavat ettevalmistust hariduses sisuliselt ei ole. Ülikoolid ütlevad, et probleemi pole ja õpe on olemas. Kuidas parandada olukorda, mille puhul need, kes seda parandama peaksid ja saaksid, selleks vajadust ei näe?
Politseikadetid, kellega räägin, nendivad, et praegu on lähisuhtevägivald vaid piirkonnapolitseinikuks spetsialiseeruvate õppurite kavas ja sedagi vähesel määral.
Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži direktor Kristian Jaani kahtlustab aga, et õppurid pole kas valikainet valinud või tunnis piisavalt tähelepanu pööranud. Kadetid nii kutse- kui ka kõrgharidusõppes läbivad esimesel õppeaastal lähisuhtevägivallaga seotud teooriatunde ja praktilist õpet, sest 2020. aastast on see teema kõigis politsei õppekavades sees.
„LSV on kutseõppes piirkondliku politseitöö valikaine ja küllaltki suurte ainepunktidega, mistõttu enamik kadette selle ka valib. Seal räägitakse lähisuhtevägivalla liigid üsna põhjalikult lahti. Õppurid, kes valivad korrakaitse süvaõppesuuna kõrgharidusõppes, saavad kolmandal õppeaastal veel põhjalikumalt LSVga seonduvat.”
Esmareageerija ehk patrulli töö on Jaani hinnangul üks keerulisemaid PPAs. „Ta läheb sündmusele, mis on ettearvamatu, ja ei tea, mis seal juhtuma hakkab. Ühe vahetuse jooksul võib ette tulla näiteks poevargus, LSV ja tulistamine. Meie kadett jõuab pärast aastast õpet esimesele praktikale, kus on tõenäosus puutuda kokku ka LSV sündmusega. Nüüd on väga oluline roll praktikajuhendajal. Kui koolis on olnud teoorialoengud, simulatsioonid, ülevaade riskihindamisest ja ennetusvõrgustikul, siis praktikal toimub teema kinnistumine juhendaja kaasabil.”
Jaani ütleb, et õppe lähtealus on selles, et rohkem tunde kulub nendele teemadele, mis on ainult ja vahetult politsei ülesanne. See tähendab: menetlus, jõu kasutamine ja muu selline. „Valdkonnad, kus võrgustik on suurem, ongi ülevaatlikumad. Politsei on seal esmase reageerija ja partnerina,” ütleb ta. Aga lähisuhtevägivalla puhul on muidugi esmane reageerija see, kelle suhtumisest suure tõenäosusega sõltub, kas ohver ülejäänuteni üleüldse jõuab. Hoiak juhtunusse on äärmiselt oluline.
Jaani ise end LSV eksperdiks ei pea, küll aga peab seda suureks probleemiks. „Ma ei oska sõnadessegi panna, kui oluline see on. Lähisuhtevägivalla-väljakutseid on väga palju. Ja me saame täna aru, et seotud on ka lapsed, eakad inimesed, paljud teised.”
Politseinikud, kellega räägin, ütlevad, et sisekaitseakadeemia õppest ei ole reaalses töös kasu. Päriselt õpib ikkagi patrullis, praktikal. Jaani pole sellise hinnanguga nõus: „Me võitleme siin müütidega, mida politseiametnikud omavahel räägivad ja levitavad. Akadeemias anname baasväljaõpet, teooriat. Kui kadett on teooria kätte saanud, siis ta asubki seda reaalses töös tõlgendama, kohandama praktikaga. Aga need ei ole kaks erinevat asja, vaid terviksüsteem. Teooria ja praktika ei saa olla üksteisest eraldi, ainult koosmõjus tekib õige ja kõige parem lahenduskäik.”
Uurin tulevaste politseinike ja päästekorraldajate hariduse tähtsuse kohta ka sotsiaaldemokraadist siseministrilt Lauri Läänemetsalt. Ta ütleb, et siseministeeriumis suhtutakse teemasse väga tõsiselt. Seepärast tellitigi politseinike ja päästekorraldajate hoiakuid kajastav raport. „Olen pannud nii sisekaitseakadeemia kui PPA juhtkonnale südamele, et mõlemas asutuses võetaks tõsiselt murekohti ja soovitusi äsjailmunud uuringus (RAKi raportis – toim), aga ka õppurite-töötajate igapäevast tagasisidet asutuste sees.” Kohtumised õppekavade täiendamiseks ja juba valdkonnas töötavate inimeste toetamiseks on kokku lepitud.
Läänemets toob välja, et puudujääke on ka kohalike omavalitsuste ja sotsiaalministeeriumi ning nende partnerite koostöös. „Politsei tegeleb ikkagi peamiselt tagajärgedega, aga põhjused, mis inimesi oma koduste vastu häält või kätt tõstma panevad, võivad peituda väga laial ja pikalt süvenenud probleemidespektril. Lähisuhtevägivald ei piirdu tavaliselt ühekordse ilminguga, vaid on süsteemne vastaspoole hävitamine. Samamoodi peab süsteemne olema võitlus ja ennetus LSV vastu.”
Õppekavade puhul ei saa piirduda sisekaitseakadeemiaga. Koole, kus lähisuhtevägivalla-alane õpe on eluliselt oluline, on mõistagi veel. Ka neis pole lood kiita. Võtame näiteks õigusteaduskonna, kust tulevad tulevased prokurörid, advokaadid, kohtunikud. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna karistusõiguse osakonna kriminoloogia teadur Anna Markina on üks inimestest, kes on seisnud selle eest, et LSV oleks õppekavades.
Eraldi kohustuslik õppeaine ei pruugi aga Markina hinnangul õppekavade piiratud mahte arvestades parim lahendus olla. „Isiklikult arvan, et viljakam on läbi mõelda, et LSV temaatika oleks aineülene, kuuluks pigem üldoskuste hulka, et sellest räägitaks nii kriminoloogia, eraõiguse, karistusõiguse, rahvusvahelise õiguse, inimõiguste ja muude ainete raames. Eraldi aine võib jääda, aga see oleks asjadesse süvitsiminek nendele üliõpilastele, kes plaanivad karjääri vastavas valdkonnas.”
Ülioluline on ka lastekaitsetöötajate teadlikkuse tõstmine. Eksperdid, kellega räägin, ütlevad, et reaalses töös on teema ülioluline, aga paraku ei valmistata inimesi selleks ülikoolis ette. Lähisuhtevägivallaga seotud mustreid ei tunta ära, aga kui ei tunta ära, on keeruline lapsi kaitsta ja luua keskkonda, kus neist ei saaks mustrite kordajaid ohvrite või vägivallatsejatena.
Ka siin läheb lahku teemaga töötavate inimeste ja haridusasutuse vaade. Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltöö dotsent Ingrid Sindi usub, et lähisuhtevägivalla temaatika on sotsiaaltöö ja lastekaitse õppekavades piisavalt esindatud. Lähisuhtevägivalda puudutavad teemad sisalduvad nii sotsiaaltöö bakalaureuse kui ka sotsiaaltöö magistri ja lastekaitse magistri õppekavades.
Kas raha saab poolel teel otsa?
„Lähisuhtevägivald tundub kuritegu nagu kuritegu ikka. Keegi on mölakas ja tuleb vangi panna ja mis seal ikka, eks. Võid ju mõelda, et mis neil naistel viga on, andku mehed kohtusse ja asi ants,” kirjeldab Jevgeni Ossinovski levinud hoiakut. „Aga mis sellega kaasneb? Lapsed kannatavad igal juhul; seal taga on majanduslikud suhted ja palju muud. Ma olen suhelnud inimestega, kes töötavad põllul ja kohtunud ka ohvritega. Lähisuhtevägivald on asi, mida ei saagi ainult teoreetiliselt käsitleda, teadmise annab praktiline kokkupuude.”
"Lapsed kannatavad igal juhul."
Praegu on Ossinovski riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees, aga 2017. aastal oli ta Eesti tervise- ja tööminister. Ühtlasi üks osa sellest, kuidas Eesti riik jõudis uue tugikeskuste süsteemini.
Miks just lähisuhtevägivald? „See oli nii minule kui erakonnale oluline. Üks valitsuse liige ütles kunagi, et see teema pole poliitiliselt seksikas. Seda ta ei ole jaa. Aga ta on niivõrd oluline, et sellega mitte tegelemine ei olnud variant.” Riigil pidi tekkima ühtsem arusaam, kuidas selliste teenustega tegeleda, milline peab olema kvaliteet.
Poliitikud ja nõunikud, kes lähisuhtevägivalla teemat oluliseks pidasid, jõudsid kiiresti selleni, et eelkõige tuleb kõvasti tugevdada eri ametkondade vahelist suhtlust. „Nii meie kui teiste riikide praktika on muidu ju ikka see, et mõni ametkond ütleb, et pole meie teema, las keegi teine tegutseb,” ütleb Ossinovski.
2017. aastal valmis ohvriabi seadus. (Selle uus, abi kättesaadavust parandav versioon tuli välja 2023. aasta alguses.) Põhjamaade fondide abil oli võimalik alustada süsteemsemat tegevust lähisuhtevägivallaohvrite aitamisega. „Tugikeskusi juhtisid suure südamega inimesed, aga üsna minimalistlikus vormis pakutud teenus oli maakonniti väga erinev. Sotsiaalkindlustusameti abiga hakati uut süsteemi looma,” meenutab Ossinovski.
…
Pärnu ja Saaremaa naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld ning Põlvas ja Tartus tegutseva naiste tugi- ja teabekeskuse juht Pille Tsopp-Pagan on keskusi juhtinud enne reformi, pärast reformi ja jätkavad tööd ka nüüd.
Tugikeskusteni jõutakse kõikvõimalikul moel. Peamiselt otse helistades. Aga ka politsei, ohvriabi, psühholoogide, EMO ja perearstide kaudu. „Õigusteaduskonnas on õppejõude, kes on tulnud rääkima. Arvamusfestivalil on ligi astutud. Kooliõpetajad on helistanud, kui neil on arenguvestlused – mõni ema, kelle lapsega on palju probleeme, kukub ära ja selgub, mis selle taga tegelikult on. Tööandjad on ise inimesi käekõrval toonud. Pärast trenni on saunas rääkima tuldud,” loetleb Orupõld.
Ta liigub Pärnus palju ringi, tema lühikest halli poisipead tuntakse hästi, ja ta näebki sellises suhtluses üht oma töö osa. „Lisaks käin juba aastaid Kihnus kudumisfestivalil. See on väike ja kinnine saar, ega seal liiga palju abi ei otsita. Koon seal aeg-ajalt kuuri taga, päike paistab peale ja inimesed tulevad.” Pealinnas on tal olnud jutuajamisi kõrgel kohal ja tuntud nimedega naistega. „Nemad ei jõua kindlasti kuhugi mujale statistikasse, nad ei pöördu politseisse, sest nad ei taha oma nimele vägivalda juurde pookida.”
Pöördumine on alles esimene samm. Enamik inimesi piirduvad seejärel ühe kuni kolme nõustamisega. „Inimestel on vaja infot: et talt ei võeta lapsi ära. Et ta ei ole tegelikult loll, kuigi teda on aastaid lolliks tembeldatud.” Kõige rohkem rõõmu tunneb ta nende inimeste üle, kes jätkavad tugikeskuse abil pikemat teekonda. „Neid inimesi on ehk kümme kuni viisteist protsenti, nemad teevad endaga pikka tööd, nad teavad kõiki põhjuseid, miks nad midagi teevad ja nad ei lähe vägivaldsesse olukorda tagasi. Nemad on riigi jaoks päästetud inimesed.” Majutusteenus on inimestele, kelle elu on ohus.
„Aga mehed?” See on üks kahest küsimusest, mida pea alati küsitakse, kui tugikeskuste töötajad mõnel konverentsil esinevad. Teine on: „Aga miks naine siis näägutab?” Pärnu tugikeskuses võetakse nõustamisele vastu ka mehi. See on avalik info. „Tugikeskuse teenuse osutamisel ei tee ma absoluutselt vahet,” ütleb Orupõld.
Keskuse neljateistkümne tegutsemisaasta peale saab sinna pöördunud mehed kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Kes on käinud, on info kätte saanud ja edasi läinud. Palju räägitakse stigmadest, mis takistavad meest pöördumast. „Aga mehega on samuti nagu naisega – inimesele saab abi anda, kui ta on selleks valmis. Meie peame lihtsalt pildis olema sel hetkel, kui ta otsustab, et vajab seda.” Ühe võimaliku põhjusena, miks mehi vähe pöördub, toob Orupõld hoopis vägivalla olemusliku vahe. „Mehed tunnetavad rohkem vaimset vägivalda. See jätab suure jälje, aga ei tekita surmahirmu. Naine tunneb surmahirmu ja see paneb tegema järgmist liigutust.”
Hiljuti lõppes tugikeskuste hange järgmiseks kolmeks aastaks. Tugikeskuste juhtidega rääkides jääb kõlama, et süsteem on, nõudmised on, aga mida ei ole, on piisav rahastus. „Hanke tingimused on sellised, et meile anti nüri harilik pliiats, aga sellega tuleb joonistada värviline maailm,” sõnab Orupõld. „Sama raha eest, mis anti viis aastat tagasi, peab olema järgmiseks perioodiks muu hulgas jurist, kellel on kohtus esindamise õigus, kliiniline psühholoog ja mõistagi majutus ühes tõusvate rendihindade ja kommunaalidega.”
Pille Tsopp-Pagan ütleb, et nii Tartu kui Põlva tugikeskused on igal aastal umbes 50 000 euroga miinuses. Puudu jäävat raha tuleb käia erinevate projektitaotluste kaudu otsimas. Projektirahastusi otsib pidevalt ka Pärnu ja Saaremaa tugikeskus. „Jeesusele anti üks leivapäts ja ta toitis sellega küla ära, aga meie nii ei oska,” ütleb Orupõld.
Kuidas teeotsa mitte kaotada?
Ellujääja kirjeldus:
„Mees, kes mind peksis, on prestiižne riigiametnik. Ka mina olen riigiteenistuja. Olin üheksa aastat peksa saanud, kui tegin lõpuks hädaabikõne. Politseis ei tahetud asjaga tegeleda, sest sellega olid seotud neile tuttavad inimesed. Mulle sattus prokurör, kelle jaoks oli pereväärtused väga olulised ja oli selge, et ta läheb lõpuni välja. Sageli lõpetatakse need asjad, sest avalik huvi puudub, „süü ei ole suur”. Riigi tuludesse määratakse väike summa ja siis saadetakse lepitusse. Saadetakse, kuigi ei tohiks.
Teine osapool ütles mulle, et mida sa keksid, sa ei suuda midagi tõestada! See lause käivitas mind, kuigi olin sel hetkel töövõimetu ja enesetapu äärel. Kõik see stress ja depressioon jõuab ju hilinemisega kohale. Kaapisin enda viimased riismed kokku, tegin ise stsenogrammid telefonikõnedest, mis tõestasid, et vägivald oli. Politsei ei viitsinud. Otsisin üles fotod, kirjad, messengeri vestlused, kõik tõendid ja panin need kokku.
Kui selline asi muudkui ketrab, siis inimesed sageli loobuvadki, sest nad kardavad lastest ilma jääda ja neil pole jaksu sellega tegeleda. Sind ei usuta, kui sul ei ole tõendeid mustvalgelt kirjas nagu nad tahaksid. Perevägivald ei ole selline, et tulge kell kaheksa õhtul meile ja võtke popkorn kaasa. Perevägivallal on harva tunnistajaid.”
"Perevägivald ei ole selline, et tulge kell kaheksa õhtul meile ja võtke popkorn kaasa."
Pärnut võib pidada tervikuna lähisuhtevägivallast teadlikumate ametnike piirkonnaks. 2018. aasta alguses käivitus Pärnus sotsiaalministeeriumi eestvedamisel kolme kuu pikkune lähisuhtevägivallale pühendatud pilootprojekt. Lisaks politseile ja ohvriabile kaasati lastekaitse, linnavalitsuse sotsiaalosakond, sotsiaalministeerium ja justiitsministeerium. Sisuliselt tegid kõik oma tööd, aga kiiremini ja selge eesmärgiga vältida taasohvristamist. Prokuratuur oli projektis nõustajaks politseinikele, aga tegutses ka edasiste toimingute ja osapooli arvestava lahendi leidjana.
Viis aastat hiljem olen töövarjuks Pärnu prokuratuuri abiprokurörile Maarja Gustavsonile, kelle jaoks on lähisuhtevägivald üks peamisi töövaldkondi. Gustavson lõpetas õigusteaduse bakalaureuse, asus seejärel tööle politseiuurijana ja tegi selle kõrvalt ka magistrikraadi. Ta alustas uurijana LSV-teemadel, („… sest lihtsalt juhtus nii”) ja nüüdseks on sellest saanud tema peamine valdkond ja südameasi.
Päeva jooksul kohtan menetlusruumis erinevaid inimesi, kelle lood on üsna sarnased. Enamik lubavad mul kui ajakirjanikul vestlust jälgida, aga mitte kõik. Tavaliselt kuulub nende lugude juurde alkohol. Ühe menetluse peaosas olev mees mind ruumis näha ei taha, kuulen aga läbi uksegi, kui vali ja vihane on tema hääl. „Kas see ohtlik ei ole?” uurin hiljem abiprokurörilt. Gustavson ütleb, et mõnikord on kahtlustatavad keskmisest enam ärritunud. Kui tundub, et olukord võiks olla prokurörile ohtlik, viibib juures ka politseiametnik. Peamiseks probleemiks on siiski purjuspäi kohale ilmuvad kahtlustatavad. On tuldud, viin jogurtitopsis. Või öeldud, et väljas sajab, aga sadanud on üksnes pükstele väga spetsiifilisse kohta.
Maailmas räägitakse üha enam ohvrikesksest lähenemisest. See tähendab ausat, õiglast ja toetavat kohtumenetlust ja hõlmab muuhulgas ohvri kaitsevajaduste hindamist. Näiteks võib olla vaja ohvrile sobivaks kohandatud küsitlusruume ja koolitatud spetsialistide kaasamist menetlusse; ohvri ja vägivallatseja kohtumiste ja silmsideme võimaluse vältimist, spetsialistide traumateadlikkust ja muud. Kui kohtusüsteemis süüdistatakse ohvrit või minimeeritakse vägivalla tõsidust, toimub taasohvristamine.
Praeguse süsteemi puhul näevad prokurörid sageli kõige vähem taasohvristava moodusena kokkuleppemenetlust. Kokkuleppemenetluse peamine eelis on aja kokkuhoid ja taasohvristamise vältimine.
…
Märkmed Pärnu prokuratuuri töövarjutamisest:
Avalik kohtuistung. Tegemist peaks olema kokkuleppemenetlusega, ainult et mees, keda süüdistatakse korduvas rängas vägivallas elukaaslase lapse vastu, on ümber mõelnud. „Kui ma oleksin nii julm, siis mu elukaaslane ei oleks ju minuga koos,” räägib ta. Tegemist on korduvate episoodidega, mille hulka kuulub rusikaga näkku löömine. Enne tunnistas kõike, nüüd ütleb, et ei saa nõus olla, pole olnud niimoodi ja üleüldse see kokkulepe lõhuks tema pereelu. „Mis selle asja eesmärk on siin?” nõuab mees.
…
Kokkuleppemenetlus eeldab, et mees – kõik minu töövarjupäeva juhtumid puudutavad meessoost vägivallatsejaid – saab aru, et on valesti teinud ja soovib olukorda parandada. On näiteks nõus sotsiaalprogrammiga ja alkoholitarbimist näitavate vereproovide andmisega. See viimane on minu jaoks uus kontseptsioon: Synlabis tehtavast alkoholi biomarkeri fosfatidüületanooli (PEth) vereanalüüsist ei selgu vere alkoholisisalduse hetkeseis, vaid see näitab pikema aja jooksul joodud kogust.
Muide, kui piiratakse alkoholitarbimist, ei pruugi reeglid olla kuigi karmid – võid kasvõi neljal päeval nädalas kaks õlut saunaskäigu kõrvale võtta. Mõne jaoks on needki reeglid väga karmid. Üks advokaat seisab kliendi eest ja alkoholipiirangu vastu sõnumiga, et tema klient ei saaks ju sellega hakkama. Ometi on tegemist inimesega, kes ütleb, et võib-olla tõesti lõi naist, aga ei mäleta, sest oli liiga purjus.
Kuidas aru saada, kas vägivallatseja soovib päriselt muutust, on omaette keeruline küsimus. Kindel võib olla vaid selles, et karistust menetlusse jõudnud inimesed küll ei soovi.
Rajakohtunikud, kes ei tea isegi, kuhu tee viib
Ellujääja kirjeldus:
„Minu tsiviil- ja kriminaalasjad olid paralleelselt kohtunike käes, aga keegi ei arvestanud omavahel midagi. Eeldatakse, et kui tsiviilasjaga paralleelselt on ka kriminaalasi, siis see on ema kius isa vastu. Keegi ei öelnud mulle, mis tegelikult kohtus juhtuma hakkab. Mina teadsin vaid, et minuga räägib prokurör ja vastan ta küsimustele. Ma ei teadnud, et teise poole kaks advokaati tulistavad ja pussitavad mind sõnadega.
Nii tsiviil- kui kriminaalasjade puhul sõltub palju kohtunikust. Mul oli laste hooldusõiguse asi. Kohtunik laiutas käsi ja küsis: mida te minust tahate? Mina olen ainult jurist, te peate ise kokku leppima. Kui me oleks saanud ise kokku leppida, siis me poleks ju seal…
Ringkonnakohtu istungil värisesin nii, et ei suutnud veepudelitki hoida. Kui istung sai läbi, hakkasin lihtsalt nutma, sest pinge oli nii suur. Aga kohtunikud olid väga mõistvad ja nende küsimused olid kannatanusõbralikud. Ringkonnakohtus ma tundsin end kaitstult.
Nüüd on mul seljataga neli otsust, mis ütlevad, et teine osapool on vägivallas süüdi. Esimene kohtuaste mõistis ta süütuks, seal öeldi, et tegemist on bagatellründega. See tähendab, et juhtus kogemata, oli väheoluline. Kohtuasjad võtsid kolm aastat, aga näe, ju ma neid asju ikka välja ei mõelnud, mida ta mulle tegi.”
Naiste tugikeskuse töötaja kirjeldus:
„Eesti kohtusüsteemis ei garanteerita seda, et ohver ja vägivallatseja kokku ei puutuks. Vägivallatseja püüab sageli teha kõike, et tugikeskuste töötajaid saalis ei oleks. Ükskord, kui meid kaasa ei lubatud, peedistas mees kohtu vaheajal naist nii põhjalikult, et tagasi kohtusaali minnes ütles naine, et ta loobub kõigest.
„Eesti kohtusüsteemis ei garanteerita seda, et ohver ja vägivallatseja kokku ei puutuks."
On juhtunud sedagi, et mees ilmub kohtusaali täisparaadmundris ja istub siis naise vastas ja mõnitab. Ning kohtunik laseb. Või üks teine olukord: mees jälitab, peksab autoklaase, helistab nelikümmend korda päevas, kui laps on naise juures, aga kui laps on mehe juures, siis lülitab mees telefoni välja ja ei anna last õigel ajal tagasi. Naine ütleb seda tsiviilkohtunikule. Kohtunik käsib naisel hakata mehe ema kaudu suhtlema, aga mehel ei ole mingit vastutust. Meil jääb siis vaid seda naist turgutada ja toetada.
Tugikeskuste teavitustöö kahjuks töötavad olukorrad, kus inimesed on lahutades üksteise peale nii vihased, et vägivallakaarti hakatakse kasutama ka olukorras, kus vägivalda tegelikult ei pruukinud olla. Nende juhtumite põhjal tulevadki jutud, et naised manipuleerivad ja mõtlevad ise vägivalla välja, kus seda pole olnud. Aga meil on tugikeskuses naised, kes on räigelt peksa saanud või vaimselt nii maadligi muserdatud, et neist pole esialgu mitte millegi küsijat, veel vähem nõudjat.”
„Praegu on meil kogu tähelepanu süüdistataval, kuid me peame rääkima hoopis ohvrist – et ta ei seaks end ise ohtu.” See lause on üks leebemaid jaburusi augustis Eesti Ekspressis ilmunud Kristi Vainküla intervjuust „Vestlus kohtunikega. „Pole hullemat asja kui alusetu süüdistus vägistamises või pedofiilias. See rikub kogu su ülejäänud elu”.” Ometi on meediast aastaid vastu vaadanud erinevate inimeste sedastused, kuidas naised peaks vältima pimedaid, öiseid ja ebaturvalisi kohti, paljastavaid riideid, alkoholi, ükskõik millise joogi omapäi jätmist ja nii edasi.
Ekspressis ilmunud intervjuu ei esinda kõiki kohtunikke ega nende arusaamasid. Küll aga seda, et lähisuhtevägivallast selgitamisel on hariduses olnud suur lünk. Kuulen selle loo valmimise käigus palju kohtunike ja prokuröride „siseveendumuse kujunemisest” ja olen üha enam veendunud, et selle siseveendumuse aluseks peaks olema süsteemne teadmine, kuidas toimib lähisuhtevägivald. See, milline terror sellega ka pärast suhte lõppu kaasneb ja kuidas see võib väljenduda lastega või laste abil manipuleerimises. Kõhutunne või isiklik kogemus võivad olla petlikud. Kohtunikud, kellega selle loo jaoks räägin, on lähisuhtevägivalla mustritest teadlikud, aga nemadki ütlevad, et spetsiaalselt lähisuhtevägivalda puudutavat ettevalmistust kohtunikele ei pakuta. Teadmised tulevad kogemusest, omast huvist.
Lähisuhtevägivalla puhul on oluline eristus kriminaal- ja tsiviiljuhtumitel. Kui lähisuhtevägivalla juhtumid seostuvad kohtusüsteemi jõudes sageli kriminaalmenetlustega, siis näiteks tsiviilmenetlusse jõudvaid perekonnavaidlusi vaadatakse neist eraldiseisvalt ja see on ohvriabi ekspertide hinnangul üks oluline omavahelise möödarääkimise põhjus. Perekonnavaidlused laste suhtlusõiguse kohta on seotud LSV juhtumitega, aga kohtunikud ja lepitajad ei pruugi seda ilma statistilise seose loomiseta näha. „Ka kõige kõrgemate lähisuhtevägivalla-numbritega linnades on olnud kohtunikke, kes ütlevad, et ei ole perekonnavaidluses lähisuhtevägivalla juhtumit näinud. See ei ole lihtsalt võimalik,” ütleb mulle üks ohvriabi ekspert.
Mairi Heinsalu on olnud neli aastat Harju maakohtu süüteovaldkonna kohtunik, enne seda töötas ta pikki aastaid prokurörina. Liina Naaber-Kivisoo on Viru maakohtu tsiviilvaldkonna kohtunik, kes on spetsialiseerunud alaealiste küsimustele. Laste suhtluskord, laste eemaldamine kodudest ja muu selline on sageli seotud lähisuhtevägivalla juhtumitega. Varem töötas ta advokaadina. „Lähisuhtevägivald oli midagi, millest ma lugesin lehest,” ütleb ta.
Heinsalu ja Naaber-Kivisoo ütlevad, et viimastel aastatel on kohtutes lähisuhtevägivallaga seotud kriminaalasjade ja hooldusõiguse vahelist seost üha enam teadvustatud. Aga kohtusaalis vaatavad kohtunikele vastu keerulised suhtepuntrad. Kui süüdistused vägivallas tulevad alles siis, kui tsiviilmenetlus on alanud, küsivad kohtunikud endalt: kas ohver on viimaks valmis rääkima või on nende kaebuste taga soov iga hinnaga õigus enda poolele saada?
Naaber-Kivisoo toob välja, et ka trauma tekitab võitlusvaimu ja agressiivsust. „Kohtusaalis on mõlemad osapooled agressiivsed ja mina pean aru saama, kes on algataja. Kas ema on saanud kannatada ja on ohvrina agressiivne? Või ema provotseerib isa? Oleme läinud ohvriabiga vaidlema, sest nemad näevad, et enamasti on kannatanud naised, aga mina näen kohtusaalis ka mehi. Nii mustvalge see maailm ei ole, kui mulle üritatakse selgitada.”
Teadlikkus lähisuhtevägivallast on oluline. „Kui näiteks kannatanu, enamasti naine, on kohtusaalis ebakindel, närviline ja ei suuda kõike meenutada, siis ma tean, et see on loomulik. Kogu füüsilise vägivalla juures on enamasti ka vaimne vägivald ja lisaks majanduslik sõltuvus. See kõik on tavaliselt kestnud pikemat aega, enne kui naine üldse politseisse jõuab,” sõnab Heinsalu. Sageli meenuvad ohvril tasapisi paljud eelnevad episoodid, mille puhul ta pole politseisse ja meditsiiniasutustesse pöördunud. „See ei tähenda, et neid asju poleks olnud. Aga kohtusse jõudes on ta toimunust juba täiesti läbi. Seda kõike on olnud liiga palju.”
"Algul rääkis ta ära, kuidas kõik juhtus, aga hiljem hakkas kõike eitama”.
Ka ütluste tagasivõtmine on kohtunike jaoks tuttav ja kahjuks mõistetav. Heinsalu meenutab olukordi, kus kannatanu on valmis tegema kõike, et vägivallatseja karistada ei saaks. „Prokuratuuri ajast mäletan olukorda, kus naine sai kodus kõvasti peksa, mees vägistas ta, kohal käisid politsei ja kiirabi. Algul rääkis ta ära, kuidas kõik juhtus, aga hiljem hakkas kõike eitama”. See tõi naisele kaasa valeütluste andmise süüdistuse. „Meie ju nägime, miks ta ütlused vastupidiseks muutis, aga ühtki tõendit meil selle kohta ei olnud. Erandkorras lõpetasime naise suhtes menetluse oportuniteediga.”
Heinsalu toob aga ka näite, kus kannatanu muutunud soovidega arvestamine tundub talle tagantjärele põhjendatud. „Naisel olid põsesarnad puruks pekstud, päris karm. Kui ta ütles, et ei taha kohtusse minna, näitasin talle pilte, et meenutada, milline ta välja nägi. Naine põhjendas, et süüdimõistmine on karistus kogu perekonnale. Mehe eelmisi kohtukulusid purjuspäi sõitmise eest maksis naine siiani. Ta ütles, et mees on muidu hea abikaasa ja laste isa. Ta tahtis hoolimata kõigest lepitusmenetlust.” Heinsalu oli lõpuks nõus tingimusel, et mees läheb psühhiaatri vastuvõtule, hakkab teraapias käima, teeb ära juhiload, et ta saaks tööd. „See naine tänas mind aasta hiljem ja ütles, et mees on olnud alkoholita ja käib tööl. Vähemalt meile teadaolevalt oligi see vägivallajuhtum üksikjuhtum.”
Kirik, kas värskendav vahepeatus või hoopis lõks?
Urmas Viilma kõne 2019:
„Ei ole põhjust vaielda selle üle, kas usklik inimene võib olla oma lähedaste suhtes vägivaldne või kas seda suudab olla ka mõni pastor, preester või õpetaja. Mingit õigustust sellistele tegudele Piiblist otsida oleks küüniline. See oleks vastupidine kuulutus sellele, mida Kristus tegi, õpetas või meil kõigil ligimesega suheldes teha käskis. Vägivald ja armastus ei käi käsikäes! Vastupidi, vägivald annab tunnistust armastuse puudumisest.”
Pärnu ja Saaremaa naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld ütleb, et viimasel ajal on tal olnud palju noori kliente, kes on kristlikust kodust, kus nad on kannatud räige füüsilise ja seksuaalse vägivalla all. „Peks ja seks nende peal olevat olnud meeleparandus ja kingitus jumalale. Vahel kingiti nende laste seksuaalset kasutamist ka kasulikele jumalasulastele. Neil noortel on mitmekordsed suitsiidikatsed ja nad kõik on varakult kodust lahkunud,” ütleb ta. Mõned on välismaale läinud. Traumeeritud on nad kõik. „Nende aitamine on väga keeruline, sest väärtusmaailm on paigast ära. Nad ei usalda oma kõige lähedasemaid inimesi ja ei usalda maailma. Neil ei ole midagi, mis on püha ja millele toetuda.”
Lood, kus vägivallatseja kasutab kirikut vägivalla põhjendamiseks või kus kirikuõpetaja saadab vägivallast rääkima tulnud naise tagasi koju meelt parandama, on kurvad, aga mitte haruldased.
Lood, kus vägivallatseja kasutab kirikut vägivalla põhjendamiseks või kus kirikuõpetaja saadab vägivallast rääkima tulnud naise tagasi koju meelt parandama, on kurvad, aga mitte haruldased.
Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma ei ole vägivalla olemasolu osas sinisilmne. Kirik tegeleb lähisuhtevägivalla märkamisega. Lähisuhtevägivalla teemadel on ka Viilma ise korduvalt sõna võtnud. EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö SA all tegutsevad perekeskused, kus tegeletakse perenõustamisega. „Samuti olid neil kunagi vägivaldsetele meestele suunatud koolitused ja seminarid,” toob Viilma näite. Eriti populaarsed on PREP paarisuhtekoolitused, mida viib teiste seas läbi tuntud meedianägu Hannes Hermaküla. Lisaks on EELK-l koostöö PPAga, mis on jäänud kestma Elmar Vaheri ajast (Vaher oli PPA peadirektor 2013-2023 – toim.). „Leppisime uue peadirektori Egert Belitševi ja PPA peakaplani Valdo Lustiga kokku, et koostöö lähisuhtevägivalla parema märkamise suunal kirikus jätkub ka edaspidi ning püüame meie vaimulikke koolitada, kuidas reageerida lähisuhtevägivalla kahtluste puhul oma koguduse liikmete seas ning millised on need tunnused, millest lähisuhtevägivalda ära tunda.”
Viilmal on samas hingele jäänud mitu küsimust, millele ta vastuseid pole saanud. Ta on olnud kirjavahetuses Eero Epneriga aastatetaguse lähisuhtevägivallaloo „Sest nad saavad” kirjutamise aegu ja naiste tugi- ja teabekeskuse juhi Pille Tsopp-Paganaga. „Peamiselt sel teemal, et eakate vastu suunatud lähisuhtevägivalda ei käsitleta avalikkuses kuigi palju. Ja laste vastu suunatud lähisuhtevägivalla puhul ei taheta teha soopõhist statistikat. Või vähemalt ei avaldata seda,” täpsustab Viilma.
See, et mehed on peamised vägivallatsejad, on ümberlükkamatu fakt naiste vastu suunatud vägivalla puhul, ütleb Viilma. Ta arvab aga, et soost peaks kõnelema ka vanurite ja laste vastu suunatud vägivalla puhul. „Seda statistikat ei avaldata. Minu meelest on see silmakirjalik, sest mulle tundub, et laste tutistajad ja sakutajad, samuti karistajad ei ole peamiselt ainult mehed. Nagu kaldun arvama, et eakalt vanurilt ei ole teleripulti, pangakaarti või raadiot käest ära võtnud ainult ja peamiselt meessoost lapsed ja lapselapsed.” Ta on sel teemal kunagi Postimehesse artikligi kirjutanud, ent spetsialistidelt vastuseid ei tulnud. „Minu oletuste kinnituseks ja ümberlükkamiseks pole mul kahjuks tõendeid, sest soopõhine avalik statistika kaob pildilt endiselt kohe, kui hakatakse rääkima laste- ja eakatevastasest vägivallast.”
Kohvipaus president Kaljulaidi ja Hannaliisa Uusmaaga
„Võtsin presidendiaja alguses sama jõuga käsile perevägivalla ja erivajadustega inimeste teemad. Sotsiaalteemad ei lennanud meedias ega mujal. Ilmselt sellepärast, et need ei tekitanud patriarhaalset vastuviha,” ütleb president Kersti Kaljulaid.
Pärast ametiaja lõppu pani Kersti Kaljulaid aluse omanimelisele fondile, mille ruumides kohvitassi taga kohtumegi. Lisaks presidendile on laua taga hiljuti fondis tööd alustanud lähisuhtevägivalla ennetamise suuna juht ja endine MARACi võrgustiku projektijuht Hannaliisa Uusma.
„Kõige suurem kuritegude liik, millest raporteeritakse, ongi perevägivald.”
Presidendina sai Kaljulaid politseilt palju briife lähisuhtevägivalla kohta. „Kõige suurem kuritegude liik, millest raporteeritakse, ongi perevägivald.” Tema sõnavõttudel on olnud oluline osa Eesti ühiskonna hoiakute muutmisel. Neil teemadel ei ole kerge rääkida. „Mõnikord, kui sõidad rattaga ja ihukaitset pole sel päeval kaasas, siis kuuled kogu seda möla, kus selgitatakse, et kurat, v*tud on siin riigis käest läinud ja sina oled ainuisikuliselt vastutav. Sellised reaktsioonid kindlasti pärsivad inimesi rääkimast. Ja kus on üleüldse kõik meessoost ajakirjanikud, kes neil teemadel sõna võtaks?” Nii jõuline toetus kui valulised vastureaktsioonid on Kersti Kaljulaidile ainult hoogu juurde andnud.
Fond tegeleb mitmete eri suundadega. Uute võimalustega, kuidas erasektor ja kolmas sektor võiksid panustada. Sellega, kuidas normaliseerida ettevõtete jaoks lähisuhtevägivalla märkamist. Seda, et inimesed saaksid koduste probleemide korral ka personaliosakonda rääkima minna ja sealt tuge leida. Eesti paistab Euroopa Liidu riikide hulgas silma seepoolest, et lähisuhtevägivalla teema on peamiselt riigi rahastada. Selleks, et muutused toimuksid, peavad vastutuse võtma ka ettevõtted, tööandjad… Põhimõtteliselt igaüks meist. Paljudes riikides on või suuremal määral kaasatud ka erakapitali, sest üheti ei saagi riik üksi nii suure probleemiga tegeleda, teisalt on aga oluline kodanikuvastutuse tekkimine. Lähisuhtevägivalda on Eestis nii palju, et see puudutab pea iga eestlast.
Hannaliisa Uusma: Ülekoormatus ametkondades on suur ja kui keegi lahkub, lahkub ta sageli kogu teadmisega. Viimase viie-kuue aasta jooksul on olnud riigiasutuste koostöös suur edasiminek. Näiteks MARACi laua taga töötavad igakuiselt kõrge riskiga ohvri kaitseks koos ohvriabi, prokuratuur, politseinikud, naiste tugikeskused, lastekaitsjad ja teised. Uus ohvriabiseadus võimaldab viimaks ka andmeid ja statistikat vahetada. MARAC on ehk edulugu, kus on veel väga palju arenguruumi. Kui MARACid on jõudnud nii kaugele, et ollakse kannatanu poole näoga ja valdavalt mõistetakse üksteist, siis paraku lõpeb see hetkel sageli kohtusaalis, kus raske vägivalla mõistmiseks on hoopis teised alused.
Kersti Kaljulaid: Aga patriarhaalne vastuviha on üle läinud ja Janek Mäggi ei küsi enam avalikult, kas lähisuhtevägivald on üldse teema. Ometi ei teata siiani probleemi ulatust. Siiani on palju olukordi, kus kõigile spetsialistidele on selge, et lapsi kasutatakse ema vastu ära, aga keegi ikka raiub, et isal on ka õigus lapsi näha ja see on kõige olulisem.
HU: MARACi tööga sai selgeks, mida võib vägivald inimese psüühikaga teha. See laastab. Ajukeemia ja füüsis on sõna otseses mõttes katki. Laastab ka lapsi, kes seda pealt näevad. Selle juures võid sa olla kasvõi naissoost tippjuht ja ikkagi ei suuda sa sellest keskkonnast välja tulla. Paljud spetsialistid – kohtuni välja – ei pruugi sellisest traumaseisundist aru saada. Sealhulgas sellest, et kõrge riskiga kannatanud lähevad keskmiselt kaheksa korda suhtesse tagasi. Kõiki selliseid asju tuleb teadvustada.
KK: … nagu ka seda, et peresisene vägistamine on ka vägistamine. Seda ust me pole isegi avanud. Aga tervikpilt on väga keeruline. Kui suudad inimesteni viia mingid kaasused, mis on tiba keerulisemad kui et pätt tuli põõsast ja vägistas, alles siis saame edasi minna.
HU: Tegelikult me ei suuda veel ilmselgest kaugemale minna. Kõik algab hoiakutest.
KK: Mul on Eesti tööturul 30 aastat kogemust ja 90ndatel tuli ikka kõvasti võideda, et sind ei taandataks objektiks. Neid lugusid oli lõputult, kus oleks olnud loogiline minna kuhugi ühe autoga, aga ei saa, sest tead, et see kolleeg näpib ju. Mind on Euroopa institutsioonideski hoiatatud nii voliniku kui parlamendiliikme eest, kellega üksi õhtust sööma minna ei maksa. Ma ei pidanud 90ndate keskel neid asju kuidagi ebanormaalseks, mul olid lihtsalt kujunenud välja oma töövõtted, kuidas nendega toimetada. Näiteks avalikustamine. Tänaseks päevaks olen saanud kindlasti palju targemaks. Aga kui palju on veel tänasel tööturul naisi, kes ei näe ohumärke, vaid peavad ahistamist kohmakaks lähenemiskatseks? See, kas keegi ahistab kolleegi või peksab kodus naist, on sama asja erinevad otsad. Enamasti on need mehed, kes ei austa naiste enesemääramisotsust.
HU: Suur mure on inimestega, kes näevad vägivalda kõrvalt ja ei sekku. Ma olen näinud, kuidas mõned ohvriabi töötajad on andnud lisaks tööle ka isiklikul tasandil endast kõik ja inimene läheb ikka vägivaldsesse suhtesse tagasi. Ka aitajad peavad õppima, kuidas usku iseendasse mitte kaotada. Ja olla valmis see inimene kahe kuu pärast uuesti vastu võtma. Kui ta siis tuleb, on see märk, et aitajad on tõelised professionaalid. Kui inimene kuuleb etteheiteid nagu „miks sa läksid siis”, ta tagasi ei tule, halvimal juhul ei otsigi enam abi.
KK: Kui reaalsed vägivallajuhtumid jõuavad kohtutesse, siis laiutatakse sageli käsi – ei ole midagi teha, ohver ju ei tunnista, et sai peksa. Mina olen küsinud: kuidas kedagi saab üldse tapmises süüdi mõista? Laibad ei tunnista kunagi mõrvari vastu. Politseinikud teevad relvatreeninguid kestvalt terve karjääri vältel. Aga kui lähisuhtevägivald on suurim põhjus, miks inimesed viga saavad, siis selle jaoks peaks olema ju samamoodi seljaajuinstinktil põhinev tööriistakast?
HU: Väga raske on vägivalda pealt nägevate laste teema. Kuidas neid kaitsta? Praeguseks võimaldavad seadused juba lapsi abivajavateks liigitada, aga sageli seadust praktikas lapsi kaitsvalt ei kasutata. Nii jäävad rasket paarisuhteterrorismi pealt näinud lapsed üksi oma traumaga või suisa vägivaldse inimese hoolde. Säilib põlvest põlve edasikanduv ränk trauma ja laastav vägivallaring. Traumateadlik lähenemine peaks sellistel puhkudel tõesti olema abistajatel seljaajutasandil olemas. Aga kas praktikas on see nii? Julgen kahelda.
Lisaks on ühiskonnas endiselt kehtiv stereotüüp, et perevägivald on mingi ühiskonnakihi probleem. Tegelikult ei tunne vägivald hariduslikku ega majanduslikku olukorda. Ühtmoodi uhked peksupiirkonnad on nii Lasnamägi kui Viimsi. On küll ehk erinevad võimudünaamikad, mis mängivad. Edukamatel inimestel ja sotsiaalselt keerulisemal järjel olevatel inimestel on ehk erinevad strateegiad ja erinevad vahendid, aga see seisund, milleni inimesed viiakse, on samad.
Kas tee ääres olevad reporterid saavad aru, kuhu tee viib?
Koolitusi suitsiidi kajastamise kohta on Eesti ajakirjanikele tehtud aastaid. Koolitusi lähisuhtevägivalla kajastamiseks – mitte eriti.
Ränkade teemade puhul on oluline, kuidas neid kajastatakse. Milliste nüansside kaudu. Ka meessoost ohvrid ja provotseerivad naised väärivad tähelepanu, ent ühtlasi konteksti. Kui meedias kirjutatakse naisest, kes on esitanud valesüüdistuse, saab sellest – keskealiste meeste, aga mitte ainult – arvamuslugudes näide, kuidas naised teevadki nii. Ometi on valesüüdistusi proportsionaalselt imevähe. Seda ütleb statistika, aga kinnitavad ka ohvriabi töötajate kogemused. Näiteks MARACi võrgustiku projektijuht Anne Klaar on selles valdkonnas töötatud kaheksa aasta jooksul tegelenud enam kui saja juhtumiga ja näinud neist kaht, kus naissoost „kannatanu” on valetanud.
Mõnikord ei saa aru, kust läheb meedias teadmatuse ja hoolimatuse piir. Näiteks Eesti Ekspress – ehkki mitte ainult – on aastate jooksul avaldanud mitmeid lugusid, kus on avalikustatud ahistamise või lähisuhtevägivalla ohvrite nimed või kirjeldatud ohvreid nii põhjalikult, et huviline leiab need väikese taustatööga. On olnud lugusid, kus sõna on saanud vaid süüdistatavate advokaadid.
Mõnikord ei saa aru, kust läheb meedias teadmatuse ja hoolimatuse piir.
Miks peatun just Eesti Ekspressil? Sest siit joonistub omamoodi väike juhtumiuuring. Just selles lehes on ilmunud ka siinse teema üks kõige olulisemaid kajastusi, Eero Epneri lugu „Sest nad saavad” 2019. aastal. Selles on usutavalt ja karmilt esitatud vaade lähisuhtevägivalla all kannatavate inimeste ellu. Pärast seda hakkas Eesti Ekspressis ridamisi ilmuma varasemast oluliselt tundlikumaid ja intelligentsemaid lugusid.
Sel sügisel avaldas ajaleht aga lühikese loo ühest kohtuprotsessist. Sisu: naine hammustas meest. Lühike, eksitav, aga väljaande poolt põhjendatav, sest kohtuasja materjalid on avalikud. Ajakirjanik kasutas loos mõlema osalise täisnimesid.
Seejuures on tegemist aastaid kestnud ja meedias varemgi (anonüümselt) kajastust leidnud looga, mille naissoost osapool on MARACi võrgustikus ehk siis ohtu naisele on hinnatud ülikõrgeks. Kohtukaasust kirjeldatakse ühes põhjaliku lähisuhtevägivalla spetsiifikat selgitava taustaga paralleelselt Õhtulehes ilmunud loos „Hammustus, mida menetleti kaks aastat: kas jõukas ärimees lavastas oma eksnaise süüdi?” Ja ehkki tegemist on justkui sama kohtuasjaga, ei saaks sellest artikleid lugedes peaaegu arugi.
Küsisin loo sellisel kujul avaldamise põhjust Eesti Ekspressi peatoimetajalt Merili Nikkololt. Ta põhjendab lehe otsust muu hulgas sellega, et seda liiki asutuse juhtkonna liikme süüdistamine kohtus on avalikustamist väärt. „Asjaolu, et naine on kaasatud võrgustikku, saabus pärast seda lugu toimetusse. Kohtus polnud sellele viiteid. Tavaliselt on väga tundlikud istungid ka kinnised. Samas, kui toimetus sai asjast teada, siis võtsime perekonnanimed ära.“
Millised on ajalehe kaalutlusprotsessid lähisuhtevägivalda ja ahistamist käsitlevate lugude puhul? Nikkolo ütleb, et kõigest, mida teatakse, ei kirjutata. „Oluline on küsida, mis on sisuline teema, miks peaks selle loo avalikustama. Kas loo abil saab näidata süsteemi puuduseid, olulisi seaduseauke, lahendamist vajavad tegureid, kas lugu aitab ühiskonnas probleemi teadvustada jne.” Lisaks vaadatakse otsa allikatele ja tõenditele.
Järgmine arutelupunkt: kuidas seda teha? „Kui nad (allikad – toim) on anonüümsed, siis milliseid detaile saame avaldada või ei saa. Ja kas millegi väljajätmine võib tähendada, et lugu kaotab oma mõju ja lugeja ei saa ehk arugi, miks see on nii erakordne ja oluline.” Lisaks on oluliseks argumendiks lapsed. „On ka neid vanemaid, kes heameelega lahkavad oma teemasid meedia vahendusel täisnimedega ja oma laste tunnete ega ka tuleviku peale ei mõtle. Siinkohal peab ajakirjanik ja väljaanne selle otsuse tegema ja kaaluma.”
Kindlaks määratud protsessi toimetuses pole. On arutelud erinevate osapooltega, vajadusel juristidega. „Mõnikord saab lõpliku otsuse loo kajastamise kohta teha alles siis, kui mustand valmis. Nii-öelda paberilt teksti lugedes tekib alles lõplik tunnetus, kuidas seda vormistada.”
Uurin ka selle kohta, kas ajakirjanikud võiksid ehk saada lähisuhtevägivalla-teemalisi koolitusi. Ikka selleks, et olla teadlikumad, kuidas mitte inimesi taasohvristada. Nikkolo ütleb, et ajakirjanike koolitamine ja teavitamine ei ole kunagi halb mõte. „Ilmselt lisandubki pidevalt uut teadmist, uuringuid ja infot ning ajakirjanikud ei suuda end kõigega kursis hoida.”
Naiste tugikeskustes jälgitakse meediakajastusi põhjalikult. Nende kaudu avalduvad hoiakud ja nende kaudu süvendatakse hoiakuid. Pärnu ja Saaremaa naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld meenutab mõne aasta tagust juhtumit, kus ilmus eespool kirjeldatuga sarnane artikkel, mille puhul polnud ajakirjanik mõelnud või hoolinud tagajärgedest konkreetsele ohvrile ega teistele, kes just selliseid lugusid lugedes ka enda olukorra kohta järeldusi teevad. Orupõld pakkus seepeale tugikeskuse sotsiaalmeedias, et nad on valmis ükskõik millisele kollektiivile tegema lähisuhtevägivalla-alase koolituse. „Esimesena reageeris Martin Šmutov Õhtulehest. Käisime ja tegime koolituse ja senini küsib mõni ajakirjanik midagi üle või palub selgitust. Meediast ei reageerinud mitte keegi teine.”
Ühiskondlikus suhtumises on hakanud pärast Kersti Kaljulaidi sõnavõtte hakanud toimuma muutus. Kuid aeglaselt. „Kunagi oli Marti Kuusiku juhtum, kus kolm poliitikut helistasid naisele, kes seepeale ütles muidugi, et kõik on hästi. Seepeale läksin „Ringvaatesse” rääkima, et see oli selge võimu kuritarvitamine ning signaal, mis sellega anti, oli, et abi ei ole mõtet küsida.
Mu eesmärk oli, et kõlama jääks sõnum: palun võtke meiega ühendust, me toetame teid teel välja. Pärast seda sain ise ähvardusi, minu laps sai ähvardusi ja tema elukaaslasele öeldi, et ma olen lapsepeksja. Mul ei ole nõrgemate eest seistes olnud enda pärast hirmu. Aga ma ei olnud selle hetkeni mõelnud, et see võiks mu lastele mõjuda,” toob naiste tugi- ja teabekeskuse juht Pille Tsopp-Pagan näite. Ta leiab, et kuni ühiskonnas jätkub ohvrisüüdistamine, ei olegi võimalik aru saada, mis on lähisuhtevägivald. „Selle jaoks on vahetevahel ikka veel vaja tegelike ohvrite lugusid rääkida.” Ka Orupõld toonitab, et ajakirjandusel on väga suur roll teema kajastamisel ja hoiakute muutmisel. „Kahjuks on tihti tunda artiklites eesmärgi puudust. Iva ja probleem ei tule välja. Kõige hullemad on klikinäljas pealkirjad, mis on alavääristavad ja solvavad. Ja seda mõlema soo suunas.”
Ekspresident Kersti Kaljulaid leiab, et ohvrite lugusid kajastades võiks meedia oluliselt sagedamini kaaluda, kas lugu avaldada. „See on kõrge riskiga tegevus. Kui avalikustamine ei vii menetluseni, siis võib see viia ohvri jaoks väga ohtliku olukorrani. Mingites olukordades on ajakirjanduse poolt võetud politseilt võimalus jõuda sündmuskohale menetluse mõttes esimesena.”
„Kui me saaksime rohkem mehi, kes kõneleksid! Miks mehed ei räägi?”
Ja veel üks asi. „Kui me saaksime rohkem mehi, kes kõneleksid! Miks mehed ei räägi?” küsib Orupõld. Jah, Epner kirjutas nelja aasta eest artikli, kirjutanud on ka politseinik Arno Lauk ja kuskilt leiab ehk veel kellegi, aga siis tuleb tükk tühja maad. „Kes ei ole ise vägivallatseja, see arvab, et see pole tema probleem,” ütleb Tsopp-Pagan. Ka Kersti Kaljulaid küsib: „Kus on meeste hääled? Paljud noorema põlvkonna meessoost ajakirjanikud on väga normaalsed, aga sel teemal kirjutavad lõpuks ikka naised.”
Mis paistab silmapiiril?
Üks riigiameti töötaja, kellega suhtlen, ei mõista, milles ma praeguse süsteemi puhul probleemi näen. Lähisuhtevägivalla ekspertgrupp ja juhtgrupp on loodud. Eksperdid saavad kokku korra kuu või paari jooksul, ministrid ja muud tähtsamad juhid korra aastas. Infot vahetatakse, mõisteid ühtlustatakse. Ka statistikat on pealtnäha lõputult.
Nojah, statistikat ei saa omavahel küll sageli ühildada, sest erinevad asutused kasutavad erinevaid andmetöötlusprogramme. Numbrid ei klapi ka sarnaste kategooriate puhul, sest küsitakse erinevaid asju. Ja kahtlemata on ekspert- ja juhtrühmad aidanud teemat edasi viia. Ainult et rääkides inimestega, kes neisse ei kuulu, selgub, et sageli ei jõua info asutuste sees esialgsest ringist palju kaugemale.
Ja siis on üks suur must auk: juhtumid, millest me ei tea. Raportis politseinike ja päästekorraldajate hoiakute kohta selgub, et politseinikud ja päästekorraldajad ei ole kindlad, kas mehi saab pidada vägivaldsemaks kui naisi. „Teise läbiva selgitusena tuuakse intervjuudes välja meestevastase vägivalla stigmatisatsioon, mistõttu mehed annavad väga harva juhtunust teada.”
2019. aastal Euroopa Liidu liikmesriikides läbi viidud kuriteoohvrite uuring ütleb, et kogetud vägivallajuhtumitest (mitte ainult lähisuhtevägivalla) teatas politseile vaid kolmteist protsenti Eesti inimestest (Euroopa keskmine näitaja oli kakskümmend protsenti). Mehed teavitavad seejuures viieteistkümnest protsendist vägivallajuhtumitest ja naised kaheteistkümnest protsendist juhtumitest. Selle järgi võime öelda: me teame, et me suurt midagi ei tea. Mitte, et mehed ei anna vägivallast teada, vaid peaaegu keegi ei anna.
Lähisuhtevägivald on tohutu probleem, aga selle probleemiga tegeletakse. Praegu on enamik tegevustest riigi käes ja riigil on tegevuskava.
Lisaks võiks probleemi lahendamine olla natuke ka minu käes, sinu käes, tema käes. Meie tööandjate, naabrite, sugulaste ja sõprade käes.
Aga et selle loo lõpp ei jääks üheks järjekordseks umbüldiseks ütlemiseks, et „tehtagu midagi!”, siis allpool asuvast lisaloost leiate loo käigus kokku kogutud ideed sammude kohta, mis võiksid vägivalla vähendamisele kaasa aidata.
Aitäh kõigile spetsialistidele, ekspertidele, juhtidele, ministritele, analüütikutele ja teistele, kes on aasta jooksul jaganud oma mõtteid ja numbreid ning võtnud mind lahkesti töövarjuks. Kõik ei ole selles loos nimeliselt, kuid on olnud sellegipoolest suureks abiks probleemi ja selle võimalike lahenduste mõistmisel. Ma tänan teid südamest.
Artikkel on sündinud Tartu Ülikooli muutuste juhtimise eriala raames.
Kui oled kannatanud vägivalda:
- Kui tunned ohtu või sinu või su laste elu on ohus, siis helista politseisse hädaabinumbril 112.
- Kui vajad nõu ja tuge, siis helista ohvriabi ööpäevaringsele kriisitelefonile 116 006, välismaalt helistades vali +372 614 7393.
- Kui helistada ei ole võimalik või sa ei soovi oma murest telefoni teel rääkida, leiad abi ohvriabi veebilehelt www.palunabi.ee.
- Naiste tugikeskuste kontaktid leiad siit: Naiste tugikeskused | Sotsiaalkindlustusamet
- Lasteabi kontaktid leiad siit: Lasteabi
- Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste info leiad siit: https://www.palunabi.ee/et/seksuaalvagivalla-kriisiabikeskused
Kui soovid vägivallast loobuda:Sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise tugiliiniga saad ühendust numbril 660 6077 (E-R 10-16), sedakaudu saad kokku leppida kohtumise nõustajaga. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Nõustajatele saad kirjutada ka e-posti aadressil tugiliin@sotsiaalkindlustusamet.ee.
Lisalugu: Ettepanekud lähisuhtevägivallaga paremini võitlemiseks
Kogusin loo kirjutamise käigus kokku ka ettepanekud, mis võiksid aidata võitluse LSV vastu viia Eestis kõrgemale tasemele.
Lisalugu: Mis keeles lähisuhtevägivallast rääkida?
Selleks, et saada aru, mis keeles LSV ennetajad räägivad, vajab teemast huvitatud inimene tavaliselt väikest kursust.
Sellel on palju põhjusi, ja sageli ei olegi mida parata. Ka kogu südamest lähisuhtevägivallaga võitlevad inimesed ei saa olla ega pea olema suurepärased loojutustajad. Kui palju peabki inimestelt korraga ootama?
Nii juhtub, et poliitikud või ministeeriumi eksperdid räägivad üldsõnaliselt “väljakutsetest”, “puudujääkidest”, “murekohtadest” ning sellest, et probleemi suhtutakse “väga tõsiselt” ning see võib isegi “olla prioriteet”.
Inimene, kes asjaga kursis pole, ei innustu sellisest jutust just kergesti.
Ka terminid, milles ametnikud ja ennetajad räägivad, ei ole kõige kergemate killast. Lähisuhtevägivald ise on küllalt lohisev liitsõna. Selle sõna alla mahuvad erinevad teooriad ja liigitused, mille üle ka siiamaani vaieldakse. Üks tuntumaid liigitusi on pärit Michael P. Johnsonilt ja see tugineb sundiva kontrolli kasutamisele:
Teine valdkonnas tuntud käsitlus tuleb USA emeriitprofessor Evan Starkilt. Tema mudel eristub Johnsoni omast füüsilise vägivalla tähtsustamise kriitika poolest. Ühekordsetest füüsilistest rünnakutest olulisemaks peab Stark pika aja jooksul toimuvaid „madala tasemega ründeid” ehk vägivalla-mustrit.
Aga lühendid ei lõppe sellega.
Suurbritannias välja töötatud MARACi-nimeline mudel võimaldab kindlaks teha kõrge riskiga lähisuhtevägivalla ohvreid, kindlustada nende kaitse mitme asutuse spetsialistide koostöös ning selle kaudu ennetada ja vähendada lähisuhtevägivalda ja selle raskeid tagajärgi. Eesti võttis mudeli kasutusele aastal 2019.
MARACi võrgustikutöös koostatakse sekkumisplaan, juhtumikorralduse võrgustik kohtub, jagab nii infot kui vastutust, ja hindab tulemusi. Igas Eesti maakonnas on MARACi tuumik: ohvriabi, politsei, omavalitsuse, naiste tugikeskuse, prokuratuuri, lastekaitse ja sageli ka meditsiinivaldkonna esindaja. Et suurusjärkudest aimu saada: 2022. aastal oli MARACis 93 juhtumit, aasta varem 116.
Oluline märkus: MARACi võrgustiku osaks olemine ei eelda, et juhtum jõuaks kohtusse ja saaks seal lahendi. See ei eelda üleüldse menetlust ja selle käigus ei mõisteta kellegi üle kohut. See, miks kõik juhtumid ei jõua õigusemõistmiseni, on eraldi teema. „Eesmärk ei ole elusid täiesti korda teha, selleks on juba teised asutused. Meie eesmärk on säilitada inimese elu,” ütleb MARACi projektijuht Anne Klaar.
