1 osa. Musketärid

Teatriringi suvelaager looduskaunis kohas. On 1990ndate lõpp. Päeval tehakse proovi, õhtul istutakse koos lõkke ääres. Keegi võtab kitarri, lauldakse Jaan Tätte laule. Keskkoolitüdrukuna laagris osalenud A mäletab seda tunnet, kui stseen laval tööle hakkab ja midagi sünnib. Teatriime. See tekitab suurt vaimustust ja tohutut tänutunnet laagri korraldajate suhtes. Teatriringi juhendajat, kolmekümnendates meesterahvast, ülistatakse, usaldatakse. Sest usaldus on teatris kõige alus. Laval oled tihti olukordades, kus paned kaalule oma haavatavuse ja häbi, lased lahti hirmust ja sammud juhendaja toel kaaslastega koos tundmatusse. 

“Amelemisi võis olla ka nähtavalt,” ütleb teine laagrites käinud tüdruk B, “aga pigem toimusid need kuskil metsatukas.” Lõkkeõhtute juurde käis vaba õhkkonnaga laagris ka väike vein või siider, kes soovis, ehkki laagris osalejad olid alaealised. Külalisõppejõududena käisid laagrites abiks juhendaja sõbrad, tihti ühed ja samad kolm meest, kes alkoholist innustust said. “Oo, sul on nii ilusad rinnad!” lendas ühe kommentaar. Järgnes tungiv palve oma käsi nende peal proovida. B meenutab, et lõkkeõhtute edenedes muutus meeleolu üha joviaalsemaks, alates tüdrukute jalgade katsumisest ja seeliku alla vaatamisest kuni selleni, et pidid kellegi genitaali puudutama või käes hoidma. “Alguses oli see nagu läbi nalja, aga siis ühel hetkel läks tõsiseks.”

Kui üks meestest, nimetame teda tõsise maneeri tõttu Athoseks, ühel ööl natuke palju napsi võttis ja vägivaldseks muutus, üritades pääseda oma väljavalitust keskkoolitüdruku kämpingusse, läksid hirmunud tüdrukud juhendajalt abi paluma, et see sõbra korrale kutsuks. B-le jääb igaveseks meelde juhendaja kimbatus: “Ega ma ise ka mingi ingel pole olnud.”

A meelest on imelik, et nendes laagrites ei olnud mingit kontrolli, mingit instantsi, mis seisaks laste turvalisuse eest. “Ja siis see inimene, kes peaks seda tegema, on – vabandust, aga – ise selle kurja juur.”

Teatriringi juhendaja, nimetame teda juhiomaduste tõttu d’Artagnaniks, oli tollal ise suhtes oma kunagise õpilasega ja mõni aasta hiljem kolis kokku ühe teise, tol hetkel alaealise õpilasega.

"See oli nagu mingi turg nendele pervaritele."

A meenutab ühte Athose lähenemiskatset. “Ta konkreetselt käis mul järel ja ei lasknud olla. Ma olin mingi 15-16, üles kasvanud ilma isata. Mõtle ise, sa oled 15-16 ja natuke kuulus inimene hakkab sulle tähelepanu pöörama, tunniväliselt ka. Võib-olla täna ollakse teadlikumad, aga minu esimene mõte oli, et oh, päris põnev. Me läksime jalutama, istusime mere ääres, siis läks ta käsi mulle põlve peale, siis juba ümber … Tema tähelepanu oli tore, aga selline olukord väga nõme. Ja samas, ta on täiskasvanud mees, natuke kardad ka, et mis siis, kui ta vihaseks saab, muutub äkki vägivaldseks.”

Veel üks Athose toonaseid lähenemistaktikaid, mida ta B peal kasutas, oli: “Tead, ma olen selles komisjonis ja – sa oled 100% lavakas sees!”

Kolmandal mehel, nimetame teda naljasoone tõttu Porthoseks, oli omamoodi strateegia. A sõnul üritas ta teda mitu päeva ära rääkida sellega, et lähme purjekaga sõitma. “Ma lõpuks ütlesin, okei, lähme siis. Aga siis kõik jutud, mis ta seal paadisõidul ajas, see ligiajamine – rõve, päriselt ka, rõve! See purjekas oli tal igas laagris kaasas, ma ei taha mõelda, mitu tüdrukut sellega veel sõitmas käisid.”

B meenutab, kuidas A aastaid hiljem pundi laagris käinud tüdrukuid lõunale kutsus ja ütles: “Kuulge, tüdrukud, see ei olnud ju normaalne, mis tollal toimus?” Seda kuuldes ei osanud keegi reageerida, kõik olid nagu puuga pähe saanud. Kui oled ise asja sees, võib olla keeruline mõista, mis toimub, kuna kõik juhtub samm-sammult.

Nüüd laagritele tagasi vaadates ütleb B, et see esinemisjulgus, mis sealt saadi, need ühised õhtud ja jutuajamised ka endast vanemate inimestega – olid vaieldamatult hindamatu väärtusega. "Aga ära näpi, ära käpi, ära kasuta seksuaalselt ära!"

A lisab, et kindlasti ei mäleta ta tollest ajast kõike faktilise täpsusega, ent see ebamugav tunne, mis tal oli, ei ole kuhugi kadunud. Oma esimeses vastuses meile ütleb ta: “Selle kirjaga juhtus täitsa ootamatu asi. Mind valdas totaalne ärevus, mida maandan juba mitu tundi.”

“Ma ei saanud tollal laagri juhendajale rääkida, sest ta oli teiste õppejõududega sõber, kodus ma ei saanud emale rääkida. Teised tüdrukud seal laagris – see oli sihuke üldteada asi, mis sa sellest siis räägid? Ja kohe kindlasti ei tulnud mõtet pöörduda noorsootöötajate poole. Nad olid siis palju vähem nähtavad kui nüüd.”

Ahistamine kui kokkuleppe küsimus

Mida teha selliste lugudega praegu? Ühest küljest – kõik taolised juhtumid “aeguvad” kahe aastaga. Teisest küljest – ka minevikus toimunud lood oleks vaja ära rääkida, sest ahistamine ei ole ainult juriidiline küsimus. Pole ju #metoo või pealetükkivaid sõnumeid koondavate #seepoleokei liikumiste eesmärk toimepanijaid kohtusse viia, vaid näidata, kui paljud tegelikult ahistamist kogevad, ning tuua välja, et selline käitumine ei ole vastuvõetav – vahet ei ole, kas seda on võimalik seadusega karistada.

Praegu registreeritakse Eestis vaid natuke üle 30 ahistamise aastas. Tegelikkuses jääb peamine osa juhtumitest varjatuks, sest see ei ole kannatanule lihtne teema, millega politsei poole pöörduda. Nagu ilmneb kirjeldatud lugudest, on vahel keeruline pöörduda isegi noorsootöötaja või oma lähedase poole, lihtsam on halva mängu juurde head nägu teha või järele anda kahtlusele, et äkki ma sain ise millestki valesti aru või käitusin kuidagi provotseerivalt. Ei taheta ka juhtumit uuesti läbi elada, kardetakse võimalikku venivat kohtuprotsessi ning meedia tähelepanu.

Milleks siis neid lugusid rääkida, ka aastaid hiljem? Ühest küljest tuleks meil püüda jõuda kokkuleppele, mis on lubatud ja mis mitte, sest vastasel juhul ei pruugi mingi osa ühiskonnast tajudagi, et teatud käitumine võib olla teisele poolele ahistav. Seksuaalne ahistamine ei olegi alati üheselt mõistetav – see on ühe inimese tunne, et teine inimene käitub häirivalt või vaenulikult. Mida paremini me selliseid olukordi mõistame, seda lihtsam on meil võimalik piire tõmmata. Ja teisest küljest – nagu toob välja võrdsete võimaluste volinik oma vastuses meile –, "isegi kui juhtumid on seaduse mõttes aegunud, tuleb suurema eesmärgina saavutada olukord, milles saab olla kindel, et ahistamine ei jätku”.

Suve lõpp 

Pärast suviseid teatrilaagreid sõideti tihti kuhugi linnast välja ja vaadati ühiselt laagripilte. Mõnikord korraldati ka matku või mindi mõnele saarele. A meenutab, et see tundub tagantjärele kummaline, aga nendel matkadel viibisidki mõnikord neli täiskasvanud meest ja kari alaealisi tüdrukuid.

B nimetab nelja meest tagantjärele naljaga pooleks musketärideks – ikka üks kõigi ja kõik ühe eest.

A mäletab, kuidas kord pärast laagri lõppu lasi Athos tal lõbustuspargi aia taga oodata, samal ajal kui mees seal oma pojaga aega veetis. “Pärast viis ta lapse koju ja me sõitsime ringi, ta tahtis mind kuhugi viia. Lõpuks jõudsime tema juurde ja ta tahtis konkreetselt seksi. See oli tal kuidagi üles ehitatud, et üks olukord pidi viima teiseni ja siis see pidi nagu juhtuma, aga …” A raputab resoluutselt pead. “… Ei juhtunud.”

2000ndate alguses, kui B oli äsja keskkooli lõpetanud, mindi pärast suvelaagrit koos d’Artagnani ja ühe teise tüdrukuga mere äärde ujuma. B sõnul oli teatriringi juhendaja talle natuke nagu teine isa. “Meil olid soojad, sõbralikud suhted.” Õppejõududest oli kaasas veel Aramis – nimetame teda nii tema alkoholilembuse tõttu –, kellel oli auto ja kes sõidutas kampa ühest kohast teise. Pärast ujumist osteti väike vein ja mindi Aramise korterisse suve lõppu tähistama. Alguses tehti palju nalja ja lauldi, kuni mingil hetkel käisid mehed köögis midagi omavahel rääkimas.

B meenutab, et tollel teisel tüdrukul ja Aramisel oli selleks ajaks olnud juba mingi väike flirt või puudutamine – mida ta veiniuimas kahepoolseks pidas, aga mida teine tüdruk kirjeldas hiljem sõnadega “rõve, ebameeldiv, kole”. Varsti pärast vestlust kadusid Aramis ja teine teatriõpilane – kes oli 17-aastane – tagatuppa. D’Artagnan kutsus B kööki “midagi vaatama”. “Ma olin seal näoga kraanikausi poole,” ütleb B, “ja siis … tehti minuga asju.”

"Ma olin seal näoga kraanikausi poole," ütleb B, “ja siis … tehti minuga asju."

See ei olnud konsensuslik; tüdruku suust ei kõlanud ei ega jaa. See oli purjus mehe algatatud kaitsmata vahekord, mille kohta B ütleb, et tema seda kuidagi ei provotseerinud. Ta ütleb välja: “Ma kaotasin oma süütuse vägistamise teel.”

Tagantjärele on B püüdnud palju kordi toimunut mõtestada. Enne seda ei küsinud mees kordagi “kas ma meeldin sulle?” või “kas see on okei?”. Pärast ei järgnenud samuti midagi: ei hoitud ühendust ega palutud vabandust. Teatriringi juhendajal, kelle nii eelmine kui ka järgmine pärissuhe oli oma teatriõpilasega, ei olnud seal köögis mingit taolist eesmärki. See oli “robustne ärakasutamine õpetaja-õpilase usalduse pealt”.

Šokk kestis tükk aega. B mäletab, kuidas tal oli veel pool aastat pärast juhtunut räpane tunne, mille tahtnuks endalt kuidagi maha pesta. “See, mida see teeb noore inimesega … see pani mu seksuaalelule ikka mingi 15-aastase põntsu … Ja siiamaani on kindlasti mingid asjad, mis mõjutavad.”

B sõnul ei tulnud ta selle pealegi, et minna järgmisel päeval kuhugi avaldust tegema. “Pigem oli hea see, et sain sellest kohe rääkida ühe omavanuse inimesega, keda ma usaldasin.”

Teise tüdruku lugu, kes oli tol mälestusväärsel õhtul samal ajal kõrvaltoas koos Aramisega, me ei tea.

Mis on “ei”, kus on “ei”?

Eesti seaduste järgi võib täiskasvanud inimene seksida ka 14-aastasega, viimase nõusolekul muidugi. See ealine alampiir on Euroopas üks madalamaid. Mitmes teises Euroopa riigis, nagu näiteks Soomes, Taanis ja Tšehhis, on alampiir sama, kuid nendes riikides on eraldi vanusepiir olukorras, kus vanem inimene omab noorema üle võimu. Selline on näiteks õpetaja-õpilase suhe, mille puhul on intiimsuhte alampiir 18 aastat. Lisaseadus kaitseb olukordade eest, kus vanem ja autoriteetsem inimene võiks ära kasutada nõrgemas positsioonis olevat teismelist, kel alluvana ei pruugi olla piisavalt julgust enda eest seista või õigel hetkel vastu hakata.

[Parandus 23.03.2021: Eestis on vastav seadus siiski olemas, Karistusseadustiku paragrahv 143-2, mille alusel käsitletakse ka näiteks vahepeal lahvatanud jalgpallitreeneri skandaali. Autorite eksimus ei muuda lõppjäreldust noorte ebapiisava seadusliku kaitse kohta.]

Vastu hakkamine võib olla keeruline ka täiskasvanute suhetes. Elus on olukordi, kus on lihtne resoluutselt “ei” öelda, kuid on ka olukordi, kus “ei” ütlemine võib kaasa tuua konflikti, mida soovitakse vältida. “Me eeldame, et ignoreerimine on piisavaks signaaliks” ütleb kannatanu hiljutises TÜ raamatukogu ahistamisjuhtumis. Kuid konkreetse “ei” puudumisel võib hiljem väita, et “ta ju ei hakanud vastu”. Ka üks meie lähedane on olnud olukorras, kus pisarate voolamine ei osutunud piisavaks “ei”-ks. Kui juba täiskasvanud inimesel on keeruline ennast kehtestada, siis veel palju raskem on seda teha 15- või 16-aastasel.

Tegelikult ei ole keeruline veenduda, kas partner tunneb end toimuva suhtes hästi. Ei ole raske kindluse mõttes üle küsida: “Kas see on okei?” Küll aga on kerge seda küsimust ning teise inimese tundeid vältida, kui teine inimene ei ütle otsesõnu “ei”, ei karju, röögi ega löö. 

Vägistamisest rääkides mõeldakse tavaliselt olukorda, kus tuleb keegi võõras ning tirib ohvri varjatud kohta, ohver hakkab vastu, kuid sellest pole abi. Eesti Seksuaaltervise Liidu andmetel on enam kui kolmveerandil juhtudest seksuaalvägivallatsejaks aga hoopis keegi ohvri lähedane. Kui teo toimepanija on sõber, kolleeg või õpetaja, võib olla raskem seda seksuaalse väärkohtlemisena näha. 

Millegipärast ei taha me uskuda, et teatriõpetajad ise ei saanud tol hetkel aru, et nad midagi valesti teevad. Loomulikult võib juhtuda, et vanem ja noorem inimene armuvad. Aga niipea, kui selline käitumine muutub mustriks, kaob sealt ära romantika, ja meestest saavad tüübid, kes lähedussuhete loomiseks oma võimu ära kasutavad.

Mainitud TÜ juhtumi puhul imestab kannatanu, kes ringkonnakohtus kaotas: “Praegune kohtuotsus eeldab, et piiri peab tõmbama alluv, mitte ülemus. Ja naine kui alluv peab oskama ka kõige ootamatumal hetkel ratsionaalselt otsustada. Mitte ülemus! Aga sellised inimesed on osavad manipulaatorid. Mitte kunagi ei tule nad ütlema ausalt ja avalalt, et mul on täna sinuga sellised plaanid, võta aegsasti vastu otsus.”

"Võib-olla ma olin naiivne, aga ma ei kahtlustanud seal taga midagi."

Neljas musketär

2010ndate alguseks oli kunagisest külalisõppejõust Aramisest endast saanud teatriringi juhendaja. C meenutab, et mitmed tema kaaslased rääkisid, et õpetaja suhtlusstiil on imelik, aga tema ei osanud seda nii võtta. Nii oli Aramis juba varem kutsunud külla ühte tüdrukut, kes oli leidnud mingi vabanduse. Kui järg jõudis C kätte, ei kahtlustanud ta midagi.

“Meil oli sõbrasuhe,” ütleb C. “Ma kantseldasin teda vahel, kui ta purjus oli.” Oli avalik saladus, et õpetajal oli aeg-ajalt probleeme alkoholiga, seda juhtus ka teatritundide ajal. “Too hetk, kui ta mind külla kutsus, oli veidi pärast seda, kui ma olin ta ühelt peolt koju aidanud. Võib-olla ma olin naiivne, aga ma ei kahtlustanud seal taga midagi."

D kinnitab, et sel ajal olid Aramisel alkoholiprobleemid. “Ta oli n-ö tsüklijoodik, mitu kuud täiesti korralik ja siis nädal aega iga päev purjus. Oli juhtumeid, kus oli käimas pingelisem prooviperiood, ja samal ajal kui meie stseene harjutasime, käis ta vahetpidamata saalist ära ning jäi aina rohkem purju. Pärast proovi leidsime tualetist tühja Lauaviina pudeli.”

Kui C Aramise korterisse jõudis, rääkisid nad esmalt sõbralikult juttu, meenutasid ühiseid aegu ja jõid natuke veini, aga mitte purju. “Siis mingi hetk läks ta konkreetseks.” C istus diivani peal, Aramis istus tema kõrvale ja “hakkas nagu veits näppima”. Järgmisel hetkel viis ta jutu selleni, et “jääd ikka ööseks siia või?”.

D meenutab omalt poolt, et Aramis tahtis õpilasi oma autoga pärast proove alati koju viia. “Sellel oli ka oma eesmärk. Nimelt, kes viimasena ära viidi, jäi üldjuhul Aramise meelitamise ja keelitamise ohvriks.” D oli ise mitmel korral see viimane. “Kui juhtusid veel tema kõrval istuma, siis need olid korrad, kus ta väga sujuvalt hakkas kätt põlve peale panema ja samal ajal kutsus järgmine päev kas kinno, kohvile või tema juurde veinitama.” 

D, kes tol hetkel oli 18-19-aastane, kartis mehele öelda, et selline käitumine pole sobiv. “Seda just tema karmi loomuse pärast. Kui mõni tüdruk ikka konkreetselt ära ütles, siis sai ta sõimu osaliseks, et kujutab kõike ette.”

"Kui mõni tüdruk ikka konkreetselt ära ütles, siis sai ta sõimu osaliseks, et kujutab kõike ette."

C ei kartnud õnneks diivanil õigel hetkel pidurit tõmmata. “Ma olin nagu, misasja, et ei-ei-ei,” ütleb C. “Et back-off! Õnneks oli ta selles mõttes ikkagi viisakas: kui ma ütlesin ei, siis oli ei.”

Sedasama ei saa öelda mõne teise vanema teatri- või filmimehe kohta C elus, kellest üks talle öösel võõras linnas noorteetenduse proovide ajal purjus peaga kätt püksi ajada üritas ning teine, aastaid hiljem, teda endaga seksima sundis. Sarnaselt B-ga ütleb ka C, et kaotas oma süütuse vägistamise teel. Aga see on juba ühe hoopis teise loo teema.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!