Inimesed, keda polnud

Millalgi 1980ndate lõpus läks ta külla oma tuttavatele. Astus sisse, istus maha ja vaatas, kuidas lapsed ringi jooksevad, näppavad teineteise tagant õhupalle või kallutavad pea viltu ning küsivad midagi lihtsat ja sügavmõttelist. “Miks mind sellest ilma on jäetud?” mõtles ta. Tõusis ja lahkus. Läks oma koju, kus elas üksinda. Sinna polnud tulnud veel ükski naine ega mees või kui oligi, siis polnud ta ööseks jäänud. Naisi ta ei oodanudki, kuid mehi ei julgenud kutsuda. “Siiani on üksi elamine ja oma seksuaalsuse teadlik allasurumine tundunud ainumõeldav,” kirjutab see mees 1991. aastal. 

Ta oli umbes 30-aastane, insener, elas Tallinnas. Kuigi armastas mehi, oli ühiskonna silmis ainumõeldav kooselu naisega. Kusagil seal ajaloo pimeduses ta istub – mees võimatute valikute vahel, kes ei saa olla see, kes ta on, ja see, kes ta peaks olema, ta olla ei saa. “Olen püüdnud sellega leppida, sest mida muud mul teha ongi,” kirjutab ta sinise pastapliiatsiga ning sellest õhkub ütlematagi mingit kurbust. Ta tahaks lapsi, see on tema jaoks “üks elu eesmärk”, kuid ta ei usu, et seda eales juhtuda saaks.

Mis oli selle inseneri nimi, ei saa me kunagi teada. Ainus, mis temast on jäänud, on ühe ankeedi koltunud leheküljed. Me ei saa ka kunagi teada, mida teeb ta täna. On ta õnnelik? On tal abikaasa? Mis soost tema abikaasa on? On tal lapsed? Möödas on 30 aastat – on ta üleüldse kellelegi selle aja jooksul öelnud, kes ta on?

Andmete puudus

“Inimesed on meelega ennast nähtamatuna hoidnud,” ütleb Harjumaa Muuseumi peavarahoidja Taavi Koppel. “Kui keegi ka päevikut pidas, siis hävitas ise päeviku – või hävitasid selle tema sugulased.” Istume uurimissaalis ning ta on laotanud minu ette laiali kogu informatsiooni, mis ta viimastel aastatel on suutnud koguda geide ja lesbide elu kohta Nõukogude Eestis. See paberihunnik on kõige rohkem kolme klaverimängija sõrme paksune ja kogu andmestik pärineb 1990ndate algusest. Nõukogude aja kohta pole midagi. Mitte midagi. Koppel soovitab mul rääkida prokuröride ja kohtutega. Vaadata suguhaiguste dispanseri arhiivi. Küsitleda psühhiaatriahaiglaid. Jah, just sellistest kohtadest tuleks ammutada infot inimeste kohta, kes armastasid nagu meie – lihtsalt enda soost inimesi.

Ma ei anna kohe alla. Ma hakkan otsima inimesi, kes võiksid jagada oma kogemusi. Kirjutan neile, kes elasid nõukogude ajal poolavalikult koos samast soost inimesega – kuid nad ei vasta. Ma kuulen ikka ja jälle “ei mäleta” või “pole olnud”. Kui üks noorema põlve inimene küsib oma tuttavalt, kas ta sooviks anonüümselt mälestusi jagada, tuleb vastuseks “ei ole valmis millestki rääkima”. On inimesi, keda nimetatakse geideks kindlas kõneviisis, kuid ma ei suuda leida teed nendeni. Nende seas on ettevõtete omanikud. Ettevõtete juhid. Kõrgkoolide tüüri juures olijad. Pikaajaline Riigikogu liige. Näitlejad. Lavastajad. Kaks härrasmeest väikese asula lähedalt, kes alles hiljuti kokku kolisid. Need inimesed on täna juba 70 või 80 aastat vanad, juba 30 aastat ei ähvarda neid justkui mitte miski, kuid ometi ei soovi nad kõneleda. Nad soovivad endiselt elada, olla ja armastada – ja endiselt nähtamatult.

Skisofreenikud

Kui ta lõpetas ülikooli, läks ta tagasi kodusaarele Hiiumaale ning hakkas ametnikuna juhatama üht osakonda. Mingeid suhteid tal ei olnud – ülikoolis käies ei teadnud, kus temasugused käivad, Hiiumaal oleks armsama leidmine olnud liiga riskantne. Läksid mitte kuud, vaid aastad, ta oli juba 27 ning polnud veel mitte kunagi mitte kedagi suudelnud. Siis ühel väljasõidul kohtus ta kolleegiga. Mis täpselt juhtus, ei ole teada, kuid midagi juhtus – ja tagasi saarele sõitis ta väga õnnelikuna, sest ta lootis nüüd elus suuri muutusi. Kuid mingeid muutusi ei tulnud. Läksid taas aastad, vahel juhtuski midagi seksuaalset, kuid see ei pakkunud mingit rahuldust. Ja siis umbes aasta tagasi millalgi 1990ndate päris alguses sattus ta Tallinnas pooljuhuslikult sinna, kus käisid koos teised temasugused. Tema maailm avanes. Korraga tekkis sõpruskond, sealt juba suhted ning vähemalt ühe korra on too juhtivametnik tundnud nüüd oma elus ka väga suurt armastust. Suhe on alles õrn, kestnud mõned kuud, kuid ta sooviks seda hoida võimalikult kaua. Ta on 30ndate keskpaigas ja lõpuks ometi on ta leidnud armastuse.

Umbes samamoodi võib mõelda üks keskealine Lääne-Virumaa naistööline, kes teadis juba 15-aastaselt, et teda tõmbavad naised, kuid võttis üheksa aastat, enne kui ta julges, tahtis või sai kohtuda kellegagi, keda tõmbas samamoodi tema poole. Nende esimene kohtumine toimus kõikuval laeval ja pärast sel ebastabiilsel pinnal sündinud lähedust pimedas kajutis lamades, lainete loksumist kuulates ja teise inimese kõrval esimest korda elus alasti lebades tundis ta üllatust, et see võimalik oli.

“Homoseksuaalse diagnoosiga “patsiendid” olid valdavalt kohtupsühhiaatrilisel ekspertiisil ja vajadusel sundravil.”

“Homoseksuaalse diagnoosiga “patsiendid” olid valdavalt kohtupsühhiaatrilisel ekspertiisil ja vajadusel sundravil,” annab psühhiaater Anu Kasmel ühe võimaliku suuna. Haiguslood on kinnised ja seetõttu lehitsen läbi ühe psühhiaatriakliiniku koosolekute protokollid – mitte midagi. 

Kirjutan endistele psühhiaatriahaiglate peaarstidele. Jämejalas seksuoloogina üle 1000 inimese ravinud Ilmar Soomere sõnul oli tema patsientide seas ainult üks homoseksuaal, kuid temagi ei soovinud tegelikult ravi, vaid abi partneri leidmisel. Arvo Haug, kes juhatas 20 aastat Tallinna psühhoneuroloogiahaiglat ning oli mõne aasta kogu Eesti peapsühhiaater, ei mäleta kogu sellest ajast mitte kedagi, kes oleks olnud hullumajas homoseksuaalsuse diagnoosiga. Ka tema oli seksuoloog, kuid temagi mäletab vaid ühe meesnooruki visiiti. Too polnudki veel kellegagi maganud, kuid uuris, kas huvi omasooliste vastu võiks teda ehk sõjaväest vabastada. Mingeid märkmeid Arvo Haugil sellest kohtumisest pole, sest seda palus noormees – ta kartis. “Üldine vaenulikkus nende vastu oli märgatav ja nende elu oli pidev varjamine,” kirjutab doktor Haug. Meditsiinilt nad mingit abi ei saanud, sest isegi Arvo Haugile ei räägitud õpingute ajal 1960ndate keskpaigas mitte midagi homoseksuaalsusest. “Kahjuks ma ei saa teid aidata,” kirjutab ta, “ei jätku mul nähtuse selgitamiseks argumente.”

Ma proovin tuulata psühhiaatriahaiglate arhiivides, kuid üpris pea öeldakse mulle, et sel pole mõtet. Isegi kui homoseksuaale suunati või sunniti ravile või nad läksid sinna ise, siis psühhiaatrid ei pruukinud sõna “homoseksuaal” kasutada, vaid nimetasid kõike kuidagi teisiti, päästmaks neid õnnetuid noormehi karistusest. Kirjutasid näiteks “skisofreenia” ja oligi inimene kohtumõistmisest pääsenud, sest meestevaheline suguline vahekord oli nõukogude ajal kriminaalkuritegu. Raske on kujutleda keerukamat kokteili inimlikust empaatiast ning süsteemi julmusest, kus kogu selle rõveda nõukogude vägivalla hädaoru kohale ehitati vargsi inimlikud haprad kokkuhoidmise sillad, millel kõndides riskisid nii mitmedki, kuid päästeti nii mõnedki. Päästjad riskisid oma tööga ja päästetud sellega, et kogu ülejäänud elu elasid nad sildiga “skisofreenik”.

“Loengutes räägiti natuke ka homoseksualismi ravist. Üldine seisukoht oli see, et kõige paremini ravib vangla.”

Aga kuidas ravida säärast skisofreeniat? “Loengutes räägiti natuke ka homoseksualismi ravist,” ütleb Eesti teenekaim meestearst Imre Rammul. “Üldine seisukoht oli see, et kõige paremini ravib vangla.”

Kui arst ütles sellele keskealisele mehele, et homoseksuaalsust mitte ainult ei pea, vaid ka saab ravida, hakkas ta lootma. Ta oli tundnud kiindumust ainult meeste vastu nii kaua, kui ta mäletas, ent oli püüdnud seda alati alla suruda. Vahetas töökohti kohe, kui mõni töökaaslane midagi kahtlustama hakkas, ning kui talle kord kallale tungiti, ei läinud miilitsasse. Ta abiellus ja sai lapse, kuid seegi ei aidanud. Siis läkski ta arsti juurde, ta võeti haiglasse, katsetati isegi hüpnoosiga, kuni ta sai aru, et ka ravist pole abi. Lootused varisesid kokku – ja ta proovis end tappa. Proovis ära surra, sest ta armastas kedagi, keda ta ei oleks tohtinud armastada. Ta ebaõnnestus ka selles, uuesti istus ta psühhiaatri juures ning kuulis siis äkki, et ta peab oma eluga leppima. Ta peab leidma omasugused ja edasi elama – nii ütles talle psühhiaater. Kuna jumal on tema jaoks alati oluline olnud, läks ta tuttava vaimuliku juurde. Ja vaimulik ütles talle täpselt sama. Lepi. Leia omasugused. Ela edasi.

Siis leppis ta iseendaga. Rääkis kõigest ka emale ja mõlemale õele ning nad võtsid rahulikult, toetavad teda ja aitavad varjata seda hirmsat saladust isa ning venna eest. Kui ta tunneb vajadust veel kellelegi rääkida, siis ei helista ta usaldustelefonile, sest seal soovitati omapära kindlasti välja ravida. Selle asemel räägib ta täiesti võõrastega, juhuslikele inimestele näiteks restoranides. Enesetappu pole ta enam üritanud. “Teadvustades ja leppides olukorraga on hulga kergem,” kirjutab ta – mõned leheküljed pärast lauset “Kõige hirmsam on üksindus”.

Kohtuasjad

Pikaaegne prokurör Heino Tõnismägi on juba 82-aastane, kuid kohtumisele tuleb ta lasketiirust. Relvaluba vajas uuendamist ning probleeme ei tekkinud, tema nägemine on endiselt selge ja sihik paigas. Ta kannab kahte ruudulist särki ülestikku, räägib rahulikult ja selgelt ning vajadusel kordab üle mõned olulisemad mõtted. “Seks on küll hea sulane, aga väga halb peremees,” ütleb ta ja tõstab sõrme püsti, justkui oleks taas kohtus.

Ta on meie kohtumiseks ette valmistunud nagu järjekordseks kohtulahinguks, mida ta on aastakümneid tagasi pidanud sadu. Tõnismägi võtab särgitaskust kokkuvolditud paberilehe, kuhu on kirjutanud üles kõik olulisemad mõtted homoseksuaalsuse kohta. Ta räägib näiteks Freudist ja teadvuse kolmest tasandist, on need ise välja uurinud, sest homode kohta ei teadnud ta omal ajal midagi. Neist ei räägitud tema kodus ega koolis, isegi ülikoolis kohtupsühhiaatria loengutes teemat ei puudutatud ja seetõttu tunnistab Tõnismägi, et ta lihtsalt ei mõistnud homosid. Eraldi ta neid ei jälitanud, aga vahel tuli ette, et mingi kuritöö toimus ja oli vaja nendega rääkida. Kord vestles Tõnismägi näiteks ühe mehega, keda kahtlustati riivatus flirtimises. “Mis sul viga on?” oli Tõnismägi tema käest küsinud. Linnas toimuvad tantsuõhtud igal pool, Sossi mäel ja mujalgi, tüdrukuid on igale maitsele, aga miks tema mehi tahab? 

Teine kord jälle võeti Tartus kinni üks tema ülikoolikaaslane. Homod kohtusid toona sageli mõnes avalikus WCs, leidsid pissuaari ees kellegi endasuguse, sest kusagil mujal polnud see võimalik. Tuntud kohtumispaik oli ka Tartus kaarsilla juures asunud avalik tualett. Murelik linnarahvas aga kaebas, et nad ei saa pissile. Toimus reid, arreteeriti ka Tõnismägi ülikoolikaaslane ning visati ülikoolist välja – homoseksuaal kõrgharidust ei vääri. Kui Tõnismägi teda kümmekond aastat hiljem rongis nägi, küsis ta temaltki, kuidas ta endale seletab oma seisundit, sest ka Tartus toimuvad ju tantsuõhtud – ülikooli klubis või siis mõnes tantsusaalis, lihtsalt mine ja ole hetero. “Ma arvan, et see algas pärast sõda,” oli tema vestluskaaslane alustanud vabatahtlikku ülestunnistust. Nende perel oli nagu kõigil teistelgi vähe raha, vähe võimalusi, ja nii pandi väikesele poisile kooli minnes selga tema õe riided. Seeliku saba topiti küll püksivöö vahele, kuid ise ta ju teadis, et kannab naiste riideid. Ja sealt see kõik tema arvates algaski: esmalt riides nagu naine, siis aga juba käitub nagu naine. Tähendab, valesti valitud tekstiil muutis normaalse inimese homoks. 

Ent Tõnismägit see temaatika väga ei huvitanud, ta peab mälus kaevama, et leida mingeidki kokkupuutepunkte prokuratuuri ja homoseksuaalide vahel. Tema sõnul oli neil lihtsalt paremaidki asju teha. Otsida mõrvareid. Jahtida vägistajaid. Panna vangi retsidivistid. Kellelgi polnud tema sõnul aega ega jõudu jälitada homoseksuaale. “Selleks polnud mitte mingit ressurssi,” ütleb ta. Mitte mingeid nimekirju homode kohta tema sõnul ei peetud – või vähemalt tema pole neid näinud, kuigi tema nägemine oli toona veel teravam kui täna. Küll aga mäletab ta üht oma vana kohtuasja. See juhtus Narvas ja ei puudutanudki homoseksuaale, kuid lause, mida ta ütles, on tema arvates tähelepanuväärne. “Austatud kohus,” ütles Tõnismägi toona. “Olukorras, kus seksuaalteemade ümber valitseb vaikimise vandenõu, lähevad vastavad püüdlused põranda alla ja realiseeruvad salaja.”

Täpselt sel minutil, kui lõpeb tema parkimiskell, Tõnismägi tõuseb ja lahkub.

Banaanikast täis vaikust

“Olukorras, kus seksuaalteemade ümber valitseb vaikimise vandenõu, lähevad vastavad püüdlused põranda alla ja realiseeruvad salaja.”

Minu ees on vettinud banaanikast mitmesaja anonüümse ankeediga. Mõned on eesti keeles, mõned vene keeles. Vahel vastavad mehed ja vahel naised. See banaanikasti täis ankeete, mida ei hoita muuseumivitriinis, vaid mille ma toon taksoga ühe ajaloolase kütmata vanematekodu laua alt, on kõige mahukam ja peaaegu ainuke andmestik nõukogude ajal Eestis elanud geide ja lesbide kohta. 1991. aastal uute aegade tuultes palusid Ajaloo Instituudi teadurid Teet Veispak ja Ivika Nõgel neil vastata 179 küsimusele. Ankeedid levisid peamiselt käest kätte, inimesed tõmbasid kodudes ringid ümber sobivatele vastustele ja kirjutasid mitmete küsimuse juurde pikemaid kommentaare. Kuigi nad olid juba 35-, 42- või 58-aastased, oli see ringide tõmbamine paljude jaoks esimene kord iseenda tunnetest rääkida. “Mina isiklikult olen südamest tänulik selle eest, et Te nii tähtsal ja vajalikul teemal sõna võtate!” kirjutab üks mees, Raplamaa kaubandustöötaja spetsiaalselt ankeedile juurde. “Ma arvan, et peale teie raamatu ilmumist jääb nii mõnigi enesetapp toime panemata.”

“Mul õnnestus endale kaunis kiiresti selgeks teha, et teist võimalust lihtsalt ei ole,” kirjutab aastakümneid suures haiglas arstina töötanud mees. Mõne aasta pärast võiks ta pensionile minna. Juba aastakümneid elab ta koos teise mehega, rahadega tullakse toime ning mingeid probleeme pole esinenud. Üleüldse on nende kooselu harmooniline: tema teeb süüa ja remonti, elukaaslane aitab aga majapidamistöödega ja sisseostude juures. Kuna AIDS ähvardab geisid üha enam, siis on hea teada, et võid kellegi peale kindel olla ega pea rõõmu otsides kogu aeg mõtlema surmale. 

Oma elus ei ole see vanaldane arst kunagi tundnud muud tõmmet peale kiindumuse meeste suhtes. Kaugele ajaloo hämarusse on vajunud omaaegsed probleemid tunnistamisega, kes ta on. Möödas on vintsutused miilitsas, möödas on ema katsed voolusuunda muuta, möödas on huligaanide tülitamised ja möödas on nii soov lahkuda Eestist kui ka hirm kriminaalkaristuse ees. Tema praegune elu sobib talle kõige paremini. Jah, unistada võiks ju veel paljust, kuid ta on juba nii vana, et see oleks kohatu. See on, mis on.

Te ei leia midagi. Midagi säärast öeldakse mulle kohtutest ja prokuratuurist. Jah, te võite arhiivis ringi vaadata, kuid isegi prokurörid muutsid sageli paragrahvi, et kedagi ei mõistetaks süüdi homoseksualismi eest – sest vanglasse sattudes oleks need noormehed tehtud pulbriks. Ma tahaksin teada, mis tunne see on, kui sa pead kedagi kohtu ees süüdistama ja samal ajal pool sinust tegeleb hoopis tema päästmisega, kuid ma ei leia mitte kedagi. 

Juba 1979. aastal uurijana prokuratuuri tööle läinud Ene Timmi, kes siirdub sügisel pensionile, ei mäleta ühtegi korda, mil kedagi oleks homoseksualismi eest süüdi mõistetud. “Ma ei ole isegi kuulnud, et kusagil oleks seda tehtud,” ütleb ta. “Olid olemas südametunnistusega uurijad ja prokurörid, kes tegid kõik endast oleneva, et sotsialistliku realismi tingimustes ise vahele jäämata teisi inimesi säästa ja päästa.“

Pärast mitmenädalast otsimist leian mõned toimikud. Need puudutavad vange. Kaks meest käisid pidevalt teistest eemal omavahel olemas ja kui nad tabati, tunnistasid nad kohe kõik üles, kuid siis mõtles üks ümber: “Ma ei kujuta üldse, et ma sellist asja teeksin,” ütleb ta, “see peab loom olema, mitte inimene.” Üks vang ütleb, et muutus geiks, kuna kukkus tõrvatünni. Leian tunnistuse, et keegi olevat WCs žiletiga tahtlikult oma peenist vigastanud, sest siis ei kahtlustata teda homoseksualismis. See on ka enam-vähem kõik. 

See, et homoseksuaale üldse ei karistatud, on müüt ning Põldsami sõnul on ka nende päästmine veidi suurem müüt, kui asi väärt on.

Võib-olla teen kehva uurimistööd, kaevan valedes kohtades, olen liialt pealiskaudne, kuid ka pärast kuudepikkust uurimist ei leia ma erilisi tõendeid selle kohta, et Eesti NSVs oleks homoseksuaale miilitsa, kohtute ja prokuratuuri poolt süstemaatiliselt taga kiusatud. Tõsi, seksuaalvähemuste ajalugu uuriv Rebeka Põldsam, kes on teemaga juba mitu aastat tegelenud, on leidnud tänaseks 67 kaasust ja 155 süüdimõistetut ning see pole ilmselt kõik. See, et homoseksuaale üldse ei karistatud, on müüt ning Põldsami sõnul on ka nende päästmine veidi suurem müüt, kui asi väärt on. Ometi on selge, et ka kõige rangemas vägivallasüsteemis on alati võimalus säilitada inimlikkus. Kirjutada arstina vale diagnoos. Sõnastada prokurörina teine paragrahv. Aidata neid, kes pole mitte milleski süüdi peale selle, et nad on need, kes nad on. Ja kelle ainsaks võimaluseks pääseda on enese mahasalgamine. Ära ütle, kes sa oled. Vaiki. Sind ei ole olemas. 

Tagakiusamine

“See oli, on ja peab jääma igaühe õiguseks olla just see, kes ta tahab olla!!!” kirjutab üks noor kolhoosnik trükimasinal kusagil Võrumaa küngaste vahel. Siiani on ta enda sees tekkinud tundeid kõigi eest varjanud, kuid talle on juba öeldud “kuradi piider” ja vahel kraaksuvad väikesed poisinolgid “homorost” või “pederost” ning ükskord ähvardati maha lõhkuda tema korteri uks, tungitigi sisse ning tambiti tema nägu üles. Miilitsasse ta ei läinud, sest endiselt kehtis paragrahv, mille alusel oleks hoopis tema süüdi jäänud – et tal sellised tunded on. Noormees hoiab madalat profiili, ei tunne ühtegi homoseksuaali, ei käi baarides või saunades, kus nad kogunevad. Ta kasutab kodeeritud keelt, kus “raketiväelane” tähendab seda inimest, keda poisikesed nimetavad “pederostiks”, ja kahe raketiväelase kohtumine ning kire jagamine on “raketiväe õppused”. Ta on mõelnud ka tõsiselt Eestist ärakolimise peale, see tundub olevat lahendus, sest mingit muud võimalust ta ei näe: tema homoseksuaalsus on normaalne ja ta ei ole kunagi tundnud, et ta peaks olema keegi teine, kui ta on.

Samamoodi mõtleb ka üks keskealine kolhoosnik Järvamaal, kelle suundumus pole elu jooksul muutunud. Ta on pelglik, tunnistab seda ka ise, oma viimase partneri leidis pärast kuulutuse panemist lehte, aga “kuna oleme mõlemad arad ja tagasihoidlikud, kulges kõik arglikult ja kõige lihtsamal viisil”. Ta arvab, et kellegagi koos elades kaoks pidev stressiseisund ning lõpuks ometi tekiks tunne, et teda vajatakse, ta pole ülearune. Kuid peamine oleks see, et saaks elada loomupäraselt, nagu on tema eluvajadus. Ainus halb, mis selle häbeliku Järvamaa keskealise mehe arvates võib kaasneda, ei ole suhtes eneses, vaid väljaspool. Üldsuse hukkamõist. Mõnitamine. Tema isa juba sõimab teda, on ähvardanud korduvalt tappa koos kõigi nende meestega, kes tema juurde satuvad. Õde ütles talle, et tal on häbi, ja vend nimetas tema armsamaid pättideks. Külamehed solvavad teravalt ja mõned naistuttavad on teda avalikult teiste ees alandanud. Kord ütlesid kolleegid seltskonnas: “Selline veel julgeb inimeste hulka tulla.” Kui ta soovis maja osta, siis mingi juhatuse liige – naisterahvas – oli kategooriliselt vastu ja küsis, kas “niisugusele” inimesele on ikka vaja oma kodu müüa. Kui ta oli noor, tulid kolm naist talle isegi kallale ja ütlesid: “Nüüd paneme su tegema, kas hakkad tahtma naisi või, küll sa siis hakkad.” Kogu elu on ta kartnud mõnitusi ja pilkamisi. Tundnud hirmu karistamise ees, avalikuks tulemise ees. Ta on tundnud end kohutavalt üksiku ja ülearusena. “See teeb mulle kohutavalt haiget, nii et ainuke lohutus on olnud pisarad ja isegi enesetapumõtted.”

Alles nüüd usub see elu ekvaatori ületanud mees, et “see on mu loomupärane vajadus”, ning ta ei taha, et peaks seda mingite vahenditega muutma, sest “see oleks minu suhtes vägivald”. Ta unistab sõbrast, kes “ei kardaks neid ütlemisi ja kui olla sellise sõbraga koos, siis ei häiriks mind kellegi ütlemine”. Seda, et sama tunneksid ka kõik teised, see mees ei usu. “Enamus inimesi ei tunnista, et vähemusel peaks olema õigus elada nii, nagu seda peab endale normaalseks vajaduseks,” kirjutab ta kusagil Paide kandis mõtlikult? Või kurvalt? Rahulikult? 

“Enamus inimesi ei tunnista, et vähemusel peaks olema õigus elada nii, nagu seda peab endale normaalseks vajaduseks.”

1979. aastal uhtus üle meie väikese ja niigi paljukannatanud vabariigi süüfiliselaine. Koguneb spetsiaalne komisjon, kus laua taga istuvad lisaks arstidele ka inimesed prokuratuurist või siseministeeriumist. Paberid võetakse ette ja kästakse rohkem kontrollida kõiki riskigruppe – prostituute, taksojuhte, hulkureid, raudteelasi, tööpõlgureid ja šveitsereid. Narvas tuleks uurida sissesõitjaid ning Põlvas autojuhte ja Raplasse tuleks juurde tuua arste, sest “muidu Rapla külvab vabariigi süüfilist täis”. Ent peaaegu kusagil ei mainita homoseksuaale. Märgitakse küll, et süüfilise levikule on – nagu ikka – kaasa aidanud laulupidu ning 1983. aastal leitakse Tartus, et suguhaiguste vastu võitlemisel on kõige tõhusamateks meetoditeks kinofilmide näitamine ja Vanemuise teatri töötajate profülaktiline kontroll, kuid geidest mitte sõnagi. 

Nõukogude riik soovis, et oleksid nimekirjad ja pandaks hoolikalt tähele, kes suudleb kellega, sest poliitikat tehti magamistoas.

Kui lõpuks nimetatakse riskirühmana homoseksualiste, ei osata aga välja pakkuda, kuidas nendeni jõuda, sest puuduvad andmed homode kohta. Teemast hüpatakse üle ning räägitakse parem küsimusest, kas AIDS levib sääskede kaudu, ning soovitatakse avaldada meelespeade “Süüfilis” ning “Gonorröa” kordustrükid. See on kummaline. Lätis on tehtud kindlaks koguni kaks omaaegset registrit homoseksuaalide kohta. Ühte peeti Riia linnavalitsuse juures, teist aga naha- ja suguhaiguste dispanseris. Nõukogude riik soovis, et oleksid nimekirjad ja pandaks hoolikalt tähele, kes suudleb kellega, sest poliitikat tehti magamistoas.

Kui 1984. aastal märgatakse, et Tartus on homoseksualistide seas levimas üks suguhaigus, võtab sõna siseministri esimene asetäitja ning ütleb: “Homoseksualism on globaalne probleem.” Puhkeb arutelu, kuidas “nendeni” jõuda. “Neile ei tohi läheneda kurjaga,” ütleb üks vabariikliku komisjoni liige. “Peame tagama neile karistamatuse, kui nad ei tõmba kaasa noorsugu. Siseministeerium võiks meile anda arvel olevate homode kohta andmeid, et saaksime uurida neid.” Ja siseministri esimene asetäitja lubab: “Peab kontrollima, kas masinasse on kodeeritud andmeid homode kohta. Kui andmed on, anname üle meedikutele. Jätkame ühist tööd.” 

Tähendab – isegi kõrge ametnik ei teadnud, kas mingi register on. Ma küsin siseministeeriumist, kuid ka sealsed kogenud töötajad laiutavad käsi – nad pole kuulnud. Sama kordub justiitsministeeriumis. Kohtutes. Prokuratuuris. Kuidas on see võimalik? Ometi ju eeldati, et mingid registrid on, arstide blankettides on spetsiaalsed tühikud ja 1970ndate lõpus võetakse Viljandis vastu nelja aasta kompleksplaan, kus kästakse mh tõsta pederastia uurimise kvaliteeti. 

“Vaja, et Siseministeerium annaks maksimaalselt informatsiooni, et võtta see seltskond pihku koos prokuratuuri ja justiitsorganitega,” ütleb ühel hetkel vabariigi terviseminister. Tartus kohustatakse miilitsat, et see peab informeerima dispanserit homoseksualistidest ning ühe komisjoni lõppjäreldusena tunnistatakse, et nende väljaselgitamisel tuleb teha tihedamalt koostööd prokuratuuri, hullumajade ja miilitsaga. See tähendab: riik tahtis homoseksuaale jälitada. Nad tahtsid pidada registreid, teada liikumisi, sest – nagu ütles esimene asetäitja – inimesed, kes armastavad teist inimest, on “globaalne probleem”.

Miks sääraseid registreid ei peetud – või on nad kaduma läinud? Oli see ajapuudus? Ressursside vähesus? Teadmatus? Või ei tohtinudki NSVLis olla homoseksuaale ja seetõttu ei hakatud neid ka avalikkuse ette tirima? Või oli siiski isegi nõukogude süsteemi sees ridamisi inimesi, kelle arvates homoseksualism pole mitte midagi enamat kaasasündinud soovist jagada oma mõtteid, soove, elu ja keha teise inimesega?

Nii ongi ka pärast mitmekuist otsingut, ajaloolastega konsulteerimist ning arhiivides tuhlamist lõpuks kõige väärtuslikum see vettinud banaanikast. Täis pabereid, mis kõnelevad meile inimestest, kes on nagu sina või mina. Nende peamiseks sooviks on rahulik kooselu kellegi teisega, enda mõtete ja murede jagamine ning ühiselt edasiliikumine selles sogases vees, mida nimetatakse eluks. Kuid erinevalt sinust või minust on nad ilma näota. Ilma nimeta. Ilma keeleta. Ilma minevikuta. Neid nagu polekski kunagi olemas olnud.

Naised

Me ei tea, kes on see noor haridusosakonna sekretär, kes oli abielus ja kahe lapse ema, kuid midagi parata ei olnud, ta mõtles naiste peale, tutvus siis kellegagi, armus ning kord läks oma kodust Tema juurde ja jäigi. Kuigi ümberringi olid ühiselamud läbikostvad seinad ja kõikekuulvad kõrvad, jagasid nad kirge ning kui nemad teineteise kõrval lebasid, tundis noor sekretär “midagi väga suurt ja sooja, hästi vahetut”. Tema jaoks oli see nii suur nauding ja elamus, et ta ei unistanud enam muust kui “saaks teisele sellist naudingut pakkuda ja seda tunda, nii läbi enda kui Tema”. Nii ta kirjutabki: Tema alati suurtähega, nagu keegi kirjutab Jumal või Maestro. 

Ta peab oma armsamast lugu ning kuigi ema keelab ja tahab teda Paldiski maantee hullumajja saata, ei kuula ta sõna ja kolib Temaga kokku. Lahutus on ränk, tema lesbilisuse tõttu tahetakse tal lapsi ära võtta. Ta ei kahetse midagi. Muidugi on neilgi raskeid aegu, vahel sugenevad tülid raha pärast, vahel tõmbutakse turri armukadedusest, kuid “olen oma eluga rahul”, kirjutab ta, sest “koos on kergem igas mõttes, kui armastad Teist inimest, on sul Teda kogu aeg vaja näha ja tunnetada enda kõrval”, ja lisab siis hüüumärgiga varustatuna selle kõige olulisema sõna: “Õnnelik!” 

Me ei tea, kes on see religioosne 30ndates naisettevõtja, kes päris noorena tahtis olla niisugune nagu teised, aga “see ei õnnestunud kuidagi”. Alles 33-aastasena julges ta kirjutada kellelegi, helistada, nad said kokku linnas ning juhtus see, mis juhtuma pidi. Tunne oli “kirjeldamatu, maksimaalselt fantastiline”. Kuni selle õnneliku hetkeni oli see naine end pidanud hälvikuks, ta püüdis end muuta – enda silmis olin avastanud suurepärase tunde, kirjutab ta, kuid teiste silmis pidi see olema vastuvõetamatu. 

Ankeedi täitmise hetkel pidas ta seda kõike aga juba ainumõeldavaks, isegi ideaalseks. Ta elas nüüd esimest korda kellegagi koos ning jagas kõike: koos tehakse süüa ja sisseoste, koos remonditakse korterit. Ema oli šokeeritud, siis aga leppis ning pärast partneriga tutvumist kiitis kõik heaks. Sallivad olid ka kõik teised, kuid isa eest varjavad nad koostöös emaga endiselt kõike, sest isa ärrituks, nad teavad seda – ärrituks, et tema tütar on õnnelik koos kellegi teise tütrega.

Me ei tea, kes on see juba üle 60-aastane linnas elav vaikne pensionär, kes kogu elu tundis huvi ainult oma soo vastu, kuid ei rääkinud sellest mitte kunagi mitte kellelegi, ei maininud seda ka oma emale ja isale, kes surid teadmisega, et nende tütar on nagu kõik teisedki. Kuid tütar oli esimest korda naisega juba 19-aastaselt, oli rahul ja õnnelik ning järgmistel aastatel tekkisid tal suhted naistega, tutvus nendega seltskonnas või turismireisil või helistas ise ja kutsus kohtamisele. 

Mõni suhe kestis lühemat aega, mõni aga päris pikalt – üle 20 aasta oli ta armsaim inimene ühele teisele naisele. Vanemate, sõprade ja sugulaste teadmata. Kuigi töökohas laksutati juba keelt, astus ülemus tema kaitseks välja, lõpetas klatši ja mingit muud tagakiusamist pole see pensionär kunagi kogenud. Pole kogenud, sest mitte keegi pole mitte kunagi mitte midagi teadnud.

Kõikjal, kuid nähtamatult

Meeste seas on kolhoosnik ja tööline, üliõpilane ja turvamees, ajakirjanik ja õpetaja, jaamaelektrik telefoni automaatjaamas ning kunstnik-poeet, aga ei puudu ka kelner, massöör ning fotograaf. Naiste seas on plastilise draama artist, erafirma jurist, tööline, ettevõtja, maaler, meditsiiniõde, ettekandja, sekretär, pensionär, üliõpilane, aga ka kunstnik. Enamik neist on lõpetanud keskkooli või ülikooli. Religiooni nad enamasti eriti tähtsaks ei pea, kuid on ka mitukümmend erandit. Nii on usk jumalasse tähtis ühe 50ndates mehe jaoks, kes on lapsest peale soovinud olla poistega koos, tunda meeste embust. 

Vähemalt viis meest on ankeedi täitmise ajal abielus ja kümmekond on olnud varem. Sageli on see pettemanööver avalikkuse ja lähedaste ees, pääsemaks nende hukkamõistust, solvangutest või veel millestki hullemast. Nii mõnelgi on juba lapsed, kuid enamikul mitte – ent nad tahaksid neid. 

“Ma ei kujuta ette elu ilma lasteta. Milleks ma muidu elan?! Või kellele?” küsib üks noor lesbi. “Ma olen naine,” kirjutab teine lakooniliselt põhjenduseks. “Armastan väga lapsi,” kirjutab üks mees. “Ma arvan, et on vaja tõsta oma rahva iivet ja seetõttu peaks iga Eesti kodanik tooma mõnegi järglase,” teatab noor TV-mehhaanik Lillekülast. “Vahetevahel, eriti üksi olles peale külaskäiku mõnda perekonda, tunnen hirmu üksinduse ees vanaduspõlves,” tunnistab üks ankeet ning üks 30ndates eluaastates tööline kirjutab lastele isegi raadiosse pidevalt muinasjutte. 

Kuid on ka neid, kes lapsi ei soovi. “Tahaksin,” kirjutab üks noor naine ja lisab siis: “Leian aga, et mul puudub moraalne õigus.” Temasuguste jaoks pole lihtsalt ette nähtud. “Ma pole sugugi kindel, et meie eelarvamustest kubisev ühiskond ei hakka neid diskrimineerima,” kirjutab üks mees. “Ühiskonna hetkeseisund seda ei soodusta. Muidu võiks neid mitu olla,” lausub üks keskealine ametnik. “Ei soovi võimatut,” ütleb keegi tundmatu lakooniliselt ja lõplikult. 

Mehed ongi oma vastustes traumeeritumad kui naised. Neid on rohkem sõimatud, neid on pekstud, mõnel üksikul korral on neid üle kuulatud ja ravitud ning nad on sageli arvanud ka ise, et neil on midagi viga. Seetõttu on mehed ka palju rohkem vaikinud ning kui nüüd saab, siis nad kirjutavad pikalt – palju pikemalt kui naised. Miski, mis on olnud neis väga alla surutud, saab esimest korda välja, aga kui see ilmub, siis on seal vähem hoogu ja elurõõmu kui naistel, ja ilmselt on neil kõigil nõukogude infopuuduse pimedas toas palju vähem teadlikkust, kes nad üleüldse on või kuidas nende identiteeti sõnastada. 

Lesbid kohtuvad oma partneritega pidudel, koolis, tuttavate pool või ristlejal Portugalis, homod aga silmatorkavalt sageli kusagil ühiskonna äärealadel – rannas, saunas või avalikes tualettides. Naised räägivad oma suhetest turvatunde ja hoidmise kaudu, mehed on seevastu kehalisemad. “Minu maitse on enam-vähem välimusega tumedapäised tagasihoidliku käitumisega noormehed,” kirjutab üks. “Kõige rohkem erutab mind lähedases vahekorras olles sõbra sigaretisuitsu järgi meeldivalt lõhnav soeng. Mulle meeldib ka väga suudelda. Püüan sõbraga ümber käia nagu kallihinnalise kristallvaasiga.” 

Nii mitmedki ütlevad, et nad olid alati kuulnud, lugenud ja seejärel omaks võtnud, et homoseksualism on kohutav. “Ma suhtusin sellesse kui psüühilisse haigusse, mida tuleb ravida,” kirjutab üks vastanutest. Ent teised vaatasid asjadele sootuks rahulikumalt. “Suhtun täiesti teadlikult ja positiivselt sellesse,” kirjutab teine. Võimalik, et homoseksuaalne identiteet oli mõne jaoks äärmiselt oluline, kuid teiste jaoks mitte. Kelleks nad ennast pidasid? Kuidas ennast nimetasid? Kes olid nad nende enda arvates?

Iseendaks jäämine

Ühe noore lesbi uks lõhuti maha, teda on mõnitatud ja miilitsas on teda läbi pekstud. “Olen loobunud paljust,” kirjutab ta, “kuid kõige selle kõrvalt jäänud ikka iseendaks.” Ühest lesbist ütles ema lahti ja ajas kodust ära, teisel arvavad õed ja vennad, et see on haigus ja tuleks minna ravile. Naabrid on geide ja lesbide peale kaevanud, kolleegid mõnitanud, vanemad rääkinud, et see on ebanormaalsete elu ning ühe gei vend ütles, et tema vaimulikuna teab, sääraseid saab karistama Jumal. Ühe mehe vend tuli ema palvel korterisse, skandaalitses ja märatses ning läkski mees oma armsamast lahku, ning teise mehe ema kukkus nuhkima ning reserveeris aja psühholoogi juurde. 

“Olen loobunud paljust, kuid kõige selle kõrvalt jäänud ikka iseendaks.”

Me ei tea, kes on see Püssist pärit noormees, kellele meeldib väga olla see, kes ta on, kuid tahab saada vaimulikuks ja need kaks asja kokku ei sobi. Homoseksuaalsus on temasse sedavõrd sisse kirjutatud, et kord rongis piisas ühest pilgust ja reisikaaslane läks närvi, hakkas karjuma. Kuid mida aitab karjuminegi? 

Me ei tea, kes on see Rapla noor mees, kelle ema lasi viia sunniviisiliselt Jämejala ning siis juba Paldiski maantee haiglasse. Teda ei vaadatud isegi üle, kohe ulatati pidžaama ja suleti uksed. Järgnesid tabletid ja süstid. Ta arvab, et homoseksuaalsus on inimese piinamiseks, see on jumala poolt antud karistus, ta on väsinud olemast see, kes ta on.

Me ei tea, kes on see väikeses Harjumaa alevikus elav ametnik, abielus ja kahe lapse isa, kes on armunud teise mehesse, kuid koos nad ei ela ega ilmselt ei hakkagi elama. “Loodan, et ehk tuleb inimväärne elu ka minusugustele,” kirjutab ta.

Muutumise võimatus

Nii mitmedki on tahtnud muutuda. Ei, mitte sellepärast, et nad oleksid end õnnetuna tundnud. Nad tundsid hoopis head ärevust ja naudingut, õrnust ja hämmeldust, ja midagi, mis oli sõnulseletamatu. Nad armusid ning nad sooviksid elada nagu kõik teised paarid, sest kooselamine pakub neile turvatunnet ja lähedust. “Ma tunnen, et mu kõrval on iga sekund keegi, kellega võin suhelda,” kirjutab üks keskealine naine. “Paarisuhe teeb mind tähelepanelikuks nii enese kui ka teise suhtes. Koos on ikka hea olla. Üksindus masendab.” Koos elades on kergem lahendada probleeme ja väheneks egoism, see annaks elule mõtte ning poleks enam igav, sind armastatakse ja sa ise armastad, ning jah, meeldiv on käia koos teatris ning kinos, jaotada kodutöid, õhtul kedagi koju oodata ja kaob ära vajadus otsida, kust leida täna õhtul keegi, kelle kõrval uinuda.

Kui ankeedis küsitakse nende käest, kuidas nad praegu iseendasse suhtuvad, siis kirendavad ankeedid sõnadest “hästi”, “rahulikult” ja “positiivselt”. “Teisiti elada ei oska ja ega ei soovigi!!!” hõiskab üks inimene. Kuid ometi on paljud mõelnud Eestist lahkumise peale. Enamik ei ole kellelegi mitte midagi rääkinud. Üks noor tööline tundis, nagu tänaval kõik vaataksid teda ning naeraksid tema üle. Ühel hetkel kartis ta isegi, et teda loobitakse kividega surnuks. Ta soovis muutuda kellekski teiseks. Kellekski, kes ta tegelikult ei ole, kuid keda ühiskond aktsepteerib.

Me ei tea, kes on see 30ndates kõrgharidusega ettevõtja, kes elab endiselt vanemate juures kooperatiivkorteris ja kellele vanemad ütlesid, et nad kolivad kohe välja ja jätavad korteri temale, kui ta ainult abiellub mõne kena naisterahvaga. Kuigi ettevõtja sooviks vägagi olla püsivas armusuhtes mõne teise mehega, siis ratsionaalselt mõeldes oleks parim ikkagi sõlmida abielu mõne naisega. Ta käib ühes Tallinna vanalinna keldris teiste omasugustega kohtumas – ja kavatseb seda jätkata ka siis, kui sõlmitud on abielu, mis tagab talle lõpuks meeldiva kooperatiivkorteri.

Või kes on see keskealine juht, kes ajuti on tundnud hullumeelsuseni viivat üksindust. Kord läks suguhaiguste dispanserisse, seal nõuti tema armastatu kontakte ja kui ta neid ei andnud, lukustati ta uste taha ja hakati statsionaarselt ravima. Neli korda küsitleti, ähvardati, probleemid tekkisid nii töö juures kui ka vanematega – vaevu õnnestus jätkata kõigi eest varjamist, kes ta tegelikult on. 

Nüüd on tal lõpuks ometi suhe ühe mehega. Too elab sadade kilomeetrite kaugusel ja nad kohtuvad kord kuus. Koos veedetakse puhkused ning näidatakse end armsama sõpradele. Ilmselt elavad nad kusagil Põhjamaades, sest seal teavad kõik ning suhtuvad hästi. Jah, seal kaugel on nende inimestega kõik hästi. Seal kaugel on need inimesed olemas.

Artikkel valmis tänu Rebeka Põldsamile ja Uku Lemberile. Aitäh Taavi Koppel, Anu Kasmel, Kaarel Kallas.

Artiklis on teadlikult kasutatud nõukogulikke väljendeid "homoseksualism" ning "homoseksualist". Eesti LGBT Ühingu sõnul on päevakohasemad muud väljendid, lisaks pole korrektne kasutada orientatsiooni tähistavaid sõnu nimisõnadena, kuna need taandavad inimese vaid sellele ühele tunnusele ja võivad lausa diagnoosi moodi kõlada. Kokkuleppel jätsime artiklis omaaegsed väljendid muutmata. 

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!