3. osa. Vangla

„Tahad rääkida elust vanglas?” küsib Age läbi klaasseina ja nuuskab. „Noh, nagu nad mulle Pärnu arestimajas ütlesid, siis ma lähen pioneerilaagrisse. Ma olen oma elus pioneerilaagris käinud ja teatavad asjad on väga sarnased tõepoolest.”

Äratus on kell 6.00, kõlaritest tuleb linnulaul. 20 minutit hiljem tuuakse puder, antakse läbi luugi sisse. Age kong on viis meetrit pikk ja kaks meetrit lai. Ruumis on voodi, kaks tooli, laud, mis on kinnitatud seina külge ja riiul, mille all asju hoida. Lisaks on ruumis WC ja dušš. „Ainuke rõõmus üllatus on see, et mul on siin aken. See on ka ainuke koht, kus ma välja näen,” ütleb Age ja ta hääl murdub.

Nad saavad tund aega päevas jalutada kohas, mida Age nimetab „betoonpuuriks”. „Selle kohal on rest, trellid ja betoonkatus. Sealt nurgast paistab ka aeg-ajalt päikest,” lisab ta.

Vahest enim teeb Agele tuska see, et kambris põleb alati tuli, olgu või sügav öö. „See tähendab, et inimese organism ei tooda enam melatoniini, hormooni, mis vastutab kõigi teiste hormoonide tootmise eest organismis. Keskkond siin on nii ebanaturaalne ja inimvaenulik, et see on rafineeritud surnukspiinamine!” ägestub ta järsku.

"Keskkond siin on nii ebanaturaalne ja inimvaenulik, et see on rafineeritud surnukspiinamine!"

„Ma isegi ei kujuta ette, kes see kuri geenius oli, kes selle vangla disainis. Selliseid vanglaid nagu see siin – Tallinna Vangla – on Euroopa Liidus mu teada ainult üks. See on Tallinna vangla. See on kõige ebainimlikum ja väidetavalt ka kõige põgenemiskindlam vangla terves Euroopa Liidus! Ja võimalik, et ma olen siin, sest kedagi peab ju vangi panema, sest uus vinge vangla on valmis ehitatud.”

Kuna Age etteheited vanglaelule on tõsised, võtan ühendust ka Tallinna vangla direktori Hannes Liivakuga. Palun tal Age süüdistusi ükshaaval kommenteerida.

On see siis tõsi, et Tallinna vanglas viibivate vahistatute kongides ei kustu tuli hetkekski?

Liivak täpsustab, et päevasel ajal tuled siiski ei põle – pole mõtet elektrit raisata –, küll aga öösel. „Samas öövalgustuse võimsus pole kindlasti see, mis on tavapärane ruumi valgustamiseks või lugemiseks mõeldud valgus. Pisikene valgus on mõeldud selleks, et kui me teostame järelevalvet, oleks meil võimalik ukseavast vaadates veenduda, et kongis viibija on elu ja tervise juures.”

Aga kuidas nii magada saab?

„Eks see on valik. Vanglas kardinaid ka ju pole, mis tähendab, et suvisel ajal, juunikuus, on samuti valge. Lisaks on vangla territooriumil valgustus, mis paistab samamoodi kambrisse. Me müüme vangla kaupluses ka silmaklappe. Kes sellega end ära harjutab, on plaan B olemas.”

Kinnipeetavad vs vahistatud

Eesti vanglates on kaht tüüpi vange: kinnipeetavad ja vahistatud. Kinnipeetavad on kohtus süüdi mõistetud isikud, kes kannavad juba karistust. Seevastu vahistatud nagu ka Age pole veel kohtuotsust saanud. Nemad istuvad alles eelvangistust, mida prokurör on uurimise läbiviimise huvides nõudnud. Üldiselt on vahistatutel Eesti vanglasüsteemis tunduvalt vähem õigusi.

See peegeldub näiteks selles, kus saavad vangid jalutada. Kui vahistatud lastakse kõndima vaid jalutusboksi – Age nimetas seda betoonpuuriks – ja seda vaid kambri kaupa, siis süüdimõistetud jalutavad reeglina hulgakesti koos, lisaks on neil luba käia ka korvpalliväljaku juures paikneval kõndimisalal. Seal saavadki nad jalaga nö maapinda puudutada, millest Age puudust tunneb.

Liivaku sõnul nõuab seadus Age-sugused kinnipeetavad üksteisest eraldada, sest nad on veel uurimise all ja võivad üksteist tunnistajatena mõjutada. „Lisaks saab prokurör seada igale vangile veel täiendava isolatsiooni, näiteks ta võib suhelda üksnes väga kitsa ringi inimestega,” selgitab vanglajuht.

Küll aga tunnistab Liivak, et tema sõnul on praegune süsteem ajale jalgu jäänud, mistõttu oleks aeg vahistatute õigusi kinnipeetavate omadele lähemale nihutada. Eelkõige tuleks anda vahistatutele rohkem liikumisvabadust. „See pole üksnes minu subjektiivne arvamus, vaid sellega ministeerium ka tegeleb,” lisab ta.

(Vahemärkus: 2024. aasta aprillis jõustuski vangistusseaduse muutmise seadus, mis annab vahistatutele õigusi juurde. Näiteks saavad vahistatud, kellel puuduvad kohtu või prokuratuuri poolt määratud piirangud, viibida sarnaselt süüdimõistetutega avatud osakonnas ning osaleda senisest enam vangla poolt pakutavates hõive- ja huvitegevustes.)

Age räägib pikalt oma tervisest, mis olevat vanglas veedetud ajaga oluliselt halvenenud. Varasemast kimbutab B12 vitamiini imendumishäire, hapnikuvaegus ning psoriaatiline artriit. Kusjuures viimast ravis Age just omatehtud CBD õliga. Uue hädana on tekkinud autoimmuunne türeodiit ehk kilpnäärmepõletik, millele ravi saamine on läinud üle kivide ja kändude.

„Kui sa tahad, et keegi sinu tervisemurele tähelepanu pööraks, siis tuleb kirjutada taotlus. Õhtuse loenduse ajal võtab valvur taotluse ära ja siis jääb üle vaid loota, et keegi reageerib. Minu puhul ei reageerinud mitte keegi viis kuud. Enne kilpnäärme hormooni saama hakkamist olin ma tervislikult väga halvas seisus. Ma mõtlesin, et mul ütleb süda üles ja ma ei tule siit elusalt välja,” räägib ta.

Liivaku sõnul on vangla meditsiinisüsteem üsna sarnane sellele, kuidas on arstiabi korraldatud tsiviilelus. „Esimene filter on pereõde. Ta teeb ringi peale, ja kui kellelgi kuskilt valutab, annab valuvaigistit või muud esmaabi. Sealt edasi liigub asi arstiharidusega inimese lauale... seal võivad tõesti järjekorrad olla. Nii nagu vabaduses ootame tihtipeale eriarsti järjekorras mitu kuud, nii ka vanglaseinte vahel.”

Vanglajuhi sõnul on vangla meditsiinisüsteem üsna sarnane sellele, kuidas on arstiabi korraldatud tsiviilelus.

Lisaks on olemas erakorralise meditsiini tasand. „Kui vang on kriitilises seisus, ta vajab näiteks operatsiooni, paneme ta bussi peale ja sõidutame koos valvemeeskonnaga PERHi. Oma haiglat meil pole. Ka sünnitame toimub väljaspool vanglat, sünnitushaiglas,” selgitab Liivak.

60ndate USA hullumaja

Trellide taga veedetud aja jooksul on Age jõudnud ehmatava järelduseni, et umbes pooled kaasvangidest ei peaks olema siin, vaid hoopis ravil. Ta räägib mitme tüdruku loo.

Näiteks rääkis Age ühe kaasvangiga tüdrukust, kes tuli siia kolm aastat tagasi. „Siia tulles oli ta täiesti normaalne, temaga oli võimalik rääkida, aga kui ma teda viimati nägin – see oli spordisaalis, kus saame samuti kord nädalas käia tund aega – istus ta nurgas ja lutsis varbaid. Ta on 2,5-3 aastase tasemel. Ta on niivõrd infantiilne. Ma ei liialda. Tema on istunud neli kuud kongis, et ta ei käi ka jalutamas. Ta kriiskab nagu kajakas, alles täna sain aru, et sõna, mida ta kasutab on njet, ei.”

Age sõnul on psüühikahäirega inimesi nii palju, et vangla meenutab pigem 1960ndate USA hullumaja. „Vangivalvurid jooksevad kärukesega ringi ja tassivad vangidele tablette ette. Seejuures peavad nad ette vaatama, et keegi neid läbi luugi millegagi ei viskaks. Kui pooled inimesed on arulagedad... ma saan aru, et see on õudne töö, mida nad teevad,” tunnistab Age.

Ta leiab, et kui inimene on haige, siis ta ei peaks siin olema. „Mis süsteem see on meil riigis!? Me räägime vaimsest tervisest Eesti vabariigis. Enamus inimesi on siin seetõttu, et nende vaimse tervisega on jäetud õigel ajal tegelemata. See on inetu. Millega seda selgitatakse!?”

Lisaks näeb Age vanglas palju uimastisõltlasi. „Nad ei võta enam ühtegi asja eriti tõsiselt. Aga minu jaoks on see ainuke elu ja ma sisuliselt invaliidistun siin. Ja mind pole isegi normaalselt üle kuulatud, isegi süüdi mõistetud!”

Age sõnul on vanglas psüühikahäirega inimesi nii palju, et vangla meenutab pigem 1960ndate USA hullumaja.

Vanglajuht Liivak möönab, et kui ühiskonnas on teatud protsent vaimse tervise häirega inimesi, siis vanglas on neid ilmselt veel rohkem. „Öelda, kas inimese koht on vanglas või mitte, on siiski ekspertide pärusmaa. Kui juhtum on keerukam, selgitatakse välja, kas inimene on süüdiv. Kui ekspertiis on tunnistanud inimese süüdivaks, on tema koht vanglas. Me peame lähtuma sellest.”

Küll aga lisab ta, et teinekord hinnatakse ekspertiis ümber, eriti juhul kui inimene haigestub vanglaseinte vahel.

Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli vangi keskmine vanus umbes 30, siis täna juba 40 aastat. See toob vanglajuhi sõnul paratamatult kaasa ka rohkem tervisemuresid. Olukorda ei tee paremaks ka elustiil, mida tihti enne kinni kukkumist viljeletakse.

„On uimastite tarvitamist ja muid sõltuvusi. Pole tegeletud krooniliste tervisemuredega, mõni ei tea oma perearstist midagi. Hakata vanglas tegelema terviseprobleemidega, mis on 10 aastat tähelepanuta jäänud... no seda ei saa ühe kambris veedetud aastaga korda. Võib olla on see meelevaldselt öeldud, aga Zaporožetsist Mercedest piiratud ajas ei tee,” leiab Liivak.

Ohtlikud raamatud

Kui ma küsin, mida Age suurema osa ajast kambris teeb, eeldades, et ta loeb palju raamatuid, saan üllatava vastuse. „See on väga hea küsimus. Meil on lubatud lugeda seitse raamatut kuus,” vastab ta.

Milleks selline piirang?

„Ma mõtlesin, et esitan selle küsimuse vangladirektorile. Seni pole ma saanud seda teha.”

Liivak hakkab ootamatult rääkima kambrist. Et see peab olema askeetlik, seal ei tohi olla „abstraktset kola ega prügi”. Vanglajuht viitab sellele, et kui kamber on raamatuid pilgeni täis, ei saa nad seda piisavalt hästi kontrollida. „See pärsiks meie turvalisuse tagamise protseduuri,” ütleb ta. Seetõttu on nad seadnud laenuks võetud raamatute arvule ülempiiri.

Vanglajuht viitab sellele, et kui kamber on raamatuid pilgeni täis, ei saa nad seda piisavalt hästi kontrollida.

Vanglajuttude lõpetuseks küsin Agelt, mis teda siiski käimas ja elus hoiab. Millest ta mõtleb ja unistab? Age silmad lähevad märjaks, ta otsib salvrätti. „See ei saa ju niimoodi jääda. Lootus on see, et ma pole seda teinud, milles mind süüdistatakse. Aga ma olen märganud, et sellest alati ei piisa. Vot see on õudne.”

Ta kogub end ja täiendab, et inimesed on talle vanglasse kirjutanud. Nad tahavad teda aidata. Osad olevat lohutuseks öelnud, et praegune kogemus kirgastab sind. „Ma tahaks öelda, et mine põrgu, mine kirgastu ise!” prahvatab Age ja hakkab ohjeldamatult naerma.