Kuidas võita hirmu

See oli mitu nädalat enne seda, kui saabusid esimesed uudised koroonaviirusest. Ma jälgisin läbi hotelliakna Tartu tähtsaimat ristmikku. Hämardus. Mu süles magas sügavat und pooleaastane laps ja mul oli hirm. Mitte lihtsalt hirm, aga süütut olevust süles hoidva lapsevanema paanika. 

See tähendab, et mul oli läbisegi:

Hirm kliimasoojenemise ees.

Hirm selle ees, et Levila ei õnnestu.

Hirm puukborrelioosi ees.

Hirm sõja ees.

Hirm unise rekkajuhi ees, kes just praegu Poolast Eesti poole hakkab sõitma ja kellega mu pere võib homme maanteel kokku põrgata.

“Kuidas mahub mu pähe nii palju hirme?”

Telekas kiirgas pimenevasse tuppa värvilisi pilte. Ma nägin kärssavaid koaalasid, kes nutsid nagu vanad mehed. Ma proovisin beebit äratamata televiisori kinni panna. See õnnestus lõpuks, kui olin varbaga tabanud telekapuldi õiget nuppu. Kobamise peale jõudis kanal vahetuda ja ma nägin pilte allatulistatud lennukist. 

Toomemäe kohal tuli nähtavale punase täpina hõõguv Marss. Sõjajumala nime kandva planeedi ümber tiirleb kaks kuud, nimedeks Hirm ja Õudus. Ma valvasin beebi und ja vaatasin punast täppi. Kuidas mahub mu pähe nii palju hirme?

Kas elu on läinud ohtlikumaks? Kas mu ajus olid võimust võtmas mingid lapsevanema instinktid? Kas mind oli tabanud paranoia? Või siis kõik need asjad korraga?

Tallinnasse tagasi tulles läksin Martini juurde, kes on mitmekordne isa. Veerenni tänava maadlussaalis, mille Martin on ise ehitanud, oli keskpäevaselt vaikne. Vaid 3-4 meest  vingerdasid end selili olles mööda matti edasi – kontori-inimesed, kes kasutavad lõunapausi üldfüüsiliseks treeninguks. 

Martin on maadleja, treener, endine sõjaväelane. On kerge oletada, et ta ei karda midagi. Kuid kui Martin rääkis mulle esimese asjana, et ta ehitab uut maja ning selle ette tulevad kuulipildujapesad zombirünnaku vastu, mõtlesin, et Martin on veel karmimalt ära lipanud kui mina. 

Õnneks ta jätkas: “See on minu viis hirmudega tegeleda, ajada nad naeruväärseks, teha tõsist nägu ning minna äärmusesse.” Teeme vaimse tervise huvides kaasa mõne “buu!” või ehitame maja selliselt, et see elaks üle väljamõeldud tegelaste rünnaku.

Kuid Martin annab mulle ühe niidiotsa mõistmaks, miks hirmud ja paanika tänapäeval ehk kergemini mõjuvad kui vanasti. Ta loeb mulle kiiresti ette: “1+1, 2+2, 3+3, 4+4, 5+5… Ütle nüüd vastus!” Ma mõtlen hetkeks…30. Kuid ei ütle seda igaks juhuks välja.  Ma pole vastuses päris kindel.

Kui tehteid lisandub ja lisandub, jookseb varem või hiljem inimese juhe kokku. Ühel hetkel ei suuda sa enam kõike läbi mõelda. Sama juhtub siis, kui sind tabab korraga palju hirme. Istud tegevusetult, oled juba närvi aetud, su aju ei tööta enam päris hästi. Poolikud uudised, kontrollimata väited marineerivad su peas – nii võib hulluks minna. 

Mis saab siis kui…? See on inimlik küsimus. Et sellele aga-mis-siis-kuitamisele piir panna, öeldakse sõjaväes: “Aga mis siis, kui tuleb roosa elevant?” Ära marineeri.

“Mis saab siis kui…? See on inimlik küsimus.”

Martini sõjakoolis õpetati tegema kolme plaani. Mitte sellepärast, et ei saaks rohkem, vaid sellepärast, et üle kolme ei suuda inimene piisavalt hästi kasutada. Plaan üks – mida sa teed siis, kui vaenlane tuleb paremalt. Kaks – mida sa teed siis, kui vaenlane tuleb otse. Kolm – mida sa teed siis, kui vaenlane tuleb vasakult. Aga kui tuleb selja tagant? Siis lihtsalt pöörad üheksakümmend kraadi ja kasutad plaani 3. 

Martini juurest ära tulles sain ma aru, et on parem omada kolme selget plaani, kui muretseda 3000 hirmu üle. 

Samal põhjusel annab valitsus kriiside ajal sulle mõned lihtsad soovitused. Kui on karta tuumarünnakut, siis ütle, et inimesed kleebiksid aknapraod kleeplindiga kinni, et radioaktiivne tolm sisse ei pääseks. Väike toiming annab inimesele tunde, et ta saab pisutki saatust kontrollida. Isegi kui surm on tõenäoline.

Kui aga toiminguid on liiga palju, kas me ei teibi ennast jäigaks? Keegi, kes on kinni teibitud, ei saa ju liikuda ja elada. Ta saab ainult eksisteerida teibimehikesena. 

Koroonaviirus ei ole roosa elevant. See on päris probleem. 

Oluline, et me ei muutukski koroona järel inimesteks, kes ei emba sõpra, vaid võtavad  kolme meetri kaugusel taskust 70% alkoholilahuse pudelikese ja puhastavad käsi. Vist ei taha me ka seda, et hirmude ohjeldamisest saaks täiskohaga töö ning igast inimlikust liigutusest lahinguväli kellegi või millegagi.

2.

Luba ma räägin siia vahele ühe teise loo. 

Elasid kord kolm populaarset venda. Ükskõik kuhu nad läksid, tahtis rahvas kuulata, mida neil öelda on.  Vennad olid põhimõtteliselt superstaarid. Nende vendade nimed olid: Hirm, Üllatus ja Ägedus. Ühel kenal päeval läksid nad kõik Facebooki tööle…

Teadlased on välja selgitanud, et hirm, üllatus ja ägedus on need kolm meeleolu, mis inimesi sotsiaalmeedias kõige rohkem üles kütavad. Vaata oma sõpru Facebookis – keegi on just praegu väga üllatunud, keegi on just praegu väga äge ja keegi on just praegu väga hirmul. 

Üks osa sotsiaalmeediast tegutseb seetõttu hirmutööstusena. Rahvas krutib telefonis uudiseid ning inimestel on hirm asjade ees, mida pole või mis on, kuid ei puuduta neid, või asjade ees, mille muutmiseks neil vähimatki võimalust pole. Hirm toob lugejaid. Hirm toob valijaid. Hirm aitab müüa. Hirm on ka relv. 

Nõrgema taluvusega inimesed on süütematerjaliks paanikale, sest nad tormavad oma sõprade ja sugulaste juurde kuuldud lugusid põdema, murendades omakorda järgmiste  inimeste enesekindlust. “Kõik ju räägivad sellest juba!”

Inimesed, kes hirmu tootmises osalevad, ei taha enamasti halba. Nende seas on ju näiteks meditsiinitöötajaid, kes tahavad sind mõjutada suitsetamist maha jätma või vähiuuringule minema. Kahjuks ei näe ka nemad sageli seda, et nende sõnum on sel päeval neljakümne viies hirmutav sõnum inimesele, kes on juba niigi paanikas. Kokku pole see alati tervislik. 

Võib-olla ei tulegi meile kunagi enam ühtegi hirmuvaba päeva. Eile kartsid sa terroriste. Täna viirust. Ülehomme sõda, roboteid. Süvariiki. Asteroide. Ometi pidi elu ju olema sinu parim aeg. 

3. 

Siis kohtusin ma Ingridiga. Tal on kolm last, kaks neist juba suureks saamas. Tema peamine hirm on kaotada sissetulek. Vestlesime ühes Mustamäe keskuse kohvikutest, kus mängis muretu muusika. Üksik meesterahvas võttis kõrvallauas tööpäevajärgset õlut ja kaugemal sõi üks perekond lookas laua taga õhtust.  

Märkasin, et Ingrid kannab ruunimärkidega käevõru. 

“Eile kartsid sa terroriste. Täna viirust. Ülehomme sõda, roboteid. Süvariiki. Asteroide. Ometi pidi elu ju olema sinu parim aeg.”

Ta on viimase aasta jooksul hakanud huvi tundma Norra mütoloogia vastu. Müüdid vanadest Põhjala jumalatest toovad tema ellu tähendust, mis on tema arvates hakanud tavapärastest inimsuhetest kaduma. 

Jutuajamine Ingridiga aitab mul mõista, miks on inimeste seas populaarsed kalliskivid, alkeemia, inglid, indiaani teerituaalid, miks otsitakse abi nõidadelt ja šamaanidelt, miks horoskoobid on siiani müüv kraam. Ühel või teisel moel on need kõik sama tunde väljendus – me ei saagi kõike kontrollida. Kuid me otsime siiski tähendust ümbritsevas kaoses. Ning selleks tuleb kuidagi uuesti ellu äratada pühadus, leida jumal, anda talle nimi, usaldada oma saatus millegi kõrgema meelevalda.

Seejärel saabusid koroonauudised. Libavideod Wuhani linnas jalapealt maha kukkuvatest inimestest. Andmeteadlaste, turundajate, viroloogide sünged ennustused.  Suunamudijad tormasid midagi arvama. Meedia teatas igast haigestunust, nagu me vaataksime põleva pilvelõhkuja kokkukukkumist klotshaaval – iga sekund on uudis. Inimesed tormasid poodidesse WC-paberi järele. Riik seiskas majanduse. Paljud inimesed mu ümber kaotasid paari päevaga töö.

Kuid mitmed inimesed, kellega ma rääkisin, ütlesid sel hetkel ühte ja sedasama – kui tegelik jama on  käes, siis käitud sa teistmoodi. Sa ei pruugigi karta. Sa pesed käsi. Sa lähed naabrile appi. Sa pakud ennast vabatahtlikuks. Sama ka siis, kui proovid tegelikult päästa inimest avariisse sattunud autost. Sa ei mõtle, kui õudne see on. Võib-olla hiljem alles mõtled. 

Teismelisena tulid mulle ja mu klassikaaslastele bussipeatuses kallale mingid tüübid. Meie, poisid, pistsime jooksu, kuid siis hüüatas keegi lõõtsutades: “Tüdrukud jäid peatusse!” 

Ma tegin midagi, mida üldiselt ei soovitata, ning jäin keset kõnniteed seisma. Sealtsamast leidsin mingi metallist ridva. Ühtlasi vasardas mu peas küsimus: “Mida ma ometi teen, mida ma ometi teen?”

Kallaletungijad lähenesid, ühel neist oli kaasas hokikepp, mina seisin, ritv  käes, nagu loll, endal hirm kraevahel. Korraga hüüdis keegi meie omadest: “Üks jäi maha!” Sõbrad jõudsid umbes samal ajal minuni tagasi kui kallaletungijad. 

Ma virutasin ühele pätile talaga vastu õlga. Ka sõbrad tulid appi. Vastasel oli hokikepp, millega ta proovis mulle pihta lüüa, ma liikusin eest, hokikepp tabas ühte mu sõpra piki kulmu, seda tuli hiljem traumapunktis õmmelda, kuid ma virutasin rauast jupiga uuesti ja uuesti vastase suunas, kuni korraga sain aru, et kallaletungijad põgenevad hoopis meie eest. 

See oli tagantjärele hea tunne, astuda hirmule vastu. See pole näide kangelaslikkusest. Võib-olla oli see isegi ebaadekvaatne tegu. See juhtus ju tegelikult kogemata. Plaanimata ja mõtlemata. Või oli mul siiski alati olnud kuskil valmisolek selliseks olukorraks.

Ma vaatan last oma süles. Kui paljud minu esivanemad pidid tema nimel olemas olema. Kui paljud neist pidid kokku saama, et sünniksid uued lapsed. Kui karmidest aegadest nad pidid läbi tulema. Kui palju kaklusi, haigusi, piinasid, vägivalda, kannatusi ja kui palju hirmu. Ja kui rahulik ta on.  

Jumalate ja kriisisoovituste kõrval aitab hirmu vastu kunst.

1939. aastal ei kartnud inimesed ilmselt vähem kui täna. Mitte et oleks võimalik mõõta, kuid maailm elas suure sõja eelaimuses. See oli juba alanud Hispaanias, Tšehhoslovakkias, Soomes. 

Oma Pariisi  väikeses korteris istus pime helilooja Joaquín Rodrigo. Tal oli hirm. Võib-olla tegi ta akna lahti ja kuulatas Pariisi tänavate hääli. Inimesed peatusid, liikusid. Autod sõitsid. Ehk just sel hetkel kuulis ta oma peas kitarrimängu. Ettevaatlikku, tasast. See väljendas kurbust ja kõhklust. Ta pani selle kirja.

“Ma tunnen, et ma olen olemas. Ja see on ülim ime.”

Aga ühel päeval mõtles helilooja: ometi olen ma siin. Ka see on tõde. See on minu päev. Iga selline päev on triumf. Ta peas plahvatasid helid. Orkestri kogupauk võtab võimust kitarrinäppimise üle, otsekui päikesetõus, mis värvib taeva leekivaks. Ma panen siinsamas neid ridu kirjutades telefonist mängima tema loo. Ma tunnen, et ma olen olemas. Ja see on ülim ime. 

DANIEL VAARIK on Levila rajaja.

JOONAS SILDRE on illustraator, tarbegraafik, karikaturist ja koomiksikunstnik. Ta on muu hulgas ka Arvo Pärdi elul põhineva koomiksiraamatu "Kahe heli vahel" autor.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!