1. osa. Algus – õnnelik juhus

Üks kümnend vahetub teisega. Lääne-Euroopas ja ka Eestis on hipide aeg. Senised väärtused ja arusaamad maailmast hinnatakse ümber. Kuuekümnendate lõpus muutub rokkmuusika keerulisemaks. Muusika kuulamine saab osaks vaimsest kogemusest, millega hipid tahavad muuta oma teadvuse seisundit.

Tõsi, Eesti NSVs toimub see kõik enamasti ilma meelemürkideta. Kanepit või mõnda teist droogi tuntakse vaid väga kitsastes ringkondades, subkultuurides, mis on avalikkuse eest varjus ja korralikule Nõukogude kodanikule suletud.

Muusikat loovad biitmuusika bändidest välja kasvanud koolipoisid, kes nüüd suunduvad ülikoolidesse ja otsivad loomingus intellektuaalset väljundit.

Aga maainimesel, agronoomil, kolhoosi karjakul või lüpsjal on vaja teistsugust muusikat. Tema ei taha pimedas, suitsuses, poolpõrandaaluses salongis nautida Ruja ja Gunnar Grapsi progevõi hardroki mõjudega lugusid.

Enamasti ei talu ta ka Jimi Hendrixi stiilis kitarrisoolosid, kajaefekte või hardumust tekitavaid rokiballaade. Tema tahab külakapelli saatel lustida. Ta tahab uut, ägedat, rahvalikku bändimuusikat. Just siin haigutabki tühimik. Meelelahutusturul valitseb tühi koht. Nõudlus ületab pakkumise. Sellest kõigest tulenevalt on Kukerpillide tekkimine loomulik ja loogiline. Aeg on küps.

On aasta 1971, kuskil sügise paiku. Ansamblites Optimistid ja Credo laulnud ning basskitarri mänginud Vello Salumets võtab Toomas Kõrvitsaga ühendust. Toomasel on samuti kogemus Optimistidest kitarristi ja lauljana. Noor, tulevikuplaanidest pulbitsev Salumets saab Kõrvitsaga kokku.

Sel hetkel on mõlema mehe bänditegemises pisuke paus ning nad on uutele väljakutsetele avatud. Salumets, kes on vahepeal proovinud muusikat teha suurekoosseisulise ansambliga, mille arsenali kuulusid ka puhkpillid, teeb Kõrvitsale ettepaneku uus bänd kokku panna. Tema idee seisneb väikeses koosseisus, kuhu ei pea tingimata kuuluma professionaalsed muusikud. Bändis, mis mängib pigem lihtsamat repertuaari. Salumets arvab, et võiks teha külabändi selle sõna otseses mõttes. Sellist, mis esitab muusikat, mille kohta venelased ütlevad: по струнам, по яйцам. See tähendab, et balalaikal mängitakse kahte kuni kolme tuuri. Pilli kõhu peal hoides. Käsi käib „mööda keeli“ ja „mööda mune“.

Salumets küsib Kõrvitsalt, kas uude koosseisu oleks veel kedagi pakkuda. Viimasele meenub, et Taivo Linna, eestlaste südamesse end laulnud Ivo Linna vend, on ka parajasti vaba. Taivo Linna veedab oma päevi boheemlaslikus õhustikus Tallinna vanalinnas Munkadetaguse torni ateljees. Kõrvits ja Linna on olnud koolivennad Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKIs). Viimasel on kogemus samuti ühest kuuekümnendate biitmuusika laineharjal möllanud ansamblist.

See Tallinna ja Tartu üliõpilasi hullutanud bänd oli Peoleo. Oma 1984. aastal ilmunud raamatus „Polkast rokini“ seostab Anne Erm nii Kukerpille kui ka Peoleod kuuekümnendate aastate lõpul levima hakanud folklaululiikumisega. „Populaarseks said Kunstiinstituudi üliõpilaste ansambli Peoleo folgi- ja kantrihõngulised laulud. Siit viisid niidid Taivo Linna ja Henno Käo kaudu vahepeal eksisteerinud folktrio Kukerpillideni,“ kirjutab ta. Need niidid, mis sel hetkel noori muusikuid omavahel juba sidusid, peavad hiljem, mõningase lahtiharutamise ja uuesti kokku nõelumisega vastu veel mitu head aastakümmet.

Kõik eelnev on aga Vello Salumetsa versioon. Bändi loomist mäletavad Taivo abikaasa Tiina Linna ja Toomas Kõrvits pisut erinevalt.

Tuli hõõgus juba tuha all ja bänditegemise mõtted olid peas kõigil asjaosalistel, oli vaja vaid söed lõkkele puhuda

„Tuli hõõgus juba tuha all ja bänditegemise mõtted olid peas kõigil asjaosalistel, oli vaja vaid söed lõkkele puhuda,“ iseloomustab Toomas Kõrvits toonast olukorda. Alguses on oluline kokku saada, mõtteid vahetada ja jämmida. Luua bänd – see otsus sünnib teadlikult mõnevõrra hiljem.

Tiina Linna sõnul otsib Taivo, kes on lõpetanud tegevuse ansamblis Peoleo, uut väljundit muusikas ning tahab samuti teha oma ansamblit. „Bändi teha oli kollektiivne otsus, ansambli liidriks sai Taivo,“ lisab ta.

Salumetsast saab uue bändi bassimängija, Toomas Kõrvits haarab akustilise kitarri ning Linna hakkab mängima kitarri, bandžot, viiulit ja mandoliini. Vastsündinud kooslusel aga puuduvad trummid. Probleemile leitakse konsensuslik lahendus. Bassimänguga samal ajal lööb Salumets jalaga basstrummi.

Tiina Linna leiab, et kes on kord muusikapisikuga nakatunud, ei suuda kiusatusele enam elu lõpuni vastu panna. Nii juhtub ka Taivoga. Kukerpillide sünd on vältimatu. „Tung oma näoga ansamblit luua oli tal sees. Peoleo oli esimene pääsuke, mis kasvas üle Kukerpillideks,“ räägib Tiina Linna.

Taivo on ka esimeste Kukerpillide plaatide, kassettide ja algse bändi logo kujunduse autor.

Lisaks Taivo Linnale teeb Salumets ettepaneku bändiga liituda ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (Konsis) viiulit õppivale Toomas Veenrele. Viimane pole sellise rahvaliku muusikaga varem kokku puutunud, kuid on mänginud Tallinna biitansamblites Poppojad ja Omega, mille eeskujuks on tollaste noorte suured lemmikud The Beatles, The Hollies ja The Kinks. Ent siiski on tal huvi, mis seni varju jäänud muusikastiilide poole tõmbab.

„Võtsin uuel bändil sabast kinni, et vaadata, mis värk on,“ ütleb Veenre. Ka tema külastab Uue tänava tornis Taivo Linnat, kes on Veenrest kaheksa aastat vanem ja mõjub seetõttu autoriteedina. Koos kuulatakse muusikat ning Veenre viib end folgiga kurssi. Meeste vahel on hea klapp ja kergesti leitakse ühine keel.

Seda, mis tolles torniateljee boheemlaslikus õhkkonnas toimus, Taivo ise enam meenutada ei saa. Pärast üht Kukerpillide kontserti ja sellele järgnenud ööd kodus kolib ta 1996. aastal insuldi tagajärjel taevasesse prooviruumi, kus mängib ning loob kaasakiskuvaid meloodiaid ja riukalikke laule tõenäoliselt siiani.

Uue bändi laulutekstide autoriks saab Taivo palvel Henno Käo. Taivo ja Henno on hingesugulased: saarlased ja koolikaaslased juba Tartu kunstikoolist, kus Taivo enne ERKIsse suundumist õpib. Henno on ka Peoleo liige.

„Ta ei rääkinud palju, rohkem kuulas. Oli tagasihoidlik, aga väga muhe ja lahe inimene ning tohutult andekas. Tal oli ka vapustavalt hea tämbriga hääl,“ iseloomustab Käod Tiina Linna. 1982. aastal ilmunud laulikus „Laulavad Kukerpillid“ avaldavad bändi toonased liikmed poeedile tänu. „Ilma temata oleks ansambel kui sardell ilma sinepita,“ on kirjas mustvalgel.

Eesti popmuusika ajalukku jätab Henno Käo kustumatu jälje. Tema sulest on ilmunud sadu laulutekste. Kuulsaks on neid laulnud Apelsin, Rock Hotel ja lugematud teised tuntud ja tundmatud kooslused. Ka Henno lahkub meie seast. See juhtub 2004. aasta suvel tema kodus Mustamäel.

Toomas Kõrvitsale on elavalt mällu sööbinud mõned mälestused tornist, kus uue bändiga proove tehti. Ta kirjeldab, kuidas Linna ateljee ust avades lõi ninna tugev piibutubaka lõhn. Ainuüksi see suits tegi pea kergelt uimaseks ja andis loomingulise impulsi. Kõrvits peab Taivot tollal bändi veduriks. Meheks, kes teised oma ideedega kaasa tõmbas. Tiina arvates oli ta bändi suunanäitaja. „Taivo otsis kogu aeg midagi uut ja vaatas, et bändi areng ei jääks seisma,“ ütleb ta. „Ta oli pühendunud, põhjalik ja nõudis nii endalt kui teistelt palju.“

Just Taivo on see, kes Toomas Kõrvitsale Tartusse kirjandusmuuseumi arhiivi rahvalaulude juurde teed juhatab. Koos töötatakse läbi lugematul hulgal rahvalaule, neid kuulates ja lindistades. Arhiivis saavad nad töötajatega sina peale ja on lõpuks nagu omainimesed. Väikeste Lõõtspillide Ühingu laulja Marko Matvere on öelnud, et Kukerpillid on riisunud arhiivist koore. Teistele bändidele on vähe järele jäänud.

Toomas Kõrvits meenutab sooja tundega ka ERKI omaaegseid pidusid. Lisaks Peoleole esineb neil diksiländi viljelev Targa Rehealune, kus Taivo Linna bandžot mängib. „ERKI oli kuum koht, kuhu kõik peole tulla tahtsid. Saalis keelati vahepeal ära šeigi tantsimine, sest põrand rappus kõvasti. Oli oht, et kogu seltskond kukub alumisele korrusele,“ meenutab ta.

ERKI oli kuum koht, kuhu kõik peole tulla tahtsid. Saalis keelati vahepeal ära šeigi tantsimine, sest põrand rappus kõvasti. Oli oht, et kogu seltskond kukub alumisele korrusele

Peod toimuvad ka ERKI mööbli- ja ruumikujunduse kateedris Õllepruuli tänaval asuvas Laidoneri majas. Arhailises eestiaegses puitvillas. Ka seal on sama sõpruskond kohal, esitab laule ja tantsitab tudengeid.

Kui Eesti Televisiooni populaarne telesaade „Reklaamiklubi“ 1972. aasta kevadel rahvalikku ansamblit otsib, kasutatakse juhust ning hiljuti telesaate kunstnikuks saanud ja Eesti Reklaamfilmi direktori Peedu Ojamaaga heades suhetes Taivo Linna pakub välja oma bändi.

Selles löövad kaasa ka ERKI pidudel juba esinenud mehed: lisaks temale endale Kõrvits, Salumets ja Veenre.

„Kui kutse tuli, oli lihtne sealt seltskond välja noppida,“ meenutab Kõrvits.

Seda, et „Reklaamiklubi“ ajal eetrisse minevasse Ervin Abeli show’sse on bändi vaja, kuuleb Toomas Kõrvits esimest korda oma vennalt Tõniselt, kes „Reklaamiklubis“ Kustas Kikerpuu orkestris kitarri mängib. Toomas, nagu Taivogi, võtab mõttest saates esineda kohe tuld. Esimene esinemine leiab Abeli show’s aset 1. aprillil 1972. Selle tarvis mängitakse eelnevalt linti kolm lugu: juba varem Peoleo repertuaaris olnud „Pole sul tarvis teada“, instrumentaal „Pulma polka“ ja veel üks lugu, mille meenutamisel Kõrvits ja Salumets hätta jäävad. Siiski võtab viimane mõne aja möödudes Levilaga ühendust ja teatab, et tegu võis olla palaga „Abeli sou lõpulaul“, Kustas Kikerpuu muusika, Priit Aimla sõnad ja lauljad Abel ja Salumets. Võib-olla kõlab see laul „Reklaamiklubi“ teises, võib-olla kolmandas saates, kuid igal juhul saab palast lõpusignatuur just Abeli show’s, milles rahva poolt palavalt armastatud saamatu veidriku kuvandiga koomik sketše esitab.

„Muide, Abeli sõu kolmas lugu võis olla instrumentaal: kas „Jooksupolka“ või „Lipu Mati nahkpüksid“ – need mõlemad on saates kuulda,“ kaevab Toomas Kõrvits mälusoppides.
Tartus on veel praegugi ühel fännil alles tema isa lindistatud lintmaki salvestus, millelt on kuulda Abeli sõu lõpusignatuuri ja isa norskamist.

Kukerpillid esinevad „Reklaamiklubis“ kaks korda kuus, kuid selle jaoks on vaja pidevalt repertuaari uuendada. Mõte töötab lakkamatult ning loorberitele puhkama ei saa jääda. „Ora oli kogu aeg tagumikus,“ ütleb Ike Volkov. Volkov küll bändi algkoosseisu ei kuulu, kuid liitub ansambliga selle sünnihetkest aasta ja mõni kuu hiljem. Ka tema on mänginud koos Taivoga kunstiinstituudi pidudel Targa Rehealuses asendusliikmena.

Taivo ja Toomas otsivad kirjandusmuuseumi arhiivist uuemaid rahvalaule, mis rahvale peale läheksid. Põhiliselt pakuvad huvi meremehelaulud, mis pole levinud pelgalt Läänemere maades. Need on „meretuultest lihvitud“ ja Kõrvitsa arvates on tunda välismaa hõngu. Üheks esimeseks rahva lemmikuks saabki lugu „Pole sul tarvis teada“, mis mugandatakse soomlaste ansambli Anki, Bosse ja Roberti esitatud loost „Hoita itsesi“.

Toomas Kõrvits ütleb, et tulevastel Kukritel on juba algusaegadel ühine muusikaline maitse. „Rahvalaulud olid mul vereringes, neid laulis lapsena mulle vanaema,“ selgitab ta. Tiit Kõrvits meenutab, et kõige esimesed lood olid kaverid ja need saadi Soome raadiost. Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiiv – see tuli tegelikult pisut hiljem.

Kukerpillide 30. sünnipäeval on Toomas Kõrvits ajakirjas Kultuur ja Elu öelnud: „Mäletan seda, kui me Eesti Reklaamfilmi keldris žürii ees mängisime oma esimesed lood. See oli Eesti Reklaamfilmi tellimus ... Minu meelest olid kõik laulud, mis me seal esitasime, rahvalaulud. Ausalt öeldes midagi rohkemat ei mäletagi, sest kes võis arvata, et see asi nii kaua kestab.“

Ent konservatooriumis Toomas Veenre figureerimist Kukerpillides ei soosita. Seetõttu peab ta puuduma mitmelt kontserdilt ja esinemata jääb ka 1. aprilli „Reklaamiklubis“. „Mul oli koolis just olnud probleem, kuna mängisin Omegas. Oli teada, et ma tegelen keelatud pilli, elektrikitarriga. Üks pedagoog ütles siis, et ei ole mõtet riigi raha raisata. Kui kooli ära lõpetad, lähed kuhugi äärelinna kõrtsu mängima,“ räägib ta.

Veenre jääb delikaatseks ega taha öelda, kes oli see õppejõud. Ent väljaöeldu iseloomustab konservatooriumis tollal levinud suhtumist. Heas kirjas oli klassikaline muusika, halvas kirjas aga madalad ja mitte tõsiselt võetavad rahvalikud kõrtsilaulud.

Esinemine televisioonis tähendaks Veenrele koolist väljaviskamist. Eesseisev valik on raske, kuid saab selgeks, et viiuldaja kohast Kukerpillides peab ta edasise karjääri huvides loobuma.

Tema asemele leiab Toomas Kõrvits üsna ruttu oma venna Tiit Kõrvitsa, mehe, kes saab hiljem tuntuks Rock Hoteli ridades. Tiit Kõrvits kinnitab ka ligi 50 aastat hiljem, et talle oli kutse suur au.

„Taivol oli hea muusikaline maitse. Paljud artistid, nagu näiteks Hank Williamsi, avastasin ma just tema makilintidelt,“ räägib Tiit Kõrvits. Temast saab esialgu Kukerpillide kitarrist ja tertsilaulja. Taustalaulja, kes võtab kõrgemaid noote. Hiljem omandab ta Taivo Linna käe all ka bandžomängu põhitõed.

Veidi detailsemalt kui teised mäletab Tiit ka „Reklaamiklubi“ esinemisi, mis leidsid tema sõnul aset iga kahe nädala tagant Raekoja platsil Õpetajate Maja kõrval Eesti Reklaamfilmi keldris.Ühe järjekordse teleesinemise eel tajub Tiit, et probleeme võib tekkida tema välimuse ja pikkade juustega. Noor muusik seab sammud Estonia teatri grimeerijate juurde ja palub tüdrukuid soengu nii sättida, et pikad juukseid välja ei paistaks.

Noor muusik seab sammud Estonia teatri grimeerijate juurde ja palub tüdrukuid soengu nii sättida, et pikad juukseid välja ei paistaks.

Valter Ojakäär küsib oma 2010. aastal ilmunud raamatus „Oma laulu leidsime üles. Eesti levimuusika ajaloost. 1950. aastatest tänapäevani“, kas Kukerpillid on Eestis tegutsev vanim ansambel. Ilmselt ongi. Sealsamas kinnistab Ojakäär ka bändi nimesaamise lugu. Nime nuputanud välja soomepoiss, Teises maailmasõjas Soome poolel vabatahtlikuna võidelnud kunstnik Heino Mikiver. „Alguses pakkusin välja Kikerpillid, aga see muutus kohe Kukerpillideks,“ ütleb Mikiver napisõnaliselt bändi 15. sünnipäeval eetrisse läinud Eesti Raadio saates. Tema on ka 1973. aastal disainitud ja siiani ajahambale vastu pidanud logo autor.

2008. aastal selgitab kultuuriajakirjanik Immo Mihkelson Postimehes, et ühest vanast koorilaulust pärit kikermarjadest said Kikerpillid, mille muusikud omakorda suupärastasid kukerpalli järgi Kukerpillideks. Bändi liikmed ise ei tahtnud, et nime seostataks helilooja Kustas Kikerpuuga, kelle orkester samuti „Reklaamiklubis“ mängis.

Üks, mida Eesti Reklaamfilmi tänaseks lahkunud direktor Peedu Ojamaa tollal kindlasti kahetsema ei pidanud, oli otsus Kukerpillid saatesse lasta. See hea tuju ansambel lisas „Reklaamiklubile“ värvi, mida inimesed nõukogude halluses tollal hädasti vajasid. Muusikaline defitsiit nimega Kukerpillid hakkab pärast seda meelelahutusmaailmas elama oma uut ja viljakat elu.

Kasutatud muusika:

1. Kukerpillid - Jänese polka
2. Kukerpillid - Purjedes (Janek Murd remix)
3. Kukerpillid - Sauga pulmapolka
4. Peoleo - Seenemets
5. Kukerpillid - Lõolugu

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!