1. osa. Kui Lemmik ei paku enam rõõmu

„Mul on neid koduloomalugusid palju, ma ei teagi, kust alustada,” ütleb Kärt (nimi muudetud) teisel pool telefonitoru. „Selles mõttes olen vist päris õudne inimene.”

Ütlen Kärdile, et ta räägiks mulle jänesest. 

„Meile väideti, et see on miniküülik,” parandab ta. „Läksime ühte väikelinna loomapoodi. Oli selline väike nunnu koduloomakene, musta värvi. Öeldi, et jääbki peopesa suuruseks. 

Läks mööda kuu-kaks, loom muudkui kasvas ja kasvas, varsti ei mahtunud enam puurigi ära. Lasime ta siis tuppa, hakkas juhtmeid läbi närima ja raamatuid sööma, nagu ikka. Tegelikult see ei olnudki kõige hullem. Aga see suurus! Ma oleks võinud osta suurema puuri, aga ma ei tahtnud, et mul pool tuba puuri all oleks. Elasime ju korteris.”

Kärt on kõne tegemise hetkel teadlastest kolleegidega lõunalauas. „It’s complicated,” ütleb keegi taustal, justkui oleks ta meie vestlust pealt kuulanud. Kärdil on doktorikraad. 

„Selleks hetkeks olin aru saanud, et meile müüdi lemmiklooma pähe tavaline lihaküülik,” jätkab ta. „Mingeid pabereid ja dokumente tal muidugi polnud. Olime petta saanud. Hakkasin nuputama, mida teha. Loomaga suhted ei paranenud, ta konutas oma väikeses puuris. Välja ma teda eriti ei lasknud, kuna olin tööl. Valva nagu väikest last. Polnud sellise asjaga ju arvestanud. Enne looma võtmist kujutasime ette, et küülik tuleb puurist välja, istub meil süles, laseb lapsel end paitada... Ühesõnaga kõik need illusioonid, mis on ümberringi loodud. Tegelikult ei julgenud laps teda süllegi võtta, küülik küünistas ja hammustas. Ta oli päris metsik. 
Paar kuud pärast looma võtmist tegin otsuse. Ta on ju tavaline lihaküülik, toiduahela osa. Viisin looma autosse. Mida ta seal puuris piinleb? Ta ei saa niimoodi täisväärtuslikku elu elada, ringi hüpata. Lisaks olin ma petta saanud, ta oli tavaline lihaloom, jänes kuskilt... tootmisest. Sõitsime metsa. Tegin ukse lahti ja lasin ta välja. Mine! Teadsin, et mingeid instinkte tal põgenemiseks pole. Küllap paari päeva pärast leiab mõni rebane või keegi ta üles, saab hea kõhutäie.

 "Sõitsime metsa. Tegin ukse lahti ja lasin ta välja. Mine! Teadsin, et mingeid instinkte tal põgenemiseks pole."

Ega ma hästi end ei tundnud, süümepiinad kestsid ikka nädalaid. Aga see tundus sel hetkel kõige humaansem tegu. See juhtus 10-15 aastat tagasi, tol ajal polnud sellist loomade tugivõrgustikku nagu praegu. Polnud teda õieti kuhugi viia ega kellelegi anda.”

Vestlusest Roometiga (nimi muudetud) riivab järsku mu kõrva sõna „praakkoer”. See lõikab rahulikku vestlusesse nagu tuulehoog, mis akna taga oksi murrab. 

„Praakkoer – mida see tähendab?” peatan Roometit.

„Me võtsime ta varjupaigast. Ta oli ühest koertekolooniast tulnud, terve elu laga sees elanud. Ta oli tõukoer, kuldne retriiver, aga... ta polnud päris tavaline. Mõtlesime, et mis seal ikka, küll saame hakkama, küll ta õige pea normiks tõmbab...

Me elasime majas, aga me ei saanud teda lahtiselt aias hoida, sest maantee oli lähedal. Ta võis heast peast trassi peale putku panna. Aja siis teda maantee ääres taga, lootuses, et ta auto alla ei hüppa! Seejärel tulid hunnikud. Tuppa. Me ei jõudnud neid enam ära koristada. Käisime küll koertekoolis, aga ei midagi. Ju see oli tal veres, et teeb oma häda tuppa. Ühel hommikul oli neli suurt hunnikut mööda tuba laiali, vaibad ja diivad täis lastud. Kõik haises. Jaks hakkas otsa lõppema! No ei ole niimoodi loomast rõõmu. Isiklik elu kiskus pingeliseks. 

Kuigi koer polnud kedagi hammustanud, tõtt-öelda polnud ka sellest märke, hakkas meis tasapisi maad võtma hirm, et võib-olla tuleb veel kallale ka. Tal on ju mõtlemises midagi teistmoodi. 

Ausalt, ma ei tahtnud üldse seda telefonikõnet teha, aga muud ei jäänud üle. Kutsikas oli meie juures kolm-neli kuud veetnud, kui me ta ära andsime. Õnneks leidsime koos varjupaigaga ühe talu, kus elas ees tema vend. Seal on tal märksa parem kui meie juures. Olen teda uues kohas vaatamas käinud, ta on väga tubli ja krapsakas. Kõik on tibi-tobi.”

Küsin Roometilt, mida ta juhtunust õppis.

„Ma uuriks rohkem koera tausta. Olen kuulnud, et kõige lihtsam on krantsidega. Et nemad on tunduvalt leplikumad ja murevabamad.”

Söövad naha pealt ära

Ajakirjandust ja sotsiaalmeediat sirvides võib kergesti tekkida tunne, et lemmikloomad ja nende omanikud moodustavad võrratu koosluse. Koertega käiakse võistlustel ja juuksuris. Loom leiab kadunud inimese, päästab uppuja. Samal ajal on ta truu sõber, laseb lastel end kaisutada. Õhtul lesib ta pererahvaga ühel diivanil. Muidugi on ta vahepeal üleannetu, teeb pahandust, aga kui ta sind oma suurte silmadega vaatab ja kulmukergitamise lihase mängu paneb, saab ta olla üksnes vastupandamatult armas. Lemmikul olen mina ja minul on lemmik, nagu kõlas ühe hiljutise kunstisündmuse juhtmõte. 

Tegelikkus pole pahatihti sugugi nii roosiline.

Ehkki mingisugust statistikat pole, pakuvad eksperdid, et Eestis on aastas mitusada juhtumit, kus inimesed tahavad oma koduloomast lahti saada. Ainuüksi nädala jooksul Facebooki koeragruppe tuulates jääb mulle silma kümneid taolisi pakkumisi. Kasse antakse ära veelgi rohkem, sadades. Põhjused on erinevad: laste sünd, (teise riiki) kolimine, peremehe või -naise tervise halvenemine, rahaline kitsikus. Aga on ka inimesi, kes ütlevad, et nad lihtsalt ei jõua rohkem. Et nad proovisid, aga iseloomud ei klapi. Et loom paiskab nende elu pea peale.

Ehkki mingisugust statistikat pole, pakuvad eksperdid, et Eestis on aastas mitusada juhtumit, kus inimesed tahavad oma koduloomast lahti saada.

Loomakaitsjad ja paljud loomapidajad ei taha sellistest põhjendustest midagi kuulda. Nende silmis on see laiskus ja vastutustundetus, et mitte öelda kuritegu. Koduloomadest lahtiütlemine on äärmiselt tuleohtlik teema. 

Kirjutan ühele naisterahvale, kes soovib Facebookis ära anda 10 kuu vanust kutsikat. Palun, et ta räägiks oma otsuse tagamaadest. „Teine eestlane sööb naha pealt ära,” keeldub ta, lisades, et tal on raske toime tulla juba sellega, mida postituse all kirjutatakse. Valdav osa pelgab oma otsusest üldse rääkida, põhjendades, et see on kas liiga isiklik või toob avaliku hukkamõistu. Paljud teevad oma looma loovutamiseks libakonto või paluvad kellegi teise vahemeheks. Nii on siginenud sotsiaalmeediasse hulk lepitajad, kes aitavad inimestel loomi ära anda, lootuses, et nii leiavad koerad-kassid kodu, kus nende eest paremini hoolitsetakse. 

Hiljuti kirjutas üks selline vahemees Facebookis, et pere soovib ära anda kaheaastast koera Siisit, kuna too pääses hiljutisel jalutuskäigul lapse rihma küljest lahti ja ründas teist koera. Pererahvas kaotas koera vastu usalduse, mistõttu soovib temast kiiresti vabaneda. Postituse all lõi kihama. 

„Üks eksimus ja kohe selline karistus. Kurb!!!! Laps vähemalt täiuslik, sest vastasel juhul oleks ta ju ära antud,” ironiseeris üks. 

„Käsitlematu. Vaene kutsik. Põnev kohe, kellest selles „õnnelikus peres” järgmisena kiiresti lahti tahetakse saada seoses usalduse kaotamisega,” kirjutas teine. 

„Miks ta üldse lapsele jalutada anti? Loodan, et tulevad mõistusele,” ütles kolmas. 

Oi, oi, oi kui kahju!

„Eesti loomapidamise kultuur lonkab, kõvasti lonkab. Väga palju lemmikloomi tahetakse ära anda,” ütleb Kristi Metsa, kes töötab vabatahtlikuna Eestimaa Loomakaitse Liidus (ELL). See on üks väga paljudest Eesti loomakaitse organisatsioonidest. Teistest eristab neid vahest suurus (nad katavad tervet Eestit) ja ööpäevaringne infotelefon. 

Ta möönab, et ehkki on olukordi, kus looma loovutamine on õigustatud – ta toob ühe hiljutise näitena vanapaari, kus mees suri ja liikumisvõimetu proua jäi koeraga omapäi, kuid ei suutnud viimase eest enam hoolitseda, seda enam, et koer vajas palju jalutamist – siis enamik teeb seda liiga kergekäeliselt. „Ja need on korralikud inimesed! Või noh, mis korralikud. Nad võivad pealtnäha korralikud olla, elada uhkes majas, aga kui kass pissib kaks korda valesse kohta, annavad nad looma ära, selle asemel et minna arstile ja vaadata, äkki on kassil põiepõletik.”

Metsa tõi välja, et kõige rohkem tuuakse neile koeri vanuses 7–18 kuud. Oleneb küll tõust, aga see on tihtipeale väga keeruline aeg, kus kutsikas ei taha sõna kuulata. Siis võivad omanikul lained üle pea kokku lüüa. „Aga hiljuti toodi meile kõigest 2,5-kuune kutsikas. Omanik oli ta 450 euroga kuskilt ostnud, aga tahtis juba pärast kuut päeva ära sokutada, sest olevat nõudnud nii palju vaeva! Kujutad ette! Selliseid koledaid näiteid on palju. Inimesed ongi tihti koledad,” tõdeb ta. 

Metsa tunnistab, et kodulooma pidamine pole ainult lust ja lillepidu. See paiskab teele ohtralt väljakutseid, nõuab muutusi elustiilis, distsipliini, ohverdusi. „Aga tuleb aru saada: loom võetakse terveks eluks! Kui on raske, siis tule ja räägi. Eestis on piisavalt organisatsioone, kes loomaomanikke ja loomi nõustavad, lahendusi otsivad. Vahel on ka lihtsalt aega vaja. Kahetsusväärselt tihti on looma äraandmine aga esimene valik. See on kõige lihtsama ja kiirema vastupanu teed minek.”

Eriti häirib Metsa see, et paljud, kes oma lemmiku ära annavad, ütlevad, et nad teevad seda raske südamega. „Oi, oi, oi, kui kahju neil ikka on. Tegelikult sul ei ole kahju! Sul ei ole kahju, kui sa viskad oma kümneaastase koera suvalisse kohta ja jalutad ise minema. See kahju-jutt on ainult fassaad, tühjad sõnad.”

Eriti häirib Metsa see, et paljud, kes oma lemmiku ära annavad, ütlevad, et nad teevad seda raske südamega.

Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku koerte käitumisnõustaja ja koerakasvatuse õpetaja Tiia Ariko ei näe seda nii dramaatiliselt. Suures pildis, ütleb ta, ei pruugi peremehe vahetus sugugi nii halb olla, vastupidi, sellest võib ka võita. „Mõistagi ei poolda ma uisapäisa hülgamist, aga kui inimene ja loom ei mahu enam ühte ruumi ära, kui mõlemal on kogu aeg ebamugav, siis milleks end rebestada? Tuleb aru saada, et leidub peremehi ja koeri, kes lihtsalt ei klapi. Kumbki pole otseselt halb, aga lihtsalt ei klapi. Iseloom, temperament on nii erinevad.”

Ta jätkab, et koer vajab rahu, stabiilsust ja mis eriti oluline – turvatunnet. „Kui inimene peab looma, kuklas tiksumas mõte, kuidas ma ta ära saaksin anda, läheb loom stressi. Ta saab aru, et pinge on õhus. Võib-olla ta juba kardab omanikku. Mitte sellepärast, et ta sai füüsiliselt karistada, vaid just selle tiksuva pingeseisundi tõttu. Võib-olla sündis perre laps ja koer pannakse kõrvaltuppa elama. Mis rõõm sellisest elust on?” küsib Ariko ja rõhutab: „Kui loom elukoha vahetusest võidab, on ta ju võitnud! Ma kipun arvama, et enamiku peret vahetanud koerte elu läheb paremaks.”

Loomade käitumisnõustajana julgeb ta öelda, et koer ei jää oma vana kodu igatsema. „Esimesed kaks-kolm nädalat on muidugi rasked. Aga kui uues kohas on reeglid paigas, laseb ta pärast kaht-kolme kuud vanast sotsiaalsest grupist lahti ja kohaneb uuega. Ta ei jää vanale peremehele järele vaatama, ta ei mõtle sellele. Ta elu läheb edasi,” ütleb Ariko.

Vikerkaare taha saatmine

Eraldi suur küsimus on see, mil viisil soovib inimene oma loomast vabaneda. Valdavalt pöördub omanik mõne loomakaitseorganisatsiooni või varjupaiga poole, kust loom toimetatakse uude hoiu- või päriskodusse. Julgemad kirjutavad otse oma nime alt sotsiaalmeediasse: ära anda loom. Vana peremehe soov on – olgu ta siiras või mitte –, et loom saaks oma elu jätkata, soovitavalt uues ja paremas kohas. 

Aga paraku on ka teine tee. Magama panemine. Kristi Metsa meenutas aega, kui ta töötas veel loomakliinikus. „Arvan, et päästsin seal paari aastaga enam kui kümme looma. Tulevadki kliinikusse ja ütlevad: ma ei taha enam looma. Kassil pole küll midagi viga, aga paneme magama, ta on juba vana. Oli üks kaheksa-aastane buldog, perenaine suri ära, loom jäi lapse kätte. Too ütles: mul pole koeraga midagi teha, paneme magama. Pärandus, kinnisvara võetakse vastu, aga „tüütu” loom tahetakse hukata.”

Metsa sõnul pressitakse neilt ka välja. Näiteks peab ta Tartumaal ELLi keeruliste koerte rehabilitatsioonikeskust. „Tuleb meile keskusesse kiri, et kui te meie koera vastu ei võta, saadame tapale. Kuna looma käsitletakse seadustes endiselt asjana, siis kahjuks on see võimalik. Õnneks väga paljud loomaarstid ütlevad, et kui loom on terve, siis nemad ei eutaneeri. Aga alati on võimalik leida mõni veterinaar, kes tahab raha teenida...”

Helistan enam kui 29-aastase staažiga loomaarstile Jaan Luhtile, kes peab Valgas loomakliinikut. Kui küsin temalt magamapaneku kohta, ta ägestub. „Mis? See on tapmine! Nimetagem asju õigete nimedega. Magama panek, eutaneerimine, vikerkaare taha saatmine – kõiki neid sõnu kasutatakse selleks, et oleks ilusam ja poleks endal nii valus. Aga see on ju tapmine!”

Kogenud loomaarstina ta teab, et on olukordi – näiteks kui loom on väga vana ja saatuslikult haige, aga ka siis, kui loom on teist looma või inimest surmavalt rünnanud –, kus eutanaasia ongi vajalik. „Aga et vaimselt ja füüsiliselt terve loom magama panna... Meenub, et ükskord tuli inimene, ütles, et kurat, sügis käes, meil on kodus värskelt tehtud remont. Koer ju karvane ja tassib palju liiva sisse, paneme ära magama! Muidugi me ei pannud teda magama, leidsime hoopis varjupaiga abiga uue ja parema omaniku,” räägib Luht.

"Meenub, et ükskord tuli inimene, ütles, et kurat, sügis käes, meil on kodus värskelt tehtud remont. Koer ju karvane ja tassib palju liiva sisse, paneme ära magama!"

Õnneks, tõdeb ta, on selliste juhtumite arv siiski kõvasti vähenenud. „Selles mõttes on meie loomapidamise kultuur kindlasti parem. Võib olla üks-kaks korda aastas tuleb meie juurde inimene, kes soovib tervet looma tappa, mitte rohkem.” Kui palju loomi – olgu nad täiesti terved, raskelt haiged või teistele ohtlikud – Eestis aastas magama pannakse, ei tea keegi. Kui palju selleks soovi avaldatakse, pole samuti teada. Seda infot pole ei loomakaitseliitudel, kliinikutel ega riigil. 

Vägisi tuleb silme ette “Tujurikkuja” kunagine loomapoeklipp. Mäletate ju küll. Härra tuleb ilusa suure bernhardiiniga loomapoodi ja palub loom magama panna. Eelmisel kuul tõmbas Emajõest kaks uppuvat last välja, aga paneme ikkagi magama. Toob karvade vahel lehti ja käppadega liiva elamisse. Jube tüütu. Mis teil see kõige odavam surmasüst on? 

Pärast vestlust loomakaitsjate ja -arstidega ei tundugi see enam nii groteskne. 

Või on meil siiski veel lootust?