1. osa. Sandra. Prügihunnikute vahelt paradiisi

Sandra, kutsume teda selles loos nii, istus esmaspäeva õhtul kella 18 paiku kohaliku linnavalitsuse majas ja tegi koolitööd. Ta pidi ühiskonnatunni jaoks kuberneri intervjueerima. Telefon helises, aga Sandra ei võtnud vastu. Veidi hiljem astus sisse vahetusema sõber, keda ta tundis, ja teatas, et on vaja kiiresti koju minna – politsei ja lastekaitse ootavad. Segadus oli suur ja küsimusi palju. Tal polnud aimugi, mis toimub. Sandra jõudis maja ette ja elas läbi märulifilmi stseeni. Ta nägi oma silmadega, kuidas vahetusisa käed raudu pannakse ja ta politseiautos ära viiakse. Sandral oli pool tundi, et kõik oma asjad kokku pakkida ja kodust põgeneda.

Sandral oli pool tundi, et kõik oma asjad kokku pakkida ja kodust põgeneda.

Sandral oli põhikoolis raskusi inglise keelega, nii et ta otsis keeleõppe võimalusi. Põhikooli lõpuklassis märkas Sandra ühe vahetusaasta programmi kuulutust ja otsustas kandideerida. Tal polnud suuri ootusi, vahetusaasta ei olnud tema unistus. „Kui ma sain selle kõne, et ma olen valitud, siis minu maailm tegelikult varises kokku. Ma ei olnud selleks vaimselt valmis, et ma nüüd lähengi,“ meenutab Sandra.

Ta ei olnud valmis ka selleks, mis teda ees ootab. Ta ei osanud aimatagi, kui süngeid hetki ta peab läbi elama. Esimene hoop tabas Sandrat kohe, kui ta USA-sse Iowa osariiki Sumneri linna oma uude koju jõudis. Hubase ja korras kodu asemel tervitasid teda prahikuhjad, mustus ja aastaid koristamata toad.

„Mul oli seitsmeaastane õde. Ja tema tuba ei oldud koristatud ilmselt aastaid, sest sinna tuppa ei saanud sisse astuda. Ma tegin ukse lahti ja vastu vaatasid prügihunnikud. Ja see oli tuba, kus ta elas ja magas. Ainuke teerada, mis näha oli, läks voodini ja voodist tagasi. See oli kõik, mida sealt toast nägi. Asju polnud võimalik üles leida,“ kirjeldab Sandra.

Nõusid pesti alles siis, kui need kapist otsa said. Või kui Sandra neid pesi. Kuhu asjad maandusid, sinna nad ka jäid. Kord viskas vahetusõde taldriku kildudeks. Ja see lihtsalt jäigi põrandale. Kedagi ei huvitanud. Ema õigustas end väitega, et tütar ise viskas taldriku maha, seega on see lapse enda mure. Sandra koristas siis killud kokku, et keegi end veriseks ei astuks.

Sandra enda tuba oli endine kolikamber, milles hoiustatud kola visati teiste asjade sekka mööda maja laiali. Veelgi hullem, see oli tuba, mille kaudu pääses vannituppa. Sisuliselt muutus Sandra isiklik ruum läbikäiguhooviks. Ükski uks ei käinud lukku, ei vannitoa ega eluruumide omad. Sandrat häiris see väga, sest tema Eesti kodus on võimalik kõiki tube lukustada. Isegi kui seda enamasti ei tehta, säilib võimalus luua oma isiklik ja kaitstud ruum. Ameerika kodus sõelusid aga kõik sisse ja välja.

Sandra proovis seda kõike aktsepteerida, vähemasti alguses. Köök oli esmakohtumiseks ikkagi korda tehtud ning elutoas vedelevad asjad lubati peagi ära panna, proovis ta õigustust leida. „Vahetusaasta puhul on see, et sa ei saa peret kergelt vahetada. Kogu aeg öeldakse, et peab õppima selle perekonnaga elama, sest meil ei ole uut peret anda. Tol hetkel tunduski, et võib-olla see ongi siin riigis normaalne. Võib-olla lihtsalt mina olengi väga puhtast perekonnast. Võib-olla see ongi minu perekonna eripära, ma lihtsalt ei teagi, et teiste perekonnad võivadki sellised olla.“ See mõtteviis oli põhjuseks, miks Sandra vaikis, kui olukord vastuvõetamatu tundus.

Kogu aeg öeldakse, et peab õppima selle perekonnaga elama, sest meil ei ole uut peret anda.

Sandra ei teinud suurt numbrit ka sellest, et pidi koos elama suitsetava inimesega, kuigi ta on astmaatik ega talu suitsuhaisu. Kui vahetusema suitsetas, läks ta tuppa või jalutama, sest hais oli niivõrd intensiivne, et tal läks süda pahaks ja tekkisid hingamisraskused. Ta oli küll programmile maininud, et ei soovi suitsetaja perre sattuda, kuid seda ei võetud arvesse.

Külmkapis valitses tühjus

Peagi tekkisid perel rahalised raskused. Vahetusisa töötas tehases, kuid jäi seljavalu tõttu koduseks. Selmet arsti juurde minna, istus ta kodus ja mängis videomänge. Ka vahetusema ei käinud tööl ning kui ka tema haigestus, ei käinud enam keegi poes. „Mingil hetkel oli meil kodus üks päts leiba,“ ütleb Sandra. Vahetuspere on kohustatud tagama õpilasele kõik toidukorrad. Täbara rahaseisu pärast ei suutnud vanemad aga oma peretki üleval pidada, rääkimata lisainimese toitmisest. „Mina helistasin koju oma isale ja palusin, et ta mulle raha kannaks, et ma saaksin süüa,“ räägib Sandra ja ta silmad valguvad pisaraid täis.

„Mingil hetkel oli meil kodus üks päts leiba.“

Tuli ette päevi, kus tal polnud koolis midagi süüa. USA-s on koolitoit tasuline, ent vahetuspere polnud nõus seda kinni maksma. Eestis oli Sandra pere hämmingus ja võttis vahetusperega ühendust. Pärisvanemad olid nõus Sandra koolitoidu eest maksma, aga muu jäi vahetuspere kanda, nagu nende kohustus ka oli. „Ma võtsin stressist ja sellest ebatervislikust toitumisest, mis sellel host-perel kombeks oli, 15 kilo juurde kuu ajaga, mis on väga ohtlik tegelikult,“ tõdeb ta.

Nii ebanormaalsete elamistingimuste kui ka puudulike toidukordadega oleks pidanud tegelema Sandra tugiisik. Tema aga ei hoolinud. Tugiisik ütles, et tal pole uut vahetusperet kuskilt võtta, ja proovis Sandrat veenda, et küll olukord kuidagi laheneb. Septembri lõpus selgus, et kodu polnud enne Sandra saabumist nõuetele vastavalt kontrollitud. Kui programm sellest teada sai, saadeti kodu vaatama uus kontrollija. „Ta oli uksest sisse astunud, minu tuppa läinud, vaadanud toa üle, majast välja kõndinud ja helistanud, et see tüdruk tuleb sealt ära viia, et ainuke normaalne tuba selles majas on selle tüdruku tuba,“ räägib Sandra.

Lähenemiskeeld

Sealt sai alguse tema perevahetuse protsess. Vahetusperele anti nädal aega, et maja korda teha. Neile öeldi, et kui kodu püsib sama segamini, viiakse Sandra teise perre. Eks see oli mõeldud pigem ähvardusena, tunnistab Sandra, sest teist kodu tegelikult polnud.

Kolm päeva hiljem, kui Sandra linnavalitsuse majas kodutööd tegi ja sealt äkitselt koju viidi, nägi ta pealt, kuidas politsei vahetusisa arreteeris ja minema viis. Lisaks politseile oli kohal ka lastekaitsetöötaja. „Ainuke asi, mis mulle öeldi, oli see, et oli tehtud anonüümne kõne politseisse, et minu host-isal on salaja filmitud videod minust vannitoas. Selle peale politsei reageeris kohe ja mind viidi minema,“ ütleb Sandra. „Mina varisesin kokku, sest ma ju ei teadnud. Ma ei osanud inglise keeltki tol hetkel veel nii hästi. Host-pere kodu on see koht, mis peaks mulle kõige turvalisem olema. Tol hetkel ma ei teadnud üldse, mis minust saab. Kas mind saadetakse koju?“

„Ainuke asi, mis mulle öeldi, oli see, et oli tehtud anonüümne kõne politseisse, et minu host-isal on salaja filmitud videod minust vannitoas.“

Lisaks lastekaitsetöötajale ja politseinikule oli kohale kutsutud ka nõustaja Sandra koolist, kes ta ajutiselt enda juurde võttis. Nõustaja ise elas teises linnas, kuid Sandra sai koos temaga kooli ja tagasi sõita. Sandra arvab, et üks põhjustest, miks ta koolinõustaja juurde elama pandi, oli ka see, et turvalisuse huvides esimesest vahetuskodust võimalikult kaugel ja tundmatus kohas olla. Sandra käis seal koolis veel nädal aega. Selle nädala jooksul valvas kooli üks politseinik, sest mõned õpilased olid narkootikumidega vahele jäänud. Sandra tutvus politseinikuga ja võis vajadusel abi saamiseks tema poole pöörduda. Seda Sandra ka tegi.

Vahetusema ei jätnud Sandrat rahule. Kui tunnid lõppesid, passis ema kooli ees, kuigi tema väikese tütre koolimaja asus hoopis mujal. Algul moosis ta Sandrat tagasi heaga, rääkides, kuidas õde igatseb Sandrat ega saa temata magama jääda, mistõttu tal tekkivat unepuudus ja muud tervisehädad. Süümepiinade sisendamisest polnud kasu ning vahetusema muutis tooni ja hakkas ähvardama. Ta nõudis tagasi kingitusi ja tahtis Sandrat pidevalt telefoni teel kätte saada, kuid tulutult. Neiu tõdeb, et kui kool poleks teda toetanud, oleks ta ehk survele allunud.

Vahetusema jälitamiste ja ähvarduste tõttu määrati perele lähenemiskeeld.

Vahetusema jälitamiste ja ähvarduste tõttu määrati perele lähenemiskeeld. Juhtumi uurimiseks algatati kohtuasi. Vahetusisa süüdi ikkagi ei mõistetud, sest tõendeid polnud. Väidetavalt oli ta kasutanud nii võimast programmi, et kustutatud videoid polnud võimalik enam taastada. Ema lükkas alguses süüdistused ümber, kuid tunnistas hiljem ikkagi, et teadis videote olemasolust, väites siiski, et isa telefon oli hakanud kogemata taskus filmima. Kuigi isa süüdi ei mõistetud, hoiti kohtuasi avatuna, et vahetusperele kehtiks lähenemiskeeld.

Ideaalne uus pere

Koolinõustaja, kes ta esialgu nädalaks enda juurde võttis, otsustas koos oma perekonnaga, et võtavad Sandra enda juurde elama, et neiut uutest traumadest säästa. „See, kui puhas seal oli ja kui ilus kodu… Kõik see oli hoopis midagi muud,“ kirjeldab Sandra. Talle avati nii uksed kui ka südamed.

 „See, kui puhas seal oli ja kui ilus kodu… Kõik see oli hoopis midagi muud.“

Klapp uue perega oli algusest peale väga hea. Kaks nooremat last pandi ühte tuppa elama, nii et Sandra sai oma toa. See oli tema isiklik ruum, kus keegi ei käinud kutsumata segamas, nagu oli olnud esimeses peres. Kõik lapsed tegid kõrgel tasemel sporti, ka vanemad olid füüsiliselt aktiivsed. Sport oli Sandra jaoks väga tähtis, sest ta on aastaid võistlustasemel tantsinud ja suure koormusega harjunud.

Ühes perega vahetas Sandra ka kooli. Kuigi ta sai esimeses koolis kenasti hakkama ja oli ka sõpru leidnud, peeti turvalisemaks seda, et Sandra jätkab kooliteed uues kodulinnas, võimalikult kaugel esimesest perekonnast. Uues koolis määrati talle ka tugiisik, kes oli kehalise kasvatuse õpetaja. Õpetaja tegeleski spetsiaalselt vahetusõpilastega, sest ta oli ise 14 korda vahetusema olnud. „Ülipositiivne inimene… no täitsa lõpp, kui positiivne inimene! Kui ma temaga esimest korda kohtusin, siis ma läksin talle kabinetti ja siis ta pani mulle kutsika sülle,“ naerab Sandra.

Uuest koolist ta küll nii lähedasi sõpru ei leidnud, kuid läbisaamine kaaslastega oli ikkagi hea. Pigem hoidis ta tihedat sidet esimesest koolist saadud sõbrannadega, kes käisid tal külas ja kellega käidi väljas lõbutsemas. Küll aga koges Sandra teises koolis tõelist USA gümnaasiumielu, näiteks oli ta tantsutüdruk ehk cheerleader. „Tõeline filmikogemus! Oligi selline tunne, nagu „High School Musicali“ hüppaks sisse – korvpallimängud, kogu see melu…“

Teine vahetusema juhtis neiu tähelepanu tõigale, et Sandra naeratas esimesest kodust lahkumisele järgnenud kuul hästi vähe. Uus, turvaline ja sõbralik keskkond kergitasid ta suunurgad aga ülespoole. Ka Eestis said kodused rahulikumalt hingata ega pidanud enam tütre heaolu pärast kartma. „Kui olin pere vahetanud, siis mu ema hakkas nutma, kui ta nägi videokõnest, kui erinev see kodu on. See oli südantliigutav.“

„Kui olin pere vahetanud, siis mu ema hakkas nutma, kui ta nägi videokõnest, kui erinev see kodu on.“

Sandra oskas küll seda kõrgelt väärtustada, ent ta enesehinnang oli nii madalale langenud, et tundis, justkui poleks ta teist peret väärt. Lisaks lähedaste toetusele aitas teda mustast august välja tirida ka tantsimine. Tantsutreener teadis, kui rasked esimesed kuud Sandra jaoks olid, ja üheskoos kavandasid nad Sandrale soolo. „See soolo oli loo „Titanium“ järgi. Kogu selle laulu ja tantsu sisu oligi see, mida ma tol hetkel läbi elasin. See tants oli tehtud oktoobrikuus ja see oli see aeg, kui ma enam-vähem juuksekarva otsas rippusin,“ räägib ta.

Liiga varajane lahkumine

Kõik läks ülesmäge. Kevadel oleks ta pidanud hakkama koolis kergejõustikuga tegelema ja nautima traditsioonilist lõpuballi ehk prom’i. Suve hakul oleks ta abituriendina USA keskkooli kuldmedaliga lõpetanud. Teda ootasid ees tantsuvõistlused ja reis Chicagosse. Tulevik näis helge ja Sandra oli ootusärev. Ent siis algas koroonapandeemia, mis tõmbas tema plaanidele ja unistustele vee peale. Sandra mäletab, kuidas istus märtsikuus koolitunnis ja sai meili, kus oli kirjas, et Saksamaalt pärit vahetusõpilased peavad koju naasma. Ta jooksis nuttes kooli tugiisiku poole, ta polnud valmis Eestisse naasma. Tugiisik proovis Sandrat lohutada, öeldes, et otsus puudutab vaid saksa õpilasi. Kuid varsti oli kord eestlaste käes.

Kui koolis algas distantsõpe, helistas Sandra vahetusema Eesti perele ja palus, et nad korraldaksid tütre kojulennud. Sandra puikles vastu, ta ei tahtnud Ameerikast lahkuda. Vahetusema aga suutis teda lõpuks veenda. Sandral oli välismaalasena ohtlik USA-sse jääda, sest raskelt haigestumise korral ei koheldaks teda riigi kodanikega võrdselt, vaid tema ravi võidaks edasi lükata. Risk oli seda suurem, et Sandra on astmaatik.

Kui koolis algas distantsõpe, helistas Sandra vahetusema Eesti perele ja palus, et nad korraldaksid tütre kojulennud.

Märtsi viimasel nädalal käis ta veel vahetusemaga poes suveniire ja uut kohvrit ostmas ning hakkas vaikselt asju pakkima. Ööpäeva jooksul pärast seda, kui langetati otsus, et kõik eestlased peavad koju naasma, ostis programm õpilastele lennupiletid. Mõned pidid suisa järgmisel hommikul tagasiteele asuma, Sandral oli aega ülejärgmise päevani.

Koduosariigist Iowast kõrvalosariigis asuvasse Chicagosse suunduval lennul oli Sandra ainus reisija. Ameerikasse tulles oli seesama lend täiesti välja müüdud. Nüüd oodati Sandrat lennukile kui kroonitud pead. „Lennuki peal oli kolm stjuardessi, piloot ja mina. Ja ma võisin istuda, kuhu tahan. Ma oleksin võinud esimeses klassis ka istuda,“ muheleb ta.

Teine vahetuspere oli nii imeline, et korvas esimese puudused.

Eestisse jõudis ta turvaliselt, ainult et loodetust palju varem. „Kurb oli ikka, algul eriti. Igatsus tagasi oli väga suur. Ega praegugi tahaks näha neid,“ tõdeb Sandra. Teine vahetuspere sai talle väga kalliks, ta suhtleb nendega siiani. Jõuludel ja sünnipäevadel saadetakse üksteisele kingitusi, suheldakse videokõne teel. „Ikkagi nagu teine perekond,“ nendib neiu. Vaatamata kõigele hirmsale, mida ta koges, ei kahetse ta, et USA-sse elama ja õppima läks. Teine vahetuspere oli nii imeline, et korvas esimese puudused.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!