3. osa. Eiki. Pidev kontroll ja sündsusetud naljad

Eiki, artistinimega Flumen, on popmuusik ja tiktokker ning teeb ka podcast’i. Mõnda tema TikToki videot on vaadanud paarkümmend tuhat kasutajat. Sotsiaalmeedias räägib ta muusikast, oma mõtetest ja elust LGBT-kogukonna liikmena – neid teemasid on ta põiminud ka oma heliloomingusse.

2020. aasta suvel oli ta valiku ees, kas minna aastaks Prantsusmaale või lükata vahetusaasta koroonapandeemia tõttu edasi. Vahetusaasta organisatsioon hoiatas, et pandeemia mõjutab võõrsil elamist – tõenäoliselt ei ole kooliväliseid tegevusi ja õppima peab vähemalt osaliselt kodust. Eiki tahtis jääda Eestisse, ent organisatsioon veenis teda ikkagi minema. Niisiis lendas Eiki augustis Lääne-Prantsusmaal asuvasse linna Le Mans. 

Esimesed kaks nädalat vapustasid Eikit. Sel ajal elas ta asendusperes ühe üksikisa ja tema lapsega, sest Eiki jaoks välja valitud pere vahetusema oli parasjagu reisil. Kui Eiki esimesse perre jõudis, juhtus lapsega õnnetus. Mis täpsemalt, seda Eiki ei tea, sest ta prantsuse keel ei olnud veel piisavalt hea, et aru saada. Pere oli traumeeritud ja Eiki tundis end seal väga ebamugavalt. 

„Osa räägivad vahetusaastast niimoodi, et sa elad väikeses linnas, kui seal on rohkem lehmi või kanu kui inimesi.“

Kaks nädalat möödus, vahetusema naasis reisilt ja Eiki kolis asendusperest tema juurde, Le Mans’st mõnesaja kilomeetri kaugusele veel väiksemasse linna nimega Ensigné. Vahetusema oli vanem naine, kelle lapsed olid suureks kasvanud ja välja kolinud. Eiki arvab, et naine otsis endale vahetusprogrammi kaudu seltsi. Linnakeses elas vaid paarkümmend prantslast. „Osa räägivad vahetusaastast niimoodi, et sa elad väikeses linnas, kui seal on rohkem lehmi või kanu kui inimesi,“ lausub Eiki. Algul oli ta lootusrikas, kuid mõistis peagi, et ta ei saa oma vahetusemaga üldse läbi.

Eikit hämmastab, et ta just selle naise juurde elama pandi. Vahetusaastale kandideerides pidi ta kirjeldama oma hobisid ja meelistegevusi. Eiki mainis, et talle meeldivad kunst ja muusika, isegi lemmikžanrid pani kirja. Emaga ühist keelt ta aga ei leidnud. Nad tülitsesid pidevalt. Pingeid tekitas see, et Eiki tahtis kooli vahetada. Kuigi ta oli 17, pandi ta ühte klassi 14-aastastega, kellega polnud millestki rääkida. Eiki arvab, et pidi mitu aastat noorematega samas klassis käima, sest Prantsusmaal lähevad õpilased gümnaasiumisse nooremana kui Eestis. Ta soovis minna suuremasse kooli, kuhu oleks pidanud vaid paarkümmend minutit kauem bussiga sõitma. Vahetusema oli sellele täielikult vastu. Talle tundus, et Eiki ei ole piisavalt tänulik ega väärtusta seda, mida talle võimaldati. 

Kuigi Eiki ütles vahetusprogrammile paari kuu jooksul mitu korda, et soovib peret vahetada, hakkas asi veerema alles pärast seda, kui ka vahetusema tõdes, et ilmselt ei suuda nad kümme kuud koos elada. Programm leidis uue perekonna ja novembri alguses kolis Eiki linna nimega Tours.

Paanikahoog koolis

Eiki sai endale kaks vahetusisa. „See oli mu aastavahetuse parim moment!“ tõdeb Eiki. Ta oli eriti elevil sellest, et LGBT-kogukonna liikmena sai ta endale geipere. Ta uskus, et vahetusisad mõistavad teda rohkem kui vahetusema. 

 Ta oli eriti elevil sellest, et LGBT-kogukonna liikmena sai ta endale geipere.

Kuigi Eiki läks ka teise kooli, pandi ta taas 14-aastastega samasse klassi. Tal polnud võimalik vanemate õpilastega rääkidagi, sest koroonapandeemia pärast oli selline kord, et nooremad käisid koolimajas ühel ja vanemad teisel nädalal, nii et samal ajal, kui koolis olid Eiki-vanused õpilased, oli ta ise distantsõppel. Üksikutel kordadel, kui kõik õpilased kooli lasti, läks Eiki vahetunnis omavanustega jutustama, kuid pausid olid liiga lühikesed, et sõprust arendada.

Eikil oli koolis väga halb. Tal ei olnud kellegagi rääkida ja kool ei võtnud kuulda tema soovi klassi vahetada. Jaanuari alguses ta murdus. Ta tundis klassis istudes, et ärevus aina kasvab. Välja minnes hakkas pea ringi käima ja hingata oli üha raskem. „Elu esimene paanikahoog tekkis mul koolivetsus. Ma ei saanud hingata, mul läks silme eest täiesti mustaks,“ meenutab ta. 

Paanikahoog oli seda hirmsam, et Eiki polnud midagi sellist varem kogenud. Ta kutsus vahetusisa endale kooli järele ning läks kooli juhtkonna juurde, kust ta saadeti kooliarsti juurde. Alles siis küsis juhtkond, mis Eikile muret valmistab, ja vestluse tulemusena pandi ta vanemasse klassi. Kauaks ta sinna siiski ei jäänud.

Pidev kontroll ja nilbed naljad

Paanikahoog muutis Eiki ühe vahetusisa tavapärasest ettevaatlikumaks. Kui Eiki tahtis rongiga teist linna avastama sõita, keelas vahetusisa selle ära, kartes, et Eikil tekib rongis paanikahoog. Eiki küll põhjendas, et siis ei saaks isa nagunii midagi teha, vaid halvimal juhul tuleb kutsuda kiirabi, kuid luba jäi saamata. 

Eiki nendib, et see isa oli üldse väga kontrolliv. Ta küll mõistab, et vahetuspere vastutab tema eest, kuid kohati läks kontrollimine üle piiri. Näiteks nõudis isa, et Eiki käiks kaks korda päevas pesus, peseks kaks korda nädalas oma riideid ja koristaks iga päev oma tuba. Algul mõtles Eiki, et nad on lihtsalt suured puhtusearmastajad, aga jälgimine muutus liiga imelikuks. „Ma panin oma riided pessu ja mu isa hüüdis alt, et miks sa oled andnud pesemiseks ainult kaks teksapaari, kui ma tean, et sul on neid neli,“ sõnab Eiki. 

Kui üks isa oli väga kontrolliv, siis teine tegi kohatuid nalju, mis tekitasid ebamugavust. Kord pärast külaliste võõrustamist küsis Eiki, kas ta saab koristamisega aidata. Isa vastas, et kõigepealt peab ta võtma riided seljast ja seejärel küürima lauda nagu prostituut. Kui koos vaadati filmi, kus oli bikiinides naine, ütles isa, et naisel on sama ilus tagumik kui Eikil. Hetk hiljem pani isa käe tema ümber, kuid pärast sellist kommentaari tekitas see Eikis ebamugavust. Mehele meeldis kõiki puudutada. Kui Eiki palus tal lõpetada, ei kuulanud isa teda, vaid ütles vabanduseks, et selline on tema iseloom ja huumorisoon. 

Kui üks isa oli väga kontrolliv, siis teine tegi kohatuid nalju.

Vahetusisa ei piirdunud vaid seksuaalsete märkustega. Detsembris läks Eiki kooli ja leidis eest nutvad koolikaaslased. Üks õpilane oli enesetapu teinud. Kooli juhtkond teavitas sellest ka õpilaste vanemaid, nii et vahetuspere oli juhtumiga kursis. Eiki naljatleval isal oli tragöödiast oma versioon. Ta väitis, et see õpilane tegi suitsiidi, sest Eiki ei nõustunud temaga välja minema, kuigi nad isegi ei suhelnud. 

Seda juttu rääkis isa ka siis, kui pere sõpradele külla läks. Kõik naersid. Tagasi koju sõites palus Eiki, et isa selliseid nalju enam ei teeks. Isa aga vastas seepeale, et tema arvates pole suitsiidne inimene elu eest piisavalt tänulik. 

Eestisse naasmine aitas

Pidev kontrollimine ja sündsusetud naljad muutsid Eiki vahetusaasta nii ebameeldivaks, et ta tahtis tagasi Eestisse minna. Ta mõtles Prantsusmaalt lahkumisele juba vahetusaasta alguses, kuid tahtis endale aega anda, et näha, kas olukord muutub paremaks. Suurima tõuke andis novembri lõpus kogetud paanikahoog koolivetsus. Detsembris istus Eiki iga päev kooli raamatukogus ning pani kirja põhjuseid, miks ta peaks Prantsusmaale jääma või ikkagi Eestisse tagasi lendama. „Ma mõtlesin, et kui need ei muutu kuu või kahe jooksul, siis mul on päris kindel soov minna tagasi,“ räägib ta. 

Detsembris istus Eiki iga päev kooli raamatukogus ning pani kirja põhjuseid, miks ta peaks Prantsusmaale jääma.

Eiki küsis uuesti perevahetust, kuid programm keeldus sellest. Niisiis otsustas ta vahetusaasta katkestada suuresti seetõttu, et tema vaimne tervis oli kõvasti halvemaks läinud. Pärast paanikahoogu käis ta ka psühhiaatri juures. Kuna vestlus toimus prantsuse keeles, ei saanud Eiki täpselt aru, mis diagnoos talle pandi. 

Talle määrati ravimid ärevuse leevendamiseks ja unerohud, sest ta ei jäänud öösiti magama. Ärevusevastaseid tablette võttis ta paar päeva, et oma olemist parandada. Uneravimeid ta aga võtta ei julgenud – selle keelasid ka vahetusisad ära, sest nad kartsid, et tabletid tekitavad sõltuvust. Diagnoosi saamine ja ravimite võtmine oli viimane tõuge vahetusaasta katkestamiseks.

Eiki käis jaanuaris mitu korda vahetusprogrammi kontoris inimestega arutamas, et ta tahab ära minna. Tal soovitati veel pisut mõelda, et vältida hilisemat kahetsust. Ent Eiki oli lahkumises kindel. 

Koju tulemine parandas ta vaimset tervist märgatavalt.

Vahetuspere ei sallinud lahkumise otsust üldse. Kontrolliv isa ütles, et Eiki on tänamatu ning ähvardas teda tänavale tõsta. Jaanuari lõpus pakkis Eiki ikkagi kohvrid ja veebruari esimestel päevadel oli ta tagasi Eestis. Eiki usub, et see oli õige otsus. Koju tulemine parandas ta vaimset tervist märgatavalt.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!