5. osa. Helery. Üleliigne pereliige

Helery istub soojas ruudulises kampsunis oma kanaliäärses korteris Leideni linnas Hollandis. Ta õpib esimest aastat sealses ülikoolis filosoofiat. Heleryle meeldivad raamatud, küünlad ja hea tee. Nüüd, kaks ja pool aastat pärast Norras vahetusõpilaseks käimist, arvab Helery, et ei ole sellist tüüpi inimene, kellele vahetusaasta üldse sobikski. 

Esiteks seetõttu, et ta on väga iseseisev, kuid toona 17-aastasena võõras riigis elades pidi ta pidevalt nii vahetusperele kui ka õpilasi välismaale vahendavale organisatsioonile teatama, kus liigub ja mida teeb. Helery mõistab neid reegleid, ent vabal hingel oli tülikas teistele pidevalt aru anda. Teiseks ei sobitunud ta välimuselt ja iseloomult kohalike sekka. 

Kõik oli bränd, bränd, bränd, bränd.

Helery õppis neli aastat tagasi Norras suuruselt teises linnas Bergenis. Seal elavad rikkad inimesed, kelle varakus paistab välja nii riietest kui ka hoiakutest. „Ma eristusin juba oma välimuselt, kuna nad kõik kandsid brändiriideid. Kõik oli bränd, bränd, bränd, bränd. Ma ei sulandunud sinna üldse sisse. Nad olid hästi teistsuguse ellusuhtumisega. Lõpuks leidsin inimesed, kes ei olnud sellised, aga enamikuga ei suutnud ma leida ühist jututeemat, vaid pigem mõtlesin, et kellega ma üldse suudan hoida vestlust.“ 

Mõte vahetusaastale minna sai tõuke sõpradelt, kes samuti kooliõpilastena aasta välismaal veetsid. Ka Eesti väiksus häiris teda – nagu elaks konnatiigis. Inimesed ümberringi olid samad, keskkond oli sama. Ühiskondlik norm näeb ette, et esmalt tuleb lõpetada põhikool ja gümnaasium, siis suunduda kohe ülikooli õppima, siis teha karjääri ja luua perekond. 

Helery tahtis aga midagi muud, ta ihkas uut keskkonda ja uusi tutvusi. Valik langes Norra peale looduse pärast. Ta soovis rohkem loodust näha ja loodusega kooskõlas elada. Nii ka läks. Samuti tahtis Helery selgeks õppida norra keele. Ka see soov täitus. Ta lootis leida perekonna ja sõbrad, kellega aasta jooksul niivõrd kokku kasvada, et pärast vahetusaastatki edasi suhelda ja külas käia. Üksiklapsena tahtis ta väga endale sama vana vahetusõde või -venda. Nii aga ei läinud. 

Ülearune perelisa

Norra perekonda kuulusid isa, ema ning viie-, kaheksa- ja kümneaastane laps. Õdede-vendadeta kasvanud Heleryle tekitasid kolm väikest last rohkelt stressi, pidevalt tülitseti ja karjuti. „Tundsin, et seal majas on umbes kolm inimest liiga palju.“ Kuuekesi elades jäi maja neile liiga kitsaks ja Helery tundis end üleliigsena. Sellele viitas ka vahetusisa, kes tegi mitmel korral nalja, nagu nad poleks tahtnud üldsegi vahetusõpilast võtta. 

„Tundsin, et seal majas on umbes kolm inimest liiga palju.“

Tagantjärele mõeldes arvab Helery, et nii võiski olla – tema lend Norrasse lükkus augusti lõppu, kuna talle leiti vahetuspere alles viimasel hetkel. Ka sealne programm polnud kuigi arenenud, mistõttu nappis võõrale noorele uksi avavaid kodusid. 

Helery kasutab jutustades palju sõna „üleliigne“. Ta ei mõista, miks tuli võtta kolmelapselisse perre veel üks liige, kui vanematel nappis aega isegi oma lastega tegelemiseks. Isa oli elektrik ning ema intensiivravi osakonnas medõde, nii et ta tööpäevad kestsid kuni 12 tundi ja ta oli valves ka öösiti. Suure koormuse tõttu vahetas ta poole aasta pealt töökohta. Vanematel polnud aega ega energiat, et lisaks kolmele lapsele ka Helery eest hoolitseda. „Nad lihtsalt võtsid endale liiga palju kohustusi perekonnana,“ nendib Helery.

Pere unustas talle järele tulla.

Kõige eredamalt on tal meeles kord, kui ta end tõeliselt üleliigsena tundis. Novembris käis ta nädalaks Saksamaal ja vahetuspere pidi talle Norrasse tagasi jõudes lennujaama vastu tulema. Kui Helery maandus ja väravatest läbi tuli, võttis teda vastu… ei keegi. Pere unustas talle järele tulla. Nurga tagant ei ilmunud ühtegi tuttavat nägu, kes oleks Helery peale sooja kallistust taas koju viinud. 

Keelebarjäär pärssis suhtlust

Kooliski polnud parem. Ka seal tundis Helery end ebavajalikuna. Norra koolisüsteem erineb Eesti omast selle poolest, et üks klass ei ole kõikides tundides koos, vaid õpilastel on erinevad tunniplaanid vastavalt isiklikele soovidele ja tasemetele. Ainult ajalugu, norra keel ja kehaline kasvatus olid Heleryl koos oma klassiga. 

Teistes tundides õppis ta lennukaaslastega, kes jagunesid 12 paralleelklassi vahel. Kooli tuge sisuliselt polnudki, sest Helery oli üks esimesi vahetusõpilasi nende kogukonnas. Klassiekskursioone ei planeeritud, kuna Norras on reegel, et ühtegi väljasõitu ei tohi toimuda, kui riik seda kinni ei maksa. Lähtutakse põhimõttest, et ükski laps ei tohiks üritustest ilma jääda rahalistel põhjustel, kuitahes odav või kallis see väljasõit ka on. 

Enamasti soovitatakse vahetusõpilastel liituda kooliväliste tegevustega, et inimestega tutvuda ja sõpru leida. Ent ka see oli Helery jaoks pea võimatu, sest huviringe polnud. Üheks vähestest üritustest jäi muusikal, mille valmimisele ta kaasa aitas. Detsember ja jaanuar, kui ettevalmistused muusikaliks täistuuridel käisid, olid kõige lõbusamad kuud selle aasta jooksul. „See muusikal päästis mu täielikult. See oli see koht, kust ma leidsin mingidki inimesed, kellega rääkida ja olla. See oli väga lahe! Ma sain klaverit mängida, ma sain laulda ja tantsu teha,“ räägib Helery õhinal. Muusikal ühendas teda koolikaaslastega, teda kutsuti külla ja veedeti koos aega. Ent peatselt haihtus seegi entusiasm. 

Muusikal ühendas teda koolikaaslastega, teda kutsuti külla ja veedeti koos aega.

Koolikaaslased olid küll pealtnäha viisakad, kuid Helery ei leidnud nendega ühist keelt. Huvid olid erinevad ja teemad said kiiresti otsa. Lisaks sellele raskendas suhtlust ka keelebarjäär. Inglise keel aitas küll hädast välja, kuid puudulik norra keel ikkagi segas. Keele õppimine võttis aega, sõnad ja laused ei tulnud nipsust. Kuid kohalikud ei suutnud piisavalt kaua oodata, kuni Helery nendega vabalt jutustaks ja norra keeles nalja viskaks. 

Vahetusperes suheldi pigem inglise keeles, sest vanemate juured paiknesid Austraalias ja vahetusisa norra keel oli samuti kohmakas, mistõttu ei saanud tema pealt eriti õppida. Lapsed tahtsid samuti inglise keeles rääkida, nende jaoks tundus see lihtsam ja kiirem. Aasta lõpuks suutis Helery igatahes norra keeles rääkida ja võib seda praegugi teha.

Ma mõtlesingi väga pikalt, kas minuga reaalselt on midagi viga?

Ainus tugevam sõprussuhe, mille ta aasta jooksul norrakaga lõi, purunes samuti. Kooli minnes määras klassijuhataja Heleryle kaasõpilasest tugiisiku, kes aitaks maja peal orienteeruda ja sisse sulanduda. Nad said paari kuuga headeks sõpradeks ja Helery tundis, et keegi hoolib temast. Kuni ühel päeval katkestas too sõber lõplikult suhtluse. Helery tunnistab, et võib-olla klammerdus ta liialt ühe inimese külge, kuid täielikku ignoreerimist ta siiski oodata ei osanud. „Inimene, kellesse ma jõudsin ära kiinduda ja kes oli minu vastu hea – isegi tema jaoks tundusin üks hetk üleliigne. Ma mõtlesingi väga pikalt, kas minuga reaalselt on midagi viga? Või kas ma tõesti olen nii ebameeldiv inimene, et minuga ei taheta vahetunnis isegi rääkida. See oli nii kohutav.“ 

Soov reaalsusest põgeneda

Lõpuks oli tagasilööke ja ebaõnnestumisi nii palju, et Helery andis alla. Ta ei jaksanud üha uuesti ja uuesti võõrastega juttu teha ja end teistele külla kutsuda. Ta proovis võimalikult paljudega rääkida ja lõunapausi ajal mõne seltskonnaga samasse lauda istuda, kuid märkas peagi, et pealispindsed vestlused said kiiresti läbi, misjärel norrakad jätkasid juttu teemadel, mis Heleryt ei puudutanud. Kevadeks sai tal jaks lihtsalt otsa. Kõigepealt ei käinud Helery enam lõunapausidel söömas, vaid läks koolist välja jalutama. Hakkas ka tundidest puuduma. Ent keegi ei pannud tähele, kedagi ei paistnud huvitavat. 

Ta oleks soovinud viimasteks kuudeks kuhugi mägionni üksinda peitu pugeda.

Helery mõtles, mis oleks, kui katkestaks vahetusaasta, jätaks Norra seljataha ja naaseks Eestisse. Seda plaani ta siiski ellu ei viinud. Esiteks ei lubanud seda uhkus ning teiseks oli vahetusaasta lõpuni jäänud vaid mõni kuu, nii et lahkumine näis mõttetu. Esimene pool aastat ei olnud tal pidevalt halb, pigem käisid emotsioonid üles-alla – mille eest teda ka hoiatati. Uuest aastast läks olukord siiski järjepanu halvemaks. „Inimene ei saa funktsioneerida üle poole aasta niimoodi, et ta ei saa seda armastust ja sõprust, mida ta vajab,“ lausub Helery. Ta oleks soovinud viimasteks kuudeks kuhugi mägionni üksinda peitu pugeda, nii et keegi poleks teadnud, kus ta on või mida teeb.  

Tsivilisatsiooni eest ta ikkagi pakku ei pugenud, vaid pidas lõpuni vastu ja lendas ettemääratud ajal tagasi Eestisse. Siinne pere ja sõbrad polnud teda ära unustanud, neist oli rasketel hetkedel abi. Ometigi ei teadnud nad, kui keeruline Heleryl selle aasta jooksul tegelikult oli, sest ta varjas mõningaid seiku ja ilustas läbielatut. 

Süütunne oli see, mis ta lõpuks avanema pani. Ja süütunne mitte Eesti pere, sõprade ega iseenda, vaid vahetuspere ees. Süütunne nende inimeste ees, kellega ta ei klappinud ja kelle tõttu halvasti läks. Pärast vahetusaastat tahtis Norra pere temaga igal nädalal videokõnes rääkida ja kui paar nädalat vahele jäi, paistsid nad pisut solvunud. Helery usub, et pere tundis tema vastu huvi, aga neil polnud piisavalt aega, mida talle Norras pühendada. 

„Ma teesklesin aasta aega kedagi, kes ma tegelikult ei olnud.“

Aga need inimesed meenutasid Heleryle vahetusaastat ja halbu kogemusi. Ta tahtis eluga edasi liikuda. „Ma teesklesin aasta aega kedagi, kes ma tegelikult ei olnud, ja nad arvasid, et see olin mina. Iga kord, kui nad helistasid mulle Eestisse, tundsin, et ma ei taha vastata. Lõpuks ma ei vastanudki enam,“ ütleb ta. 

Nüüd kirjutas vahetusema uuesti, pea aastase pausi järel. Helery kaalus ignoreerimist, kuid otsustas ikkagi vastata. See oli õige otsus. Ta tunneb rahu, et oma argusest ja eiramisest jagu sai. 

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!