2. osa. Kurja koera heaks tegemine

Dixi pilk on tark, aga veidi segaduses. Ta on kaheaastane, kõrgust on tal veidi üle põlve. Koer on rõõmsameelne, ta naudib õues jooksmist ja toas inimeste juures tudumist. Ainult et temaga on üks probleem. Ta peab homme surema. Isegi surma aeg on kirjas, kell 14.00. Selline on Dixi omanike soov. Koer elas pere juures, oli lastega suur sõber, kuni midagi juhtus. Ta oli päevade kaupa jooksus. Siis muutus ta agressiivseks. Ta hammustas peremeest, lõpuks ka last. 

***

Kelli tassis lapsena endale õuest igasugu elukaid tuppa: tigusid, hiiri, sisalikke, isegi ühe suurnokk-vindi, kes vastu akent lendas ja turgutamist vajas. Iga looma kohta luges ta raamatutest, uuris neid siit ja sealt ja pani avastused kirja. Näiteks hiljuti leidis ta kodunt vihiku, kuhu ta oli kümneaastaselt kirjutanud ja joonistanud põhjaliku kokkuvõtte, vaat et raamatu hiirte pidamisest. Levinumad liigid, välimus, toitumine, haigused, isegi õpetus, kuidas hiirt peos hoida. Lisaks olid tal nümfkakaduud, pere pidas ka koera. 

„Ausalt, kui mul oleks rohkem raha, oleks mul vist kodus praegu loomaaed,” ütleb ta ja lisab naerunäo emotikoni. Kelli eelistab suhelda kirja teel, sest telefonikõned tekitavad temas ärevust. 

"Ausalt, kui mul oleks rohkem raha, oleks mul vist kodus praegu loomaaed."

Praegu on Kelli 20-aastane ja loomad on endiselt ta parimad sõbrad. Hiljuti tegi ta hobusemassööri paberid ja sellest sügisest õpib Eesti Maaülikoolis loomakasvatust. Eelmise aasta suve lõpus kolis ta Haapsalust vanemate juurest välja ja tal tekkis soov võtta päris oma koduloom. Nii tõi ta oma koju süsimusta kääbusküüliku. Aga midagi polnud teha, Kelli igatses ka koera järele. Võib-olla oli asi selles, et nende 14-aastane perekoer suri umbes samal ajal vähki. 

Kelli läks loomade varjupaika, kus talle jäi silma üks kutsikas. Ta käis teda veel mitu korda vaatamas. Tõtt-öelda ta oligi teda juba võtmas, kuid ühel õhtul käskis sisetunne kutsikast siiski loobuda. „Järgmisel päeval nägin Facebookis postitust, et on üks loom, kes vajab väga kiiresti hoiu- või päriskodu, sest juba homme ootab teda surmasüst. Omanikud ei tahtnud koeraga enam mingit tegemist teha, kuna ta oli nende silmis liiga ohtlik.”

Nii tuligi Kelli ellu Dixi. Esialgu otsustas naine pakkuda loomale hoiukodu (see on ajutine kodu), sest Dixi taust oli keeruline. Lisaks oli see tema esimene päris enda koer. 

Kelli sai eelmiselt omanikult teada, et koer elas kutsikast saati ketis, kust ta end tihti lahti tõmbas ja jooksu pani, mõnikord oli lausa päevi kadunud. Seejärel otsustasid vanad omanikud, et ketist enam ei piisa, vaja on elektrilist kaelarihma. Siis muutunudki koer pereliikmete vastu agressiivseks. Ta küll ei tapnud kedagi, aga hammustas peremeest ja lapsi, nii et veri väljas. 

Kui meid ei lahutaks sadu kilomeetreid, julgeksin arvata, et Kelli oma arvutiekraani taga ohkab. „See (elektrilise kaelarihma kasutamine) oleks pidanud olema kindel märk, et selline lähenemine ei tööta, kuid ikka süüdistati koera ja taheti ta magama panna.”

Kui Dixi tänavu aprilli lõpus uue perenaise juurde jõudis, oli tal kaelarihm liiga tihedalt ümber kaela, karvad ära hõõrutud. „Algus oli väga raske. Ta kartis absoluutselt kõike,” meenutab Kelli. „Kui keegi looma ootamatult katsus, eriti saba ja tagajalgade piirkonnast, siis ta võpatas ja proovis instinktiivselt näksata, kuid suutis alati end peatada ja tuli siis vabandama. Kui keegi valju häälega rääkis, trampis või järske liigutusi tegi, puges ta peitu või läks teise tuppa. Minu silmis vihjab see kõik kokku, et koeraga on oldud minevikus vägivaldne. Samas, eelmised omanikud seda ei kinnitanud, mistõttu ei saa ma midagi 100 protsenti väita.”

Lisaks kartis Dixi paaniliselt kaelarihmasid, jooksis lausa eest ära. Nii tuli minna trakside peale. „Kuna ta kippus neist välja pugema, kulus üsna palju aega ja raha sobivate põgenemiskindlate trakside leidmisele.”

Piiksuvad helid, näiteks pesumasina hääled, ajasid ta paanikasse. Tõenäoliselt oli põhjus varasemas kogemuses elektririhmaga, sest ka see piiksub enne suraka andmist. Tänaval jalutamine tekitas hirmu. Seepeale otsustas Kelli, et veedab suve Tartu asemel Haapsalus, kus on rahulikum ja kus saab probleemiga süvenenumalt tegeleda.

„Ühesõnaga, Dixil oli meeletult palju hirme, vastupidiselt meie eelmisele perekoerale, kes ei kartnud mitte midagi peale loomaarsti. Aga ma hakkasin end kohe koolitama, osalesin ärevate koerte teemalistel vebinaridel, õppisin jälgima ja aru saama koerte kehakeelest. Pingutasin ja pühendusin absoluutselt iga päev. Julgen öelda, et nüüdseks on Dixi eespool nimetatud hirmudest prii. Ta kannab ilusti kaelarihma. Ainult piiksuga mänguasjad on veel hirmsad, kuid tegeleme ka sellega,” räägib Kelli. 

Otsustav suveõhtu

Ehkki Dixit taheti agressiivse koerana alles poole aasta eest magama panna, ütleb Kelli korduvalt, tegelikult on Dixi ääretult sõbralik loom, kes mängib lastega ja armastab tähelepanu. „Ta pole kedagi ähvardanud ega kellelegi kallale läinud. Eks ta hoiab siiani veidi eemale, aga iga koer ei olegi kaisuloom. Ütlen kõigile, et Dixile ahistamine ei istu ja kui ta tahab lahkuda, tuleb tal lasta seda teha.”

Mainin hiljutist traagilist õnnetust, kus perekoer pures surnuks nelja-aastase lapse. Paljud loomaarstid, kellega suhelnud olen, ütlevad otse: me ei saa riskida, et selline asi uuesti juhtub. Loom tuleb magama panna. Mida arvab Kelli ohtlike loomade surmamisest?
„Minu koer ründas eelmist perekonda, aga olen kindel, et ta tegi seda suure stressi tõttu. Äärmiselt vähe on koeri, kes on päriselt parandamatult agressiivsed. Enamasti on lootust. Seetõttu ma isiklikult ei poolda koerte eutaneerimist.”

"Minu koer ründas eelmist perekonda, aga olen kindel, et ta tegi seda suure stressi tõttu. Äärmiselt vähe on koeri, kes on päriselt parandamatult agressiivsed."

Meenutagem, et Kellil oli elamises ka kääbusküülik. Kuni Dixi võtmiseni oli küülik korteris vabapidamisel, nüüd on talle eraldatud suur omaette tuba. „Ta teab oma piire ega lähe rändama ka siis, kui jätan ukse lahti. Dixi saabudes vajasid nad küll nädal aega tutvumist, aga nüüd saavad väga hästi läbi,” ütleb Kelli. 

Ta räägib veel pikalt oma küülikust. Muu hulgas avaldab ta „triki”, mis aitab lahendada probleemi, millega küülikuomanikud pahatihti maadlevad: kuidas teha nii, et loom saaks toas vabalt ringi liikuda, aga samal ajal ei näriks ega lõhuks kõike ettejuhtuvat. „Väga paljud loomade käitumisprobleemid tulenevad sellest, et neil ei lasta olla need, kes nad on oma loomulikus keskkonnas. Süvenesin küülikupidamisse ning tekitasin talle toas võimalused peitu pugemiseks, kaevamiseks ja närimiseks, nii et see minule kahju ei tee. Näiteks telekalaua asemel on mul „koobas” ehk suur lahtine koerapuur, mille põhjas on hunnik pehmeid tekke, paar õunapuuoksa närimiseks ning üks punane pleed, et oleks vajadusel pime.”

Kelli on noor inimene, tudeng Tartus, tema elu võiks koosneda pidudest, seiklustest, uute inimestega kohtumistest, aga tema pühendab suurema osa oma ajast raske minevikuga koera ümberkasvatamisele. Uurin, kas tal on olnud Dixi pidamisel hetki, kus ta mõtleb, et enam ei jõua, kus ta küsib, milleks see kõik. 

„Jah, vahel on küll tekkinud tunne, et enam ei jaksa,” meenutab Kelli. „Tegelikult ma kahtlesin ikka esimesed paar kuud, kas ma suudan talle pakkuda seda, mida ta vajab. Ühe korra käis loobumise mõte täitsa tõsiselt peast läbi. Arutasin seda loomakaitseliidu vabatahtlikuga. Ka emaga, kes kartis, et kuna Dixi vajab erakordset pühendumist ja hoolt, võib see minu jaoks liiga keeruliseks minna.”

Selgus saabus ühel suveõhtul, kui Kelli perekond grillima läks. „Jalutasin seltskonnast eemale, et mustikaid korjata ja Dixi tuli kaasa. Ühel hetkel hakkasid teised pereliikmed teda hüüdma, neil oli toitu, millega koer enda juurde meelitada. Kuid Dixi jäi minuga, kutsumise peale jooksis täitsa mulle külje alla. Sel hetkel otsustasin, et jätan ta päriseks endale. Tõsi, ta pole päris selline, nagu ma oma esimest koera ette kujutasin, aga nähes, kui hästi ta end minu juures tunneb, ei suutnud ma teda ära anda.”

Lisaks ütleb Kelli kavala, silma pilgutava emotikoni saatel, et midagi pole teha, talle lihtsalt meeldivad väljakutsed loomadega. „Sellised, kus ma saan midagi teha, et neid aidata. Olen varem pannud mitmed kartlikud hobused maailma ja inimesi usaldama. Õnneks ei ole mul lapsi, tänu millele saan end loomadele pühendada. Dixi vaimne tervis on pikk projekt ja võimalik, et temast ei saagi kunagi nii-öelda ideaalset koera. Aga see pole tähtis. Tähtis on see, et ta on nüüd oma eluga rahul.”

" Olen varem pannud mitmed kartlikud hobused maailma ja inimesi usaldama. Õnneks ei ole mul lapsi, tänu millele saan end loomadele pühendada."

Mida arvab loom?

Helistan ühele oma valdkonna parimale eksperdile, Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku koerte käitumisnõustajale Tiia Arikole, et rääkida probleemsete loomade sotsialiseerimisest. Ariko rõhutab hakatuseks, et kuna ta pole Dixit näinud, ei tunne koera ega omanikku, ei taha ta konkreetse juhtumi kohta midagi öelda. Küll aga võib ta rääkida keeruliste koerte ümberkasvatamisest laiemalt. 

Kuid me takerdume kohe alguses. „Kes on üldse keeruline koer?” küsib Ariko. „Ühe inimese jaoks on keeruline, teise jaoks mitte. Eristada tuleb ka iseloomu ja õpitud käitumist. Iseloom on kaasa sündinud, seda niisama ei muuda. Agressiivset käitumist on võimalik muuta, aga see nõuab süstemaatilist tööd.” 

Siit põrkame kohe järgmise küsimuse otsa. Kui me hakkame looma käitumist muutma, siis kas see on see, mida ta tegelikult tahab? Kas see vastab tema iseloomule? Või teeme temaga seda, mis meile, inimestele meeldib ning loomal tuleb seda lihtsalt taluda? Aga on see üldse eetiline?

Käitumisnõustaja räägib kiiresti ja sisendusjõuliselt, tunnen end, nagu oleksin sattunud ülikooli õppejõu loengusse. Kõigepealt tulevad definitsioonid, üks probleem ajab teist taga. 

Aga siis tulevad õnneks näited.  

„Võtame näiteks koerad, kes on sunnitud elama linnas. Äkki tahab loom rohkem maale, kus on rahu ja vaikus? Linnakeskkond pole koerale sugugi lihtne, selleks et seal hästi hakkama saada, on vaja teatud iseloomuga koera. Me saame teda küll õpetada, kuidas tänaval käituda ja viisakana näida. Aga võib-olla ta kardab nii palju, et see nõuab temalt kõva pingutust, ajab ta stressi.”

Seetõttu, rõhutab Ariko, kui loom teeb edusamme, tuleb alati küsida, kas ta end ka päriselt hästi tunneb või on see pelgalt omaniku soovmõtlemine. Koerateemalistes aruteludes muutuvat järjest olulisemaks looma vaatepunkt. „Osalesin hiljuti vestlusringis, kus räägiti tänavakoertest. Ei, ma ei räägi Eesti tänavatel lonkivatest koertest, meil pole tänavakoeri, meil on kodunt välja visatud koerad, vaid välismaa loomadest, kes on põlvkondade kaupa tänaval elanud, kes ongi aretunud seal elama. Sellise looma kodustesse tingimustesse toomine võib olla loomavaenulik tegu. Kas meie tahame päästa või tahab loom päästetud saada?”

Samamoodi olevat inimesed arvamusel, et kui nad päästavad metslooma, kes looduses enam hakkama ei saa, teevad nad suure heateo. Aga keda nad päästavad? Kas looma või enda emotsiooni? „Need on alati kahe otsaga asjad, nende teemade üle ei vaielda, vaid kakeldakse,” lisab Ariko ja naerab kurjakuulutavalt. 

Korraks mõtlen, kas nüüd peaks avama teema, mis mulle loomakaitsjate ja koolitajatega suheldes silma on hakanud. Et nad on väga tulised ja omavahel pahatihti raksus. 

„See on ka põhjus,” jätkab Ariko pausi tegemata, „miks räägitaksegi aina rohkem näiteks loomade antidepressantidest. Kui loom pannakse jõuga keskkonda, kuhu ta ei sobi, siis võibki ta ravimeid ja teraapiat vajada.”

Aga, aga, aga kas on võimalik ikkagi tapjakoerast elulooma teha, küsin jämedalt vahele. 

„Kõik sõltub,” vastab Ariko. „Agressioon,” kujutan ette, kuidas ta klassi ees näpu püsti tõstab, „on teist osapoolt kahjustav käitumine. Peamiselt ründab loom siis, kui ta midagi kaitseb või midagi kardab. Kolmandal juhul on tegemist vaimuhaigusega, mis on aga väga haruldane. Valdavalt on agressioon õpitud käitumine, nagu refleks – kui inimene teeb nii, teeb koer naa. Kui tibil on süles chihuahua ja võõras läheneb oma käega, siis koer ei saa põgeneda, asendustegevus ei aita. Ta kangestub ja kannatab pai ära. Kuni ühel hetkel enam ei kannata ja teeb urr. Võõras võtab käe ära. Järgmine kord teeb koer samamoodi, sest ta nägi, et see töötab.” 

Sama lugu võib olla hammustamisega. „Jah, seda saab välja treenida, aga kui koer surutakse olukorda, kus ta ei leia ühtegi teist väljapääsu, siis meenub talle järsku viie aasta tagune olukord, kus hammustamine aitas. Ja siis ta hammustabki. Siis laiutab omanik käsi ja ütleb, et oi, see on nii ootamatu. Tegelikult ei ole see ootamatu,” räägib Ariko. 

Missugune peab olema inimene, kes keerulise koera võtab? Mida see temalt nõuab?

„Meeletut pühendumist ja kohusetunnet. Kui sa võtad probleemse looma, saad ta nii-öelda korda, ja kui midagi juhtub, siis võta ajaleht ja anna endale vastu kukalt! Sa oled muutnud looma maailmapilti ja sina vastutad selle eest, et teda ei pandaks olukorda, kus ta peab hammustama. Minu silmis on ka päästja sellisel juhul alati vastutav. Mitte ainult see, kes teda eelmises elus võib olla halvasti kohtles.”

"Kui sa võtad probleemse looma, saad ta nii-öelda korda, ja kui midagi juhtub, siis võta ajaleht ja anna endale vastu kukalt!"

Ariko on veendumusel, et meil on liiga palju koeri, kes otsivad uut kodu, samas kompetentseid kodusid on väga vähe. Seetõttu pole kõikide loomade aitamine võimalik. „Kurb tunnistada, aga need inimesed, kes võtavad keerulise looma ja saavad temaga hakkama, väärivad tegelikult paremat koera, kedagi, kellega neil on esimesest päevast peale koos tore. Meil on palju vahvaid koeri, kes uut kodu otsivad, kuid ei leia. Kas on mõistlik kulutada ressurssi keerulise mineviku ja tulevikuga loomadele ning eutaneerida neid toredaid?”

Me räägime küll pidevalt koertest, kuid suhtes lemmikloom-inimene peab ka viimane rahul olema. Tasub mõelda, paneb Ariko südamele, et kui te võtate raske koera, panete end sisuliselt 15 aastaks kinni. „Võib-olla ei saa te enam isegi vanaema sünnipäeval käia, sest probleemseid koeri ei saa ka kellegi kätte hoiule jätta. Kas see on ikkagi päris mõistlik? Nüüd kindlasti osad arvavad, et ma ei armasta loomi. Vastupidi, mina armastan looma loomana, mitte inimesena. Igas kodus ei pea olema loom, igal loomal peab olema kodu.”