Isa, kuidas tõeliselt olla? - Levila

Isa, kuidas tõeliselt olla?

Alati, kui keegi võidab, peavad kusagil olema ka kaotajad. Kaja Kann asub uurima oma isa põlvkonna läbielamisi.

Tekst: Kaja Kann
Fotod: Erakogu
Audiolugu luges: Kaja Kann
Heli kujundas: Janek Murd
Toimetas: Iisa Laan
Avaldatud: 11.2020

Pikk sissejuhatus

“Loomulikult tahtsin ma sellist Eestit!” Päev pärast Eesti taasiseseisvumise pidustusi presidendi roosiaias räägib Kuku raadios endine poliitik Ignar Fjuk. “Eestit on ainult üks, ükskõik, milline ta ka pole,” jätkab ta, vastates Priit Hõbemägi küsimusele “Kas sa sellise Eesti eest võitlesid?”.

Fjuk oli 29 aasta eest Ülemnõukogu liige, üks neist, kes võttis vastu Eesti taasiseseisvumise otsuse. Ta räägib, et elu sel ajal oli kui igapäevane ehal käimine, olemine oli tõeline. Iga päev erines eelmisest.

Ta jätkab pilkavalt, öeldes, et hiljem sai Eesti “korda” ning ehal käimist asendas peenhäälestamine. Ja alles nüüd oleme uuesti aru saanud, et peame võitlema iseseisvuse ja vabaduse eest, iga päev. Et me ei tohi mugavneda ja vaadata maailma läbi õllekannu põhja.

Aga mina vajusin seda juttu kuulates mossi. 

Samal ajal, kui Fjukil oli põnev, oli minu parimas keskeas isal ainult raske ja paha. Isa võitles igapäevaselt iseenda eest, oma tütarde eest. Mõtlen, et kellele täpselt seda vaba Eestit vaja oli, kui seal inimesi pole. Mina mäletan seda kui mingit näljamängu, kus edukad jäävad ellu ja nõrgemad surevad lihtsalt välja.

Lähen lausa vihaseks: mis eliidil viga rääkida ehal käimisest või tõelisest olemisest. Nemad said asju ise muuta, aga on väga palju inimesi, kelle elu muudeti ilma nende endi osaluseta. See polnud nende plaan. Muudeti järjepidevalt ja jõuliselt. Kas selle hind ei olnud mitte liiga kõrge? Isa ei käinud Fjuki kombel ehal, taasiseseisvumise ajal oli meil pere olemas, viis last, ema ja isa. Just kolinud pealinna, ümber ehitamas päranduseks saadud maja. Hetk, mil kõik oli veel ees.

Maja pealinnas ja töökoht Kirovi-nimelises näidiskalurikolhoosis ei olnud tema unistus. Asjad hakkasid lihtsalt nii minema. Veel enne, kui Eesti taasiseseisvus, elasime väikese alevi piimatööstuse külaliskorteris. Isa töötas tähtsa direktorina. Otse ülikoolipingist ülemuseks. Ta oli hea direktor, seega oli meie pere palju suurem kui viis last ja ema-isa: sinna kuulusid ka kõik kontoritädid, kelle juurde sai minna abi paluma, kui väike õde püksi kakas või lihtsalt igav hakkas. Kohe üle koridori, vasakult kolmas uks. Meie perre kuulusid ka piimaautojuhid, kellega sai väljas kulli mängida, kui nad piimaringilt tulles oma paagi tühjendamist ootasid.

“Minu huvi on teada saada, mis juhtus inimesega, kes ehal ei käinud, kes püüdis kuidagi hakkama saada kõigi nende muudatustega.”

Eriti põnev oli põgeneda pimedasse ja rõskesse juustumajja, kui vanem õde liigselt kamandama kippus. Paljukirutud nõukaaegne kollektiivsus, kus koos ei tehtud üksnes tööd, vaid ka elati – tõeliselt kollektiivne olemine. See oli minu lapsepõlv, muidugi mäletan seda kaunina. See kõik oli enne, kui silmapiiril hakkas paistma võimalus ehitada igale lapsele oma tuba.

Me kõik teame, mis juhtus meie riigiga üheksakümnendatel ja sealt edasi. Minu huvi on teada saada, mis juhtus inimesega, kes ehal ei käinud, kes püüdis kuidagi hakkama saada kõigi nende muudatustega. Selleks kohtusin oma isaga, et kirjutada üks lõpmatult kurb lugu kaotajate põlvkonnast. Sest alati, kui keegi võidab, peavad kusagil olema ka kaotajad, kaotajad sama tõelises olemises. Isa kaotas tolles ajavahemikus iga võitluse; teda ei ole tunnustatud preemiatega, ta ei määra meie riigi elus mitte midagi, pole määranud alates aastast 1993. Ent koht ja aeg, kuhu tema oma elu parimates aastates elama sattus, ei suutnud teda siiski lõpuni murda. Tema võit on see, et ta on veel elus. 

Tõeline olemine

Saame isaga kokku köögilaua taga. Laual on korvitäis prügikasti kõrvalt korjatud saiakesi. Võtan viisakusest ühe ja poetan selle varsti märkamatult taskusse, nii nagu varem poetasin mütsi, mille isa käskis pähe panna. Ei taha teda solvata. Sai on kõva ja vana. Ta räägib, et mõistliku mehena muretses ta endale koos Tallinnas päranduseks saadud majaga kohe ka töökoha. Temast sai juhataja Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi söödalisandite tsehhis, kus tegeleti kalaraibetest loomasööda tootmisega. Teine töökoht, aga ikka sama amet – direktor.

Seal tegeleti väikestviisi ka teadusega, arendati välja toodet, mis pidi vasikate kõhulahtisuse vastu aitama. Selline asjade käik oli loogiline: Eesti Põllumajanduse Akadeemia piimanduse spetsialist jätkas juba Vändras alustatud piimabakterite uurimist. Kui Vändras lisati bakter juustule, siis Kirovis kalaraibetele. Töötati välja toode, mis toetaks vasikate soolestiku mikrofloorat. Isa räägib, et Vändra juustumeister Urmas Altmeri oli see mees, kes alustas tapasoojade loomade endogeensete näärmete hüdrolüüsiga, polnud tal mingit spetsiaalset haridust ega midagi Võttis kätte ja tegi, mis vaja. Tema selle avastas, tema lisas selle atsidofiilbakteri juustule. Samal ajal hakkas Urmas seda müüma kui elueliksiiri. Isa katsetas bakterit ka tütarde peal, kui neil kõhud lahti olid. See töötas. Urmas kolis Tallinna ja hakkas business’iga tegelema. 

Kuidagi läks Urmasel see asi käest.

Urmas liitus Tallinnas Johannes Hindi eduka ettevõttega Desintegraator, mis tootis uuendusliku tehnoloogiaga silikaltsiiti. Seal sai Urmase imerohi nimeks biodispergaat AU-8. Ärilehe andmetel oli tegemist kogu toonase NSVLi ja kapitalistliku maailma esimese ühisfirmaga. 1980. aastal kerkis firma kasum tohutult tänu “bakterimees” Urmasele, väidab Ärileht. Eesti Ekspressi uuriv ajakirjandus süüdistab tollast Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimest asetäitjat Arnold Rüütlit KGB-le asja uurimiseks käsu andmises.

1983. aastal määrati Hindile 15-aastane karistus, millest ta kandis Patarei vanglas vaid kaks, sest suri. Altmeri oli surnud juba aasta enne kohtuotsust. Hinti, Urmast ja paljusid teisi Desintegraatori töötajaid süüdistati salajaste teaduslike dokumentide levitamises välismaal, ilma et NSVL oleks jõudnud ametlikult patenti vormistada. Loomulikult ringlesid süüdistuste taustal kuulujutud meeste liigsest rikkusest ning villadest Austrias ja Šveitsis. Ajaloolane Indrek Jürjo leiab, et tegemist on nii keerulise probleemiga, et see eeldaks lausa omaette lähiajaloo uurimist. Isa teab vaid seda, et Urmas suri veel enne lõplikku kohtuotsust terviserikke tõttu. Urmase põhimõte oli, et siga peab hakkama lendama, seletab isa uhkustundega.

Kirovis jätkas isa bakteriga mässasmist, nad kuivatasid, hapendasid ja hüdrolüüsisid nüüd kalarappeid. Toodang läks noorloomadele söödaks. Selle eest saadi isegi aukiri, mille ENSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome isiklikult Toompeal tublidele töötajatele kätte andis. Kirov oli ikkagi näidiskalurikolhoos, seal sai teha paljutki, sest kätte oli jõudnud aeg, mil valitsus pigistas äriajamise pimedamate nurkade ees silma kinni. 1988. aastal kuulusid Kirovi laevastikku 19 traallaeva, üks külmveolaev ja 49 traalpaati. Töötasid kolm külmhoonet, püünistetsehh, laevaremondibaas, ehitus- ja remondikontor, puidutsehh, automajand ja konstrueerimisbüroo. Haabneemes asus kultuuri-, ravi- ja spordikeskus, muuseum, teenindusmaja, lasteaed, vanurite pansionaat, täismõõtmetega staadion koos lasketiiruga, laste kunsti-, muusika- ja spordikool, oma üldhariduskool. Kõike seda juhtis legendaarne kolhoosiesimees Oskar Kuul, keda isa meenutab heldimusega: “Kirov oli nagu riik riigis. Head äriajamist nimetati tol ajal rahatrükiks, aga selle rahaga tehti häid asju. Kõigepealt investeeriti tootmise arendamisse ja kui ikka veel raha üle jäi, pandi püsti kool, lasteaed, staadion ja polikliinik. Vot nii peab üks riigimees käituma.”

1990, aasta enne Eesti taasiseseisvumist, oli selge, et kolhoos tuleb ümber organiseerida. Kaljo Alaküla ütleb oma raamatus “Kalurikolhoos Kirovist AS Esmarini”, et eakas Kuul ei tahtnud enam kandideerida ning jäi vabatahtlikult pensionile. Uueks esimeheks valiti Kaljo Visnapuu. Siis, kui moodustati osaühing, hakkas isa vaatepunktist kõik lagunema: tsehh pandi pausile ning hakati hoopis seepi ja šampooni tootma. Ükskõik mida, peaasi, et müüks. “Riigipöörde ajal kadus Venemaa turg ja tootmine hakkas kiratsema”, ütleb isa. Kolhoosi ei püütudki päästa, see oli uue aja jaoks liiga suur. Moodustati erinevaid iseseisvaid ettevõtteid, et majanduslikku riski hajutada.Riigpöörde ajal?

– No mis see muu oli kui riigipööre.

– Sa mõtled Moskva augustiputši ja seda, kui tankid Eesti poole saadeti, teletorn ja kõik muu?

– Ei, ei, ei, ma mõtlen järgmist päeva, 20. augustit 1991.

– Ma ei saa aru, see on ju taasiseseisvumise päev.

– Ja mida nad siis tegid? Taastasid 1918. aastal sündinud Eesti Vabariigi.

– Jah, see oli ju juriidiliselt väga õige samm.

– Juriidiliselt?

– Ja pragmaatiliselt.

– Oli, oli. Aga sellega tühistati kogu minu eelnev elu.

– Mis mõttes?

– Ühe haamrilöögiga öeldi mulle, et elu, mida sa oled elanud oma pea viiekümne eluaasta jooksul, on olnud vale. Illusioon. Seda ei ole enam. See oli riigipööre.

1993. aastal reorganiseeriti osaühing aktsiaseltsiks Esmar, siis lõpetas tsehh ka hingitsemise, siis meid enam ei vajatud, ütleb isa. Samas tsiteerib Ärileht aktsionäride aastakoosolekul esinenud esimeest Visnapuud: “Kirovi kolhoos on reorganiseerimise käigus jagunenud 52 aktsiaseltsiks ja 20 osaühinguks. Peaaegu kõik tegutsevad edukalt edasi, mis näitab seda, et omaaegse visa tööga loodud väärtused ei ole kadunud, vaid töötavad edasi paljude tuhandete inimeste jaoks.” Ju oli siis söödalisandite tsehh see, millele esimees vihjas, kui kasutas sõna “peaaegu”.

Nüüd ütleb isa, et ta ei mäleta, kuidas kõik täpselt läks, arvab, et eks pärast riigipööret see Urmase imerohi kuidagi Helluse jogurti sisse sattus. Tema sel ajal juba jõi. Kui ma küsin, miks, vastab ta, et loll oli, ei osanud teistmoodi. Kõik hakkas hirmus kiiresti lagunema, ta lihtsalt mängiti seltskonnast välja. “Tead ju küll, ma pole kunagi midagi endale tahtnud,” ütleb ta. “Mäletad, meil polnud autot? Olin tähtis mees, sain autoostuloa, aga auto andsin ära, nii saingi auto koos autojuhiga,” naerab ta täna enda üle.

Mati Talviku saatest “Ajaproov” saab natukenegi selgust, kuidas see lagunemine toimus. Seal nimetatakse Kirovi lugu sümbollooks. Näidatakse kaadreid lagunenud kalakasvandustest ja läbi tuuseldatud kontoriruumidest, mille keskel üksik heleroheline kassaaparaat. Juhtus see, et kui Esmari tolleaegne esimees Kaljo Visnapuu suri, siis aktsiad läksid müüki. Need müüdi inimesele, kel polnud ei Kirovi ega Esmariga mingit seost. Aastaks 2004 oli Esmarist saanud kinnisvara haldamise ja arendamisega tegelev ettevõte, kus töötas kolm inimest. Ärilehe “ENSV rikaste” sarjast selgub, et Visnapuu lesk müüs aktsiad ärimees Toomas Toolile. Täna on aktsiate hoidjaks tema Monaco residendist abikaasa Mari Tool. Seega pole enam Esmaritki, mis maist 2013 kannab firmanime AS Baltplast, valmistades viimistlusmaterjale.

Edasi jutustab isa järgmisest töökohast Naissaare kordoni ülemana, ütleb, et seal oli tore koos piirivalvepoistega toimetada. Näiteks tuli kord teade läheduses seisva purjeka kohta. Sõitis isa siis paadiga purjekale, kus pakuti kohe ilusasti istet ja tervituseks ka šampust. Tegemist oli praeguse rännumehe Tiit Pruuliga, kes sel ajal poliitilistes tagatubades tegutses.

Purjekalt tagasi tulles sai ta totaalselt märjaks, võttis siis püksid jalast ja kordoni õue peal nägi väravaid avanevat. Kordonis oli juba teada, et Savisaar tuleb. Isa seisis seal segaduses, mõeldes, mida küll teha: peita end ära või minna vastu. Eeskirjade rikkumine igapidi. Püksid jõudis jalga tõmmata, aga kingad jäid panemata. Otsustas paljajalu minna. Eks sellest tuli lärm, aga see polnud ta lahti saamise peamine põhjus.

“Kõik hakkas hirmus kiiresti lagunema, ta lihtsalt mängiti seltskonnast välja.”

Veel enne seda oli isa hommikul alasti ujumas, kui tundis lõkkesuitsu. Selle suunas minnes avastas ta kanuumatkal olnud soomepoisid. Tema ei teadnud sellest midagi, aga Viimsi vallavanem Peets oli neile loa andnud. Sellest tuli valitsuse tasandil suur pahandus.

Viimane piisk isa karikasse oli palgikoorem, mis uitas merelt randa. Nad korjasid palgid piirivalvepoistega saarele, et küttepuudeks teha, aga Peets tahtis palki endale. Ei hakanud tema enam ülemusega lõrisema, läks hoopis Koplisse piirivalvekeskusesse ja ütles, et ei taha enam selle asjaga tegeleda. Paar aastat pidas sel töökohal vastu, ei enam. Järgnes kaks aastat joomist ja vahelduvaid töökohti.

Aastal 1996 püüdis ta end taas jalule ajada ehk ikkagi tagasi piimatööstusesse, õpitud erialale. Pea kammitud, marsiss ta uhkelt Tallinna Piimatööstus peakorterisse ja nõudis töökohta, ladudes letti kõik oma eelnevad saavutused. Tulemuseks oli laotöölise koht Lasnamäel. Olgu peale, kusagilt tuleb taas alustada, mõtles ta lüüasaanult. Ka seal tekkis konflikt, ta nägi, kuidas eraomand läks valesse taskusse. Ja see tasku ei olnud töölise tasku. Valmistoodang, mida laost väljastastati, ei klappinud kuidagi tagasi tulnud taara kogusega.Kui ta asja uuris, tuli välja, et igal asjal on kaks hinda ja topeltraamatupidamine. Sarnast skeemi kasutati ka nõukaajal Kirovis, aga tähtis on see, mis selle vahelt sadud kasumiga tehti. “Ma küll ei pannud tähele, et Tallinna Piimatööstus oleks mõne haigla või lasteaiia ehitanud”, lisab ta.

Piimatsisternid kadusid keset ööd laoplatsilt. Ikka süüdistati töötajaid. Isa hakkas kõva häälega naerma: “No kas nad võtsid need tsisternid selga või”? Kui puudujäägid olid juba liiga silmatorkavad, võttis juhtkond vastu otsuse, et miinuse eest vastutab kogu kollektiiv, alates koristajast kuni meistriteni. Isa sellega ei nõustunud: nii lihtsalt ei tehta, no kuidas saab koristaja sellise asja eest vastutada.

Vaidlus läks hirmus juriidiliseks, juba paistis ka kohtutee. Ei suutnud isa juristidega vaielda. Need naermised jäid tal ka viimasteks, sest eks ta aru sai, et on selleski võitluses kaotaja. Ühel päeval võttis ta villimislindilt kolm pakki praakkeefiri, pani need kotti ja suundus väravasse. Valvur kutsus ta kohe kõrvale ja nõudis koti avamist. Kunagi varem polnud seda küsitud. Plaan töötas. Tootmisdirektor Ülo Kivine kutsus ta välja ning küsis, et kas ta tahab seal edasi töötada. Isa vastas, et ei taha, et tema sellist mängu kaasa ei mängi. Siis, kui tema veel asju korraldas, ei käskinud ta alluvatel kõiki Moskvast tulnud korraldusi lambana kaasa teha. “Meil oli oma kord, igaüks kasutas oma mõistust, me pidasime lugu töötajatest, kes tahtsid midagi teha. Kui läks hästi, said sellest heast osa kõik. Teie firmas peab töötaja kahju kandma, aga kasu saab ainult omanik.” Ülemus vangutas vaid pead ja ütles, et midagi pole teha, nüüd ei ole enam nõukaaeg ja see siin pole Kirov.

Järgnes taas kaks aastat sügavat sõprust viinapudeliga, mis käis paralleelselt uurimusega bioenergeetikast. Ta kuulas koos sõpruskonnaga loenguid õnneotsingutest ja energiate mõjutamisest. Tänu Viktor Dobrovolski hüpnoosile ununes ka viinapudel. Järgnes töökoht Soomes, karjatalitaja-lüpsjana.

– Miks sa Eestis seda tööd ei teinud?

– Sel ajal ei olnud kohta kõrgharidusega vanainimesele.

– Vana sa siis olid?

– Viiskümmend umbes.

– Ma just lugesin lehest, et ka täna on eakatel inimestel väga raske töökohta leida.

– Kui vanad need eakad siis täna on?

– Pensioniealised. Mis see meestel on?

– Vist 65. Ma ei teagi täpselt, see kuidagi liigub, kuidagi järk-järgult ülespoole.

– Imelik. Sa olid 20 aastat tagasi eakas, 10 aastat tagasi olid eakas ja nüüd oled ikka veel see sama eakas, kellel on raske tööd leida. Aeg nagu seisaks. Põnev.

– Jah, põnev tõesti, nagu igaõhtune ehalkäimine.

– Tegelikult oli ju võimalik lüpsjana töötada?

– Ei olnud.

– Mis mõttes ei olnud?

– Ei ole võimalik teha tööd ja samal ajal vaadata pealt, kuidas punased, kes tulid suure hurraaga üle, pistsid veel punasemate toodangu enda tasku.

– Sinu tasku ei libisenud siis midagi?

– Libises ikka, aga libises ainult nõukaajal.

Sulasetöö Soomes lõppes taas konfliktiga. Perenaine peksis hargiga loomi, isa seda ei talunud. Töö lõppedes saatis Soome riik kirja, et ta on nüüd välja teeninud nende riigi ametliku pensioni, 8000 eurot puhtaana käteen. “Väga ilus neist,” tõdeb ta tänulikult.

“Ma ei lähe kedagi aitama. Põhimõte on, et mitte kellelegi ei tohi liiga teha.”

Järgnes töökoht Inglismaal. Ta maksis paar korda vahendajatele tulemuseta vahendustasu, aga seekord oli uudishimu nii suur, et takistused, nagu üks tühine inglise keel, tundusid tühised. Leidis Londonist poolakate poe, kus venekeelsetelt siltidelt sai kasulikku informatsiooni. “Londonis on vene keelega küll ja küll teha,” ütleb ta. Öömaja leidis ta lätlaste ja leedukate kaudu. Seal kohtus ka Andreiga, Tallinna venelasega, kes aitas ta tööle linnuvabrikusse varnastajana, kanade konksu otsa riputajana. Edasi järgnes karjäär tootmitsehhis. “Eestis olid sel ajal sanitaarnõuded totaalselt üle võlli, aga Inglismaal polnud mingisugust duširuumi ega garderoobi,” ütleb ta. Talle meeldis seal töötada. Kui ta Eestis käis, tõi ta meie maasugulastele alati portsu raha. Lisaks kandis lapselapsele igakuiselt väikse taskuraha pangaarvele.

Inglismaal olid tema sõbrad. Õnnetud, üksikud, ületöötanud ja alkoholi kütkes. Seal oli tal midagi teha. Seal teda vajati. Ükskord leidis ta Andrei töö ajal pargipingil pikutamast. Viis ta korterisse, ise tahtis minema minna, aga sõber palus, et ta jääks. Isa viskas tema kõrvale voodisse ja võttis ta kaissu. Mitu kuud püsis mees kaine, aga siis tuli kukkumine ja ta vallandati. Isa plaanis juba puhkust Eestis ja viimasel päeval enne sõitu külastas Andreid. Sõber ei saanud enam hästi aru, mis ümberringi sünnib. Isa pani rahanutsaka köögilauale, et kui ärkab, siis on vähemalt peaparanduseks midagi võtta. Kui isa tagasi Inglismaale jõudis, oli Andrei tal lillekimbuga vastas. Elamine viis pluss korras, uus töökoht sadamalinna kalatööstuses. Lätlased rääkisid, et Andreil olevat vanajumal ise külas käinud. “Sellest loost mina enam aru ei saanud,” ütleb isa.

– Miks sa neid inimesi aitad, mida sa sellest saad?

– Seda ei saa nii öelda. Minu vaatevinkel on teistpidi.

– Mispidi?

– Ma ei lähe kedagi aitama. Põhimõte on, et mitte kellelegi ei tohi liiga teha.

Ta toob näite praegusest ajast. Mõne aasta eest Meriväljal märkas ta punases autos elavat perekonda. Ema, isa ja kaks last. Kutsus nad tollesse samasse päranduseks saadud majja elama. Ema läks muidugi närvi, talle ei meeldi võõrad. Seepeale seati võõrastele elamiseks valmis saunamaja. Mees läks tööle. Kuid see pere oli olnud kodutu juba liiga kaua, nad ei osanud uuel moel elada. Mees kaotas töökoha ja naine lahkus koos lapsega.

Isa on kodutu mehega, Jüriga, endiselt kontaktis. Talle on avatud meie kelder, kus on kartuleid ja porgandeid, konserve ja moose. Kui on väiksem jama, läheb ta oma teed, kui suur jama, siis helistab. Ükskord helistas Jüri jälle: ta on tänaval ja tal on väga paha olla. Isa tormas kohale. Kutsus kiirabi. Jüri viidi haiglasse. Ilma põhjaliku läbivaatuseta taheti ta sealt kohe välja kupatada. Koduse aadressita, väriseb, jalad ei kanna, kõne on konarlik – soovitati kaineks saada. Isa ajas enda selleks ajaks juba ka veidi võbelevad jalad harki, pani käed puusa ja nõudis põhjalikumat läbivaatust, ta ei andnud alla. Selle võitluse ta võitis. Mehel diagnoositi lisaks suhkruhaigusele ka sclerosis multiplex. Ta sai ravikindlustuse. Esimest korda pärast meie riigi taasiseseisvumist, aastal 2018. “Jürile tehakse pidevalt liiga, siiamaani tehakse. Pole vahet, mis riigikorraga tegu”, on isa kindel.

– No eks ta ikka ise on ka natuke süüdi.

– See ei ole tähtis, kes süüdi on. Praegu on tal 100-protsendiline töövõimetus, saab umbes 250 eurot kuus riigi toetust.

– See on üks hea asi ju.

– Aga riik teeb tema pangaarve kohe tühjaks, kui mingi raha laekub.

– Alimentideks?

– No ükskõik milleks, nii ei tohi teha. Inimesele peab jääma mingisugunegi miinimum elamiseks.

– Kuidas Jüril praegu läheb?

– Ta käib igakuiselt ravil. Teeb juhuslikke tööotsi.

– Kuidas ta elab, kui tal raha pangaarvel ei ole?

– Kuidagi peab elama. Ma tegin talle uue pangakaardi. Enda nimele. Vastutasuks sõidutab ta mind linna peal.

– Kaart on sinu nimel ja sa annad talle siis sulli või?

– Ei, andsin kõik koodid ja volitused talle.

– Nii ei tohi teha, isa. Sa võid vangi sattuda.

– Aga mida ma siis teen?

– Ma ei tea.

– Pistku mind pokri, kui tahavad. Need inimesed, kellest ma räägin, ei ole mind veel kordagi alt vedanud. Nad on ausad inimesed. Ma teen seda, mida on vaja teha.

Loen isale ette Ignar Fjuki mõtte, et meil on üks Eesti, et demokraatia eest peab igapäevaselt võitlema ja küsin, kas see, praegune, on ka tema Eesti. Ta ütleb, et üldiselt ta nõustub. 

“Need inimesed, kellest ma räägin, ei ole mind veel kordagi alt vedanud. Nad on ausad inimesed.”

– Isa, siin riigis on ikka midagi väga valesti?

– Aga kus kõik õigesti on? Igal pool on midagi valesti.

– Sina oled siis see, kes on sündinud siia ilma ebaõiglust likvideerima?

– Ei ole ainult mina. Teine ja kolmas peavad. Kõik peavad.

– Aga riik ei pea?

– Kes see riik on? Me ise oleme riik. Muidugi oleme me ise süüdi, kui oleme valinud juhmardid etteotsa.

Pikk kokkuvõte

Isal on vaja minna Pirita postkontorisse. Minul aga veel 1949. aastal sündinud Tarmo juurde. Läheme siis koos, sest tee on alguses sama. Nurga peal, kus mina peaksin keerama paremale ja isa minema otse mere poole, küsib ta, et kas tahan teda kaasa, ega sealt muidu midagi saa. Võtan abi vastu ja läheme koos.

Tarmo on alkohoolik. Väga jutukas ja väga lõbus. Tema vaatab elu sõna otseses mõttes läbi õllekannu põhja. Kui ma ütlen, et tahan rääkida tavaliste inimestega, hakkab ta itsitama: “Siis sa oled vales kohas, meie ei ole tavalised inimesed.” Tema arvates polnud nõukaajal midagi viga, letid olid täis, sardellid olid olemas, viina oli nii, et tapab. Tädi pension, kelle majas ta praegu elab, oli nii suur, et kõik sai tehtud. “Kusagil sajandivahetusel läksime tädiga tülli ja ma läksin tänavale elama,” ütleb ta. Vot seal oli tavaline elu. “Mul oli skalpell, hakkasin seal inimesi ravima,” ütleb Tarmo. Isa elavneb ja järgneb kahekõne.

– Mina tegin Vene sõjaväes peaaju operatsiooni.

– Mina nii hullu asja pole teinud. Meie pättide kehal oli palju mädaseid paiseid. Nagu ploomid paisusid. No ma lõikasin neid lahti. Ainuke mure oli, et kustpoolt nüüd lõigata.

– Mul polnud skalpelligi mitte, ainult kööginuga.

– Balti jaama juures oli kristliku abi keskus, vedasin sinna ühe mehe, kes oli kukkunud. Sealt kutsuti kiirabi. Tuli välja, et teine lüli puru.

– Sellel mehel, keda mina lõikasin, oli tekkinud pähe verevalum, kõik paisus üles ja aju loksus.

– Kui nad nägid, kuidas ma skalpelli käsitsen, soovitati küll arstiks õppida, aga olin siis juba liiga vana.

– Me tegime seda, mida oli vaja teha. Tavaelus öeldakse, et sa ei tea mitte midagi, kao siit.

– Just.

– Tead, ma käin nüüd ju iga päev poes. Kell 12 käin, 15 käin ja kui jaksan, siis ka 18 käin. Näen seal igasuguseid asju. Ühe poisi ema sõbranna, kes pidevalt poes käib, kutsus mu enda juurde ja rääkis, et poiss joob. Iga päev joob, aga kust viina jaoks raha tuleb, ta ei tea. Ma siis ütlesin turvamehele selle asja ära, et pista sellele poisile silm peale. Pärast rahvas rääkis, et turvamees olevat poisiga koos poe aknalaual viina joonud. Pudel kahe vahel. No nii see ei saanud olla. Ma ju teadsin seda lugu. Turvamees lahendas asja nii, et sai poisi vahele, sõimas läbi, võttis pudeli kotist, asetas aknalauale ja käskis viinapudeli lihtsalt tagasi riiulisse panna. Miks peab minema ülemustele kaebama ja poisi elu rikkuma. Tulemuseks oli see, et turvamees lasti lahti. Nõukaajal sellist asja ei olnud, et oma peaga ei tohi mõelda.

– Nojah, nõukaajal ei jäänud ka keegi töötuks, see on täitsa uue aja asi. Muidugi tekkis stress ja mure. Arusaamatus tekkis, et mis siis nüüd, kuidas ma ei kõlba kuhugi, aga seda viina asja ei saa küll riigikorra kaela ajada. Viina joomine oli kultuuri osa. See tuli lihtsalt meiega kaasa.

Mehed heietavad minevikust, hüppavad ajas edasi ja tagasi, kuni jõuavad taas raha ja asjadeni välja. Olulised on teksapüksid ja vorst. Täna käivad nad prügikasti kõrvalt süüa korjamas. Mitte sellepärast, et raha ei oleks. Raha natuke on, aga kui kusagil midagi vedeleb, tuleb see ära võtta. Naeravad koos ja leiavad, et on vägagi moodsad inimesed. See kõik on ju nüüd moes.

Nende ajal oli kollektiivsus, nüüd on tähtsal kohal kogukondlikkus. Nad ei ole vaesed. Nad ei ole õnnetud. Nimetavad end omamoodi aristokraatideks, kes loovad oma elu ise, omas süsteemis. Nad ei tunnista koroonat. Tarmo kuulab Nõmme raadiot, sest see on naljakas. Vikerraadios olevat lollakad koos, nii nagu valitsuseski. Isa kuulab küll Vikerraadiot, aga lisab kohe, et on hea, et see Nõmme raadio sõber Heimar Lenk on nüüd ka seal saadet tegema lubatud. Lengi sõnavara, lauseehitus ja kõnemaneer kõnetab teda. See on tähtis. Samas, poliitiliselt ta Lenki ei tunnista. 

Püüan viimast korda neile ohvri silti kaela riputada, kuidagi taas seda kaotajate põlvkonda rõhutada, öeldes, et see ei ole ju see elu, millest te nooruses unistasite. Nemad ei nõustu. “Me naerame praegu ka. Meil on mõlemal oma maja Meriväljal. Meil on, mida teistele jagada. Me oleme elus. Mida hing veel oskaks tahta,” ütlevad nad ühest suust. Küsin: “Ja mitte midagi ei kahetse?” Isa ütleb, et üks asi on: “See va piimabakter jäi minul lõpuni arendamata.”

“Meil on, mida teistele jagada. Me oleme elus. Mida hing veel oskaks tahta.”

Tahtsin kirjutada loo kaotajate põlvkonnast, öeldes, et isa – ja tehes laia lauaga üldistuse, ka kõik teised, kes ei osanud uue riigikorraga hakkama saada –, on õnnetud ega ei määra meie riigis mitte midagi. Tegin end liiga tähtsaks. Mina olin see, kes eeldas, et õnne saab mõõta selle järgi, kui kalli autoga sõidad, mis poest oma toitu ostad ja kui sageli sind presidendi roosiaeda kutsutakse.

Need mehed, kellest on see lugu, on aristokraadid, keda on raske alluma painutada. Ka minu vastandus Fjukiga ei töötanud. Need mehed käivad ikka veel igapäevaselt ehal, olgu siis kell 12 viina järel või reedeti prügikasti kõrvalt aegunud saiakesi muretsemas. Neil on ikka veel põnev, iga järgmine päev erineb eelmisest. Peenhäälestuseks pole neil kunagi aega olnud.