3. osa. 20 aastat hiljem

2010ndate keskel hakkas eelmistest lugudest tuttav Aramis juhendama ühe gümnaasiumi teatrisuunda. See tähendas teatritunde keskkooliõpilastega, kes tõid igal kooliaastal tema käe all välja lavastuse. H, kes käis toona 11. klassis, kuigi mitte teatriharus, sattus ühte sellist etendust vaatama. Ta mäletab, et klassikaaslane, kes lavastuses mängis, kutsus teda pärast tähistama ja osalistega põrandapiknikku pidama. H meenutab, kuidas ta sõbrannat oodates parajasti uksepiida najal seisis, kui Aramis tema selja tagant läbi puges ja käega tema tagumikku puudutas.

"F meenutab, et oli paar korda peol, kus juhendaja "oma noksi segi peaga välja võttis, et näidata, kui suur see on."

“Me oleme siin teises ruumis, tule siia.”

H tardus paigale. “Mul ei ole kunagi olnud sellist situatsiooni,” ütleb ta. “Ta konkreetselt katsus mu tagumikku. Teadlikult, selle asemel et õlale patsutada. Ma ei teadnud, mida teha. Mul käis tervest kehast nagu värin läbi.” Kuna H kirjeldab ennast kui inimest, kes läheb selliste asjade puhul trotsi täis, otsustas ta rääkida juhtunust oma sõbrannadele teatriharust. Tema üllatuseks ei tulnud see neile ootamatult.

I-d oli Aramis ühispildi tegemise ajal tagumikust näpistanud. Ja ühte kooli saunaruumi lähedal toimunud eratundi oli mees saabunud palja ülakehaga.

J käis veel 10. klassis, kui Aramis päris eratunnis luuletuse lugemise vahele tema suhete kohta poistega, pannes käe tema õlale.

K-le kirjutas mees Facebooki, et tüdruk vaatab talle tunnis nii ilusasti silma, et ta tunneb temaga sidet, ja kutsus teda kohvile.

Ka L-iga hakkas ta ootamatult Facebookis suhtlema. “Tulin ükspäev koolist koju ja avastasin Facebookis umbes 97 märguannet. Mõtlesin naerdes, mis nüüd siis juhtus, et nii popp tüdruk äkki, kuni avastasin, et vaid 3-5 märguannet oli sõpradelt ning ülejäänud 90 oli teade, et õpetaja oli laikinud kõiki pilte, mida ma aastate jooksul postitanud olen.”

Ja nii edasi ja nii edasi. Nagu ütleb L: “Tekkiski lihtsalt küsimus, et kas tal on plaan kogu gümnaasiumi naissoost õpilased läbi käia.”

Kui H sõbrannadega jutuks võttis, et äkki peaks midagi ette võtma, siis nende esimene reaktsioon oli, et Aramis ongi selline natuke veider tüüp. “Nad ei arvanud, et see on imelik, kuni ma seda neile ütlesin.”

H kogus mõned tüdrukud kokku ning otsustas asjast klassijuhatajaga rääkima minna. Eestvedamist meenutab ta siiani raske tundega, sest nad ei teadnud täpselt, kuidas neid asju rääkida või mida siis ikkagi “ebatavalisena” välja tuua. Lisaks mängis Aramis justkui teadlikult selle piiriga, mis on lubatud ja mis mitte. Ja võib-olla Aramis lihtsalt ongi selline teistsugune inimene, kunstiinimene ju ikkagi?

H üllatuseks reageeris kooli personal tüdrukute initsiatiivile väga leigelt. Klassijuhataja suunas nad huvijuhi jutule, see aga omakorda koolipsühholoogi juurde. “Keegi ei olnud nagu: “Ma mõistan teid.”” Jäi mulje, et nad ei tahtnud teemaga tegeleda, sest kõigil oli hea meel, et kultuuritegelane oli kooli õpetama tulnud. “Aktustel öeldi ikka, et me oleme nii uhked, et selline inimene siia tuli.” 

Koolipsühholoog tõdes lõpuks, et olukord on keeruline, ja ainus, mida tema teha saab, on see Aramisega jutuks võtta. Nii läkski. Aramise esimene reaktsioon oli, et tüdrukud on omavahel kadedad ja need lood välja mõelnud ja et nad ise kirjutavad talle Facebookis. Siiski lubas ta end edaspidi paremini üleval pidada.

L-i loost tuleb hästi välja mehe tegutsemismuster. Kui L jõuluballi korraldas, tänas Aramis teda meili teel hea korralduse eest. Hiljem sai L sõbrakutse Facebookis, pärast mida hakkas Aramis talle kirjutama. Kui alguses paistsid sõnumid üsna süütuna, muutusid need ajapikku isiklikumaks. L tunnistab, et mingi osa temast oli meelitatud, et talle tähelepanu pöörati. 

Aramis pakkus, et võib aidata tüdrukul lavaka katseteks valmistuda. “Kui ettevalmistused etlusvõistlusteks olid alati suurte vahetundide ajal või pärast tunde, siis eeldasin ka tema poolt taolist kokkulepet. Tema pakkus aga välja, et võiks kohtuda kas nädalavahetusel või vaheajal.” L tõi vabanduseks, et tal on kooli, töö ja trenni tõttu tihe graafik. Aramis soovis ikkagi tüdrukuga kohtuda ning kui L ütles, et “koolis ikka näeb”, vastas Aramis nii: “No kool pole nüüd küll see koht.”

Ka L mäletab pöördumist huvijuhi poole. “Meie suureks üllatuseks polnud huvijuhile lugu sugugi võõras. Ta ütles, et Aramis on põhjus, miks ta enam telefoni öösiti sees ei hoia, kuna ei taha enam tema sõnumeid.” Huvijuht suunas tüdrukud kõigepealt muusikaõpetaja juurde, kellel endal oli olnud Aramisega sarnane kogemus. Tema aga omakorda sotsiaalpedagoogi juurde. 

“Ütlen ausalt, et kogu see asi läks veelgi suuremaks, kui ma tahtsin,” ütleb L. “Minu ideaalses maailmas poleks minu klassikaaslased või klassijuhataja või üleüldse keegi suurt sellest teada saanud. Aga see protsess venis, me ei teadnud midagi selle arengust või et kas või millal üldse Aramisega räägitakse, või millal juhtkonnaga räägitakse. Ükskord keegi lihtsalt sattus õpetajate toast mööda minema ja sedasi saime poolkogemata teada, et juhtkond ja õpetajad teavad, aga midagi nagu ei toimu. Selline praadimine oli jälle teistpidi keeruline. Keeruline oli ka klassikaaslastele seletada, miks ma jälle sotsiaalpedagoogi juurde – vahel isegi keset tundi – minema pean.”

Lõpuks sai üks teatriklassidest õpetajalt vihase loengu, et läbi Facebooki temaga enam asju ajada ei tohi ja et kõik puudumised tuleb edaspidi meili teel ära põhjendada. Aga see oli ka kõik, tunnid läksid edasi. L-i sõnul tekkis tal edasi hirm, et kui palju mees teab ja kuidas ta võimalikesse raporteerijatesse suhtub. “Järgmine kord nägin teda kooli etlusvõistlusel, kus ta oli žürii liige. Oli küll ebamugav seal tema ees esineda, aga samas polnud ka muud valikut. Ja muud sellest suurt ei saanudki.”

Aramis lahkus kooliõpetajakohalt alles märksa hiljem, H mäletamist mööda mingitel teistel asjaoludel. Võtsime selgituste saamiseks ühendust nii kooli sotsiaalpedagoogi kui ka huvijuhiga, kuid kumbki neist ei vastanud.

Rääkimine pole tabu

H pidi tõdema, et raske oli kellegi poole pöörduda, sest noored polnud harjunud sellistel teemadel rääkima. Kuidas saaks aga teha nii, et uus põlvkond tunneks ära olukorrad, kus tuleb kellegi poole pöörduda? Olukorrad, millest rääkimine ei tohiks olla kannataja jaoks häbiasi. Psühholoog Tiina Saar-Veelmaa ütleb oma kirjas meile: “Ideaalses maailmas peaks selline info olema kodust ja lasteaiast peale meisse kodeeritud. Mis on meie õigused, privaatsus, sh seoses seksuaalsuse ja meie kehaga. Samuti suunised, kuidas talitada ebaeetilistes olukordades või kui keegi ületab sündsuse piire või kuritarvitab meie usaldust.”

Kui see info ei tule lasteaiast ega kodust, peaks see lapseni jõudma koolist. Justiitsministeeriumi 2020. aastal läbi viidud uuringust selgub, et noorte meelest räägitakse seksuaalsest väärkohtlemisest liiga vähe. Pea pooled noortest sooviks saada selleteemalist infot just koolist või koolis toimuvatest ennetusprogrammidest.

Põhikooli riiklikus õppekavas on kirjas, et põhikooli lõpetanu peaks teadma, milles seisneb partnerite vastutus seksuaalsuhtes; väärtustama vastutustundlikku käitumist seksuaalsuhetes; kirjeldama seksuaalõigusi kui seksuaalsusega seotud inimõigusi ning oskama nimetada, kuhu saab pöörduda abi ja nõu saamiseks seksuaaltervise küsimustes. Uurisime õpikuid, et leida, kas need teemad ka ahistamist ja seksuaalse iseloomuga soovimatute olukordade lahendamist mahutavad, kuid ei leidnud selle kohta sõnagi. 

Paraku tõdetakse Justiitsministeeriumi uuringus ka seda, et “õpetajate ettevalmistus suhte- ja seksuaalvägivalla teemade käsitlemiseks koolitundides on ebaühtlane – kohati saadakse sellega noorte arvates hästi hakkama, kuid kohati puudub õpetajatel nii oskusi, teadmisi kui tahet”. On keeruline öelda, kui paljud õpetajad päriselt õpilastega sellistel teemadel räägivad. Uuringus osalenud noored tõdevad, et mõni õpetaja libiseb teemast võimalikult kiiresti üle. Põhjuseks, miks õpetajad seksuaalvägivallast rääkida ei soovi, pakuvad noored, et tegemist on tabuteemaga.

Kuigi koolil on vastutus õpilastele ahistamisest rääkida, ei saa ainult sellele lootma jääda. Kui inimesel on juba mingisugunegi teadmine ahistamisest, peaks vajaduse korral olema võimalik selle kohta lisainfot otsida. Internetis leiduvad eestikeelsed materjalid piirduvad aga suuremas osas artiklitega ahistamisjuhtumitest või lühikestest selgitustest.

Kusagil pole põhjalikumat materjali seksuaalse väärkohtlemise eri vormide ning selle kohta, mida ahistamise korral ette võtta: kellelt tuge saada või kuidas ahistamisele lõpp teha. Võrdsete võimaluste voliniku Liisa Pakosta sõnul on nad hetkel loomas lehekülge www.ahistamine.ee, kust leiab sellekohast infot.

Alustuseks piisaks kõige lihtsamatest näpunäidetest. Näiteks on USA teatriajakiri välja andnud erinumbri, kus toob välja lauseid, mida öelda nendel juhtudel, kui kellegi käitumine muutub ahistavaks ja inimene ei oska õigesti reageerida: 

“Palun ära puuduta mind niimoodi!” 

“Ära räägi minuga selliseid sõnu kasutades!” 

“Ma tunnen ennast ebamugavalt, kui sa niimoodi mu kehast räägid, palun ära edaspidi seda enam tee!” 

Ja nii edasi. Soovitatakse ebamugavad juhtumid igaks juhuks kirja panna ning märgata, kui mõnel su kaaslasel on ebamugav, ja aidata tal seda teemat tõstatada. Ahistamine ei peaks olema tabuteema, sest vaikimine põlistab olemasolevaid käitumismustreid.

Tagasi tänapäeva

Kui Aramis ühel hetkel teadmata põhjusel enam gümnaasiumis ei õpetanud, polnud sellest midagi, sest tema enda teatriring töötas endiselt edasi. Elu teatriringis oli nagu teatriringis ikka: tehti etüüde, loeti näidendeid ja valmistuti kevadisteks lõpulavastusteks. Mõni aasta tagasi toodi õpilastega välja suurem lavastus. 

M, kes lavastusse osatäitjaks valiti, meenutab üht seika prooviperioodist. Tüdruk seisis parajasti ukse peal, kui autost lava jaoks asju toodi. Aramis seisis tema kõrvale ning libistas käe mööda M-i selga alla ja võttis ümbert kinni. “Ma lihtsalt seisin … kuidas ma reageerin sellele?” küsib ta. Aramis tõmbas M-i endale lähemale ja ütles: “Kuule, lähme minema siit!” Tüdruk ei osanud muud teha, kui selle peale naerda. Aramis hoidis aga jätkuvalt ta ümbert kinni, kuni teised auto juurest asjadega tulid. 

Millalgi tuli see teiste teatrikooli tüdrukutega jutuks. M ei mäleta täpselt, mitu tüdrukut vestluses osales, kuid mainib, et mitu neist olid alaealised. “Igaühel oli midagi rääkida.” Enamikule oli Aramis lihtsalt märkusi teinud stiilis “sa oled nii ilus” või et “sa peaksid ikka modelliks hakkama”. 

“Kõige hullemini sai lavastuse peategelane, kellega ta eraproove tegi ja kellele ta viis töö juurde lilli.” Kogu loo juures oli veider, et kuigi peategelasi oli lavastuses kolm, tahtis Aramis eraproove teha neist vaid ühega. Asjaolu võib selgitada see, et kaks teist peategelast olid poisid. 

M-i sõnul oli Aramise kiindumus ühte tüdrukusse kõigil juba ammu enne lavastust selge. Samuti teadis Aramis juba enne casting’u korraldamist, kes peaosa mängima hakkab. Õnneks oli too tüdruk tugeva iseloomuga. “Minu meelest võttis ta seda kõike hästi professionaalselt. Et kui on vaja proovi teha, siis on vaja. Ilmselt talle ei meeldinud see, aga ta võttis seda nii, et mul on roll ja ma teen selle ära.” Kui lavastust enam ei mängitud, läks tüdruk teatriringist minema. 

"Lõpuks on see meie sõna tema oma vastu." tõdeb M.

N, kes käis samas teatriringis, mäletab, et neid vestlusi peeti mitmel korral, kuid Aramise teod ei olnud tüdrukute meelest piisavalt tõsised, et politsei poole pöörduda. “Ei lähe ju politseisse jutuga, et mees käitub veidralt,” räägib N.

Kelleltki teiselt ei osatud abi otsida, seega hoidsid nad Aramisest lihtsalt eemale. N-i sõnul ei soovinud ka lavastuse peategelane ise “asja suure kella külge panna”. Kui neile ühel hetkel uus õpetaja tuli, jäeti asi sinnapaika. "Lõpuks on see meie sõna tema oma vastu", tõdeb M. Ta arvab, et pigem mindigi lihtsalt minema, kui et hakati teemat üles kerima. “Igaüks mõtleb ikkagi esmajoones enda peale. Et mina sain probleemist lahti ja …”

Kuhu edasi?

Juba eelnevalt mainitud Justiitsministeeriumi uuringus kirjutatakse: “Noored teavad, et seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral tuleks pöörduda politseisse või mõne muu spetsialisti poole, kuid reaalselt jõutakse selleni väga vähestel juhtudel.” Lapsi õpetatakse muredega ikka usaldusväärsete täiskasvanute poole pöörduma, kuid mitmed eelnevad lood tõestavad, et ahistamisega seotud murede lahendamisel on kõige saamatumad just needsamad usaldusväärsed täiskasvanud: juhendajad, kooli sotsiaalpedagoog, huvijuht või psühholoog, isegi lapsevanemad.

Kui hakkasime uurima, kuhu siis ikkagi pöörduda, selgus, et protsess on oodatust keerulisem ja sõltuvalt juhtumist ka erinev. Küsisime nõu oma ala spetsialistidelt, kes soovitasid pöörduda kas politseisse või helistada mõnele abitelefonile. Kui tegemist on aga n-ö kergema süüdistusega, ei pruugi politseil olla menetluse alustamiseks piisavalt alust. 

Samuti on väga tänuväärne, et Eestis on võimalik helistada näiteks laste- või ohvriabi telefonile, kuid abitelefonid tegelevad kannataja vaimse toetamisega, mitte juhtumi lahendamisega. Selleks oleks vaja kellegi järgmise poole pöörduda, sest kuigi alati pole kõige olulisem teo toimepanijat karistada, on tähtis tagada, et sarnased juhtumid ei korduks. Just sel põhjusel tasub pöörduda ka siis, kui juhtunut enda jaoks millekski eriliseks ei peeta, kuid mõistetakse, et see on vale. Nii kaitstakse võimalikke järgmisi kannatajaid, kellele võib juhtunu rängemalt mõjuda. 

Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta soovitas esmajoones pöörduda ahistajast n-ö aste kõrgemale, meie loo puhul huvikooli juhataja või omaniku poole. Juhul kui huvikooli juhataja, omanik ja ahistaja on sama isik, siis kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja või sotsiaalosakonna poole. Kuid internetist konkreetse piirkonna lastekaitsetöötaja kontakti leidmine osutus keeruliseks autoritelgi, rääkimata siis niigi keerulises olukorras olevast lapsest või lapsevanemast.

Tundub, et oleks vaja üht kindlat asutust või inimest, kelle poole selliste muredega pöörduda, kas või selleks, et saada asjakohast nõu. Eelnevalt mainitud Iisraeli Näitlejate Liidu manifestis on näiteks kirjas, et igas teatrikoolis peaks olema järelevalvet tegev isik, kelle jutule taoliste kaebustega saab minna. Lugu kirjutades käis läbi ka mõte, et ehk peaks Eesti Huvikoolide Liidus töötama keegi, kelle poole pöörduda, kuid keskkoolis aset leidnud juhtumid aitasid meil mõista, et ka suuremas asutuses, kus vastavad inimesed (koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog) on justkui olemas, võib oma murega üksinda jääda. Võib-olla peaks olema mõne ministeeriumi juures eraldi asutus või inimene, kes selliste kaebustega tegeleks?

Kui volinikuga suheldes talle loo tagamaid tutvustasime, ütles ta, et tegelikult võib selliste juhtumitega ka otse tema poole pöörduda, saates e-kirja avaldus@volinik.ee või pöördudes https://volinik.ee/vota-meiega-uhendust/. Hetkel leiab voliniku kodulehelt infot peaasjalikult diskrimineerimise kohta (mille üheks alaliigiks loetakse ka ahistamist), kuid loodame, et tulevikus leiavad rohkemad abivajajad tee voliniku juurde. Teades, et paljud noored käivad oma muredega peaasi.ee lehel, võtsime ka selle tegijatega ühendust ja nad olid nõus oma kodulehele lisama ahistamisega seotud infot.

Volinik Liisa Pakosta rõhutab, et ahistamise ärahoidmise ja mõnel juhul ka kannatanule hüvitise maksmise eest vastutab seaduse järgi ikkagi õppeasutus. Liisa Pakosta soovitab kõikidel huvikoolidel täiendada oma õppekorralduse eeskirja nii, et ahistamise ennetamine ja ahistamisjuhtumi lahendamise kord oleks selge. Volinik abistab hea meelega soovituste ja vastavate näidistega.

Kristel-Liis Kaunismaa politsei teabebüroost julgustab siiski ka väiksemate muredega nende poole pöörduma. Kui 112 numbrile helistamine tundub liiga hirmutav, siis politsei.ee lehelt leiab piirkonnapolitseinikud, kes kuulavad ära ja oskavad nõu anda. Politseisse pöördumine ei tähenda kohe uurimise alustamist, küll aga saab politsei kontrollida ahistaja varasemaid rikkumisi. Samuti oskab politseinik ahistamisjuhtumiga tegelemisel nõustada ja suunata, seda ka juhul, kui tegu ei ole kriminaalse, kuid siiski hukkamõistu vääriva käitumisega.

Lõpetuseks: mõtlemiskohad

Kas 14 on ikka loogiline vanuse alampiir seksuaalsuhetele, mis toimuvad õpetaja ja õpilase vahel?

Kas võiks olla mingi eraldi institutsioon, kuhu saab pöörduda n-ö kergemate ahistamisjuhtumitega ja mis seisaks selle eest, et teo toimepanija ei saaks oma tegevust korrata?

Mida meie – sõprade ja kodanikena – saaksime teha, et ahistamisjuhtumitele oskuslikumalt ja kiiremini vahele astuda, selle asemel et neist tagantjärele lugusid kirjutada?

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!