3. osa. Spordi surm

Sport ise tekitas vajaduse spordiennustuse järele, kuuleme ühe vestluse käigus. Kuidas tekkis olukord, kus mullu valitsuses arutatud karmimad reklaamikeelud hasartmängudele – sealhulgas spordile panustamisele – päädisid terve spordivaldkonna kisaga, et Eesti sporti ootab lõpp. Aeg on pöörata pilk lähiminevikku.

Aasta on 2003. Endine Eesti Loto peadirektor Sven Kolga astub värskelt Eesti Olümpiakomitee (EOK) egiidi all loodud aktsiaseltsi Spordiennustus etteotsa. Sündinud on eelkäija kõigile järgnevatele ennustusportaalidele, mis pakub esimest korda võimalust veebis Eesti spordi peale panustada. Kolga pole mitte ainult selle portaali juht, vaid ka idee maaletooja. Hasartmängud ja sport on tema karjääris tihedalt läbi põimunud. Mehe süda kuulub korvpallile, kus ta proovis kätt kõigis võimalikes rollides mängijast kohtuniku, treeneri ja ametnikuni välja. Nullindate alguses aitas ta Olympic Entertainment Groupi Leedu ja Läti tütarettevõtete peadirektorina ellu kutsuda Armin Karu visiooni Baltimaade Las Vegasest. Uue ajastu sümboliks pidid saama kasiinod, spordiennustus oli veel üksikute silmis välkuv kauge tulevikuhelk.

Karu sisenes kasiinoärisse plaaniga tuua see inimestele lähedale, kaubanduskeskustesse ja linnaväljakutele. Tema kasiinoketi säravad tuled andsid märku, et tegu on kõigest süütu meelelahutusega. Kolgal oli samuti visioon. Tema oli Eestis üks esimesi, kes nägi spordiennustuses hasartmänguvaldkonnana potentsiaali. Seda potentsiaali tuligi ta EOK-sse realiseerima, sest Olympic Groupis ideest veel ei vaimustutud. EOK toonane juht Mart Siimann võttis ta see-eest kohe jutule. 

Karu sisenes kasiinoärisse plaaniga tuua see inimestele lähedale, kaubanduskeskustesse ja linnaväljakutele.

EOK plaan oli üsna keeruline, hõlmates R-Kioskit, millelt võeti sponsorlepinguga üle hasartmängulitsents, ning ühte Eesti avalikkuse jaoks tundmatut Ahvenamaa ettevõtet nimega PAF. PAF oli Skandinaavias üks esimesi, kes spordiennustusportaali püsti pani. Nende tehniline tugi ja teadmised kulusid EOK-le sestap igati ära. Lisaks toetasid nad portaali käivitamist omalt poolt veel 400 000 krooniga. Vastutasuks sai PAF viiendiku ASi Spordiennustus osalusest.

Nii saigi EOK-st hasartmängukorraldaja. Kolga sõnul polnud selles midagi imekspandavat. Näiteks Leedu olümpiakomitee on siiamaani riigi ühe suurima loterii omanik, mille kasumist laekub olümpiakomitee eelarvele igal aastal 2–3 miljonit eurot. Soomes on samas hasartmängu riiklik monopol Veikkaus, mille tuludest 95 protsenti suunatakse sporti. 

Eestiski rahastatakse hasartmängumaksust haridust ja kultuuri, kuid naaberriikidega võrreldes kaudsemalt. Pigem oli EOK rongist maha jäänud ning spordiennustus terendas võimalusena teiste riikide olümpialiikumistele järele jõuda. Seda enam, et oma esimestel tegevusaastatel nautis AS Spordiennustus Eestis monopoolset positsiooni. Nende ülesandeks oli tuua panustamine nahkjopedega tegelasi täis suitsustest Lasnamäe keldritest maa peale. Muuta see ühiskondlikult aktsepteeritavaks. Nagu Karu oli teinud kasiinodega.

2004. aastal, kui spordiennustus.ee alustas, külastas lehte esimesel kuul 2000 inimest, käive oli miljon krooni. Kolga väitel olid eestlased esialgu veebipõhise spordiennustuse suhtes pelglikud. Internetis mängimine polnud eriti levinud, raha tuli kanda võõrale kontole ning erinevalt tänasest, kui võidu võib välja kasseerida koheselt, tuli seda siis veel oodata. Uus asi ei tekitanud kohe usaldust. Riskialtimates ennustajates tekitasid aga pahameelt juhtumid, kus portaali enda apsakate tõttu koefitsientide määramisel jäid välja maksmata suured võidusummad. 

Kohalike spordisündmuste jaoks koostati koefitsiente käsitsi. “Meil oli selleks üks mees, kelle jaoks see oli väikestviisi hobi,” meenutab Kolga. Usinamad mängijad olid aga varmad inimlikke või tehnilisi apse ära kasutama. Lisaks kaotati mängijaid välismaistele ennustusportaalidele, kes Eesti litsentsi ei omanud ja tegutsesid siin ebaseaduslikult. Sel ajal oligi hasartmänguäri internetis pea terves Euroopa Liidus justkui Metsik Lääs – puudusid regulatsioonid trahvide ja karistuste määramiseks.

Kaks aastat pärast spordiennustus.ee käivitamist oli lehel juba igakuiselt 17 000 kasutajat, kuid EOK-le kasumlikuks ei muutunud portaal selle kuue tegutsemisaasta jooksul Kolga jutu järgi kordagi. Suur osa käibest läks riigile maksudeks ja leping kohustas osa teenitud tulu maksma PAF-ile. Kolga sõnul toovad ka nüüd põhilise kasumi operaatoritele kasiinomängud, sest nende käibed on palju suuremad. 

Spordiennustus.ee lehel sai ainult ennustada ning osaleda internetiloteriis. Portaali oli vaja pidevalt panna sisse raha, mida EOK-l polnud. Nii jäigi üle ainult kaks varianti: kas leht kinni panna või maha müüa. “2010. aastal hakati otsima võimalust spordiennustus.ee täielikult PAF-ile maha müüa klausliga, et PAF tuleb olümpiakomitee sponsoriks,” selgitab Kolga. PAF ongi sellest ajast alates olnud üks EOK peasponsoritest ning kui täna sisestada otsingumootorisse spordiennustus.ee, jõuab PAF-i kodulehele.

***

See ajalooline ekskurss ilmestab pöörduksi ja otseteid, mis kahe valdkonna – spordi ja spordiennustuse – vahel eksisteerivad. Sarnase skeemiga sisenes Eesti turule ka Betsafe, mis kasvas välja Triobeti brändist. Selle brändi asutasid 2006. aastal – ehk ajal, kui Eesti panustamisturgu valitses ainsa operaatorina spordiennustus.ee – Eesti, Läti ja Leedu jalgpalliliidud koostöös Nordicbetiga. 

“Nordicbet tegi pakkumise alaliitudele, et tuleb meile toetajaks, kui aitate oma reklaamväljunditega meie ettevõtet üles ehitada,” kirjeldab jalgpalliliidu arendusjuht Mihkel Uiboleht. Triobetist sai mitmeks aastaks jalgpalli Balti liiga nimisponsor ning jalgpalliliidust kihlveoettevõtte asutaja. Oma aktsiapaki müüsid kõik kolm jalgpalliliitu juba järgmisel aastal äriühingule maha. Uiboleht ise nimetab toimunut strateegiliseks partnerluseks.

Millise osa Eesti spordi vereringest ennustusportaalid täna moodustavad, aimub põgusalt liigade või klubide nimedele otsa vaadates: meil on PAF Eesti-Läti korvpalliliiga, jäähokis Unibeti meeste ja naiste meistriliiga, võrkpallis Optibeti naiste Balti liiga, kossutiimid TTÜ/Opibet ja Keila Coolbet, isegi korvpalli rahvaliiga kannab täna Optibeti nime. Jalgpallis, kus sponsorid pole jõudnud veel klubide nimesid okupeerida, on Premium Liiga kümnest klubist neljal särgisponsoriks mõni hasartmängufirma ning koondisemängude VIP-ala kannab nimetust Coolbeti tähtede klubi. Rääkimata sellest, et Coolbet teeb hetkel Eesti parimat spordidokumentalistikat ning Betsafe Kalev Kruusi eestvedamisel kõige kuulatumaid sporditeemalisi taskuhäälinguid.

Meil on PAF Eesti-Läti korvpalliliiga, jäähokis Unibeti meeste ja naiste meistriliiga, võrkpallis Optibeti naiste Balti liiga, kossutiimid TTÜ/Opibet ja Keila Coolbet, isegi korvpalli rahvaliiga kannab täna Optibeti nime.

Pole teada, kui palju sponsorraha kihlveoportaalidest sporti jõuab. Need lepingud on konfidentsiaalsed. Ajakirjanduses ringlevatest summadest on suurimana välja toodud kümme miljonit eurot. Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles peab realistlikuks summaks siiski kolme miljonit. Mihkel Uiboleht jalgpalliliidust ütleb, et viimaste aastate jooksul on kihlveovaldkonnast sporti voolavad summad sisuliselt kahekordistunud. 

Täpsete numbrite asemel on vaid hinnangud ning mõned neist on vägagi dramaatilised. Nii põrutab jalgpalliklubi Nõmme Kalju president Kuno Tehva, et hasartmängurahadeta kaob Eestis tippsport kui selline. “Kui me räägime pallimängude sponsorlusest, siis hasartmänguettevõtete toetuse järel tuleb kolm tühja kohta ning alles seejärel tulevad kõik ülejäänud sponsorid,” selgitab Tehva asjade seisu.

Eesti ühe suurima vutiklubi juhina peaks olema Tehval olukorrast väga hea ülevaade. 2008. aastal oli Kalju ilmselt esimene Eesti spordivõistkond, kes sai särgile suurelt paigutada spordiennustusega tegeleva ettevõte logo. Unibet nõustus Kaljut toetama veel ajal, kui Eestis puudus spordiennustust puudutav regulatsioon ja Unibetil seega ka tegevuslitsents. Kaksteist aastat hiljem kuulutas Kalju, et nende värske 85 000 euro suurune sponsordiil PAFiga on Eestis rekordiline. 

Ka täna ilutseb Nõmme Kalju särgil panustamisfirma logo ja mingis mõttes ollakse tagasi aastas 2008, sest nende sponsoril Marsbetil puudub samuti Eestis tegutsemiseks litsents. Tõepoolest, Eesti jalkaklubisid tahetakse Kalju näitel sponsoreerida ka siis, kui ettevõttel pole ametlikult Eesti turul tegutseda võimalik. Logo näidatakse inimestele, kes ei saa kliendiks hakata. Tehva ei näe selles midagi imelikku: “Võib-olla Marsbet tahab tutvustada oma kaubamärki, et valmistada turgu ette aasta-kahe pärast siia sisenemiseks?”

Tehva ei nõustu avalikustama, kui suure summaga peasponsor Nõmme Kaljut toetab, öeldes vaid, et summad on ammu kerkinud kuuekohaliseks. Tema varasematest intervjuudest võib aga iga huviline ise sponsordiili mahu välja arvutada. Kui Kalju tänavune eelarve on 2 miljonit eurot ja Marsbeti panus sellesse on 15–20 protsenti, saab rääkida peaaegu 400 000 eurost.

Uibolehe väitel on klubide tippsport kogu rahastuspüramiidi kõige õrnem koht, sest toimetatakse puhtalt eraraha peal. Alles paar aastat tagasi pidid kaks vutiklubi rahanappusele viidates kohaliku Premium Liiga kohast loobuma. Koroona viis mitmed ettevõtted kitsikusse ning sponsorlus on alati olnud esimene kulurida, kust kriisis kokku hoida. 

Uiboleht sõnab, et suurettevõtete huvi on nihkunud tippspordilt sotsiaalprojektide, roheteemade või noortespordi toetamisele. Rääkimata siis sellest, et paljud kunagiste suurtoetajate turundusotsused tehakse nüüd Skandinaavia peakontorites, kus Eesti sport tekitab väga vähe emotsionaalset sidet. Tekkinud tühimikku ongi viimastel aastatel aidanud täita ennustusportaalid.

Suurettevõtete huvi on nihkunud tippspordilt sotsiaalprojektide, roheteemade või noortespordi toetamisele.

Mihkel Uiboleht

***

Hasartmängud ja sport on kogu aeg olnud ühendatud anumad ning spordisponsorlus on ajalooliselt aidanud neil ettevõtetel uutele turgudele siseneda või oma turuosa kasvatada. Selle protsessi käigus pumbatakse raha ka sporti, mis aga tähendab, et spordist võib mõnikord saada hasartmänguettevõtjate hääletoru. 

Nii juhtus mullu aprillis. Ajal, kui Eesti avalikkuses hakati esmakordselt tõsisemalt arutama, mida toob endaga kaasa automaks ning mida ikkagi pidi Kaja Kallase huultelt lugema, olid spordiringkonnad tagajalgadel ühe teise värskelt allkirjastatud koalitsioonileppe punkti pärast. Nimelt võis antud leppest välja lugeda, et ühtäkki keelatakse spordiennustusega tegelevatel ettevõtetel spordi sponsoreerimine. Järgnes artiklite laviin, milles anti mõista, et selline otsus kujutaks endast põhimõtteliselt surmahoopi Eesti tippspordile. “Heidy Purga saabumisega kultuuriministeeriumisse võib spordi rahastamises puhkeda tõeline purgaa,” sai Sulev Vedler vaimutseda toonases Eesti Ekspressi uudises.

Hiljem selgus poliitikute kommentaaridest, et tegemist oli läbirääkimistelaua taga tekkinud tööõnnetuse või möödarääkimisega. “Ma ise ei osalenud antud koalitsioonilepingu punkti läbirääkimistel ning alles ametisse asudes sain täpsemalt teada, mis need summad on, mis liiguvad, ja kui kiivalt seda kaitstakse,” meenutab kultuuriminister Heidy Purga mullust spordivaldkonna pahameelt rangemate piirangute üle ning möönab, et täna ei ole riigil ka midagi arukamat asemele pakkuda. Ometi päris kergendatult spordiavalikkus enam hingata ei saa. Aastatagune poleemika paljastas, kuivõrd lihtne oleks riigil elanikkonna kaitsmise huvides alaliitude ja spordiklubide hapnikukraane kinni keerata.

“Heidy Purga saabumisega kultuuriministeeriumisse võib spordi rahastamises puhkeda tõeline purgaa,” sai Sulev Vedler vaimutseda toonases Eesti Ekspressi uudises.

Siim Suklese sõnul oli igati loomulik mustade tulevikustsenaariumite vältimiseks möödunud kevadel kollektiivselt häält teha ja näidata, et spordiavalikkus ei lase endast niisama üle sõita. Siiski poleks tema arvates valitsuse algselt kõlanud plaan keelata kihlveoportaalide sponsorlus Eesti spordile hävitavalt mõjunud, sest ennustusfirmade kolm miljonit moodustab hinnanguliselt vähem kui protsendi kogu Eesti spordi 300–350 miljoni suurusest aastaeelarvest, kus suurimateks panustajateks on kohalikud omavalitsused ja lapsevanemad. Küll aga oleks tõsistesse raskustesse sattunud Kalju-sarnased klubid, mille eelarvest oleks valitsuse otsus napsanud viiendiku või suisa veerandi. Nende jaoks võib tegu olla eksistentsiaalse küsimusega. 

Protsendi kadumine Eesti spordi rahastusest tähendab, et maadlejate, lauatennisistide, jalgratturite, isegi suusatajate ja kergejõustiklaste sportimis- ja treenimisvõimalusi poleks valitsuse kevadise plaani jõustumine mõjutanud pea üldse. Tegelikult moodustavad alad, mille rahalisest toetamisest ennustusettevõtted on huvitatud, ainult murdosa spordimaailmast. Nagu ütleb Tehva, siis häid väljundeid sponsorrahade suunamiseks on Eestis vähem kui siin tegutsevaid hasartmänguettevõtteid. “Jalgpallis on klubisid kindlasti vähem kui ettevõtteid – see tekitab nii nõudlust kui konkurentsi.”

Toetatakse eelkõige seda, mida jälgitakse ning millele kohalikul turul ka aktiivselt panustatakse. Võrkpalliliidu endise turundusjuhi Toomas Vara väitel on nendeks aladeks jalgpall ja korvpall, alles siis tulevad palju väiksema jälgijaskonnaga ülejäänud pallimängud. Individuaalalasid ta isegi ei maini, kuigi rallisse süstitakse tänu Tänakule samuti suuri summasid ja viimati sõlmis PAF kopsaka koostöölepingu kettagolfistaari Kristin Tatteriga. 

Aga näiteks PAF korvpalli meistriliiga on kandnud varem ka Olybeti nime, kunagi Armin Karule kuulunud ennustusportaal on varasematel aastatel olnud nimisponsoriks ka näiteks korvpalli rahvaliigale ning korvpalli naiste meistriliigale. Jäähokis asendas Unibet tänavu senist liiga nimisponsorit Coolbeti, kuid näiteks meeste võrkpalliliiga nimisponsorlusest pole huvitatud olnud veel ükski ennustusettevõte. Ennustusportaale ei leia ka ühegi võrkpalliklubi nime küljest.

See tõik paneb kahtlema ühes ettevõtjatega peetud vestluses kõlanud väites, nagu jagaksid ennustusfirmad spordile raha peamiselt missioonitundest. Jah, nagu ütleb Sukles ja kinnitavad ka teised allikad, siis 95 protsenti Eesti spordisponsorlusest on metseenlus. “Sina tunned mind, mina tunnen sind, koos käisime koolis või ma armastan korvpalli,” lausub Sukles.

Sellised väikesed sponsorid saavad tavaliselt oma logo klubi kodulehele või siis võistkonna särgi käisele, kus nähtavus on tavaliselt olematu. Aga nähtavus polegi nende toetajate jaoks oluline. Tähtis on hoopis, et ala areneks ja säde eestvedajate silmis säiliks. Need summad on antud pigem selleks, et elu Eestis läheks edasi. See on omamoodi heategevus. Tehva hinnangul on spordi toetamine kultuuri küsimus ja see kultuur pole Eestis veel sugugi juurdunud: “Võib-olla täna oleme ühiskonnana veel liiga noored. Pigem ostame endale Hispaaniasse villa, kui et toetame oma noori.”

Paljud suursponsorid tahaksid end näidata Eesti elu edendajatena. Ent kui summad muutuvad viie- või kuuekohalisteks, siis peavad spordifunktsionäärid aru andma turundusosakondadele, esitama kontaktide arvu kohta detailset statistikat ning lahti tehakse Exceli tabelid kulu-tulu analüüsimiseks. Filantroopiast saab sujuvalt äri. Spordiennustusega tegelevad ettevõtted elavad just selles maailmas. 

“Ennustusfirmadel on otsene äriline huvi ja sellest tulenevalt ka suurem valmidus sponsorraha välja käia,” ütleb hokiliidu juht Rauno Parras. See muidugi ei tähenda, et ühegi sellise suure tehingu taga poleks annust idealismi ega missioonitunnet, aga midagi pole parata – spordiennustusettevõttel on ühest logost võistkonna särgil rohkem võita kui energiafirmal. Platsi äärde jõuavad reeglina spordifännid, kes on kõik potentsiaalsed ennustusportaali kliendid. Sponsordiilid aitavad sellele tihti ka otseselt kaasa. Näiteks toimuvad korvpalli Balti liiga vaheaegadel viskevõistlused, mille auhinnad – vautšerid tasuta panustega – on välja pannud liiga peasponsor PAF. Selle loo esimeses osas kohtusime spordiennustajatega, kellest mõni oli saanud ennustamispisiku just tänu sellistele muidu jagatavatele kupongidele. 

Seejuures on just liigade nimedest saanud väga atraktiivsed sponsorluspinnad, mille hõivamise nimel käivad ennustusportaalide vahel vaat et kõige tulisemad lahingud. Kui klubide kaudu sihitakse eelkõige mingit kindlat kogukonda või loodetakse sportlikule edule, siis liiga nimisponsorlus võimaldab saavutada suuremat jalajälge meedias. Mõne ettevõtte nimi võib tänu toetusele moodustada mingi alaga suisa sümbioosi. 

Just liigade nimedest saanud väga atraktiivsed sponsorluspinnad, mille hõivamise nimel käivad ennustusportaalide vahel vaat et kõige tulisemad lahingud.

Näiteks usub Vara, et nii läks võrkpalliliiga pikaaegse sponsori Schenkeriga: “Ma arvan, et 80 protsenti inimesi arvas, et Schenker on midagi, mis on väga konkreetselt seotud võrkpalliga. Nad ei teadnud, et see on logistikafirma.” Selleks läheb muidugi tarvis, et raadios, televisioonis ja internetis korrutatakse lugejatele ja kuulajatele mantrana “Schenker liiga, Schenker liiga, Schenker liiga.” Nii nagu liiga nimetus sponsorlepingu järgi peaks korrektselt kõlama.

Vara on näinud ka hoopis vastupidist, eriti pärast seda, kui võrkpalli Balti liiga nimisponsoriks sai kiirlaenufirma Credit24. Vara väitel on rahvusringhääling üritanud päevast päeva sponsori nime mainimist kramplikult vältida. Credit24 tõigi viimaks sponsorluslepingu lõpetamisel ühe argumendina välja asjaolu, et meedias liigast rääkides väärkasutati selle nime massiliselt ehk nende brändi nimi jäeti mainimata. Vara saatis ettevõtte välja toodud põhjendused laiali kõigile meediamajadele: “Ma koputaks siinkohal meie uudistetegijate südametunnistusele. Me kõik hävitame selliste arusaamatute otsustega Eesti sporti.”

Ega täpselt ei tea keegi, miks Schenkerist sai võrkpalli sünonüüm, kuid Credit24 nime ei juletud suhu võtta. Osalt on ilmselt nimisponsorid erinevatele liigadele järjest juurde tulnud ning ühes sellega ajakirjanikud ka teadlikumaks saanud, et nad osalevad kaudselt ettevõtte turunduses. Teisalt, äkki vääratas ajakirjanike käsi või hääl just konkreetse sponsori tegevusala tõttu? Et logistikaäri mainimine pole probleem, kuid kiirlaenud eetiliselt justkui on? Meid huvitas seda lugu tehes ajakirjanike eetilisest kompassist siiski rohkem alaliitude ja klubide oma. Kas ja kust jooksevad nende jaoks sponsorlepinguid sõlmides eetilised piirid?

***

Relvad, alkohol ja tubakas. Sellise sponsorlepingute punase joone toob välja EOK poolt Sukles. Kui veel üheksakümnendatel toetasid olümpiasporti muuhulgas Liviko ja Eesti Tubakas, siis tänasel päeval ei leia sponsorite nimekirjast isegi Sakut ega A Le Coqi mitte. Sukles möönab siiski, et põhimõtteliselt oleks õlletootjatel ka nüüd võimalik sponsoriks hakata, kui nad reklaamiksid olümpiarõngaste kaudu mittealkohoolseid tooteid. Leiab ju mõlema ettevõtte sortimendist nii vett, limonaadi kui ka alkoholivaba õlut. Kui tubaka osas valitseb nii alaliitudes kui klubides nulltolerants, siis partnerlussuhetest alkoholitootjatega suurt numbrit ei tehta. Peaasi et laste- ja noortesport oleks alkoholist prii.

Relvad, alkohol ja tubakas. Sellise sponsorlepingute punase joone toob välja Siim Sukles.

Eesti jalgpalliliit pidas arutelu selle üle, kes võib olla sponsor, ära viis-kuus aastat tagasi. Piir jooksis ennustusportaalide-kasiinode ja kiirlaenuettevõtete vahelt. Kaks viimast jalgpalliliidu sponsoriks pürgida ei saa. Uiboleht tunnistab, et joone tõmbamine on vägagi tunnetuslik. Tema hinnangul on spordiennustus ühiskonnas vastuvõetavam: “Võib-olla tuleneb see sellest, et ühed on füüsilised kohad, teised asuvad veebis, mis on neist kujundanud erineva hoiaku.” 

Samas toimivad kõik ennustusportaalid paralleelselt ka veebikasiinodena, kust tuleb enamik nende ettevõtete käibest. Küsimus on pigem selles, kumba tahku soovitakse avalikkuses esile tõsta. 

Paide Linnameeskonna turundus- ja kommunikatsioonijuht Marek Tiits nendib, et igasugused eetilised piirid on spordisponsorluses ammu ületatud. Meie rahvuskoondis mängib A Le Coq Arenal ja Eesti jalgpalli paremik heitleb A Le Coq Premium Liiga tiitli eest. Kunagi olevat FC Flora juht Aivar Pohlak ennustusettevõtete sponsorluse peale viltu vaadanud, kuid täna ilutseb klubi särgil juba Optibeti logo. “Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Kas siin on mõtet iseendalt ära võtta konkurentsivõimekust sellega, et välistad deklaratiivsete seisukohtadega teatud ettevõtted sponsoritena,” küsib Tiits. 

Pigem on hoopis ennustusportaalidel rohkem võimalusi võtta eetilist positsiooni, mida nägime, kui PAF lõpetas ahistamisskandaali tõttu koostöö Nõmme Kaljuga. Kas aga keegi märkaks, kui mõni klubi spordiennustuse suhtes sellise põhimõttelise hoiaku võtaks? Selle eest ei anta isegi fair play ehk ausa mängu auhinda, karikatest ja medalitest rääkimata.

Samasuguses kahvlis on alaliidud. “Kui meie üksinda vastu seisame, siis mida see lõppkokkuvõttes annab,” küsib hokiliidu juht Rauno Parras, andes mõista, et ennustusportaalide raha jõuaks nii või teisiti spordisponsorlusse, lihtsalt mõne teise alaliidu või klubi eelarvesse. Ja mitte ilmtingimata Eesti omadesse. “Oleksime võrreldes teiste riikidega ebavõrdses olukorras, sest spordiennustused toetavad sporti peaaegu kõikjal mujal,” leiab korvpalliliidu liigade ja võistluste juht Henri Ausmees.

Tõsi, kahe aasta pärast kaovad Inglismaa jalgpalli kõrgliiga klubide särkidelt ennustusettevõtete logod, kuid tegemist on maailma vaadatuima liigaga, mistõttu uute särgisponsorite leidmine ei tohiks klubidele üle jõu käia. Väiksema rahvusvahelise haardega liigade või alade jaoks tekitaks samasugune otsus tõenäoliselt hoopis suuremat pitsitust.

Kahe aasta pärast kaovad Inglismaa jalgpalli kõrgliiga klubide särkidelt ennustusettevõtete logod.

Intervjuust intervjuusse kuuleme mantrana, et spordiennustus ongi loomulik osa spordist. Et see on meelelahutus, et ettevõtetel endal on huvi vastutustundlikult käituda, et Eestis on seadustega leitud hea tasakaal, et iga skandaali järel võetakse need ettevõtted luubi alla, et spordisponsorluse kaotamine ei mõjuta sõltuvusprobleemidega inimeste hulka ega käitumist. See jutt sarnaneb sageli kihlveokontoritest kostuvale. Kuuldu põhjal võiks arvata, et spordiennustus on üks valdkond, mida on Eestis suudetud ideaalilähedaselt reguleerida. Sarja viimases osas uurime, kas Eesti on tõepoolest spordiennustuses leidnud oma Nokia ning milline on panustamise tumedam pool.