Kooliuuendajad. 2. osa. Tõeline koduõpe

Eesti 150 000 õpilast on oodanud uut kooliaastat lootusega, et nad saavad päriselt kooli minna. Distantsõppest on tüdinenud kõik – nii õpetajad kui ka õpilased, eriti lapsevanemad. Keegi ei taha istuda jälle kodus arvutiekraani ees nagu kevadel. 

Tervelt viissada Eesti last suvevaheajast õigupoolest ei hooligi. Nemad õpivad kogu aeg kodus. Nad ei pea veebikaamera ees õpetajale vastama ega tähtajaks koolitöid saatma. Neile, kes on tõelisel koduõppel – mitte distantsõppel –, ei ole koolivaheajal erilist tähendust. Sellest, et alanud on järjekordne vaheaeg, kuulevad nad enamasti sõpradelt või hakkab see lihtsalt tänavapildis silma. Suvi on neile lihtsalt suvi. 

Kodune kool kestab aasta ringi. Muidugi võetakse suvel veidi vabamalt ja puhatakse, aga kolmeks kuuks õppimine täiesti katki jätta tundub lihtsalt kahjulik. Pärast kulub nii palju aega meeldetuletamisele ja ülekordamisele. Pealegi õpivad koduõppelapsed niigi kogu aeg rohkem elust enesest. Mismoodi üldse õppimist katki jätta, kui igalt poolt tuleb kogu aeg uusi teadmisi, küsivad koduõppurid. Koolist antud õpikuid avatakse harva.

“Koduõpe on kultuur, mida pere endale kodus loob.”

Koduõppelastega rääkides hakkab kooliõpilastega võrreldes kohe silma nende erinev suhtumine sellesse, mis on õppimine. Kui küsin, kas nad vene keelt õpivad, siis koolilaps vastab päris kindlasti eitavalt, kui tal koolis vene keele tunde ei ole. Seevastu kodus õppijad, kes pole endale samuti õppekavas vene keelt valinud, ütlevad, et muidugi nad õpivad: lastel on äpid, kust nad proovivad igasuguseid keeli omandada, muu hulgas vene keelt. Neil on venekeelsed treenerid ja mõned vene sõbrad trennist. Nendega pusitakse kogu aeg natuke ja midagi hakkab ikka külge. Tänaval kuuleb ju ka alatasa vene keelt.

Kui kevadel distantsõppele jäänud laste vanemad ägasid koolitööde koorma all ja ootasid kannatamatult normaalse koolielu taastumist, siis päris koduõppe populaarsus kasvab Eestis tohutu kiirusega. Eksperdid ütlevad, et Eestit on tabanud kergemat sorti koduõppe buum. Kümnendi eest oli vanema soovil koduõppel vaid 77 last üle Eesti, lõppenud õppeaastal õppis kodus juba 500 last. See arv muudkui kasvab. Lisaks veel üle saja lapse, kes on koduõppel tervise tõttu.

Varem õppisidki kodus tavaliselt vaid need lapsed, kelle tervis ei lubanud koolis käia, kuid nüüd on olukord teine. Algklassides on lubatud koduõpe juba 1992. aastast, mil mõeldi kaugema kandi talude lastele. Tänapäeval on koduõpe rohkem elustiili ja -filosoofia küsimus. 2008. aastast on lubatud õppida kodus põhikooli lõpuni. 

Haridusuuendajad rõõmustavad, et vanemate teadlikkus õigusest oma lapsi ise õpetada on kasvanud. Seaduse silmis on otsustav sõna laste harimisel just vanematel. Ja oma õigust valida alternatiivseid haridusteid on hakatud üha usinamalt kasutama. 

Koduõppe tuiksooned

Suur osa Eesti kodusõppijatest on koondunud kahte kooli: Rakvere waldorfkooli ja Tartu luterlikku Peetri kooli. Kummaski on eraldi koduõppe osakond koos spetsialistidega, kes peresid nõustavad ja paar korda aastas kodus õppivate lastega kohtuvad. Need koolid kasvavad hoogsalt. Tartus on tegutsenud koduõppe osakond kolm aastat. Alustati üheainsa kodus õppijaga, järgmisel aastal oli neid juba 20 ning sel sügisel tervelt 80. Rakveres oli kevadel ja on algaval õppeaastal koduõppel ligi 130 last, kuid üheksa aasta eest alustati samuti vaid ühe lapsega.

Rakvere kool ei taha oma koduõpet eriti reklaamida, sest see on mõeldud eelkõige teadlikele vanematele, mitte kergekäeliselt valimiseks, ütleb koduõppe koordinaator Liis Priks. Alates distantsõppe kehtestamisest märtsis võttis kogu kevade jooksul Priksiga ühendust iga nädal vähemalt üks uus koduõppest huvituv pere. Ta ei pea seda liiga suureks tungiks, küll aga jõudsalt kasvanud huviks, mis on jätkunud ka pärast suvepuhkust. 

Üle öö käivitunud distantsõppega hakkas märtsis tohutu kiirusega kasvama koduõppe Facebooki grupp. Järjepanu liitus sadu uusi vanemaid, kes jagasid seal oma distantsõppemuresid ja kellega mõtlesid pingsalt kaasa teised distantsõppevanemad. Koduõppegurud polnud rahul, et nende grupp äkitselt justkui täiesti võõraste muredega kaaperdati. 

Koduõpperahvas rõhutab distantsõppuritele justkui ühest suust: need kaks pole võrreldavad. Koduõpe pole kooli jätkamine kodus. See on hoopis teistmoodi elustiil, milles on suur roll vabaõppel. Nii tekib lastel endil huvi õppida, ilma et peaks sundima. Koduõppele jäädes tulebki alustada kogu hariduse ja õppimise ümbermõtestamisest. 

“Koduõppelastega rääkides hakkab kooliõpilastega võrreldes kohe silma nende erinev suhtumine sellesse, mis on õppimine.”

Ilma koolita lapsepõlved

Ettevõtja Margus Laari lapsed oleksid äärepealt kooli läinud. Ta on õnnelik, et suutis selle ära hoida. Oma kooliaega ei meenuta ta heldimusega, pigem mäletab pidevat sundi. 

Algul ei leidnud ta pojale Markusele head kooli, mille nimekirja laps kodus õppimiseks sättida. Viimasel hetkel avastas koduõppe osakonnaga Rakvere kooli. Nüüd on poiss juba kolm aastat Harjumaal Pudisool kodus õppinud. 

Noorem õde Maarja aga läks kohalikku kooli. Seal käis ta ühe nädala. Täpselt nii kiiresti sai isa sõnul esimese klassi lapse kooliisu täis. “Joondu-valvel-süsteem pole kusagile kadunud. Mõtlesin, et kool on aja jooksul rohkem muutunud. Aga laps oli juba teisest koolipäevast alates tülpinud,” räägib Margus. Enne kooliiga oli Maarja tema sõnul niikuinii kogu aeg unistanud, et saaks juba venna eeskujul koduõppele jääda.

Nüüdseks on Kuusalu lähistel üksi kaht last kasvatav Margus kodus töötamise kõrvalt juba kolm aastat lapsi kodus õpetanud. 

“Enam ei kujutaks teisiti ettegi. Koduõppel saab laps algusest peale aru, et ta on täieõiguslik kodanik, kes ei pea muudkui kellegi järgi joonduma. Samal ajal ei kujuta ma hästi ette, kuidas ühte last kodus õpetada. Kahe peaaegu ühevanusega on see imelihtne. Hommikuti lapsed mängivad, siis loeme raamatuid ja uurime mõnda teemat. Vaatame, mis päev toob,” lausub ta. 

***

Kui sõita perekond Hanssoni juurde metsa, tekib juba mõnda aega enne päralejõudmist tunne, et oleme eksinud. Tegelikult oleme päris Pärnu külje all, otse metsatuka taga on suur Pärnu–Ikla maantee. Sinna käivad lapsed läbi metsa ja üle Reiu jõe rippsilla bussi peale, kui on vaja kümmekond kilomeetrit linna sõita.

Hanssonite lapsed jooksevad elutoas ringiratast – mängivad kulli. Lunivad, et saaks lõket teha. Tormavad paljajalu õue ja rullivad end mööda kraaviperve. Ema Moona Mengel ütleb, et väiksemate õdede-vendade kõrvalt kooliealistele rahu ja vaikuse loomine on üks kodus õppimise suurimaid katsumusi. 

Kui praegu kuuendasse minev Siirius Hansson alles kooli läks, tahtis ta endale hirmsasti koolikotti. Tegelikult polnud seda vaja, sest ta ei läinud päriselt kooli, vaid alustas koduõpet. Aga sai ikkagi ranitsa. Pakkis selle hommikul raamatuid-vihikuid täis ning läks, kott seljas, köögilaua juurde.

Vanem õde Han-Dora käis samal ajal Keila waldorfkoolis kolmandas klassis. Keilasse koliski pere Tallinnast just kooli pärast: see vastas Moona sõnul kõige rohkem pere ettekujutusele laste kasvatamisest. 

“Mina soovisin algusest peale koduõpet, aga Han-Doraga ma ei julgenud veel. Arvasin, et ma ei oska ja äkki pole mul piisavalt aega. Siirius oli kooliealiseks saades selline rüblik, et oli raske ette kujutada teda koolis 45 minutit paigal püsimas. Temaga oli mu koduõppeplaan raudne, et ta saaks oma jooksu ja tralli edasi teha,” selgitab Moona. 

Han-Dora läks hommikul kooli, ema võttis pere pesamuna Luna kotiga selga ning sõitis siis koos Siiriusega parki koolitunde tegema. Nii algas nende peres koduõpe.

Kui Han-Dora jõudis neljandasse klassi, märkas ema, et tüdrukust hakkas elurõõm lahtuma. “Ta käis koolis ja flööditunnis, tuli koju ja oli väsinud. Mõtlesin, et tütar kasvab suureks, ta ei tahagi ju enam nii palju perega aega veeta. Aga keegi ei taha näha oma last elurõõmust välja kasvamas. Han-Dora otsustas, et tahaks ka koduõpet proovida. Pärast jõuluvaheaega ta enam kooli ei läinud,” räägib Moona.

Kuna Keilasse koliti vaid kooli pärast, kust tütar nüüd ära tuli, sai pere naasta juurte juurde Pärnumaale. Nüüd käib 14-aastane Han-Dora pärast pooleteiseaastast koduõpet Pärnus waldorfkoolis ja Siirius on samas koolis koduõppel. Tänavu kooliteed alustav Luna jääb kohe koju. Küllap ootab kodukool ees ka alles kolmeaastast Rahu, sest emast on saanud tõeline koduõppe fänn. 

“Koduõpe on kultuur, mida pere endale kodus loob. Kogu päeva kestvad koduõppetunnid, mis jätkuvad jutuajamistena ka lõuna- ja õhtusöögilauas, toovad mulle taipamised, märkamised ja vestlused, mida on vaja lapsega jagada. Ma ei tea, kas suudaksin enam lapsi niimoodi ära anda, et nad käivad koolis ja siis tulevad lihtsalt väsinutena koju,” selgitab ta. 

Nüüd, kui Han-Dora käib jälle koolis, tunneb Moona, et sügavaid vestlusi tütrega on jäänud palju vähemaks. “Vähem on ka konflikte, mis arenevad edasi ja mille käigus teeme teineteise kohta mingi avastuse. Ma pean olema valmis oma vigu tunnistama ja mitte suruma peale seda, mida ise tingimata õigeks pean. Kodus õppiva lapse kõrval tuleb end väga alandliku õpilasena võtta. Kui ma oleksin diktaatorlik, oleks see väga õudne. Me mõlemad oleme üksteisele õpilased ja õpetajad, sest laps õpetab mind kodus sama palju või rohkemgi.”

Han-Dora meelest oli see väga tore, et ta sai vahepeal kodus õppida. “Nüüd ma tean mõlemat. Mulle meeldis, et sain näiteks kunstiõpetuses teha selliseid töid, mis mulle endale meeldisid, mitte õpetaja ei öelnud ette, millise maali ma pean varjude joonistamiseks tegema. Aga ma mäletasin seda ka, kuidas koolis oli. Kuidas vahetundides juhtus sõpradega palju lõbusat. Mulle meeldis, et kui tunni jooksul said asjad tehtud, siis ei pidanud ma neile enne koju jõudmist mõtlema.” Igatsus selle järele viiski ta 6. klassis uuesti kooli. 

“Teadmisi omandatakse seal, kus elu need ette kannab. Pargis, muuseumis, reisil, matkarajal või aias.”

Siirius on ka igal aastal korra öelnud, et tahab järgmisest aastast kooli minna. Et ikka kohe väga tahaks minna. Ta on käinud oma klassiga väljasõitudel ja klassiõhtutel. Aga pärast seda emale ikka ja jälle öelnud: “Sa ei kujuta ette, kuidas nad üksteise kallal norivad ja kuidas koolis kiusatakse.”

Sel sügisel tahab Siirius endiselt kodus jätkata. “Mul on suur huvi muusika vastu ja ma tean, et saaksin sellega koolis käies palju vähem tegeleda. Ma ju näen, milliste asjadega mu õde jõuab tegeleda ja millistega mitte, kui ta koolist koju tuleb.” 

Siirius suhtleb sageli lastega, kes käivad n-ö tema klassis. “Nad küsivad ikka, miks sa kooli ei tule. Ma ei oska sellele eriti vastata. Ma lihtsalt tunnen, et niimoodi on kõige mõnusam. Mitte alati kõige mugavam, aga nii tundub lihtsalt kõige õigem. Väga mõnus on, kui oma ema õpetab ja saab natuke kauem magada,” ütleb ta.

***

Liina Luure jalutab ümber Peedu koolimaja, lammas sinise nööri otsas nagu koer. Ta lööb hiigelsuure kruvi maasse ja lammas jääb sinna paelakese külge. Vabalt paneb lammas plehku ja teda tuleb siis jälle teisele poole raudteed otsima minna. 

Liina on üks väikese Peedu kooli rajajatest, õppinud õpetajaks. Praegu peab ta kooli juures oma juuksurisalongi. Kui tema kaksikutel Pauliinal ja Katariinal sai 6-klassiline Peedu kool läbi, tuli leida edasi õppimiseks uus koht. Pauliina valis välja kodust 80 kilomeetri kaugusel Võrumaal asuva demokraatliku kooli, kus tal olid sõbrad ees. Ühes kaksikõega mindigi mullu sügisest sinna õppima. 

“Algul arvasin, et see on jabur. Siis hakkasin vaikselt mõtlema, et miks ka mitte – kusagile  peab ju kooli minema. Aga Katariinale ei sobinud veel 7. klassis kaugel teise pere juures elamine. Sisuliselt on see ju nagu vahetusõpilaseks minek. Pauliinale aga meeldis, tema tahtis jätkata. Eks kaksikuid pannakse ikka ühtemoodi ühte kooli ja klassi, aga tegelikult on nad ju väga erinevad,” räägib Liina.

Mõeldi lähikonna koolidele Elvas ja Tartus, aga ka need ei tundunud päris õiged. “Loobusin mõttest, et keegi teine peale minu enda Katariinat sel aastal õpetab.”

Nii otsustaski Liina mullu, et teeb tütardele üheaastase koduõppeeksperimendi. Õigupoolest jäi 7. klassis koduõppele peale Pauliina ja Katariina ka viimase sõbranna, kes tahtis keskenduda ühe aasta rohkem ratsutamistrennile. Seega sai Liina endale õpetada kolm teismelist tüdrukut, kelle õppeaasta Sänna kooli nimekirjas lõppes augustis. 

Kuna Pauliina käis tavaliselt pool nädalat siiski koolis kohapeal, tulid ühes temaga koju kaasa nii ülesandeid kui ka nende lahendamise rütm. 

“Katariinaga tegime siiski oma kokkulepped: ta pidi valima ühe trenni ja huviringi. Ta valis võrkpalli ja jaapani keele. Ma ei pea õigeks, et laps on kodus nelja seina vahel ja suhtleb ainult oma pere ja ühe sõbrannaga,” ütleb Liina. 

Teda julgustas see, et tüdrukutel paistis jaguvat iseõppimise potentsiaali – nad on suured lugejad. “Kõige raskem on olnud ilmselt see, et samal ajal olen ma ju nende ema ja nemad on teismelised, kes ei taha ema kuulata. Aga mul on ka õpetaja roll ning õpetajat ju tuleb kuulata. Kuidas siis eristada, kas midagi ütleb ema või ütleb õpetaja?” küsib ta. 

Nüüd tõdeb ta, et on saanud selle aasta jooksul oma lastega palju parema kontakti. Katariina proovib tänavu 8. klassi uues koolis Tartus. Liina ütleb, et on valmis selleks, et ilmselt tabab last uuesti koolirütmi astudes ehmatus, millest tuleb koos üle saada. Kodus õpitud aasta tulemused selguvad ehk alles aasta pärast, kui saab teha järeldusi, kuidas uues koolis läheb, märgib ta.

“Milleks koolitada klasside kaupa üksteisega väga sarnaseid noori, kes hakkavad alles pärast gümnaasiumi ennast otsima?”

“Tahtsin ka ise õpetajana areneda. Reaalse vajaduseta ei ole ju suurt mõtet hakata igasuguseid õppematerjalide keskkondi uurima. Võrreldes näiteks viie aasta taguse ajaga on praegu koduõpe ja ka distantsõpe palju jõukohasem just tänu arvukatele veebikeskkondadele ja materjalide kättesaadavusele. Keeleõppeks aga äpid ammendavat asendust siiski ei paku,” märgib ta.

Tüdrukutele meeldis, et kodukool algas hommikuti hiljem kui tavaline kool – enamasti kell kümme –, aga ikkagi liiga vara. Küll aga sobis neile ajasääst: inglise keelt nad kodus eraldi ei teinud, seda õpiti teiste ainete kaudu. Vene keelele kulus äpis iga päev kümme minutit ja kirjanduse õppimise asemel loetakse lihtsalt raamatuid. Nii jääb rohkem aega ise jutte kirjutada, mis Pauliinale väga meeldib. “Meil on enamasti nii, et mina näen huvitavat und, räägin sellest Paulale ja tema paneb minu unenäod kirja,” jutustab Katariina.

***

Valgamaal Tõrva lähistel elava Kaire Kaur Danieli tütred Triina ja Marrin pole kunagi koolis käinud. Kaire tuiskab nelja-aastase koheva karvaga Alaska malamuudi Geiša juhtimisel mööda Tõrva Tantsumäge looklevaid matkaradu. Mina longin Triina ja Marriniga sabas. Vastu tuleb nii tuttavaid kui ka võõraid koeri. 

Seitse aastat tütreid kodus õpetanud Kaire peab seda oma elu parimaks otsuseks ja tõeliseks kutsumuseks. Ta teadis juba enne laste sündimist, et tahab nad koduõppele jätta. Möödunud aastal kirjutas ta sellest teekonnast raamatu. Paljud koduõppefännid peavad seda juba vaat et kohustuslikuks kirjanduseks. Koduõpe tekitab huvilistes alati hirmpalju küsimusi, kuid väikeses Eestis on koduõppe kohta info hankimine hämmastavalt keeruline. Mõneti on koduõpe endiselt tabuteema, millest ei tihata väga avalikult rääkida.

Marrin on küll Triinast aasta noorem, aga tüdrukud on alati koos õppinud ning mõlemad lähevad ühtmoodi 8. klassi. Nad kinnitavad, et pole kunagi igatsenud koolis käimist. 

“Kodus saab rohkem süveneda ja teema korralikult selgeks teha, mitte nii, et õpid üheks korraks ja unustad kõik sama kiiresti ära,” arutleb Triina. “Alguses käisime Tõrva kooliga ekskursioonidel, aga suurem osa aega kulus seal lihtsalt distsipliini peale.”

Marrin käib nädalavahetuseti 200 kilomeetri kaugusele Tallinna Eesti taekwondo-koondise trenni. Triina käib ratsutamas. Talli jääb ta tavaliselt kogu päevaks. Kui nad peaksid iga päev koolis käima ja veel koduseid töid tegema, on tüdrukud kindlad, et võiksid suu nendest hobidest puhtaks pühkida.

Viis aastat olid nad koduõppel kohalikus Tõrva koolis. Algklassides sujus kõik kenasti. Mida rohkem tuli uusi aineid ja erinevaid õpetajaid, seda tihedamini pidid nad hakkama koolis vastamas käima. Lõpuks käisid juba iga nädal kohapeal kontrolltöid tegemas. Koduõpe kaotas niimoodi mõtte. “Pidime lihtsalt asjad pähe õppima ja ära vastama. Me ei saanud tegeleda sellega, mis meile meeldib,” ütleb Triina. 

Viimased kaks õppeaastat läbisid nad juba Tartus Peetri kooli õpilaste nimekirjas. Seal käivad nad korra poolaastas rääkimas, kuidas õpivad ja mis neile huvi pakub. Faktiteadmisi vestlusel ei kontrollita. “Tänu sellele, et mul pole kodutöid, saan nädalavahetusel päriselt puhata,” lausub Triina. 

***

Mured või müüdid?

Koduõppelaste kohta levib kaks valdavat arvamust: kodus jääb lastel hulk olulisi teadmisi saamata ja küllap on nad sotsiaalselt üsna kohmetud. Koduõppefännide sõnul põhinevad need müüdid lihtsalt teadmatusel.

Merje Ilves on n-ö rändav õpetaja. Ta käib Lõuna-Eestis paarile kodus õppijate grupile ja ka mõnele üksikule lapsele eesti keelt õpetamas. Lisaks tegeleb koduõppeperedega nii Tallinnas asuvas Gaia koolis kui ka Võrumaal Sännas. Ta kinnitab, et kodus ei jää lapsed kohe kindlasti koolis käijatest rumalamaks. See on asjatu hirm. 

“Pigem on võimalik koolis käies põhikool niimoodi läbi teha, et õpitakse igaks tööks materjal pähe ja siis unustatakse kohe ära. Kodus seostatakse õpitut rohkem igapäevaeluga,” märgib Ilves.

Ta on veendunud, et kui lapsed teaksid, kuivõrd tore on koduõpe, valiksid kõik selle. Iseasi, kas kõik pered saaksid seda lubada. Kodus õpitakse individuaalse õppekava järgi ja lõviosa õpetamisest teevad ära vanemad. Sageli võetakse eraldi õpetaja appi mõne üksiku aine tarvis.

“Koduõppelapsed on enamasti tublimad kui need, kes koolis käivad. Nad on puhanumad – ärkavad, millal tahavad, teevad oma õppetükid ära ja tegelevad oma huvialadega. Need lapsed on hoopis teistmoodi motiveeritud. Õppimise kvaliteet on täiesti teine. Laps teab, et kui oma koolitüki ära teeb, on tema aeg iseenda päralt,” selgitab Ilves.

Koduõppuritel on Ilvese sõnul kaks levinumat õppimisstiili: ühed teevad koolist antud õpikute-töövihikute järgi ja peavad klassiga sama tempot. Teine seltskond õpib orgaaniliselt – seda, mida elu ette toob.

“Koduõpperahvas rõhutab distantsõppuritele justkui ühest suust: need kaks pole võrreldavad.”

“Minule see teine tegelikult meeldib, sest oluline on see, mida õpilane saavutab kooliastme lõpuks. On lapsi, kes on oma vanuse kohta ees, ja neid, keda näiteks eesti keel nii väga ei huvita, küll aga loodus. Eesti keele teevad nad vajalikus mahus kiiresti ära ja siis keskenduvad rohkem huvipakkuvale,” räägib ta.

Ilvese enda lapsed on olnud vaheldumisi nii koolis kui ka koduõppel. Üks poeg alustas väikeses koolis distantsõppe grupis, kus õpiti vaheldumisi nii kodus kui ka koolis. See grupp läks kahjuks laiali. Kuna kohe ei leidunud lapsele head kooli, jäi ta pooleks aastaks koju. 

Teine poeg õppis ka pool aastat kodus, sest ema nägi, et kool ei toetanud teda toona vajalikul määral. Koolistress kippus lämmatama. Nüüd käivad mõlemad jälle koolis: üks Võrus, teine Sännas.

Ta kinnitab, et ühte last on kodus palju keerulisem õpetada kui kahte või kolme. Üksi õppides kipub motivatsioon aeg-ajalt ära kaduma. “Eelmisel aastal oli mul üks individuaalõppe laps, kes pendeldas Tallinna ja Võrumaa vahet. Kui ta oli Võrumaal, tegin talle eesti keele ja matemaatika tunde. Võtsin enda sama vana lapse talle vahel seltsiks. Kui poisid kahekesi olid, siis nägin, kuidas neil tekkis hasart õppida. Nad toetasid teineteist, vahepeal tekkis väike võistlusmoment.”

Ilves märgib, et koos õppimise võlu peitubki selles, et lapsed nakatavad üksteist õpihimuga. “Kui grupis on mõned hästi lugejad lapsed ja teised kuulevad, kuidas nad loetud raamatutest räägivad, siis hakkavad ka ise nende eeskujul lugema.”

Ta on näinud ka kehva sotsiaalsusega koduõppelapsi. Näiteks üksikvanema üksiklaps, kellel polegi erilist sotsiaalset ringi. Aga see on harv erand. “Enamasti on koduõppeperedel tihe suhtlusvõrgustik – perekonnas, kogukonnas, trennides ja huviringides. Ilmselt jääb sotsiaalne areng väheseks, kui hoida last nelja seina vahel. Eks on ju olemas ka ebasotsiaalsed täiskasvanud, aga koduõppeperede puhul pole see eriti tõenäoline,” märgib ta.

Sotsiaalpsühholoog Eve Kikas on uurinud laste arengut ja õppimist ning eri õpetamisviise. 

Ta ütleb, et väike õpilastevaheline võistlusmoment on hea, aga selles on alati ka kaotajaid, mistõttu ei tohi võistlusega liiale minna. 

Kikas rõhutab, et tänapäeva kooli eesmärk pole ainult teadmiste andmine, vaid inimese kasvatamine laiemas mõttes. Selle hulka kuulub nii eakaaslaste kui ka täiskasvanutega suhtlemine, konfliktide lahendamine ja enese eest seismine. “On oluline, et laps õpiks suhtlema ka nende kaaslastega, kes pole ainult sõbrad. Neid oskusi on edaspidises elus ju vaja.” 

Tema sõnul ei ole päris eraldatult elamine üldiselt mõistlik, aga kui koolikeskkond on ikka väga traumeeriv, siis tasub laps ilmselt koju jätta. “Ei saa öelda, mis on parem või halvem. See oleneb nii lapsest kui ka koolist. Praegu tehakse ka palju kogukonna- ja erakoole. Selle põhjus on ilmselt rahulolematus olemasolevate koolidega. Siis ongi kaks varianti: kas teha lastele oma kool või on lihtsam neid õpetada kodus.”

Elvas elav Evelin Sedrik õpetas oma poega Eerikut kaks aastat kodus, sest poisile kool hästi ei sobinud. Selle ajaga sai selgeks, et ülejäänud perele jällegi ei sobi hästi koduõpe. Algul prooviti väikest Peedu kooli ja erivajadustega laste kooli Tartus, kuid needki polnud muidu nutikale poisile päris õiged. “Kodus oskas ta ilusti korrutada, aga koolis ei tulnud korrutustabel meelde. Saime aru, et asi on keskkonnas,” ütleb ta.

Evelin õppis aegsasti oma erialal veidi ümber ja jäi 4. klassi poissi koju õpetama ning ise kodust graafilise disaineri tööd tegema. Koduõpet praktiseerivad tuttavad julgustasid proovima: üheksa klassi jagu haridust on ju kohustuslik, see peaks olema vanemale ka jõukohane õpetada.

“Jagasime isaga kahe peale ained ära ja hakkasime pihta. Üks hetk aga läks maht nii suureks, et jäime mõnes aines maha. See ei tundunud lapse suhtes õiglane. See ei tundunud õiglane ka pere teiste laste suhtes, kes vajasid samuti tähelepanu,” meenutab ta.

Näiteks matemaatikat oskas paremini õpetada isa, aga temal oli ju vaja tööl käia. Koduõpe osutus ka päris kulukaks: üks vanem ei saa suurt tööd teha, samas tuleb katta ise kõik toidukorrad, palgata vajadusel eraõpetajaid. Sedrikutel oli vaja nii vene kui ka inglise keele õpetajat. “Hakkas tunduma, et põhikooli lõpuks ei suuda me matemaatikat võib-olla enam hallata,” ütleb Evelin. 

Üllatuslikult peitus lahendus Sedrikute koolimurele kodule lähimas suures tavakoolis. “Rääkisin valla haridusspetsialistiga, kes soovitas proovida kohalikku kooli, kus oli uus tugispetsialist. Nüüd on suures Elva gümnaasiumis Eerikule ideaalilähedane keskkond, peaaegu individuaalne õppekava. Ma pole kusagil näinud nii head koostööd kooli ja kodu vahel,” kiidab Evelin.

“Omaealiste nägemine ja positiivne võrdlusmoment on head stiimulid.”

Kõõritavad pilgud

Kärt Kao uuris kaks aastat tagasi Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös koduõppe valinud peresid. Selgus, et kodus õppivatel lastel kulub koolitööks oluliselt vähem aega. Enamasti maksimaalselt neli tundi, mis tehakse ära kohe hommikul, et ülejäänud päeva muu meelepärasega tegeleda. Nad käivad keskmisest rohkem muusikakoolis, erinevates trennides ja mängivad ka malet.

Osa vanemaid kirjeldas, kuidas nad ei suru lastele peale midagi, millest nood parasjagu ei huvitu. Kui lapsel huvi ei ole, siis ei võta ta ka õpetatavat vastu ja uusi teadmisi ei talletu. Kodus õppiv laps hakkab aegamööda õppe planeerimisel üha rohkem oma arvamust avaldama ja ettepanekuid tegema.

Vanemad arvavad, et kodus pole lapsel survet end teistega võrrelda või kellegi moodi olla. Selle asemel püüab ta olla iga päev parim versioon iseendast. Laps ei harju väljakutse tekkides ootama, et keegi teine talle ütleks, mis on õige lahendus. Koolis aga kogeb laps sageli, et keegi on temast targem ning ütleb, mida ja kuidas teha. Nii on aga keeruline õppida usaldama iseenda valikuid. 

Olulisena toodi välja, et kodus õppides puudub autoriteet väljaspool perekonda. Ükski võõras ei sekku pere tegevuste planeerimisse. Nende elus puudub esmaspäevast-reedeni-rutiin. Saab vabalt pikemalt reisida ja sellest ei pea kellelegi aru andma. Samal ajal selgus, et üpris palju kaasatakse õppimisse teisi pereliikmeid, näiteks on üsna suur roll vanavanematel. 

Tihtipeale sarnaneb koduõpe paljuski vabaõppega. Teadmisi omandatakse seal, kus elu need ette kannab. Pargis, muuseumis, reisil, matkarajal või aias. Vanemad on veendunud, et nii on lapsed teadmiste omandamisele avatumad, sest õppimine pole muust elust eraldatud nagu koolis. 

Ometi ei ole koduõpe vaid jalutuskäik pargis, filosofeerimine ja mööda ilma ringi reisimine. Ka selles on oma argipäev. Kodus õppimine tekitab pingeid nii pere sees kui toob lisa väljastpoolt. Ilmselt ei leidu peret, kes poleks pidanud taluma oma valikule kõõrdi vaatamist. See teeb nad ettevaatlikus. Laste kodus õpetamisest ei taheta seepärast väga avalikult rääkida. 

Ka lähedastel, sageli vanavanematel, on koduõppe suhtes eelarvamusi, mistõttu nad kipuvad seda arvustama ja lapsevanemaid omakorda õpetama. Selle tulemusel tunnevad emad-isad, et nad on pidevalt sunnitud oma elustiili kaitsma ja õigustama. Seepärast ongi parem koduõpet üldse mitte mainida. 

Kärt Kaole tekitas enim nördimust intervjuudest välja tulnud koolide negatiivne suhtumine kodus õppijatesse. “Nägude tegemine vanematele, lapse aktusele tuleku keelamine, koduõppelapse survestamine jutuga, et sa ju tegelikult tahad koolis käia. Või lapsevanema küsitlemine, miks ta koduõppe kasuks otsustab, kui lapsel midagi viga ei ole,” loetleb ta mõne vanema kannatusi. 

Kao ütleb, et kindlad koduõppesõbralikud koolid on kujunenud välja põhjusega. “Enamikul koolidest puuduvad kogemused kodus õppijatega. Seetõttu ei osata nendega toime tulla ning tihtipeale ei soovita ka proovida. Üks lapsevanem kirjeldas, kuidas ta helistas, et uurida, kas selle kooli alt oleks võimalik last koduõppele jätta. Vastus oli “ei, mitte mingil juhul” ja visati toru ära."

Praegu arvab Kao, et tema kuuene laps läheb järgmisel aastal ikka kooli. Küll aga kindlasti väiksesse kodukandi külakooli, mitte suurde linnakooli. Selleks kavatseb pere linnast ära kolida. 

“Oleme PISA-testide tulemuste üle küll uhked, kuid ei mõtle eriti, mida suur koolistress meie laste vaimse tervisega teeb. Esmajärjekorras peaks ju laps olema õnnelik. Mida õnnelikum ja rõõmsam ta on, seda varem leiab selle, mis talle tõeliselt huvi pakub. Milleks koolitada klasside kaupa üksteisega väga sarnaseid noori, kes hakkavad alles pärast gümnaasiumi ennast otsima?” küsib ta.

“Oleme PISA-testide tulemuste üle küll uhked, kuid ei mõtle, mida see koolistress meie laste vaimse tervisega teeb.”

Koduõppe valinud vanemate üks levinud argument ongi, et meie haridussüsteem on tööjõuturule suunatud: õpetada korraga võimalikult odavalt võimalikult palju lapsi. Haridusuuendused on aga alati püüelnud üksikisiku ja vabaduse poole, et vabaneda formaalsetest ettekirjutustest, saavutuste sunnist ja konkurentsi survest, rõhutab Kaire Kaur Daniel. 

Paratamatu tulevikutrend

Haridusteadlane Karmen Trasberg ütleb, et  tööjõuturu vajadusest lähtumine ei saa olla etteheide, vaid see on just üks hariduse eesmärk ja privileeg – õpetada tulevikuoskusi. “Isegi kui me ei suuda neid tulevikuoskusi väga täpselt prognoosida, ei vabanda miski selleks valmistumata jätmist.” 

Ta leiab, et tänapäeval on hea iga õppeviis, mis toetab ülekantavate oskuste arengut. See tähendab, et ühes aines omandatud teadmisi ja oskusi suudetakse kasutada uutes olukordades ja uute teadmiste saamisel. 

On päris tõenäoline, et tõde parimast tulevikukoolist peitub kusagil kodu ja kooli vahel. Igatahes haagib haridussüsteem ennast üha enam klassiruumist lahti. Trasbergi sõnul räägitakse viimasel ajal palju ka hübriidkoduõppest  – õppija käib paar päeva nädalas koolis ja paar päeva õpib kodus.

Teaduslikult lähenedes on hübriidkoduõpe Trasbergi sõnul parim hüppelaud tulevikutöötajalt oodatava nn T-kujulise kompetentsuse saavutamiseks: süvateadmised vähemalt ühel alal, aga oskus siduda neid teiste valdkondadega. 

Kuigi koduõpe näib olevat teema, mis ühiskonda parasjagu polariseerib, on raske leida selle tulihingelisi kriitikuid. Pigem kritiseeritakse kodus õppimist tagaselja. Küsitakse, mis õigusega võtavad vanemad oma lastelt lapsepõlve. 

Koolijuhtide ühenduse esimees ja Tallinna Inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi usub, et lähitulevikus on koduõpe kindlasti suur teema. Pole mingi ime, et selle kasuks otsustanute arv kiiresti kasvab. 

“Massiharidus on suhteliselt läbi kukkunud. Eriti kui pannakse ühele kaalukausile raha ja teisele teadmised. Siis on selge, et võidab raha ja minnakse efektiivsuse teed – suured klassid, suured koolid. See ei mõju hästi ka neile, kellele on hea taip ja sotsiaalsus sisse kodeeritud,” ütleb ta. 

Ometi märgib ta, et koolistress võib tekkida ka kodus, kui lapsevanem on lapse suhtes nõudlik. Omaealiste nägemine ja positiivne võrdlusmoment on head stiimulid, kool ei tekita ainult ebatervet võistlust, rõhutab ta. 

“Koduõppe puhul kerkib ikkagi küsimus, kui palju suudab koduõpe pakkuda noorele arenevale inimesele erinevaid sotsiaalseid keskkondi. Need on vajalikud selleks, et ta ei jääks hilisemal eluteel toppama selle taha, et pole puutunud kokku ka nende keskkondadega, mis pole talle harjumuspärased. Sotsialiseerumine on siiski oluline. Mõned lihtsalt vajavad teiste inimestega füüsiliselt ühes ruumis olemist. Kes seda vajadust nii väga ei tunneta, sellele sobib koduõpe rohkem,” lausub Kruusimägi.

Siim Verlin on 25-aastane kinnisvaramaakler. Ta õppis kodus esimesed seitse aastat ning siis läks kooli – uuesti 7. klassi. Kodus oli ta alustanud teise klassi programmist, nii et lõpule jõudis kooliga ikka õigel ajal. Nüüd täiskasvanuna on ta endiselt rahul, et esimese poole kooliajast kodus õppis, aga samal ajal ka õnnelik, et sai teismelisena kohalikku Surju kooli minna. 

“Siis tahtsin juba koos teiste noortega pulli teha. Väiksemana ei igatsenud ma kooli. Kui Tartu waldorfkooli nimekirjas koduõppel olin, korraldas üks minu toonane klassivend seal streigi koolis käimise vastu, kui kuulis, kui kaua ma hommikuti magada saan ja kui mõnus elu mul on,” meenutab Verlin. 

Põhikooli viimases astmes esimest korda elus päris kooli minnes koges ta kohe ka kiusamist. “Aga ma olin piisavalt sirge seljaga. Võeti ikka teiste kallal ka, kelle ebakindlust sai ära kasutada. Kui ma oma pikad juuksed maha lõikasin, tõusin hoopis ise liidriks,” räägib ta. 

Verlin ütleb, et kuigi talle meeldis kodus õppida, sest ema võttis seda väga tõsiselt, ei propageeri ta kuidagi koduõpet ega plaani ilmselt ka oma lapsi kodus õpetama hakata. 

“Selleks peab olema ise väga pühendunud, et see hästi välja kukuks. Ma olen nii nõudlik inimene, et lapsed ei elaks seda ilmselt üle.” Samal ajal tunnistab ta, et kodus õpitust mäletab ta hulga rohkem kui koolis omandatust, eriti näiteks vene keelest, mis on talle alati suurt peavalu valmistanud. 

Liis Priks Rakvere waldorfkooli koduõppe osakonnast märgib, et kool sobib enamikule lapsevanematest, aga mitte tingimata lastele. Koduõppest loobutakse enamasti aga seetõttu, et see ei sobi enam vanematele. “Nad soovivad näiteks oma töökoormust suurendada, aga tähelepanuta jäädes kipub laps oma päeva arvuti taga veetma. Siis hakataksegi taas kooli poole vaatama.”

Murranguline kevad

“On päris tõenäoline, et tõde parimast tulevikukoolist peitub kusagil kodu ja kooli vahel.”

Kas koroona tõttu käivitunud uudsest distantsõppest saadud kogemus paneb vanemaid 

rohkem koduõppe poole vaatama? Koduõppe asjatundjad ei ole märganud tohutut huviliste tulva, kuid tõsi on, et koduõppe kohta hakati uurima kevadel tavapärasest varem. Veel kaks kooli teatasid suvel, et hakkavad vastu võtma kodusõppijaid.

Olude sunnil on teadmine koduse õppevormi võimalikkusest levinud äkitselt palju rohkemate inimesteni. Iga päev võtab mõni uus huviline ühendust koduõppesõbralike koolidega, kes on end Eesti koduõppe keskuse lehel üles andnud. 

Levila eelmises kooliuuendajate sarja loos oli juttu e-õppe kooli loomise katsetustest, mida haridusministeerium pole seni veel heaks kiitnud. Kevadine distantsõppe aeg äratas märkimisväärselt paljudes vanemates selle ettevõtmise vastu uut huvi. Kui lõviosa lapsevanemate jaoks paistiski distantsõpe kõrgemate jõudude lähetatud nuhtlusena, leidsid teised selles õppevormis oma koolilapsele võimaluse õide puhkeda. 

Haridusspetsialistid usuvad, et möödunud kevad oli kooliuuenduste jaoks murranguline. Hakatakse mõistma, et kool pole ainus võimalus õppimiseks. Ja et enam ei kutsu naaber kodus õppiva lapse perele politseid, sest talle lihtsalt ei mahu pähe, miks koolilaps koolis ei käi.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!