Kuidas ma Vovalt püstoli ostsin

See on järg reportaažile, kus taotlesin relvaluba. 

Sel kevadel tarbisin kõikvõimalikku relvade ja relvandusega seotud infot. Ühel õhtul köögis suppi valmistades sattusin peale „Siseturvalisuse taskuhäälingule“ – Siseministeeriumi kinnimakstud promosaade –, kus politsei ja Siseministeeriumi esindajad rääkisid sellest, et mittekodanikelt võetakse relvad. Aga nad rääkisid sellest huvitava nurga alt: kas ja mis võimalus on võõrriigi kodanikel oma relv maha müüa. Siis mul turgataski: kui ma kunagi peaksin relva ostma, ostaksin selle kindla peale venelaselt! See oleks win-win: tema peab püstolist nagunii loobuma ja mina saaks sellest kirjutada. Lisaks oleks mu käitumine vähem raiskav. Milleks osta uus relv? Kas maailma on veel üht uut püstolit juurde tarvis? Ilmselt mitte.

Lähen piilun Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) iseteenindusse, kas mu relvaluba ikka kehtib. Kehtib. Kuni aastani 2028. Aeg on astuda järgmine samm.

Eestis kaubeldakse kasutatud relvadega Kuldses Börsis ja Okidoki.ee’s. Esimeses käib vilkam äritegevus, seal ilmub iga päev mitu uut tulirelva kuulutust. Peamiselt ostetakse ja müüakse kõiksugu stardipüstoleid, airsoft- ja õhkrelvi ning neid toetavaid vidinaid, mille hankimiseks pole relvaluba vaja. Aga kaubeldakse ka nugisepüüniste ja haigrutopistega, moodsate taktikaliste pükste ja Vene õhudessantväelaste pintsakutega, mille rind on ordeneid täis.

Võtan ühendust paari venelasega, kes müüvad püstolit. Vastab Olga, kes ütleb, et temal on relv alles ja ta on Venemaa kodanik. Ütlen, et olen ajakirjanik ja tahaksin temalt relva osta, aga seejuures ka natukene juttu puhuda. Et mida nad Eesti valitsuse otsusest arvavad ja kuidas edasi talitavad. Luban anonüümsust. Peagi ta kirjutab: „Anonüümsus sõjaajal ... Mõistan teie ametialast huvi! Vabandust. Ei kommenteeri.”

Milleks uus relv? Kas maailma on veel üht uut püstolit juurde tarvis? Ilmselt mitte.

Järgmisena kirjutan tegelasele, kes müüb mingit väikest püstolit koos nahast kabuuri ja rinnavööga. Küsin, kas ta müüb sellepärast, et on Vene passiga. Ta vastab: „Ei, väike laps majas ja parem lihtsalt ära müüa.”

Mai lõpus, pärast mitut luhtaläinud kontakti panen ise kuulutuse üles. Kirjutan suurte tähtedega „ПОКУПАЮ ПИСТОЛЕТ/OSTAN PÜSTOLIT”. Maksan kuulutuse eest 3,80 ja jään ootama. Mõne päeva jooksul võtab minuga ühendust mitu eestlast, samuti üks hallipassimees, aga tema kaob kuhugi ära.

Siis kirjutab Vova (nimi muudetud). Ta ütleb, et tal on pakkuda Glock 17, hind 400 eurot. Tutvustan talle seepeale oma kavatsust. Vova ei ehmu ära, vaid vastab leebelt, et ta ei oska veel nii hästi eesti keelt, et intervjuud anda. Luban, et võtan kohtumisele tõlgi kaasa. „Mul on veel üks sõber, kes tahab ka räägida :))),” vastab ta. Hüva, võtku ka tema kaasa. Arutame kolleeg Janekiga, kes on nõus tõlgiks tulema, et võiksime kohtuda mõnes avalikus kohas, näiteks Politseipargis. Nii igaks juhuks. Pakun selle Vovale välja.

Järgmisel hommikul ärgates näen, et Vova on vastanud. Enne kirja peale klikkimist annab Gmail mulle eelvaate: „Tere. Parem kohtume M...” Mu esimene mõte on: mis asja, kas ta tahab kohtuda Männiku karjääris!? Tegelikult soovib Vova kokku saada Mustamäel Liimi teel asuvas Buffalo pubis. Kolleeg Andres ütleb, et teisel pool teed on Kamikadze restoran, mis sobiks relvatehinguks ehk isegi paremini.

Aga jääb Buffalo. Järgmise nädala kolmapäeval kell 11.

Parem varustus kui ajateenijal

Tänavu märtsi keskel jõustus seadus, millega võetakse 1300 mittekodanikult tulirelvad. Siseminister Lauri Läänemets ütles, et „me peame välistama olukorra, kus siin elav ja relvaluba omav võõrriigi kodanik on tulenevalt oma kodakondsusest ja lojaalsuskohustusest sunnitud ning võimeline haarama relva Eesti riigi vastu”. Olgu tegemist viienda kolonni sabotaaži või laiaulatusliku sõjalise sissetungiga.

Ehk väga lihtsustatult öeldes: kui me oleks Lätiga sõjas, oleks Riias elava Eesti kodaniku põhiseaduslik kohus võidelda Eesti eest, hoolimata sellest, kui kaua ta lõunanaabrite juures on elanud ning kas tal on seal pere ja sõbrad.

Mittekodanikest valdava osa moodustavad Vene kodanikud, väiksema osa Valgevene ja Ukraina kodanikud. Eraldi on veel määratlemata kodakondsusega inimesed ehk halli passi omanikud. Kokku on neil tänavu märtsi seisuga 3324 relva (1760 püssi, 1398 püstolit ja 166 revolvrit). Kusjuures ühel mittekodanikul on kodus üle 20 erineva tulirelva.

Huvitav, palju Voval on?

Seadus kohtleb kaht gruppi erinevalt. Võõrriigi kodanikud peavad relva(d) müüma või politseile tooma hiljemalt järgmise aasta 15. märtsiks. Halli passi omanike relvaload kehtivad kehtivusaja lõpuni, see võib tähendada isegi kuni viit aastat.

Ühel mittekodanikul on kodus üle 20 erineva tulirelva.

PPA andmetel on tänavu märtsi keskpaigast juuni alguseni oma relvast loobunud 15 määratlemata ja 38 Venemaa kodakondsusega inimest.

„Seda on vähe,” ütleb relvavaldkonna ekspert, Eesti Practical-Laskmise Ühingu (EPLÜ) juhatuse liige Armin Meesit. „Kui neid praegu on nii vähe ära toodud, peaks keegi juba kuskil valmistuma. Me ei tohiks olla järgmisel varakevadel fakti ees, et 1000 võõrriigi kodanikku on jätnud oma relvad toomata.”

Seadusemuudatust ennast peab Meesit õigeks. Küsimus on selles, kuidas seda tehti. Ta leiab, et mittekodanikke, eriti halli passi omanikke koheldi siidikinnastes, neile anti liiga palju aega. „Mõistlik olnuks see, kui kõik loovutavad relvad kolme kuu jooksul,” ütleb ta. „Ilmselt jäi see riigi administratiivse suutlikkuse taha – pole nii palju ametnikke, kes teemaga tegeleks, ega kohti, kuhu kõik relvad korraga ladustada.”

Pikk üleminekuaeg võib avada tee aga märksa tõsisema probleemini. Meesit kahtlustab, veelgi enam, ta teab mitmeid juhtumeid, kus mittekodanikud ei loobu oma relvadest, vaid müüvad või registreerivad need abikaasa, sõbra või laskeklubi nimele. „Mis tähendab, et sisuliselt säilib neil ligipääs relvadele.” Need relvad ei pruugi olla küll kodus kapis, aga vajadusel siiski käeulatuses.

On ka „labasemaid” võimalusi. Näiteks valetada politseile, et relv on varastatud või kadunud, saada kaela väärteomenetlus, aga jääda edasi relvaomanikuks. Alahinnata ei maksa sedagi, et üks osa mittekodanikest taotleb Eesti kodakondsust, kuigi sisimas toetab idanaabrit edasi.

Kui paljud mittekodanikud haaraksid Eesti vastu relva? „Eks on igasuguseid,” vastab Meesit, „aga kujutan ette, et suurem osa pole neutraalsed, vaid venemeelsed. Ja kui nad on Venemaa kodanikud, peavad nad juba põhiseaduse järgi riiki kaitsma. Veri on paksem kui vesi.” 

Eesti Relvaomanike Liit oli pärast sõja algust esimene organisatsioon Eestis, kes soovitas Venemaa ja tema liitlasriikide kodanikelt relvad võtta. Nemadki kasutasid sõna „viivitamatult” ja „kohe”. Liidu juhatuse liige, Tallinna Halduskohtu kohtunik Daimar Liiv on jätkuvalt sama meelt. „Sõda Ukrainas käib ja reageerida tuleb kiiresti. Lühem üleminekuaeg andnuks ka halli passi omanikele selge signaali: otsustage ära, kellele te lojaalsed olete.”

Liiv toob mõtlemapaneva võrdluse: „Eestis on aastas ajateenistuses umbes 3000–4000 noort, kes on igapäevaselt relvade juures. Mittekodanikest relvaomanikke on umbes 1300. Nende kodudes on üle 3000 relva, lisaks laskemoon. Kui paljud ajateenijad kasutavad endiselt vanu automaate AK4 ja Galil, siis mittekodanike püssid on uuemad, neil on tihtipeale optilised sihikud, öösihikud, lambid ja muu varustus, mis muudab need sisuliselt snaiperrelvadeks.”

Ära ei tasu unustada sedagi, et suur osa mittekodanikest kuulub mõnda laskeklubisse, kus tegeletakse taktikalise laskmisega (practical). Tegemist on kohati poolsõjaväelise spordialaga, mis imiteerib lahinguolukorda ja kus sihtmärgid on inimese kujuga. „Meie riigis on võõrriigi kodanikud, kel on parem varustus ja väljaõpe kui meie ajateenijatel. Kui see pole julgeolekuoht, siis mis üldse on?” küsib Liiv.

Paljud vestlused jõuavadki välja laske- ja relvaklubideni. Ehkki keegi selle maailmaga hästi kursis olevatest inimestest ei taha oma näo ja nimega ühtki konkreetset klubi mainida, käivad mitmest vestlusest läbi Alpha Shooting Club ja TPSC, mida on peetud n-ö vene klubideks. Näiteks kirjutas Eesti Ekspress 2020. aasta suvel, kuidas ühel rahvusvahelise practical’i võistluse auhinnatseremoonial tõusis pool Eesti delegatsioonist püsti (nende seas ka Alpha liikmed) ja hakkas kõva häälega kaasa laulma Venemaa ehk endist NSV Liidu hümni. Samas artiklis mainitakse veel venemeelseid sotsiaalmeedia postitusi ja võistlustel „Rossija” või „SSSR” särkide kandmist.

„Eestis on võõrriigi kodanikud, kel on parem varustus ja väljaõpe kui meie ajateenijatel. Kui see pole julgeolekuoht, siis mis üldse on?”

„Need klubid mängivad meie ühiskonnas destabiliseerivat rolli,” nendib üks asjatundja. Kusjuures aastaid tagasi viskas Eesti practical’i ühing Alpha oma ridadest välja, kuid viimane läks kohtusse ning ennistati liitu.

Üks Levilaga suhelnud inimene vahendab kõlakaid, nagu oleks osa Eestis elavatest ja relvaluba omavatest mittekodanikest käinud hiljuti Venemaal, et harjutada operatiiv-taktikaliste õppuste käigus sõjaväelise üksusena koos tegutsemist.

Helistan Alpha juhatuse liikmele Dmitri Eemannile, kes palub saata küsimused kirjalikult.

„Eks seda mudaga loopimist on aastate jooksul ikka olnud,” vastab klubi töötaja Aleksei. Ta ütleb, et nende klubi laskurid pole hümni kaasa laulnud ning särkide kandmisest kuuleb ta esimest korda. „See ei olnud varem ega ole ka nüüd kindlasti aktsepteeritav. Klubis püütakse hoida apoliitilist joont. Minule ei ole kõrva jäänud, et keegi toetaks vene poolt,” kirjutab Aleksei. Lisaks palub ta vältida väljendit „vene klubi”.

Alpha, vähemalt nii väidab Aleksei, ei pea arvestust liikmete rahvuse ega kodakondsuse üle. „Klubis on üle 200 liikme, kas nende seas on Venemaa Föderatsiooni kodanikke, raske öelda. Pigem arvan, et ei ole. Võimalik, et hallipassimehi on, aga kui palju, ei tea.”

Ta lisab, et ehkki Alphal on „mõned relvad”, ei praktiseeri nad nende väljalaenutamist võistlusteks, veel vähem treeninguteks. „Ka liikmetele kuuluvaid relvi oma arvele ei ole võtnud ning arvatavasti ei võta ka.”

Sõbrad Toompuiesteel

Lähen PPAsse, et õhku visatud kahtlustele selgitust saada. Kahe kitsa koridori vahele jäävas koosolekuruumis võtab mind vastu politseimajor Anneli Annist, kes on PPA tegevus- ja relvalubade väljaandmise teenuse omanik. Inimkeeli öeldes: tema vastutab selle eest, kes saavad Eestis relvaloa ja kes mitte. Annisti all töötab erinevates prefektuurides üle 30 inimese, kes igapäevaselt relvaomanike ja- taotlejatega tegelevad.

Ta alustab kaugemalt ja räägib, miks mittekodanikelt relvad võetakse, millal peab keegi oma relva ära tooma ja mis nendega edasi tehakse. Muuseas saan teada, et need, kes ei taha või ei suuda oma relva maha müüa, võivadki jätta need PPA-le, kes suunab need edasi hävitamisele. Näiteks tänavu lasi PPA hävitada 1700 erakasutuses olnud tulirelva, mis on aastate jooksul nende ladudesse kogunenud.

Ehkki Annist ei oska peast öelda täpset arvu, kui paljud mittekodanikud on oma relvad nüüdseks ära toonud (selle saadab mulle hiljem PPA kommunikatsioonibüroo), ei paista ta sugugi mures olevat. „Kõik on kontrolli all,” ütleb ta.

Püüan juhtida vestlust ohtude, ka julgeolekuohtude suunas. Annist räägib, et pärast Ukraina sõja algust hakkasid nad tähelepanelikumalt jälgima sätet, mis ütleb, et relva- ja soetamisluba ei anta isikule, „kelle suhtes on põhjendatud kahtlus, et ta võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut”. Nii tühistati 14 inimese relvaluba, kusjuures pooled neist olid Eesti kodanikud. Muu hulgas õigustasid nad sotsiaalmeedias Venemaa agressiooni ja kiitsid Putinit.

Kas PPA ei karda, et mittekodanikud vormistavad oma relvad pereliikme, sõbra või laskeklubi nimele, säilitades neile hõlpsa ligipääsu? „Sellisel juhul oleks neil pereliikmetel või sõpradel samuti relvaluba vaja. Ja nagu sa omast kogemusest tead,” muigab Annist, „ei käi loa taotlemine nipsust. See võtab aega, energiat ja raha.”

Isegi kui mõne venelasest laskesportlase abikaasa või sõber hangib endale relvaloa, peab ta veenvalt põhjendama, miks ta oma nimele üht, kaht või üheksat relva tahab. See, et abikaasa relvaloast ilma jääb, pole Annisti sõnul kindlasti piisav põhjus. Kuigi seni pole nad massilist ümberregistreerimist täheldanud, ei saa selliseid juhtumeid politseimajori sõnul lõpuni välistada.

Politsei tühistas pärast sõja algust 14 inimese relvaloa, kuna nad õigustasid Venemaa agressiooni.

Aga laskeklubid? Ka siin ei näe Annist probleemi. „Kui inimene tahab oma relva müüa laske- või relvaklubile, mis täidab seadusi ja omab vajalikke lube, siis lasku käia,” räägib ta. Seda enam, et PPA on ise avalikult välja hõiganud, et mittekodanikud oma relvad maha müüks.

Kusjuures samal arvamusel on ka mitmed Eesti laskeklubide juhid. Nad ei usu ulatuslikku skeemitamisse. „Isegi kui venelased kirjutavad oma relvad klubi nimele, on nad ühes kohas, mitte üle maa laiali, mis muudab nende kontrollimise ja vajadusel äravõtmise tunduvalt hõlpsamaks,” leiab üks ekspert.

Seda, kas mõni klubi on ohuks meie julgeolekule, PPA ei hinda. Edasi põrkungi sama müüri vastu. Kui paljud relvastatud mittekodanikud toetavad Putini režiimi? Kas nende laskemoona kogused on sõja algusest suurenenud? Kas siin elavad venelased on käinud hiljuti idapiiri taga harjutustel?

Annist muigab, isegi naeratab nende küsimuste peale. „Soovitan pöörduda Toompuiestee 3,” ütleb ta. Selge, pean minema kaposse.

Aga enne kohtun Vovaga.

„Mõistame sõja hukka, aga ...”

Ühel päiksepaistelisel juuni ennelõunal vaatame kolleeg Janekiga Buffalo pubis otsivalt ringi. Hämar, tumeda sisustusega pubi on äsja avatud, inimesi eriti pole. Ja ega ma Vovat nagunii ära ei tunneks, ma ei leidnud temast internetis ühtki pilti.

Peagi siseneb ülakorruselt umbes viiekümnendates mees, kes reipalt meie poole astub ja käe välja sirutab. Pampu, mille sees võiks püstol olla, ma ei märka. „Lennart jah?” küsib Vova veidi kummardades ja mind üle prilliklaaside uurides. Seejärel tellib ta kõigile kohvid ja paneb ette õue istuma minna.

„Väga normaalne,” ohkab Janek kergendunult.

Peaaegu märkamatult on meiega liitunud aga veel üks mees, veidi noorem sõber Kolja (nimi muudetud), kes kannab oranži polosärki ja paaripäevast habet.

Kolja küsib veidi kahtlustavalt sissejuhatuseks, mida ma ise mittekodanikelt relvade äravõtmisest arvan. Kas olen vastu, poolt või tahan aru saada. Ütlen Janekile, et tulin kuulama, mida nemad asjast arvavad.

Hakatuseks küsime, kes nad on ja millega tegelevad.

Kolja räägib r-i põristades pikalt ja laialt, kuidas tema esivanemad elasid 1917. aastani Eestis. Emapoolsed sugulased on pärit Ukrainast. Lapsena Tallinnas elades oli ühes lasteaias, siis teises, aga keelt selgeks ei saanud. 1990ndatel üritas käia eesti keele kursustel, aga muid töid ja tegemisi oli nii palju, et keele õppimiseks ei jäänud aega. Koljal on hall pass. Praegu ajab oma äri, lisaks töötab Vova heaks.

Vova teeb märksa lühemalt. Sündis Ukrainas, Eestisse tuli 1980ndatel, et õppida TPIs. Temal on Vene kodakondsus, naisel ja lastel aga Eesti oma. Ettevõtja, töötab „informaatika, arvutite ja interneti alal”. Kui küsin, mida see täpsemalt tähendab, ütleb ta, et nad pakuvad suurtele ettevõtetele IT-tuge.

Järgmise küsimuse peale – mida te arvate sellest, et teilt relvad ära võetakse – märkan, et Kolja võtab laua alt paberilehe, kus on minu saadetud küsimused. Ta on valmistunud.

„Ma soovin selle küsimuse hoopis ümber pöörata. Pange teie end meie olukorda. Mida te arvaksite?” küsib ta, kuid jätkab siiski ise rääkimist. Ta teeb laiade pintslitõmmetega ülevaate, kuidas on Eestis tulirelvadesse suhtutud, mis seadused ja normid on kehtinud. Ühel hetkel kargab ta püsti ja imiteerib, kuidas 1990ndatel Stroomi rannas, püstol vöö vahel, ringi jalutati. Siis tulid tsiviliseeritumad ajad, regulatsioonid ja seadused. Lõpuks jõuab ta selleni, kuidas ta ise läbis tervisekontrollid, tegi eksamid ja sai relvaloa. „Riik läbi politsei on meid usaldanud.”

Hakkan vaikselt nihelema. Müksan Janekit, et vastused võiks olla konkreetsemad. Lisaks tulin ma intervjueerima ikkagi Vovat. Tema võiks rohkem sõna saada. Vaatan, kuidas ta vaikselt istub, juuksed kammitud, habe aetud, särk püksis.

Hakkan vaikselt nihelema. Müksan Janekit, et Vova ja Kolja võiks olla konkreetsemad.

Kuid Koljal on veel öelda. Ta võtab ette relvaseaduse muutmise seletuskirja ja osutab punktile, kus märgitakse, et Eestis on seaduslike tulirelvadega toime pandud kuritegude arv väga väike ja langeb pidevalt. „Kuid,” viibutab Kolja kavalalt nimetissõrme, „pea kõik viimasel ajal relvadega seotud intsidendid on toime pandud Eesti kodanike poolt. Võtame kasvõi Mikk Tarraste. Ja nad polnud mitte lihtsalt Eesti kodanikud, vaid ka etnilised eestlased.”

Relvade võtmine oli siiski poliitiline otsus, riigi julgeoleku küsimus, vastame.

Vova noogutab. „Mingile initsiatiivgrupile ei meeldinud, et meil relvad on.” Ta mainib mitu korda Isamaa erakonda. „Kardetakse, et sõja korral Venemaaga haaravad siinsed venelased Eesti vastu relvad. Aga mina usun, et sõda ei tule. Mina tahan igatahes siin elada ja olen lojaalne.”

Nii nagu Kolja, räägib temagi, et on seaduskuulekas kodanik, kellele on juba ligi 15 aastat usaldatud relvaluba ja relvad. „Kuid nüüd järsku enam ei usaldata. See teeb haiget.”

Voval on kodus kuus ja Koljal seitse relva. Nende hulgas on nii püstoleid kui ka pikki püsse. Mõlemad kuuluvad laskespordiklubisse 9MM ja käivad võistlustel. Vova ütleb, et sai ühel rahvusvahelisel mõõduvõtul Open Seniori klassis kolmanda koha. Ta tõmbab paksu musta rahakoti vahelt välja kulunud kaardi, mis näitab, et ta on taktikalise laskmise instruktor.

„Nüüd kukub see kõik ära,” ohkab Vova. Isiklike relvadeta on laskespordiga tegelemine keeruline. Alates piirangutest, mis langevad relvade hooldamisele, kuni selleni, et nad ei saa enam rahvusvahelistel võistlustel osaleda. Pereliikmete nimele ta relvi ei kirjuta. „Naine ei armasta mul üldse relvi.”

Kolja lisab, et relvade klubi alla viimine maksaks 60 eurot kuus. Üleüldse räägib ta palju rahast. Teekond relvadeni on olnud pikk ja kallis. Kui ta nüüd relvi müüa sooviks, ei saaks ta enam õiglast hinda, sest turg on relvadest üle ujutatud. „Osad juba ütlevad, et ostavad minult 100 euroga püstoli, kuigi selle tegelik hind on 400 eurot!” lööb ta käega vastu lauda.

Siiski terendab mittekodanikele võimalus, kuidas relvaomanikuks jääda. Selleks on Eesti kodakondsus. Mõlemad mehed, vähemalt enda sõnul, selle poole ka liiguvad. Vova, kes eesti keelt natuke räägib, näitab telefonist B1 taseme kursuse diplomit. Põhiseaduse eksami tegi ta juba aastaid tagasi. „Mul on tekkinud huvi keele vastu, peamiselt tänu õpetajale.” Viimane olevat näidanud talle raamatut Eesti kõnekäändudest, kus Vova sai esimest korda teada, et eesti keeles on samuti kõnekäänud. „Kavatsen raamatu läbi töötada.”

Kolja sõnul on relvad üheks „katalüsaatoriks”, miks ta Eesti kodakondsust soovib. Ehkki ta on käinud mitmel kursusel, räägib ta eesti keelt väga vähe. „Kursused on keerulised. Peab olema väga töökas, et need läbida.” Taas kord rõhub ta rahale – kursused olla kallid, üks maksis 1500 eurot. Vestluse vältel leiab ta kogu aeg vabandusi, miks ta keelt selgeks ei saa: küll olla asi halvas õpetajas, küll selles, et soositakse ukrainlasi. Ja Soomes, seal maksvat riik üldse kõik õpingud kinni!

„Naine ei armasta mul üldse relvi!”

Lõppu jätame kõige tundlikuma teema. Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse. Mida meie kaasmaalased, kel mõlemal Ukraina juured, sellest arvavad?

„Muidugi ma tunnistan, et Venemaa läks Ukrainale kallale,” vastab Vova. „Nad poleks mitte mingil juhul, mitte ühelgi tingimusel tohtinud sõjaga alustada. Oleks pidanud jääma piirid, mis pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäid.” 

Kolja paistab kaasa noogutavat.

Kuid siis hakkavad tulema „agad”.

„Aga tegelikult pole valitsus meile ametlikult öelnud mitte ühtegi põhjust, miks see sõda algas,” ütleb Vova.

„Ukraina pole oma riiki suutnud 30 aasta jooksul üles ehitada, neil on kõigest puudus. Nad vajavad Euroopa Liidult raha. See võib olla üks sõja põhjus,” arvab Kolja.

Ukraina ju ei alustanud sõda?

„No vaadake,” ütleb Vova erutunult, „kui teie taote mind kogu aeg jalaga laua alt ja mina virutan teile selle peale rusikaga vastu nägu, siis kõik arvavadki, et mina olen süüdi. Aga kes alustas?”

Mõne hetke pärast soovib ta öeldut pehmendada. „Isegi sel juhul polnud Venemaal mitte mingisugust õigust sõda alustada.”

Kuidagi läheb jutt ka Narva ja 9. mai peale. „See, mis seal toimus (Narva muuseum riputas linnuse müürile plakati, kus nimetas Putinit sõjakurjategijaks), oli ebasobiv. Mida oleksid eestlased teinud, kui Venemaa oleks sarnase plakati Eesti presidendi või peaministri kohta teinud?” küsib Vova.

„Ja see, et Laidoneri muuseumis müüakse T-särke kirjaga „Русский корабль, иди ...”. No kuulge, muuseum kuulub Kaitseministeeriumi alla. Kas see on normaalne!?” toetab Kolja.

Vaatame Janekiga teineteisele otsa ja saame aru, et vestlus on käest läinud. On aeg intervjuule joon alla tõmmata. Lubame Vovaga relvaostu teemal meilitsi edasi suhelda. Tõuseme lauast ja läheme oma teed.

“Mida oleksid eestlased teinud, kui Venemaa oleks sarnase plakati Eesti presidendi kohta teinud?” küsib Vova

Kodus esitangi PPA-le vintraudse püstoli soetamisloa taotluse. Maksan riigilõivuks 30 eurot.

Kapo rasked uksed

Pikaaegse Kaitsepolitseiameti peadirektori Arnold Sinisalu viimasel tööpäeval jalutan Toompuiestee 3 asuva maja poole. Pärast raske välisukse avamist, turvakontrolli läbimist ja peegelklaasidega ümbritsetud koridoris ootamist võtab mind vastu kapo büroojuht Harrys Puusepp. Meiega liitub veel üks inimene, kelle nimi mul meelde ei jäänud. Kas ta üldse ütleski oma nime ja ametikoha?

Jutt algab kaunis ümmarguselt. Tulirelvadega tegelemine on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu on see kapo tähelepanu all. Omakorda teravdatud tähelepanu all on relvaklubid, mis tegelevad laskespordi või jahindusega. „Samas,” kinnitab Puusepp, „ei ole Eestis ühtegi relvastatud organisatsiooni, mis tegutseks Eesti riigi vastaselt.”

Hoolimata päikesepaistelisest ilmast on ruum pime, kardinad on ees. Lonksan kohvi väikeste sõõmudega, et see otsa ei saaks. 

„Arusaadavalt on Kremli režiimi sõda Ukraina vastu tõstatanud küsimuse, kas Eestis on relvaomanikke, kes Putini üleskutse korral asuksid Eesti-vastasele tegevusele,” jõuab Puusepp kõige huvitavama küsimuseni, kuid vastab siis, et nad hindavad iga üksikjuhtumit eraldi. Kui palju on nad pidanud sekkuma või Eesti vaenulikke relvaomanikke riigist välja saatma, büroojuht ei avalda.

Vahendan osade ekspertide muret, et mittekodanikud püüavad säilitada ligipääsu oma relvadele, olgu pereliikmete või klubi kaudu. Sarnaselt Anneli Annistiga vastab ka Puusepp, et niisama tulirelvi ümber registreerida ei saa. Enne on vaja relvaluba, samuti tuleb vastata relvaseaduse nõuetele. „Sellel hoiab silma peal PPA, vajadusel aitame julgeolekuohu hindamisega,” lisab Puusepp. Kui tihti mõne „huvitava” relvaomaniku või -taotleja toimik nende lauale potsatab, ta kommenteerida ei soovi.

“Eestis pole ühtegi relvastatud organisatsiooni, mis tegutseks Eesti riigi vastaselt.”

See on see, mis ligi 1,5-tunnisest vestlusest näppude vahele jääb. Kui ma jõuga surudes välisukse lahti lükkan, vahetan pilgu kapo uue juhi Margo Pallosoniga, kes väljus just mustast autobussist. 

Vana läheb, uus tuleb. Mingi pidulikkus selles hetkes nagu oli.

Hüvasti, relv!

Neli päeva pärast taotluse sisseandmist annab PPA püstoli ostmiseks rohelise tule. Kohtume Vovaga juuni lõpus PPA Pinna tänava büroos, et relv minu nimele vormistada.

Samal hetkel kui kuuma ennelõunapäikese käest teenindussaali astun, märkan toolil istuvat Vovat, käes Selveri kilekott. Selle sees võib aimata väikest musta kohvrit. Ta tõuseb reipalt, haarab mul nööbist ja viib oma autosse. Musta Toyota esiistmel avab Vova kohvri ja võtab välja Glock 17. Ehkki ta on teinud sellest umbes 300 pauku, paistab relv mulle nii uus ja puhas. Alles hiljem kodus märkan käepidemel kulumisjälgi, relvaraamil mõningaid kriimustusi.

„Kahju on tegelt,” õhkab Vova ja naeratab nukralt.

Võtan relva pihku, hakkan seda vinnastama ja enda ette sihtima. Vova pidurdab mu hoogu, sest mööda jalutab ema koos lapsega.

Menetleja juures läheb kõik ludinal. Käime korraks tagaruumis, et kontrollida, kas relva kood on õige. Selle käigus märkan, et relva puhastushari on poolik. Ülejäänud aja püüab Vova mulle seletada, et hari läks katki, aga ta annab tuttava, samuti Vova-nimelise inimese numbri, kellelt saan uue osta.

Lõpuks ütleb menetleja Vovale otsa vaadates: „Teil on nüüd viis relva.” Ja mulle: „Teil on nüüd üks relv.”

Tagasi auto juures saadab Vova mulle sõnumiga konto numbri, kuhu 400 eurot kanda. Seejärel laseb ta mind T1 vastas Circle K juures autost välja. Võtan tõuksi ja sõidan tööle, relv seljakotis kolksumas.

Võtan tõuksi ja sõidan tööle, relv seljakotis kolksumas.

Hiljem lõunale minnes tabab mind korraks paanika. Kus mu kott on!? Õnneks lebab see kõrvaltoolil. Tõstan ta igaks juhuks jalge vahele. Ma ei tohiks relva ära kaotada. Mina, kes ma olen isegi Tartu maratonile minnes suusasaapad maha unustanud! Lähen ja panen ta nii kiiresti kui võimalik koju kappi luku taha. Või müün maha. Naljakas. Veider. Mina, relvaomanik.