Aasta rõõmu ja jalgpalli Lihulas

Levila jälgis aasta jooksul Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi 2014.–2015. aastal sündinud poiste ja tüdrukute treeninguid ja leidis üles rõõmu.

Läheb mööda peaaegu aasta ja olen nendega taas samas ruumis. Selle aasta jooksul on nad teinud umbes sadakond trenni Lihula kooli puupõrandaga saalis, siinsamas lähedal õhukese murukihiga väljakutel ning isade niidetud rohuplatsidel koduõuede kõrval.

Esimeses trennis, mida ma nägin, hulpisid nad kaootiliselt saalipõrandal nagu piima sisse sattunud saiapuru ja ajasid taga palli, mis lendas kõikjale, kuhu polnud vaja. Nende viimasel turniiril umbes kümme kuud hiljem jagasid nad täpseid kannasööte, hoidsid distsiplineeritult kõrget kaitseliini ning tulid välja keerulistest kaotusseisudest, juubeldades lõpuks teise koha karikaga.

Nendest eespool oli ainult üks mansa pealinnast, kus kallite kaitsmetega poisid olid aasta otsa treeninud esmaklassilistel kunstmuruväljakutel. Siin käiakse kevadeti kangiga maa sisse auke raiumas, et vesi kiiremini ära imbuks ja poriloikude asemele ilmuksid väljakutele lapsed, kelle vanemad sõidutavad neid iga paari päeva tagant kohale kümnete kilomeetrite kauguselt. Siis ootavad nad kannatlikult väljaku kõrval, kuni mandelsilm oma seekordse rassimise koos sõpradega lõpetab. Istutakse autosse ja sõidetakse mööda külavaheteid tagasi koju. 

Peaaegu aasta on nüüd mööda läinud. Me vaatame Lihula kultuurimaja väikeses toas jalgpalli maailmameistrivõistluste finaali. Suurel ekraanil jooksevad ringi multimiljonärid ja siin kõhutavad väikesed klemmid, kringlijupid käes, ning skandeerivad nende nimesid.

Tuhandete kilomeetrite kaugusel rullub lahti suur vaatemäng, vooderdatud raha, vere ja manipulatsioonidega, ning siin kartulisalati ja kodus küpsetatud kaneelisaiakeste lõhnas elavad sellele kaasa kümned poisikesed ja tüdrukukesed.

Kellelegi toob jalgpall kohe au, kuulsust ja miljardeid. Neile siin toob jalgpall koosolemise, sõpruse ja solidaarsuse. 

Pärast laste asjatundlikke õpetusi kohtunikele (“See oli viga!”, “Halloo, kohtunik!”, “Penalti!!”), pärast emade süles nutmisi, kui Argentina lööb esimese värava, ja meeleheitlikke karjeid, kui Prantsusmaa lööb viigivärava, pärast juubeldamist, kui imeliselt triblab Messi (mõni kuu tagasi lõi ta nende laste kodumaa vastu viis halastamatut väravat), pärast aelemist, püherdamist, laulmist, kallistamist ja taktikalaua analüüside ajal toast lahkumist ning kringli järele minemist istume lõpuks fotograafiga autosse.

Käivitame mootori, et minema sõita, kui koputatakse aknale. Seal on üks emadest. Ta ulatab meile kingituseks šokolaadi ning soovib head teed. Mingis mõttes võtab see kokku kogu selle aasta Lihula jalgpalliklubi juures.

Mäng

Ma näen neid aasta jooksul arenemas kiirusega, millele on raske võrdset leida. Esimesel treeningul koperdavad nad rohkem üksteise kui palli otsa. Triblamise asemel lüüakse palli kõigis suundades peale õige. Kord on kõik rünnakul, siis jällegi on kõik kaitses ja mitte keegi pole veel kuulnud – või aru saanud – sellest, mida tähendab sõna “sööt”.

Mõni kuu hiljem sõidan läbi paksu lörtsi Kohila poole ning näen kohale jõudes kooli taga väikesel staadionil õhukeste särgikestega lapsi, kes rassivad vettinud lumehunnikute keskel ja vahel ning löövad ühe värava teise järel.

Veel mõned kuud hiljem toimuval turniiril loputatakse vastaseid juba skooridega, mida tavaliselt võib näha jäähokis. Nad võidavad Eesti meistrivõistluste koduse avaturniiri ja meistrikate lõpuks saadakse ühe kaotuse kõrvale kolm võitu. 

Viimasel turniiril vahetult enne aastavahetust meenutab nende võistkond vähe seda, mis ta oli umbes aasta varem. Väravavaht kontrollib kasti ja annab juhiseid kaitsjatele. Need hoiavad oma positsioone ning alustavad rünnakuid kas lühikeste söötudega poolkaitsjatele või vahel ka pikkade passidega vastase värava alla. Tekib terveid pikki minuteid, mille jooksul proovitakse mängu ehitada ning tõstetakse ja langetatakse liine, kuid alla ei anta ka kaitses.

Väravavaht teeb imelisi tõrjeid, julgelt taklatakse vastase kõige ohtlikumaid ründajaid, vajadusel tõmbavad keskkaitsjad kokku ning karistuslöökide ajal seistakse müüri, kaitstes kätega silmatorkava hoolega nii oma tõsist nägu kui ka üht teist piirkonda, justkui seisaksid müüris täisjõus mehed ja mitte alaealised poisikesed.

Jah, täiskasvanute mängust võetakse palju üle. “Võta meest!” hüüab ema oma tillukesele mudilasele, kui too lõõtsutades teise omasuguse järel jookseb. Kuid midagi on nende mängus ka väga erinevat.

Kui pall kellegi jalge juurde jõuab, ei hakka ta kohe seda arutult taguma, vaid mikrosekundiks vaatab palli huvitatult nagu kassipoeg lõngakera. Kui vastase värava poole liigutakse, siis purjetatakse sageli sinnapoole veidi uneledes, justkui ei ootakski neid lähitulevikus kohutavad raskused.

Lapsevanemad karjuvad nagu arust ära, ergutavad “Löö!” ja “Anna ära!”, neil on kiire ja rutt, sest mäng peab täitma ühe kindla eesmärgi, kuid lapsed – nemad ei ole unustanud veel lihtsat tõde, et nagu elu, nii on ka jalgpall ennekõike nautimiseks.

Palju räägitakse täiskasvanute jalgpallis kirest ja solidaarsusest, austusest ja rõõmust, justkui proovitaks tähelepanu kõrvale juhtida nukrast tõsiasjast, et suuresti on see mäng muutunud võidu nimel käivaks armutuks võitluseks.

Ühes maapiirkonnas koos käiva vutimansa liige räägib, kuidas algul olid nende seas ka vanemaid mehi, kuid nad ei jaksanud joosta ning rahulolematud võidunäljas noored jätsid nad lihtsalt kõrvale.

Isegi kaheksanda liiga duubelmeeskondadel on nüüd oma treenerid, logod, varustus, režiim ja keegi nokamütsiga mees, kes alati väljakul kõigi peale karjub. Mängust, kus varem ei varjatud inimlikke puudujääke, kuid mis liitis meid seda enam, on saamas hoolikalt disainitud kiretu toode.

Kuid siin mitte. Siin ergutatakse üksteist. Soovitakse jõudu, lüüakse plakse, kallistatakse. Juubeldatakse sõbra edusammude üle ja kui väikesed jõmmid väljaku ääres istuvad, meenutavad nad pigem õnnelikke oravaid, kes jälgivad uut pähklit nosivat sõpra, kui hullunud jalgpallifänne, kellele loeb ainult võit või kaotus.

Kui ühel turniiril jõuab matš penaltite löömiseni, kogunetakse ühte ja pannakse käed üksteise õlgadele. Ergutatakse, julgustatakse ja kui lõpuks lisavoorudes lüüakse sisse otsustav pall, joostakse meeletult huilates kokku, langetakse põlvili, püherdatakse kunstmuru sees, nii et juustest tuleb hiljem korjata väikeseid musti kummitükikesi, ja ollakse arust ära. 

Ent kummalisel kombel on see kirg ja rõõm tekitanud veel midagi – ja nimelt distsipliini. Mitmetel turniiridel näen, kuidas vastaste treenerid karjuvad oma lapsukeste peale. “Ära nuta, jumala eest, mis mängija sa oled!” käratab üks, kui tema õpilane ei suuda pettumusest oma pisaraid varjata.

Mitmed mängijad muutuvad kurvaks ja kukuvad ennast süüdistama, kui nad palli pudistavad, ja treenerid annavad maksimumi, et seda süütunnet suuremaks puhuda. Riieldakse, õiendatakse, osatatakse.

Jalgpallihallid kaiguvad kurgupõhjast tulevatest madalatest hüüetest nagu “Mida sa magad!!” või “Mis sul viga on?!” või “Kuidas sa nii saad teha?” – ja selle tulemusena kaotavad lapsed ennast veel rohkem, nad jooksevad pea maas ja õlad üleval, paanikas ei suudeta enam hoida oma positsioone ja siis hakatakse omavahel sõimlema, sest just nii lahendatakse siin võistkonnas oma probleeme. 

Kuid Lihula kandi lapsed hoiavad harukordset distsipliini. Nende liinid ei vaju ära. Kes on keskkaitsja, see on keskkaitsja mängu algusest lõpuni. Aute viskavad sisse kindlad viskajad, rünnates tõmbub mängijate asetus regulaarselt laiemaks ja kaitstes kitsamaks nagu rahuliku inimese kopsud ning kõik näivad teadvat, kes, kus ja miks nad väljakul on.

Kuid see raudne distsipliin on saavutatud mitte vanal heal “Kurat, kus sa nüüd lähed, jobu?!” meetodil, vaid hoopis teistmoodi.

Treener

“Imeline poolaeg!” hüüatab Jaanus Getreu oma võistkonnale, kui nad pärast kaotatud poolaega väljaku kõrvale lontsivad. Kogub nad siis enda juurde ja seletab rahulikult. Lapsed – te ei pea kõiki asju oskama. Teie kehakeel ütleb, et tahate saavutada kõike kohe esimese löögiga – pole vaja, võtame rahulikult. Peata pall ja alles siis löö. Ja pidage meeles kõige olulisem. Me ei räägi võidust ja kaotusest, vaid sellest, et me tahame mängida ja me tunneme sellest rõõmu.

“Neil peaks olema pikk lapsepõlv,” ütleb Getreu hiljem. “Ennekõike peaksid neist kasvama arvestavad ja hoolivad inimesed.” Siis pannakse käed kokku, hüütakse võistkonna nimi, joostakse väljakule ja lüüakse teisel poolajal hunnik väravaid.

Pärast vilet jookseb Getreu hunnikusse langenud laste juurde, langeb ka ise põlvili ja juubeldab õnnelikult nagu meepoti leidnud karu. Kogu selle aasta jooksul näen ma tema silmis rohkem kui kord pisaraid, kui Romet teeb läbisöödu, Matu lööb ristnurka või Omar tõrjub palli. Juhuu!

Getreu on pärit siitsamast Lihula juurest. Ta on aastakümneid treeninud tuhandeid kodukandi lapsi, utsitanud neid ründesse ja kiitnud, kui nad on kaitses rabanud. Tung tema trennidesse on endiselt suur. Noored jalkahuvilised ei ole maalt kuhugi kadunud – kuid nende ind ähvardab raugeda, kui nad kohtuvad linnanoortega.

Seal, linnades, mõeldakse jalgpallist hoopis teistmoodi. Seal pole vutt lihtsalt üks mäng. Seal käib asi võidu peale. Kui nad linnas mõnel turniiril on mänginud, on Jaanus Getreu pidanud mitu korda kasutama vaheaega mitte selleks, et lastele strateegiat selgitada, vaid et neid lohutada.

Neile on lennatud jalgadega sisse, tõugatud küünarnukiga minema, toksatud peaga. Nad ei ole sellega harjunud. Kodukandis mängivad nad sootuks teistmoodi, silme ees pole võit, vaid rõõm, koostöö ja vastutuse jagamine. Ja just see ongi nende trump.

“Meil ei ole kunstmuruväljakuid,” ütleb Getreu, “me peame seetõttu oma filosoofia välja mõtlema.” Kui linnamansad tulevad kevadel õue, on nad talv otsa treeninud hästi valgustatud ja köetud platsidel, kus plastikust muru suudab hästi imiteerida hoovimuru. Nad on saanud harjutada söötmist, triblamist, pealelööke, taklamist ja peenelt puusa peal vastaseni libisemist.

Jaanus Getreu on samal ajal käinud saepurust äärejoontega väljakutel, tagunud kangiga jäätunud maad ja vedanud käruga vett minema. Ühelt väljakult on ta pidanud minema peletama parte, kes rahulikult penaltipunkti lähedal vees ujusid.

Ja siis on ta vaadanud rõõmuga, kuidas Valtu väikese külaväljaku pind on mullani paljaks mängitud või kuidas Virtsus kogunes väljaku äärde noortele kaasa elama üle saja inimese. Terve kogukond oli seal ja karjus hääled kähedaks. Kuid mäng ei käinud ikkagi võidu peale. 

Jaanus Getreu ei muutu kõige emotsionaalsemaks siis, kui ta räägib oma õpilaste jõudmisest koondisesse ja suurtesse klubidesse, vaid kui ta ütleb, et ühes trennis sidus ta laste paelu koguni 26 korda. See on tema isiklik rekord. Lapsed on vajanud abi – ja ta on saanud neid aidata. “Ma kasvatan neist mitte võitjaid, vaid inimesi,” ütleb Getreu. 

Maanoored ei ole tema sõnul nii agressiivsed kui linnas, nii võidunäljas – kuid neil on hulgaliselt muid eeliseid. Getreu on näiteks märganud, et kuna maakoolid on väiksemad, siis on lapsed kuidagi puhanumad ja värskemad, indu ja jaksu on rohkem, sest suur hariduskombinaat pole neid päev otsa hekseldanud.

Tänu väiksusele tuntakse paremini ka laste iseloomusid. Getreu treenib sageli oma naabrite, sugulaste, endiste õpilaste või parimate sõprade lapsi ja isegi kui ta ei tunneks neid lapsi sedavõrd lähedalt, teavad maal ikkagi kõik kõiki. “Minu ülesandeks on mitte lapse iseloomu muutmine, vaid olemasoleva maksimaalne ärakasutamine,” ütleb Getreu.

Kunagi näiteks oli tal ründajaks väikesest Tuudi maakoolist pärit tüdruk, kes oli harjunud elus vastutama kõigi eest – ja nüüd selgitas, abistas, näitas ka väljakul. “Mind polnud väljaku kõrvale vajagi,” muheleb Getreu.

Tema töö on valida õige natuuriga lapsed õigetele positsioonidele. Rahmeldajad lähevad näiteks keskväljale, aga rahulikumad keskkaitsesse. Ja siis tuleb neist erinevatest natuuridest kasvatada ühtne mansa. “Ära unusta, et oluline on võistkond!” hüüab ta trennis ühele väikesele poisile, kui see vastase värava poole vurab.

Tuleb leida meie-tunne (Getreu ütlebki alati lastega rääkides “meie” – meie võidame, meie kaotame), liita noored üheks tervikuks ja panna nad mängima ühise eesmärgi nimel. “Mõelge, mida teha väljakul nii, et kaaslasel oleks hea,” õpetab ta neid esimesel treeningul. Kord olid tal näiteks keskkaitses kaks parimat sõbrannat ja “isegi lind ei lennanud vahelt läbi.” Vaat selline tiimitunne!

See on tänaste maanoorte võimalus jalgpalliväljakutel. Uhke varustuse puudumisel on nende mäng lihtsam ja loogilisem. Getreu võtab üliharva välja strateegiatahvli, tema arvates on selleks liiga vara, tekitab mõttetuid pingeid ja võidukohustust. “Positiivne tulemus turniiril ei ole minu jaoks mitte võit,” ütleb ta, “vaid see, kui lapsed on õppinud midagi uut.” 

Matu isa, tagasihoidliku naeratusega Peeter Idvain oli ka ise kunagi Getreu rühmas. Nüüd käib ta lapsevanemana kaasas pea kõigil matšidel, viibib sageli isegi treeningutel, ning hindab Getreu õpetamislaadi kõrgelt. “Noor inimene saab õnneliku lapsepõlve, huvi oma valitud spordiala vastu ja sõpruskonna, kuid ka vajaliku ettevalmistuse soovi korral jalgpalliga edasi tegeleda,” ütleb ta.

Sest see kõik ei tähenda, et Getreu võistkonnad hõljuksid looritatud pilguga üle väljakute. Muidugi tahavad nad väravaid lüüa, kaitses rühmata ja võidukalt juubeldada. Muidugi nad seda kõike teevadki, tulemused on aasta lõpuks hiilgavad. Aga kõik saab alguse hoopis ühest teisest tundest. Tundest, et me oleme siin väljakul koos. Ja just tänu sellele tõusevad käed, mis hoiavad karikaid ja medaleid – või siis parima sõbra kätt.

Kogukond

Traditsioonilised suvepäevad. Iga-aastased jõulupeod. Klassikaline turniir Matu juures. Emad toovad neile üritustele süüa ja isad iseennast, muru on alati niidetud, mängib muusika, aetakse juttu ja vaadatakse, kuidas lapsed peavad järjekordset väikest turniiri. (Ühe tähtsa turniiri algus hilineb küll viis minutit, sest enne tuleb pirukad ahjust välja võtta.)

Siis visatakse ka ise plätud või tossud eemale, kõnnitakse väljakule ja mängitakse koos oma lastega. Kui lapsed kukuvad, hakkavad emad neid kõditama ja isad toovad kohale vanadesse värvipottidesse korjatud marjad.

Seejärel lüüakse penalteid. Hüütakse midagi pealtvaatajatele. Naerdakse palju ja naeravad nii lapsed kui nende vanemad. 

Siis ilmuvad nurga tagant välja pikad noormehed. Need on kutid, kes alustasid kunagi siitsamast, kuid on tänaseks jõudnud meistriliiga võistkondadesse – ja nüüd on nad korraks tagasi, et olla justkui Justamendi vanas laulus “oma rahvaga koos”. Nad on kodukandi staarid – lapsed jooksevad Lihula eeslinna õuedes või ühe mõisapargi väljakul nende juurde, kallistavad neid ja nemad kallistavad vastu.

Siis algab mäng, lapsed on õhinas ja staarid panevad nad oma žongleerimisega ahhetama, kuid lasevad väiksematel võita. Pärast mängu tehakse ühiseid fotosid, kuigi olen kindel, et see päev jääb lastele meelde ka ilma neid fotosid vaatamata. Mõelda vaid, Pärnu Vapruse tüübid käisid siin! Mis on Messi või Mbappé nendega võrreldes – suurt eimiskit.

Ühe poisi isa ütleb, et kui lapsed omavahel mängivad, ei nimeta keegi ennast Ronaldoks või Lewandowskiks, vaid võetakse kodukandist meistriliigasse jõudnute nimed ja mängitakse siis.

“Ma leian, et kui suudame pakkuda lastele toredat lapsepõlve, soojust, hoolivust ja võimalusi, siis tuleb see kindlasti ringiga tagasi,” ütleb enda juures kodus igal aastal turniiri korraldav Idvain, ja lisab siis: “Heade lapsepõlvemälestustega noor ehk valib tulevikus oma kodukoha pereloomiseks.” Jah, kogukond.

Võistlustel on kohal emad ja isad. Rullivad lahti suure võistkonna lipu, ergutavad ja lohutavad, kuid mängu ei sekku. “See on minu soov,” ütleb Getreu. “Me oleme koos lastevanemate ja õpilastega kasvanud ühes rütmis ja kuulume kõik kokku, kuid väljakul las mängivad lapsed.”

Pärast turniire ja treeninguid pakitakse asjad taas kokku ja sõidetakse tagasi koduküladesse, kus süttivad tuled üha vähemates majades ning kust riik on sageli peaaegu täienisti lahkunud, sulgedes oma teel postkontorid, lasteaiad ja koolid.

“Mulle teeb haiget kui laste pealt kokku hoitakse, samal ajal kui täiskasvanute vaba aja veetmise võimalused ei kannata,” ütleb Idvain. Ta ei ole jäänud niisama passima, vaid organiseerib igal kolmapäeval valla lastega mänguõhtuid, kus mängib nendega enamasti vutti. Lapsevanemate hulgas on tekkinud juba uus sõpruskond, erinevatest küladest inimesed kirjutavad üksteisele, ajavad asja – kuid riigi seljakeeramine ja maalaste juurest väljatagurdamine häirib neid tugevalt. Misasi see on?

“Mu töö on muutunud liiga kergeks,” lausub Getreu, kui me Lihulas Särtsu-nimelises baaris praed võtame. “Kuna väikesed koolid on kinni pandud ja suuremates koolides muutub laste vaimne pool sarnaseks, siis ei ole mul vaja enam erinevate iseloomudega lapsi liita, sest kõik on niikuinii ühesugused.” Mõne jaoks oleks see hea uudis. Jaanus Getreu jaoks on see aga löök. 

Viimastel noorte jalgpalli Eesti meistrivõistlustel osales üle viiesaja võistkonna. Tohutu arv, ent ainult umbes kuus protsenti võistkondadest olid pärit maapiirkondadest. “Olen oma klubiga Eesti noorte esivõistlustel mänginud kakskümmend viis aastat ja nii vähe pole maanoori kunagi olnud,” ütleb Getreu. “Nukker tunne on seda kõike kogeda.”

Üle kogu Eesti on tänaseks umbes 270 jalgpalliväljakut, kuid sugugi mitte kõik ei ole tasuta kättesaadavad. Isegi kui see maksab näiteks kaks eurot, võib see mõne perekonna jaoks olla liiga suur väljaminek, sest last tuleb tuua ja viia, ta tahab mängida mitu korda nädalas ja tal võivad olla ka õed või vennad, kes samamoodi tahaksid natuke palli togida ja kokku võib see hind olla oi-oi-oi.

Kui eelmine valitsus tühistas laste huvitegevuse toetused, lõi see kõige valusamalt piirkondi, kus jalgpall (või mõni teine laste tegevusala) on kogukonna süda. Tahavad, peavad oluliseks – ja korraga öeldakse, et seda kõike pole vaja. Jookske karjamaal, lipake jõe ääres – või kolige ära linna. 

Linnas on ju tore, aga siin Lihula kandis kogunetakse koos lastega, saadakse kokku, vahetatakse uudiseid, leitakse uusi tuttavaid, tekib see sotsiaalne ämblikuvõrk, mis igast muust nurgast on rebenema hakanud.

Getreu sätib oma treeningute aegu bussigraafikute järgi, aga kuna bussiliinid on suletud, siis näiteks Virtsust toovad vanemad lapsi kordamööda ise. Kohalikud ettevõtjad toetavad sõitude, varustuse ja muuga ning ühe turniirivõidu järel, kui poolmullasel staadionil seisis värava taga ja huilgas kaasa isegi puhvaikasse mässitud koolidirektor, olid nad enda kodukandi laste edust nii liigutatud, et kinkisid ühiselt treenerile mobiiltelefoni ja ütlesid: “Saad nüüd Pohlakule helistada!” 

Jah, saab, aga milleks? Mida talle öelda? Getreud on korduvalt kutsutud linnadesse treeneriks, aga ta ei taha. “See siin on minu kodu ja ma tahan midagi neile inimestele tagasi anda,” ütleb ta.

Õhtuti magama minnes mõtleb ta viimasel ajal üha enam, miks üks või teine laps võis murelik olla. Mis teda vaevab? Küsib ema või isa käest, koos arutavad, kuid Getreu teab, et tema saab kõige kasulikum olla siis, kui laps tuleb trenni rõõmsalt – ja lahkub sealt samuti rõõmsalt. “Kes ta on kümne aasta pärast, on sada korda tähtsam kui tulemus,” ütleb ta.

Lõpetamisele ta veel ei mõtle. “Kui ma ei suuda lapsel panna silmi särama, siis on aeg,” lausub Getreu. Kuid jalgpalli tähenduse muutumist märkab ka tema. Võidujanu, tulemuse peale mängimine, karjuvad ja sõimavad treenerid või lapsi sakutavad lapsevanemad, kes pole rahul, kui viieaastane ei too laupäevaõhtuks perele koju võidukarikat.

Kui riigikogu liige Tarmo Kruusimäe käis noorena jalgpalli mängimas, oli tema hüüdnimi Pele, kuigi palli suutis ta vaid harva tabada. “Ükskord siiski hakkasin peaaegu pallile pihta saama,” ütleb ta. Jalgpalliväljak oli paik, kus isegi temasugune võis leida oma koha. Kuid enam mitte.

Kui mõned aastad tagasi alustati rahvaliigaga, siis imbusid Kruusimäe sõnul sinna kiiresti sisse ikkagi profid. Mängurõõmu jagamise asemel muutus see paljude meeskondade duubelvõistkondade katsepolügoniks. “Mäng muutus juba vägivaldseks,” meenutab ta. Ja ometi peaks tema sõnul jalgpall olema mäng, mis meid ühendab, mitte see, mis meid eristab.

“Me oleme kogunenud siia Matu hoovi, et teha tutvust maailma kõige populaarsema spordialaga,” ütleb Getreu oma kõnes mõned päevad enne kooli algust. “Kuid kõige rohkem õpetab jalgpall meile teistega arvestamist. Sest kui sa ei arvesta teistega, siis juhtuvad need asjad, mis maailmas praegu juhtuvad.”

Hiljem märkan, et suured poisid tahavad hakata väiksematele pallipoisteks ning õpetavad neid õigesti aute sisse viskama. Isad hüüavad uhkelt kellegi kohta “Minu poeg!” ja kui üks väravavaht libastub, poeb ta isa sülle. Aplodeeritakse peaaegu kõige peale: heade õhukate, väravate, tõrjete, taklamiste ja selle peale, kui kellegi pea peal pall kaks korda põrkab või kui keegi satub juhuse tahtel pallile õigel hetkel ette.

Üks isa tormab minema, sest tema naabril läks külmkapp katki ja ta kiirustab seda parandama. Kui üks laps, kes võib-olla ei saa kõigest nii kärmelt aru kui teised, palli kätte võtab ja sellega väravasse jalutab, ei õienda ükski laps, ükski lapsevanem ega ükski pealtvaataja. 

Ja õhtuti olevat need lapsed kõik õues. Mängitakse mitte ainult jalgpalli, vaid ka kulli, pimesikku, kõike mõeldavat. Poisid ja tüdrukud mõlemad, läbisegi ja koos. Päike Lihula taga aga loojub ning kaob siis vaikselt – täpselt samamoodi nagu ka Eesti riik. Kuid kõik teavad, et erinevalt riigist on päike hommikul tagasi ja mäng jätkub. Jätkub seni, kuni on veel mängijaid.