5. osa. Kui loomast saab laps või perepea

Umbes 9.30 ajal pidi tulema Kristi Raava kõne, aga seni on vaikus. Helistan talle 9.35 ise. Kutsub, kutsub, olen valmis juba lõpetama, aga viimasel hetkel käib klõps ja võetakse toru. Kristi ütleb hingeldades, et tal läheb veel natuke aega, ta püüab koduaiast kanu. Kui kanad käes ja autosse pandud, asub ta sõitma Narva, et rääkida noortele loomateraapiast ja viia läbi töötubasid. Siis, maantee peal, saabki ta minuga pikemalt vestelda. 

Kristi Raava on psühholoog, koolitaja ja loomi kaasav spetsialist. Ta peab oma kodukandis Aegviidus Eesti Loodus- ja Loomateraapiakeskust. Kristi missiooniks on laste ja noorte arengu toetamine looduse, loomade ja loovuse kaudu. Järgneb intervjuu temaga.

Miks võtavad ja vajavad inimesed lemmikloomi?

Mulle meeldib väga Austria zooloogi ja etoloogi Konrad Lorenzi ütelus, et inimesed peavad lemmikloomi, sest neil on igatsus looduse järele. Paljud, eriti linnades elavad inimesed on loodusest kaugenenud ja loom on üks võimalus, kuidas loodust lähemale tuua. 
Üks asi, mida ma ise aina rohkem näen, on see, et inimesed saavad inimeste maailmas haiget, nad pettuvad selles. Inimeste maailma tempo käib neile üle jõu... kõik see suhtlemine ja kõrged ootused. Loomadega saad olla vabalt, nii nagu sa ise oled. Loomad ei anna hinnanguid, nad on ausad ja ehedad. Ja nad ei kasuta sõnu. Paljud kardavad inimeste maailmas just sõnu, sest need teevad haiget. Loom on siiram, ta elab hetkes, tal pole mineviku- ega tulevikumuresid. See on ka see, mida me inimestena aina enam harjutame, mindfulness, teadvelolek ja muud tehnikad.

"Loomad ei anna hinnanguid, nad on ausad ja ehedad. Ja nad ei kasuta sõnu. Paljud kardavad inimeste maailmas just sõnu, sest need teevad haiget."

Samuti võetakse loomi selleks, et leevendada üksindust. Väga paljud inimesed elavad tänapäeval üksinda ja vajavad üht truud sõpra. Siis on veel need, kelle jaoks lemmikloomad on hobi. Ja neid, kelle jaoks on prestiiži küsimus, et tema kõrval oleks mõni eksklusiivne loomaliik või tõug. Põhjuseid on igasuguseid. 

Pettumine inimeste maailmas. Kas see ei kõla nagu põgenemine?

See võib olla inimese jaoks uue võimaluse leidmine. Kindlasti on see mingis mõttes põgenemine, aga neid põgenemise viise on ju igasuguseid, ühed ohutumad, teised ohtlikumad.

Aga on see teie arust probleem?

Keeruline küsimus. Me peame vaatama inimest tervikuna, kas ja kui palju inimeste maailmast irdumine tema igapäevast elu, näiteks töö- ja pereelu segab. Ma ise tegelen palju laste ja noortega. Kui laps suhtleb ainult loomadega ja väldib eakaaslasi, siis peab kindlasti uurima, milles on asi. Seda enam, kui pööre on toimunud järsku: enne meeldis teiste lastega mängida, enam mitte. 

Paljud noored ütlevad, et nad räägivad oma muredest rohkem lemmikloomadele, mitte vanematele. Seda juhtub tihti, et lapse jaoks on kõige lähedasem pereliige kass või koer või mõni kolmas loom. 

Kas see on probleem?

Kui perepsühholoogia nurga alt vaadata, siis küll. Enne loomi peaks perekonnas tulema ikkagi vanemad. Koer ei saa ema-isa rolli üle võtta. 

Kuid oluline on tähele panna põhjuseid, miks asjad nii on. Lapsed ja noored ütlevad, et neid ei kuulata. Kuulamisoskus on meil üldse väga vilets, ei kuulata lõpuni, segatakse vahele. Lõpuks leiavad lapsed, et lihtsam ongi oma murest rääkida loomale kui vanemale, kes sind nagunii ei kuula. Neid lugusid on kahjuks palju. 

Loom pakub lähedust. Laps saab looma kallistada, sülle võtta, koos pikutada. Sellega kompenseeritakse läheduse puudust, mis on samuti levinud probleem. Oma töös näen, et tihti on lapsed pealetükkivad, nad otsivad iga hinna eest teraapialoomaga füüsilist kontakti. Siis on minu asi uurida, millest see tuleb. Kogu aeg ei pruugi asi olla kallistuste-paituste puuduses, vaid selles, et lapsele pole selgeks tehtud piire. Ta ei aktsepteeri teise inimese ega looma vajadusi.

Kui levinud on see, et lapse saamise asemel võetakse perre lemmikloom?

See on ju väga levinud, isegi juba tavaks kujunenud. 

Paljud paarid võtavad looma testimiseks, kuidas paarisuhe toimib ja vastutuse jagamine käib. Kui näiteks aasta jooksul tuleb välja, koer kasvab ilusti suureks, otsustatakse ka laps saada. 

Kuid tavaline on ka see, et koer võetaksegi lapse asemel. Et koerast piisab küll. Eks see on igaühe enda otsustada. Asi läheb käest ära siis, kui koeras nähakse last ja teda kasvatatakse kui last. Ma ei usu, et see koera õnnelikumaks teeb, kui ta on saanud lapse rolli. Las lapsed olla lapsed ja koerad olla koerad, koos oma vajaduste ja eripäradega. 

Teie jutust kõlab mitmendat korda läbi see, et lemmikloomaga peredes võivad rollid tihti sassi minna. Loomas nähakse last, õde-venda, vanemat ja mida kõike veel. 

Täpselt, näiteks on ema-isa pikad päevad tööl ja võtavad looma perre lootuses, et lapsel oleks seltsiline, kuulaja ja toetaja. Tegelikult ei tohiks loomale lapsevanema vastutust panna. Veelgi enam, see on lausa ohtlik, kui me räägime näiteks väikese lapse ja suure koera omapäi jätmisest. 

Sama halb on siis, kui looma peetakse ja kasvatatakse samadel alustel nagu last. Sellised rollikonfliktid ja düsfunktsionaalsed suhted on viimasel ajal paraku suurenenud. 
Levinud on ka see, et koer võtab kodus üle pereisa rolli, muutub koduse karja juhiks. Ülejäänud pereliikmed elavad tema hirmuvalitsuse all. See on see, kui koerale on jäetud piirid kehtestamata. Koerakoolitajad oskavad sellest teile kindlasti paremini rääkida, aga tean, et neid näiteid on palju.

"Levinud on ka see, et koer võtab kodus üle pereisa rolli, muutub koduse karja juhiks. Ülejäänud pereliikmed elavad tema hirmuvalitsuse all."

Lõpuks on praktika kinnitanud, et need, kes saavad täita peres oma loomulikku rolli, on kõige rohkem rahul.

Meenuvad veel inimesed, kes on enda ümber tekitanud või lasknud tekkida mitmekümnepealistel kassi- ja koerakolooniatel. Tihtipeale ei jõua nad loomadega tegeleda, aga võtavad neid veel juurdegi. Mida nendega teha?

Inimene on loonud enda ümber turvalise maailma. Osadel on tohutu hoolimise vajadus, mis on ammu piiridest väljunud. Osad ei suuda lihtsalt „ei” öelda. Eks iga juhtum on erinev. 

Kas see on ka omamoodi loomateraapia?

Siin tuleb selge vahe sisse teha. Loomateraapia toimub siis, kui terapeut on kohal. Kui sul uitab korteris ringi 20 kassi, siis see pole teraapia. Tõsi, loomad võivad mõjuda teraapiliselt, aga loomateraapia läbiviimiseks on tarvis ikkagi professionaali. Loom on eksklusiivne töövahend. Näiteks on mul üks väga pikaajaline teraapiakoer, kes on oma töös väga hea. Aga sel hetkel, kui mina ruumist välja astun, on ta lihtsalt üks tore sõbralik koer.

Räägimegi loomateraapiast lähemalt. Olete sellega aastaid tegelenud, seda USAs Denveri ülikoolis õppinud. Mis asi see täpselt on?

Lühidalt öeldes on see teraapia, mis kaasab loomi patsiendi ravisse. Mina tegelen psühhoteraapiaga, aga loomi kasutatakse ka näiteks füsioteraapias, tegevusteraapias jne. 

Psühhoteraapias aitab loom kiirendada kliendiga usaldusliku kontakti loomist, eriti neil, kes tulevad esimest korda, kelle usaldus on väga madal. Loomad motiveerivad, mistõttu jätavad inimesed harvemini teraapia pooleli. Loomad aitavad inimestel avada teemasid, millest nad muidu ei räägiks. Siis on veel igasugu harjutused, kus loomadel on oma roll. Palju on vaatlusega seotud harjutusi...

Kuidas see täpselt välja näeb? Inimene ja psühholoog istuvad toolidel, siis avatakse uks ja sisse astub koer, kes hakkab saba liputama?

Esimesel seansil pole mitte ühtegi looma. Me peame arvestama, et paljudel inimestel on foobiad ja allergiad, neile ei pruugi kõik loomad üldse meeldida. Teeme selgeks, kas ja mis loom võiks ruumi sobida.  

Mis saab järgmistel seanssidel?
Alguses võtame rahulikult ja vaatame, missuguseks kontakt kujuneb. Tihtipeale äratavad loomad inimestes mingeid vanu lugusid, mälestusi. Need on kas väga helged või väga valusad. Mõlemad on vajalikud, sest see võib mulle kui psühholoogile anda olulist infot, mille pealt edasi minna.

"Tihtipeale äratavad loomad inimestes mingeid vanu lugusid, mälestusi. Need on kas väga helged või väga valusad."

Kui depressiivne inimene hakkab rääkima mõnest helgest mälestusest, siis aitab see lähemale jõuda mõtetele ja tegevustele, mis teda rõõmustada võiksid. Osadele piisab ka lihtsalt sellest, kui looma süles hoida. Paljud seansid ongi sellised, et mina küsin ja inimene vastab, paitades samal ajal looma. Uuringud on näidanud, et see rahustab ja pakub turvatunnet. 

Mingeid tsirkusetrikke me seal ei tee.

Mida loomad ise sellest arvavad?

Muidugi peab loom läbima ettevalmistuse. Ta peab olema keskkonnaga nii harjunud, et kui ta tööle tuleb, tunneb ta end sama mugavalt nagu kodus. Talle peavad sobima võõrad inimesed ja puudutused, tal peab olema madal stressitase. 

Me oleme siin rääkinud küll koertest, aga tegelikult on ka väga palju teisi teraapialoomi. Olen käinud USAs maailma suurimas loomateraapiakeskuses, kus on 300 loomaliiki, aga mitte ühtegi koera. Kõik loomad, kes on ohutud ja sotsiaalsed, sobivad selleks tööks hästi. 

Näiteks tean, et Lõuna-Eestis käivad kaks merisiga tööl. Nad on head sõbrad ja teevad väga ägedat tööd, aitavad erivajadustega lapsi. 

Kas on tuua mõni näide, kus loomateraapia on inimest aidanud? 

Ma pean ütlema, et noortele meeldivad väga eksootilised loomad. Näiteks käivad mul siin vahel maod tööl...

Oh õudust!

Jah, maod on polariseerivad, nad kas meeldivad väga või ei meeldi kohe üldse. Kuid madude juures on huvitav see, et nad on väga dünaamilised ja voolavad. 

Oli üks tüdruk, kel oli lapsepõlvetrauma ja meeleoluhäired – ärevus ja depressioon. Terve tunniajase seansi vältel oli tal süles ja käe peal poolemeetrine maisimadu, kes liikus nagu aegluubis. Tunni lõpus ütles ta, et ta kehale tuli meelde, mis asi on rahu tunne. Ta polnud seda aastaid kogenud. Mina terapeudina ei suuda seda rahu tekitada, kindlasti mitte tunniga, aga madu oma liikumise ja raskusega suutis. See on nii äge, kui sellised asjad juhtuvad. Ja see tunne kestab kehal veel paar päeva. 

Teada ongi see, et raskus võib rahustada. Näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega laste ravimisel kasutatakse raskusveste. USA loomateraapiakeskuses kasutatakse raskusvesti asemel turvalisi ja rahulikke madusid. 

Kui ühel pool on maod oma voolavusega, siis teisel pool kanad, kelle liikumine on jällegi väga kandiline. Kanad on tegusad, uudishimulikud ja nende liikumist on põnev vaadata. Nad on väga sotsiaalsed. Samas seostuvad nad inimestele maa- ja talueluga, mis võib mõjuda rahustavalt. 

Väga põnev. On teil veel näiteid?

Võtame kassid, kes on väga eneseteadlikud, kes sageli teavad, mida nad tahavad. Ühel minu kliendil oli eesmärkide püstitamisega raskusi. Samal ajal oli ruumis kass, kes tükk aega vaatas, kuidas kapi otsa saada, uuris ühelt ja teiselt poolt ning lõpuks oligi kapi peal. See tuletas kliendile meelde, et tasub eesmärke seada ja neid vaikselt saavutama hakata. Samal ajal on kassid ka väga loovad. Nad võivad üles äratada inimese, kes on väga jäik, raamides kinni ja kes tahab oma ellu rohkem mängulisust.

"Ühel minu kliendil oli eesmärkide püstitamisega raskusi. Samal ajal oli ruumis kass, kes tükk aega vaatas, kuidas kapi otsa saada, uuris ühelt ja teiselt poolt ning lõpuks oligi kapi peal."

Siis on veel loomad, kes ütlevad meile, et kogu aeg ei pea hullupööra pingutama, võib ka puhata, võtta aega enese jaoks. Ma arvan, et ka kontoriloomad täidavad natuke seda eesmärki. 

Üks loomateraapia rajaja on öelnud, et ruum, kus on loom, on teistsugune. Loom loob ruumi õdusama, vahetuma ja mõnusama keskkonna. 

Kas on inimesi, kellele loomateraapia ei sobi? 

Need, kellele üldse loomad ei meeldi, minu juurde eriti ei satugi. Aga neid, keda jätavad osad loomaliigid täiesti külmaks, leidub ikka. Näiteks väga paljudel on lapsepõlvest negatiivsed kogemused kukkedega. Ja neid, kel on kodus nagunii väga palju loomi, ei kipu loomateraapia kõnetama. 

Aga loomavihkajad? Mis järeldusi te nende kohta teete?

Kui loomad ei meeldi, siis ma ei tee mingeid järeldusi. See on igaühe enda asi. Ja vihkamise ja haiget tegemise lahutaks ma samuti. Need, kes tahavad loomadele haiget teha... Eestis pole seda väga uuritud, aga USAs küll. Sealsed uuringud ütlevad selgelt, et need, kes on loomade vastu vägivaldsed, on seda ka inimeste vastu. Seal tehakse isegi perevägivalla juhtumeid niimoodi kindlaks. Kui lapsevanem lööb looma, siis suure tõenäosusega lööb ta ka last. 

Kuidas olla oma lemmikule hea kaaslane?

Tihti võtavad inimesed looma välimuse järgi. Oh, näeb äge eksootiline välja, võtame tema! Aga välimus on vaid väike osa loomast. Missugune on tema iseloom, temperament, geneetika? Nii võivad inimesed avastada, et loom ei paku neile seda, mida ta ootas. Tihtipeale jätavad nad looma unarusse, tahavad teda ära anda. 

Aga enne kui te seda teete, siis vaadake oma looma, mõelge, mis on tema head küljed, mis teile meeldib. Nagu igas inimeses, on ka igas loomas midagi head ja toredat. Teinekord tuleb seda teadlikult otsida. Meil on kalduvus otsida ja näha negatiivset, aga püüame järele aidata ka positiivset poolt. Igal loomal on meile midagi õpetada.