3. osa. Kultuurisaadikud Nõukogude Eestist

Igal liiduvabariigil oli välisreisideks, kultuuriliste sidemete sõlmimise visiitideks oma esindusnäod. Eesti NSVL-l oli üheks neist helilooja ja džässpianist, ansamblijuht Raivo Tammik. Ent Raivo Tammik reedab kodumaa. Ühel reisil põgeneb ta 1975. aastal koos abikaasa, laulja Kristi Tammikuga Lääne-Saksamaale ja palub seal poliitilist varjupaika.
ENSVs võtavad tema koha üle Kukerpillid. Võimudele on nad ustavad ja välisreisideks sobivad kandidaadid. Ka Kõrvitsate vanemate taust pole kuidagi taunimisväärne ning bändimehed ise, välja arvatud Toomas, on komsomoli liikmed. Kõigil on kõrgharidus ja Eestis perekonnad – side kodumaaga. KGB ja toonane ENSV valitsev eliit ei karda, et mehed kodumaa reedavad. Kukerpillidesse usutakse ja neid usaldatakse. Ometi on Ike Volkovil sugulased Rootsis ja Kanadas ning tema onu Kalju Veervald on viibinud Karaganda vangilaagris.

Väljaandes „Mälestuskilde Eesti sõprusühingu 25-aastaselt teelt“ kirjutab Ike Volkov: „Reisidel ma pilte ei tee. See on justkui maailma vaatamine läbi lukuaugu, eriti kui juhtud algaja fotograaf olema. Igast sõidust jääb mingi tunne ja fotod aitavad seda elustada. Et vaata, seal sai oldud. Ent seda aitab teha ka pilv taevas. Või sügisene oksaraag. Või mõni lõhn. Kuidas kunagi.“

Et Nõukogude ajal reisile pääseda, tuli kõigepealt saada iseloomustus-soovitus töölt koos lühikese elulookirjeldusega. Selles pidi seisma: moraalselt kindel, poliitiliselt haritud ja riigile ustav. Alla pidi kirjutama töökoha partorg ja kõrgeim ülemus. Soovituse pidi viima komsomoli keskkomiteesse või Eesti NSV sõprusühingusse, oleneb, kumb organisatsioon parajasti reisi korraldab.

Lisaks iseloomustusele tuleb meestel enne reise täita ankeet. Muu hulgas on seal küsimus: kus olid sõja ajal teie vanemad? Toomase ja Tiidu vanemad Harri ja Leida viibisid Volga jõe ääres Jaroslavlis ja käisid nii rindel kui ka tagalas esinemas. Ike isa Leonid Volkov oli evakueeritud Venemaale, lahingutes ei osalenud, ent teenis aega Punaarmees. Just viimane võib olla põhjuseks, miks Ike ikkagi reisile pääseb.

„Ma käisin hiljuti riigiarhiivis oma väljasõidutoimikuga tutvumas. Sinna juurde olid pandud KGB lehed, kus oli kirjas: omab sugulasi välismaal ja peab kirjavahetust,“ selgitab Volkov. Mida aeg edasi, seda vähem on toimikusse sissekandeid tehtud. Põhjuseks ilmselt see, et Ike on reisidel hästi käitunud ja nagu kord ja kohus, kodumaale naasnud.

Kukerpillid peavad reisideks kinnitama repertuaari, milles on kohustuslik ka mõni venekeelne lugu. Näiteks David Tuhmanovi kirjutatud ja luuletaja Vladimir Haritonovi sõnadele 1972. aastal loodud pala „Моi аdress – sоvетsкi sоjuz“ või Matvei Blanteri 1938. aastast pärit ja Teise maailmasõja võitluslauluks saanud „Katjuša“. Neid lugusid reisidel aga sageli tegelikult ei esitata, vaid mängitakse mõnd venekeelset rahvamuusikapala. Viinis meeldib Vene emigrantidele näiteks väga rahvalaul „Kalakoltšik“ („Kelluke“).

Kukerpillide repertuaari tahavad tsensorid lisada ka Nõukogude Liidu hümni, ent „Reklaamiklubi“ keldris teeb bänd komisjonile selgeks, et see kõlaks nende esituses paroodiana. Kui reisile minnakse, õpib ansambel publku rõõmuks alati ära ka mõne kohaliku loo.

Kõige esimene välisreis viib ansambli 1975. aasta mais Mehhikosse. Kukerpillid sõidavad läbi Ameerika ja saavad võimaluse veeta öö Washingtonis. Midagi sellist ei oleks osanud noored muusikud veel aasta varem ette kujutada.

Kukrid näevad oma silmaga maiade iidset linna Teotihuacani, sealseid püramiide ja rahvuspühade paraadi. Iga nurga peal mängib mariachi ansambel, kellelt saab tellida lugusid. Mariachi – see on kohalik Mehhiko muusika, mille traditsioon ulatub 18. sajandisse. Loomulikult vaimustab kogetav bändimeestest folkmuusikasõpru ja tekitab positiivse kultuurišoki.

Kukerpillid peavad reisidel osa võtma paljudest konverentsidest ja kuulama sadu kõnesid, mis kõik kohalikku keelde tõlgitakse. Nii on see ka Mehhikos. Neil pikkadel tundidel jäävad mehed lugematutes saalides istudes nii mõnigi kord tukkuma.

Reisil antakse igale delegatsiooni liikmele päevarahaks vaid 11 dollarit. Mehhikos on Nõukogude Liidu delegatsioonil kaasas ka kosmonaut, kes on avalikkusele tundmatu, kuid kohalike silmis eksootiline vaatamisväärsus.

Kukrid tassivad Mehhikosse ka oma isikliku Regenti võimenduse. Esimene kontsert peab toimuma pargis. „Lülitasime võimud sisse ja sealt ei kostnud mitte muhvigi,“ meenutab Toomas Kõrvits. Selgub, et elektrivoolu pinge on kohapeal 110 volti, mitte 220, nagu tavaliselt. „Oma võimude kaasa vedamine sinna oli täitsa hullumeelne,“ muigab Tiit Kõrvits.

Ike Volkovile tuleb esimese emotsioonina Mehhikost meelde lõunamaa lõhnabukett, milles on oma osa bensiinivingul. „Veel oli tortiljalõhn. Nad hakkasid hommikul vara tortiljasid tegema ja see lõhn käis terve päev sinuga kaasas,“ täiendab Tiit Kõrvits.

Toomas Kõrvitsa juurde tuleb linnatänaval seltskond noori ja teeb ettepaneku koos pilti teha. Kõrvits on sõbraliku Nõukogude kodanikuna nõus. Tema selja taga tõmbavad noored lahti lipu, kõlavad pildiklõpsud. Mõne aja pärast ütleb delegatsiooniga kaasas olnud ukrainlasest bajaanimängija, et fotole jäi fašistliku sümboolikaga lipp. Kõrvits seab sammud grupijuhi juurde, et juhtunu üles tunnistada. Selgub, et bajaanimängija on kurja nalja teinud. Mehhikos juhtub seegi, et Toomas Kõrvits ja Ike Volkov nimetatakse Papantla linna aukodanikeks.

Kuubale sõidavad Kukerpillid Nõukogude Liidu delegatsiooni koosseisus väljumisega Leningradist NSVLi ookeanilaevaga Šotha Rustaveli, mis kannab muistse Gruusia poeedi nime ja mille pardal on ligi 700 reisijat. Laeval esinevad õhtuti Moskva Suure Teatri kordeballetitantsijad ja tsirkuseartistid. Üles tuleb järgemööda astuda kõigil kollektiividel. Reisijate nimekirjas on nii Toomas kui ka Tiit Harrievits Kõrvitsad, mõlemad lühendiga T. H. Enne reisi tekib segadus ja üks neist tõmmatakse nimistust maha. Ike selgitab olukorda ühele ENSV komsomoli funktsionäärile, kuid viimane ei julge Moskvasse helistada. Ike helistab ise. Lõpuks asi laheneb ja Toomas saadetakse Moskvast Kuubale lennukiga. Üldjuhul välismaalasi teenindaval laeval valitseb Nõukogude inimesele tavatu luksus. Supelda saab basseinides, kehtib oma raha.

Nüüd, veel ligi 50 aastat hiljem, väidavad mõlemad Kõrvitsad ja Volkov, et laeval pandi nende söögi sisse mingisugust uimastavat rohtu selleks, et mehed pikal reisil naiste vastu liiga lahkeks ei muutuks. Et suhted alusel kontrolli all hoida. Kõik see kõlab ebausutavalt. Just nii, nagu tänapäeval kõlavad vandenõuteooriad.

„Seda rohtu hakati meile juba seal Moskva ettevalmistavas laagris sisse söötma. Jäin tekil magama ja sattusin päikesepõletusega laeva hospidali. Pärast oli kaks aastat käe jälg kõhu peal. Seda, et pulbrit pannakse, ütles haigla arst. See rohi mõjutab inimese erootikakeskust,“ räägib Ike Volkov. Tundmatu rohi muutis mehed uimasemaks. Alles pärast Kuubalt lahkumist hakati tagasiteel Volkovi sõnul koguseid järk-järgult vähendama.

Seda rohtu hakati meile juba seal Moskva ettevalmistavas laagris sisse söötma. See rohi mõjutab inimese erootikakeskust.

„Ilusaid tüdrukuid oli laeval palju: eliitballetitantsijad, naisansamblid ja nende kenad liikmed. Sa vaatasid neid ja mingisuguseidki vallatuid mõtteid ei tekkinud. Magasid ka veel 20 tundi järjest. No siis pidi seal ju mingi jama olema,“ resümeerib Volkov.

Kuubal on Kukerpillid ligi üheksa päeva, kokku kestab reis koos eelnevate õppustega Moskvas 61 päeva. Õppused tähendavad pidevat ideoloogilist instrueerimist, sest võimud peavad olema kindlad, et välismaale pääsenud kultuurisaadikud on korralikud Nõukogude kodanikud ja ei lähe kapitalistide õnge. „Kuubal olid noored üle maailma. Ka seal võisid tekkida provokatsioonid,“ selgitab Volkov.

Reisi ajal, 1978. aasta augustis, toimub Havannas ülemaailmne noorsoo-üliõpilasfestival, millel osalevad Nõukogude Liidu liikmesriikide delegatsioonide liikmed. Kukerpillid esindavad Baltikumi ja esitavad laulu „Aissa“.

„Pärast meid tulid lavale grusiinid või armeenlased. Etteaste ajal olid neil kinžallid hammaste vahel. Selle eeskava peale hüppas üks suur ihukaistja Fideli vennale Raúl Castrole ette ja varjas ta oma kehaga. Kaukaaslased lahkusid või suunati kiiresti saalist välja. Meie aga saime maitsta pidurooga,“ meenutab Ike Volkov. Tiit Kõrvitsale on reis väsitav. Juhtub see, et ta jääb Havanna peatänaval magama. Taas paelub meeste tähelepanu kohalik muusika.

„Mind hämmastas, et tänaval mänginud kohalikel orkestritel olid Ida-Saksa võimendid, aga need kõlasid nii kuradi hästi. Täiesti arusaamatu, kuidas see neil õnnestus,“ arutleb Tiit Kõrvits. „Aastakümneid hiljem sain ma aru. Need on ju kuubalased ja see on nende muusika, mis kõlabki peaaegu alati ehedalt.“

Tiit ja Toomas Kõrvits meenutavad ühest dokfilmist kõlanud sõnu, mille järgi Kuuba muusika on nagu kohv piimaga: seal on sees nii must kui ka valge. Ehk siis: esindatud on mõlemad rassid. Ja muidugi suhkur: temperament, mis ühendab ja mis on Kuuba oma.

Tiit kohtab festivali lõpuõhtul džässbändi Irakere. Muusikuid, kellest on paljude muusikasõprade jaoks tänaseks saanud legendid. Bändi ühe liikmega vahetab ta särgi. „Pärast sain kodus sõimata, et mis läbi higistatud neegri särk sul kaasas on,“ tunnistab ta. Saja meetri kauguselt näeb Tiit ka Fidel Castrot ennast. „Toomasel oli tollal suur habe ja teda peeti Fidel Castro vennaks. Ta oli seal lugupeetud isik,“ lõõbib Ike Volkov.

Tagasi Kuubalt sõidetakse üle Vahemere Mustale merele ja randutakse Odessas. Türgist nähakse vaid Istanbuli kallast ja suurt silda.

Kukerpillide Portugali reis saab teoks ajal, mil Brežnev sureb. On aasta 1982.
Reisi eesmärk on kohalike valimiste mõjutamine. On vaja, et vasakpoolsed saaksid võimalikult palju hääli, ning selleks pannakse kokku grupp Nõukogude Eesti kultuurisaadikuid. Rühma kuuluvad nii Fix kui ka Kukerpillid, rahvatantsijad ja ooperisolistid. Delegatsioon sõidab mööda läänerannikut ja esineb valimistega seotud üritustel. Kaasas on teiste seas ka laulja Silvi Vrait, balletitantsija Kaie Kõrb ja akordionist Henn Rebane.

Iga päev on mõnes linnas kontsert. Kukerpillide kohaliku laulu valik läheb seekord täkkesse. Bänd esitab pala oliivipuuoksakesest: „Ó Rama, Ó Que Linda Rama“ (tõlkes „Oh oksake, oh ilus oksake) Lissaboni teatri viie rõduga saalis. Inimesed tõusevad istmetelt ja laulavad hardunult kaasa. „Mul tõusevad siiani ihukarvad püsti. Mis mõttes? Selline elamus,“ heldib Tiit Kõrvits. „Portugallastele on see lugu midagi sarnast nagu meile „Mu isamaa on minu arm“,“ kinnitab Ike Volkov.

Kukerpillide kohaliku laulu valik läheb seekord täkkesse. Bänd esitab pala oliivipuuoksakesest: „Ó Rama, Ó Que Linda Rama“ (tõlkes „Oh oksake, oh ilus oksake) Lissaboni teatri viie rõduga saalis.

Aastaid hiljem Egiptuses Rock Hoteli liikmetega püramiidide juures kõndides kuuleb Tiit Kõrvits üht seltskonda just seda lugu laulmas. Ta jookseb seltskonna juurde, ent lugu lõpeb. Laul ja sellega seotud mälestused on jäänud kõigi Portugalis käinud bändiliikmete hinge.

Kus iganes Kukerpillid välismaal mängivad, kehtib Ernest Hemingway kirjutatu romaanis „Kellel on ja kellel pole“: „Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast.“ Ühe sellise leiavad Kukrid ka Lääne-Saksamaalt. See tagasihoidlik härra tuleb Berliinis ansambli liikmete juurde ja poetab veidi arglikult: „Ma olen Jüri Estam, kas ma tohiksin teiega rääkida?“ Just Estam viib Kukerpillid külla Arvo Pärdile, kes tollal Lääne-Berliinis elab. Kuna Nõukogude Liidus pole saada viiulipoogna jõhve, ostab Pärt need Kukerpillide viidulajale Tõnu Raadikule.

„Tihti oligi nii, et üks kohalik eestlane hiilis pärast kontserti lava taha ja tahtis meiega rääkida. See kõik oli alati väga põnev,“ meenutab Toomas Kõrvits.

Tagantjärele ei pea Tiit Kõrvits reisidelt saadud kultuurišokke siiski millekski väga ootamatuks. „Tänu Soome televisioonile me välismaa asjadest ikkagi veidi teadsime,“ leiab ta. Kodumaale naastes ja Eestis tantsuõhtutel mängides saab Kukerpillide kontserdi üheks osaks reisimuljete tutvustus koos diapositiivide, reisijuttude ja muu sinna juurde kuuluvaga. Reisidele raudse eesriide taha ju tollal nende tantsuõhtude publik peaaegu kunagi ei pääsenud.

Kasutatud muusika:

1. Kukerpillid - Idüll
2. Kukerpillid - Musta varju saatel
3. Irakere - Live
4. Kukerpillid - Purjedes (Janek Murd remix)

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!