4. osa. Valgatäis sõltlasi

Kas mäletate veel Andrest? Tema rääkis artikli esimeses osas, kuidas hasartmängukihk juhtis ta kõrvuni võlgadesse. Kihlveokontorite jaoks on Andres “hapu õun” – üks inimene sajast, kelle jaoks realiseerub hasartmänguga kaasnev sõltuvusrisk. Ühe möödunud aastal tehtud uuringu kohaselt kuulub umbes iga kümnes Eesti elanik hasartmängusõltuvuse riskirühma.

Aga kes üldse on hasartmängusõltlane? Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse kodulehelt võib lugeda, et hasartmängusõltlast iseloomustab pidev vajadus suurendada panuseid, soov kaotatud raha koheselt tagasi teenida, ebaõnnestunud katsed mängurlusega lõpparve tegemiseks, panustamispausidega kaasnev rahutus ja oma panustamiskire lähedaste eest varjamine. Andrese käitumine vastas kõigile neile kriteeriumitele. Ka see, kuidas Andres oma sõltuvusprobleemist vabaneda püüdis, järgib hasartmängusõltlastele iseloomulikku mustrit, mis peegeldab, kuivõrd keerulise sõltuvushäirega on tegemist.

Esimest korda mõtles Andres endast kui sõltlasest siis, kui ta panustamisportaalides endale esimesed piirangud peale pani. Hasartmängumaailmast lõplikult väljus Andres aga umbes kolm aastat ja kümneid tuhandeid eurosid hiljem. Nagu esimeses osas kirjeldasime,  oli ta selleks ajaks saanud nii mõnestki portaalist mureliku kirja – ka ennustusettevõtted olid tuvastanud Andrese kui probleemse mänguri. Mõni kihlveokontor oli palunud tal seejärel täita küsimustiku, kuid ainult üks oli omavoliliselt sulgenud Andrese konto, mis aga peagi jälle avati, sest Andres suutis telefonivestluses jätta endast riskiteadliku panustaja mulje. Ometi oli Andres selleks hetkeks juba ammu sukeldunud kiirlaenude maailma ning mängis rahaga, mis ei kuulunud temale.

Hasartmängusõltuvuse ohjeldamiseks on teenusepakkujatel kõik hoovad olemas. Seda argumenti meeldib tööstusharu esindajatel korrata, kui jutt läheb sõltuvusriskiga mängijate peale. Panustajate jaoks on tegemist esmase kaitsevalliga. “Alkohoolik ei saa endale panna kõrtsis ega poes käimise piirangut. Meie valdkonna puhul saab ning ettevõttena saame teda sellel teekonnal suunata,” lausub Unibeti juht Ergo Maruste. Sama kinnitab PAFi juht Allar Levandi, kes nimetab iga hasartmängusõltlast potentsiaalseks mainekahjuks ettevõtetele. “Meie omalt poolt oleme huvitatud, et inimene ei mängiks üle.” “Meie hoolime oma mängijast kõige rohkem.” “Meil korraldajatena on kõige suurem vastutus.” Sõltuvusest rääkides ei jäta Levandi kahtlust, et sektor on igati motiveeritud probleemi lahendamisse panustama.

“Alkohoolik ei saa endale panna kõrtsis ega poes käimise piirangut. Meie valdkonna puhul saab ning ettevõttena saame teda sellel teekonnal suunata."

Ergo Maruste

Maruste räägib, kuidas Unibet ja selle emafirma Kindred Grupp alustasid kolm aastat tagasi rahvusvahelise initsiatiiviga “Journey to Zero”, mille eesmärk on jõuda tulevikku, kus ettevõtte tuludest ei tuleks ühtegi senti nii-öelda probleemsetelt mängijatelt. Maruste sõnul oli möödunud aastal Unibetis ülemaailmselt selliseid mängijaid 2,1 protsenti, ja 2,9 protsenti ettevõtte tuludest pärines nendelt mängijatelt. Eestis olid vastavad numbrid pisut väiksemad – vastavalt 1,1 ja 2,2 protsenti. Unibet on probleemsete mängijate tuvastamiseks loonud teaduspõhise mudeli, millega läheb kasutajate teatud tegevuste korral süsteemis tuluke põlema. Näiteks kui panuseid tehakse regulaarselt väga hilistel öötundidel, kaotustele järgnevad väga lühikese vahega üha uued panused või siis muutuvad kasutaja senised panustamismustrid märgatavalt.

Kui selline mängija on tuvastatud, siis koheselt tema kontot kinni ei panda. Sõltuvalt mängija riskiastmest võib Unibet paluda tal testida oma hasartmänguprofiili, tõsisematel juhtudel võidakse mängijale helistada või palutakse hüppeliselt kasvanud panustamissummade puhul kasutajal kirja teel tõestada, kust tema rahalised vahendid pärinevad. Maruste sõnul paneb probleemsetest mängijatest kõigest 9 protsenti endale ise kodulehel piiranguid, kuid kui ettevõte nendega ühendust võtab, tõuseb see osakaal 39 protsendile. Äärmuslikel juhtudel võivad kihlveokontorid ise kasutajate tegevust piirata või nende konto sootuks sulgeda, aga seda üritatakse iga hinna eest vältida.

Unibet on esimene hasartmänguettevõte, kes jagab avalikkusele regulaarselt infot probleemsete mängijate osakaalu kohta. Teekond nullini pole lihtsalt sõnakõlks. Nad on koos PAFiga ainsad, kes selle loo valmimise jooksul reklaamisid Eesti turul vastutustundlikult mängimist. Lisaks on nende kodulehel enesele piirangute või limiitide seadmine tehtud võimalikult lihtsaks. Kui näiteks Optibeti lehel tuleb konto sulgemiseks võtta eraldi ühendust klienditoega, siis Unibeti saidil kulub sama liigutuse tegemiseks kaks hiireklikki.

Kodulehe disain ja funktsionaalsus peegeldab väga hästi, kuivõrd oluline ühe või teise ennustusfirma jaoks vastutustundlik mängimine tegelikult on. Jah, vastav sektsioon on kõigilt kodulehtedelt leitav, kuid ettevõtetel on ka seadusest tulenev kohustus selle teabe kuvamiseks. Unibeti puhul on vastav info esitatud nii, et kasutaja saab koheselt määrata endale kasvõi mitme aasta pikkuse enesevälistuse. Optibeti näitel pole võimalik iseseisvalt endale isegi lühiajalist piirangut peale panna ning selle asemel palub klienditugi põhjendada, miks üldse soovitakse konto sulgeda. Mis portaalides täpsemalt toimub, saad rohkem aimu loo autorite panustamiskogemusest rääkivast kõrvalloost.

Probleem ongi selles, et hasartmänguettevõtete pakutav esmane kaitsevall on väga ebaühtlane. Näiteks PAF on oma platvormil kehtestanud aastase kaotuste limiidi, mis täisealiste mängijate puhul on 15 000 eurot ja 18–19-aastaste mängijate puhul 1500 eurot. See limiit rakendub kasutajatele automaatselt. Teised platvormid panevad limiitide seadmise ülesande mängijate õlgadele. Sõltuvusriskiga mängijale, kes on reeglina loomult impulsiivsemad ning väiksema meelekindlusega, pole see just parim kombinatsioon tõhusa eneseregulatsiooni praktiseerimiseks.

Levandi möönab, et jätkuvalt leidub ettevõtteid, kellele sobib teenindada sõltuvusriskiga mängijaid, aga see tendents on tema hinnangul pöördumas: “Meie äri muutub järgmise kümne aasta jooksul veel rohkem vastutustundlikumaks, sest mitte keegi Euroopas ei taha katkiseid inimesi ega katkist ühiskonda.”

Eestis pole see aeg ilmselt veel käes. Kui Unibeti juht Maruste tegi paar aastat tagasi hasartmängukorraldajate liidu jõulupeol teistele sektori esindajatele ettepaneku vastutustundliku mängu propageerimisse ühiselt panustada, ei leidnud see idee toetust. “Minu mõte oli, et me võiksime selle teemaga tegeleda keskselt, mitte nii, et iga operaator eraldi. Nii saaksime musklit juurde. Osade jaoks ei olnud see aga prioriteetne, ka suuremate operaatorite seast kostis leigust,” meenutab Maruste. 

Tegelikult pole aga mingit põhjust, miks ei võiks juba praegu probleemsete mängijate osakaal kõigis litsentseeritud kihlveokontorites olla null. Võrdluseks tasub meenutada, kuidas kihlveokontorid käituvad nende klientidega, kes kujutavad ohtu ettevõtete kasumimarginaalidele. Kui keegi mitme tulusa panusega radarile satub, viiakse tema panustamislimiidid kibekiiresti nulli lähedale. Vajalikud tuvastamissüsteemid on olemas. Kihlveokontorid teevad seda seejuures ise ja ühepoolselt.

Tegelikult pole aga mingit põhjust, miks ei võiks juba praegu probleemsete mängijate osakaal kõigis litsentseeritud kihlveokontorites olla null.

***

Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus tellib regulaarselt uuringuid Eesti elanike kokkupuute kohta hasartmängudega. Möödunud aastal tehtud uuringust selgus näiteks, et ainult 19 protsenti raha peale mängimise või panuste tegemisega probleeme kogenutest on kasutanud abivõimalusi. 

Kõige levinum abimeede oli mängukeelu kehtestamine. Seda kasutas iga kümnes probleeme kogenu. Neli inimest viiest ei olnud probleemide ilmnedes aga mitte midagi ette võtnud. Piltlikult öeldes on meil küll kõrtsmik, kes vahepeal näppu viibutab ja alkohoolikut leebelt noomib, kuid viinakuradi käest pääsemiseks jääb sellest väheks. Meil oleks vaja turvameest, kes kõrtsi uksel stoilise rahuga januse kunde sissepääsu tõkestaks.

Iseenesest selline turvameede täna ka eksisteerib. Hasartmängusõltuvuse tõkestamise teiseks kaitsevalliks on Eesti Maksu- ja Tolliameti (EMTA) piirang ehk panustamisportaalide ülene mängukeeld, mis kehtib kõikide Eesti tegevusloaga teenuspakkujate juures. Tõsi küll, see tuleb taas kord inimesel ise endale seada. Hasartmängu musta nimekirja saab end kanda maksimaalselt kolmeks aastaks. Siis saab teha avalduse, et end sealt uuesti kustutada. Möödunud aasta seisuga on end musta nimekirja kandnud ligi 15 000 inimest. See on umbes Rakvere linna või Valga valla jagu rahvast. Konkreetselt spordiennustuse piirangu on seadnud endale 4384 inimest. Veel kuus aastat tagasi oli inimesi spordiennustuse mustas nimekirjas ligi kolmandiku võrra vähem.

Möödunud aasta seisuga on end musta nimekirja kandnud ligi 15 000 inimest. See on umbes Rakvere linna või Valga valla jagu rahvast.

Andres oli EMTA piirangust teadlik, kuid pani selle endale peale alles siis, kui tal polnud võlgade tõttu enam taganemisteed. Kui teenusepakkujate piirangud jätsid alati võimaluse kolida ümber teisele platvormile või mõningase ootamise järel uuesti panuste tegemiseks, siis EMTA piirang oleks sulgenud ukse lõplikult. Või siiski. “Maailmas on tuhandeid spordiennustusportaale, millele Eesti reeglid või piirangud ei kehti. Seal on vaja panuste tegemiseks ainult tehniliselt natuke arvutit seadistada,” sõnab Andres, kellel on IT-valdkonna töötajana kõik oskused olemas, et ka kujundlikust kõrtsi ees seisvast turvamehest mööda hiilida. 

Eelnevalt viidatud uuringust selgus samuti, et pooled endale mängukeelu seadnud kasutajatest jätkavad hasartmängude mängimist ka pärast seda. Lisaks välismaistele kontoritele on võimalik panustada näiteks kellegi teise identiteeti kasutades. Nii ütleb ka PAFi juht Levandi, et ettevõtted ei saa kogu vastutust enda peale võtta. Kuskil peab algama ka sõltuvusprobleemide küüsis vaevleva inimese roll. 

Siiski on hasartmängusõltlased oma murega enamasti üksi. Alkohooliku tunneb ära lõhnast, kõnnakust, kõnemaneerist, kuid hasartmängusõltlane võib hommikusöögilauas vastu naeratada, olles hetk tagasi mänginud maha poole oma kuupalgast. Enam ei kao hasartmängurid ka päevadeks silmapiirilt, sest slotimasinaid saab keerutada mugavalt koduseinte vahel või töö kõrvalt nutitelefonis. Nii jäävad hasartmängusõltlased nähtamatuks, kuni nad ise häält tegema ei hakka. Just sellist elu Andres elaski. Kuna ta oli võlgu ainult kiirlaenufirmadele, kuid mitte sõpradele-tuttavatele, siis ei teadnud Andrese varielust mitte keegi. “Kuna see kõik käis nii sujuvalt, siis ei olnud põhjust appi karjuda. Kogu aeg tundus, et tulen ise sellest välja,” selgitab ta. 

Hasartmängusõltuvust püütakse lähedaste eest varjata. Probleemsetest panustajatest on ainult 3 protsenti jaganud oma muret pere, sõprade või tuttavatega. Andrest hoidsid ennekõike tagasi hirm ja häbi. Ta pelgas, et kui sõltuvus saab ilmsiks, hävineb tema pereelu ja kukub kokku senine karjäär. 

Lõpuks andis ta oma olukorrast teada paarile tuttavale, kellest üks tegi võlgade klattimiseks Andrese pensionisambast võetud raha tagatisel laenu. Teiselt kuulis Andres aga etteheiteid. Pärast seda polnud tal enam mingit soovi lugu oma sõltuvusest tuttavatega jagada. Andrese kõige lähedasemad inimesed ei tea mehe võitlustest hasartmängudeemoniga siiani midagi.

Abi leidis Andres Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse pakutavast teraapiateenusest. Tegemist on tasuta psühholoogilise nõustamisprogrammiga, mis koosneb 10–12 seansist. Andres käis kokku kolmel: “Läksin väga skeptiliselt peale, kuid tegelikult oli väga tore. Teraapia aitas mõtteid korrastada.” Andres usub nüüd, et võib-olla juhtus see kõik temaga, et oma blogis kogemust anonüümselt laiema avalikkusega jagada. 

Möödunud aastal Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse juhi kohalt taandunud Pille-Riin Indermitte tõdeb, et aasta jooksul osaleb keskuse pakutavatel individuaalsetel teraapiaseanssidel 220–260 inimest, kellest umbes 200 on päris uued näod. Pea iga viies keskuse klient on kimpus just kontrolli alt väljunud panustamiskirega. Indermitte ütleb, et tegemist on olnud viimase viie-kuue aasta trendiga, varem keskusel sellisel määral spordiennustajatega tegemist teha ei tulnud. 

Kõik keskusesse jõudnud spordiennustajad on pigem nooremapoolsed mehed, kuigi näiteks muid hasartmänge on naised Indermitte sõnutsi hakanud keskuse algusaegadega võrreldes järjest rohkem mängima. Ent naisigi püütakse rohkem spordile panustama meelitada, näiteks on FenixBeti üheks reklaamnäoks blogija Mallukas ja Optibetil laulja Merlyn Uusküla. 

Enamasti pöördutakse nõustamiskeskusesse vabatahtlikult. Üksikutel juhtudel on inimesi suunatud teraapiasse näiteks kohtuotsusega, kuid peaaegu alati toimub see liiga hilja ehk sõltuvuslik käitumine on juba välja kujunenud. Indermitte väitel on spordiennustused ühed kõrgeima riskiga mängud sõltuvushäire välja kujunemisel. Põhjuseks on väga lihtsasti tekkiv pettekujutelm, nagu omaksid panustajad tänu oma sporditeadmistele suuremat kontrolli juhusliku sündmuse tõenäosuse hindamisel. 

Kui panustajal on käepärast virnade viisi statistikat ja ta on veetnud sadu tunde teleri ees sporti jälgides, siis kasvab ka enesekindlus. Kuni juhtub see, mille pärast sporti niivõrd palavalt armastatakse: keegi saab ootamatult punase kaardi, väravavaht puterdab palli oma väravasse, staarmängija lahkub platsilt vigastusega ning igasugused hoolikalt tehtud kalkulatsioonid lendavad hetkega vastu taevast. 

Ühel hetkel muutub intervjuu Pille-Riin Indermittega ise pooleldi teraapiaseansiks.

Tema: “Kas te ise panustate spordile?”

Henri: “Selle loo raames olen panustanud.”

Tema: “Kas te olete mänginud muid hasartmänge?”

Henri: “Ei ole.”

Tema: “Miks te ei ole?”

Henri: “Mulle tundub, et seal on rohkem juhust mängus.”

Tema: “Spordiennustus on siiski alati ennustus. Mis kogemuse te saite?”

Henri: “Praegu olen plussis, pole veel varandust maha mänginud.”

Tema: “Kuidas te alustasite panustamist? Kas pigem suuremate summadega?”

Henri: “Ei, minu keskmine panus on olnud viis eurot.”

Tema: “Vot nii, nii tavaliselt inimesed teevadki. Alguses on panused väikesed ja mõte seal juures on, et ah, mis see viis eurot siis ära ei ole. Nagu te ütlesite, siis olete hetkel plussis, kuid see hakkab muutma mõtlemisviisi. Tekib tunne, et panustamine on päris fun ja tore. Kui palju sa suudad aga tegelikult elus asju ette ennustada?”

Küsimus jääb kummitama. Tõepoolest, me ei suuda ennustada isegi seda, kas ärkame üles hea või halva tujuga, ega ka seda mitte, millal mõne pikema kirjatööga lõpule jõuame. Käepärase näitena – ärge palun küsige, mitu kuud plaanitust hiljem see lugu ilmus. 

Tõepoolest, me ei suuda ennustada isegi seda, kas ärkame üles hea või halva tujuga, ega ka seda mitte, millal mõne pikema kirjatööga lõpule jõuame. Käepärase näitena – ärge palun küsige, mitu kuud plaanitust hiljem see lugu ilmus. 

Miks me siis eeldame, et oskame hinnata, millise häälestatusega läheb Londoni Arsenal vastu mängule West Ham Unitediga? Üheks põhjuseks on Indermitte sõnul varasemad edukad panused, mis moonutab hasartmängija minapilti: “Teie kogemus ütleb teile, et olen plussis, mis kujundab veendumust, et see on üks tegevus, millega ma raha teenin. Ja teisalt, kui sõltuvusriskiga mängija hakkab järjest raha kaotama, tekib soov see uute panustega ruttu tagasi teenida.”

Indermitte sõnul on ajukeemia tasandil käitumuslik sõltuvus, mille alla hasartmängusõltuvus kuulub, üsna sarnane mõnest ainest tingitud sõltuvusele. Seejuures käivad hasartmängusõltuvusega tihti kaasas ka teised psüühikahäired nagu depressioon ja ärevushäired. “Probleemid hõlmavad inimese terviklikku elu – tema tööalast toimetulekut, erinevaid suhteid, ka seadusevastast tegevust, mida inimesed mängimiseks teevad,” loetleb Indermitte hasartmängusõltuvusega kaasnevaid riske. Seepärast on Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus varasemalt oma klientidele pakkunud ka võlanõustamisteenust ja grupiteraapiat sõltuvushäirega inimese lähedasele, kuid tänasel päeval ei kata sotsiaalministeeriumi toetus enam neid tegevusi.

***

Kas riiklikud piirangud aitaksid hasartmängusõltuvuse levikut tõkestada? Indermitte hakkab pisut ootamatult rääkima ettevõtjatega üsna sarnast juttu: hasartmängud on eksisteerinud aastasadu, inimestele meeldivad hasartmängud, neid pole võimalik ära keelata, mõistlikkuse piirides panustades on tegemist meelelahutusega, hasartmängust saadavate rahade eest toetatakse kultuuri ja sporti, lisaks peetakse hasartmängumaksust üleval Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskust. 

Üks konkreetsem ettepanek tal siiski on: “Puudu on vastutustundlikkusele tähelepanu juhtimisest ja teabest, et tegemist võib olla probleemiga. Jah, see on kuskil nurgas kirjas, kuid see peaks olema esimene info, mida näed.” Indermitte toob positiivse eeskujuna välja suitsupakid, millel terviseinfo on tootele märgitud nõnda, et sellest lihtsalt pole võimalik mööda vaadata.

Tänaseks on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valminud uue reklaamiseaduse väljatöötamiskavatsus. 15 aastat vana seaduse uuenduste seast ei leia aga spordivaldkonnas ja ennustusportaalides rohkelt paanikat tekitanud keelde hasartmängude reklaamidele. Küll leiab sealt näiteks seniste alkoholireklaamide piirangute leevendamise.

Terviseminister Riina Sikkut väljendab hämmingut. “Kuidas see on võimalik, et koalitsioonikõneluste käigus saavutatud poliitilist kokkulepet see ei hõlma, aga mittepoliitilised kokkulepped on sinna sisse jõudnud,” küsib ta retooriliselt ning viitab, et praegune kavand ei vasta ei poliitilisele ega ühiskondlikule ootusele. Võimaliku põhjusena toob ta välja nii hasartmänge laiemalt kui ka spordiennustust kitsamalt puudutava kompetentsi vähesuse. “Ametnikud tegid oma tööd, aga nad võtavad ettevõtteid hästi palju kuulda, ühiskonna vajaduste osas pole filtrit vahel.”

Reguleerimisega ollakse justkui tupikseisus. Selle olulisusest saadakse aru, kuid nii erakondades kui ka ministeeriumites on madalad teadmised ja leige huvi teemaga tegeleda. Võimalike kahjude ja nende ennetuse eest valgub vastutus sedavõrd laiali, et näpuga näidata ei saa kellelegi – terviseteemad asuvad sotsiaalministeeriumis, spordi rahastamine kultuuriministeeriumis, maksuküsimused aga rahandusministeeriumis. Lisaks veel rida järelevalveülesandeid erinevates allasutustes ja ametites. 

Reguleerimisega ollakse justkui tupikseisus. Selle olulisusest saadakse aru, kuid nii erakondades kui ka ministeeriumites on madalad teadmised ja leige huvi teemaga tegeleda.

Hasartmängude raha liigub aga üha enam virtuaalselt ning selle voogudele on riigil raske järele jõuda. Seadused on vastu võetud aastaid tagasi, mainib Sikkut, ja seetõttu ajale jalgu jäänud – näiteks hasartmängumaksu kogutakse laudade arvu põhjal, mida on aga võimatu veebi kohandada. „Kuidas on võimalik, et eraisikul on võimalik mängida maha kümneid miljoneid nii, et keegi ei tee midagi?” püstitab ta veel ühe retoorilise küsimuse.

Spordiennustus on Sikkuti sõnul turunišš, mille kattevari on traditsioonilisest hasartmängust ilusam. “Sõltuvus on aga sama,” lisab ta.

Kultuuriminister Heidy Purga hetkeseisu nii tumedates toonides ei näe. Ta tunnustab nii spordiklubisid kui ka ennustusettevõtteid, kes ohtudele ka ise tähelepanu pööravad. See annab tema sõnul aimu ettevõtete tugevusest.

Samas viitab Purga vajadusele nii avaliku kui ka ministeeriumite vahelise arutelu järele. Lisaks on oma sõnaõigus hasartmänguettevõtetel, kelle lahendused tuleb tema sõnul ära kuulata. “Ma ei ole keeldude poolt ilma arutelude, osapoolte ärakuulamise ja lahenduste otsimiseta,” sõnab ta.

Ettevõtted, olgu alkoholi või spordiennustuse puhul, armastavad sellises olukorras rõhuda eneseregulatsioonile. Tõestust sellise lahenduse toimimisele on paraku vähe, ükskõik millise valdkonna poole vaadata. Kuigi spordiennustust kitsamalt on uuritud vähe, valmis Tartu Ülikooli ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni eestvedamisel äsja uuring, mis käsitleb kõrge rasva-, soola- ja suhkru -sisaldusega toitude ja jookide telereklaame. Peamine järeldus on lühidalt: eneseregulatsiooni kiuste on 69 protsenti lasteni jõudvatest reklaamidest sellised, mida neile näidata ei tohiks. See kinnitab varasemates üleilmsetes teadusuuringutes tõdetut, et eneseregulatsioon on üleüldiselt ebatõhus.

Eneseregulatsioon on üleüldiselt ebatõhus.

Vähemalt ühes on ministrid nõus: probleemi osaks on ühiskonna madal finantskirjaoskus, mis paneb reklaami ajel lootma kiiretele ja lihtsatele teenimisvõimalustele, olgu lahenduseks siis spordiennustus, muud hasartmängud või kiirlaenud. Ehk siis inimesel endal tuleb hoolikamalt lugeda peenikest kirja, mis kaasneb lihtsat teenimisvõimalust pakkuva reklaamiga.

Kuniks riik kahjude vähendamise, spordi toetamise ja ettevõtlusvabaduse tagamise vahel tasakaalu otsib, peavad Andrese-sugused riskirühma kuuluvad inimesed õppima navigeerima maailmas, kus spordifännil spordiennustusest täiesti mööda vaadata pole võimalik. Tänu nõustamiskeskusest saadud abile on Andresel õnnestunud neli aastat elada ilma ühtegi panust tegemata. Ta ütleb, et pole vahepeal kordagi tundnud selleks ka tõsist ahvatlust. Viimaseid jalgpalli suurvõistlusi jälgis ta külma kõhuga: “Suudan sporti nautida ka ilma selleta, et mul peaks raha mängus olema. Lihtsalt intensiivsus on kordades väiksem.” Andres nimetab ennast nüüd taas gurmaaniks, kes vaatab sporti spordi pärast.