2 osa. Samal ajal kuskil mujal

“Inimesed kõndisid samal ajal rahulikult mööda, mitte kedagi ei huvitanud!”

“Kõrvalseisjate meelest oli tegu väikese toreda naljaga.”

“Ülejäänud baaritäis inimesi vaatavad pealt ja naeravad.”

“Rääkisin sellest hiljem paarile sõbrannale, kellest üks naeruvääristas: “Mis sa arvad, et see oli nüüd mingi vägistamine või?””

“Tundsin häbi, mõtlesin, et ilmselt tegin ma midagi, et ise olin loll, et mina olen kõiges süüdi. Ema nõustus.”

“Lisaks minule oli lühikeses bussis veel 4-5 inimest, kes toimunu peale peadki ei pööranud, mis siis, et ma ehmatusest kõvasti karjusin ning mitu peatust hiljem hüsteeriliselt nutsin.”

“Rääkisin sellest nii tööandjale kui inimesele, kes töövõtjatega tegeles. Nende vastus aga oli, et naised ei peaks nii emotsionaalsed olema ja ikka tuleks komplimendid vastu võtta ja elust rõõmu tunda.”

See on vaid väike valimik lausetest, mis pärinevad 64-st #minaka loost, mis avaldati mõni aasta tagasi Feministeeriumi lehel. Üks läbivaid liine nendes lugudes on kõrvalseisjate teadmatus või oskamatus õigel ajal reageerida. Ahistajaid kutsuvad liiga harva korrale nende sõbrad või kaasmusketärid, ahistatuid toetavad aga liiga vähe nende lähedased, kes soovitavad neil pigem pea liiva alla pista ja oodata, et asi mööduks.

Kui arutlesime artiklit ettevalmistavas töögrupis põhjuste üle, miks ligiajamised on teatriringides aastaid korduda saanud, ütles üks naisterahvas pärast pikka vaikimist: “Tegelik põhjus on see, et naise elus ei ole harv, et 5-aastaselt hüpitas mingi onu teda kahtlaselt kaua oma põlvedel, 8-aastaselt hõõrus keegi ennast tema vastu ühistranspordis, 12-aastaselt katsus treener tema rindu, 16-aastaselt pani sõiduõpetaja käe reiele, 18-aastaselt jälitas keegi tänaval ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.”

Need on asjad, millega on oht ära harjuda, sest ühel või teisel moel puututakse nendega igapäevaselt kokku. Ja kuna sedasorti seksism ei ole ühiskonnas midagi nii ebatavalist, siis on väga raske muuta tõika, et naisterahvas kardab Eestis öösel üksi koju jalutada. Ka näiteks loo kirjutamise perioodil tegi võõras mees tänaval ühega meist juttu ning teatas ühtäkki, et saadab ta koju. Autor ei osanud kuidagi reageerida, vaid kõndis sihitult mööda rahvarohkeid tänavaid, et mees maha raputada.

Tehti nalja selle üle, aga ...

Viimaste Aramise juhtumitega umbes samal ajal, 2010ndate alguses, armus gümnaasiumiõpilane E ühes Eesti väikelinna teatriringis oma juhendajasse, kes oli 30ndates mees. Mees sai sellest aru ja hakkas pidudel lähenemiskatseid tegema. Kuni ükskord rääkisid mehe sõbrad tüdrukule välja, et juhendaja juba magab ühe teise tüdrukuga samast teatriringist ja et tal on olnud keegi selline igast lennust. Seda nimetati "näitlejaks tegemiseks".

E käis teatriringi kuuendas lennus.

E ütleb, et tema kiindumusest teatriringis ei teatud, aga selle teise tüdruku lugu tuli pärast pidu avalikuks ja kuna kõik teatriringi osalised suhtusid sellesse halvasti, hakati seda teist tüdrukut aktiivselt ringist välja trügima. Poole aasta pärast oligi ta sealt läinud.

E enda lugu aga jätkus. “Meil ei olnud suhet,” ütleb ta, “aga korduv ligitikkumine. Siis, kui tal oli vaja, ronis külje alla. Ja ma lubasin kõike, sest ma olin nii armunud.” E kirjeldab, kuidas õhkkond teatriringis muutus alati veidraks, kui mehel oli jälle periood, kus ta tema lähedust otsis. 

Tüdruku jaoks keeruline on-off-sõltuvussuhe kestis kokku kolm aastat ja jätkus ka veel pärast tema teise linna kolimist. Mees, kes oli ise huviringi algataja ja juht, võttis E teada vastu veel järgmise lennu, pärast seda tuli paus sisse, aga nüüd ta õpetab jälle. “Nüüd tal on naine, eeldan, et ta praeguste õpilastega enam nii ei tee, on sarved maha jooksnud,” pakub E.

E tunnistab, et see lugu kriibib teda siiamaani, ka 10 aastat hiljem, segab elamist. “Aga see olukord tollal … tema oli vallaline, tüdrukud olid ise nõus tulema … Ma ei tundnud toona, et mind kasutatakse ära … mis see ilmselgelt oli.”

E-le ei tulnud pähegi, et võiks sellest kellelegi rääkida või kuhugi pöörduda. Ta oli õnnelik, et talle tähelepanu pöörati. “See ei olnud ahistamine, ta sai aru, et ta meeldib mulle ja kasutas olukorda maksimaalselt ära … Raisk, kui ma järele mõtlen, kuradi siga!”

“Põhimõtteliselt kõik ta ümber teadsid seda, nemad oleksid võinud midagi ette võtta, tehti nalja selle üle, aga … .”

Kuidas reguleerida õpetaja-õpilase suhet?

Mitmed välismaal õppinud inimesed on avaldanud imestust selle üle, kui normaalne on Eestis see, et ülikoolis õppejõud semmib oma üliõpilasega. Näiteks on USAs ja Inglismaal enamasti võetud samme selliste suhete ärahoidmiseks: kas ei tohiks õppejõud tudengile eratunde anda, temaga loenguruumi kahekesi jääda või siis väljaspool ülikooli kohtuda; pea kõikjal on taunitud ühised peod. Eestis näib see mingile seltskonnale “palgalisana”, et õppejõud oma rebased “selle pilguga” üle vaatab; erakordsed ei ole ei püsi- ega juhusuhted oma tudengitega.

Pärast mitmeid ärakasutamisjuhtumeid võttis Tartu Ülikool 2016. aastal vastu juhendi, kus on kirjas, et “ülikool ei soosi juhendaja ja juhendatava intiim- ja ärisuhteid”. (Nagu toob välja  2020. aasta uuring “Sooline ja seksuaalne ahistamine kõrghariduses”, siis mitmes teises Eesti ülikoolis siiani selliseid juhendeid pole.)

Keskkoolide või huvikoolide tasandil puudub aga taoline seisukohavõtt sootuks. Kui minna näiteks Eesti Huvikoolide Liidu kodulehele, ei ole seal ühtegi märget selle kohta, et säärane probleem võiks olemas olla, rääkimata sellest, et õpetaja-õpilase intiimsuhteid taunitaks. Lastekaitseseaduski keelab lastega töötamise vaid neile, kes on eelnevalt karistatud. Ja seda peaks kontrollima tööandja, kes huvikoolide puhul on tihti juhendaja ise…

Kui üks meist juhuslikult tuttavaga sellest loost rääkis, märkis too, et ka tema nooruspõlve teatriringi juhendaja oli ühe oma õpilasega suhtes. Teatriringi õpilased olid alaealised, kuigi õpetajaga suhtes olnud tüdruk oli juba üle 14 aasta vana. Arvas küll, et olukord on veider, aga kuna mõlemad suhte osapooled tundusid rahul olevat, ei mõelnud ta sellele pikemalt.

Õpilasega intiimsuhte loomine on õpetajatöö seisukohast igal juhul ebaprofessionaalne. Iseäranis kahtlane on see aga teatriõpetaja puhul, kelle eriala eeldab tööd kehaga, lähedasemat suhet ja suuremat usalduslikkust õpilasega. (Veidi sarnases positsioonis on ka näiteks sportlane ja tema treener.)

Näiteks Iisraeli Näitlejate Liit (The Israeli Actors Organization) on kirja pannud manifesti, milles taunib õpetaja-õpilase suhteid teatrikoolis, sest sellised suhted asetavad nõrgema osapoole haavatavasse olukorda ning teevad õppimise ka teiste jaoks ebamugavamaks. Samuti võib intiimsuhete puhul tugevalt kahelda, kas suhte osapooled on võrdse sõnaõigusega. Kindlasti väärib mainimist, et manifesti järgi lasub just õpetajal vastutus selliseid suhteid ennetada.

Ent kui kõrgkoolides on võimalik selliste juhtumitega pöörduda kas õppekoordinaatori, osakonnajuhataja, rektoraadi või üliõpilasesinduse poole, siis huviringide ja huvikoolide puhul, eriti selliste, milles üks ja seesama inimene on nii asutaja, koolijuht, õpetaja kui ka võimupositsiooni kuritarvitaja, pole sisuliselt kuhugi pöörduda.

Igavene punkar, boheemlane ja kunstnik

Paar aastat hiljem, teises linnas, liitus E ühe kõrgkooli teatriringiga. Sealne juhendaja tegi pidevalt seksuaalseid märkusi, jõllitas naisi ebameeldivalt ja “tõenäoliselt valis ka rollidesse pigem neid, kes meeldisid talle seksuaalselt, mitte neid, kes võiksid olla head”.

“Mina talle ei meeldinud,” muigab E. See tähendab, et kui samal aastal ei oleks teatriringis tegutsenud veel üks teine juhendaja, poleks tal lavale väga asja olnud. Õnneks toodi aasta jooksul välja kaks lavastust, millest teises sai ka E, praegune näitleja, suurema rolli. “Teatriõpetajana temast abi ei olnud,” ütleb E teatriringi eestvedaja kohta. “Mulle ei olnud, võib-olla mõned teised vaidleksid vastu.”

Teatriringi juht, hilistes 40ndates mees, käis ringiga seotud pidudel järjepidevalt tüdrukutele peale, küsis seksi, kutsus enda juurde. E ei tea, et keegi oleks reaalselt kunagi läinud, “ta oli lihtsalt tüütu”. “Üks tüütu vanamees, kes käis kõigile peale, kõigile noortele tüdrukutele.” Mees ei räusanud ega olnud vägivaldne, pigem enne peol ära vajumist käis ja otsis kedagi, kellega koju minna. 

F, kes käis samas teatriringis, meenutab, et oli paar korda peol, kus juhendaja "oma noksi segi peaga välja võttis, et näidata, kui suur see on."

G meenutab, kuidas mees “oli mõnele naisele õlle välja teinud, ja siis naine, vahi tegelast, ei tulegi temaga koju kaasa!”. Need asjad ei toimunud küll proovides, vaid ühistel pidudel.

Samas kirjutas mees ka väljaspool pidusid oma õpilastele armastuskirju ja käis neile peale. E-le rääkis tema lennukaaslane, kuidas mees saadab talle õhtuti sõnumeid ja kutsub enda poole. Üks teine tüdruk, kes käis teatriringis mitmendat aastat, oli pidanud järjepidevalt mehe lähenemiskatseid tõrjuma. Samuti mainis juhendaja tihti ülivõrdes üht oma lemmikut eelmisest lennust, kellel olid “ilusad tissid”. Neid asju on raske lahutada õppetöö kontekstist või panna lihtsalt pidudel tehtud rumaluste patta.

“Ta ongi selline,” ütleb E kokkuvõtteks. “Sa ei muuda seda.” Ta nimetab meest igaveseks punkariks, boheemlaseks, kunstnikuks. “Ja samas on ju tore, et keegi seda ametit seal peab.”

F-i sõnul oli ta “räme perv, aga samas kuidagi nii avalikult ja kohtlaselt perv, et see ei mõjunud ohtlikult”. Lisades: “Kuigi ma olen nõus, see ei ole asi, mis oleks kuidagipidi okei, ja sellisest inimesest tuleks noored – või ka kõik ülejäänud inimesed – eemale hoida.”

Tõnu ongi Tõnu

Mida tähendab õieti ahistamislugudes tihti esinev väljend “ta ongi selline”? Või nagu Aro Velmet on selle kunagi sõnastanud: “Tõnu ongi Tõnu, me kõik teame ju Tõnu.” Või nagu Estonia teatri juhi puhul tuli jutuks tema “loomuomane” joviaalsus, mida mees edaspidi piirata lubas.

Ühest küljest käib sellega tihti kaasas mingi põlvkondlik maik – rõhutakse justkui sellele, et kunagi nooruspõlves oli selle inimese käitumine normaalne. Mis siis nüüd järsku valesti on? 

Tuleb siiski tõdeda, et ongi palju asju, mis on ühiskonnas viimase paarikümne aastaga muutunud. Laste füüsiline karistamine, homoseksuaalsete inimeste ravile saatmine, teise nahavärviga inimeste endast rumalamaks pidamine või depressiooni iseloomuveaks lugemine – need on vaid mõned näited arusaamadest, mis on viimaste kümnendite jooksul muutunud ja mida ei peeta enam üldiselt vastuvõetavaks, ehkki seisukohad ise ei ole kuhugi kadunud. 

Ka meie teatritraditsioonis on mitmeid arusaamu, mis on sama aja jooksul muutunud või muutumas – enam ei peeta normaalsuseks proovides või etenduse eel alkoholi pruukimist; samuti seda, et lavastaja proovisituatsioonis karjub või näitlejat isiklikult alandab, et temast “tulemust” kätte saada. Kas enese seksuaalne pealepressimine võis samuti kunagi olla ühiskondlik normaalsus, mis on nüüd muutunud vastuvõetamatuks?

Pigem on vist ikka nii, et kellegi korduvaid lähenemiskatseid tagasi lükates tunti ebamugavustunnet ka vanasti, aga nüüd on lihtsalt tekkinud arusaam, et sellega ei peaks leppima. Nii nagu enamasti ei lepita enam arusaamaga, et naine on mehe omand, kellel ei ole hääleõigust. Või arusaamaga, et maffiameestele tuleks maksta katuseraha, et saaks äri teha.

Teisest küljest, kui keegi “ongi” selline, viidatakse vahel sellega ka ekstsentrilisele iseloomule, mis – kuigi mõne kandi pealt ebamugav – on justkui aidanud inimesel läbi lüüa. Ehk siis: kas Estonia teatri suurele juhile või teatriringi juhendajale kui pungile, boheemlasele ja kunstnikule on äkki rohkem lubatud kui tavainimesele? Kuna nende amet või positsioon justkui eeldab seda?

Marius von Mayenburgi näidendis “Monument” ütleb kunstnik pereisale, kelle naine tema alluvuses töötab: “Ma kepin kõiki naisi, kellega ma koos töötan, kas sa ei teadnud seda?” Täpsustades veidi hiljem: “Kunst, see ongi erootika.” Võib-olla käibki ülevoolav seksuaalsus, inimestevaheline tõmme, lihtsalt (teatri)kunsti juurde? Ja samas, pole ju töökohta, kus ei tekiks inimestevahelist tõmmet. Miks peaksime lubama ühes valdkonnas rohkem kui teises?

Aga võib-olla ongi ühe ekstsentrilise kunstiinimese roll seada kahtluse alla tavamoraal, oma julge ja piirideta eluviisiga näidata teistsuguseid olemise vorme ja murda ühiskondlikku apaatiat? Hästi, aga sel juhul ei tahaks olla see, kes peab lapsevanemale hiljem seletama, kuidas üks kunstnikust üliinimene tema lapsest “näitlejat tegi”.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!