3. osa. Loomale pai, inimesele jalg taha

Kui ma olen Eesti ühe pikaaegsema ja tuntuma loomakaitsja Heiki Valneriga umbes neli minutit rääkinud, ei saa ma enam midagi aru. Tunnen, et vaja läheks tahvlit ja markerit ja hulga igasuguseid selgitavaid nooli ja noolekesi. Enda arust pöördusin lihtsa küsimusega: miks on tänapäeva Eestis nii palju loomakaitseorganisatsioone. 

Valner räägib, et 2007. aastal oligi pilt üsna lihtne. Eestis oli üks suur ja keskne loomade kaitsmisega tegelev organisatsioon, Eesti Loomakaitse Selts, millega ta toona liitus. Olevat olnud selline rahulik omaette toimetav punt, meediaga eriti ei suheldud. Iseenesest äge tuumik, pühendunud. Aga siis hakkasid tekkima erinevad nägemused, ka maailmavaatelised, mis viisid killustumiseni. 

„Suusad läksid risti loomaõiguslaste ja veganitega, sest meie polnud väga seda meelt, et saadame Eesti rahva muru sööma. Siis olid seal järsku inimesed, kes eelistasid ainult kasse. Minu jaoks puhas liigirassism!”

Valner, kes ei saanud enam seltsi juhatusse, lahkus ja taaselustas 2010. aastal Eestimaa Loomakaitse Liidu. Kuid ka seal ei jätkunud harrast üksmeelt kuigi kauaks. 

„Ühed leidsid, et nad hoolivad ikkagi rohkem metsloomadest. Siis ilmusid jälle välja kassiinimesed, kes hakkasid MTÜsid tegema. Neid tekkis mustmiljon! Siis tulid farmiloomade õiguste eest seisjad ja karusloomafarmide keelustajad. Mingi aeg ronisid välja seltsimehed, kes noolisid lihtsalt hõlptulu. Kirjutasid ilusad jutud kokku, võtsid raha vastu, aga loomadeni ei jõudnud midagi. Olid veel loomaarstid oma akadeemilise ühinguga. Ja ühel hetkel taipasin ise, et Eestis pole loomade kiirreageerimisüksust, mis oleks võrdne inimeste kiirabiga. Sündis loomapäästegrupp.” 

"Siis ilmusid jälle välja kassiinimesed, kes hakkasid MTÜsid tegema. Neid tekkis mustmiljon!"

Nii ongi 15 aastaga siginenud Eestisse vähemalt mitukümmend väga aktiivset loomade ja nende kaitsmisega tegelevat organisatsiooni, peamiselt MTÜd. „Eks ta ajab hulluks muidugi,” ohkab Valner.

Ta tunnistab, et kui ta eelmise kümnendi alguses Eestimaa Loomakaitse Liiduga alustas, oli tema soov luua suur katusorganisatsioon, mis koondaks enda alla kõik ühingud. „Et meil oleks teadmised alates hobusekasvataja muredest kuni kariloomade pidamiseni välja. Nagu ühtne löögirusikas, mis annaks meile poliitikute ja ametnikega suheldes suurema kaalu... Aga ma ebaõnnestusin,” ütleb Valner. „Kõik tahtsid olla sõltumatud, kõik kartsid, et nüüd hakatakse päitseid pähe panema. Seetõttu ongi koostööd organisatsioonide vahel vähe.”

Järgmisel hetkel leiab Valner siiski, et killustatus ei pruugi sugugi halb olla. „Igal organisatsioonil on oma funktsioon. Tülitsemise ja küünarnukkidega vehkimise asemel saavad nad ajada oma asja. Ma olen elanud ajal, kui meil oli vaid üks suur asutus, kompartei. Pole väga hea mälestus!”

Valner ei salgagi, et loomakaitse kubiseb keerulistest, suure egoga tegelastest, kes oma arvamust enda teada ei hoia. Ta on ju isegi üks neist. „Kõik on nii emotsionaalsed! Väga palju on intriige ja kuulujuttudest, mida üksteise kohta räägitakse, saaks kokku paksu raamatu. Eks suur empaatiavõime loomade vastu võib olla teinekord needuseks inimestega suhtlemisel.”

Pea kõik loomakaitsjad, kellega suhtlen, ütlevad samamoodi: olemegi keeruline seltskond, midagi pole teha. Nad tunnistavad, et kuigi igal MTÜ-l on oma nišš ja tööd on alati rohkem, kui jõuab ära teha, annab ühtse rinde puudumine, suutmatus kokku leppida kõige valusamalt tunda siis, kui on tarvis suhelda riigiga. Praegugi ütleb üks suur loomakaitseorganisatsioon, et nad ei toeta teise suure loomakaitseorganisatsiooni seadusemuudatuse ettepanekut. Kuigi seal olevat õigeid ja õigustatud nõudmisi, olevat pöördumine tervikuna liiga tülinoriv.

Laetud relv taskus

Paari nädala jooksul lemmikloomade teemat uurides hakkab mulle iseäranis silma üks vastasseis. Selle ümber jauratakse sotsiaalmeedias ja seda mainitakse juba enne telefoniintervjuude algust. Minu koeraomanikust sõber räägib sellest, kui me tema kutsikaga jalutama läheme.

Mõni päev pärast traagilist uudist, et koer tappis Tallinnas 4-aastase lapse, heliseb 30-aastase kogemusega koerakoolitaja Aivo Oblikase telefon. Helistajaks Anu Välba, kes kutsub teda oma pühapäevahommikusse telesaatesse. Ehkki Oblikas on karismaatiline esineja, sündinud õpetaja (nagu üks tema kolleeg mulle ütleb), kelle saalid on alati rahvast täis, jääb mees ettevaatlikuks. Kui ta viimane kord, umbes poolteist aastat tagasi koera koolitamise ja treenimise teemal meedias sõna võttis, olid sel tagajärjed. „Mind sõimati sadistiks, öeldi, et minusugused tuleb ühiskonnast välja juurida,” meenutab koolitaja. „Pärast seda otsustasin, et aitab. Kutsuti küll telesse ja raadiosse, aga lükkasin kõik suuremad pakkumised tagasi. Minu jaoks pole koerte koolitamine töö ega sissetulek, ma teen seda oma vabast ajast. Miks ma peaksin oma elu keeruliseks tegema?”

"Mind sõimati sadistiks, öeldi, et minusugused tuleb ühiskonnast välja juurida."

Ent ometi. Kuna võõra lapse surm puudutas Oblikat sügavalt ning ta hindab „Hommik Anuga” saadet kõrgelt, otsustas mees, et ta ikkagi läheb. Eriti kuna tal on hingel asju, mis tahavad välja ütlemist.

Millest siis Oblikas saates rääkis? Näiteks sellest, et meie ühiskonnas ei võeta koera enam koerana, vaid lapsena. Et ta on oma koera füüsiliselt sakutanud, karistanud ja teda perekonna hierarhias allapoole surunud, kui koer lapse peale urises ja tema positsiooni himustas. 

Taas kord lõi Oblikase ümber kihama. „Mingi seltskond tõlgendas seda nii, et ma olen vanaaegne, propageerin vägivalda, räägin aegunud karja- ja hundiuuringutest. Aga ma ei soovitanud saates koeri karistada, ammugi mitte vägivaldne olla! Sain väga palju positiivset tagasisidet, kuid paraku järgnes ka organiseeritud laim, millega käisid kaasas ähvardused. Loomi tuleb kaitsta, aga leian, et loomade kaitsmise alla ei kvalifitseeru see, kui mingid inimesed teisi avalikult laimavad.”

Kuid Oblikas ei taha rohkem rääkida saatest ega isiklikest rünnakutest, vaid sisust. „Minu jaoks on Eesti koerandusmaailmas toimuv hästi arusaamatu,” ütleb ta. 

Esiteks teeb talle muret see, et viimastel aastatel on plahvatuslikult juurde tulnud (liba)koolitajaid, kes mustavad vanu olijaid. „Nad kuulutavad, et kasutavad viimastel uuringutel põhinevaid uudseid konfliktivabasid meetodeid, mis pakuvad koertele vaid õnne ja rõõmu. Nii antakse mõista, et kuskil on mingid vanad tegelased, kes lähtuvad aegunud uuringutest, on vägivaldsed ja mis kõik veel. Nad teevad alatut turundust!” 

Kas see ei näe välja nagu tavaline võitlus turuosa pärast, küsin vahele. „Ma saan aru, aga probleem läheb sügavamale,” vastab Oblikas. „Tihtipeale on need uued koolitajad tegelenud üsna sarnaste koertega, pigem pehmete, leebete ja konfliktivabade tõugudega. Neil on vähe kogemust. Aga maailm ei koosne vaid sellistest koertest! Näiteks tean koolitajaid, kes ütlevad, et kui koer väljub kõrvaltänavas kontrolli alt, kuna seal on teised koerad, siis ärge sinna tänavale minge. See on probleemide vältimine! Seetõttu tekib inimestel petlik arusaam, et nad kontrollivad olukorda. Aga see kaardimajake võib iga hetk kokku kukkuda, sest elu on täis ootamatusi.”

Oblikase jutust käib mitu korda läbi sõnapaar „Youtube’i koolitajad”. Need on inimesed, kelle teadmised koerte kasvatamisest baseeruvad vaid mõnel internetikoolitusel või -kursusel.
Oblikas jätkab, ta on hoos. Ta toob näite koolitajatest, kes ütlevad, et koera ei tohi jalutada kaelarihma, vaid traksidega. „Traksid on loodud veokoertele, et neil oleks mugavam raskusi vedada. Aga kui inimesel on traksides 30-, 40- või isegi 50-kilogrammine koer ja ta pole hästi koolitatud, tõmbab ta isegi täisjõus mehe pikali. Täna näeb linnapildis väga palju lapsi ja vanemaid inimesi, kes jalutavad traksides suurt koera. See on nagu laetud püss, mis võib suvalisel hetkel taskus paugu panna!”

Hammustuste arv kasvab

Kuid siis tõmbab kogenud ja auhindadega pärjatud koeraspetsialist korraks tagasi ja ütleb, et eraldusjoont ei tuleks tõmmata mitte vanade ja uute, vaid oskajate ja võhikute vahele. Ühel pool on koolitajad, kelle tööl on tulemus ja kelle abi koeraomanikule toob kaasa selle, et omanikul pole koeraga muret. Ja teisel pool need, kes ei oska, kelle tööl pole tulemust, sakutagu või paitagu või tehku mida tahes.

„Igale koerale ja koeraomanikule tuleb läheneda individuaalselt. Eestis on koolitajaid, kelle kohta öeldakse, et nad on kõva käega. Ei, 95 protsenti ajast tegelevad nad koertega täpselt samamoodi nagu nende kriitikud, need pehmema lähenemise pooldajad. Samas on mingi hulk koeri, kes on suured ja jõulised, kellega peab olema konkreetsem, sest muud valikut pole.”

Kõige valusamaks muutuseks peab Oblikas seda, et kui varem pidas inimene koera koeraks, siis nüüd on kasvanud nende hulk, kes näevad koeras last. „Sellega koos levitatakse vaadet, et kõik on võrdsed. Koer on inimesega võrdne, lapsega võrdne. Aga see ei tööta! Koer pole inimene.”

Siit hargneb kohe uus probleem. „Iga inimene arvab, et ta oskab last kasvatada. Näidake mulle, kes ütleb, et ta ei oska! Kuid sel hetkel,” rõhutab Oblikas erilise sisendusjõuga, „kui inimene näeb koeras last, leiab ta automaatselt, et saab ka koera kasvatamisega hakkama, veelgi enam, ta hakkab suhtlema koeraga samadel alustel. See on väga ohtlik tee!”

Koerakoolitaja toob näite, ta toob neid kogu aeg. „Oletame, et meil on laps, kes on matemaatikas kahe saanud. Ma ütlen talle rahulikult: sa said kehva hinde, ole hea, õpi järgmine kord hoolsamalt. Kui ta tuleb homme samamoodi kehva hindega, siis ma ütlen, et sa ei tohi nii palju telefonis olla. Me saame temaga rääkida, see on verbaalne suhtlus. Koeraga on see lugu, et tema ei mõtle, tema elab hetkedes. Kui koer kedagi hammustab, vajab ta sekundi-kolme jooksul tagasisidet. Me peame andma talle koerte keeles mõista, et see, mida ta tegi, ei meeldinud meile. Kui ta seda tagasisidet ei saa, hakkab ta arvama, et äge, hammustan veel!”

Näide. „Tuttav koolitaja rääkis, kuidas tema juures käis suurt kasvu kutsikas, kes võib hiljem probleeme tekitada. Õige pea koer hammustaski omanikku, no täitsa katki hammustas. Mida tegi koolitaja? Ta karistas koera, et loom saaks aru, et niimoodi ei tohi. Omanik sai koeraga uuesti klappima ja treeningud jätkusid. Kuid peagi saatis omanik treenerile kirja, et tema enam trenni ei tule, sest ei poolda vägivalda. Läks aastakene mööda ja omanik otsis sotsiaalmeedias abi. Ta kurtis: koer pureb valimatult kõiki ja tuleb suure tõenäosusega magama panna. Minu küsimus on lihtne: kui me oleks õigel ajal adekvaatselt reageerinud, siis äkki me ei peaks koera magama panema?”

Kõike eelöeldut arvesse võttes näeb Oblikas tulevikku pigem tumedates toonides. Koerahammustuste ja -rünnakute arv lähiaastatel tõuseb, kohe märkimisväärselt tõuseb, prognoosib ta. Seda enam, et koerte hulk on viimastel, eriti koroona-aastatel suurenenud. „Ja siis läheb jutt alati mõne tõu keelamise peale,” ohkab Oblikas. „Aga riikides, kus on osad tõud ära keelatud, pole hammustuste arv sugugi kahanenud! Süüdi pole tõud, vaid osavõtmatud omanikud ja nõrgad koolitajad, kes ei oska koerte keelt.”

Taldrikute pesemise dilemma

Jarmo Nikolai on just Helsingis praamilt maha sõitnud, kui ma ta telefoni teel taban. Ta põrutab koos elukaaslasega Jämijärvile, kus toimuvad Skandinaavia lahtised meistrivõistlused veokoeraspordis. „See on selline spordiala, kus mina olen jalgrattaga ja koer veab mind,” selgitab ta hoogsalt. 

Seekord läheb ta võistlema spetsiaalselt selleks spordialaks aretatud greyster Luciaga, kellele see on alles neljas start. Varasemalt on Nikolai võistelnud peamiselt Siberi haskidega.

Kokku, tuleb välja, on tal üheksa koera, elukaaslasel neli. 

„Ja te elate koos?” küsin justkui automaatselt. 

„Jaa! Kokku kolmteist,” vastab ta rõõmsalt, „õnneks elame majas. Naabrite tervise huvides.” 

Jarmo Nikolai on koerte käitumisnõustaja ja koertele toortoitu valmistava ettevõtte Free Spirit Paws juht ja omanik. Üritan vaikselt jõuda päris põhjuseni, miks ma talle helistan. 

„Ma olen koeramaailmas märganud teatud konflikti,” alustan ettevaatlikult, „kus ühel pool on vanemad, pika kogemusega praktikud, kes võivad vahel olla karmi käega. Teisel pool on koolitajad, kes nimetavad end uuendusmeelseteks, positiivseteks ja kritiseerivad, et vanad kasutavad aegunud meetodeid...”

„Vanad kritiseerivad uusi ka! Aga mina ise usun kindlasti positiivsesse ja premeerivasse lähenemisse,” ütleb Nikolai, kelle sotsiaalmeedia profiilidel on hulgaliselt pilte, kus ta, lai naeratus näol mõnda oma haskit süles hoiab. 

Ka temal on kohe näited varnast võtta. „Oletame, et sa pesed kodus vaid ühe musta taldriku ja jätad ülejäänud kraanikaussi vedelema. Kui su naine tuleb koju, on kaks võimalust. Ta annab sulle vastu pead, et jobu, miks sa ülejäänud nõusid ei pesnud, või ta kiidab sind ühegi taldriku pesemise eest. Kummal juhul sa järgmine kord parema meelega nõusid pesed?”

Sama loogika, rõhutab Nikolai, kehtib ka koertemaailmas. Kui sa suudad koera tegema panna seda, mida sa tahad – olgu maiustuse, patsutuse või tunnustava sõnaga – ja ta saab seejuures positiivse kogemuse, on ta järgmine kord valmis samamoodi käituma. „Pole vaja kasutada sõnu nagu „ei tohi, ära tee, paha koer”. Suuna koera tähelepanu mujale. Ja kiida, tunnusta,” räägib ta. 

„Sina,” pakub Nikolai mulle, „oled vist samuti sellises eas, et ilmselt oled saanud lapsena tunda, mis asi on rihm ja vits. Aga kui sa tänapäeva lapsele rihma annad, siis on lastekaitse ukse taga! Ajad ja ühiskonnad muutuvad. Kunagi oli meil Ameerikas orjanduslik kord, millest puhkes kodusõda. Ühiskondades, kus inimesed elavad pikalt hirmuvalitsuse all, lööb varem või hiljem kaane pealt. Samamoodi on loomadega. Need, keda surutakse alla, ei ela vaimselt täisväärtuslikku elu. Me saame kasvatada loomi vägivallata, liigseid negatiivseid emotsioone tekitamata!”

"Me saame kasvatada loomi vägivallata, liigseid negatiivseid emotsioone tekitamata!"

Samas, tunnistab Nikolai, et alati positiivne lähenemine ei õnnestu. Aeg-ajalt keeb ta üle. „Siis vaatan end peeglist ja mõtlen, kurat, miks ma nii loll olin!?”

Ütlen talle, et võib-olla alati ei saagi ainult hea olla. Et leidub loomi ja olukordi, kus peab sakutama, muidu istuvad pähe. 

„Isiklikult ei ole nõus,” vastab Nikolai, „muidugi, kui on füüsiline olukord, näiteks kaklus, siis ma tõstan häält. Kui koer murrab juba inimest või teist looma, on ilmselge, et laused nagu „tubli koer, tule nüüd siia” ei tööta. Siis on vaja otsustavalt sekkuda. Aga ma rõhutan, et kõik olukorrad, mis arenevad ründeks, on tegelikult välditavad. Tuleb osata koera signaale õigesti lugeda ja tõlgendada.”

Pärast lühikest mõttepausi, mil kuulen läbi telefoni vastutulevate autode mühinat, ütleb Nikolai, et ta eristaks siin veel esimese ja teise ringi koeri. Esimesed on need, kes on kutsikapõlvest saati omaniku juures kasvanud, keda tuntakse läbi ja lõhki. Nendega olevat tunnustamisel põhinev kasvatus palju lihtsam. Teise ringi loomadega, kes satuvad uuele omanikule juba täiskasvanuna, on keerulisem. Seal on muutujaid ja pimedaid nurki lihtsalt rohkem.

Käitumisnõustaja on ühelt selliselt koeralt ka hammustada saanud. „Aga see oli minu süü,” ütleb ta kiiresti ja selgitab üksikasjalikult, mida ta täpselt valesti tegi. „Sama lugu on lastega. Nii kurb kui see ka pole, siis koertega tekkivas konfliktis on laps alati süüdi. Või noh, süü pole õige sõna, ta on tahtmatult sellise olukorra tekitanud. Tean juhtumit, kus lamav koer ründas last, kui too temast mööda kõndis. Selgus, et lapsele meeldis magava koera läheduses mängida. Näiteks pani ta mänguhoos koera ninasõõrmetesse kuulikesi. Klassikaline probleem – laps näeb mängu, koer rünnakut.”

Koer ei tee võileibu

Erinevalt Oblikasest ei usu Nikolai, et hammustuste arv lähiajal kasvab. Pigem vastupidi, sest lemmiklooma pidamise kultuur, usub ta, on tõusuteel. „Muidugi on arenguruumi, aga inimesed oskavad aina paremini lugeda koera kehakeelt ja signaale. Seda jääb vähemaks, et inimene jalutab tänaval koeraga ja lubab korraga kümnel lapsel loomale peale lennata ja võidu paitama hakata.”

Nikolai tahab ümber lükata müüdi, nagu oleks positiivse koolkonna koerapidajatel kõik pilla-palla. „See ei tähenda reeglite puudumist! Me saavutame oma eesmärgid, aga lihtsalt teisel viisil. Koera suurim eesmärk, juba kümneid tuhandeid aastaid, on inimestele meeldida, kuna sellega kaasneb turvatunne ja toit. Ning koer teab, et üksi ei suuda ta endale kumbagi tagada. Sellele me mängimegi. Aga see jutt, et meil pole distsipliini ja reegleid... Ma ütleks, et niikaua, kui koer ei tee külmkapi ust lahti ega hakka peremehele võileibu tegema, pole küsimust, kelle jalas on püksid.”

"Niikaua, kui koer ei tee külmkapi ust lahti ega hakka peremehele võileibu tegema, pole küsimust, kelle jalas on püksid."

Nikolai on õppinud norrakate Nordic Education Center for Dog Trainersi nimelises koolis, millele mitmed vanema generatsiooni koerakoolitajad veidi altkulmu vaatavad. Ehkki Nikolai hindab sealt saadud teadmisi kõrgelt, tunnistab ka tema, et turule on tulnud koeratreenereid, kes võtavad norrakate lähenemist puhta kullana või lähevad sellest veel sammu-kaks edasi. „Eks see natuke selline moeröögatus on. Olla positiivne koeratreener. Aga samas turg paneb asjad paika. Kliendid hääletavad ju jalgadega.”

Kõige rohkem häirib Nikolaid see, et igalt poolt vaatavad vastu äärmused. Ühel pool on koerale malaka andmine, teisel pool roosamanna ninnunännutamine. Aga maailm pole nii mustvalge! 

„Mind on üllatanud, kui vähe koertekoolitajad ja -treenerid omavahel päriselt räägivad. Suheldakse meedias, aga seal, nagu ikka, on vaid suured mustvalged pealkirjad. Me kommenteerime Facebookis, aga sealgi kukub asi koledasti välja. Lõpuks loobime soppa nagu tavalises internetifoorumis.”

Tegelikult, leiab Nikolai, on ühisosa palju suurem kui suudetakse või tahetakse välja näidata. Seetõttu on tema valmis kõigiga laua taha istuma ja arutama.